VLI publikatsioonid

Selle valdkonna püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/3354

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 183

A-hepatiidi viirus toidupatogeenina
(Eesti Maaülikool, 2020) Roasto, Mati
A-hepatiit on väga nakkav, haiguse peiteperiood on keskmiselt 28-30 päeva. A-hepatiit on üle maailma levinud haigus, mis võib esineda nii üksikjuhtumite kui ka haiguspuhangutena. Eestisse tuuakse A-hepatiit eelkõige teistest riikidest ning see on üks sagedamaid nn reisijate haigusi. Haiguse esmasteks sümptomiteks on palavik, peavalu, väsimus, isutus, iiveldus ja oksendamine. Haiguse esmane faas kestab keskmiselt 5-7 päeva. Sellele järgneb hepatiidi kollatõve sümptomitega faas, millele on iseloomulik kollakas-pruun uriin ning naha, limaskestade ja silmavalgete muutumine kollaseks. Haige on nakkusohtlik juba mõned nädalad enne esimeste sümptomite teket ning haiguse paaril esimesel nädalal.
Aastaringselt välitingimustes peetavate lihaveiste ja lammaste tervise- ning heaolunäitajad. Lihaveiste ja lammaste heaoluindikaatorite väljatöötamine. Poollooduslikud kooslused lihaveiste ja lammaste söödabaasina, soovitused lisasöötmise vajalikkuse kohta: projekti lõpparuanne
(Eesti Maaülikool, 2019) Piirsalu, Peep; Arney, David; Kass, Marko; Leming, Ragnar; Ots, Meelis; Tölp, Silvi
Lammaste ja lihaveiste heaolu hindamiseks töötati välja rahvusvaheliselt tunnustatud ja standardiseeritud lihaveiste kui lammaste heaolu hindamise protokollid (arvestades kohalikke tingimusi). Välja töötatud lihaveiste ja lammaste heaolu protokolle testiti erineva suurusega lihaveisekarjades (30 160 ammlehma) ja lambafarmides (igas 40 põhikarja utte) eesmärgiga selgitada praktilise kasutamisega kaasnevad kitsaskohad, et parandada selle rakendatavust tootmise erinevates tingimustes. Viidi läbi lihaveiste testfarmides käitumisuuring selgitamaks rajakaamerate salvestiste abil ilmastikutingimuste mõju loomade varjumiskäitumisele. Lihaveised eelistavad kehvade ilmastikuolude korral (vihm, märg lumi, mõõdukas tuul) olenevalt farmi võimalustest kas tehisliku või looduslikku varjualust (põõsad). Korraldati kaks lammaste käitumise vaatluskatset kliimatingimuste mõju selgitamiseks talvisel külmal aastaajal ja suvisel kuumaperioodil. Rajakaamerate abil läbi viidud uuringud talvisel perioodil näitasid, et enamus uttesid viibisid õues jalutusalal väljaspool külmlauta/polütunnelit igasuguste kliimatingimuste korral. Ebasobivad ilmaolud, mis panid uttesid eelistama viibimist varjualuses, olid madalad tuulekülma väärtused (< 10 °C) ja kõrge õhuniiskus (>90%). Tuule puhumisel avatud suundadest eelistas keskmiselt 5 8% uttesid enam viibida varjualuses. Selgus, et kõrgete suviste temperatuuride korral on oluline pakkuda lammastele karjamaadel varjumisvõimalused puude põõsaste all, mis kaitsevad lambaid päikesekiirguse eest. Varjumisvõimaluse korral väheneb loomade hingamissagedus, kuumastressi skoor ja teised kuumastressi tundemärgid (hingeldus, avatud suu, ripnev keel), kusjuures varjumisvõimaluse olulisus suureneb õhutemperatuuri tõustes. Uuringu käigus kohandati Eesti oludele vastavaks lihaveiste söötmisnormid, selgitati välja loopealse-, puis- ja suprasaliinse ning saliinse vööndi karjamaarohu maksimaalne saak, keemiline koostis ja toiteväärtus. Viimast võrreldi rohu kuivaine söömust arvesse võttes lihaveiste ja lammaste toitefaktorite vajadustega. Koostati söötmissoovitused.
Abiks mahepõllumajandussaaduste väikekäitlejale. 2 osa. Liha töötlemine
(Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, 2020) Soidla, Riina; Kerner, Kristi; Laikoja, Katrin
Toiduküllus kaubalettidel on jätnud mulje, et põllumajandustootmisega on kõik korras ja muretsemiseks pole põhjust. Paraku on selline mulje petlik, sest maailma rahvastiku kiire kasvu tõttu on toidupuudus juba praegu tegelik ja tõsine probleem, mis ei ole veel Euroopasse jõudnud. Vaadates Eesti lihasektori olukorda, tuleb tõdeda, et kodumaine lihatoodang kattis viimati siseturu vajaduse 1993. aastal. Näiteks 2018. aastal oli Eestis linnu-, veise-, lamba ja kitse ning sealihaga isevarustamine vastavalt 40, 60, 50 ja 50%. Küülikuliha tootmise kohta statistikat ei peeta, sest selle osa turul on niivõrd marginaalne. Turunõudluse rahuldamiseks tuleb lihatooteid importida ehk teisisõnu, see töö ja töötasu, mida oleks võimalik kohapeal teenida, liigub Eestist välja. Põllumajandustootjal tuleb tahes või tahtmata olla efektiivne, et konkurentsis püsida. Suurtootjal on madala omahinna ja suurte koguste tõttu lihtsam ka oma toodangut turustada. Põllumajanduslikust suurtootmisest märgatavalt enam on võimalik maaelanikkonda rakendada mahe- ja väiketootmises. Mahetootmine püsib põhiliselt kolmel tugisambal, millest üks on riiklikud toetused, teine vajaliku inim- ja maaressursi olemasolu ning kolmas elanikkonna nõudlus mahetoodete järele. Neist viimast võib pidada ka kõige olulisemaks. Mahetoodete tarbijate hulk kasvab aasta-aastalt nii Euroopas kui ka meil, Eestis. Mahetoidu müük ja ka sortiment suurenevad igal aastal. Järjest rohkem mahetoitu müüakse suurtes toidupoodides. Suurima osa kogu sortimendist moodustavad tera-, kaunvilja- ja õlitooted, kuid suureneb ka erinevate piima- ja lihatoodete valik. Infomaterjal on abiks mahe- ja väiketootjatele ning neile, kes soovivad arendada või luua lihatöötlemisettevõtet. Siin on toodud nii seadustest tulenevaid nõudeid kui ka teadusuuringuid, mis annavad lihanduse entusiastile põhiteadmised valdkonnas orienteerumiseks. Süvenedes tekib kindlasti palju täiendavaid küsimusi, mille korral on soovitav pöörduda vastavate erialade spetsialistide poole. Soovime edu ja pealehakkamist neile, kes lihandusvaldkonna arengus kaasa lüüa soovivad. Abiks võib olla ka õppematerjal „Lihatehnoloogia. Praktilised tööd“, aga tuleb tähele panna, et see materjal on koostatud 2013. aastal ja õigusaktides on selle aja jooksul tehtud muudatusi. Seega tuleb kontrollida õigusaktide kehtivust. Küll aga võib sealt saada häid näpunäiteid tehnoloogia kohta.
Abiks mahepõllumajandussaaduste väikekäitlejale. 2. osa. Liha töötlemine
(Põllumajandusministeerium, 2011) Soidla, Riina; Järv, Eha; Kerner, Kristi; Lepasalu, Lembit; Laikoja, Katrin; Põldvere, Aarne; Vetemaa, Airi; Sillamaa, Kaili; Alt, Aivar; Tõlgo, Riina; Liblik, Olavi
Toiduküllus kaubalettidel on jätnud meile mulje, et põllumajandustootmisega on kõik korras ja muretsemiseks pole mingit põhjust. Paraku on selline mulje petlik, sest maailma rahvastiku kiire kasvu tõttu on toidupuudus juba praegu tegelik ja tõsine probleem, mis ei ole veel Euroopasse jõudnud. Vaadates Eesti lihasektori olukorda, tuleb tõdeda, et kodumaine lihatoodang kattis viimati siseturu vajaduse 1993. aastal. Näiteks 2009. aastal oli Eestis linnu-, veise- ja sealihaga isevarustamine vastavalt 50, 90 ja 100%. Küülikuliha tootmise kohta ei peeta isegi statistikat, sest selle osa turul on niivõrd marginaalne. Turunõudluse rahuldamiseks tuleb lihatooteid importida ehk teisisõnu see töö ja töötasu, mida oleks võimalik kohapeal teenida, liigub Eestist välja. Põllumajandustootjal tuleb tahes või tahtmata olla efektiivne, et konkurentsis püsida. Suurtootjal on madala omahinna ja suurte koguste tõttu lihtsam ka oma toodangut turustada. Põllumajanduslikust suurtootmisest märgatavalt enam on võimalik maaelanikkonda rakendada mahe- ja väiketootmises. Mahetootmine püsib põhiliselt kolmel tugisambal, millest üks on riiklikud toetused, teine vajaliku inim- ja maaressursi olemasolu ning kolmas elanikkonna nõudlus mahetoodete järele. Neist viimast võib pidada ka kõige olulisemaks. Tarbijate hulk, kes peab mahetooteid tervislikumaks, värskemaks ja päritolult määratletumaks, kasvab aasta-aastalt nii Euroopas kui meil Eestis. Mahe- ja väiketootmist pidurdab enamasti kohaliku maheturu piiratus. Eraldatusest tulenevalt pole suudetud välja kujundada ka laiemat turunduse infrastruktuuri, mis võimaldab tooteid suuremates linnades vajalikul määral müüa. Olulisemaks probleemiks on mahetoodangu kesine nomenklatuur, mis piirdub sisuliselt esmaste taimekasvatussaadustega. Vähesel määral võib turult leida ka maheliha ja -toorpiima. Kohapealsete töötlemisvõimaluste loomist tulebki pidada kõige tähtsamaks põllumajandusliku tootmise kasvu ja tasuvuse eeltingimuseks. Praegu katkeb tooteahel enamasti mahetoorme kohalt. Mõistlikuks lahenduseks oleks mahe- ja väiketootjate toorme kohapealne väärindamine toodeteks. Efektiivsuse parandamise üheks võimaluseks on töödelda erinevaid tootegruppe (piima-, liha- ja taimsed tooted) ühes töötlemiskeskuses. See vajab aga eelnevalt tõsist analüüsi ja tulevikuperspektiividega arvestamist. Infomaterjal on abiks mahe- ja väiketootjatele ning neile, kes soovivad arendada või luua lihatöötlemisettevõtet. Siin on toodud palju seadustest tulenevaid nõudeid ja ka teadusuuringuid, mis annavad lihanduse entusiastile põhiteadmised valdkonnas orienteerumiseks. Süvenedes tekib kindlasti palju täiendavaid küsimusi, mille korral on otstarbekas pöörduda juba vastavate erialade spetsialistide poole. Soovime edu ja pealehakkamist neile, kes lihanduse valdkonna arengutes kaasa lüüa soovivad. NB! Infomaterjal kajastab kehtivaid õigusakte seisuga 1.11.2011. Koostajad
Abiks põllumajandussaaduste väikekäitlejale. 3 osa. Tera- ja kaunviljade ning õlikultuuride töötlemine
(Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, 2019) Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus; Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
Kaastööd: Katrin Laikoja, Airi Vetemaa, Marje Viir, Krista Assi, Piret Rajasalu, Ilmar Tamm, Ilme Tupits, Ülle Tamm, Reine Koppel, Anne Ingver, Lea Narits, Ellen Pärn. Toimetaja: Airi Vetemaa
Abiks väikekäitlejale. 2 osa. Piim ja piima töötlemine
(Põllumajandusministeerium, 2020) Põllumajandusministeerium
Töögrupp (2012. a väljaanne): Sirje Pajumägi, Katrin Laikoja, Andres Elias, Lembit Lepasalu, Vilma Tatar, Annemari Polikarpus, Hannes Mootse, Anna Pisponen, Väino Poikalainen (Eesti Maaülikool); Kaili Sillamaa, Eve Ader (Põllumajandusministeerium); Airi Vetemaa (Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus); Riina Tõlgo (Tartumaa Veterinaarkeskus).
Abiks väikekäitlejale. 2 osa. Piim ja piima töötlemine
(Põllumajandusministeerium, 2012) Põllumajandusministeerium
Töögrupp: Sirje Pajumägi, Katrin Laikoja, Andres Elias, Lembit Lepasalu, Vilma Tatar, Annemari Polikarpus, Hannes Mootse, Anna Pisponen, Väino Poikalainen (Eesti Maaülikool); Kaili Sillamaa, Eve Ader (Põllumajandusministeerium); Airi Vetemaa (Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus); Riina Tõlgo (Tartumaa Veterinaarkeskus)
Abiks veterinaararstile : veterinaarravimite kasutamine
(Põllumajandusministeerium, 2012) Põllumajandusministeerium
Veterinaarravimite nõuetekohase korrektse kasutamisega täidab veterinaararst olulist rolli looma ja inimese tervise ning toiduohutuse tagamisel. Käesolev infomaterjal, lisaks kehtivatele valdkonna Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktidele, aitab veterinaararstil end selles rollis kindlamini tunda. Varasemalt on põllumajandusministeeriumi poolt välja antud loomapidajale mõeldud abistav infomaterjal veterinaarravimite kasutamise kohta farmis.
Allergeenide ohje toidukäitlemisettevõttes
(Eesti Maaülikool, 2019) Laikoja, Katrin (koostaja)
Toiduallergia on immunoglobuliin E (IgE) ehk immuunsüsteemi vahendatud reaktsioon, mis on reprodutseeritav sama toidu suu kaudu manustamisel. Selle tulemusena vabanevad bioloogiliselt aktiivsed ehk virgatsained (nt histamiin, serotoniin jt) ning võivad tekkida nahaärritus, sügelus, huulte ja keele turse, hingamisraskused, raskeimal juhul eluohtlik anafülaksia seisund. Toidutalumatus ei ole toiduallergia ega ole seotud immuunsüsteemiga, vaid võib olla põhjustatud ensüümipuudulikkusest (nt piimasuhkru ehk laktoosi talumatus) või esineda farmakoloogilise talumatusena (nt histamiini-, kofeiini-, salitsülaaditalumatusena). Eesti Allergialiidu andmetel esineb toiduallergiat keskmiselt 5-10% lastest ning 5% täiskasvanutest, Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) andmetel keskmiselt 1% rahvastikust. Toiduallergiat ja talumatust tekitavad ained (edaspidi „allergeenid“) on: gluteeni sisaldavad teraviljad, piim, munad, kala, koorikloomad, molluskid, maapähklid, pähklid, seesamiseemned, sojaoad, seller, sinep, lupiin, vääveldioksiid ja sulfitid.
Allergeeniohje toidu valmistamisel müügiks
(Eesti Maaülikool, 2023) Laikoja, Katrin
Tundlikul inimesel võib iga toiduaine põhjustada allergilist reaktsiooni, kuid on 14 allergiat ja talumatust põhjustavat toiduainet või -toodet (edaspidi allergeenid), millele tuleb erilist tähelepanu pöörata ja millest tuleb tarbijat teavitada. Need on: gluteeni sisaldavad teraviljad, piim, munad, kala, koorikloomad, molluskid, maapähklid, pähklid, seesamiseemned, sojaoad, seller, sinep, lupiin, vääveldioksiid ja sulfitid.
Antibiootikumide kasutamise põhimõtted loomafarmides
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Kalmus, Piret (koostaja)
Antibiootikumid on väga vajalik ravimirühm farmiloomade tervise ja heaolu säilitamisel, sest paljud haigused on põhjustatud erinevate mikroobide poolt. Antibiootikumide kasutamise üheks tõsisemaks kõrvaltoimeks on mikroobide antibiootikumiresistentsuse tekkimine. Resistentseks muutunud mikroobid võivad üle kanduda loomadelt inimestele kas keskkonna vahendusel või otsesel kokkupuutel. Seetõttu omab farmiloomade antibiootikumiravi suurt mõju ka inimeste tervisele. Farmerite ja loomaarstide üheks ülesandeks koostöös arstidega on ära hoida resistentsete mikroobide poolt põhjustatud tervisekahjud. Eesti Maaülikooli poolt välja töötatud ravijuhiste järgimine aitab kaasa antibiootikumide mõistlikule ja vajaduspõhisele kasutamisele. Ravijuhises kirjeldatakse bakternakkuse tekitajaid, ravi põhimõtteid ning tegevusjuhist haiguse avastamise järel.
Antibiootikumiravi juhend produktiivloomade, kodulindude ja kalade raviks
(Maaeluministeerium; Eesti Maaülikooli Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Kalmus, Piret (koostaja); Mõtus, Kerli (koostaja); Kask, Kalle (koostaja); Aasmäe, Birgit (koostaja); Jeremejeva, Julia (koostaja); Tähepõld, Katrin (koostaja); Kalmus, Kalmer (koostaja); Päkk, Priit (koostaja)
Ravijuhend on üldtunnustatud töövahend, mis annab juhiseid põllumajandusloomade antibakteriaalseks raviks ning seeläbi võimaldab parandada nii osutatavate veterinaarteenuste kui lõppkokkuvõttes loomse toidu kvaliteeti. Reeglina keskendub ravijuhend ühele haigusele või seisundile ning sisaldab soovitusi selle haiguse või seisundiga loomade ravimiseks. Ravijuhend põhineb parimal kättesaadaval tõendusmaterjalil (kliinilisel tõendusmaterjalil, rahvusvahelistes ajakirjades publitseeritud teadusuuringutel ja olemasolevatel kohalikel uurimisandmetel) ning on loomaarstidele abiks nende igapäevases töös. Ravijuhendite koostamisel on arvestatud riigi oludega, loomaarstiteenuse korraldusega ning õigusaktidest ja muudest juhenditest tulenevate reeglitega. Samuti lähtutakse ravijuhendites kulutõhususe printsiipidest. Antibiootikumiravi juhised on koostatud mikroobide resistentsuse tekkimise vähendamist silmas pidades. Antibiootikumiravi juhendis on kasutatavad toimeained jagatud kolme klassi. Esimese valiku (1. valik) moodustavad toimeained, millega tuleb diagnoositud haiguse ravi alustada. Esimese valiku antibiootikumide kasutamine võib toimuda ilma bakteriaalse diagnoosita ning kliiniliste tunnuste põhjal. Teise valiku antibiootikumide kasutamine on lubatud juhul, kui haigust põhjustavatel mikroobidel on esimese valiku antibiootikumide suhtes tekkinud resistentsus, resistentsuse teke peab olema kinnitatud laboratoorse analüüsiga. Antibiootikumitundlikkuse määramine kas looma või karja tasandil on vajalik, halb kliiniline ravivastus (ilma laborianalüüsi kinnituseta) ei ole piisav põhjendus teise valiku antibiootikumide kasutamiseks. Kolmanda valiku antibiootikumide kasutamine on lubatud erandjuhtudel, kui tegemist on esimese ja teise valiku antibiootikumide suhtes tekkinud resistentsusega. Halb kliiniline ravivastus ei ole piisav argument kolmanda valiku antibiootikumide kasutamiseks. Rutiinne kolmanda valiku antibiootikumide kasutamine karjas eeldab piisava andmestikuga tõenduspõhist analüüsi. Antibiootikumiravi juhendi eesmärk on: • anda soovitusi bakteriaalsete infektsioonide tõhusaks raviks • soodustada antibiootikumide ohutut, efektiivset ja ökonoomset kasutamist • vähendada antibiootikumiresistentsuse tekkimist • soodustada mikrobioloogiliste analüüside kasutamist enne ravi alustamist
Associations between insulin resistance and inflammation during the transition period in dairy cows : [presentation]
(Estonian University of Life Sciences, 2024) Karis, Priit; Jaakson, Hanno; Teder, Siim; Ling, Katri
There are still many unknowns regarding insulin resistance (IR) in dairy cattle, including when it develops (whether pre- or postpartum), its underlying causes, and its role in the development of various pathologies during the transition period.
Biogaasireaktoris kääritatud põllumajanduslike substraatide digestaadi (kääritusjäägi) keskmise keemilise koostise ja saasteainete (ammoniaak ja väävelvesinik) emissiooni määramine : aruanne
(Eesti Maaülikool, 2016) Eesti Maaülikool; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Veterinaaria alusteaduste ja populatsioonimeditsiini osakond
Käesoleval ajal toodetakse Eestis biogaasi viies suures biogaasijaamas, mille substraat pärineb põllumajanduslikest allikatest. Biogaasi toodetakse põhiliselt veise-, vähemal määral sea vedelsõnniku baasil. Lisasubstraatideks on ka veise-, sea- ja linnu tahesõnnik, rohusilo, teraviljajäägid ning toiduainetetööstuse jääkproduktid. Biogaasi sünteesiprotsessi käigus tekib orgaanilistest ühenditest (valgud, rasvad, süsivesikud) anaeroobses keskkonnas mikroobide elutegevuse tulemusena metaan (CH4) ning süsihappegaas (CO2). Samuti sisaldab biogaas sõltuvalt kasutatavast substraadist suuremal või vähemal määral ammoniaaki (NH3), väävelvesinikku (H2S) ning muid gaase. Nimetatud protsessi tulemusena muutub ka lähtematerjali (substraadi) keemiline koostis. Käärimisprotsessi käigus väheneb algmaterjali orgaanilise kuivaine sisaldus, sõltuvalt selle päritolust 20-80%. Orgaanilise aine lagunemise tagajärjel viiakse osa orgaaniliselt seotud lämmastikust ammooniumlämmastiku (NH4- - N) vormi, peamiselt ammooniumkarbonaadiks. Sellest tulenevalt suureneb kääritusjäägi ammooniumlämmastiku sisaldus 5-10% võrreldes vedelsõnnikuga. Tahesõnniku kääritamisel võib ammooniumlämmastiku osakaal isegi kahekordistuda (Roschke, 2003; Amon, Boxberger 2000, Amon jt.,2003). Digestaadi kõrgem ammooniumlämmastiku kontsentratsioon suurendab aga ammoniaagi emissioonipotentsiaali keskkonda. Kirjandusallikate andmetel substraadi üldlämmastiku sisaldus käärimisprotsessi jooksul oluliselt ei vähene. Võrreldes algmaterjaliga, suureneb veidi kääritusjäägi üldlämmastiku kontsentratsioon, kuna kuivaine laguneb ja selle osakaal väheneb. Teiste oluliste toitainete (P, K, Ca ja Mg) kogus kääritusjäägis ei muutu. Sarnaselt lämmastikuga viiakse osa fosforist anorgaanilisse vormi, mis on taimedele kergemini omastatav. Käärimisprotsessi käigus suureneb sarnaselt lämmastikuga ka teiste elementide kontsentratsioon (Jäkel jt., 2002; Amon jt., 2002). Projekti eesmärgiks oli selgitada, kuidas mõjutab anaeroobne kääritamine digestaadi keskmist keemilist koostist (üld-N, NH4--N, P, K kg/t) ja saasteainete (NH3 ja H2S) emissiooni digestaadi hoidlast säilitusperioodi kestel. Vedelsõnniku ja digestaadi keemilise koostise võrdlusandmetena kasutati põllumajandusministri määruses nr. 71 (14.07.2014) „Eri tüüpi sõnniku toitainete sisalduse arvestuslikud väärtused, sõnnikuhoidlate mahu arvutamise metoodika ja põllumajandusloomade loomühikuteks ümberarvutamise koefitsiendid“ lisas 3 (https://www.riigiteataja.ee/akt/116072014008) toodud näitajaid. Ammoniaagi ja väävelvesiniku lendumise keskmisi näitajaid võrreldi SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse 2010.a. keskkonnakorralduse alamprogrammi projekt nr. 5 (sihtfinantseerimise leping nr. 10-4 10-1583) „Sõnnikuhoidlatest välisõhku lenduvate lämmastik- (NOx, NH3) ja väävliühendite (H2S) emissioonifaktorite määramine“ tulemustega (http://vl.emu.ee/userfiles/instituudid/vl/VLI/tervisjakeskk/KIK_2010_5.pdf) .
Biokirmed toidutootmise keskkonnas
(Eesti Maaülikool, toiduhügieeni ja rahvatervise õppetool, 2021) Roasto, Mati
Toidukäitlemisruumide pinnad on soodne koht biokirmete tekkeks, mistõttu on teadmised biokirmete olemusest, olulisusest, ennetamisest ja hävitamisest toiduohutuse tagamisel eriti olulised. Mati Roasto, EMÜ Toiduhügieeni ja rahvatervise professor
Bioohutuse ja bioturvalisuse juhend
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2018) Dorbek-Kolin, Elisabeth (koostaja); Karus, Avo; Praakle, Kristi; Saar, Tiiu; Must, Külli; Randoja, Helena; Viltrop, Arvo; Kõrgessaar, Külli (toimetaja); Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Juhend on mõeldud Eesti Maaülikooli (EMÜ) veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi (VLI) töötajatele ja üliõpilastele bioohutuse ning bioturvalisuse tagamiseks. Juhendisse koondatud standardne töökord (STK) kehtib üksnes VLI-s. Standardse töökorra eesmärk on minimeerida haiglanakkuste riski ja kokkupuudet zoonootiliste mõjuritega. Uusi töötajaid ja üliõpilasi teavitab juhendist ning sellega tutvumise kohustusest nende vahetu töökorraldaja või juhendaja. Juhendiga tutvumise järel kinnitab töötaja/üliõpilane oma allkirjaga, et ta on teadlik STK-st, mis puudutab tööd/õpinguid tema valdkonnas/erialal. Üliõpilased tutvuvad STK-ga kursuse „Sissejuhatus loomaarstiõppesse“ raames. Instituudi tasandil määrab bioohutuse ja bioturvalisuse eest vastutava töötaja instituudi direktor.
Biosafety and biosecurity manual
(Estonian University of Life Sciences. Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences, 2018) Dorbek-Kolin, Elisabeth (koostaja); Karus, Avo; Praakle, Kristi; Saar, Tiiu; Must, Külli; Randoja, Helena; Viltrop, Arvo; Kõrgesaar, Külli (toimetaja); Estonian University of Life Sciences. Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences
The aim of this manual is to provide biosafety and biosecurity instructions for the staff and students of the Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences (VLI) of Estonian University of Life Sciences (EMÜ). Standard operating procedures gathered in this manual are applied only in VLI. The goals of these procedures include minimizing the risk of nosocomial infections and minimizing the exposure to zoonotic disease agents. New staff members and students will be notified about this manual by his/her immediate supervisor. After reading this manual the employee will give his/her signature as a sign of having acquainted with the manual and understanding the procedures needed in his/her special line of work and/or studies. For students, this will be done during the course ‘Introduction to veterinary studies’. On institute level the staff member who is responsible for biosafety and biosecurity is appointed by the director of the Institute.
Book of Abstracts XIX Baltic animal breeding conference, December 14-15, 2022, Tartu, Estonia
(Estonian University of Life Sciences, 2022) Viinalass, Haldja (compiler); Arney, David (compiler); Tänavots, Alo (compiler); Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences
Dear colleagues, On behalf of the Organizing Committee, I am pleased to invite you to attend the XIX Baltic Animal Breeding Conference that will be held in Tartu, Estonia, at the Estonian University of Life Sciences from December 14-15, 2022. The recent pandemic has shown us that our sector never stops, that animal production continues to produce food for us and that we are an essential part of society. In 2022 we will surely be under the economic and societal consequences of this pandemic and the changed situation in the world. This year’s Baltic Animal Breeding Conference is already the 19th. The Baltic Animal Breeding Conference, which has taken place over the years, will give us an opportunity to exchange information and new ideas, and will encourage the development of further fruitful collaboration and networking. The conference will present ideas of what animal husbandry researchers and lecturers in the Baltic countries are currently doing. The conference is planned in a traditional way: a plenary session in the morning and a species session in the afternoon on December 14th , followed by a technical tour on December 15 th . The programme will cover various areas of animal production and the topics will be filled with innovation and recent scientific results in animal production. As a community, we must make up for the lost opportunities for face-to-face networking. Happy listening, nice meetings and flying ideas! Prof Haldja Viinalass, Chair of Organizing Committee
Campylobacter spp. toidupatogeenina
(Eesti Maaülikool, 2019) Roasto, Mati
Haigus ja nakatumine. Campylobacter spp. (edaspidi kampülobakter) on kõige sagedasem toidutekkeliste bakteriaalsete gastroenteriitide põhjustaja Eestis ja Euroopa Liidus. Kamülobakterenteriidi tavapärased sümptomid on palavik, kõhulahtisus ning valusate krampidega kõhuvalu. Harva võivad kampülobakterid põhjustada liigesepõletikku, luuüdipõletikku ning vastsündinuil ajukelmepõletikku. Kampülobaktereid leitakse sageli loomsest toidust, eelkõige toorest või piisavalt kuumutamata linnulihast. Enamik toidutekkelisi haiguspuhanguid on tingitud linnuliha ebapiisavast kuumutamisest ning toidu ristsaastumisest. Lisaks toidule on inimeste nakatumine võimalik ka otsesel kontaktil haigustekitajaid kandvate loomadega
Campylobacter spp., Listeria monocytogenes'e ja Shiga-toksiine tootva Escherichia coli'ga seonduvate toiduohutuse riskide hindamine Eestis
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2015) Roasto, Mati (koostaja); Hörman, Ari (koostaja); Meremäe, Kadrin (koostaja); Kramarenko, Toomas (koostaja); Mäesaar, Mihkel (koostaja); Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Toiduhügieeni osakond
Ameerika Ühendriikides antud hinnangute alusel põhjustavad 31 peamist toidupatogeeni igal aastal 9,4 miljonit haigusjuhtumit, 55,961 hospitaliseerimist ning 1351 surmajuhtumit (Scallan et al., 2011). Enamik neist haigusjuhtumitest põhjustatakse noroviiruste (58%), Salmonella spp. (11%), Clostridium perfringens (10%) ning Campylobacter spp. (9%) poolt. Võib väita, et Campylobacter spp. on paljudes riikides üheks põhiliseks inimeste bakteriaalsete enteraalsete haigestumiste põhjustajaks ning Euroopa Liidus (EL) on kampülobakterioos jätkuvalt kõige sagedamini esinev zoonoos (EFSA 2014; EFSA, 2010; Rosenquist et al., 2009; Bhaduri ja Cottrell, 2004; Hänninen et al., 2003,). Aastal 2012 registreeriti Euroopa Liidus ühtekokku 214,268 termofiilsetest kampülobakteritest põhjustatud haigusjuhtumit, mis teeb saja tuhande inimese kohta EL-is keskmiselt 55,5 ametlikult registreeritud haigusjuhtumit (EFSA, 2014). Võrdluseks aastal 2011 registreeriti EL-s 220,209 kampülobakterioosi haigusjuhtumit (EFSA, 2013). Kirjanduse põhjal võib järeldada, et maailma industriaalriikides on inimeste kampülobakteritest põhjustatud haigestumiste arv pidevalt suurenenud ning Euroopa Toiduohutusameti teadusliku arvamuse kohaselt on Euroopa Liidus hinnanguliselt 9 miljonit kampülobakterioosi juhtumit aastas ja haiguse poolt rahvatervisele tekitatud kahju ligikaudu 2,4 miljardit eurot (EFSA, 2011). Seega on ametlike ja hinnanguliste haigusjuhtumite arvude erinevused väga suured, mille ühe põhjusena võib esitada enamike Campylobacter enteriidijuhtumite kerget kulgu, mille tulemusena haigust ametlikult sageli ei registreerita. Ameerika Ühendriikides on hinnanguliselt 2,5 miljonit kampülobakterioosi juhtumit aastas (Friedman et al., 2000). Uuemad andmed, mis käsitlevad üksnes USA-põhiseid (konkreetsest riigist alguse saanud) haigestumisi, annavad teada, et hinnanguliselt on USA-s igal aastal 850,000 kampülobakterioosi toidupõhist haigusjuhtumit (Scallan et al., 2011).

Sirvi

Sirvi VLI publikatsioonid Pealkiri järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud