Uuringute aruanded

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/5495

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 186

Saadjärve seisundi, eutrofeerumise kujunemise ja looduslähedaste foonitingimuste väljaselgitamine põhjasetete paleolimnoloogiliste uuringute abil
(Tallinna Tehnikaülikool, Geoloogia Instituut, 2025) Heinsalu, Atko; Alliksaar, Tiiu
TTÜ Geoloogia Instituudi vanemteadurite Atko Heinsalu ja Tiiu Alliksaare poolt koostatud aruanne kajastab EMÜ Limnoloogiakeskuse poolt tellitud uuringu tulemusi. Projekti lähteülesandeks oli setteuuringute põhjal välja selgitada Saadjärve looduslähedased foonitingimused ning taastuletada lähiminevikus asetleidnud võimalikud veekvaliteedi muutused selles veekogus. Järve “hea seisundi” määratlemiseks on vaja teada veekogu foonitingimusi, st looduslähedast intensiivsest inimmõjust veel puutumatu seisundit. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu veepoliitika raamdirektiiv (VRD) sätestab liikmesriikidele eesmärgi saavutada veekogude “hea seisund” hiljemalt aastaks 2015 ning VRD nõuete kohaselt on järvede seisundi määratlemise aluseks eri tüüpi veekogude nüüdisolukorra võrdlemine foonitingimustega, st looduslähedase intensiivsest inimmõjust veel puutumatu seisundiga (Directive…, 2000). Et Eesti järvede kohta olemasolevad instrumentaalsed andmeread nii kaugele minevikku, kui veekogud olid veel looduslähedases seisundis, ei ulatu, tuleb VRD kohaselt järvede foonitingimuste väljaselgitamiseks kasutada paleolimnoloogilistele setteuuringutele põhinevaid mudeluuringuid ja rekonstruktsioone (Heinsalu & Alliksaar, 2005). Paleolimnoloogia on teadusharu, mis uurib järvesetteid. Tänu setetes säiluvatele mikroskoopilistele organismidele või nende jäänustele ning sette keemilisele koostisele on järvesetted looduslikuks arhiiviks, kuhu on talletunud informatsioon nii limnoloogiliste, klimaatiliste ja inimtekkeliste protsesside kohta nii järves kui ka selle ümbruses. Paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides, näiteks Suurbritannias (Bennion jt, 2004), Saksamaal (Schönfelder jt, 2002), Taanis (Bradshaw jt, 2002), Rootsis (Bradshaw & Anderson, 2001), Soomes (Miettinen jt, 2005; Räsänen jt, 2005) ja Eestis (Heinsalu jt, 2003) on järvede foonitingimuste väljaselgitamisel keskendutud just setete ränivetikate kooslustel põhinevatele rekonstruktsioonidele. Paleolimnoloogiliste uuringute tulemused on aluseks veekogu majandamise või tervendamise projekti edukaks koostamiseks.
Võrtsjärve olulisemate töönduslike kalaliikide varude seisundi hindamine 2024. aastal : aruanne
(Eesti Maaülikool, 2025) Teesalu, Paul (koostaja); Bernotas, Priit (koostaja)
Eesmärk. Anda Võrtsjärve olulisemate töönduslike kalaliikide varude seisundi hinnang 2024. aasta kohta, prognoosida varude seisundi muutusi ning anda soovitusi varude haldamiseks ja kalapüügiregulatsioonide täiendamiseks.
Võrtsjärve olulisemate töönduslike kalaliikide varude seisundi hindamine 2023. aastal : aruanne
(Eesti Maaülikool, 2024) Teesalu, Paul (koostaja); Bernotas, Priit (koostaja)
Eesmärk. Anda Võrtsjärve olulisemate töönduslike kalaliikide varude seisundi hinnang 2022. aasta kohta, prognoosida varude seisundi muutusi ning anda soovitusi varude haldamiseks ja kalapüügiregulatsioonide täiendamiseks.
Angerjavarude seisundi hindamine Narva jõe vesikonnas 2024. aastal : aruanne
(Eesti Maaülikool, 2025) Bernotas, Priit (koostaja); Teesalu, Paul (koostaja)
Eesmärk. Uuringu eesmärgiks on hinnata angerjavarude seisundit Narva vesikonnas (eelkõige Võrtsjärves) ja seda mõjutavaid asjakohaseid näitajaid, mis on sisendiks kalandussektori riikliku töökava täitmiseks.
Angerjavarude seisundi hindamine Narva jõe vesikonnas 2023. aastal : aruanne
(Eesti Maaülikool, 2024) Bernotas, Priit (koostaja); Teesalu, Paul (koostaja)
Eesmärk. Uuringu eesmärgiks on hinnata angerjavarude seisundit Narva vesikonnas (eelkõige Võrtsjärves) ja seda mõjutavaid asjakohaseid näitajaid, mis on sisendiks kalandussektori riikliku töökava täitmiseks.
Eesti kaljukotka-asurkonna demograafilise seisundi analüüs : Projekti nr RE.4.06.23-0105 lõpparuanne
(Eesti Maaülikool, 2025) Rohtla, Freddy (koostaja); Väli, Ülo (koostaja); Sein, Gunnar (koostaja)
Kaitsealuste liikide populatsioonide dünaamika prognoosimiseks ja nende tõhusa kaitse tagamiseks tuleb teada ja seirata erinevaid populatsiooni arvukust määravaid demograafilisi parameetreid. Ühed olulisemad näitajad on isendite ellujäämus ja vahetumise sagedus, mille hindamiseks on traditsiooniliselt kasutatud lindude märgistamist (nt rõngastamist) ja taaskohtamiste analüüsi (Newton et al 2016). Tehnoloogia arenguga on lisandunud uued meetodid, nagu telemeetria, mis võimaldab täpselt jälgida lindude liikumist ja tuvastada võimalikke surmajuhtumeid (Crandall et al 2019) või DNA-analüüs mitteinvasiivselt kogutud sulgede põhjal (Waterlot et al 2024). Kombineerides erinevaid meetodeid, saame paremini prognoosida populatsioonitrende ja välja töötada strateegiaid liikide kaitsmiseks. Kaljukotkas (Aquila chrysaetos) on kotkaste perekonda (Aquila) kuuluv suur röövlind. Nagu paljudes teistes riikides, kus liik esineb, on ka Eestis kaljukotkas ohustatud ja seetõttu määratud kõige kõrgemasse, I kaitsekategooriasse (Keskkonnaamet 2018). Seetõttu on Eesti kaljukotkaasurkonda ohustavate tegurite väljaselgitamine ning nende mõju vähendamine väga oluline. Kaljukotkaste üheks võimalikuks ohuteguriks on isendite kõrge suremus. Seda tegurit ei ole Eesti kontekstis veel uuritud, kuid sarnaseid uuringuid on kõige enam läbi viidud Ameerika Ühendriikides (Crandall et al 2019; Millsap et al 2022; Gedir et al 2025), aga ka Šotimaal (Whitfield et al 2004) ja Soomes (Tikkanen et al 2024). Meie kaljukotka asurkonna teeb eriliseks asjaolu, et erinevalt eespool mainitud riikidest pesitsevad Eesti kaljukotkad peamiselt soodes, mitte mägistel aladel, nagu mujal maailmas. Käesoleva uuringu eesmärk oli hinnata ellujäämust erinevates soo- ja vanuserühmades ning määrata kindlaks isendite vahetumise sagedus Eesti kaljukotka-asurkonnas viimase 20 aasta jooksul, kombineerides erinevaid märgistusmeetodeid. Uuring on määratletud ühe tegevusena Eesti kaljukotka kaitse tegevuskavas.
Comparative study on rural proofing in Spain, Bulgaria, Ireland, and Estonia : Final report
(Estonian University of Life Sciences, 2025) Põder, Anne; Kiisk, Taavi
The overall aim of the comparative study was to compare the current state of rural proofing as well as ways to better integrate the consideration of rural needs into policy planning and implementation in the Bulgaria, Estonia, Ireland, Navarre region (Spain) that are partners in Coop4RuralGov project. The survey used a mixed methods approach combining document review, a questionnaire survey of rural policy stakeholders and focus groups for data collection. The four countries in the study (Bulgaria, Estonia, Ireland, and Spain) are at different stages in the development and implementation of their rural proofing mechanisms. Ireland and Estonia have developed specific rural proofing guidelines for national-level policies, and rural proofing should be conducted if the initial screening of a draft policy or strategy indicates that it may have a differential impact on rural areas. However, the application of rural proofing has been inconsistent, and there has been no regular data collection to monitor its implementation. Spain legislated the requirement for rural proofing with a law passed in 2022, and the Foral Community of Navarre is in the process of developing its own legislation. Bulgaria has not established a dedicated rural proofing framework or legislation, and regional impacts are assessed within the broader framework of Regulatory Impact Assessment (RIA). The questionnaire survey was an expert survey targeting rural policy stakeholders, who are involved in the development and implementation of rural and regional policies, programs, and initiatives, as well as in assessing their impacts and/or participating in stakeholder consultations at the national, regional, or local level. 208 responses were collected from the four countries on the stakeholders’ the experiences, perceptions, and challenges related to rural proofing. The respondents represented a diverse mix of stakeholder types and policy levels, with varying experience in policy development, implementation, and consultation processes. Their involvement was strongest in the early stages of policy drafting, while fewer had experience with monitoring, ex-post impact assessment, or specifically assessing rural or regional impacts. Respondents in all four countries agreed that the current policy-making and planning processes have not adequately addressed rural needs, and over half reported that they often or always encounter policies and programs that fail to consider rural circumstances and needs. The common examples of this were the policies and programs related to infrastructure and service provision (particularly public transport, road networks, digital and emergency services, healthcare, and social welfare); the energy and environmental policies and measures, urban-centric planning and housing policies (notably in Spain and Ireland), and governance and funding mechanisms. Stakeholders demonstrated strong support for measures such as raising awareness among policy-makers; deeper rural stakeholder engagement, and integration of rural impact assessments into policy design. The survey revealed widespread recognition of the importance of rural proofing, but it also highlighted major gaps in awareness of whether and how it is implemented, even in countries like Estonia and Ireland that have rural proofing guidelines in place. Two-thirds of respondents were familiar with the term “rural proofing,” but most were unsure or indicated that it is not actually implemented in their countries. In respondents’ experience, rural proofing, when conducted, was mostly applied in early policy stages using stakeholder engagement events and checklists, and the impact assessment focused on impacts on rural populations, jobs, and businesses, specific social groups and transportation. However, few could name concrete examples where rural impact assessment had meaningfully influenced policy change. There was strong support for making rural 6 proofing mandatory, particularly at the national level, but key barriers included limited public sector interest, lack of follow-up, and insufficient skills and knowledge. Opinions on stakeholder engagement in the policy process indicated that current practices are often inadequate. Engagement tends to be concentrated in the early stages of policy processes, but this also varies between countries. Many respondents noted that consultations often occur too late, are hindered by a lack of skills, and fail to influence final decisions. Effective rural proofing requires access to robust, detailed, and regularly updated data and analytical capacity to provide good input to policy-makers, yet existing practices do not fully meet these needs. Key challenges include lack of collection of sufficiently granular level for meaningful comparisons, lack of regular collection, timeliness of the data, fragmented data sources. The discussions in the four focus groups focused on how to proceed. The Bulgarian stakeholders emphasized the need for mandatory rural proofing legislation, development of guidelines and support tools, capacity building, and institutional support, noting that current assessments are too broad and lack local specificity. In Estonia, the focus was on increasing awareness, clarification of “rural”, improving data quality, development of clear metrics, building local capacity for meaningful impact assessments beyond checklists and demonstration of successful models. Irish stakeholders prioritized decentralized, community-based decision-making with mandatory rural proofing supported by dedicated budgets, better interdepartmental coordination. Spanish stakeholders emphasized the need to foster bottom-up and local rural governance, incl. through technical and administrative support, development of toolbox, enhancing rural representation in decision-making bodies, simplifying administrative procedures, adjusting funding formulas, establishing specialized state agency to improve policy evaluation and coordination. Some examples of innovative good practices demonstrated in the project included the use of existing data, such as the municipal web portal minuomavalitsus.ee in Estonia; AI-based tools in Ireland; stakeholder engagement initiatives, such as the Public Participation Network in Ireland and the G30 project’s expert groups; and virtual tools, such as an online module in New Zealand. The main policy recommendations from the survey included: • Make rural proofing mandatory and systematic, starting a national level with clear legislation and guidelines supported by enforcement and voluntary regional/local application. • Establish a monitoring system with assigned responsibilities, and create a practical, accessible toolbox with guidance, digital tools, and good practice examples and detailed demonstration of cases on how it has been applied in practice. • Clarify the scope and principles of rural proofing distinct from rural policy outcomes. • Strengthen data and analytical capacity by leveraging already existing public databases, improving their interoperability, and developing advanced analytical (incl. AI) and visualization tools. • Ensure meaningful stakeholder engagement through established procedures, transparent communication, and effective feedback mechanisms, supported by sustained resources and stakeholder network management. • Raise policymakers’ awareness and capacity via top-down political commitment, bottom-up community support, training, outreach, and networking to build buy-in for rural proofing.
Vooluveekogude hüdrobioloogilise seire kvaliteedielemendi ’ränivetikad ja suurtaimed’ metoodika analüüs ja ajakohastamine : KIK projekti nr RES.4.10.24-0058 aruanne
(Eesti Maaülikool, 2025) Pall, Peeter
Kuni 2020. aastani käsitleti vooluveekogude hüdrobioloogilisel seirel bentilisi ränivetikaid ja vee suurtaimestikku eraldi kvaliteedielementidena (Pinnaveekogumite moodustamise…, 2009). Alates 2020. aastast (seoses uue määruse kehtima hakkamisega) kvaliteedielemendid liideti üheks. 2021. a seire tulemustel tekkis tugev kahtlus, et selliselt saame vooluveekogumi seisundi kohta eksitavat infot, kuna nende kvaliteedielementide seisundihinnangute erinevuse korral nad ’varjutavad’ üksteist. Nende elementide survetegurid ja ekspositsiooniaeg erinevad märkimisväärselt ning nad iseloomustavad jõe seisundit erinevatest aspektidest. Ränivetikaindeksid peegeldavad seisundit 3-5 nädalat enne proovivõttu ning peamiseks surveteguriks on vee kvaliteet. Suurtaimed peegeldavad seisundit mõne aasta jooksul enne vaatlust ning survetegureid on rohkem (näiteks ka hüdromorfoloogilised häiringud). Kui üks nendest elementidest peegeldab häiringuid ja teine mitte, siis nende ühtsena käsitlemine võib ’peita’ häiringu. Töö eesmärk on analüüsida, kas ja kui palju nende kvaliteedielementide koos või eraldi arvestamise puhul informatsiooni kaduma läheb ja missugune on oma olemuselt kaduma minev info. Töö selgitab kuidas oleks kõige informatiivsem kasutada nimetatud elustikuelementide andmeid vooluveekogude seisundi hindamisel, seisundi muutuste jälgimisel ning nende teadmiste edasisel kasutamisel (veemajanduskavade koostamisel).
Eesti maismaaökosüsteemide hüvede (ökosüsteemiteenuste) sotsiaalmajandusliku väärtuse üleriigiline hindamine ja kaardistamine : tehniline lõpparuanne
(Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, 2023) Helm, Aveliina; Kull, Ain; Kiisel, Maie; Poltimäe, Helen; Rosenvald, Raul; Veromann, Eve; Reitalu, Triin; Kmoch, Alexander; Virro, Holger; Mõisja, Kiira; Nurm, Hanna-Ingrid; Prangel, Elisabeth; Vain, Kristiina; Sepp, Kalev; Lõhmus, Asko; Linder, Madli; Otsus, Merit; Uuemaa, Evelyn; Kikas, Tambet
Vastavalt tellija esitatud ülesandele oli töö "Maismaaökosüsteemiteenuste üleriigiline rahaline hindamine, sh metoodika väljatöötamine” (edaspidi ELME2) eesmärgiks välja töötada metoodika ökosüsteemide ja nende poolt pakutavate hüvede (ökosüsteemiteenuste ehk looduse hüvede) majandusliku tähtsuse hindamiseks ning hinnata ja kaardistada valitud looduse hüvede rahaline väärtus või üldisem majanduslik väärtus (sõltuvalt metoodilistest võimalustest) üle-eestiliselt ning üleriigiliselt kaitstavatel aladel ja valitud pilootaladel detailsemalt. Töö viidi läbi Keskkonnaagentuuri katusprojekti ELME – „Elurikkuse sotsiaal-majanduslikult ja kliimamuutustega seostatud keskkonnaseisundi hindamiseks, prognoosiks ja andmete kättesaadavuse tagamiseks vajalikud töövahendid” raames. Käesolev töö oli jätkuks sama katusprojekti raames aastatel 2019–2020 läbi viidud tööle „Ökosüsteemide ja nende teenuste baastasemete hindamine ja kaardistamine, sh metoodika väljatöötamine Keskkonnaagentuurile“ (edaspidi ELME1). ELME1 raames töötati välja metoodika ning kaardistati üleriigiliselt nelja peamise maismaaökosüsteemi (niidud, sood, metsad ja põllumajanduslikud ökosüsteemid) levik (koostati nn baaskaart), seisund ja valitud looduse hüvede baastasemed (Helm et al. 2021). ELME1 raames koostatud kaardikihid on kättesaadavad Keskkonnaagentuuri ELME kaardikihtide kataloogis ning täpsemalt on tööde käik lahti kirjutatud ELME1 töö lõppraportis (Helm et al. 2021) ning Loodusveebis. Käesolev töö – ELME2 – tugineb osaliselt ELME1 käigus välja töötatud ökosüsteemide baaskaardile, ökosüsteemide seisundikaardile ning kaardistatud looduse hüvedele. Kuna andmeid on vahepeal lisandunud, metoodikad uuenenud ning tellija vajadused täpsustunud, uuendati käesolevas töös ka ELME1 raames koostatud baaskaarti, ökosüsteemide seisundikaarti ning kasutatavaid looduse hüvede kaardikihte. Vastavad metoodilised täpsustused ja kirjeldused on esitatud käesoleva töö vastavates peatükkides või selle lisades.
Eksperthinnang: mahetatras fosetüül-alumiiniumi ja fosfoonhappe esinemise põhjused
(Eesti Maaülikool, 2023) Kännaste, Astrid; Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Viimastel aastatel on tõusnud tarbija nõudlus mahetoodete järgi, millega on kaasnenud seda liiki toodangu suurenemine. Tänu järjest täpsemate analüüsimetoodikate ja uute laboriseadmete kasutusele on ilmnenud mahetootmisel lubatust suurem keelatud fosetüüli sisaldus tatra seemnetes. Tegemist on mütseelilaadsete organismide (seenetaoliste mikroorganismide) tõrjeks kasutatavate süsteemsete fungitsiidide fosetüül-Al, naatrium-, kaalium- või ammooniumfosfiti soolade laguproduktide sisaldusega taimedes (Dann and McLeod 2021). Erinevalt tavapõllundusest tuleb mahepõllunduses kinni pidada lubatud väetiste ja pestitsiidide kasutamisega kaasnevatest reeglitest. Tegelikkuses ei pruugi fosfoonhappe leid mahetatra seemnetes tuleneda reeglite tahtlikust rikkumisest, sest põhjuseid, mis soodustavad fosfoonhappe sisaldust mullas ja sealt edasi taimedesse akumuleerumist, on palju alates kliimast, fosfoonhappe looduslikust päritolust või põldude aastate tagusest majandamisest (Joonis 1). Fosfoonhappe päritolu puhul on oluline rõhutada, et mitmed mikroorganismid biosünteesivad fosfonaate, mis biodegradatsiooni käigus lagunevad fosfaatideks (Bown et al. 2023; Eliot et al. 2008; Kim et al. 2012). Lisavõimalusena on teadlased avastanud fosfonaatide redutseerumise fosfoonhappeks vee mikrotilgas toimuvate redoksprotsesside kaudu (Qiu and Cooks 2022).
Case studies with best practices in agricultural cooperatives : similarities and differences at the EU level
(Estonian University of Life Sciences, 2023) Kiisk, Taavi; Värnik, Rando; Institute of Agricultural and Environmental Sciences. Chair of Economics in Rural Economy
The Estonian University of Life Sciences is the only university in Estonia whose priorities in academic and research activities provide the sustainable development of natural resources necessary for the existence of Man as well as the preservation of heritage and habitat. The university is one of the top 100 universities in the world in the field of agriculture and forestry and among the top 1 000 universities in the world. The Estonian University of Life Sciences also belongs to the top 1% most cited research facilities in the world. The publication is one of the deliverables of the Erasmus+ project “Good Governance Practices in Agricultural Cooperatives – GGPAC” (2021-1-RO01-KA220-VET-000025577). The project aims to support managers of agricultural cooperatives in their work by contributing to promoting good governance practices in agricultural cooperatives and developing the necessary competences through training managers in addition to exchanging new and innovative practices, including multidisciplinary approaches.
Põllumajandusühistute parimate tavade juhtumiuuringud : sarnasused ja erinevused EL-i tasandil
(Eesti Maaülikool, 2023) Kiisk, Taavi; Värnik, Rando; Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Maamajanduse ökonoomika õppetool
Eesti Maaülikool on ainus ülikool Eestis, mille prioriteedid akadeemilises ja teadustegevuses on inimese olemasoluks ning tema pärandi ja elupaiga säilitamiseks vajalike loodusvarade jätkusuutlik arendamine. Ülikool on üks maailma 100 parimast ülikoolist põllumajanduse ja metsanduse valdkonnas ning maailma 1 000 parima ülikooli hulgas. Eesti Maaülikool kuulub ka maailma 1% enimtsiteeritud teadusasutuste hulka. Siinne väljaanne on üks Erasmus+ projekti „Good Governance Practices in Agricultural Cooperatives – GGPAC“ (2021-1-RO01-KA220-VET-000025577) tulemustest. Projekti eesmärk on toetada põllumajandusühistute juhte nende töös, aidates koolituste kaudu kaasa põllumajandusühistute hea valitsemise tavade edendamisele ja vajalike kompetentside arendamisele. Lisaks vahetatakse projekti käigus uusi ja innovaatilisi tavu, sealhulgas erinevaid multidistsiplinaarseid lähenemisviise.
Kääritusjäägi (digestaadi) ohutus, sobivus mullaparandaja või väetisena kasutamiseks ja kääritusjäägi kasutamise majanduslik tasuvus : uuringu lõpparuanne
(Eesti Maaülikool, 2023) Värnik, Rando; Kriipsalu, Mait; Kaasik, Allan; Orupõld, Kaja; Raave, Henn; Aro, Kersti; Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Maamajanduse ökonoomika õppetool
Kääritusjääk ehk digestaat on biogaasi tootmisprotsessi käigus orgaanilise aine anaeroobsel lagundamisel järele jääv materjal. Kääritusjääk võib olla nii vedel kui ka tahke. Vedel kääritusjääk saadakse peamiselt märgkääritusel ning selle kuivaine sisaldus on väiksem kui 15%. Tahke kääritusjääk saadakse peamiselt kuivkääritusel ning selle kuivaine sisaldus on vähemalt 15% (Keskkonnaministri määrus nr 12, 2023). Kääritusjääki kasutatakse põhiliselt põllumajandusmaa väetamiseks. Taasiseseisvunud Eesti esimene suur põllumajanduslikel sisenditel töötav biogaasijaam alustas tööd 2005. aastal. 2023. aastal tegutseb põllumajanduslikul toormel1 kuus biogaasijaama (Eesti Biogaasi Assotsiatsioon, 2023) ning üks koduseid ja toitlustusasutuste biolagunevaid jäätmeid töötlev biogaasijaam. Kõik nimetatud jaamad toodavad biogaasist biometaani. Lähiajal (aastatel 2024‒2027) on kavandamisel mitmete uute biogaasitehaste ehitamine eesmärgiga toota biometaani, mistõttu muutub eriti oluliseks toorme saadavus ja tekkiva kääritusjäägi kasutusvõimalused. Lisaks põllumajanduslikule toormele toodetakse biogaasi reoveesettest ja tööstuslikust reoveest. Kuivõrd biogaasi tootmine Eestis laieneb, siis tõstatub küsimus ka tekkiva kääritusjäägi kogusest ja selle kasutusest orgaanilise väetisena. Uuringul on viis eesmärki: 1. Saada ülevaade Eestis praegu tekkivast kääritusjäägi kogusest ja selle kasutamisest ning hinnata selle potentsiaali sünteetiliste mineraalväetiste asendajana. 2. Hinnata Eestis kasutada oleva biogaasi tootmispotentsiaaliga biolagunevatest jäätmetest ja kõrvalsaadustest2 pärineva biomassi sobivust anaeroobseks kääritamiseks. 3. Selgitada välja biogaasi tootmisel tekkiva kääritusjäägi omadused, ohutus ja sobivus mullaparandusaine/väetisena kasutamiseks. 4. Selgitada välja kääritusjäägi tootestamise võimalused ning sellega seotud vajalikud eel- ja järeltöötluse tehnoloogilised lahendused. 5. Anda soovitused poliitikakujundajale, kas ja mil viisil on vajalik riigi sekkumine ohutu ja nõuetelevastava kääritusjäägi kasutamise suunamiseks.
Report on Good Practice Business Models and Example Small and Medium Scale Pilot Business Projects for Sustainable Bioenergy and Side Bioproducts Production in the BSR
(2021) Viira, Ants-Hannes; Lillemets, Jüri; Põder, Anne; Ariva, Jelena; Aro, Kersti; Lehtsaar, Jüri; Kogabayev, Timur; Barth, Henrik; Ulvenblad, Pia; Ulvenblad, Per-Ola; Hermus, Sascha; Durchgraf, Jannik
This report is the Output 2.3 of the implementation of Work Package 2 Group of Activities 2.3 “Preparation of good practice business models and example small and medium scale pilot business projects for sustainable bioenergy and side bio-products production in the BSR” as specified in the latest approved version of the Application Form of the BalticBiomass4Value project. For the implementation of the BalticBiomass4Value project a subsidy is awarded from the European Regional Development Fund under the Interreg Baltic Sea Region Programme 2014‒2020. The sole responsibility for the content of this publication lies with the authors. The European Regional Development Fund is not responsible for any use that may be made of the information contained therein.
Estonia: Algae valorisation through partnership of RDI institutions and enterprises. Case study
(Estonian University of Life Sciences, 2022) Kepp, Katrin (compiler); Loit, Evelin (compiler); Bleive, Uko (compiler); Aro, Kersti (compiler)
The subject of the case study are two Estonian companies whose main activity is valorisation of red algae Furcellaria lumbricalis. The case study focused on the history of the companies, studied resource efficiency and use of residual products, sustainability, product development and cooperation. In addition, the socio-economic impact of the sector was studied. The report is based on the analysis of the individual interviews of both companies and the socio-economic impact was described using the results of the study "Socio-Economic Analysis of Algae Storm Casts management" completed by Consultare OÜ in 2021.
Estonia: Seaweed valorisation through partnership of RDI institutions and enterprises. Case study
(Eesti Maaülikool, 2022) Kepp, Katrin (koostaja); Loit, Evelin (koostaja); Bleive, Uko (koostaja); Aro, Kersti (koostaja)
Juhtumiuuringu objektiks on kaks Eesti ettevõtet, kelle põhitegevus on punavetika Furcellaria lumbricalis väärindamine. Juhtumiuuringus keskenduti ettevõtete tekkeloole, uuriti ettevõtete ressursitõhusust ja tootmisjääkide kasutust, jätkusuutlikkust, tootearendust ja koostööd. Lisaks uuriti sektori sotsiaal-majanduslikku mõju. Uuringu aruanne põhineb mõlema ettevõtja individuaalintervjuu tulemuste analüüsil ning sotsiaal-majandusliku mõju kirjeldamisel kasutati täiendavalt 2021. aastal Consultare OÜ poolt valminud uuringu „Rannaheidise majandamise sotsiaal-majanduslik analüüs“ tulemusi.
Saaremaa tingimustele sobivate sööda- ja ravimtaimede agrotehnika : lepingulise teadusliku uurimistöö nr. 78 1989. a. aruanne
(Eesti Põllumajanduse Akadeemia, 1990) Heintalu, Aleksander; Reimets, Evald; Karolin, Meeme
Põhiliste põllukultuuride, mis enamikus on ka söödakultuurideks, kõrval on kerkinud vajadus ka sööda- ja ravimtaimede järele. Seda tingib loomakasvatuse intensiivistamine, samuti ka loomade võimalus omale vabalt sööta valida. Eestis on küllaldaselt väikese viljakusega ja kiviseid põlde, mis on sageli sobivad sööda- ja sööda-ravimtaimede kasvatamiseks. Uurimistöö ülesandeks oli ravimsöödakultuuride bioloogiliste iseärasuste, kasvutingimuste nõuete väljaselgitamine, uute kultuuride ja sortide kasutusvõimaluste uurimine, samuti ka kultuuride kooskasvatamise uurimine. Detailsema uurimise all oli aruandeaastal muguljumikas. Teaduslikku uudsust pakub kuldjuure agrotehnika. Kuldjuur kuulub uute väärtuslike põllumajandustaimede hulka. Ta on vitamiinide ja proteiini perspektiivne allikas, teda kasutatakse söödalisandite toniseerijana looma- ja linnukasvatuses. Uudsed kultuurid on ka muguljumikas, ženšenn, araalia, anžuur jt. Uurimistöö tulemusena on antud soovitusi ravim-söödakultuuride agrotehnika kohta, rajatud katsepõlde. Uurimistöö tulemustest on ette kantud EPA Agronoomiateaduskonnas ja majandeis. Valmimisel on artikkel muguljumika kohta.
Kanakulli elupaigakasutuse ning hukkumispõhjuste uuring : projekti nr 18473 lõpparuanne
(Eesti Maaülikool, 2023) Grosberg, Jaan (koostaja); Mirski, Paweł (koostaja); Väli, Ülo (koostaja)
Kanakull (Accipiter gentilis) kuulub Eestis II kaitsekategooria linnuliikide hulka ning on kantud ohualtina Eesti Punasesse Nimestikku. Nagu teiste kaitsealuste liikide puhul, on kanakulli efektiivseks kaitseks vaja tunda ja hoida tema elupaiku. Ala, mida loom kasutab oma elutegevuseks, nimetatakse kodupiirkonnaks, see piirkond hõlmab nii pesitsusterritooriumi kui toitumisala. Elupaigauuringutes on esmase tähtusega kodupiirkonna suuruse määramine, see võimaldab mõista, millises ulatuses peavad olema tagatud liigi isenditele vajalikud keskkonnatingimused. Teiseks tuleb välja selgitada erinevate maakattetüüpide ja maastikuelementide proportsionaalne kasutus, ehk elupaigakasutus. Elupaigakasutuse võrdlemine ümbritseva maastikuga näitab elupaigavalikut. Käesolevas töös on tähelepanu all kõik eelnimetatud elupaiga-aspektid. Eestis on seni kanakullide kodupiirkondade suurust hinnatud pesadevahelise keskmise kauguse põhjal (Randla 1976, Lõhmus 1993, Evestus 1997, Väli 2005). Elupaigakasutust on analüüsitud juhuvaatluste abil (Lõhmus 2001), samuti on kirjeldatud nende pesapaiku ning pesa ümbritsevat maastikku (Väli 2005, Lõhmus 2006). Selliste kaudsete meetoditega saadakse siiski üksnes piiratud ettekujutus kanakulli jaoks olulistest elupaigatunnustest, sest suur osa selle varjuliselt tegutseva linnu liikumistest jääb märkamatuks. Tänapäeval on tõhusaimaks uurimisvahendiks GPS-saatjad, mis määravad kindlaks looma linnu teatud ajavahemike tagant ja edastavad andmed uurijale. Kogutud andmete põhjal on võimalik hinnata nii kodupiirkonna suurust kui mõõta selle erinevate osade kasutamise intensiivsust. Kodupiirkonna kasutamist geoinformatsiooniliste andmekogudega võrreldes leitakse elupaiga parameetrid, mida linnud oma tegevuste käigus eelistavad või väldivad. GPS-saatjad võimaldavad koguda objektiivset infot ka kanakullide hukkumise kohta, mille kohta on Eestis seni kogutud andmeid juhuleidude põhjal (Lõhmus 2004, Leivits 2019). Eestis olid seni GPS-saatjatega märgistatud vaid üksikud kanakullid (Mirski & Väli 2021, Kanakulli kaitse tegevuskava 2022). Mujal Euroopas ning Põhja-Ameerikas on kanakulli telemeetria-uuringuid tehtud küllalt palju (Kenward 2006, Kanakulli kaitse tegevuskava 2022, Grosberg 2023), kuid kõik seniavaldatud Euroopa tööd põhinevad väikese andmemahuga ja suhteliselt ebatäpsel raadiotelemeetrial (Grosberg 2023). Niisiis on uued GPS-põhised elupaigaanalüüsid üle-euroopaliselt olulise tähtsusega. Käesoleva uuringu eesmärgiks on analüüsida GPS-saatjate abil kanakulli elupaigakasutust ning hukkumise põhjuseid Eestis. Uuring on osaks kehtiva kanakulli kaitse tegevuskava II prioriteediklassiga tegevustest „Uuringud elupaigakasutuse selgitamiseks“ ja „Uuring kanakulli vaenamisest ja pesapaikade vabatahtliku kaitse võimalustest”.
Synthesising the toxicokinetics and toxicodynamics of agrochemicals on bees: Deliverable D3.4
(PoshBee, 2022) Jürison, Margret; Alaux, Cedric; Barascou, Lena; Brown, Mark JF; Costa, Cecilia; de la Rúa, Pilar; de Miranda, Joachim; di Prisco, Gennaro; Forsgren, Eva; Gekière, Antoine; Hellström, Sara; Le Conte, Yves; Linguadoca, Alberto; Karise, Reet; Mahmood, Ferozah; Mänd, Marika; Martínez-López, Vicente; Medrzycki, Piotr; Morrison, Morgan; Neumann, Peter; Onorat, Piero; Paxton, Robert; Sene, Deborah; Siviter, Harry; Straw, Edward A; Strobl, Verena; Yanez, Orlando
Within the PoshBee Project we have tested three bee species – honey bees Apis mellifera, bumble bees Bombus terrestris and solitary bees Osmia bicornis – for their sensitivity to pesticides and analysed the clearance of pesticides from bees. For each species, all castes and sexes were studied. We synthesised the mortality data (LD50 or results of limit tests) with the toxicokinetic patterns and analysed this against the background of inter- and intraspecific variation in life-histories of the tested bees. The clearance of sulfoxaflor is relatively similar across all bee species tested and in females after contact treatment it tends to be retained. The toxicity increases over time independently of the clearance from the body. The clearance of azoxystrobin was rapid in Osmia and bumble bees, as well as in honey bee queens, but in honey bee workers there was very little clearance. Similar to sulfoxaflor the toxicity increased over time, although the residues were detected at very low levels. Glyphosate tended to be retained in bumble bees after contact treatment but cleared rapidly after oral treatment. For Osmia bees only in males after contact treatment was the glyphosate almost lost. The toxicity of a pesticide is dependent on the exact dosage, but also the exposure route and time, as well as the speed of detoxification and clearance from a body. The assessment for the hazard that a less toxic pesticide might pose, can be largely dependent on the exposure route. The effects of pesticide toxicity can increase even after the molecules have been cleared out of the body.
Acute and chronic effects of agrochemicals, and their synergistic interactions, on bees: Deliverable D3.3
(PoshBee, 2022) Barascou, Lena; Brown, Mark JF; Costa, Cecilia; de la Rúa, Pilar; de Miranda, Joachim; di Prisco, Gennaro; Forsgren, Eva; Gekière, Antoine; Hellström, Sara; Jürison, Margret; Le Conte, Yves; Linguadoca, Alberto; Mahmood, Ferozah; Mänd, Marika; Martínez-López, Vicente; Medrzycki, Piotr; Morrison, Morgan; Neumann, Peter; Onorat, Piero; Paxton, Robert; Sene, Deborah; Siviter, Harry; Straw, Edward A; Strobl, Verena; Yanez, Orlando; Alaux, Cedric
Inter-individual differences in pesticide sensitivity may trigger variability in the risk posed by pesticides. Therefore, to better inform pesticide risk assessment for bees, we studied the variability of responses to several pesticides based on endogenous (developmental stage, genetic background, caste) and exogenous factors (pesticide co-exposure). We mainly investigated the toxicity of the insecticide sulfoxaflor, the fungicide azoxystrobin and the herbicide glyphosate. We first used LD50 tests to determine the acute oral and contact toxicity of these pesticides across the different bee species, developmental stages (larva vs adult in honey bees), castes (honey bee and bumble bee workers, queens and drones), and genetic backgrounds (honey bee subspecies). We then considered the risks posed by chronic and sublethal exposures to pesticides by implementing behavioural and reproductive endpoints in the screening of pesticide toxicity. Data showed that azoxystrobin and glyphosate under the test conditions were mildly toxic to bees. However, a large variability in bee sensitivity to sulfoxaflor was found, especially across species and individuals of different castes or sex. This variability is therefore important to consider for increasing the safety margin of the risk posed by insecticides in bees. Several effects induced by sublethal concentrations or doses of pesticides are also described, such as the occurrence of a Non-Monotonic Dose-Response (NMDR) and delayed effects in honey bees, impairment of reproductive performances in bumble bees, and a decreased longevity of Osmia adult females (although no effects were found on larval development). Finally, an interaction between pesticides was found when exposure was by contact, but not under oral exposure. In conclusion, the range of effects described here provides very useful insights for better understanding the toxicity of pesticides and therefore the risks they might pose to bees.

Sirvi

Viimati lisatud