Andmebaasi logo
 

Raamatud

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/7089

Sirvi

Viimati lisatud

Nüüd näidatakse 1 - 20 49
  • Kirje
    Metsade looduslikkuse taastamise juhend
    (Metsahoiu Sihtasutus, 2008) Jõgiste, Kalev (koostaja); Kuuba, Rainer (koostaja); Viilma, Kaili (koostaja); Korjus, Henn (koostaja); Kiviste, Andres (koostaja); Kalda, Aino (koostaja); Parmasto, Erast (koostaja); Jüriado, Inga (koostaja); Lõhmus, Piret (koostaja); Õunap, Heino (koostaja)
    Metsade looduslikkuse taastamise juhend on valminud Euroopa Komisjoni LIFE-Nature programmi projekti “Prioriteetsete metsaelupaigatüüpide kaitse Eestis”raames 2002.a. ja seejärel täiendatud 2008.a. Juhendis esitatakse looduslikkuse taastamise mõiste ja ülevaade looduslikkuse taastamise bioloogilisest ja seadusandlikus taustast. Lühidalt kirjeldatakse Eesti metsade seisundit ning seniseid metsade looduslikkuse taastamise kogemusi nii Eestis kui Soomes. Mahukaima osa juhendist moodustavad erinevate taastamisvõtete kirjeldused taastamisvõtete ja metsatüübirühmade kaupa. Pakutakse välja ka metoodika taastamisvajaduse hindamiseks ja taastamise kavandamiseks. Suhteliselt eraldiseisva osa juhendist moodustab taastamisalade uurimise ja seire peatükk, mida toetavad mahukad lisad erinevate seiremetoodikate kirjeldustega.
  • Kirje
    Metsa-aabits
    (Metsahoiu Sihtasutus, 2020) Püttsepp, Juhani
    Lähme metsa! Sõna „mets“ on väga vana. Kui rändaksid ajas viis tuhat aastat tagasi ja kohtaksid mõnd meie Eesti esivanemat, siis saaks ta aru küll, millest sa kõneled, kui ütled „mets“. „Oh-oh-hoo! Mets!“ möirgaks esivanem naerda ja patsutaks sulle sõbralikult õlale. „Kask, lepp, toom, oh-hoo!“ Enam me ei ütle „toom“, vaid „toomingas“. Aastatuhandete ja tehnika võidukäiguga on metsasõnu kõvasti juurde tulnud. Sõnad „droon“ või „graanul“ paneksid esivanema nõutult kukalt kratsima, aga sina ilmselt saad nendest aru. Eesti Maaülikooli teadlased nuputasid kamba peale välja kuhjatäie metsaga seotud sõnu, mida lapsed nende meelest teadma peaksid. Siis jagasid nad need sõnad algustähe järgi 32 pisemasse kuhja. 32 – nii palju on eesti tähestikus tähti. Mina valisin neist kuhjadest omakorda mõned sõnad, et teile neid aapejuttude abiga tutvustada. Nii sündiski meie METSA-AABITS. Tark mees taskus ütleb, et igas raamatus peab olema vähemalt üks jutt, millest üldse aru ei saa – siis õpid. Vaata, kas leiad siit raamatust sellise!
  • Kirje
    Reoveepuhastuse käsiraamat
    (CleanEST, 2023) Kuusik, Aare; Kivirüüt, Aimar; Noorvee, Alar; Maastik, Aleksander; Villers, Andra; Menert, Anne; Kuusik, Argo; Sikk, Aser; Rist, Daisi; Haiba, Egge; Saaremäe, Egle; Tõnisberg, Enn; Lember, Erki; Jaaku, Jaak; Truu, Jaak; Orupõld, Kaja; Karabelnik, Kristjan; Salumäe, Maarja-Liis; Laht, Mailis; Kriipsalu, Mait; Põldemaa, Mait; Kõiv-Vainik, Margit; Taklai, Mart; Gross, Mihkel; Sokk, Olev; Kängsepp, Pille; Tamm, Priit; Kärmas, Raili; Tenno, Taavo; Tamm, Toomas; Värk, Vahur; Lemmiksoo, Vallo; Kõrgmaa, Vallo; Kõrgmaa, Vallo (koostaja); Kriipsalu, Mait (koostaja); Maastik, Aleksander
    Vett vajavad eluks kõik meie planeedil elavad organismid, sh inimesed. Eestis kasutatakse olmes ja tootmises nii pinna- kui ka põhjavett. Suur osa sellest jõuab kanalisatsiooni ning tuleb enne loodusesse tagasi juhtimist või taaskasutamist puhastada. Seda tehakse reoveepuhastis, milles kulgevate keerukate protsesside rakendamiseks on vaja mitmesuguseid seadmeid ning haritud insenere ja töömehi. Aegade jooksul on Eestis välja antud palju juhendeid ning mõni kanalisatsiooni ja veekaitset käsitleva õpikki, aga kõiki reovee puhastamisega seotud aspekte ühiste kaante vahel varem käsitletud ei ole. Ometi on meil olemas hulk spetsialiste, kes oma lausa legendaarsetelt vanema põlvkonna õpetlastelt ja inseneridelt saadud erialateadmisi järjepidevalt täiendavad ja edasi annavad. Reoveekäitlus on kallis ning selle areng sai Eestis suure tõuke käesoleva sajandi alguses, mil tekkis võimalus kasutada Keskkonnainvesteeringute Keskuse (SA KIK) ja Euroopa Liidu tugiprogrammide toetusi. Kuigi veevarustuse ja kanalisatsiooni suuremad projektid on tänaseks lõppenud ning veevarustus- ja kanalisatsioonitööde hüppelist kasvu ei ole ette näha, tuleb neid süsteeme siiski käigus hoida, arendada ja optimeerida. Keskkonnaministeerium on aastaid korraldanud hankeid reoveepuhastite operaatorite koolitamiseks. Alates 2017. aastast on võimalik Järvamaa Kusehariduskeskuses omandada veekäitlusoperaatori kutse ning Tallinna Tehnikaülikoolis, Eesti Maaülikoolis ja Tartu Ülikoolis koolitatakse reoveekäitluse insenere ja tehnolooge. Kuigi reoveekäitluse eriala on võimalik õppida erineva taseme (kutse- või kõrghariduse vormis) õppekavade järgi, on puudu tänapäevasel tasemel õppekirjandusest, sest viimased põhjalikumad eestikeelsed õpikud pärinevad 1980-ndate esimesest poolest. Nagu muudki majandusvaldkonnad, areneb reovee puhastamine tänapäeval väga kiiresti. Täienevad standardid ning õigusaktidki. Et ajaga kaasas käia, peavad vee- ja reoveevaldkonnas tegutsejad end pidevalt täiendama: lugema erialaõpikuid, tuhlama internetis, külastama reoveepuhasteid ja messe ning tundma huvi selle vastu, mida teevad erialaorganisatsioonid. Meie vee puhtus põhineb ju erialasel pädevusel. Käesolev käsiraamat on valminud projekti LIFE IP CleanEST raames, mida rahastavad Euroopa Komisjoni LIFE-programm ja Eesti riik. Raamatu koostamisel püüti olla nii põhjalik, et seda saaks kasutada kutse- ja kõrgkoolis õpetamisel, oleks aga arusaadav ka neile veemajanduse valdkonna inimestele, kelle töökohustuste hulka reovee puhastamine ei kuulu. Et reoveekäitlus on väga lai ning kiiresti arenev valdkond, ei pruugi raamatus olla kajastatud kõik puhastustehnoloogiad ja -võtted, ent 4 andsime endast parima, et peamine käsitletud saaks. Kuigi raamatu kirjutamisel tugineti suuresti erialastandarditele (peamiselt Saksa normidele) ning välismaistele kõrgkooliõpikutele, arvestati ka teadusuuringute tulemusi, milles on varasemaid teadmisi oluliselt täpsustatud või lausa ümber kujundatud. Erilist rõhku on pööratud eestikeelsele oskussõnavarale, et aidata ühtlustada eri erialade inimeste keelepruuki. Eestikeelsed terminid seoti peamiselt maailma teaduskeele lingua franca'ks kujunenud inglise keelega, ent ka vene keelega, sest arvestatav osa reoveepuhastite operaatoritest on venekeelsed. Oskussõnavalimiku koostasid Aleksander Maastik, Raili Kärmas, Karin Pachel, Vallo Kõrgmaa, Mait Kriipsalu ja Vjačeslav Mutavči, tuginedes peamiselt standardile EVS-EN 16323. Käsiraamatu koostasid Eesti juhtivad teadlased ja erialaspetsialistid, kelle põhitöökohaks on mõni Eesti õppeasutus või projekteerimis- ja konsultatsiooniettevõte. Raamat valmis tänu nende inimeste pikaajalisele ja heale koostööle. Suur tänu kõigile, kes oma pingelise töö kõrvalt leidsid piisavalt aega peatükkide kirjutamiseks ja/või kolleegide kirjutatu retsenseerimiseks. Avaldame siirast tänu emeriitprofessor Aleksander Maastikule, kes ühtlustas autorite esialgsed tekstid lihtsamini loetavaks. Illustreerivad fotod püüdsime valida autorite isiklikest arhiividest ning valdav osa skeemidest on autorite koostatud. Muude autorite jooniseid on vajadusel eestindanud või kohandanud. Kasutatud allikatele on viidatud õpiku põhijaotiste kaupa. Lugeja peab silmas pidama, et viidatud on õigusaktide 2023. aastal kehtivale versioonile, ning et alati on vaja kontrollida, ega seda muudetud ole. Head lugemist! Vallo Kõrgmaa ja Mait Kriipsalu
  • Kirje
    Kaugseire Eestis 2022: artiklikogumik
    (Tartu Ülikooli Tartu observatoorium, 2023)
    Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi poolt kirjastatud artiklikogumiku väljaandmist toetasid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja Keskkonnaagentuur.
  • Kirje
    Theory of Vibrating Lifting Tools of Sugar Beet Harvesters
    (MDPI, 2022) Bulgakov, Volodymyr; Pascuzzi, Simone; Holovach, Ivan; Olt, Jüri; Adamchuk, Valerii; Santoro, Francesco
    The cultivation and harvesting of sugar beets (roots and leaves) is one of the most labour and energy consuming work processes in the agricultural industry. The most important task in sugar beet farming is to improve the quality of sugar beet root crop harvesting and reduce energy costs for harvesting. This primarily concerns reductions in losses and damage of root crops, as well as a reduction in their contamination; in this case, the loss of fertile soil will be excluded, which will be removed from the fields together with the contaminated root crops. These issues present a multifaceted scientific and technical problem, which must be solved by searching for new working elements of sugar beet harvesting machines. Despite the modern level of construction of beet harvesters and their working bodies that has been achieved, there is a need to find further ways to improve them. Further research should deal with the improvement of general constructional schemes of new beet harvesters, with thorough theoretical justification of their constructions and technological parameters. The newly developed theories of functioning of improved constructions of sugar beet harvesters and their working bodies require thorough experimental verification. This will give grounds to use the obtained theoretical dependences for the final goal—analysis and generalisation of their rational parameters. Theoretical research must play a fundamental role in the mechanical and technological substantiation of the root lifting process. It must be used as the basis for developing rational kinematic and dynamic operation conditions in order to achieve the required quality of the performed work process as well as streamlined energy consumption. At the modern stage of the development of agricultural mechanisms, the methods of mathematical model generation based on the use of the theoretical and analytical mechanics and the application of up-to-date mathematical tools and computer technology have to be employed in the analysis and synthesis of the parameters of implements and agricultural machines overall. Thus, the modern methods of theoretical research into the implements of sugar beet harvesters have to be based, first, on the state-of-the-art perception of the principles of the processes that take place when the roots are lifted from the soil and, second, on the possibility of describing these processes more comprehensively and systematically with the use of modern mechanical and mathematical methods. Undoubtedly, such a description only has to be provided for the principal and essential moments of the mentioned processes, while the insignificant and incidental factors must be completely neglected. Further, on the basis of the analytically determined rational parameters of the lifting implements of sugar beet harvesters, which are subsequently experimentally validated and refined, highly reliable prototypes must be designed, which then have to be widely used by the agricultural engineering plants and companies. Therefore, this treatise presents the fundamentals of a new theory of the lifting tools of sugar beet harvesters—in particular, vibrational lifters based on the modern methods of mechanics and mathematics. It has been a long time since the first attempts were made (in the 1970s) to analytically describe the oscillating processes that take place during the vibrational lifting of sugar beet roots from the soil. The theory of the vibrational lifting of root crops has, overall, not been developed to a sufficient extent; the mathematical model specifically used for the process of root extraction from the soil by the vibrational lifter has not been devised. Until recently, it had been assumed that the experimental methods of determining the amplitude and frequency of oscillation of the vibrational faces—which could only have relatively limited values, subject to the reliability of the vibrational actuator—completely ensured the optimality of this whole process. However, at the present time, under the conditions of significant improvements in the reliability of designs and changes in the kinematic parameters of harvesting (for example, the increase in the travel speed to levels of up to 2.5 m·s−1 ), the obtained values of the parameters of vibrational lifters can by no means be considered optimal. Therefore, a goal has been set to develop, first of all, a new theory of vibrational root lifting based on the generation of mathematical models, which would describe the interaction between the digging shares on the one hand and the root’s body and the soil on the other hand. At the same time, the theory has to provide the mathematical descriptions of all stages of said interaction, starting from the stage of the lifter approaching the root body fixed in the soil (as in elastic medium), proceeding to the interaction of the root body with only one digging share of the lifter (asymmetric gripping of the root), followed by the interaction with both the share surfaces (symmetric gripping), and finally the eventual translation of the root along the lifting tool’s throat towards the level of the soil surface. Additionally, as a matter of principle, the theory needs to consider different (possible) directions of the oscillating motions of the digging shares of the vibrational attachment—i.e., the longitudinal and transverse ones.
  • Kirje
    Zero waste koolituskäsiraamat
    (The BEZWA project (Building a European Zero Waste Academy), 2022) Kalle, Kadri; Arro, Grete; Kriipsalu, Mait; McQuibban, Jack; Kranjc, Jaka; Žnajder, Žaklina; Kenk, Kadi
    “Kui me võtame omaks uue maailmavaate (või osa sellest), kaotame automaatselt suure osa suutlikkusest meenutada, mida me uskusime enne seda, kui teistmoodi mõtlema hakkasime.“ Daniel Kahneman
  • Kirje
    Zero waste training handbook
    (BEZWA projekt (Building a European Zero Waste Academy), 2022) Kalle, Kadri; Arro, Grete; Kriipsalu, Mait; McQuibban, Jack; Kranjc, Jaka; Žnajder, Žaklina; Kenk, Kadi
    “Once we adopt a new view of the world (or any part of it), we immediately lose much of our ability to recall what we used to believe before our mind changed.“ Daniel Kahneman
  • Kirje
    GNSS - globaalne satelliitnavigatsioonisüsteem geodeetilise täpsusega asukohamääranguks : õpik kõrgkoolidele
    (Eesti Maaülikool, 2022) Ellmann, Artu; Kall, Tarmo; Kollo, Karin; Liibusk, Aive
    Käesolev õpik on koostatud ning välja antud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute loomise toetamise põhimõtted 2018– 2027“ toel. Õpiku kirjutamisel on lähtutud Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli bakalaureuse-, magistri- ja inseneriõppe geodeesiaga seotud erialade aineprogrammidest. Samas on õpiku sisu piisavalt laiapõhjaline, et olla abiks teiste erialade tudengitele ja praktikutele, kes soovivad iseseisvalt omandada taustateadmisi GNSS-i (globaalne satelliitnavigatsioonisüsteem) kohta. Olgu täpsustuseks lisatud, et õpikus kirjeldatud satelliitasukohamäärangu põhiprintsiipide selgitused baseeruvad ameeriklaste välja töötatud GPS-i (globaalne positsioneerimise süsteem) kontseptsioonil, mis on suures osas kohaldatav ka teiste satelliitnavigatsioonisüsteemide (GLONASS (Venemaa), Galileo (Euroopa) ja BeiDou (Hiina)) jaoks. Kõiki neid süsteeme kutsutaksegi ühtse nimetusega – GNSS. Õpiku kasutamine ei eelda lugejalt eelteadmisi nn tavageodeesia põhimõistetest ja -seostest, samas lihtsustavad need oluliselt õpiku teksti mõistmist ja seoste loomist. Teemasid aitavad paremini mõista ka teadmised geomeetrilisest (sferoidilisest) geodeesiast, kõrgemast matemaatikast ja füüsikast. Õpiku struktuuri aluseks oli algselt Tallinna Tehnikaülikooli geodeesia- üliõpilastele suunitletud Ellmann & Kollo (2008) käsikirjaline loengukonspekt, mille ülesehitust ja sisu on oluliselt täiendatud ning ajakohastatud. Vahepealsetel aastatel on ilmunud Rüdja & Sanderi (2013) ülevaade globaalsest asukohamäärangust kutseõppeasutuste õppuritele, mille oluliseks väärtuseks võib pidada GPS täppisgeodeetilise rakenduse kirjeldust riiklike geodeetiliste võrkude rajamisel Eestis 1991–2002. Käesolev esimene eestikeelne GNSS-i teemaline kõrgkooliõpik koondab endasse varasemate aastate õpetamiskogemuse, kajastades ajaproovile vastu pidanud materjali ja kaasaegseid arenguid selles väga kiiresti arenevas tehnoloogiavallas.
  • Kirje
    Didactic guide for utilization of digital manufacturing tools for product development and manufacturing (ProDeM) in higher education : guidebook
    (Oficyna Wydawnicza Politechniki Rzeszowskiej, 2022) Wdowik, Roman; Magdzik, Marek; Nazarko, Piotr; Śliwa, Romana; Bełzo, Artur; Bendikienė, Regita; Čiuplys, Antanas; Česnavičius, Ramūnas; Juzėnas, Kazimieras; Rimašauskas, Marius; Leemet, Tõnu; Zimmermann, Mailis; Madissoo, Marten; Jakobsen, Jan-Tore; Ratnayake, R.M. Chandima; Pancaldi, Chiara; Rigattieri, Linda; Romanini, Mariaelena; Benini, Alice
    General objectives of PRODEM education. Teaching of product development requires various digital tools. Nowadays, the digital tools usually use computers, which have become a standard element of manufacturing and teaching environments. In this context, an integration of computer-based technologies in manufacturing environments plays the crucial and main role, allowing to enrich, accelerate and integrate different production phases such as product development, design, manufacturing and inspection. Moreover, the digital tools play important role in management of production. According to Wdowik and Ratnayake (2019 paper: Open Access Digital Tool’s Application Potential in Technological Process Planning: SMMEs Perspective, https://doi.org/10.1007/978-3-030-29996-5_36), the digital tools can be divided into several main groups such as: machine tools and technological equipment (MTE), devices (D), internet(intranet)-based tools (I), software (S). The groups are presented in Fig. 1.1. Machine tools and technological equipment group contains all existing machines and devices which are commonly used in manufacturing and inspection phase. The group is used in physical shaping of manufactured products, measurement tasks regarding tools and products, etc. The next group of devices (D) is proposed to separate the newest trends of using mobile and computer-based technologies such as smartphones or tablets and indicate the necessity of increased mobility within production sites. The similar need of separation is in the case of internet(intranet)-based tools which indicate the growing interest in network-based solutions. Hence, D and I groups are proposed in order to underline the significance of mobility and networking. These two groups of the digital tools should also be supported in the nearest future by the use of 5G networks. The last group of software (S) concerns computer software produced for the aims of manufacturing environments. There is also a possibility to assign the defined solutions (e.g. computer programs) to more than one group (e.g. program can be assigned to software and internet-based tools). The main role of tools allocated inside separate groups is to support employees, managers and customers of manufacturing firms focused on abovementioned production phases. The digital tools are being developed in order to increase efficiency of production, quality of manufactured products and accelerate innovation process as well as comfort of work. Nowadays, digital also means mobile. Universities (especially technical), which are focused on higher education and research, have been continuously developing their teaching programmes since the beginning of industry 3.0 era. They need to prepare their alumni for changing environments of manufacturing enterprises and new challenges such as Industry 4.0 era, digitalization, networking, remote work, etc. Most of the teaching environments nowadays, especially those in manufacturing engineering area, are equipped with many digital tools and meet various challenges regarding an adaptation, a maintenance and a final usage of the digital tools. The application of these tools in teaching needs a space, staff and supporting infrastructures. Universities adapt their equipment and infrastructures to local or national needs of enterprises and the teaching content is usually focused on currently used technologies. Furthermore, research activities support teaching process by newly developed innovations. Figure 1.2 presents how different digital tools are used in teaching environments. Teaching environments are divided into four groups: lecture rooms, computer laboratories, manufacturing laboratories and industrial environments. The three groups are characteristic in the case of universities’ infrastructure whilst the fourth one is used for the aims of internships of students or researchers. Nowadays lecture rooms are mainly used for lectures and presentations which require the direct communication and interaction between teachers and students. However, such teaching method could also be replaced by the use of remote teaching (e.g. by the use of e-learning platforms or internet communicators). Unfortunately, remote teaching leads to limited interaction between people. Nonverbal communication is hence limited. Computer laboratories (CLs) usually gather students who solve different problems by the use of software. Most of the CLs enable teachers to display instructions by using projectors. Physical gathering in one room enables verbal and nonverbal communication between teachers and students. Manufacturing laboratories are usually used as the demonstrators of real industrial environments. They are also perfect places for performing of experiments and building the proficiency in using of infrastructure. The role of manufacturing labs can be divided as: • places which demonstrate the real industrial environments, • research sites where new ideas can be developed, improved and tested. Industrial environment has a crucial role in teaching. It enables an enriched student experience by providing real industrial challenges and problems.
  • Kirje
    GNSS – globaalne satelliitnavigatsioonisüsteem geodeetilise täpsusega asukohamääranguks : praktilised ülesanded
    (Eesti Maaülikool, 2022) Ellmann, Artu; Kall, Tarmo; Kollo, Karin; Liibusk, Aive
    Kõrgkooliõpiku „GNSS – globaalne satelliitnavigatsioonisüsteem geodeetilise täpsusega asukohamääranguks“ teooria osas sisalduva info paremaks mõistmiseks on õpiku autorid loonud viieteistkümnest ülesandest koosneva praktiliste ülesannete kogumiku, mida on võimalik kasutada abimaterjalina Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli bakalaureuse-, inseneri- ja magistriõppe geodeesiaga seotud erialade aineprogrammides, või ka praktikutel, kes soovivad saada paremat ülevaadet koordinaatide määramise põhimõtetest, mida võimaldavad erinevad GNSS-seadmed, -mõõtmismeetodid, mõõtmistingimused ja andmete järeltöötlus. Praktiliste ülesannete koostamisel on lähtutud kolmest põhilisest aspektist: (i) ülesandeid peab olema võimalik lahendada iseseisvalt, tuginedes vaid käesolevale õpikule ning juhendmaterjalile; (ii) ülesannete lahendamiseks ei pea soetama kallist kommertstarkvara, vaid need saab lahendada vabavaraliste tarkvaradega; (iii) praktilised mõõtmisülesanded saab teostada iga GNSS-seadmega. Viimasest kahest punktist lähtuvalt pole praktilistes ülesannetes keskendutud ühele konkreetsele kontori- või väliarvuti tarkvarale, vaid on püütud selgitada põhilisi aspekte ja parameetreid, mida mõõtmiste planeerimisel, teostamisel ja andmete töötlemisel on vaja silmas pidada ning tarkvaras seadistada. Juhendmaterjali paremaks mõistmiseks on siiski lisatud näiteid väliarvuti tarkvarast Trimble Access, järeltöötlustarkvarast RTKLIB ning andmete analüüsitarkvarast gLAB. Kõikide ülesannete juures on välja toodud (i) töö eesmärk, (ii) ülesanne koos küsimustega, (iii) ülesande lahendamiseks vajaminevate töövahendite (riist- ja tarkvara) loetelu ning (iv) juhised. Juhiste all kirjeldatakse põgusalt teema tausta ja antakse suunised ülesande lahendamiseks. Praktiliste ülesannete juurde on lisatud viiteid õpiku vastavatele peatükkidele ning joonistele ja tabelitele, et hõlbustada juhend-materjali ja õpiku ristkasutust. Ühegi ülesande juures pole toodud põhjalikku riist- või tarkvara õpetust, kuna ülesannete lahendamiseks on võimalik kasutada erinevaid tarkvarasid ning tarkvarad ja nende versioonid uuenevad pidevalt, nii et siin kirja pandud detailne tarkvara õpetus aeguks mõne aastaga. Seetõttu julgustame ülesannete lahendajaid kasutama tootja poolt välja antud riist- ja tarkvara kasutusjuhendeid ning otsima vajadusel abi internetist, kus on väga suur hulk kaasaegseid videomaterjale erinevate riist- ja tarkvarade seadistamise ja kasutamise kohta.
  • Kirje
    Kaugseire Eestis 2021: artiklikogumik
    (Tartu Ülikooli Tartu observatoorium, 2022) ; Peterson, Urmas (toimetaja)
    Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi poolt kirjastatud artiklikogumiku väljaandmist toetasid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja Keskkonnaagentuur.
  • Kirje
    Järvselja looduskaitseala kaitsekorralduskava 2012-2021
    (Keskkonnaamet, 2012) Laas, Eino (koostaja); Tattar, Taavi (koostaja); Teppo, Peep (koostaja); Paal, Taimi (koostaja); Tatsi, Kristel (koostaja)
    Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 25 on kaitsekorralduskava hoiualade ja kaitsealade alapõhise kaitse korraldamise aluseks. Kaitsekorralduskava kinnitab Keskkonnaameti peadirektor. Teave kaitsekorralduskava kinnitamise kohta avalikustatakse Keskkonnaministeeriumi kodulehel. Käesoleva Järvselja looduskaitseala kaitsekorralduskava (edaspidi kava) eesmärk on: • Anda lühike ülevaade kaitstavast alast - selle kaitsekorrast, kaitse-eesmärkidest, rahvusvahelisest staatusest, maakasutusest, huvigruppidest ning alal läbiviidavast riiklikust seirest; • Analüüsida ala eesmärke ning anda hinnang iga põhiväärtuseks oleva liigi, elupaiga vm väärtuse seisundile; • Arvestades alale seatud eesmärke määrata mõõdetavad kaitse-eesmärgid ja kaitsekorralduse oodatavad tulemused kaitsekorraldusperioodi lõpuks ning 30 aasta perspektiivis; • Anda ülevaade peamistest väärtusi mõjutavatest tegevustest, kirjeldada kaitseks vajalikke meetmeid koos oodatavate tulemustega; • M äärata põhiväärtuste säilimisele, taastamisele ja tutvustamisele suunatud kaitsekorralduslike tegevuste elluviimise plaan koos tööde mahu, koha, ulatuse kirjelduse ja orienteeruva maksumusega; • Luua alusdokument kaitseala kaitsekorralduslike tööde elluviimiseks ja rahastamiseks. Kava koostamisel juhindutakse Eesti Vabariigi kehtivast seadusandlusest ja Kaitsekorralduskava koostamise juhendist (2011). Käesolev kava on koostatud olemasoleva Järvselja looduskaitseala (edaspidi kaitseala) kohta. Kava on koostanud Eino Laas, Taavi Tattar, Peep Teppo ja Taimi Paal 2007. aastal. Kava viis kehtivasse vormi Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Kristel Tatsi (7302257; kristel.tatsi@keskkonnaamet.ee), kes lisaks täiendas sisulist osa järgmiste punktidega: riikliku seire kirjeldus; kaitsekorralduse tulemuslikkuse hindamine. Täpsustatud on ka kaitstavate liikide kohta käivat informatsiooni tulenevalt Keskkonnaregistri 2012. a andmetest ning EMÜ ettepanekul lisati tegevuskavasse puistu inventuuri läbiviimine Ürgmetsa sihtkaitsevööndis.
  • Kirje
    Sada aastat emakeelset akadeemilist metsandusharidust Eestis
    (Eesti Maaülikool, 2020) Sibul, Ivar (koostaja); Meikar, Toivo (koostaja); Kasesalu, Heino (koostaja); Trei, Piret (koostaja)
    Saateks
  • Kirje
    Metsamullast metsakasvukohatüübini
    (Keskkonnaagentuur, 2021) Asi, Endla (koostaja)
    Aastatel 2006–2008 läbi viidud metsamullaseire teise ringi ajal metsaseire I astme vaatlusaladel (ICP Forests Level-I, rahvusvaheline pilootprojekt BioSoil Soil) tehti kõigist projekti raames rajatud mula põhikaevete profiilidest kvaliteetsed fotod. Pildistatud põhikaeved on seotud konkreetsete puistutega ja on heaks abimaterjaliks visuaalse teabe saamiseks muldadest, mille peal meie metsad kasvavad. Eesti kohta on olemas suuremõõtkavaline (1:10000) mullastikukaart, millelt on võimalik välja lugeda küllaltki palju kasulikku teavet metsakasvukoha tingimuste kohta, sest maakera taimkate ja muld on arenenud üksteist vastastikku mõjutades. Antud töös on astutud samm edasi mullakaardil leiduvast infost ning toodud hulgaliselt näiteid mullaprofiilide fotode ja kirjelduste näol juba konkreetsete puistute kasvutingimuste kohta jaotatuna metsakasvukohatüüpide, klasside ja tüübirühmade lõikes. Peale selle on esitatud ka vajalikku lisateavet, mis on abiks mullastikukaartidel oleva informatsiooni tõlgendamiseks ja seoste loomiseks erinevate mullaliikide, nende omaduste ning nendel kasvavate puistute vahel. Siinkohal kasutan juhust ja avaldan tänu kõigile oma endistele kolleegidele, kes andsid oma panuse rahvusvahelise pilootprojekti BioSoil Soil edukaks täitmiseks ja käesoleva kirjatüki valmimiseks. Suur tänu ka emeriitprofessor Raimo Kõllile, professor Alar Astoverile ja dotsent Enn Leedule Eesti Maaülikooli mullateaduse õppetoolist, kes toetasid nõu ja jõuga nende tööde kordaminekut.
  • Kirje
    Metsasõbra meelespea
    (Eestimaa Looduse Fond, 2014) Sell, Indrek (koostaja); Kinks, Riho; Kraut, Ann; Leis, Mare; Lutsar, Lauri; Martin, Ants-Johannes; Palo, Anneli; Sell, Indrek; Timm, Uudo
    Hea lugeja! Hoiad käes Eestimaa Looduse Fondis koostatud raamatut meie metsade loodusest. Raamatu eesmärk on pakkuda taustateadmisi inimestele, kes teevad või plaanivad metsas raietöid. Olgu see langetustraktori roolis istuv metsatööline, mootorsaage käes hoidev talumetsamajandaja või hoopis enamiku ajast kontorilaua taga istuv erametsa omanik. Raamat annab ülevaate erinevatest liikidest, aitab neid ära tunda ja otsustada, kuidas metsa raiuda nii, et see metsaelanikele kõige sobivam oleks. Raamatu eessõna on kirjutanud metsaökoloogia professor Kalev Jõgiste, kes annab metsas toimetavale inimesele laiema, lausa globaalse vaate selle kohta, millise väärtusega on loodusliku mitmekesisuse säilitamine igal metsalapil. Raamatu sisupeatükkide kirjutamise juures püüdsime välja tuua kõige olulisema ja praktilisema teadmise, selleks on meil abiks olnud liigieksperdid ja loodusteadlased nii ülikoolidest kui ka keskkonnaorganisatsioonidest. Peatükkide lõpus ja raamatu kokkuvõttes on antud soovitusi metsas raietööde tegemiseks. Loodame, et raamat aitab kaasa metsaliikide hingeelu paremale mõistmisele ja sellele, et mõistmise kaudu paraneksid ka liikide eluvõimalused Eesti metsas. Eestimaa Looduse Fond on huvitatud raamatu kasutajate tagasisidest ja koostööst metsamajandajatega metsaliikide kaitseks. Ootame teie mõtteid ja ettepanekuid e-posti aadressil elf@elfond.ee. Suurt lugemishuvi soovides Indrek Sell, Eestimaa Looduse Fondi metsaekspert; Silvia Lotman, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimees.
  • Kirje
    Põllumajandustehnika II, Karjandustehnika : õpik kõrgkoolidele
    (Eesti Maaülikool, 2021) Leola, Arvo; Priekulis, Juris; Leola, Taavi; Reinvee, Märt; Luik, Matis
    Põllumees, kes põllutööajakirja ei loe, sarnaneb niitjaga, kes niidab, aga oma vikatit ei terita. Sarnaneb õpilasega, kes õpib õpikuta.“ Nii võtab põllumehe harimise kokku Eesti põllumajandusteadlane, põllutöömasinate professor Aimu Reintam (1931-2014) oma raamatus „Ülevaade põllunduse mehhaniseerimise arenguloost Eestis (kiviajast aastani 1940)“. A. Reintami vaimule ja teadmistele tugineb ka kõrgkooliõpik „Põllumajandustehnika I. Põllundusmasinad“, mis ilmus 2015. aastal. Autoriks Eesti Maaülikooli põllundustehnika professor Jüri Olt. „Karjandustehnika“ on selle õpiku II osa. Eesti põllumees on alati püüelnud hariduse poole. Võimalusel on ta käinud koolis, aga alati harinud ennast ka kirjasõna abil. Ärksamad põllumehed ei ole hoidnud häid teadmisi endale, vaid kirjutanud käsiraamatuid, artikleid, õpetusi ajakirjades, kalendrisabades – kõikjal, kus võimalik tutvustada välismaist ning oma maa ja isiklikku kogemust. Kõrgharidusega põllumehi koolitab täna Eesti Maaülikool. Algsest Eesti Põllumajanduse Akadeemiast väljus põllumajanduse mehhaniseerimise esimene lend 1955. aastal – 48 insener-mehaanikut, nende hulgas Aimu Reintam. Eelmine eestikeelne õpik „Farmide mehhaniseerimine“ ilmus teise, ümbertöötatud trükina 1987. Sellest sai tollaste põllumajandusettevõtete ehk majandite, nagu neid tollal nimetati, farmiinseneride lauaraamat, sest muid on-line-vahendeid tollal polnud. Õpiku koostaja professor Vambola Veinla oli laialt tuntud õpetaja ja nõustaja ning usin kirjamees. Tema esimene õpperaamat „Loomafarmi sisetranspordi mehhaniseerimine“ ilmus 1964. a. Inimeste heaolu tõusuga on olukord loomakasvatuses muutunud. Toodangumahtudest ettepoole on kerkinud probleemid: loomade heaolu, nõuded toidule, nõuded keskkonnale, inimtööjõu defitsiit. Võimalikud lahendused on: täppispidamine, elektroonika, infotehnoloogia, robotid, digi-, … Õpik on abiks nendele, kes tahavad õppida, aga vajalik ka nendele, kes õppekavas oleva kohustusliku aine vähemalt positiivsele hindele peavad läbima. Üliõpilaste hulgas on enamuses need, kes varasemalt teemaga pole üldse kokku puutunud. Vähem on aga neid, kes on varem õppinud põllundus- ja loomakasvatusaineid. Harva aga selliseid, kellel endal või vanematel on tegutsev loomafarm ning seetõttu huvi asja vastu. Lepingu kohaselt on õpiku vorm elektrooniline. Arvestades eelkirjeldatud õpilaskonda, on õpiku sõnastatud osa võimalikult kokku surutud. Esitatud on põhilised tõekspidamised ja tehnoloogiad. Kuigi ka need muutuvad pidevalt, siis mitte sellise tempoga kui tehnika, s.t masinad ja seadmed. Põhjalikemate teadmiste saamiseks tuleb õppijal märksõnade abil siseneda mõnda elektroonilisse andmebaasi. Sealt ammutatud teadmisi hetkel aktuaalse tehnika kohta täpsustatakse kontaktõppe seminarides ja laboratoorsetel töödel. Esitatud on peamiselt tehnoloogilist laadi ja elementaarsed arvutused. Enesekontrolliks ja seminarideks valmistumiseks on esitatud kontrollküsimusi ja antud ülesandeid. Õpikus käsitletakse põgusalt ka loomakasvatuse küsimusi, sest need teadmised on aluseks tehnika kujundamisel ja kasutamisel. Õpiku lõpus on allikate nimistu, milles on autorite poolt kasutatud materjalide kirjed: raamatud, teadusartiklid, aruanded, ajalehtede-ajakirjade artiklid, õppepäevade esitlused. Nende hulgas on võõrkeelseid allikaid nii ida kui lääne poolt. Kui ka nende keel pole lugejale omane, siis graafiline osa on kindlasti toeks. Lähinaabrite (Läti, Leedu) teadmine on meile kõige ühesemalt vastuvõetav, tipptegijate (Holland, Saksamaa) oma alati uudistamiseks. Idanaabrite (Venemaa, Ukraina, Valgevene) õpikud ja uurimused eristuvad jätkuvalt sooviga süstematiseerida, modelleerida ja arvutada. Autorid on õpikusse pannud oma teadmised ja kogemused, mis saadud õppejõuna, projekteerijana, nõustajana. Suures osas on materjal originaalne, sealhulgas (täna aktuaalne) autorite varasematest õpikutest. Jaotiste pealkirjade järel on autorite nimed, kelle panus sellesse ossa oli peamine. Läti kolleegi Juris Priekulise materjale tema varasematest õpikutest ja värskeid teadmisi Hannoveri Euro Tier’idelt on kasutatud kõikides osades. Viited allikatele on tekstis ainult vajadusel. Kõrgkooliõpik „Karjandustehnika“ on koostatud eelkõige bakalaureuseõppele, arvestades õppekavade ainete õpiväljundeid ning mahte. Kui õpikut kasutab magistri- või doktoriastme üliõpilane, on vajalikud allikate nimistus loetletud doktori- ja magistriväitekirjad ning teadusartiklid. Tegevpõllumehed harivad ennast ise, väga harva on nendest keegi ülikoolis sessioonõppes. Eesti põllumees on oma teadmistega maailmas tipus. Selleks on nad väga aktiivsed messidel, õppepäevadel, foorumites, õppereisidel, Internetis. Tänapäeva tippteadmisi saab küsida oskaja ka tehnika müügi- ja teenindusfirmadelt. Mitmed tippfirmad on Eestis esindatud. Õpikus on autorid püüdnud vältida otseselt konkreetse firmaga sidumist. Õppija ülesandeks jääb võimalike konkureerivate lahenduste leidmine ja võrdlusanalüüs õppe kontakttunnis. Käsikirja retsenseerisid filosoofiadoktor Allan Kaasik, Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi dotsent ja toiduteaduse doktor Väino Poikalainen, Teadus ja Tegu OÜ juhatuse liige. Magistriastme üliõpilase pilguga töötas käsikirja läbi tehnikateaduse bakalaureus Toomas Otsatalo, Maaülikooli tootmistehnika 2. õppeaasta magistrant õppeaine „Farmiseadmete teooria“ raames. Suur tänu neile väga arvukate, põhjalike, sisuliste ja asjatundlike kommentaaride eest! Õpiku käsikirja testisid ja aitasid oma tähelepanekutega parendada Maaülikooli tootmistehnika, maaehituse ja loomakasvatuse erialade üliõpilased 2020/2021. õppeaasta koroonaolukorrast tingitud sunnitud distantsõppel olles. Õpiku ilmumist toetas rahaliselt Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium läbi riikliku programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud“. Arvo Leola
  • Kirje
    Statistiline mets : 20 aastat statistilist metsainventeerimist Eestis
    (Keskkonnaagentuur, 2019) Aitsam, Viio; Sims, Allan; Tolm, Tarmo; Nikopensius, Maris; Karu, Helen; Raudsaar, Madis; Valgepea, Mati; Timmusk, Tiiu; Pärt, Enn
    Mets. Sel lühikesel sõnal võib olla inimeste jaoks vägagi erinev tähendus. On neid, kelle jaoks mets on midagi kauget ja vähetähtsat, vaid taustapilt autosõidul ühest linnast teise. Mõni otsib metsalt vaimset tuge, teine laeb seal sporti tehes akusid, kolmas võtab kaasa seene- või marjakorvi, kuid vähe ei ole neidki, kelle jaoks mets on argine töökeskkond. Nagu on erinev suhtumine metsa, nii on ka metsast võimalik erinevalt kirjutada – lüüriliselt, eepiliselt, asjalikult, kuid ka arvude keeles. Nikolai Baturini jutustustes on kirjeldatud lummavaid vaateid sopkadelt ääretule Siberi taigale. Valdur Mikita otsib metsast eestlase soome-ugri algjuuri ja müstikat. Meie aga räägime statistilisest metsast. Statistika ja arvud on lahutamatud, seega on statistilise metsainventeerimise tulemuseks arvandmed metsadest ja neid numbreid on väga palju. Juttu tuleb sellest, kuidas ja millal SMI Eestisse jõudis, ja isikutest, tänu kellele see tegevus alguse sai. Kirjeldatakse metoodikat ja tegevusi, nii sõnas kui pildis. Mitte kuidagi ei saa mööda vaadata neist, kelle töö tulemusena metsastatistika tekib. Ühtemoodi tähtsad on need, kes vihmas ja päikeselõõsas mõõtes ning kirjeldades andmeid koguvad, kui ka need, kes arvuti taga algandmetest tabeleid, jooniseid ja analüüse vormivad. Tänu SMI-le ja selle tegijatele teame, kui palju on Eestis metsa, milline see on, mil määral seda raiutakse ja kuidas mets ajas muutub. Eesti riigil on kohustus koostada erinevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele meie metsadest raporteid ja suuresti põhinevad needki SMI andmetel. Ka sellest kirjutame. Kuid SMI põhiline väljund on alati olnud suur hulk arve, mis koondatud paljudesse tabelitesse ja joonistesse. Pindalad ja tagavarad, juurdekasv ja raiemaht, puuliigid ja kahjustused … Öeldakse, et arvud on igavad, kuid asjast huvitatule ütlevad need palju. Numbrite taga on päris mets oma erinevate ja sageli vastandlike külgedega. Arvud ei valeta, kuid ilu on vaataja silmades ja igaüks võib leida neist numbritest kinnitust oma mõtetele ja vaadetele, olgu need millised tahes. Lugege, vaadake ja mõtelge ning leidke arvude tagant oma mets. Koostajad
  • Kirje
    Puiduenergia : väljaanne metsaomanikule
    (Eesti Maaülikooli Tehnikainstituut, 2012) Vilkriste, Lelde; Gustafsson, Marja (konsultant); Uiga, Jaanus (konsultant); Allik, Alo (konsultant); Eesti Maaülikool. Tehnikainstituut
    Uued stiimulid metsaomanikele. Puidu kasutamine energiaallikana on Eestis järjest aktuaalsemaks muutumas. Seda tingivad lisaks ELi seatud eesmärkidele ning kliimamuutuste ja CO2 heitkoguste vähendamisega seotud ülesannetele ka püüdlused kasutada Euroopa Liidu toetusmeetmeid, kaasates efektiivsemalt olemasolevaid ressursse. Suurenenud nõudlus on toonud kaasa erametsaomanike ja metsatöötlejate kasvava huvi energia tootmiseks kasutatava puidu (edaspidi energiapuit) tootmise ning tarnimise vastu. Eriti aktuaalseks on nende küsimuste lahendamine kerkinud viimastel aastatel, sest üleilmse majanduskriisi ja möödunud aastate tormide tõttu toimus 2007-2010 erametsasektoris järsk metsatöötlemise mahtude vähenemine. Nüüdseks on olukord jälle stabiliseeruma hakanud ja töötlemine toimub endistes mahtudes. Mitmesuguste uuringute ja arvutuste andmed näitavad, et energiapuidu potentsiaalne kogus on praeguste metsatöötlemise mahtude ja muu metsamajandusliku tegevuse põhjal Eestis 7–9 miljonit tihumeetrit aastas. Arenenud energia-puiduturu olemasolul võib metsaomanik saada oma majandustegevuse tulemusel lisasissetulekut metsatöötlemise jääkide realiseerimisest. Metsamajanduse kiire areng on soodustanud tõhusamate ja keskkonnahoidlikumate tehnoloogiate kasutamist ning töö tõhususe suurenemist. Skandinaavias pööratakse erilist tähelepanu uurimistulemuste praktilisele kasutamisele, töötajate koolitamisele, üldsuse teavitamisele ja energiaturu osaliste vahelise dialoogi soodustamisele. Käesolevasse brošüüri on kokku kogutud kasulikud uurimistulemused ja soovitused metsaomanikele ja energiapuiduturu osalistele nii majanduslike aspektide, looduskaitseküsimuste kui ka võimalike riskide kohta. Taastuvenergia osakaal energia summaarses lõpptarbimises oli 2010. aastal 24%. 2020. aastaks on Eesti võtnud kohustuseks suurendada taastuvenergia osakaalu summaarses lõpptarbimises 25 %-ni. Seega on ELi ees võetud kohustused peaaegu täidetud, kuid siiski ei tasu arvata, et taastuvenergia osakaalu edasine suurendamine on ebamõistlik. Euroopa Liidu energia majanduse arengusuundumused on tihedalt seotud energiatõhususe ning taastuvenergia allikate kasutamisega. ELi ja muud fondid pakuvad praegu mitmeid tugiprogramme tehnika soetamiseks ja muuks majandustegevuseks. Ei tohi unustada, et energiapuit on ainult üks bioenergia ressurssidest. Selleks, et suurendada teiste bioenergia tootmisest huvitatute hulgas oma konkurentsivõimet finantstoetuse saamiseks, peavad metsaomanikud olema selles valdkonnas hästi informeeritud ja teadlikud. Eesti Maaülikool ja Erametsakeskus võtsid endale projektiga „Puiduenergia jätkusuutlik areng Läänemere piirkonnas” liitudes üheks peamiseks ülesandeks metsaomanike teavitamise energiapuidu hankimise ja tootmise olulisematest aspektidest, selle kohalikul turul kasutamise ja realiseerimise võimalustest ning samuti selle puiduliigi saamise integreerimise soodustamisest erametsade majandamise ja kavandamise protsessis.
  • Kirje
    Teejuht püsimetsandusse
    (Eestimaa Looduse Fond, 2020) Remm, Liina (koostaja); Kuresoo, Liis (koostaja); Rünkla, Mihkel (koostaja); Palo, Anneli (konsultant); Lõhmus, Asko (konsultant); Rosenvald, Raul (konsultant)
    Selle kirjatöö peamine eesmärk on, nagu pealkirigi ütleb, teed juhatada. Teekonnale on oodatud kõik, kes soovivad end mitmesuguste looduslähedaste metsa majandamise võtetega kurssi viia. Kuigi retk võiks pakkuda huvi eelkõige metsandustudengitele ja -õppejõududele, metsaomanikele, -majandajatele ja -korraldajatele, ei tasuks siiski saapaid nurka visata ka tavakodanikul kui riigimetsa omanikul. Püsimetsandusest on küll siin-seal ka eesti keeles kirjutatud, nt Karoles 1995a, Tullus 2012, kuid senise käsitluse põgususe või unustusehõlma vajumise tõttu võib metsaomanikule olla jäänud ekslik mulje, et metsamajandamine ongi mustvalge: majandatakse kas intensiivselt lageraietega või ei majandata üldse. Kuid võimalusi on rohkem ja käesolev ülevaade tahabki tähelepanu juhtida ühele vahepealsetest võimalustest, püsimetsandusele. Lühidalt öeldes seisneb püsimetsamajandus raietel üksikpuude või väikeste puudesalkade eemaldamises. See on puidutootmise valdkonna mõiste. Ka selles kirjatöös on rõhuasetus puidutootmisel ning metsa mittepuidulisi väärtusi on käsitletud eelkõige kaasnähtusena. Levinud arusaama järgi võiks püsimetsandus sobida esmajoones väikemetsaomanikule, kes tahab oma metsast tarbe- ja küttepuitu varuda ning kellele on oluline, et kodumets alaliselt säiliks. Siiski pole selline oma perele puude varumine püsimetsa ainus kasutusvõimalus. Oskuslikult oma tegevust kavandades ja loodusega koostööd tehes võib püsimetsandus osutuda heaks lahenduseks ka suuromandites. Kuigi püsimets ei sobi kõikidele põlismetsade elanikele, näiteks mitmetele kõdupuiduliikidele, sarnaneb see siiski mõneti põlismetsaga: puud on erineva vanusega, leidub pimedamaid ja päikselisemaid laike, mitmesuguseid puuliike ning säilikpuid puistu varjus (joonis 1). Selline struktuur pakub rikkalikult elupaiku, näiteks liikidele, kes vajavad, et nende kodumets annaks pidevalt varju või muid liigiomaseid tarbeväärtusi. Püsimetsa majandamine matkib mõne puu suremisega piirduvaid levinumaid looduslikke häiringuid. Samal ajal maandab mitmekesine metsaökosüsteem majanduslikke riske, mis kaasnevad kultuurpuistutega. Minnes meie matka ökosüsteemikeskse külje pealt majanduslikuma poole peale, võib küsida: kas püsimetsandus tasub ennast ära? Püsimetsana majandamine hoiab küll looduslikule järelkasvule tuginedes ning hooldusraieid valikraietega asendades kokku mitmeid kulusid, kuid samas nõuab rohkem hoolt raietöödel allesjääva metsa hoidmiseks. Majandusarvutuste tulemus sõltub sellest, kui pika perioodi lõikes me rehkendame, ning samuti sellest, kas ja kuidas me oskame arvestada looduse hüvesid. Lõpuks saab majandusliku tasuvuse juures määravaks ikkagi meie endi kujundatud arusaam heaolust ja väärtustest – milliseid tegevusi me metsas toetame ning milliseid tooteid ja metsi hindame. Püsimetsas saab kasvatada erinevaid puuliike koos, kasutades ühtlasi ära ühe puuliigi soodsat mõju teisele. Nii võib püsimetsas kasvada tamm, kellel on „pea paljas ja kasukas seljas“, olgu „kasukaks“ siis sarapuud kinnikasvanud puisniidul või meie metsade üks varjutaluvamaid puuliike, kuusk. Sageli arvatakse, et tänu oma varjutaluvusele sobibki vaid kuusk Eesti püsimetsa. Selles arvamuses kajastub tõik, et meie metsamajandus soosib okaspuid, unustades näiteks pärnad ja saared või vahtrad ja tammed. Käesoleva teejuhi üks raskuspunkte langebki nõuannetele, kuidas kasvatada püsimetsas erinevaid puuliike. Keskendumegi retkel ennekõike puidu kasvatamisele. Ka mittepuidulised hüved on kahtlemata olulised paljudele metsaomanikele ja -külalistele, kuid praegusajal vaadeldakse neid enamasti ikka kõrvalkasutusena. Kui metsa üldse majandatakse, siis tüüpiliselt eesmärgiga mingilgi hulgal puitu koguda. Valikraieid tehes saab püsimetsas soosida väljavalitud tulevikupuid, mille kasvamist ja omadusi üritatakse raietega edendada. Kui lageraietega metsa majandav metsaomanik põhjendab noori puid istutades, et rajab palgipuistu järeltulevatele põlvedele raiumiseks, siis püsimetsamajandaja võib tulevastele põlvedele pärandada hästi hoitud erilised jämedatüvelised puud. Ungari püsimetsamajandaja Péter Laczkó on öelnud, et püsimetsandust ei saa ainult koolipingis õppida. Tuleb külastada majandajaid ja nende metsi ning võtta puistustruktuuri ja ökosüsteemi osas eeskuju põlismetsadest. Seda soovitust järgisime ka meie ning kummarda me tänulikult metsamajandajate ees, kes lahkelt oma metsi näitasid ja kogemusi jagasid. Usutlesime 2018. ja 2019. aastal Kagu- ja Lääne-Eesti püsimetsamajandajaid (L. Remm ja M. Kiisel, käsikiri). Kõik ei olnud oma tegevust teadlikult määratlenud püsimetsandusena, kuigi kasutasid vähemalt osaliselt vastavaid võtteid (vt raamatu lõpus olevat tabelit). Külastatud metsade ja nende majandajateni jõudsime valikraieteatiste, metsaühistute, varasemate kontaktide ja juba usutletute soovituste kaudu. Lisatud on üksikuid näiteid Ungarist ja Lätist. Raamatut läbivad püsimetsamajandaja vaadet kajastavad tsitaadid valisime neilt, kes vastavat teemat ühise metsaskäigu jooksul puudutasid. Tsitaadid on esitatud oliivrohelistes kastides kaldkirjas. Raamat algab püsimetsanduse mõiste seletusega Eesti kontekstis ning eri riikide püsimetsandustavade tutvustamisega, et illustreerida lähenemise varieeruvust sõltuvalt loodusoludest ja metsandusajaloost. Eestis ja mujal katsetatud võttestikke tutvustame püsimetsa majandamise peatükis. Arvestades, et püsimetsanduse üks põhimõte on segapuistute kasvatamine, pühendame segametsadele ülevaatliku peatüki ning seejärel vaatleme puuliikide kaupa ja kasvukohatüübiti, kuidas puistuid Eesti tingimustes kujundada. See raamat ei püüa edasi anda kogu teadmistepagasit, mida püsimetsa majandamiseks vaja läheb, vaid eelkõige tuua esile just püsimetsamajanduse eripära võrreldes tavalise, üheealiste puistute lageraiepõhise majandamisega. Jutulõim põimib õpikutarkusi, teadusavastusi ja metsamajandajate kogemusi. Lisaks viidetele on raamatu lõpus ka mõistete seletused. Täname südamest inimesi, kes on aidanud teksti ja jooniseid mõistetavamaks muuta. Käsikirja lugemise ning viljaka arutelu eest võlgneme tänu konsultantidele Anneli Palole, Asko Lõhmusele ja Raul Rosenvaldile. Väiksem ei ole meie tänu käsikirja lugejatele ja nõuandjatele: Mariliis Haljasorg, Maie Kiisel, Eerik Leibak, Jane Remm, Joonas Remm, Kalle Remm ja Algor Streng. Oma kogemusi ja mõtteid jagasid Mattias Luha, Imre Merits ja Hardi Tullus. Võru keele kohta andsid nõu Sulev Iva, Rainer Kuuba ja Triinu Laan.
  • Kirje
    Dendroloogilised uurimused Eestis. 2
    (Eesti Põllumajandusülikooli Metsanduslik Uurimisinstituut, 2000) Eesti Põllumajandusülikool. Metsanduslik Uurimisinstituut; Sander, Heldur (toimetaja); Tamm, Ülo (toimetaja)
    Käesolev teine Dendroloogiliste uurimuste väljaanne koosneb Eestisse introdutseeritud ja kodumaist dendrofloorat ning põlispuid käsitlevatest ja botaanikaaedadega seotud uurimustest. Väljaannet on laiendatud, avaldades kirjutisi ka välisautoritelt ja pidades meeles isikuid, kes on Eesti dendroloogia arengule uurijana või mingil muul viisil kaasa aidanud. Tänu mitmele välisautorile avardub meie arusaam dendroloogiast, mis aastatuhande alguses otsib uut väljundit. See väljaanne on pühendatud EPMÜ metsandusteaduskonna kauaaegsele dendroloogia õppejõule, dekaanile ja paljude dendroloogiliste kirjutiste autorile emeriitprofessor Endel Laasile, kelle sünnist möödub 85 aastat ning esimesele metsaosakonna dekaanile ja dendroloogia õppejõule Andres Mathiesenile (1890–1955), kelle sünnist möödub 110 aastat. Väljaandes on toodud prof. E. Laasi ja prof. A. Mathieseni elukäik ning E. Laasi kirjutiste bibliograafia. Kuid prof. E. Laas lööb ka ise kaasa kogumiku autorina, tema sulest ilmub ülevaade dendroloogia õpetamisest Eesti Põllumajandusülikoolis. Dendroloogia õpetamine ja kujunemine Eestis on olnud 80 aastases metsandusteaduskonna eksisteerimise ajaloos põhiliselt nende kahe mehe kanda. Nad on olnud tõelised õpetajad ja dendroloogia kui teaduse edasiviijad. Tänu neile on dendroloogia järjepidevus Eestis olnud tagatud ja teadusharu areneb edasi juba uute säravate tähtede ootel. Samuti peame siin meeles teisigi 2000. aastal oma elutee verstapostini jõudnud isikuid ja ka neid, kes on meie hulgast juba lahkunud – kõik nad on oma elutööga andnud osa Eesti dendroloogiale. Nendeks on Tallinna Botaanikaaia esimene direktor Arnold Pukk ja üks rajajatest dr. sc. Kalju Kask, Eesti suurim jahukasteliste seente uurija dr. phil. Harry Karis, metsateadlased dr. phil. Paul Ott ja dr. phil. Harri Paves, nende sünnist möödub 70 aastat, TÜ emeriitprofessor, Eesti TA akadeemik Viktor Masing, kelle sünnist möödub 75 aastat, maastikuarhitekt ja Tallinna Botaamikaaia kollektsioonide kavandaja Aleksander Niine (1910–1975) ning dendroloog Harjo Sandur (1910–1949), nende sünnist möödub 90 aastat. Toimetajad