1. Bakalaureusetööd

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2497

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 75

Aflatoksiinide mõju juustus esinevatele piimhappebakteritele
(Eesti Maaülikool, 2021) Luik, Lisbeth; Andreson, Helena
Juust on levinud piimatoode kogu maailmas. Sobilike niiskuse ning temperatuuri parameetrite tõttu, on juust hallitusseente arenemiseks hea keskkond. Mõned hallitusseente hulka kuuluvad Aspergillus perekonna liigid toodavad aflatoksiini, mis omab kantserogeenseid, mutageenseid ja immunosupressiivseid omadusi ning mida on 1990. aastal ilmunud teadusartiklis seostatud juustude hilise paisumisega, olles seni teadaolevalt ainus teadustöö, mis sellist seost kajastab. Kuna juustude paisumine on piimatööstuste jaoks probleemiks ka tänapäeval, väärib antud teema laialdasemat uurimist. Bakalaureusetöö eesmärk on nii teaduskirjanduse kui eksperimentaalse töö alusel anda ülevaade aflatoksiinidest ja aflatoksiin B1 poolt avaldatavast mõjust juustus esinevatele piimhappebakteritele. Töö raames teostati katsed hilise paisumisega juustudes sisalduvate mikroobide isoleerimiseks, säilitamiseks ja arvukuse määramiseks ning hinnati erineva kontsentratsiooniga aflatoksiini mõju piimhappebakterite referentstüvedele ning juustudest isoleeritud kultuuridele. Leiti, et uuritud juustude mikrobioloogiliste analüüside tulemused olid üksteisega sarnased ning ei selgitanud hilise paisumise põhjuseid. Aflatoksiini poolt avaldatav mõju esines vaid ühest juustust isoleeritud fakultatiivselt heterofermentatiivse Lactobacillus paracasei puhul, kus nii glükoosi kui galaktoosi kasvusöötmega katsutites ilmnes 5. inkubatsioonipäevaks gaasi tootmine aflatoksiin B1 kontsentratsioonil 10-40 µg/ml. Nimetatud süsivesikutega kasvusöötmete puhul täheldati ka aflatoksiini pärssivat toimet L. paracasei happe tootlikkusele juba toksiini madalatel kontsentratsioonidel vastavalt 10 ja 1 µg/ml. Kokkuvõtteks võib öelda, et ehkki töö ei kinnitanud aflatoksiin B1 mõju homofermentatiivsete piimhappebakterite süsivesikute fermentatsiooniprotsessile ja selle seost juustude hilise paisumisega, väärib teema edasist uurimist suurema hulga juustude isolaatide ja starterkultuuridega, seahulgas piimatööstuse keskkonnas esinevate fakultatiivselt heterofermentatiivsete piimhappebakteritega.
Automaatseire rakendamine kääritamisprotsessi põhiparameetrite uurimiseks ja mudelite loomiseks pagaripärmi näitel
(2013) Birk, Maderiin; Poikalainen, Väino
Antud töö kirjanduse ülevaate osas käsitletakse süsivesikuid ja käärituse protsessis kasutatavaid mikroobe. Põhjalikumalt on analüüsitud tööstuslikku fermentatsiooni, eriti pärmide abil ning keskkonnatingimuste mõju pagaripärmide ainevahetusele. Kirjanduse ülevaates analüüsitakse ka käärituse produkte ja nende kasutusvaldkondi. Ülevaatest selgus, et avaldatud on väga ulatuslik materjal, milles orienteerumiseks tuleks õppetöös enam panustada käärimise põhiparameetrite seirele ja vastavate mudelite koostamisele. Eksperimentaalses osas nendest vajadustest ka lähtuti. Töö eksperimentaalsest osast järeldus, et nii glükoosist kui ka sahharoosist toitelahuste kasutamisel on CO2 moodustumine märgatavalt intensiivsem kui laktoosi lahuses. Kõige intensiivsem oli CO2 moodustumine 10%-lises sahharoosi lahuses. Substraadis oleva toitelahuse kontsentratsiooni suurendamisega kaasneb intensiivsema süsihappegaasi moodustumine ja järelikult ka intensiivsem pärmirakkude elutegevus. Etanooli moodustus kõige enam 10%-se sahharoosi lahuse kasutamisel. Mõnevõrra väiksem oli käärimine glükoosilahuses. Laktoosi kasutamisel etanooli praktiliselt ei tekkinud. Pärmimassi muutusi kääritamise käigus kajastab substraadi hägusus. See näitaja on kasutatav käärimisel tekkiva pärmimassi koguse hindamiseks ja sellest mudelite koostamiseks. Kõiki neid parameetreid saab lihtsalt ja operatiivselt registreerida Vernieri andmehõive süsteemi abil. Kogutud andmestikust on mudelite koostamine kõige paindlikum tarkvarapaketi EXCEL abil. Eksperimentaalse osa tulemused ja kogemused on rakendatavad mikroobide ainevahetust käsitlevate laboratoorsete tööde väljatöötamisel. Pärmide kohta on esitatud ka vastavad ettepanekud mõningate laboratoorsete tööde läbiviimiseks.
Biokile mikrobioota leivatööstuse seadmetel
(Eesti Maaülikool, 2020) Kuzina, Aljona; Andreson, Helena
Toiduga seotud bakterite poolt põhjustatud toiduainete riknemine on alati olnud suurteks probleemiks toiduainete tööstuses. Toidu riknemine on sageli tingitud biokilest, mida moodustavad bakterid toiduga kokkupuutuvatel pindadel, mistõttu seadmete puhtuse jälgimine ning biokile tekkimise vältimine on toiduohutuse tagamiseks väga oluline. Bakalaureusetöö eesmärk on anda ülevaade leivatööstuses juuretistega kokkupuutuvatel seadmetel esinevate biokilede mikroobikoosluste kohta ning teostada mikrobioloogiline ja molekulaarne uuring ühe Eestis tegutseva leivatööstuse seadmetelt kogutud biokileproovidega. Mikrobioloogilise uuringu käigus kirjeldati väljakasvanud mikroobide morfoloogiat, isoleeriti ning säilitati mikroobide puhaskultuurid. Seejärel eraldati uuritavast materjalist DNA ning teostati sellele PCR analüüs Staphylococcus aureus, Bacillus cereus, B. subtilis ja Klebsiella pneumoniae tuvastamiseks. Leiti, et 26% uuritavas materjalis esines B. cereus, B. subtilis ja K. pneumoniae. S. aureus’e DNAd antud proovides ei tuvastatud. Samuti selgus, et ühes biokileproovis võivad esineda mitmed patogeenide liigid korraga, mis tõenäoliselt muudab biokile hävitamisele veelgi resistentsemaks ning millega suureneb leivajuuretise saastumise oht. Kokkuvõtteks võib öelda, et leivatööstuse seadmetel esinevad potentsiaalselt patogeensed bakterid on võimelised moodustama bakteriaalseid kooslusi ning püsima biokiles pika perioodi jooksul. Töö raames isoleeritud mikroobide puhaskultuurid ning biokilest eraldatud DNA säilitatakse edasisteks uuriguteks temperatuuril -80 °C.
Bioplasti tootmine toidujäätmetest ja kasutamise võimalused toiduainetetööstuses
(Eesti Maaülikool, 2021) Danneberg, Kristel; Aav, Alice; Jõgi, Katrin
Naftapõhiste plastide ja toidujäätmete üleküllus ning kahjulik mõju keskkonnale on pannud plasti tootjaid vaatama jätkusuutlikumade variantide suunas. Selliseks lahenduseks on bioplast ning bioplasti tootmine toidujäätmetest. Bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida bioplasti tootmist toidujäätmetest ning selle kasutamist toiduainetetööstustes. Kirjanduse analüüsis anti ülevaade erinevatest bioplasti liikidest, bioplasti tootmisvõimalustest toidujäätmetest, kasutamise võimalustest toiduainetetööstustes, lagunemisest erinevates tingimustes ning bioplasti eelistest ja väljakutsetest. Levinumateks bioplastideks on PHA, PLA ning tärklisepõhised plastid. Töö eksperimentaalses osas keskenduti erineva taustaga ettevõtete teadmistele toidujäätmetest bioplasti tootmisel, nende väljakutsetele ning ettevõtete kasutatavatele bioplastidele ning tuleviku väljavaadetele. Naftapõhist plasti on hakatud järjest rohkem asendama bioplastiga toiduainete pakendamises. Pakenditootjad ja toidutööstused soovivad kasutada jätkusuutlikumaid ning kliendile hinnasõbralikumaid bioplaste, et olla konkurentsis naftapõhise plastiga, aga samal ajal hoides meie keskkonda. Toidujäätmetest bioplasti kasutamine selliseid võimalusi pakub, vähendades sellega toidujäätmete sattumist prügilatesse ja kasvuhoonegaaside emissiooni.
Differences between pet rabbit and farm rabbit welfare
(Eesti Maaülikool, 2024) Neeve, Henri; Arney, David Richard (advisor); Carnovale, Francesca (advisor)
The welfare differences between pet rabbits and farm rabbits involve various aspects of animal husbandry, such as housing, feeding, social needs and environmental conditions. Since rabbits are naturally social animals, who typically live in groups, they can experience several problems related to anxiety and stress due to loneliness in domestic settings. Anxiety and stress can lead to numerous health and behavioural issues in rabbits, such as aggression and self-harm (inclucing pulling out their own fur). The aim of this study was to identify the welfare and health problems that occur most frequently in both pet rabbits and farm rabbits, as well as to find possible solutions for these issues. The results revealed that pet rabbits had a greater variety of diseases and health disorders compared to farm rabbits. The difference could be attributed to the intensive farming practices, where many farm rabbits do not live beyond 12 weeks of age, thereby avoiding age-related health issues. Pet rabbit owners also visit veterinarians for more frequent check-ups, providing early detection and more specific categorization of various diseases. This study highlights the need to improve rabbit welfare by considering their natural needs in both home and farm environments.
Eesti mahepiimalehmade jõudlusnäitajate analüüs aastatel 2017-2019
(Eesti Maaülikool, 2020) Kangur, Kadi; Leming, Ragnar
Eestis on mahetootmine viimasel ajal kiiresti arenenud ja mahemaa osakaal kogu põllumajanduslikust maast moodustab juba üle 21%. Sarnast kasvu ei ole aga toimunud mahepiima tootmisel ja viimasel viiel aastal on mahelehmade arv Eestis püsima jäänud. Antud bakalaureusetöö eesmärgiks oli analüüsida mahelehmade tootmisnäitajaid aastatel 2017-2019. Töö alaeesmärgid olid: 1) Analüüsida mahelehmade järgnevaid jõudlusnäitajaid: toodangunäitajad, piima somaatiliste rakkude arv ja -karbamiidi sisaldus ning eluea toodangu näitajad 2) Selgitada välja mahelehmade karjast väljamineku peamised põhjused. Mahepiimatootjate üldandmed saadi Põllumajandusametist. Analüüsiti vaid jõudluskontrollis osalevate tootjate karju, mille tulemusena jäi valimisse 18 tootjat. Andmete analüüsimiseks kasutati programmi MS Excel. Keskmine 305 päeva piimatoodang Eesti mahekarjades aastatel 2017-2019 oli 5828 kg. Aastate lõikes oli 305 päeva keskmine piimatoodang mahekarjades teinud alates 2018. aastast ligikaudu 320 kg suuruse tõusu 5982 kg-ni 2019. aastal. Eesti mahefarmidest kogutud kontroll-lüpside analüüsimise tulemusena saadi 2017-2019 aastal keskmiseks ööpäevaseks piimatoodanguks 18,8 kg. Keskmine piima rasvasisaldus mahekarjades antud perioodil oli 4,40% ja valgusisaldus 3,41%. Analüüsist selgus, et keskmine somaatiliste rakkude arv piima milliliitri kohta oli mahekarjades 506 tuhat. Aastatel 2017-2019 mahekarjadest kogutud keskmine karbamiidi kogus piimas oli 222mg/l . Uuritud mahelehmade peamise karjast väljamineku põhjusena toodi välja sigimisprobleemid. Keskmine mahepiimalehmade eluea piimatoodang oli aastatel 2017.- 2019. 20 367 kg
Eestis kasvatatavate kartulisortide tärklisesisaldus ja tärkliseosakeste suurusjaotus
(2014) Gnatjuk, Anastasia; Põldvere, Aarne; Pisponen, Anna
Tärklis on üks tähtsamatest polüsahhariididest, mis koosneb glükoosi molekuli jääkidest, täpsemalt amüloosist ja amülopektiinist. Tärklis kuulub sahhariidide hulka, teda leidub enamasti taimerakkudes. Tärklist saadakse kartulist, maisist, nisust ja teistes taimedest. Viimati uuriti Eestis kasvatavate kartulite tärkliseterade suurust ja suurusjaotus üheksakümnendate aastate keskpaigas. Sellest ajast praeguse ajahetkeni on Eestis mitmed kartulisordid läinud kasutusest välja, on aretatud ja sisse toodud mitmeid uusi kartulisorte. Meil puuduvad andmed uute kartulisortide tärklisesisalduse, tärkliseosakeste struktuuri ja suurusjaotuse kohta. Eeltoodud näitajate määramises seisnebgi käesoleva bakalaureusetöö teema aktuaalsus ja uudsus. Bakalaureusetöö eesmärkideks seati Eestis kasvatatavate kartulisortide mugulate tärklisesisalduse, terade läbimõõdu ning suurusjaotuse välja selgitamine. Kirjaduse osas vaadeldi tärklise koostise struktuuri ning kvaliteedi ning tärklise tootmise tehnoloogiat. Eksperementaalses osas viidi läbi kaks katseseeriat. Esimeses seerias uuriti Eestis kasvatatavate sortide kartulimugulate tärklisesisaldust ning teises tärkliseosakeste läbimõõdu ja suurusjaotust. Esimeses seerias uuriti Eesti Maaülikooli Põllumajanduse ja Keskkonnainstituudist pärinevat 10 erinevat kartulisorti. Esimeses katseseerias vaadeldi sordi kohta 10-11, teises viit kartulit. Kümnest kartulisordist on kõige kõrgema keskmise tärklisesisaldusega kartulisort „Maret“ (15,9%) ning kõige madalamaga sort „Satina“ (10,5%). Kõrgema kuivainesisaldusega olid kartulisordid „Maret“, „Sulev“ ja „Ants“, madalamaga aga „Satina“, „Congo“ ja „Reet“. Eestis kasvatatavate kartulisortide keskmine tärkliseterade läbimõõt kõikus 22–29 µm. Kõige suurema keskmise tärkliseterade läbimõõduga oli kartulisort „Red Scarlett“ (29,7 µm) ning kõige väiksemaga kartulisort „Reet“ (22,1 µm). Kõrgema kuivainesisaldusega olid kartulisordid „Maret“, „Sulev“ ja „Ants“, madalamaga aga „Satina“, „Congo“ ja „Reet“. Kartulid jaotati tärkliseterade läbimõõdu alusel järgmiselt: läbimõõt alla 10 µm; 10–15 µm; 15–20 µm; 20–25 µm; 25–30 µm ja üle 30 µm. Protsentuaalselt kõige rohkem suuri tärkliseosakesi kartulisortidel „Ants“, „Maret“ ja „Red Scarlett“. Keskmiste tärkliseosakeste osakaal oli kõige suurem kartulisordil „Reet“. Kartulisortidel „Sulev“ ja „Satina“ oli tärkliseosakesi läbimõõduga 20–25 µm kõige rohkem.
Eeterlike õlide kasutamine toiduainetööstuses
(Eesti Maaülikool, 2019) Anier, Liisa; Aav, Alice; Toiduainete tehnoloogia
Viimastel aastatel on tarbijad üha enam huvitatud toiduainete tootmismeetoditest ja toidus sisalduvatest komponentidest. Seeläbi on suurenenud nõudlus toiduainetele, mis on „võimalikult puhtad ehk sünteetiliste lisandite vabad“ ja „looduslikumad“, ent samal ajal turvalised toiduohutuse vaatepunktist. Eeterlike õlide antimikroobsetest omadustest ollakse teadlikud juba sajandeid. Kasvava nõudluse tõttu „looduslike toodete“ järele, peetakse eeterlike õlide kasutamist toiduainete tööstuses üheks võimalikuks sünteetiliste säilitusainete alternatiiviks. Käesoleva uurimistöö eesmärk on anda ülevaade eeterlike õlide kasutamisest toiduainetööstuses ning mujal, vaadelda eeterlike õlide koostist ning kirjeldada eeterlike õlide taimest ekstraheerimise võimalusi. Töö sisaldab ka hüpoteetilist katseplaani, mis on üles ehitatud Vrinda Menoni ja Gargi (2001) läbiviidud katsete põhjal. Katsetes kasutati hakkliha ja nelgi eeterlikku õli. Võrreldi nelgi eeterliku õli toimet toidupatogeenile Listeria monocytogenes erinevate kontsentratsioonide (0,5% ja 1%) ja temperatuuride (30oC ja 7 oC) juures. Tulemused kinnitasid, et nelgi eeterlikul õlil esineb antimikroobne toime L. monocytogenes suhtes.
Energia tähtsusest sporthobuste söötmisel
(2013) Juht, Heleni; Kärt, Olav; Rooni, Krista
Hobused on rohusööjad, kuid nende seedeprotsess on mäletsejalistest palju erinev. Evolutsiooniliselt on hobused mäletsejalistest palju vanemad ja nad on kohanenud tarbima kiurikast rohtu, läbides selleks suuri vahemaid. Tänapäeval on hobuste kasutus inimese poolt oluliselt muutunud, üha vähem kasutatakse teda töö tegemisel, üha enam sporthobusena. Sporthobusena kasutatakse hobust väga erinevatel eelmärkidel, selle nimel tehakse sihikindlat aretustööd, selle nimel uuritakse hobuste toitumise füsioloogiat. Käesolevas bakalaureusetöös selgitatakse põhjalikumalt sporthobuste söötmise üht tahku – sporthobuste energiavajadust ja energiakasutust erinevat tüüpi füüsilise koormuse korral. Sporthobuste söötmine on väga individuaalne, see sõltub hobuse vanusest, füüsilisest koormusest, temperamenditüübist, tõust, keskkonnatingimustest jne. Hobused, sealhulgas sporthobused on söötade kvaliteedi suhtes palju tundlikumad kui mäletsejalised, sagedased on hobustel ka mitmesugused ainevahetushaigused, mis tulenevad eeskätt kergestiseeduvate süsivesikute liigsest söötmisest. Selleks, et vältida söötmisega seotud haigusi, et hobused oleksid terved ja võimelised taluma suuri koormuseid võistlustel ja treeningutel, tuleb tunda hobuste toitumisfüsioloogiat.
Erinevate faktorite mõju Eestis kasvatatavate lambatõugude lihajõudlusele ultraheliuuringute alusel
(2012) Zirnask, Kadri; Piirsalu, Peep
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli hinnata 2011. aastal Eestis uuritud erinevate aretusfarmide eluslammaste lihassilma läbimõõtu ning minimaalset ja maksimaalset rasvakihi paksust landel ultraheliuuringute alusel. Samuti uuriti erinevate faktorite mõju Eestis kasvatatavate lambatõugude lihajõudlusele. Uuringute põhjal püüti hinnata erinevate lambatõugude ja erineva verelisusega eesti tumedapealiste ning eesti valgepealiste lammaste liha kvaliteeti. Mõõtmised teostati üheteistkümnes aretuskarjas, millest viis olid eesti tumedapealiste ja kuus eesti valgepealiste lammaste karjad. Iga karja talled kaaluti ja nende kehamass (kg) korrigeeriti kasvuiibe põhjal lammaste jõudluskontrolli arvutiprogrammi abil 100 päeva vanusele. Tallede lihassilma läbimõõt (mm) ja minimaalne ja maksimaalne rasvakihi paksus (mm) mõõdeti Aquila Vet ultraheliaparaadiga landepiirkonnas umbes 5-10 cm selgroo ogajätkest allpool. Kõikidest mõõtmistulemustest koostati andmete koondtabel, mille põhjal analüüsiti erinevate tõugude lihajõudlust tabelarvutussüsteemis MS Excel olevate statistikafunktsioonide abil. Lihassilma läbimõõdu ning minimaalse ja maksimaalse rasvakihi paksuse mõõtmised teostati keskmiselt tallede 114 päeva vanuses (vanuse standardhälve 13 päeva). Farmis 9 olid talled keskmiselt 105 päeva vanused ja farmis 6 juba 136 päeva vanused. Toodi välja uuritud farmide viljakusnäitajad jõudluskontrolli andmete põhjal 2010. ja 2011. aastal ja võrreldi erinevate aastate tulemusi omavahel. Kuigi mõlemal aastal oli uuritud lammaste arv erinev, ei olnud sigimisnäitajates suuri erinevusi. Üsna sarnased olid uttede paaritamise ja poegimise näitajad, samuti keskmine viljakus. 2010. aastal paaritati kokku 1009 utte, kellest poegis 962 looma. 2011. aastal paaritati 1031 utte, kellest poegis 977. Keskmine viljakus oli 2010. aastal 1,73 ja 2011. aastal 1,76 talle poeginud ute kohta. Väike erinevus oli aga eesti tumedapealiste lammaste tiinestumise protsendis. 2010. aastal oli see ligikaudu 3 % väiksem kui 2011. aastal. Dispersioonanalüüsiga kontrolliti erinevate faktorite ( tõug, verelisus, farm, pesakonna suurus) mõju statistilist olulisust uuritavatele tunnustele (100 päeva kehamass, lihassilma läbimõõt, rasvakihi minimaalne ja maksimaalne paksus), kusjuures kasutati Anova Single Factor analüüsifunktsiooni. Suurema 100 päeva kehamassi (keskmiselt 30,59 kg ) ja lihassilmaga (keskmiselt 22,85 mm) olid valgepealised lambad (eesti valgepealine, teksel). Tumedapealistel tõugudel (eesti tumedapealine, suffolk) oli aga õhem rasvakiht. Leiti ka, et tõul on statistiliselt oluline mõju nii 100 päeva kehamassile kui ka lihassilma suurusele (P < 0,05). Verelisuste järgi olid keskmisest ( 29,34 kg) suurema 100 päeva kehamassiga 50-85 % verelisusega dala, dorseti ja 85-100 % verelisusega tekseli talled. Samuti oli nendel talledel ka kokkuvõttes keskmisest (21,84 mm) suurem lihassilma läbimõõt. Keskmisest väiksema lihassilma läbimõõduga olid 100 % verelisusega eesti tumedapealised ja 85-100 % verelisusega suffolki talled. Mainitud suffolki talledel oli ka kõige õhem rasvakiht, kuna nad kõik pärinesid ühes farmist ja neid peeti aastaringselt väljas. Dispersioonianalüüsi põhjal selgus, et ka farmil oli statistiliselt oluline mõju tallede 100 päeva kehamassile ja ka lihassilma suurusele (P < 0,05). Farmides, kus lambad said olla talveperioodil laudas, oli talledel suurem 100 päeva kehamass ja lihassilm. Ühes farmis, kus lambad olid aastaringselt väljas olid need näitajad teistega võrreldes märgatavalt väiksemad. Tulevikus oleks huvitav uurida võrdluseks ka teisi lambaid aastaringselt väljas pidavaid farme, siis saaks parema ülevaate selliste elutingimuste mõju kohta lihajõudlusele. Selgus, et pesakonna suurusel oli oluline mõju nii tallede 100 päeva kehamassile, kui lihassilma läbimõõdule ning rasva minimaalsele ja maksimaalsele paksusele landel (P < 0,05). Üldkeskmisest suurema 100 päeva kehamassi (29,34 kg) ja lihassilma läbimõõduga (21,84) olid kokkuvõttes üksiktalled (vastavalt 33,72 kg ja 23,23 mm). Üksiktalledel oli 100 päeva kehamass üle 5 kg ( 18,8% võrra) suurem kaksiktallede vastavast näitajast ning lihassilma läbimõõt üle 1,5 mm (7,9% võrra) suurem kui mitmiktallena sündinud eakaaslastel. Kaksik- ja kolmiktallede mõõtmistulemused olid üsna sarnased. Korrelatsioonanalüüsil leiti, et kasvu ja erinevatel lihajõudlusnäitajatel (100 päeva kehamass, lihassilma läbimõõt, minimaalne ja maksimaalne rasvakihi paksus) on omavahel positiivne seos. Kui tallel suureneb lihassilm, siis üldiselt pakseneb ka rasvakiht landel, sest 100 päeva kehamassi ja lihassilma läbimõõdu vahel oli tugev positiivne seos (+0,75). See näitab, et kui lambakasvataja teeb valiku 100 päeva kehamassi fenotüübilise (100 päeva kehamass) või genotüübilise (100 päeva kehamassi hinnatud aretusväärtus) näitaja alusel, suurendab ta sellega lammaste lihassilma suurust karjas. Tänapäeval kogutakse jõudluskontrollis lammaste aretustöö tarbeks üha vähem tunnuseid ja registreeritakse neist olulisemad (tallede 100 päeva kehamass, uttede sigimisnäitajad). Käesoleva uurimustöö põhjal saab järeldada, et talle 100 päeva kehamass mõjutab oluliselt lihassilma läbimõõtu ja sellest tulenevalt ka lammaste lihakehade kvaliteeti. Tulevikus võiks mõõtmistulemustele lisada lihakehade tapajärgsed uuringud, et teada saada lihassilma suuruse ja rasvakihi paksuse seoseid lihakeha koostisega. Faktoritest mõjutasid tallede 100 päeva kehamassi ja lihassilma läbimõõtu lamba tõug, farm ja pesakonna suurus.
Erinevate tehnoloogiate rakendamine tammetõrujahu valmistamisel ja nende mõju jahu füüsikalis-keemilistele näitajatele
(2015) Truu, Liisa; Saar, Raili
Bakalaureusetöö eesmärkideks oli uurida hariliku tamme (Quercus robur) tõrudest valmistatava jahu füüsikalis–keemiliste näitajate muutusi vastavalt valmistusmeetodile, anda ülevaade tammetõrujahu koostisosade mõjust organismi füsioloogilistele funktsioonidele ning uurida nii tarbijate kui ka pagari- ja/või kondiitriettevõtete huvi tammetõrujahu kasutamise vastu. Kirjanduse ülevaates on käsitletud tammetõrude ja neist valmistatud toodete kasutamist, jahuks töötlemise tehnoloogiaid, tammetõrujahu omadusi ning Quercus robur`i tõrude keemilist koostist ja nende mõju organismi füsioloogilistele funktsioonidele. Tammetõrusid ja neist valmistatud produkte on aasta-tuhandeid kasutatud nii toiduna kui ka rahvameditsiinis, kuid tõrudes sisalduvad mõruained ehk tanniinid, on suurtes kogustes organismile kahjulikud ning seetõttu tuleb nende sisaldust vähendada erinevaid meetodeid rakendades. Antud töö eksperimentaalses osas kasutati kahte tanniinide vähendamise tehnoloogiat, mis erinesid üksteisest leotamise etapi poolest. Ühes tehnoloogias kasutati tanniinide eemaldamiseks tammetõrujahu leotamist +4 ºC vees 6 päeva jooksul ning teises, tervete tõrude, leotamist 80 ºC vees ühe tunni ja 30 minuti jooksul, millele järgnes tõrude purustamine ning vees leotamine sama temperatuuri juures 60 minutit. Mõlema tehnoloogia kasutamisel vähenes märgatavalt tanniinide sisaldus, kuid parema tulemuse andis külma meetodiga töötlemine, kus tanniinide sisaldus vähenes 12,95%-lt 3,71%-ni. Antud tehnoloogiatega väheneb ka mineraalainete sisaldus, mis on tugevas seoses tanniinide sisaldusega (r=0,999). See-eest suurenevad töötlemise käigus teiste toitainete, nagu rasva-, valgu- ja süsivesikute sisaldused. Tarbijate ja ettevõtete küsitlusest selgus, et Eestis oleks turgu tammetõrujahule ja sellest valmistatud toodetele, kuna 96,51% tarbijatest oleks nõus antud toodet proovima ja tarbima. 21,74% pagari- ja/või kondiitriettevõtetest oleks tammetõrujahu kasutamisest kindlasti huvitatud ning kasutamist kaaluksid 69,57%.
Fermenteri tööpõhimõte ja kasutusvõimalused mikrobioloogias
(Eesti Maaülikool, 2021) Sahharov, Pavel; Andreson, Helena; Abel, Maarja
Fermentereid ehk bioreaktoreid kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades, sealhulgas näiteks teaduslaborites mitmesuguste mikrobioloogiliste protsesside uurimiseks. Ka Eesti Maaülikooli Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetooli mikrobioloogia laboris on Applikon my-Control 2 L mahutavusega fermenter, millel seni puudus varasem kasutuskogemus, kuid mis omab suurt potentsiaali erinevateks rakendusteks nii mikrobioloogias kui ka toiduteaduses laiemalt. Bakalaureusetöö eesmärk on anda põhjalik ülevaade fermenterite tööpõhimõtetest, kasutusaladest ning eksperimentaalse töö alusel koostada Applikon my-Control fermenteri kasutusjuhend. Eksperimentaalse töö jaoks kasutati fermenteri riist- ja tarkvara kahe pärmikultuuri kasvatamisel, et jälgida fermentatsiooniprotsessi kulgu ja hinnata seadme töö stabiilsust. Eksperimentaalses osas jälgiti fermenteri erinevate seguri kiiruste (100-300 rpm) mõju pärmiliikide Saccharomyces pastorianus ja Saccharomyces bayanus rakkude arvule, kaalule ja kasvusöötme pH väärtusele fermentatsiooniprotsessi käigus. Leiti, et S. pastorianus’e kasvatamiseks sobisid kõik valitud segamiskiirused 100-300 rpm, kuid suurim pärmirakkude arvu muutus registreeriti segamiskiiruse 200 rpm kasutamisel (10,58 ± 0,08 log rakku/L). S. bayanus’e rakkude arvu määramine biomassi anduriga ebaõnnestus pärmi poolt moodustatud biokile tõttu, aga kaalu muutuse põhjal järeldati, et S. bayanus’e kasv toimus samuti kõige aktiivsemalt segamiskiiruse 200 rpm juures. Mõlema pärmi fermentatsiooniprotsessi käigus toimus esialgu kasvusöötme pH langus ning hiljem selle tõus. S. pastorianus kultuuri kasutamisel langes pH kuni 40. tunnini, aga S. bayanus’e fermentatsiooniprotsessi käigus langes pH minimaalseima väärtuseni juba 16 tundi pärast pärmi söötmesse lisamist. S. bayanus’e pH väärtuse muutused olid prominentsemad segamiskiiruse 300 rpm juures. Eksperimentide käigus saadud tulemused tõestasid Applikon my-Control seadme töö stabiilsust. Lisaks koostati katsete läbiviimise käigus Applikon my-Control 2 L fermenteri detailne kasutusjuhend, mis hõlbustab seadme edaspidist kasutamist erinevate katsete läbiviimisel.
Hapuvadaku väärindamise võimalused
(2013) Pertelson, Birgit; Mootse, Hannes; Poikalainen, Väino
Töö eesmärkideks olid:  ülevaate koostamine hapuvadaku töötlemisest, selleks kasutatavatest tehnoloogiatest ja neutraliseerimiseks sobilikest ainetest.  Selgitada hapuvadaku neutraliseerimisvõimalusi, sellega kaasnevat materjalikulu ja pH dünaamikat ning tuletada hapuvadaku neutraliseerimisprotsesse kirjeldavad rakenduslikud mudelid.  Uurida neutraliseerimiseks kõige sobilikuma aine mõju ultrafiltreeritud vadaku permeaadi ja retendaadi tuhasisaldusele. Töö kirjanduslik osa annab ülevaate vadaku tüüpidest ja koostisest, vadaku tekkimise mahtudest Eestis ja sellega seonduvatest probleemidest. Käsitletakse ka vadaku töötlemise tehnoloogiaid. Eksperimentaalosas käsitleti hapuvadaku neutraliseerimist toidu lisaainetega ja toidulisandites lubatud ainetega. Katseliselt selgitati välja ultrafiltratsiooni mõju neutraliseeritud ja neutraliseerimata vadaku happesusele ja mineraalainete sisaldusele retendaadis ja permeaadis. Eksperimentaalosa tulemustest võin järeldada, et sobivaimateks aineteks vadaku neutraliseerimisel on naatriumhüdroksiid ja kaaliumhüdroksiid. Vähese lahustuvuse tõttu on ebasobivateks neutraliseerijateks kaltsiumhüdroksiid ja magneesiumtsitraat. Lahustumatute aineosakeste lahusesse jäämine võib tekitada edasisel töötlemisel probleeme. Ainete erikulude võrdluses on kõige efektiivsemaks neutraliseerijaks naatriumhüdroksiid. Ultrafiltreerimise katses selgus, et ultrafiltratsioonil ei ole märkimisväärset müju vadaku tuhasisaldusele, kuid neutraliseerimine enne ultrafiltreerimist tõstis mineraalainete sisaldust-
Hein hobuste söödana
(Eesti Maaülikool, 2021) Stjopina, Anastasia; Ots, Meelis; Olt, Andres
Bakalaureusetöös antakse kirjanduse põhjal ülevaade enamkasutatavatest hobuste söötadest, sh põhisöödana kasutatava heina organoleptilis-laboratoorsest kvaliteedist ja hobuste seedesüsteemist. Heina kvaliteedi uuring viidi läbi neljas ratsatalus, kust võeti keskmised heinaproovid, kokku kümnest heinapartiist. Organoleptiliselt hinnati heina värvi, lõhna, niiskusesisaldust ja tolmamist. Laboratoorselt määrati heina kuivaine, zearalenooni ja deoksünivalenooli sisaldus. Katseandmed töödeldi variatsioonstatistiliselt programmiga MS Excel 2016. Uuringu põhjal leiti, et hinnatud kümne heinapartii keskmine organoleptiline hinne oli hea kuni rahuldav, keskmiselt 4,7±0,46 palli. Talus B üks heinapartii natuke tolmas ja talus C üks heinapartii tolmas keskmiselt ja selles esines hallitanud tükke. Statistiliselt usutav erinevus ostu ja talus koha peal valmistatud heinal organoleptiliste näitajate vahel puudus. Laboratoorselt määratud heinaproovide keskmine kuivainesisaldus oli 90,3±1,77%, mistõttu kõik uuritud heinapartiid olid liialt kuivad (kuivainesisaldus 87-92%). Uuritud heinaproovide zearalenooni ja deoksünivalenooli sisaldust võib keskmiselt lugeda madalaks. Samas kaks heinapartiid sisaldasid zearalenooni keskmisel ohtlikul tasemel (100-250 ppb) ja üks heinapartii sisaldas deoksünivalenooli keskmisel ohtlikul tasemel (500-2000 ppb), vastavalt 691 ppb. Mükotoksiine leiti talude A, B ja C heinast, talu D heinast mükotoksiine ei tuvastatud. Taludesse sisse ostetud hein oli 2,4 protsendiühikut kuivem kui taludes kohapeal valmistatud hein (P<0,05). Taludesse sisse ostetud heinapartiides oli zearalenooni sisaldus oluliselt (P<0,05) suurem kui taludes kohapeal valmistatud heinapartiides (103 ppb vs. 37 ppb). Deoksünivalenooli sisaldus taludesse sisse ostetud ja taludes kohapeal valmistatud heinapartiides ei erinenud.
Jääveini tehnoloogial põhineva analoogtoote väljatöötamine
(2016) Meekler, Gete; Saar, Raili; Polikarpus, Annemari
Bakalaureusetöö eesmärkideks oli uurida jääveini tehnoloogiat ning valmistada jääveini analoog jäätatud vein, anda ülevaade veini ajaloost, liigitamisest ning viia läbi tarbijaküsitlus jääveini kohta. Kirjanduse ülevaates on käsitletud veini ajalugu, liigitamist, veinimahla koostisosi, veinides kasutatavaid pärme ja sulfiide. Lisaks kirjeldatakse jääveini ajalugu ning selle valmistamise tehnoloogiat Kanadas ja Euroopas. Jäävein erineb tavalisest veinist oma magususe ja valmistamisprotsesside poolest. Käesoleva töö eksperimentaalses osas kasutati kohandatud jääveini tehnoloogiat, mis erines tavapärasest tehnoloogiast külmutamismeetodi poolest. Veini valmistamisel kasutati marjade külmutamiseks sügavkülmutamist -8 ºC juures, marjad pressiti, lisati suhkur, vesi ning pärm ja kääritati ca 1,5 kuud. Seejärel vein pudeldati. Käesoleva töö raames viidi läbi sensoorne hindamine, kus osales 30 inimest. Hindajad andsid veini välimusele, lõhnale ja maitsele hindeid 5 palli skaalal. Veini keskmiseks üldmulje hindeks kujunes 4,56 mis näitab, et töö raames valmistatud vein maitses hindajatele. Tarbija küsitlusest selgus, et 79,9% vastanutest sooviks jääveini proovida, mille põhjal võib järeldada, et Eesti tarbijatel on huvi jääveini vastu. See lubab oletada, et jäävein ja/või jääveini analoog võiksid osutuda Eesti turul menukaks.
Jõevähi (Astacus astacus L.) viljakus Eesti veekogudes, selle sõltumine vähi suurusest ja lapihaiguse mõju viljakusele
(2012) Kohv, Silver; Hurt, Margo
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida jõevähi viljakust ja seda mõjutavaid tegureid. Töö käigus määrati vähkide viljakus erinevates veekogudes, selgitati välja viljakuse seos vähi pikkusega ning hinnati lapihaiguse mõju vähi viljakusele. Jõevähi keskmine viljakus Eesti tingimustes on 198 marjatera ning see on tugevalt (r – 0,78) seotud emasvähi pikkusega. Erinevate pikkusrühmade võrdlemisel selgus, et vähi kasvades ühe sentimeetri võrra, suureneb keskmine viljakus ligikaudu 20%. Kõige suurematel emastel isenditel (pikkusega 130-140 mm) oli viljakus koguni 495-651 marjatera. Kõige viljakamad vähid olid Luguse jões (keskmine viljakus 309 marjatera) ja Vesiku ojas (keskmine viljakus 267 marjatera). Väikseima viljakusega isendid olid Aidu tehisjärves (keskmiselt 158 marjatera), Kuke peakraavis (keskmiselt 147 marjatera) ja Valgevälja karjääris (keskmiselt 187 marjatera). Ilmnes ka asjaolu, et jõgedes elavad vähid on järvedes elavatest liigikaaslastest viljakamad. Selline erinevus on ilmselt tingitud vooluveekogude parematest keskkonnatingimustest. Uurimustöös leidis kinnitust väide, et lapihaigus võib vähendada emasvähkide viljakust. Viie erineva veekogu tervete ja lapihaigete vähkide võrdlemisel ilmnesid märgatavad erinevused viljakuses enamasti vanematel ja pikematel vähkidel. Kuke peakraavi näitel on lapihaigetel vähkidel 18% vähem marjateri kui samavanustel tervetel vähkidel. Et anda täpsem hinnang lapihaiguse mõjust viljakusele, oleks vaja tunduvalt rohkem võrdluseks sobivaid andmeid. Vähikasvataja jaoks on oluline, et kasvatatav populatsioon oleks võimalikult viljakas ning haigustest vaba. Paratamatult tuleb tehistingimustes peetavat vähikarja aeg-ajalt täiendada loodusest püütud või teistest kasvandustest hangitud vähkidega. Tuginedes uurimustöö tulemustele, võib soovitada sugukarja täiendamiseks hankida vähke Luguse jõest ja Vesiku ojast. Nimetatud veekogudes on jõevähi arvukus väga kõrge ning emased on üle keskmise viljakad. Seejuures ei täheldatud ühelgi Luguse jõe ega Vesiku oja vähil lapihaiguse esinemist, mis omab suurt tähtsust ka vähikasvatuse aspektist.
Jõevähi sugupoolte vahekord katsepüükides ja seda mõjutavad tegurid
(2013) Ristimäe, Mihkel; Hurt, Margo
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida jõevähi sugupoolte jaotust katsepüükides ning seda mõjutavaid tegureid. Jõevähk (Astacus astacus) on Eesti suurim ja ainuke selgrootu, kelle püsimajäämine looduses nõuab aina enam inimeste sekkumist. Inimtegevuste ja haiguste tulemusena on looduslikud vähkide asurkonnad piirkonniti hõrenenud või täielikult hävinud. Teadmised sugupoolte varieeruvustest ja seda mõjutavatest faktoritest annavad eelise asurkondade populatsiooni suurendamisel. 20. sajandi keskpaiku oli Eestis sugupoolte vahekord jaotunud võrdselt või näitas väikest emaste ülekaalu (Järvekülg, 1958). Abrahammsoni (1966; 1971) katsepüükides, mis viidi läbi Rootsis ja Norras omasid vastupidiselt Järvekülje (1958) andmetega isaste ülekaalu. Nimetatud 1958., 1966. ja 1971. aasta seirepüükide andmeid saab võrrelda tänapäevaste andmetega, et vaadelda, kas sugupoolte jaotustes on toimunud muutusi. Kui muutused on olemas, siis välja tuua põhjused, miks need esinesid. Uurimistöös on kasutatud EMÜ VLI kalakasvatuse osakonnas loodud vähipüükide andmebaasi, mis sisaldab katsepüükide ja harrastuspüükide andmeid. Töös analüüsitud püügid viidi läbi maist oktoobrini. Perioodiliselt vaadeldi emaste osakaalu aastaaegade ja kuude lõikes. Püüke, mis sisaldasid 50 isendit, oli 413. Veekogud, kus erinevate püügipiirkondade emaste osakaalud oli sarnased (11-20%) või väga sarnased (0-10%), moodustasid 87% kogu valimist. Kuna emaste osakaal veekogu erinevates piirkondades oli nii väike, andis see põhjuse uurimaks emaste osakaalu sõltuvust piirkonnast, sesoonist, veekogu tüübist ja mõõduliste vähkide osakaalust. Suurima emaste osakaaluga periood oli august - emased moodustasid 44% püügis olevatest isenditest. Juulikuu püükides oli emaste osakaal augusti omast 3% võrra madalam (41%). Kõige madalam oli septembri kuu emaste osakaal 39 protsendiga. Piirkondlikult oli kõige suurem emaste osakaal Lõuna-Eestis teostatud katsepüükides (46%). Emaste osakaal oli väikseim saartel (41%) ja mujal Eestis (37%). Mõõduliste isendite ja emaste vahel esines nõrk korrelatiivne seos (r - 0,0161). Uurimustöö raames selgus, et emaste osakaalud on jaotunud võrdselt vahemikes, kus mõõdulised jõevähid moodustasid 0-30% ja 61-100% püügis olevatest isenditest. Vähikasvatuse ja ka loodusliku vähivarude seisukohast on oluline, et jõevähkide sugupoolte osakaal ei varieeruks. Emaste võrdne või suurem osakaal veekogus tagab asurkonna populatsiooni kasvu - isased on võimelised paarituma mitme emasega, emased saavad läbida lõimetishoolt aastas ainult korra. Et sugupoolte varieeruvusi ühtlustada võib looduslikesse veekogudesse sisse tuua vähimajanditest püütud emaseid. Emaste osakaalu suurendamisega luuakse asurkonnal võimalus kindlustada ja suurendada jõevähkide 45 populatsiooni. Tuginedes uurimustööle võib öelda, et isegi emaste ümberasustamine vähimajandist looduslikku veekogusse ei pruugi emaste osakaalu katsepüükides tõsta, sest isaseid satub püüki rohkem nende agressiivsuse tõttu
Kaasaegsed tehnoloogiad lambakasvatuses
(Eesti Maaülikool, 2023) Virkus, Marwin Joseph; Piirsalu, Peep
Bakalaureusetöös on toodud ülevaade enimkasutatavatest tehnoloogiatest, mida lambakasvatajad on hakanud viimastel aastatel suuremal või vähemal määral kasutama. Lambakasvatajatel puudub selge ülevaade erinevatest tehnoloogiatest ning nende kasutusest. Ülevaate koostamiseks uurisin erinevaid kirjandusallikaid ja ettevõtete veebilehti, mis pakuvad lammastele mõeldud nutikaid seadmeid ja tehnoloogiaid. Kõige olulisem on EID kõrvamärkide tehnoloogia, mille abil saab lihtsalt lambaid tuvastada ning koguda nende kohta erinevaid andmeid.
Kalja valmistamisel käärimis-hapendamisprotsesside parameetrite jälgimine
(Eesti Maaülikool, 2022) Taimalu, Sven Sören; Pisponen, Anna
Kali on enamasti pärmi toimel kääritatud jook, kuid varasemalt kasutati protsessis ka piimhappebaktereid (LAB). Käesoleva töö esmärk on selgitada välja, kuidas piimhappebakterid mõjutavad nii üksi kui ka koos pärmiga kaljavirde käärimist 16 tunni käärimise jooksul. Töös tehti selgeks üldine kalja tootmistehnoloogia ning võimalused tootmiseks. Vaadeldi teiste autorite tulemusi seoses kalja või pärmide/piimhappebakterite uurimisega. Valiti LAB-kultuurid: Nordwise Lactobacillus plantarum TAK69, Wildbrew Sour Pitch L. plantarum, Wildbrew Helveticus Pitch L. helveticus. Töös leiti, et happeliseim oli Sour Pitch, järgnes Helveticus Pitch ning viimaseks Nordwise. Koos pärmiga käärimisel oli suurim happesus (g/L sidrunhapet) enamasti 80/20 vahekorras LAB-pärm käärimisega ning enim sidrunhapet leidus Sour Pitchiga (2,84 g/L), veidi vähem Helveticus Pitch-iga (2,24 g/L) ning Nordwise puhul oli suurim happesus 50/50 puhul, 80/20 happesus sel puhul 1,45 g/L. 50/50 vahekorraga oli madalaim suhkrusisaldus, kuid võrreldes 80/20 vahekorraga Sour Pitch ja Helveticus Pitch puhul veidi kõrgem pH ja madalam sidrunhappe sisaldus: Sour Pitch 2,58 g/L; Helveticus Pitch 2,09 g/L; Nordwise 1,62 g/L. 100% LAB-iga käärimisel suhkrusisalduse näitaja ei langenud, pH oli kõrgeim ja sidrunhappe sisaldus madalaim, välja arvatud Sour Pitchiga, kus pH oli madalaim (3,57), kuid sidrunhappe sisaldus samuti madalaim (2,34 g/L). Poekalja pH-ga (3,45) võrreldes oli saadud kaljade pH kõrgem ning sidrunhappe sisaldus (poekaljal 1,15 g/L) samuti kõrgem. Tulemustest leidus, et kalja füüsikalis-keemilised näitajad olenevad enim kasutatavast LAB-kultuurist, väiksemal määral LAB-pärm vahekorrast juhul kui kasutati nii pärmi kui LAB-i. Ainult LAB-i kasutades oli käärimise kiirus väga aeglane ning näitajad muutusid väiksemal määral, välja arvatud Sour Pitch. Edasised uuringud ja katsed piimhappebakteritega võimaldaksid leida optimaalsed LAB-kultuurid ning meetodid hapendatud kalja tootmiseks.
Kasemahla keemiline koostis ja selle dünaamika mahlakogumise perioodil
(2013) Kungla, Leanella; Kilk, Kalle; Lepasalu, Lembit
Antud töö eesmärk on uurida arukasemahla koostist ja selle dünaamikat sõltuvalt kasvukohast ning mahla kogumise kõrgusest. Esimeses töö osas (kirjanduse ülevaates) antakse ülevaate kasemahla uurimustest, kogmise tehnoloogiast ja koostisest. Teises töö osas antakse ülevaade analüüsi metoodikatest ja töö tulemustest. Kasemahla koguti kahes piirkonnas. Esimene mahla kogumise koht oli Kuristal, Võnnu vallas, Tartu maakonnas perioodil 02.04.2012 kuni 20.04.2012. Kasemahla kogumiseks valiti kolm erinevas keskkonnas kasvavat arukaske. Mahla kogumist sooritati puude lõunapoolsest küljest kolmelt kõrguselt: 0,5 m, 1,5 m ja 2,5 m. Katse perioodi jooksul võeti iga 3-4 päeva tagant proove. Teiseks koguti kasemahla 2012 aastal Järvseljal, Meeksi vallas, Tartu maakonnas Eesti Maaülikooli alla kuuluvas sihtasutuses „Järvselja Õppe- ja katsemetskond“. Kasemahla koguti 1,65 m kõrguselt puu lõuna- ja põhjapoolsetest külgedest kahes erinevas keskkonnas. Antud töö eksperimentaalses osas teostati mahla kuivainesisalduse, tiheduse, kalorsuse, pH, hägususe ja kasemahla koostise osakeste mass-spektomeetriline tuvastamine. Analüüsiti puu põhja- ning lõunapoolselt küljelt kogutud mahla, erinevatelt kõrgustelt ja erinevates keskkonnas asuvate puude mahla. Analüüsiti ka mahla koostise dünaamikat ajas. Kasemahla proovide mass-spektomeetriliste andmetega teostati peakomponentanalüüs. Kasemahla on kasulik koguda terve tema jooksmise perioodil. Arvestades meie pikki talvi ja eriti kevadist vitamiinipõuda on kasemahl suurepärane maitsev kevadine toitainete allikas. Kasemahla on mõistlik koguda tööstuslikul eesmärgil kuid vajalik on kogumis- ja töötlemistehnoloogiate väljatöötamine.

Sirvi

Sirvi 1. Bakalaureusetööd Pealkiri järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud