Digivakk

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/7037

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 36

A-hepatiidi viirus toidupatogeenina
(Eesti Maaülikool, 2020) Roasto, Mati
A-hepatiit on väga nakkav, haiguse peiteperiood on keskmiselt 28-30 päeva. A-hepatiit on üle maailma levinud haigus, mis võib esineda nii üksikjuhtumite kui ka haiguspuhangutena. Eestisse tuuakse A-hepatiit eelkõige teistest riikidest ning see on üks sagedamaid nn reisijate haigusi. Haiguse esmasteks sümptomiteks on palavik, peavalu, väsimus, isutus, iiveldus ja oksendamine. Haiguse esmane faas kestab keskmiselt 5-7 päeva. Sellele järgneb hepatiidi kollatõve sümptomitega faas, millele on iseloomulik kollakas-pruun uriin ning naha, limaskestade ja silmavalgete muutumine kollaseks. Haige on nakkusohtlik juba mõned nädalad enne esimeste sümptomite teket ning haiguse paaril esimesel nädalal.
Allergeenide ohje toidukäitlemisettevõttes
(Eesti Maaülikool, 2019) Laikoja, Katrin (koostaja)
Toiduallergia on immunoglobuliin E (IgE) ehk immuunsüsteemi vahendatud reaktsioon, mis on reprodutseeritav sama toidu suu kaudu manustamisel. Selle tulemusena vabanevad bioloogiliselt aktiivsed ehk virgatsained (nt histamiin, serotoniin jt) ning võivad tekkida nahaärritus, sügelus, huulte ja keele turse, hingamisraskused, raskeimal juhul eluohtlik anafülaksia seisund. Toidutalumatus ei ole toiduallergia ega ole seotud immuunsüsteemiga, vaid võib olla põhjustatud ensüümipuudulikkusest (nt piimasuhkru ehk laktoosi talumatus) või esineda farmakoloogilise talumatusena (nt histamiini-, kofeiini-, salitsülaaditalumatusena). Eesti Allergialiidu andmetel esineb toiduallergiat keskmiselt 5-10% lastest ning 5% täiskasvanutest, Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) andmetel keskmiselt 1% rahvastikust. Toiduallergiat ja talumatust tekitavad ained (edaspidi „allergeenid“) on: gluteeni sisaldavad teraviljad, piim, munad, kala, koorikloomad, molluskid, maapähklid, pähklid, seesamiseemned, sojaoad, seller, sinep, lupiin, vääveldioksiid ja sulfitid.
Allergeeniohje toidu valmistamisel müügiks
(Eesti Maaülikool, 2023) Laikoja, Katrin
Tundlikul inimesel võib iga toiduaine põhjustada allergilist reaktsiooni, kuid on 14 allergiat ja talumatust põhjustavat toiduainet või -toodet (edaspidi allergeenid), millele tuleb erilist tähelepanu pöörata ja millest tuleb tarbijat teavitada. Need on: gluteeni sisaldavad teraviljad, piim, munad, kala, koorikloomad, molluskid, maapähklid, pähklid, seesamiseemned, sojaoad, seller, sinep, lupiin, vääveldioksiid ja sulfitid.
Antibiootikumide kasutamise põhimõtted loomafarmides
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Kalmus, Piret (koostaja)
Antibiootikumid on väga vajalik ravimirühm farmiloomade tervise ja heaolu säilitamisel, sest paljud haigused on põhjustatud erinevate mikroobide poolt. Antibiootikumide kasutamise üheks tõsisemaks kõrvaltoimeks on mikroobide antibiootikumiresistentsuse tekkimine. Resistentseks muutunud mikroobid võivad üle kanduda loomadelt inimestele kas keskkonna vahendusel või otsesel kokkupuutel. Seetõttu omab farmiloomade antibiootikumiravi suurt mõju ka inimeste tervisele. Farmerite ja loomaarstide üheks ülesandeks koostöös arstidega on ära hoida resistentsete mikroobide poolt põhjustatud tervisekahjud. Eesti Maaülikooli poolt välja töötatud ravijuhiste järgimine aitab kaasa antibiootikumide mõistlikule ja vajaduspõhisele kasutamisele. Ravijuhises kirjeldatakse bakternakkuse tekitajaid, ravi põhimõtteid ning tegevusjuhist haiguse avastamise järel.
Campylobacter spp. toidupatogeenina
(Eesti Maaülikool, 2019) Roasto, Mati
Haigus ja nakatumine. Campylobacter spp. (edaspidi kampülobakter) on kõige sagedasem toidutekkeliste bakteriaalsete gastroenteriitide põhjustaja Eestis ja Euroopa Liidus. Kamülobakterenteriidi tavapärased sümptomid on palavik, kõhulahtisus ning valusate krampidega kõhuvalu. Harva võivad kampülobakterid põhjustada liigesepõletikku, luuüdipõletikku ning vastsündinuil ajukelmepõletikku. Kampülobaktereid leitakse sageli loomsest toidust, eelkõige toorest või piisavalt kuumutamata linnulihast. Enamik toidutekkelisi haiguspuhanguid on tingitud linnuliha ebapiisavast kuumutamisest ning toidu ristsaastumisest. Lisaks toidule on inimeste nakatumine võimalik ka otsesel kontaktil haigustekitajaid kandvate loomadega
Eesti veterinaarmeditsiini 175. aastapäeva film
(Eesti Maaülikool, 2023) Järv, Eha; Püttsepp, Juhani
Eesti Maaülikool tähistab Eesti loomaarstiõppe ja -teaduse 175. aastapäeva. Selleks tähtpäevaks sõelusid ning järjestasid arhiivide faile Eha Järv ja Juhani Püttsepp.
Emise emakapõletiku ravijuhis
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Jeremejeva, Julia (koostaja)
Emise emakapõletikku põhjustavad bakterid, kes tungivad läbi avatud emakakaela emakasse. See võib juhtuda poegimisel, poegimisjärgsel perioodil või emise seemendamise või paarituse ajal. Emakapõletiku esmaseks tunnusteks on patoloogilise nõre eritumine tupest. Selline nõre eritub sagedamini perioodidel, kui emakakael on avatud: inna ajal (juba mõned päevad enne innatunnuste tekkimist ja indlemisel) ning poegimisjärgselt. Lisaks emakapõletiku korral erituvale nõrele, esineb emistel ka normaalset tupenõre eritust. Eeskätt mõned päevad pärast poegimist või seemendust. Oluline on eristada põletikulist nõret füsioloogilisest. Normaalne emakanõre on läbipaistev või kreemikas-valge, limane ja lõhnatu. Samas võib see sisaldada helbeid ning poegimisjärgselt verd. Emakapõletiku korral on nõre värvus valge, kollakas, hallikas või rohekas ning mõnel juhul veresegune. Põletikuline nõre võib olla lõhnatu või haisev (teatud bakternakkuste korral). Emise kehatemperatuur ja üldseisund on emakapõletiku põdemisel üldjuhul normaalne. Normaalse ja põletikulise emakanõre eristamist peab tegema ainult loomaarst! Emakapõletiku ravikuuri määrab loomaarst, kes enne ravikuuri alustamist teeb kindlaks, kas nõrevool pärineb emakast, tupest või hoopis kusepõiest. Loomaarst alustab antibiootikumiravi ainult juhul, kui ta on kinnitanud emakapõletiku diagnoosi. Antibiootikumide valik sõltub emakapõletike haigustekitajatest ning nende antibiootikumitundlikkusest.
Emise jalahaiguste ravijuhis
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Jeremejeva, Julia (koostaja)
Emise lonkamine on peamiselt põhjustatud valust. Valu põhjustavad sõrgade või sõrapadjandi, liigeste ja lihaste traumad ning liigese või lihaste põletikud. Sead lonkavad lühikest aega (paar minutit) juhul, kui nad pärast pikemat lamamist püsti tõusevad ning allpoololnud jäsemed on nn “surnud”. Selline longe möödub iseenesest ning sekkumist ei vaja. Sulus vabalt elavate emiste lonkamine on kergemini avastatav võrreldes poegimis- või seemenduspuuris olevate emistega. Lonkav emis lamab rohkem ja hoiab ennast teistest eemal. Valust tingituna on selline emis närviline ja häälitseb kõvasti. Kuna ta ei suuda teiste loomadega sööda saamisel konkureerida, kõhnub haige loom kiiresti. Jalahaigust põdev emis tipib sõrgadel või ei toeta haiget jalga maha. Jalahaiguse kahtlusel tuleb emisel lasta kõndida mööda koridori, et tuvastada haige jalg. Haige jala avastamisel peab emist hoolikalt edasi uurima. Vaadake ja katsuge üle kõik jäsemed ja liigesed ning võrrelge jäsemete seisundit. Põletikus liiges on kuum, turses ja valulik. Tõstke haige jalg ülesse ja hinnake nii sõrgade kui sõrapadjandite seisundit. Kui tegemist on traumaga, siis on piirkond küll valus ja kergelt turses, kuid kuumust ei esine. Sellisel juhul ei ole antibiootikumiravi vajalik. Antibiootikumiravi on näidustatud ainult ägeda liigesepõletiku korral. Liigesepõletikku põhjustavad peamiselt bakterid Streptococcus suis või Mycoplasma spp. Kroonilise liigesepõletiku diagnoosimisel on vajalik looma praakimine karjast, kuna ravi on väga pikk ning ravitõhusus madal.
Emise udarapõletiku ravijuhis
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Jeremejeva, Julia (koostaja)
Emise udarapõletik tekib peamiselt imetamisperioodil, harvemal juhul pärast põrsaste võõrutamist või emise tiinuse ajal. Udarapõletikku põhjustavad enamasti keskkonnas elavad bakterid Escherichia coli, Klebsiella spp. ning pseudomoonased. Seega on peamiseks udarapõletiku riskiteguriks märg ja ebahügieeniline keskkond. Kuna imetava emise udarapõletik mõjutab nii emise üldist seisundit kui ka põrsaste tervist, kasvu ja ellujäämist, tuleb ravi alustada nii ruttu kui võimalik. Antibiootikumiravi määrab ainult loomaarst! Udarapõletiku esmaseks tunnuseks on udaraturse, punetus ja valulikkus. Valulikkus on täheldatav ka põrsaste imemise ajal ning imemise ajal võib emis oma põrsad “ära magada”. Ägeda põletiku korral esineb emisel palavik (üle 40,0ºC). Kui emise udarapõletik on kestnud enam kui kaks päeva või haaratud on enim imeteid, võivad põrsad kõhnuda ning esineda võib ka nende surevust. Loomaarst hindab haigestunud emise üldseisundit ning udarapõletiku raskusastet. Antibiootikumiravi ei ole vaja alustada, kui emise kehatemperatuur on normaalne. Loomaarst alustab antibiootikumiraviga ägeda udarapõletiku korral, kui emise kehatemperatuur on tõusnud, emis ei söö ja põrsaste toitumus on madal, olenemata, et põrsastel haigustunnused puuduvad. Kui olete märganud tiinel või vabal emisel ühe või mitme udarapiirkonna suurenemist ja tihkenemist, kuid udar ei ole kuum, punetav ega valulik, on suure tõenäosusega tegemist aktinomükoosi või aktinobatsilloosiga. Kui tihkestunud ala ei ole suur (kanamunast väiksem) ja antibiootikumiravi algab varakult, tervistub emis hästi. Antibiootikumi esmavalikuks on penitsilliini sisaldavad süstelahused. Kui tihkestumist leitakse suuremal määral, on ravitulemus halb, sest udarakude on tugevasti kahjustunud. Selline loom tuleb karjast praakida, et vältida haigust tekitavate bakterite levikut tervetele loomadele.
Jõevähk ja teda ohustavad võõrvähiliigid
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Vesiviljeluse õppetool, 2021) Hurt, Margo (koostaja); Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Vesiviljeluse õppetool
Levik. Jõevähi looduslik levila ulatub Loode-Venemaalt Atlandi ookeani rannikuni ja Vahemere maadest Põhja-Skandinaaviani. Inimese kaasabil on liigi levik mitmes suunas laienenud. Jõevähi seisund on Euroopas viimase 150 aasta jooksul drastiliselt halvenenud, mille peapõhjusteks on vähikatku ja võõrvähiliikide levitamine. Eestis on jõevähk ainus põline vähiliik. Ta elab nii jõgedes, järvedes kui ka inimese poolt rajatud veekogudes. Praegu on teada Eestis rohkem kui 300 jõevähi leiukohta, kuid enamikes neist ei ole vähki kuigi arvukalt. Rohkem on vähiveekogusid Saaremaal ja Lõuna-Eestis.
Jõevähk ja teda ohustavad võõrvähiliigid
(Eesti Loodusfoto, 2019) Kaldre, Katrin (koostaja); Hurt, Margo (koostaja); Paaver, Tiit (koostaja); Eesti Maaülikool
Levik. Jõevähi looduslik levila ulatub Loode-Venemaalt Atlandi ookeani rannikuni ja Vahemerest Põhja-Skandinaaviani. Inimene on tema levikut laiendanud, viies selle liigi näiteks ka Briti saartele, kus teda varem polnud. Nimele vaatamata esineb jõevähk nii jõgedes kui järvedes. Eestis on ta praegu ainus vähiliik.
Kaksteist võtet toiduohutuskultuuri toetamiseks
(Eesti Maaülikool, 2023) Laikoja, Katrin
Toiduohutuskultuuri all mõistetakse ühiseid jagatud väärtusi, uskumusi ja norme, mis mõjutavad töötajate mõtteviisi ja käitumist toiduohutuse osas läbi kogu organisatsiooni, igal tasandil (GFSI, 2018). Järgnevalt mõned võtted selle toetamiseks.
Kanade kõhulahtisus ja köha
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Kalmus, Piret (koostaja)
Kanadel põhjustavad hingamiselundite haiguseid ja kõhulahtisust mitmed haigustekitajad. Haigestuda võivad nii tibud, munakanad kui broilerid. Kanade bakternakkused on peamiselt sekundaarsed, kus viirused ning parasiidid on eelnevalt kahjustanud hingamiselundite või soolestiku limaskesta ning bakterid saavad seejärel läbi kahjustatud limaskestade organismi tungida. Lindlate hügieeni korrashoid, söötade ja joogivee kvaliteedi tagamine ning lindude hea vastupanuvõime saavutamine on esmased võtted nakkussurve vähendamiseks. Eelsoodumuslikuks teguriks nakkushaiguste levikul on stress, mis võib olla põhjustatud nii järsust söödamuutusest, tihedast asustusest kui halvast lindla kliimast.
Kasvamiseks vajavad mikroorganismid sobivat temperatuuri
(Eesti Maaülikool, 2023) Kiss, Katrin; Laikoja, Katrin
Teabelehe koostamist on rahastatud Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD).
Koduloomade nimetused
(2020) Nahkur, Esta; Koll, Piia-Liisa; Järv, Eha; Rannamäe, Eve; Veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini õppetool. Eesti Maaülikool
Loomade luud ja hambad ning nende fragmendid on arheoloogilistel väljakaevamistel sagedasteks leidudeks. Teaduslikuks tõlgendamiseks on vajalik need luud määrata skeletielement, võimalusel ka sugu ja vanus, kuid mis peamine looma liik. Seejuures on oluline kasutada õigeid nimetusi. Nimetamine võib osutuda keeruliseks, kui eestikeelse nimetuse ja looma taksonoomilise kategooria vahel esineb vastuolusid. Näiteks kodukitse puhul tekib nimetuse kits tõttu esmalt mõtteline seos metskitsega. Kodukits Capra hircus ja lammas Ovis aries kuuluvad õõnessarvedega veislaste sugukonda, kuid metskits Capreolus capreolus kuulub taksonoomiliselt bioloogiliselt umbsarvedega hirvlaste sugukonda. Mitmeid loomanimetusi kasutatakse harjumusest, mõtlemata nende tähendusele. Näiteks tekitavad isase kitse nimetamisel segadust terminid sikk ja sokk. Kodukitsel tähistab sikk kastreerimata ja sokk kastreeritud looma. Metskitse isaslooma nimetakse aga sokuks. Hirvlaste noorloomi kutsutakse valdavalt vasikateks. Samas hirvlaste hulka kuuluva metskitse noori järglasi aga talledeks. Talle puhul on ilmselt tegu meie sugulaskeeltest pärineva teisenenud laensõnaga. Nimekasutus võib valdkondade vahel erineda. Näiteks anatoomid nimetavad koduveist inglise keeles ametliku liiginimega bovine loomakasvatajad ja zooarheoloogid aga cattle, mis tähistab veist kariloomana. Paljud valdkonnad kasutavad nimetusi sünonüümina (sh kohtab seda ka zooarheoloogias). Soovituslikult võiks teadustekstis esmamainimisel kasutada teaduslikku ladinakeelset nimekuju, millele lisatakse edaspidi kasutatavad nimevariandid. Enamesinevate koduloomade nimetused on koondatud selgitavasse tabelisse ning lisatud vanusejärgud loomakasvatuslikust ja loomaarstiteaduslikust vaatepunktist. Kuna zooarheoloogia klassifikaatorid on meil enamasti eesti inglise ja ladinakeelsed, on peatähelepanu pööratud nendele keeltele, kuid lisatud on ka enamkasutatavad saksa ja venekeelsed terminid. Ladinakeelsele liiginimele on lisatud sellest tulenev lühend. Tabelist on välja jäetud rahvapärased ja murdelised nimetused.
Lammaste alumiste hingamisteede probleemid
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Tähepõld, Katrin (koostaja)
Põhilised lammaste hingamisteede probleemid on tingitud pidamisvigadest või nakatunud lammaste sissetoomisest oma karja ilma korraliku karantiinita. Enamasti põhjustavad lammastel hingamisteede probleeme bakterid, parasiidid või viirused. Hingamisteid võivad kahjustada ka seened ja tolm. Hingamisteede probleemiga lammas muutub loiuks, ta köhib aegajalt või tal esinevad köhahood. Haige lammas võib hakata ülejäänud karjast eemale hoidma või teda tõrjutakse. Pikemalt kulgeva haiguse korral loom kõhnub. Ta võib hingeldada ja karjast maha jääda, eriti pärast pikemat loomade liigutamist (näiteks ühelt karjamaalt teisele). Lammaste normaalne hingamissagedus rahulikus olekus (näiteks lamades ja mäletsedes) on 12-20x/min. Kuna lammas on üsna ärev loom, siis võib tema hingamine sageneda juba ainult inimese ruumi ilmumisel. Seega võib ärevuse tõttu hingamissagedus oluliselt kiireneda, kuigi loom on terve. Samuti mõjutab lamba hingamissagedust kõrgem välistemperatuur, lamba eelnev jooksmine, villa paksus, valu ja palavik.
Lammaste sooleümarussidest tingitud parasitaarhaigused
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Tähepõld, Katrin (koostaja)
Lammaste üks kõige suuremaid probleeme on ümarussidest põhjustatud haigused, millest peamiseks on nakatumine sooleümarussidega. Nakatumisvõimelised vastsed arenevad üsna kiiresti (1-2 nädalat) ning üks parasiit võib muneda tuhandeid mune (tavaliselt 2000-3000, Haemonchus contortus ka 10000 muna päevas). Enamik ümarusse ei vaja oma arengus vaheperemeest. Sooleümarussidega nakatumise järgselt on kliinilisteks tunnusteks looma kõhnumine, mõnel juhul kõhulahtisus ning tugeva nakkuse korral võivad loomad hukkuda. Haemonchus contortus nakkusele järgneb loomal kehvveresus ehk aneemia. Teatud juhtudel võib areneda lõuaalune turse nn. „lott lõua all“.
Lehma emakapõletiku ravijuhis
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Kask, Kalle (koostaja)
Kõige sagedamini haigestuvad lehmad esimesel poegimisjärgsel nädalal. Emakapõletik tekib alati, kui lehmal esineb päramiste peetus või antakse poegimisabi. Emakapõletike riskifaktoriteks võivad olla ka nakkushaigused ja saastunud söödad, mis mõjutavad organismi üldist immuunsust. Poegimisjärgsed emakapõletikud alluvad ravile hästi, juhul kui söötmis- ja pidamistingimused toetavad lehma tervistumist. Hilisemad emakapõletikud (1-2 laktatsioonikuul) tulenevad valdavalt väljaravimata jäänud, krooniliseks muutunud poegimisjärgsetest infektsioonidest või ebahügieenilistest seemendus- või pidamistingimustest.
Lehmade kinnisperioodiaegse udararavi juhis
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Kalmus, Piret (koostaja)
Lehmad vajavad piisava pikkusega kinnisperioodi, mil udarakude taastub toimunud laktatsioonist ning piima tootvad rakud uuenevad. Selleks kulub keskmiselt kuus kuni kaheksa nädalat ja seetõttu loetakse optimaalseks kinnisperioodi pikkuseks 45-60 päeva. Laktatsiooni jooksul tekkinud udaranakkuste raviks kasutatakse kinnisperioodiaegset mastiidiravi pikatoimeliste antibiootikumidega (KAB). Pärast viimast lüpsi nisasse viidud antibiootikumid kõrvaldavad olemasoleva udaranakkuse ning tapavad mikroobid, kes tungivad udarasse kinnijäämise järgselt. Vältimaks uute udaranakkuste tekkimist kinnisperioodi, manustatakse pärast viimast lüpsi kõikidesse nisadesse vismutnitraati sisaldav suspensioon (nisasisene „kaitsekork“). Nisajuha kunstliku sulgemise eesmärgiks on udara kaitsmine keskkonnast tulevate bakterite eest kogu kinnisperioodi vältel. Lehma kinnijäämise eel tuleb otsustada, kas antibiootikumiravi tuleb kasutada karjas kõikidele lehmadele või saab seda teha ainult teatud lehmadele. Selline otsustamine aitab kaasa antibiootikumide kasutamise vähendamisele ja väldib mikroobide resistentsuse arenemist.
Listeria monocytogenes toidupatogeenina
(Eesti Maaülikool, 2018) Roasto, Mati (koostaja)
L. monocytogenes on saastunud toiduga inimestele ülekanduv haigustekitaja, kes võib põhjustada raskekujulist haigust-listerioosi. Listerioos on eriti ohtlik riskirühmadesse kuuluvatele inimestele nagu väikelapsed, rasedad, eakad ning immuunpuudulikkusega inimesed. L. monocytogenes on oluline seetõttu, et ta: 1) on laialdaselt levinud – teda esineb pinnases, mullas, vees, taimedel ning imetajate soolestikus, 2) on võimeline toidus paljunema ka madalatel temperatuuridel (-1,5 ºC kuni +3 ºC), 3) talub kõrgeid (≥20%) soola kontsentratsioone ning on võimeline kasvama nii vaakumisse kui gaasikeskkonda pakendatud toodetes.

Sirvi

Sirvi Digivakk Pealkiri järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud