Raamatud

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/3740

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 125

Väliruumi strateegia raamistik : raport
(Eesti Maaülikool, 2026) Kose, Marika; Tuula-Fjodorov, Reeda; Erit, Kadri; Vacht, Piret; Vassiljev, Peeter; Noormets, Joe
Väliruumil (sh õuemaa, roheala, maastik ja muu hooneteväline ala) on keskne roll nii argiliikumise, liikumisharrastuse, õuesõppe kui ka taastumise ja puhkamise võimaldamisel. Väliruumi kvantiteet ja kvaliteet võivad varieeruda sõltuvalt vaatenurgast, sihtgrupist, tegevusest ja konkreetse väliruumi osutatavatest teenustest, sh ökosüsteemi teenustest. Väliruumi kasutamisega kaasnevad lisaks hüvedele ka keskkonnamõjud, ruumilised, sotsiaalsed ja ökoloogilised konfliktid ning teised keskkonnaõigluse1 küsimused, mis vajavad teadlikku käsitlemist. Käesolev dokument käsitleb väliruumis viibimise, liikumise, õppe ja heaolu mitmetasandilisi ning -tüübilisi seoseid Eesti kontekstis, lähtudes arusaamast, et inimeste kehaline aktiivsus, vaimne tervis, õppimine ja sotsiaalne sidusus on tihedalt seotud igapäevase elukeskkonnaga. Uuringu lähtekohaks on arusaam, et tervist ja heaolu ei kujunda üksnes indiviidi valikud, vaid neid mõjutavad tugevasti ruumilised, sotsiaalsed ja institutsionaalsed tingimused, mille loomine ja suunamine on mh ühiskondlik vastutus (WHO, 2008; EIA, 2023). Tervise osana toonitatakse Eesti Inimarengu Aruandes (2023) (edaspidi EIA) vajadust arvestada inimeste haavatavusega erinevate vanusegruppide, elukorraldusest tulenevate perioodide ning pädevuste ja ühiskonnas osalemise võimekuse, samuti kriiside kontekstis. Vajadus väliruumi kui katustermini täpsemaks määratlemiseks tuleneb nii teaduslikest kui ka valitsemisest tulenevatest põhjustest. Kaasaegsed rahvatervise käsitlused näitavad, et inimeste liikumist, vaimset heaolu ja sotsiaalset sidusust kujundavad eeskätt igapäevased elukeskkonnad, mitte üksnes individuaalsed valikud (World Health Organization, 2008; Eesti Inimarengu Aruanne 2023). Samal ajal sünnivad väliruumi puudutavad otsused paralleelselt spordi-, tervise-, haridus-, planeerimis- ja keskkonnapoliitikas, kuid sageli ilma ühise arusaamata sellest, kuidas need seosed inimese igapäevast liikumist, õppimist ja taastumist tegelikult mõjutavad. Terminoloogiline ebaselgus ja killustunud vastutus võivad omakorda mõjutada ruumiliste otsuste tegemist, vastutuse jaotust ning investeeringute prioriteete, jättes väliruumi potentsiaali rahvatervise ja sotsiaalse heaolu toetamisel osaliselt kasutamata – probleem, mis teravneb vananeva elanikkonna, vaimse tervise koormuse ja süvenevate kliimariskide kontekstis.
Tagasivaade emeriitprofessor Raimo Kõlli tegevusele mullateaduse teooria ja praktika vallas
(Eesti Maaülikool, 2025) Kõlli, Raimo (koostaja); Tohvre, Tiina (toimetaja); Laupa, Kersti (toimetaja); Seppet, Li (toimetaja); Kajak, Ingrid (toimetaja)
Saateks. Muld toimetab märkamatult looduse ja ühiskonna lahutamatu osana. Ta saab omasoodu ilma inimeseta hakkama, vastupidi mitte. Mullast sõltub nii mõndagi, alates toidust kuni lilleilu ja elurikkuseni. Taim-muld kooslusest saab alguse umbes 98% biomassist, mis leiab inimkonna poolt kasutust. Need ja paljud muud kõlavad loosungid, mis ühiskonnas laiemat kõlapinda leiavad, jäävad tausta, seoseid ja mulla terviklikkust tundmata sisutühjaks. Näiliselt inforohkes maailmas, kus „õiged“ vastused on paari hiirekliki ja tehisaru päringu kaugusel, on üha olulisem omada kitsamaid erialaseid teadmisi, et eristada olulist ebaolulisest ning rakendada teadmust konteksti, sh mulda, arvestavalt. Maismaa ökosüsteemides peab looduse tundmine, kaitse ja kestlik kasutamine tuginema muldkesksel komplekssel lähenemisel. See on olnud kandev sõnum professor Raimo Kõlli õpetuses ja teadustöös. Käesolevas raamatus olev tagasivaade R. Kõlli pikaajalisele ja mõjukale tegevusele mullateaduses pole mitte ainult lakooniline bibliograafiline ülevaade, vaid nii akadeemilise persooni kui ka kogu valdkonna mõtestatud arengulugu. Eestis on mullaõpetus ja -teadus pika ja väärika ajalooga, millele on sisu ja väljapaistmist andnud paljud isikud. R. Kõlli kuulub nende seas kindlasti mõjukamate hulka ning tema jätkuv erialane aktiivsus on kujunenud tugevaks akadeemiliste põlvkondade üleseks sillaks. Mullatekke vaates võib 60-aastane periood küll tühine olla, ent ühe teadusvaldkonna arengusse on sellise kestvusega panus märkimisväärne. Lisaks personaalsele panusele on käesolevas ülevaates sisukalt esile toodud kolleegide roll ning koostöö olulisus mullateadusega piirnevate erialadega. Tänapäeva (info)ühiskonnas kipume pahatihti veebiavarusse talletunut teadmiste algpunktiks lugema ja hakkame seetõttu mõnda teemat taas nullist uurima. R. Kõlli koostatud tagasivaade on tugipunkt selleks, et aru saada varasemate mullauuringute rikkusest ning see on hea kommenteeritud teejuht algallikateni. Julgelt võib seda raamatut soovitada alustavale mullateadlasele kohustuslikuks kirjanduseks. Teadmuse kasvatamine on järjepidev ja selge lõputa protsess, kus ideaalis iga järgmise uuringuga astume sammu edasi ning esialgsed arusaamad ja vastused täienevad või lausa muutuvad. R. Kõlli on toonud meenutuse ülikooliaegsest praktikast, kus ta osales professor Osvald Halliku juhendamisel tolmpõlevkivituha kui potentsiaalse lubiväetise põldkatsete läbiviimisel. Tudengi esmane järeldus, et põlevkivituhk ei sobi muldade lupjamiseks ajas pikalt vastu ei pidanud. See ja paljud muud mullaga seonduvad uurimisteemad olid aktuaalsed juba enam kui pool sajandit tagasi ning on seda jätkuvalt ka täna. Muldade lupjamiseks sobilike materjalide mõjude selgitamine, mulla orgaanilise aine seisundi ja muutuste uurimine, mullastikukaardi uuendamine jpm projektid on tänagi töös. Kõigi nende teemade osas on vundamendiks varasemalt tehtu, mille ulatusest ja arengutest läbi aastakümnete saab käesolevast raamatust sisuka ülevaate. Kindlasti on asja- ja ajakohane seda pärandit rohkem taasavastada ning uuringute ja mullaseire kavandamisel rohkem arvesse võtta. Teadlase ja õppejõu panuse hindamisel tähtsustakse valdavalt lihtsaid mõõdikuid nagu näiteks publikatsioonide arvukus ja mõjukus ning kaitsmiseni viidud tudengite, peamiselt doktorantide arv. Nii jäävad tähelepanuta märksa laiema ühiskondliku mõjuga tegevused ja otsused. Toon siin esile valikuliselt ainult ühe näite. Põllumuldade seire eest vastutava asutuse likvideerimise järgselt 1990ndatel oli R. Kõlli eesvõtmisel Maaülikooli mullateaduse õppetool võtmeosaline mullaproovide ja seonduva andmestiku päästmisel ning arhiveerimisel. Nüüdseks on vastavad andmed ka edukalt digiteeritud ning põllumuldade seire oma juured päästetud. See on tagatis järjepidevuse kestmiseks ning loodetavasti on meie riigil ka ilma Euroopa Liidu käsuta arusaamist ja tahtmist mullaseire hoidmiseks ja arendamiseks. R. Kõlli koostatud tagasivaates joonistub selgelt välja vajadus ühelt poolt spetsialiseerumise kui teisalt interdistsiplinaarsuse järele. Ta toob esile, et mistahes ökoloogilise, keskkonnakaitse, majandamise probleemiga tegeleva mullateadlase edu tagatis on tasakaalu saavutamine kõigi teiste ökosüsteemi komponentide ja sotsiaalmajanduslike tingimustega. See, et vaid sünergilisi seoseid arvestav ökosüsteemi ja sealhulgas muldade käsitlus võimaldab jõuda adekvaatsele arusaamisele mulla rollist looduse talitlemises ja ühiskonnas. See raamat pole ainult tagasivaade, vaid minu hinnangul on siin lisaks R. Kõlli välja kujunenud teadmistele ja arusaamadele mitmeid edasiviivaid sõnumeid ja soovitusi. Need väärivad kindlasti laiemat tähelepanu ning loodetavasti on Raimol jätkuvat tahtmist ja jaksu neid mõtteid jätkuvalt teistega jagada. Raimo üks kandvaim sõnum on olnud, et mulla parim kaitse on tema võimetekohane kasutus ja omadustele vastava talitlemise toetamine. Kui kanda see mõttekäik üle akadeemilise isiku elukaarde, siis saab loota, et Raimo viimase aja silmapaistev erialane aktiivsus ja tulemuslikkus veel jätkub. Loodetavasti oskame kolleegidena tema võimetekohast talitlemist asja- ja ajakohaselt toetada.
Koldja selaginelli (Selaginella selaginoides) kaitse tegevuskava
(Keskkonnaamet, 2024) Kull, Thea (koostaja); Väli, Vivika (koostaja)
Kokkuvõte. Koldjas selaginell (Selaginella selaginoides) on selaginelliliste (Selaginellaceae) sugukonda kuuluv katkestunud tsirkumpolaarse levikuga liik, keda väljaspool boreaalset vööndit võib kohata parasvööndi kõrgmägedes. II kaitsekategooriasse kuuluv koldjas selaginell kasvab Eestis oma areaali lõunapiiril ja liikide viimase, 2017. aasta ohustatuse hindamise järgi kuulub ta väljasuremisohus liikide (EN – endangered) hulka. 2024. aasta seisuga on koldjal selaginellil Eesti looduse infosüsteemi (edaspidi EELIS) andmetel 62 kasvukohta. Eesti taimede levikuatlase 2020. a andmetel kasvab liik 26 ruudus. Koldjas selaginell asustab Eesti põhja- ja keskosas paiknevaid liigirikkaid madalsoid. Aktiivse kuivendamise tõttu on suurem osa madalsoid rikutud struktuuriga, kus domineerivad hariliku sinihelmika mättad. Nii kasvab koldjas selaginell enamasti sinihelmika mätastel, aga ka pruuni sepsika või harvemini raudtarna mätastel. Kõige suuremaks ohuteguriks koldjale selaginellile on soode kuivendamine ja selle tagajärjel kasvukohtade võsastumine ja roostumine. Kuna enamik liigi kasvukohti asub kaitstavatel aladel, on uute maaparandusobjektide rajamine valdavas osas kasvukohtades küll välistatud, kuid jätkuvaks ohuks on vanade kuivenduskraavide toimimine. Kuivendamine põhjustab kasvukohtade roostumist, võsastumist ja metsastumist ning selle tagajärjel kaovad koldja selaginelli paljunemiseks ja kasvamiseks vajalikud märjad kasvukohad. Koldja selaginelli kaitsel on oluline peatada kasvukohtade kvaliteedi langus. Liigi seisundi võib lugeda soodsaks, kui kasvukohtades on liigile sobilikud kasvutingimused ning populatsioonide ja isendite arvukus tagab liigi püsimajäämise. Lühiajaliseks kaitse-eesmärgiks on tagada liigi kasvukohtade pindala ja asurkonna säilimine vähemalt praeguses seisus ehk kaitsekorraldusperioodi lõpuks peab kasvukohtade kogupindala olema ligi 398 ha ja säilinud vähemalt kõik kaitstavatel aladel asuvad ja väljaspool kaitstavaid alasid paiknevad arvukamad (üle 10 isendi) kasvukohad. Pikemas perspektiivis tuleb vähendada liiki ohustavate suure osatähtsusega tegurite mõju (kuivendamine ja võsastumine). Pikaajaliseks kaitse-eesmärgiks on soodsate kasvutingimuste tagamine kasvukohtade hooldustööde (võsa eemaldamine, niitmine, veerežiimi taastamine) abil ning seeläbi liigi arvukuse säilimine või ka suurenemine. Koldjale selaginellile soodsate tingimuste tagamise olulisimad meetmed on liigile sobivate kasvukohtade kaitse ning vajadusel taastamine (võsa ja noorte puude eemaldamine, pilliroo tõrjumine) ja hooldus (niitmine), et luua ning säilitada liigi püsimajäämiseks vajalikud tingimused. Liigi säilimiseks ja kasvukohtade kvaliteedi tõstmiseks tuleb taastada rikutud liigirikaste madalsoode veerežiim koldja selaginelli kasvukohtades. Oluliste tegevustena on kavas ka liigi kasvukohtade inventuur, taastamis- ja hooldamistööde tulemuslikkuse seire ning riiklik seire. Kaitsekorraldusperioodi lõpus hinnatakse liigi kaitse tulemuslikkust lühiajaliste kaitse eesmärkide saavutamise alusel. Tegevuskava viie aasta eelarve on 148 305 eurot, millest I ja II prioriteedi tegevusteks on planeeritud 80 520 eurot.
Ökoloogia : õpik kõrgkoolile
(Eesti Maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetool; Tartu Ülikooli taimeökoloogia õppetool, 2025) Zobel, Kristjan; Semtšenko, Marina; Laanisto, Lauri
Mis on ökoloogia? Ökoloogiat (ecology) saab defineerida mitmel viisil. Kõige levinuma määratluse kohaselt on see teadus organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikustest suhetest. Kitsamas tähenduses on ökoloogia aga keskkonnabioloogia ning sageli samastatakse seda keskkonnakaitse ja sellega seotud probleemidega. Käesolevas õpikus käsitletakse ökoloogiat selle kõige tavapärasemas teaduslikus tähenduses – teadusena organismide ja neid ümbritseva keskkonna omavahelistest suhetest. See määratlus pärineb saksa loodusteadlase Ernst Haeckeli (1834– 1919; joonis 1a) sulest, kes aastal 1866 termini ökoloogia esmakordselt kasutusele võttis. Tema ökoloogia määratlus oli järgnev: „Ökoloogia on teadus organismide ja neid ümbritseva elusa ja eluta keskkonna omavahelistest suhetest.“ Hiljem on seda ainevaldkonda ka muul viisil defineeritud, näiteks soovitas nimekas 20. sajandi ameerika ökoloog Eugene Odum (1913–2002) mõista ökoloogiat kui teadust eluslooduse struktuurist ja süsteemist. Teine ameerika ökoloog Charles Krebs (snd 1936) on ökoloogiat määratlenud valdkonnana, mis uurib organismide levikut ja arvukust ning neid mõjutavaid tegureid. Ökoloogia definitsioonides on püütud selle teadusvaldkonna olemust sõnastada näiteks ka energiavoogude, kontekstuaalsuse, loodusloolisuse põhjal, kuid valdav osa ökoloogia määratlustest keskendub ikkagi kahele vaatenurgale: elusloodusele ja seda ümbritsevatele omavahelistele seostele ning elusorganismide arvukusele ja levikule. Sõna ökoloogia on tuletatud kreekakeelsest sõnast οἶκος (oikos), mis tähistab maja või majapidamist. Seega – ökoloogia on teadus looduse majapidamisest. Ökoloogia uurimisobjektideks on klassikaliselt olnud peaasjalikult kolm eluslooduse organiseerituse tasandit – organism, populatsioon ja kooslus. Tänapäeval hõlmab ökoloogia nii eluslooduse molekulaarset tasandit, mida uuritakse molekulaarses ökoloogias, kui ka makroökoloogide vaadeldavat globaalse biosfääri tasandit. Sarnane uurimisobjektiline laienemine on toimunud ka aja- ja ruumiskaalas. Traditsiooniliselt on ökoloogiliste protsesside toimumist uuritud mõnest nädalast kuni mõnekümne aastani vältavates uuringutes – lühemaajalised protsessid kuuluvad juba füsioloogia ja molekulaarbioloogia valdkonda, pikemad omakorda biogeograafia ja evolutsioonibioloogia valdkonda. Ent kuna ökoloogia hõlmab praegusel ajal nii molekulaarseid kui ka globaalseid tasandeid, millele lisanduvad ajas väga kaugele tagasi ulatuvad paleoökoloogia ja funktsionaalsete tunnuste kujunemist uurivad fülogeneetilised analüüsid, on selle jagu avardunud ökoloogilistes uuringutes käsiteltav ajaskaala. Niisiis on põhiliselt lokaalsetele uuringutele keskendunud ökoloogiast saanud 21. sajandil globaalseid mustreid ja protsesse analüüsiv teadusharu. Ökoloogia jaguneb valdkondadeks sõltuvalt sellest, milline on vaadeldava süsteemi põhiühik ehk eluslooduse organiseerituse uuritav tasand. Kui põhiühikuks on isend, on tegemist autökoloogiaga. Populatsiooni tasemel uuringutega tegeleb populatsiooniökoloogia ehk demökoloogia. Koosluse tasemel toimuvaid protsesse uurib koosluseökoloogia ehk sünökoloogia. Kui vaadeldakse korraga kogu ökosüsteemi toimimist, nimetatakse ainet süsteemiökoloogiaks või lihtsalt ökosüsteemide ökoloogiaks. Kitsamalt organismide kohastumusi uurivat ja seletada püüdvat ökoloogia valdkonda nimetatakse evolutsiooniliseks ökoloogiaks. Uurimisobjektiks võib ökoloogias olla mis tahes elusolend või elusolendite kogum, kuna interaktsioonid ümbritsevaga on omased kõikidele elusolenditele, seejuures nii elusatele kui ka surnud organismidele. Vanemas kirjanduses nimetatakse interaktsioone ka koaktsioonideks ehk vastastiksuheteks ning neid kirjeldatakse tavaliselt nelja olulise mõõtme abil: 1) liigisisesed ja liikidevahelised, 2) otsesed ja kaudsed, 3) obligatoorsed ja fakultatiivsed interaktsioonid ning 4) suhted elusa ja eluta loodusega. Interaktsioone uuriti ja peeti tähtsaks juba kaugelt enne ökoloogia kui teadusharu väljakujunemist, ent esmakordselt lõi neile ühtse raamistiku 1949. aastal šveitsi-ameerika sünergist Edward Haskell (1906–1990), kes püüdis kõiki maailma teadmisi üheks teadusvaldkonnaks kokku liita. Algselt sotsiaalteaduste jaoks välja pakutud koaktsioonide klassifikatsiooni võtsid 1970. aastatel üle bioloogid ja nimetasid ümber interaktsioonideks.
Valik Eesti õietolmu värve : taskuabiline mesinikele
(Eesti Maaülikool, 2025) Väli, Vivika; Jürison, Margret; Raimets, Risto; Karise, Reet
Mesilased koguvad õietolmu paljudelt taimeliikidelt, kuid enamasti külastavad nad iga kogumisretke jooksul ühte liiki. Seetõttu esindab iga suirakorvi kogutud õietolmutomp peamiselt ühte taimeliiki ning homogeense värviga õietolmutompude kogumi botaaniline päritolu on määratletav selle värvuse järgi. Käesolev taskuabiline mesilaste kogutud õietolmutompude värvidest on koostatud selleks, et toetada mesinikke ja loodushuvilisi õietolmu päritolu visuaalsel määramisel. Eesmärgiks on pakkuda kiiret ja praktilist ülevaadet taimeliikidest, millelt mesilased õietolmu koguvad, tuginedes tompude iseloomulikule värvitoonile ja vastava liigi õitsemisajale.
Kesk õitsvaid lilla
(Henn Timm, 2020) Timm, Henn
Miks inimesed ikkagi lilli nopivad, neid rängalt vigastades või isegi tappes? Kahtlustan, et see on jäänuk kunagisest kosimiskombest. Et poolehoidu võita, nottiss mees mingi söödava lojuse ja loovutas selle naisele. Kuivõrd tänapäeval surnud loomi enam pakkuda ei sobi, olgu siis vähemalt lilledki. Olen täheldanud, et ehtsate õite asemel kõlbavad mõnikord ka pildid.
Crearea planului de afaceri și începerea comerțului electronic pentru afacerile mici din mediul rural
(Universitatea Estoniană de Științe ale Vieții, 2024) Põder, Anne; Maasing, Birgit
Această carte a fost realizată ca urmare a unui proiect de cooperare pentru dezvoltare dintre Universitatea Estoniană de Științe ale Vieții și Republica Moldova. Pe parcursul ultimilor ani, Universitatea Estoniană de Științe ale Vieții a avut onoarea de a împărtăși cunoștințele și experiența antreprenorială din Estonia cu antreprenorii din mediul rural moldovenesc și cu acei care doresc să înceapă o afacere. Proiectele anterioare au oferit antreprenorilor din Moldova trei cărți: „Diversificarea afacerilor din mediul rural” (publicată în 2017), „Economie și analiza rezultatelor activității economice” (publicată în 2017) și „Marketing și dezvoltarea produsului” (publicată în 2019). În plus, am pregătit mici întreprinzători din Moldova rurală în domeniul managementului financiar și de marketing. Scopul nostru este de a transmite, în cel mai simplu mod posibil, experiența Estoniei, împreună cu experiența antreprenorilor estonieni, cu privire la înființarea unei companii, dezvoltarea planului de afaceri și a modelului de afacere, precum și vizavi de cadrul de planificare și organizare a comerțului electronic. Acordăm o atenție deosebită antreprenorilor care inițiază afaceri la țară sau afaceri mici și care sunt interesați să-și vândă produsele și serviciile prin intermediul comerțului electronic. Cartea este divizată în două secțiuni esențiale. Prima jumătate se referă la elaborarea unui plan de afaceri și a unui model de afacere, iar a doua jumătate abordează comerțul electronic. Identificarea unei idei de afacere este doar primul pas în călătoria antreprenorială. Adevărata călătorie începe odată cu notarea ideii și evaluarea modului în care aceasta poate fi implementată. Planul de afaceri ajută un antreprenor să se concentreze asupra unei idei și să-și seteze obiectivele, să aprecieze dacă ideea este viabilă, care sunt resursele disponibile și care sunt resursele necesare, ce activități ar trebui să aplice, pas cu pas, pentru a-și atinge scopul. Cartea vorbește despre părțile principale ale unui plan de afaceri și modalitățile de întocmire a acestora, oferind exemple practice de planuri de afaceri pentru companiile care utilizează resurse biologice și din mediul rural. A doua jumătate a cărții construiește, prin exemple, o imagine de ansamblu asupra naturii și conceptelor de bază ale comerțului electronic. Comerțul electronic oferă micilor antreprenori oportunitatea de a-și optimiza anumite părți ale procesului de afaceri și de a pătrunde pe piețe extinse. Din punct de vedere tehnic, organizarea comerțului electronic poate părea foarte complexă pentru un antreprenor începător. Deși antreprenorul are posibilitatea de a apela la ajutorul specialiștilor (în marketing digital) pentru a planifica și coordona comerțul electronic, este necesar ca antreprenorul însuși să înțeleagă diferitele aspecte ale gestionării comerțului electronic. Prin urmare, sunt exemplificate diverse instrumente și experiențe ale companiilor, fiind prezentat, în același timp, un cadru de planificare a comerțului electronic pentru afacerea dvs. Autorii speră că utilizatorii acestei cărți vor obține un imbold spre a-și întemeia sau dezvolta propria afacere și spre a stimula comerțul electronic.
Juhendmaterjalid toidukadude vähendamiseks jahu-, pagari- ja kondiitritööstuse turustusahelas
(Eesti Maaülikool, 2024) Eesti Maaülikool
Toidu raiskamise peamised põhjused jahu- ja pagaritööstuse turustus- ja müügiahelas. Tekkivad toidujäätmed on tõsine probleem, mõjutades tarneahela kõiki etappe, sh jaemüüki. Toidu raiskamise probleemi keerukust, paljude toiduainete tarneahela etappide ja nende sidusrühmade vastastikust sõltuvust ning teabevahetuse vajadust on kõik kirjeldatud mitmes kontseptuaalses uuringus (Teller jt. 2018).
Toidukadude vähendamise võimalused jahu-, pagari- ja kondiitritööstuses
(Eesti Maaülikool, 2024) Voica, Daniela; Bahrim, Gabriela-Elena; Socaci, Sonia Ancuța; Rivis, Adrian; Raba, Diana; Karp, Kadri; Sacchetti, Gianni; Martino, Laura de
Kuna praegu on toidujäätmete vähendamine kogu toiduahelas talust tarbijani hädavajalik, on vaja vastu võtta strateegia, mis käsitleb vajalikke konkreetseid meetmeid nii Euroopa kui ka siseriiklikul tasandil, eesmärgiga – piirata toidu raiskamist nii tehnoloogilistes tootmisvoogudes, – aga ka toiduainete tarneahela muutmine elanikkonna jaoks tõhusamaks. Ühtse lähenemisviisi jaoks defineerime selles ahelas esinevad mõisted toidujäätmete kohta, sest segadust tekitavad sellised väljendid nagu toiduraiskamine, toidukadu ja bioloogiline raiskamine ja mitte ainult. Käesoleva kursusematerjali väljatöötamise eesmärk on viia vastavusse toidujäätmete vähendamise üldiste suundumustega toiduahelas kahes erinevas etapis. • töötlemise etapp jahvatus-, pagari- ja jahutoodete tööstuses: defineerime igas etapis terve tehnoloogilise protsessi käigus registreeritud toidukaod (food loss), millele liidetakse tehnoloogiline protsessi käigus tekkivad jäätmed (food waste); • jahvatus-, pagari- ja jahutoodete ladustamise/lõpptarbijale turustamise etapp: defineerime toidujäätmed ladustamise ja lõpptarbijani turustamise ahelas toiduainete ladustamise ja realiseerimise etappidest tekkivate toidujäätmetena.
Põllumajanduslik entomoloogia : Õpik kõrgkoolidele
(Eesti Maaülikool, 2024) Metspalu, Luule; Kruus, Eha; Kaasik, Riina; Mürk, Anne; Nurme, Karin; Mänd, Marika; Veromann, Eve; Karise, Reet; Ploomi, Angela; Raimets, Risto; Merivee, Enno; Jõgar, Katrin; Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Taimetervise õppetool
Sissevaade põllumajandusputukate kirevasse maailma.
Eesti kimalased
(Maaelu Teadmuskeskus, 2023) Viik, Eneli (koostaja); Mänd, Maarika (koostaja)
Kes on kimalased ja millised nad välja näevad? Kimalased on kogukad, karvased ja värvilised kiletiivaliste seltsi mesilaslaste sugukonda kuuluvad putukad. Nad on rahva seas tuntud kui maamesilased, metsmesilased ja kumalased, keda võib kohata metsas, põllul, niidul, aias, nii maal kui ka linnas. Kimalased võib jagada päriskimalasteks ja nende pesaparasiitideks – kägukimalasteks. Kimalasi leidub peaaegu kõikjal maailmas – kokku on teada vähemalt 265 liiki, sh Euroopas vähemalt 66 liiki (nii päris- kui ka kägukimalasi kokku). Eestis võib kindlasti kohata 20 liiki päriskimalasi ning 8 liiki kägukimalasi. Enamus päriskimalaste liikidest kuuluvad looduskaitseseaduse alusel III kaitsekategooriasse. Antud trükis keskendub peamiselt päriskimalastele (edaspidi kimalased).
30 vuotta suomalais-virolaista luonnonsuojeluyhteistyötä = 30 aastat Eesti-Soome looduskaitseühistööd
(Soome keskkonnaministeerium ja Eesti kliimaministeerium, 2023) Külvik, Mart (koostaja); Jäppinen, Jukka-Pekka (koostaja); Külvik, Mart; Jäppinen, Jukka-Pekka
Tämä teos on Suomen ja Viron tasavaltojen luonnonsuojeluyhteistyöhön sisältyvä hanke, johon osallistuivat Viron ilmastoministeriö ja Suomen ympäristöministeriö, Suomen metsähallitus, Suomen ympäristökeskus, Viron ympäristövirasto ja Viron maatalousyliopisto. Tämän julkaisu perustuu suurilta osin juhlaseminaarissa 15.6.2022 esitettyihin näkemyksiin, tuon ajan hallinnolliseen tilanteeseen sekä asiantuntijoiden tehtäväkuviin.
Taimekasvatus : õpik kõrgkoolidele
(Eesti Maaülikool, 2021) Alaru, Maarika; Annuk, Tiiu; Bender, Ingrid; Keres, Indrek; Korge, Mailiis; Lauringson, Enn; Lillak, Rein; Loit, Evelin; Mäeorg, Erkki; Narits, Lea; Talgre, Liina; Loit, Evelin (koostaja); Keres, Indrek (koostaja)
Taimed moodustavad esmase toodangu põllumajanduses. Taimekasvatussaadusi kasutatakse nii inimtoiduks, söödana põllumajandusloomadele kui ka toorainena paljudele teistele tööstusharudele. Lisaks eelnevale rikastavad taimed elukeskkonda hapnikuga, moodustades asendamatu lüli bioloogilises ringes. Tänapäeva olukorras, kus inimkond suureneb iga päevaga ning väärtusliku põllumajandusmaa hulk väheneb, muutub surve taimekasvatusele, kui toidu tootjale. Lisaks toob pidevalt muutuv kliima kaasa vajaduse kohaneda järjest suuremaks. Lisaks muutub kliima iga aastaga, mis toob kaasa vajaduse kohaneda. Seetõttu moodustab taimekasvatus suure osa toiduga kindlustatusest ning õiged otsused kasvatavate kultuuride ja rakendatavate tehnoloogiate valikus, on erinevate riskide vähendamise juures olulised. Taimekasvatus on juba praegu ja veel enam tulevikus osa ringbiomajandusest, mis tähendab, et tootmine peab olema kestlik ning saagi väärindama maksimaalne. Me oleme pannud kokku kaasaegse taimekasvatuse õpiku, mida saab kasutada kõrgkoolis teraviljade, õlikultuuride ning liblikõieliste kultuuride õpetamisel. Viimane üldine taimekasvatusalane õpik Eestis anti välja 1986. aastal („Taimekasvatus“, autorid: J. Heinsoo, E. Jaama, J. Jõudu, E. Reimets, K. Viilberg). Viimase 20 aasta jooksul on põhitõed taimekasvatuses jäänud küll samaks, kuid on toimunud palju muutusi kasvatavates kultuurides ja kasvatustehnoloogiates. Kartulit on põhjalikult käsitletud Juhan Jõudu koostatud ’Kartulikasvatuse“ raamatus, mis ilmus aastal 2002. Rohumaa kultuuride kohta saab õppida Dr. Ants Benderi koostatud raamatust „Eritüübiliste rohumaade rajamine ja kasutamine“, mis ilmus 2006. aastal. Käesolev õpik annab põhiteadmised emakeeles, sellele lisaks saab kasutada võõrkeelset kirjandust. Taimekasvatust õpetatakse Eesti Maaülikoolis mitmel õppekaval: põllumajandussaaduste tootmine ja turustamine, aiandus, loodusvarade kasutamine ja kaitse, loodusturism ja maamajanduslik ettevõtlus ja finantsjuhtimine. Seetõttu leiab uus õpik laialdast kasutust. Lisaks saavad õpikut kasutada Olustvere Teenindus-ja Maamajanduskoolis õppijad. Ka kogenud põllumajandustootjad noored agronoomid ja teised taimekasvatushuvilised saavad värskendada enda teadmisi. Käesolev õpik on oluline lisandus Mullateaduse kõrgkooliõpikule. Autorite kollektiivi on koondatud õppejõud ja teadlased, kes on sellel alal parimad asjatundjad Eestis. Suur tänu kõigile autoritele ja nõuandjatele! Põllumees saab igal aasta uue võimaluse. Enamus Eesti põllumajanduskultuure on üheaastased, ehk igal aastal külvatakse uus seeme. Igal sügisel saab pärast saagikoristust teha õppetundidest ja kogemustest uued järeldused. Nii näeme ka meie seda õpikut elava süsteemina. Mitte just igal aastal, aga teatud perioodi tagant, näeme me õpikut uuenemas.
Агротехника родиолы розовой (Rhodiola rosea L.) в условиях Эстонской ССР : учебно-методическое руководство
(Эстонская сельскохозяйственная академия, 1988) Heintalu, Aleksander
Учебно-методическое руководство.
Illustrated Handbook of WRB Soil Classification
(Wroclaw University of Environmental and Life Sciences Publishing, 2022) Świtoniak, Marcin; Kabała, Cezary; Charzyński, Przemysław; Capra, Gian Franco; Czigány, Szabolcs; Pulido-Fernández, Manuel; Ganga, Antonio; Glina, Bartłomiej; Mendyk, Łukasz; Novákv, Tibor József; Penížek, Vít; Reintam, Endla; Repe, Blaž; Sykuła, Marcin; Vircava, Ilze
Soil classification is a difficult issue and requires many years of study under the guidance of experienced teachers. In the course of long-term studies and field research, soil scientists acquire the skills of recognizing and correctly naming many important features resulting from litho-, anthropo- or pedogenic processes. The problem with learning the secrets of this art is the lack of opportunity to see many examples of different soil features hidden beneath the earth's surface. Visiting many regions of the world for didactic or scientific purposes, we felt the need to share our photographic collections with other people involved in the study and interpretation of the soil environment. It is with great pleasure that we present to the reader a set of several hundred photographs showing the features, properties, soil horizons, as well as examples of interpretation of soil profiles – in accordance with the rules and nomenclature adopted in the international soil naming and classification system – the World Reference Base for Soil Resources (2022).
Mahepõllumajanduslik marjakasvatus
(Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, 2019) Kikas, Ave (koostaja); Libek, Asta (koostaja); Kahu, Kersti (koostaja); Univer, Toivo (koostaja); Hiie, Margus (koostaja); Luik, Anne (koostaja); Vetemaa, Airi (koostaja); Moor, Ulvi (koostaja)
Kuigi maailma rahvastiku toitmiseks tuleb üha rohkem toitu toota, kasutades kõikvõimalikke uusi tehnoloogiaid, ei tohi see toimuda loodusliku mitmekesisuse ja tasakaalu rikkumise arvelt Terve ja loodushoidliku elukeskkonna säilimisel on oluline tähtsus looduslähedasel tootmisel. Alati on olnud nii mahetootmise pooldajaid kui ka vastaseid, ometi on see tootmisharu nii kogu maailmas kui ka Eestis aasta-aastalt tootjate ja tarbijate hulgas üha suuremat kõlapinda leidnud Ka mahemarjakasvatus on muutunud üsna populaarseks tootmisharuks Viimastel aastatel on mahetootjate kõrvale tulnud järjest rohkem ka mahetoodete töötlejaid See võimaldab tootjatel ja töötlejatel omavahel koopereeruda ning parendada mahetoodete turustamisvõimalusi nii Eestis kui ka väljaspool Eestit Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel ressurssidel Väga tähtis roll on elustikurohkel ja orgaanilise aine rikkal mullal Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, haljasväetisi ja erinevaid multše ning hoida toitained ringluses Maheviljeluses sünteetilisi taimekaitsevahendeid ei kasutata Oma tootmisüksuses tuleb säilitada ja suurendada elurikkust, et tagada looduslike vaenlaste tasakaalustav mõju taimekahjustajatele Kindlasti nõuab mahetootmine võrreldes tavaviljelusega täpsemat eelnevat planeerimist ja kaalutlemist istandike alla mineva maa-ala valikul ja ettevalmistamisel, viljelusviiside ning liikide ja sortide valikul Tänaseks on müügil erinevaid mahepõllumajandusse sobivaid väetisi ja taimekaitsevahendeid, mis võimaldab saada korralikku kvaliteetset saaki Üsna mitmeid marjakultuure (nt astelpaju, sõstar) saab edukalt kasvatada kahjustajate minimaalse tõrjega Mahepõllumajandust reguleerivad nii Euroopa Liidu (EL) kui ka Eesti Vabariigi õigusaktid (vt ptk „Täiendav info“), kõiki mahetootjaid kontrollib PMA Mahepõllumajandusliku tootmise peamised eeskirjad, sh väetamiseks ja taimekaitseks lubatud vahendid on kehtestatud ELi määrusega (EÜ) nr 889/2008 Eestis oli 2018 a PMA andmetel mahemarjaaedade ja maasika üldpind kokku 1951 ha (sh üleminekuajal olijad), lisaks oli puuvilja- ja marjaedu väikestel pindadel kokku 100 ha Suuremal mahepinnal kasvasid astelpaju 1449 ha, mustsõstar 202 ha, mustikas 107 ha, maasikas 49 ha ja vaarikas 28 ha Käesolevas materjalis antakse ülevaade mahemarjaistandiku (maasikas, sõstrad, karusmari, vaarikas, astelpaju ja kultuurmustikas) maa-ala valiku ja selle ettevalmistamise põhimõtetest, istandiku rajamisest, istutusmaterjalist, istandike hooldamisest, saagi koristusest ja säilitamisest, maheviljelusse sobivatest sortidest ning neid kahjustavatest ohtlikumatest haigustest ja kahjuritest ning nende tõrjest.
Mahepõllumajanduslik puuviljakasvatus
(Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, 2019) Kahu, Kersti (koostaja); Luik, Anne (koostaja)
Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel ressurssidel Väga tähtis roll on elustikurohkel ja orgaanilise aine rikkal mullal Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, haljasväetisi ja erinevaid multše ning hoida toitained ringluses Maheviljeluses sünteetilisi taimekaitsevahendeid ega väetisi ei kasutata Mahetootja peab oma tegevust hästi planeerima ja suurendama elurikkust oma tootmisüksuses, et tagada looduslike vaenlaste tasakaalustav mõju taimekahjustajatele Maheistandike rajamisel tuleb kasutada istikuid, mis on mahepõllumajanduslikku päritolu Kui sobivaid maheistikuid pole saada, siis on Põllumajandusameti nõusolekul võimalik istandike rajamiseks kasutada ka tavapõllumajandusest pärit istikuid Mahetootmisse tuleks istutusmaterjal varuda taimetervise registris (vt www pma agri ee) olevast puukoolist, mille puhul võib kindel olla, et materjal on kvaliteetne ning haiguste ja kahjurite vaba Mahepõllumajandust reguleerivad nii Euroopa Liidu (EL) kui ka Eesti õigusaktid (vt ptk „Täiendav info“), kõiki mahetootjaid kontrollib Põllumajandusamet (PMA) Mahepõllumajandusliku tootmise peamised eeskirjad, sh väetamiseks ja taimekaitseks lubatud vahendid on kehtestatud ELi määrusega (EÜ) nr 889/2008 Mahepõllumajanduslikult kasvatati Eestis puuvilju 2018 a (ülemineku ajal ja üleminekuaja läbinud) 448 ha Esikohal on jätkuvalt õunakasvatus 432 hektariga Tõusutrendi näitavad seni veel väikesed pirni, ploomi- ja kirsikasvatuse pinnad, mis kokku moodustasid 2018 a 15 hektarit Lisaks kasvatati viljapuid ja marjapõõsaid väikestel pindadel, mis kokku moodustavad 100 hektarit Enamike puuviljade osas jääb meil puudu nii värskest kui ka töödeldud mahetoodangust Puuviljade töötlemine on osutunud nii mõnegi kasvataja päästerõngaks, võimaldades väärindada realiseerimata saagi. Mahepuuviljandus on perspektiivikas, puuviljadest saab valmistada väga erinevaid väärtuslikke tooteid, alates mahladest ning lõpetades toidulisandite ja ravimikomponentidega, samuti suureneb tarbijate nõudlus kvaliteetsete, maitsvate ja tervislike mahetoodete järele.
Looduslähedased sademeveesüsteemid : Eesti kliimasse sobivate säästvate sademeveelahenduste käsiraamat
(UrbanStorm, 2023) Mandre, Gen (koostaja); Kuusemets, Valdo (koostaja); Kuris, Merle (koostaja); Mik, Alar (toimetaja)
Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) 2021. aasta raporti andmetel on maakera keskmine temperatuur tööstusrevolutsiooni eelsest ajast alates tõusnud 1,1 °C võrra. See põhjustab mere taseme tõusu ning äärmuslike ilmastikunähtuste, näiteks paduvihmade, üleujutuste, tormide ja kuumalainete esinemissageduse kasvu. Kuumalained, mis varem leidsid aset kord poolsajandi jooksul, toimuvad nüüd kord kümne aasta jooksul. Ennustatakse, et meretase tõuseb sajandi keskpaigaks 15–30 cm. Kliimamuutused avaldavad otsest mõju ka sademete hulgale: soojem kliima suurendab aurumist ja sellega kaasneb atmosfääri niiskustaseme tõus, mis põhjustab sademete hulga ja valingvihmade sageduse kasvu, mille tagajärjel suureneb üleujutuste sagedus ja ulatus. Seepärast seisab kogu maailm üleujutustest põhjustatud katastroofidega kohanemise ja nende ennetamise vallas silmitsi suurte väljakutsetega. Eestis on 20. sajandi teisel poolel aasta keskmine sademete hulk kasvanud 5–15% (Jaagus 2006). Teadlased prognoosivad kasvu jätkumist tulevikus: 10–14% aastatel 2041–2070 ning 16–19% aastatel 2070–2100. Samuti on oodata valingvihmade esinemise kasvu, meretaseme tõusu ja tormide sagenemist (Keskkonnaagentuur 2015). See tähendab, et suureneb ka üleujutuste sagedus ja ulatus. Sellised muutused põhjustavad probleeme eelkõige linnalistes piirkondades, kus juba praegu esineb raskusi sademevee ärajuhtimisega eelkõige valingvihmade ajal. Selles raamatus käsitletakse looduslähedaste sademeveesüsteemide (SUDS) kavandamise ja rakendamise põhimõtteid ning antakse ülevaade peamistest SUDSi lahendustest. Käsiraamat on valminud projekti „Jätkusuutlike ja kliimamuutustele vastupidavate linnaliste sademeveesüsteemide arendamine omavalitsustes — LIFE UrbanStorm“ (september 2018 — veebruar 2023) raames. Projekti eesmärk oli vähendada Eesti linnade haavatavust kliimamuutuste mõjule ning suurendada kohalike omavalitsuste suutlikkust leevendada paduvihmadest tingitud üleujutusi. Käsiraamat põhineb CIRIA (ingl Construction Industry Research and Information Association) 2015. aasta juhendi „The SuDS Manual“ materjalil ja projekti kestel kogutud teabel.
Eesti taimede määraja : abiraamat sõnajalg-, paljasseemne- ja katteseemnetaimede tundmaõppimiseks
(Valgus, 1966) Eichwald, Karl (koostaja); Kask, Maret (koostaja); Laasimer, Liivia (koostaja); Parmasto, Erast (koostaja); Talts, Silvia (koostaja); Tuvikene, Heljo (koostaja); Vaga, August (koostaja); Varep, Elsa (koostaja); Viljasoo, Linda (koostaja); Üksip, Albert (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut
Käesolev käsiraamat on teatavas mõttes järjeks sellele tööle, mida tegid meie vabariigi botaanikud 1948. a. ilmunud „Taimemääraja“ koostamisel. Õige pea asus sama kollektiiv, täiendatud TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi noorte töötajatega, uue täielikuma ja kriitilisema väljaande koostamisele. Vahepealse aja jooksul pääses maksvusele uusi seisukohti nii taimeliikide piiritlemises, nimetamises ja süstematiseerimises kui ka terminoloogias. Andmed Eesti NSV ala floora liigilisest koosseisust ja mõnede liikide levikust täienesid tunduvalt. Kõik need asjaolud muutsid eri autorite poolt koostatud kollektiivse töö redigeerimise, ühtlustamise ja täiendamise keerukaks ning aeganõudvaks. Määraja on mõeldud käsiraamatuks laiale tarvitajaskonnale, eeskätt aga õpetajatele, üliõpilastele ja mitmesuguste alade spetsialistidele – agronoomidele, metsateadlastele, farmatseutidele, bioloogidele jt. Käsiraamatus on toodud diagnoosid 1732 liigi kohta, lisaks lühemaid märkusi veel 200 liigi kohta. Pikemat käsitlemist on leidnud peaaegu kõik meie kodumaisesse floorasse kuuluvad liigid, valdav osa tulnuktaimi ja rohkesti levinumaid kultuurtaimi (põllu- ja aiakultuurid, ilutaimed). Lühemate märkustega on tavaliselt iseloomustatud vähem levinud kultuurtaimi, kodumaisele floorale kaheldavaid liike ja ühekordselt leitud (kas varematel aegadel või viimastel aastatel) tulnuktaimi. Raamat pakub teatmematerjali mitmete rahvamajanduslikult eriti oluliste taimerühmade kohta, nagu kõrrelised, liblikõielised, umbrohud, ravimtaimed jt. Mürgised taimeliigid on varustatud sellekohase märkusega. Kultuurtaimed, tulnukad ja looduskaitse all olevad taimeliigid on tähistatud vastavate märkidega. Taimemääraja on üles ehitatud põhiliselt A. Grossheimi süsteemi järgi. Kirjeldused süstemaatiliste ühikute (taksoonide) kohta on antud alates sugukondadest. Perekondade kirjeldused sel juhul puuduvad, kui selles perekonnas esineb (või määrajas on toodud) üksainus liik. Liigisisestest ühikutest on mainitud tähtsamaid. Määramistabelid on dihhotoomsed (kaheks hargnevad). Iga liigi diagnoos sisaldab põhiliselt järgmised osad: liigi järjekorranumber perekonnas (ilmsed hübriidid on nummerdamata), Iiigi eestikeelne nimi, venekeelne nimi (või nimed), kehtiv ladinakeelne nimi koos autorinimega, olulisemad ladinakeelsed sünonüümid, taime eluvorm (vastava märgiga), morfoloogiline kirjeldus, kõrgus sentimeetrites, õitsemise või eoste kandmise aeg kuudes (tähistatud rooma numbritega), päritolu (kultuurtaimedel), kasvukohad, esinemissagedus. Võimalikult paljude liikide kohta on toodud joonis. Suurematest osadest on määraja jaoks koostanud K. Eichwald paljasseemnetaimede hõimkonna ning roosõieliste, sarikaliste, ristõieliste ja tatraliste sugukonnad, L. Laasimer huulõieliste sugukonna, S. Talts liblikõieliste, kareleheliste ja nelgiliste sugukonnad, A. Vaga sõnajalgtaimede hõimkonna, katteseemnetaimede sugukondade määramise tabeli ja mailaseliste sugukonna, E. Varep tulikaliste sugukonna ja A. Üksip korvõieliste sugukonna. Käsikirja redigeerimist alustas A. Vaga ja pärast tema surma jätkas M. Kask. Autorite kollektiiv palub kõiki raamatu tarvitajaid märgatud vigadest ja esilekerkinud soovidest teatada ENSV TA Zooloogia ja Botaanika lnstituuti, aadressil Tartu, Vanemuise t. 21. M. Kask
Mullavesi
(Eesti Maaülikool, 2022) Reintam, Endla (koostaja); Astover, Alar (koostaja); Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Mullavesi on mullas erinevates vormides esinev vesi. Maailma kogu mageveevarust moodustab see vaid 0,05%, ent on asendamatu tähtsusega maismaal elu toimimiseks.

Sirvi

Viimati lisatud