Raamatud

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/3744

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 96

Abiks mahepõllumajandussaaduste väikekäitlejale. 2 osa. Liha töötlemine
(Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, 2020) Soidla, Riina; Kerner, Kristi; Laikoja, Katrin
Toiduküllus kaubalettidel on jätnud mulje, et põllumajandustootmisega on kõik korras ja muretsemiseks pole põhjust. Paraku on selline mulje petlik, sest maailma rahvastiku kiire kasvu tõttu on toidupuudus juba praegu tegelik ja tõsine probleem, mis ei ole veel Euroopasse jõudnud. Vaadates Eesti lihasektori olukorda, tuleb tõdeda, et kodumaine lihatoodang kattis viimati siseturu vajaduse 1993. aastal. Näiteks 2018. aastal oli Eestis linnu-, veise-, lamba ja kitse ning sealihaga isevarustamine vastavalt 40, 60, 50 ja 50%. Küülikuliha tootmise kohta statistikat ei peeta, sest selle osa turul on niivõrd marginaalne. Turunõudluse rahuldamiseks tuleb lihatooteid importida ehk teisisõnu, see töö ja töötasu, mida oleks võimalik kohapeal teenida, liigub Eestist välja. Põllumajandustootjal tuleb tahes või tahtmata olla efektiivne, et konkurentsis püsida. Suurtootjal on madala omahinna ja suurte koguste tõttu lihtsam ka oma toodangut turustada. Põllumajanduslikust suurtootmisest märgatavalt enam on võimalik maaelanikkonda rakendada mahe- ja väiketootmises. Mahetootmine püsib põhiliselt kolmel tugisambal, millest üks on riiklikud toetused, teine vajaliku inim- ja maaressursi olemasolu ning kolmas elanikkonna nõudlus mahetoodete järele. Neist viimast võib pidada ka kõige olulisemaks. Mahetoodete tarbijate hulk kasvab aasta-aastalt nii Euroopas kui ka meil, Eestis. Mahetoidu müük ja ka sortiment suurenevad igal aastal. Järjest rohkem mahetoitu müüakse suurtes toidupoodides. Suurima osa kogu sortimendist moodustavad tera-, kaunvilja- ja õlitooted, kuid suureneb ka erinevate piima- ja lihatoodete valik. Infomaterjal on abiks mahe- ja väiketootjatele ning neile, kes soovivad arendada või luua lihatöötlemisettevõtet. Siin on toodud nii seadustest tulenevaid nõudeid kui ka teadusuuringuid, mis annavad lihanduse entusiastile põhiteadmised valdkonnas orienteerumiseks. Süvenedes tekib kindlasti palju täiendavaid küsimusi, mille korral on soovitav pöörduda vastavate erialade spetsialistide poole. Soovime edu ja pealehakkamist neile, kes lihandusvaldkonna arengus kaasa lüüa soovivad. Abiks võib olla ka õppematerjal „Lihatehnoloogia. Praktilised tööd“, aga tuleb tähele panna, et see materjal on koostatud 2013. aastal ja õigusaktides on selle aja jooksul tehtud muudatusi. Seega tuleb kontrollida õigusaktide kehtivust. Küll aga võib sealt saada häid näpunäiteid tehnoloogia kohta.
Abiks mahepõllumajandussaaduste väikekäitlejale. 2. osa. Liha töötlemine
(Põllumajandusministeerium, 2011) Soidla, Riina; Järv, Eha; Kerner, Kristi; Lepasalu, Lembit; Laikoja, Katrin; Põldvere, Aarne; Vetemaa, Airi; Sillamaa, Kaili; Alt, Aivar; Tõlgo, Riina; Liblik, Olavi
Toiduküllus kaubalettidel on jätnud meile mulje, et põllumajandustootmisega on kõik korras ja muretsemiseks pole mingit põhjust. Paraku on selline mulje petlik, sest maailma rahvastiku kiire kasvu tõttu on toidupuudus juba praegu tegelik ja tõsine probleem, mis ei ole veel Euroopasse jõudnud. Vaadates Eesti lihasektori olukorda, tuleb tõdeda, et kodumaine lihatoodang kattis viimati siseturu vajaduse 1993. aastal. Näiteks 2009. aastal oli Eestis linnu-, veise- ja sealihaga isevarustamine vastavalt 50, 90 ja 100%. Küülikuliha tootmise kohta ei peeta isegi statistikat, sest selle osa turul on niivõrd marginaalne. Turunõudluse rahuldamiseks tuleb lihatooteid importida ehk teisisõnu see töö ja töötasu, mida oleks võimalik kohapeal teenida, liigub Eestist välja. Põllumajandustootjal tuleb tahes või tahtmata olla efektiivne, et konkurentsis püsida. Suurtootjal on madala omahinna ja suurte koguste tõttu lihtsam ka oma toodangut turustada. Põllumajanduslikust suurtootmisest märgatavalt enam on võimalik maaelanikkonda rakendada mahe- ja väiketootmises. Mahetootmine püsib põhiliselt kolmel tugisambal, millest üks on riiklikud toetused, teine vajaliku inim- ja maaressursi olemasolu ning kolmas elanikkonna nõudlus mahetoodete järele. Neist viimast võib pidada ka kõige olulisemaks. Tarbijate hulk, kes peab mahetooteid tervislikumaks, värskemaks ja päritolult määratletumaks, kasvab aasta-aastalt nii Euroopas kui meil Eestis. Mahe- ja väiketootmist pidurdab enamasti kohaliku maheturu piiratus. Eraldatusest tulenevalt pole suudetud välja kujundada ka laiemat turunduse infrastruktuuri, mis võimaldab tooteid suuremates linnades vajalikul määral müüa. Olulisemaks probleemiks on mahetoodangu kesine nomenklatuur, mis piirdub sisuliselt esmaste taimekasvatussaadustega. Vähesel määral võib turult leida ka maheliha ja -toorpiima. Kohapealsete töötlemisvõimaluste loomist tulebki pidada kõige tähtsamaks põllumajandusliku tootmise kasvu ja tasuvuse eeltingimuseks. Praegu katkeb tooteahel enamasti mahetoorme kohalt. Mõistlikuks lahenduseks oleks mahe- ja väiketootjate toorme kohapealne väärindamine toodeteks. Efektiivsuse parandamise üheks võimaluseks on töödelda erinevaid tootegruppe (piima-, liha- ja taimsed tooted) ühes töötlemiskeskuses. See vajab aga eelnevalt tõsist analüüsi ja tulevikuperspektiividega arvestamist. Infomaterjal on abiks mahe- ja väiketootjatele ning neile, kes soovivad arendada või luua lihatöötlemisettevõtet. Siin on toodud palju seadustest tulenevaid nõudeid ja ka teadusuuringuid, mis annavad lihanduse entusiastile põhiteadmised valdkonnas orienteerumiseks. Süvenedes tekib kindlasti palju täiendavaid küsimusi, mille korral on otstarbekas pöörduda juba vastavate erialade spetsialistide poole. Soovime edu ja pealehakkamist neile, kes lihanduse valdkonna arengutes kaasa lüüa soovivad. NB! Infomaterjal kajastab kehtivaid õigusakte seisuga 1.11.2011. Koostajad
Abiks põllumajandussaaduste väikekäitlejale. 3 osa. Tera- ja kaunviljade ning õlikultuuride töötlemine
(Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, 2019) Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus; Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
Kaastööd: Katrin Laikoja, Airi Vetemaa, Marje Viir, Krista Assi, Piret Rajasalu, Ilmar Tamm, Ilme Tupits, Ülle Tamm, Reine Koppel, Anne Ingver, Lea Narits, Ellen Pärn. Toimetaja: Airi Vetemaa
Abiks väikekäitlejale. 2 osa. Piim ja piima töötlemine
(Põllumajandusministeerium, 2020) Põllumajandusministeerium
Töögrupp (2012. a väljaanne): Sirje Pajumägi, Katrin Laikoja, Andres Elias, Lembit Lepasalu, Vilma Tatar, Annemari Polikarpus, Hannes Mootse, Anna Pisponen, Väino Poikalainen (Eesti Maaülikool); Kaili Sillamaa, Eve Ader (Põllumajandusministeerium); Airi Vetemaa (Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus); Riina Tõlgo (Tartumaa Veterinaarkeskus).
Abiks väikekäitlejale. 2 osa. Piim ja piima töötlemine
(Põllumajandusministeerium, 2012) Põllumajandusministeerium
Töögrupp: Sirje Pajumägi, Katrin Laikoja, Andres Elias, Lembit Lepasalu, Vilma Tatar, Annemari Polikarpus, Hannes Mootse, Anna Pisponen, Väino Poikalainen (Eesti Maaülikool); Kaili Sillamaa, Eve Ader (Põllumajandusministeerium); Airi Vetemaa (Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus); Riina Tõlgo (Tartumaa Veterinaarkeskus)
Abiks veterinaararstile : veterinaarravimite kasutamine
(Põllumajandusministeerium, 2012) Põllumajandusministeerium
Veterinaarravimite nõuetekohase korrektse kasutamisega täidab veterinaararst olulist rolli looma ja inimese tervise ning toiduohutuse tagamisel. Käesolev infomaterjal, lisaks kehtivatele valdkonna Euroopa Liidu ja Eesti õigusaktidele, aitab veterinaararstil end selles rollis kindlamini tunda. Varasemalt on põllumajandusministeeriumi poolt välja antud loomapidajale mõeldud abistav infomaterjal veterinaarravimite kasutamise kohta farmis.
Antibiootikumiravi juhend produktiivloomade, kodulindude ja kalade raviks
(Maaeluministeerium; Eesti Maaülikooli Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Kalmus, Piret (koostaja); Mõtus, Kerli (koostaja); Kask, Kalle (koostaja); Aasmäe, Birgit (koostaja); Jeremejeva, Julia (koostaja); Tähepõld, Katrin (koostaja); Kalmus, Kalmer (koostaja); Päkk, Priit (koostaja)
Ravijuhend on üldtunnustatud töövahend, mis annab juhiseid põllumajandusloomade antibakteriaalseks raviks ning seeläbi võimaldab parandada nii osutatavate veterinaarteenuste kui lõppkokkuvõttes loomse toidu kvaliteeti. Reeglina keskendub ravijuhend ühele haigusele või seisundile ning sisaldab soovitusi selle haiguse või seisundiga loomade ravimiseks. Ravijuhend põhineb parimal kättesaadaval tõendusmaterjalil (kliinilisel tõendusmaterjalil, rahvusvahelistes ajakirjades publitseeritud teadusuuringutel ja olemasolevatel kohalikel uurimisandmetel) ning on loomaarstidele abiks nende igapäevases töös. Ravijuhendite koostamisel on arvestatud riigi oludega, loomaarstiteenuse korraldusega ning õigusaktidest ja muudest juhenditest tulenevate reeglitega. Samuti lähtutakse ravijuhendites kulutõhususe printsiipidest. Antibiootikumiravi juhised on koostatud mikroobide resistentsuse tekkimise vähendamist silmas pidades. Antibiootikumiravi juhendis on kasutatavad toimeained jagatud kolme klassi. Esimese valiku (1. valik) moodustavad toimeained, millega tuleb diagnoositud haiguse ravi alustada. Esimese valiku antibiootikumide kasutamine võib toimuda ilma bakteriaalse diagnoosita ning kliiniliste tunnuste põhjal. Teise valiku antibiootikumide kasutamine on lubatud juhul, kui haigust põhjustavatel mikroobidel on esimese valiku antibiootikumide suhtes tekkinud resistentsus, resistentsuse teke peab olema kinnitatud laboratoorse analüüsiga. Antibiootikumitundlikkuse määramine kas looma või karja tasandil on vajalik, halb kliiniline ravivastus (ilma laborianalüüsi kinnituseta) ei ole piisav põhjendus teise valiku antibiootikumide kasutamiseks. Kolmanda valiku antibiootikumide kasutamine on lubatud erandjuhtudel, kui tegemist on esimese ja teise valiku antibiootikumide suhtes tekkinud resistentsusega. Halb kliiniline ravivastus ei ole piisav argument kolmanda valiku antibiootikumide kasutamiseks. Rutiinne kolmanda valiku antibiootikumide kasutamine karjas eeldab piisava andmestikuga tõenduspõhist analüüsi. Antibiootikumiravi juhendi eesmärk on: • anda soovitusi bakteriaalsete infektsioonide tõhusaks raviks • soodustada antibiootikumide ohutut, efektiivset ja ökonoomset kasutamist • vähendada antibiootikumiresistentsuse tekkimist • soodustada mikrobioloogiliste analüüside kasutamist enne ravi alustamist
Biokirmed toidutootmise keskkonnas
(Eesti Maaülikool, toiduhügieeni ja rahvatervise õppetool, 2021) Roasto, Mati
Toidukäitlemisruumide pinnad on soodne koht biokirmete tekkeks, mistõttu on teadmised biokirmete olemusest, olulisusest, ennetamisest ja hävitamisest toiduohutuse tagamisel eriti olulised. Mati Roasto, EMÜ Toiduhügieeni ja rahvatervise professor
Bioohutuse ja bioturvalisuse juhend
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2018) Dorbek-Kolin, Elisabeth (koostaja); Karus, Avo; Praakle, Kristi; Saar, Tiiu; Must, Külli; Randoja, Helena; Viltrop, Arvo; Kõrgessaar, Külli (toimetaja); Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Juhend on mõeldud Eesti Maaülikooli (EMÜ) veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi (VLI) töötajatele ja üliõpilastele bioohutuse ning bioturvalisuse tagamiseks. Juhendisse koondatud standardne töökord (STK) kehtib üksnes VLI-s. Standardse töökorra eesmärk on minimeerida haiglanakkuste riski ja kokkupuudet zoonootiliste mõjuritega. Uusi töötajaid ja üliõpilasi teavitab juhendist ning sellega tutvumise kohustusest nende vahetu töökorraldaja või juhendaja. Juhendiga tutvumise järel kinnitab töötaja/üliõpilane oma allkirjaga, et ta on teadlik STK-st, mis puudutab tööd/õpinguid tema valdkonnas/erialal. Üliõpilased tutvuvad STK-ga kursuse „Sissejuhatus loomaarstiõppesse“ raames. Instituudi tasandil määrab bioohutuse ja bioturvalisuse eest vastutava töötaja instituudi direktor.
Biosafety and biosecurity manual
(Estonian University of Life Sciences. Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences, 2018) Dorbek-Kolin, Elisabeth (koostaja); Karus, Avo; Praakle, Kristi; Saar, Tiiu; Must, Külli; Randoja, Helena; Viltrop, Arvo; Kõrgesaar, Külli (toimetaja); Estonian University of Life Sciences. Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences
The aim of this manual is to provide biosafety and biosecurity instructions for the staff and students of the Institute of Veterinary Medicine and Animal Sciences (VLI) of Estonian University of Life Sciences (EMÜ). Standard operating procedures gathered in this manual are applied only in VLI. The goals of these procedures include minimizing the risk of nosocomial infections and minimizing the exposure to zoonotic disease agents. New staff members and students will be notified about this manual by his/her immediate supervisor. After reading this manual the employee will give his/her signature as a sign of having acquainted with the manual and understanding the procedures needed in his/her special line of work and/or studies. For students, this will be done during the course ‘Introduction to veterinary studies’. On institute level the staff member who is responsible for biosafety and biosecurity is appointed by the director of the Institute.
Campylobacter spp., Listeria monocytogenes'e ja Shiga-toksiine tootva Escherichia coli'ga seonduvate toiduohutuse riskide hindamine Eestis
(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2015) Roasto, Mati (koostaja); Hörman, Ari (koostaja); Meremäe, Kadrin (koostaja); Kramarenko, Toomas (koostaja); Mäesaar, Mihkel (koostaja); Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Toiduhügieeni osakond
Ameerika Ühendriikides antud hinnangute alusel põhjustavad 31 peamist toidupatogeeni igal aastal 9,4 miljonit haigusjuhtumit, 55,961 hospitaliseerimist ning 1351 surmajuhtumit (Scallan et al., 2011). Enamik neist haigusjuhtumitest põhjustatakse noroviiruste (58%), Salmonella spp. (11%), Clostridium perfringens (10%) ning Campylobacter spp. (9%) poolt. Võib väita, et Campylobacter spp. on paljudes riikides üheks põhiliseks inimeste bakteriaalsete enteraalsete haigestumiste põhjustajaks ning Euroopa Liidus (EL) on kampülobakterioos jätkuvalt kõige sagedamini esinev zoonoos (EFSA 2014; EFSA, 2010; Rosenquist et al., 2009; Bhaduri ja Cottrell, 2004; Hänninen et al., 2003,). Aastal 2012 registreeriti Euroopa Liidus ühtekokku 214,268 termofiilsetest kampülobakteritest põhjustatud haigusjuhtumit, mis teeb saja tuhande inimese kohta EL-is keskmiselt 55,5 ametlikult registreeritud haigusjuhtumit (EFSA, 2014). Võrdluseks aastal 2011 registreeriti EL-s 220,209 kampülobakterioosi haigusjuhtumit (EFSA, 2013). Kirjanduse põhjal võib järeldada, et maailma industriaalriikides on inimeste kampülobakteritest põhjustatud haigestumiste arv pidevalt suurenenud ning Euroopa Toiduohutusameti teadusliku arvamuse kohaselt on Euroopa Liidus hinnanguliselt 9 miljonit kampülobakterioosi juhtumit aastas ja haiguse poolt rahvatervisele tekitatud kahju ligikaudu 2,4 miljardit eurot (EFSA, 2011). Seega on ametlike ja hinnanguliste haigusjuhtumite arvude erinevused väga suured, mille ühe põhjusena võib esitada enamike Campylobacter enteriidijuhtumite kerget kulgu, mille tulemusena haigust ametlikult sageli ei registreerita. Ameerika Ühendriikides on hinnanguliselt 2,5 miljonit kampülobakterioosi juhtumit aastas (Friedman et al., 2000). Uuemad andmed, mis käsitlevad üksnes USA-põhiseid (konkreetsest riigist alguse saanud) haigestumisi, annavad teada, et hinnanguliselt on USA-s igal aastal 850,000 kampülobakterioosi toidupõhist haigusjuhtumit (Scallan et al., 2011).
Eesti Loomaarstline Ringvaade : Eesti Loomaarstide Seltsi väljaanne. 1. vihik
(Eesti Loomaarstide Selts, 1924) Eesti Loomaarstide Selts
Toimetuse eessõna. Elades üle maa laiali, üksteisest lahus, on meie loomaarstide perel võrdlemisi vähe võimalust oma vahel kokkusaamiseks. Mõned juhuslikult ettetulevad ametlikud nõupidamised ja Seltsi koosolekud toovad osa ametivendi paremal juhtumisel kord aastaks mõneks tunniks kokku, mis ära kuluvad otse päevakorral olevate küsimuste arutamiseks. Kuid ometi toovad aga kutsetegevus ja igapäine tegelik elu rohkesti küsimusi esile, mis lahendust nõuavad, eriti praegusel ajal, kus meie riikline kord ja iseäranis kohalik omavalitsus omis üksikasjus alles kujunemise ajajärgus on. Töökorraldus kui ka isikliku äraelamise võimalused, töötasu, korter ja teiste tingimuste poolest erinevad meil aga üksikuis maakondes õige tunduvalt. Kuidas sellepoolest kusagil maakonnas lood on, oleks igaühel meist huvitav ja tähtis teada, kuid seni ei olnud see mitte kerge. Teaduse uuemad saavutused meie erialal jäävad välismaade erikirjanduse kõrge hinna ja raske kättesaadavuse tõttu suuremale hulgale meist tundmatuks; samuti ka kodumaa ametvendade kogemused ja huvitavamad, õpetlikud juhtumused praksise alal. Eelolevat silmaspidades, oleme alati elavat tarvitust tunnud oma eri ajakirja järele, mis oleks ühendavaks sidemeks meie vahel, mis informeeriks meid meie kutsesse puutuvate küsimuste üle kodu kui ka välismaal ning oleks meie häälekandjaks ning avalikuks huvide kaitsjaks. Senine katse ühes agronoomidega ühist ajakirja välja anda ei annud loomaarstidele rahuldavaid tagajärgi. "Agronoomiat" ei tunnustanud suur osa loomaarste oma häälekandjaks, ta jäi neile võõraks. Ei ole põhjust ka edaspidi loota olulist paranemist. Sellepärast otsustas E.L.S. peakoosolek 14. sept. s.a. 1925.a. alates oma ajakirja väljaandmisele asuda. Kuna aga seda laadi eriajakirjad nii meil kui ka teistel väikerahvastel ainult valitsuse ainelisel toetusel ilmuda võivad, esines ka Loomaarstide Selts põllumajandusministeeriumis toetuse määramise asjus. Järgnes eitav vastus. Et aga siiski olevat tarvidust perioodilise väljaande järele rahuldada, kavatseb E.L.S. eestseisus, kui kavatsus Seltsi üldkoosoleku heakskiitmist peaks leidma, uuel aastal tehniliselt odavamate abinõude varal paljundatud kuukirja väljaanda. Kuigi säärane kuukiri oma välimuse poolest mõndagi soovida jätab, tuleb ta trükitud kirjast mitmevõrra odavam ning sellepärast võime loota, et kulude poolest omal jõul ilma välistoetuseta toime tuleme. Käesoleva proovivihu ülesandeks on ametvendadele umbkaudset aimu sellest anda, mida kavatseme. Rutuga kokkuseatuna omab proovivihik nii mõningaid puudusi, milledest nii sisu kui välimuse poolest, perioodilise ilmumise korral loodame osa kõrvaldad võivat. Edaspidiseks sisuks oleksid peaasjalikult artiklid kutseelus tõusvate tegelikkude küsimuste kohta, huvitavam kasuistik prakise alalt, teadusliku artiklid, referaadid, reisikirjeldused, Seltsi koosolekute protokollid, peavalitsuse määrused ja kavatsused, kroonika j.n. e. Ametvendi palume aga asja kuni E.L.S. üldkoosolekuni 23. nov. s.a. igakülgselt järele kaaluda, et siis kindlamini võiksime oma ajakirja asjus üht või teist otsust teha. 3. XI 24
Eesti Maaülikooli zoomeedikumi kogud : kujunemislugu ja ülevaade
(Eesti Maaülikool, 2009) Ernits, Enn (koostaja); Järv, Eha (toimetaja)
Zoomeedikumi kogude kujunemislugu. Käesolevas teatmikus käsitletavad Eesti Maaülikooli Zoomeedikumi unikaalsed kogud paiknevad Tartus Kreutzwaldi 62 morfoloogia tiivas esimesel korrusel (ruumid M-22 ja M-24). Kogud võimaldavad süüvida veterinaarmeditsiini ajaloo ning mitme distsipliini õppimisse. Neil on Tartu veterinaarõppeasutuse pika ajalooga seonduvalt suur kultuuriväärtus. Teadusetegijad leiavad kogudest vajalikku uurimis- ja võrdlusmaterjali. Eriti tarvilik on see arheoloogilistel kaevamistel leitud luude loomaliigiliseks identifitseerimiseks. Kogudega tutvumine laiendab huviliste bioloogilist ja meditsiinilist silmaringi. Teatmiku kasutaja saab vajalikku teavet kogude kujunemise ajaloo ja sisu kohta, et edaspidi Zoomeedikumi külastades süveneda huvipakkuvasse materjalisse juba valikuliselt. Teatmik ei asenda kogude kataloogi. Huvipakkuvat ainest võib leida Zoomeedikumist mujaltki, kuid see jääb käesolevas teatmikus puudutamata. Praeguse Eesti Maaülikooli eelkäija oli Tartu Veterinaariakool, mis rajati 1848. aastal. Juba selle algusperioodil asuti õppetoolides looma eduka õppe- ja teadustöö tegemiseks vajalikke kollektsioone. Õppeasutuse statuut nägi ette järgmiste kogude loomist: • loomaanatoomia preparaadid, • kirurgia- ja sünnitusabi riistastik, • näidishobuseraudade ja -rakendite kogu, • sööda-, ravi- ja mürktaimede herbaarium, • raamatukogu. Esimesed õppevahendid saadi Vilniuse Medikokirurgilisest Akadeemiast ja Kaasani ülikooli veterinaaria kateedrist nende likvideerimise järel. Akadeemia veterinaaria osakonna preparaadid kingiti 1843. aastal Tartu ülikoolile ja anti hiljem üle vastavatud veterinaariakoolile. 1873. aastal muudeti veterinaariakool Tartu Veterinaariainstituudiks. Sellega suurenes märgatavalt õppeasutuse eelarve, mis võimaldas hankida rohkem õppevahendeid. Eriti suureks paisusid kogud veterinaardistsipliinides, milles kasutati rohkesti näidismaterjali, nagu näiteks normaal- ja patoanatoomia. Tartu Veterinaariainstituut lakkas olemast 1918. aastal, mil enamik varasid, sh üks Euroopa paremaid veterinaarraamatukogusid (ligemale 30 000 köidet koos renessansiaegsete haruldustega) evakueeriti Saratovisse, kus nende baasil rajati peatselt uus õppeasutus. 1919. aastal loodi Tartu ülikooli koosseisus loomaarstiteaduskond, mis viidi 1951. aastal üle vastasutatud Eesti Põllumajanduse Akadeemia (praeguse Eesti Maaülikooli) koosseisu. Aegade vältel on kogusid täiendatud pidevalt, ent palju preparaate on aja jooksul nii füüsiliselt kui ka moraalselt kulunud. Seepärast on nad sageli minema visatud, mõtlemata nende võimalikule ajaloolisele väärtusele. Teisalt on see vähemalt osaliselt olnud paratamatu ja õigustatudki. Tänuväärt tegu on olnud õppetoolide ajaloolise väärtusega ainese edastamine Zoomeedikumi teiste veterinaardistsipliinide kogusse, samuti manala teele lahkunud veterinaarõppejõududele ja -arstidele kuulunud esemete ja kirjavara annetamine (isikute nimed avaldatakse allpool kogude ja alakogude lähemal käsitlemisel). Tartu Veterinaariakooli õppekogud paiknesid alguses Tartu ülikoolile kuuluvas nn Akadeemilise Musse majas, mida esialgse omaniku perekonnanime järgi kutsutakse tänapäevalgi Bocki majaks (toonane Jaani tänav, praegu Ülikooli 16). Aastatel 1856–2000 asus Tartu veterinaariaõppeasutus Ülejõe linnaosas Narva maantee äärsel krundil. 1990. aastatel kolis Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskond tasapisi linna piirile Kreutzwaldi 62 valminud ruumidesse, kus ta töötab Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudina tänaseni. Zoomeedikumi kogusid on pidevalt hooldatud. Aastatel 1997–2002 eksisteeris tollases Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskonnas omaette üksusena anatoomia, patoanatoomia ja ortopeedia kogude baasil moodustatud veterinaarmeditsiini muuseum, mida juhatas Velta Lokk. Aastatel 2006–2008 tegeldi riikliku programmi „Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud” projekti raames Zoomeedikumi kogude põhjaliku inventeerimise, dokumenteerimise, korrastamise, arvutiandmebaasi loomise ja hoiutingimuste parandamisega kaasaja tasemel (projekti juht Enn Ernits). See töö jätkub edaspidigi. Zoomeedikumi kogudel on oma kodulehekülg, mille kujundas üliõpilane Tarmo Niine.
Eesti vutikasvatuse ja eesti vutitõu aretuse ajalugu : Eesti vutikasvatuse 40. ja eesti vutitõu 30. juubeliks
(Coifield ja Kalmare, 2017) Tikk, Harald
Eesti vutikasvatuses saab käesoleval aastal täis 40 aastat. 1977. a. asutati Kaiavere vutifarm ja alustati tööstuslikku vutimunade ja vutiliha tootmist. 1977. aastat tuleb lugeda ka eesti vutitõu aretamise algaastaks. Eesti vutitõug sai tunnustamiseks valmis aastal 1987. Seega saab eesti tõugu vutt käesoleval aastal 30-aastaseks. Kümme aastat tagasi, 2007. a. korraldasime juubelikonverentsi Elvas Waide motellis, kus vaeti eesti vuti produktiivsusenäitajaid ja vutikasvatuses tehtava teadustöö saavutusi. Ajaratas on sest ajast teinud kümme aastaringi. Aeg on jälle kokkuvõtet teha. Kuna ülalmainitud tähtpäevade tähistamiseks mingeid teisi pakkumisi ei tehtud, osa olulisimaid algdokumente aga olid mul kodus säilinud, otsustasin seekord kirjutada raamatu Eesti vutikasvatusest ja eesti vutitõu loomisest. Raamatusse muidugi ei mahu kõik vutikasvatuse arenguga seotud küsimused ja eesti vutitõu loomise nüansid. Ainuüksi vutikasvatusest Eestis on ilmunud rohkem kui 100 teadusartiklit, raamatut, erialaste raamatute peatükki ja erialast kirjutist. Kõiki neid lühidaltki refereerides oleks antud väljaanne pidanud tulema kaheköiteline. Raamatus on toodud palju arvulist materjali ja fakte, ka vutikasvatuses ja eesti vuti aretuses osalenute kohta. Kõik see põhineb trükistest saadud teabel: erialaraamatud, teadusartiklid, trükitud ettekanded, kinnitatud käskkirjad, protokollid ja aktid ning tõufarmide aastaaruanded. Siia lisaks muidugi isiklik osavõtt kõikidest vutikasvatuses tehtud teaduslikest uurimistöödest ja organisatsiooniliste küsimuste lahendamisest alates 6 Kaiavere vutifarmi käivitamisest 1977. a. kuni 2012. a. lõpuni ning 2016. a. juunist kuni käesoleva raamatu ilmumiseni. Eesti vutikasvatus ja eesti vutitõug on jõudnud meheikka. Sellesse jõudmisel andsid endast parima kõik vutikasvatajad – entusiastid, nüüdseks meie hulgast lahkunud Rene Treier, Viive Tikk ja Ülo Pullisaar. Väga suure osa Eesti vutikasvatuse praegusest heast tasemest võlgneme neile. Vutikasvatus turumajanduse tingimustes praegusele tasemele tõsta oli märgatavalt raskem ülesanne kui seda oli eesti vutitõu loomine. Vutikasvatus Eestis kogub hoogu. Talufarmid - Estfarm OÜ, Jaaniraotu talu, Kadrilauri talu OÜ ja LjaL-Farm OÜ annavad praegu nimetamisväärse osa vutimunatoodangust. Neile lisanduvad aga üle kogu Eestimaa veel 52 vutikasvatajana registreerunud persooni. Nii suur vutikasvatusest huvitatute ring on ehk paljudele uudiseks. Ja eks antud raamatuski ole uudiseid. Head lugemist! EMÜ emeriitprofessor Harald Tikk
Elust, olust ja tõuaretusest. 3. raamat
(Eesti Tõuloomakasvatuse Liit, 2008) Saveli, Olev; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Järg raamatutele "Põllumajandusdoktor professor Olev Saveli : personaalnimestik" (1998) ja "Eesti vajab tõuaretust" (2003).
ELVI 75! : Instituudi juubelile pühendatud konverentsikogumik
(Eesti Maaülikool, 2022) Kass, Marko (koostaja)
Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituut (ELVI) lõi oma tööde ja tegemistega platvormi ning tagas loomakasvatuse ja veterinaarmeditsiini arengu vabariigis ja mitte ainult. Teaduslik-tehnilise informatsiooni materjalide kogumikust (aastast 1970) võib leida tõdemuse, et „suurte komplekssete tootmisküsimuste lahendamine on tänapäeval mõeldav ainult paljude teadusharude koostöö tulemusena. Loomakasvatuse alal on vaja süvendada veterinaaria, zootehnika, agronoomia ja inseneriteaduste ulatuslikku koostööd. Kui sellele lisanduvad veel õige juhtimine ja läbimõeldud organisatsioonilised abinõud, peab selline koostöö osutuma edukaks ning tulemusrikkaks ükskõik millises loomakasvatuse harus“, mis on täiesti pädev ja aktuaalne ka tänapäeval. Juhan Liiv on öelnud, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Tunnustame ELVI suurt panust Eesti põllumajandussektorisse. ELVI-s tehtud töö elab edasi Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi tegemistes. Õnnitlen 75. juubeli puhul! Toomas Tiirats, Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktor.
Endangered breeds
(Ministry of Agriculture, Republic of Estonia, 2012) Ministry of Agriculture, Republic of Estonia
Estonian Native cattle has a similar history with our people. Name of breed: Estonian Native Cattle; Year and place of establishment of the herdbook and association: 1920, Pärnu; Occurrence: all over Estonia, more in Pärnu, Saare and Rapla Counties; Population size (2011): ca 1500; Breeding organization: Estonian Native Cattle Breed Society. General. The Estonian native cattle have had a difficult, but interesting destiny, which, in many ways, is similar to the destiny of the Estonian people. This breed has been developed from the local aboriginal cattle throughout centuries and has preserved several characteristics despite different challenges – their peculiar looks and special characteristics of milk. The Estonian Nativadder, it also experiences less digestive diseases. In addition, it is not demanding regarding keeping conditions, its life expectancy is long and easy calving. There are fewer stillbirths in case of native cattle than other breeds of bovine animals in Estonia. Its milk has high milk, protein and lactose content and suits well for the production of cheeses, curd and yoghurts. Estonian Native Cattle is the cultural legacy of the Estonian people. This breed is considered the closest direct descendant of the aboriginal cattle, which was popular in Estonia and Livonia during previous centuries. Estonians have been keeping those cattle, because the local breed has been very hardy in our tough conditions. Purposeful breeding of the Estonian Native Cattle began in the beginning of the 19th century. There were 20 000 native cattle in Estonian farms before World War II, but in course of history, the number has decreased to around 1500. Less than 500 of those are pure-bred animals with data concerning their pedigree. Due to small number of animals, the breed belongs to the list of endangered breeds. In spite of everything, this small, hornless, pale red cattle have found a secure place in dairy farming – already since 1977, this breed forms 0.4% of all the dairy cattle in Estonia. Since 2000, the state has given support for breeding and conservation of Estonian Native Cattle. Thanks to this, as well as enthusiastic native cattle breeders, the number of Estonian Native Cattle has slowly started to increase.
EPA Zootehnikateaduskonnast EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudiks
(Eesti Maaülikool, 2022) Lüpsik, Anne (koostaja)
Zootehnikateaduskond alustas tööd kolme kateedriga: põllumajandusloomade aretus (juhataja kt dots. Cerelius Ruus, hiljem dots. Aarne Pung), põllumajandusloomade söötmine (juhataja dots. August Muuga), eriloomakasvatus (juhataja dots. Cerelius Ruus. 1958. aastast toodi zootehnikateaduskonda ka bioloogia ja orgaanilise keemia kateeder (juhataja prof. August Siim). Teaduskonna koosseisu kuulus aastatel 1953-1958 ka piimasaaduste tehnoloogia osakond (juhataja dots. Jaan Klaar). 1955. aastal loodi võimalus omandada loomakasvatusalane kõrgharidus ka kaugõppes; avati kaugõppeteaduskond nelja osakonnaga; agronoomia-, zootehnika-, hüdromelioratsiooni- ja põllumajanduse mehhaniseerimise osakond. 1957. aastal õppis EPAs 1694 üliõpilast sh zootehnika erialal 241, lõpetas 21 õpetatud zootehnikut. 1958. aastast liideti Zootehnikateaduskonnaga ka bioloogia ja orgaanilise keemia kateeder. Kõikide erialade üliõpilased, kes astusid statsionaarsesse õppesse, saadeti esimesel õppeaastal septembri algul kolhoosidesse/sovhoosidesse terveks kuuks sügis-/põllutöödele. Selline kord kehtis 1980-ndate aastate lõpuni.
Euroopa säga (Silurus clanis) paljundamine ja kasvatamine vee korduvkasutusega süsteemis
(Kalanduse teabekeskus, 2023) Hiiemäe, Härmo; Päkk, Priit; Gross, Riho
Säga on Kesk- ja Ida-Euroopas kasvatatud peamiselt ekstensiivmeetodil koos karpkalalastega juba enam kui 100 aastat (Linhart jt. 2002). Säga kogutoodang Euroopas ja Aasias oli 2001. aastal 645 tonni ja 2020. aastaks oli see suurenenud 2403 tonnini (FAO, 2022). Samas ulatus säga sugulasliigi, Amuuri säga toodangumaht 2020. aastal Aasias 351 468 tonnini (FAO, 2022). Suurimad sägatootjad Euroopas on Ukraina, Ungari, Bulgaaria, Saksamaa ja Poola ning Aasias Usbekistan, Kasahstan ja Türgi (FAO, 2022). Enamasti kasvatatakse säga tiikides või korduva veekasutusega viljelussüsteemides (RAS). RAS süsteemis kasvatamisel võib säga saavutada 1,5 kg kehamassi juba 7-8 kuuga (Linhart jt. 2002). Liha on valge, luudeta, madala rasvasisaldusega (6-8%) ning seda on kerge kulinaarselt töödelda. Enamasti kalad suitsutatakse või fileeritakse. Säga hind Euroopa restoranides on umbes sama, mis haugil ja kohal (Linhart jt. 2002). Säga on üks suurima kasvukiirusega röövkalasid Euroopas ja tänu oma kiirele kasvule ja suurepärastele tarbimisomadustele (maitsev väheste luudega liha, kõrge lihasaagis, puuduvad soomused) ka perspektiivne uus vesiviljelusliik Eestis. Tänu soojalembusele võiks säga olla eriti sobiv just RAS-is kasvatamiseks. Eesti kalakasvatajatel on olemas mõningane kogemus naabermaadest sisse toodud noorkalade turustamissuuruseni kasvatamise osas, kuid puuduvad kogemused, teadmised ja oskused säga kunstliku paljundamise ja mitmete kasvatamistehnoloogia oluliste aspektide (sobivaim sööt ja söötmisrežiim, kasvukiirus sõltuvalt temperatuurist, optimaalne-maksimaalne asustustihedus, sobiv-piisav vee hapnikusisaldus ja muud veekvaliteedi näitajad) osas. Käesoleva käsiraamatu eesmärgiks on anda ülevaade säga paljundamisest ja kasvatamisest korduva veekasutusega viljelussüsteemis, toetudes nii kirjanduse andmetele kui Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetooli teadlaste kogemustele, mis omandati Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi rakenduskava 2014-2020 meetme 2.1 „Vesiviljeluse innovatsioonitoetus“ projekti „Säga (Silurus glanis) kui perspektiivse uue vesiviljelusliigi kunstliku paljundamise ja kasvatamise tehnoloogiate väljaarendamine ning parimate omadustega liinide väljaselgitamine“ (01.07.2017-31.12.2022) raames. Projektis osalesid EMÜ vesiviljeluse õppetooli töötajad Riho Gross (projekti juht), Härmo Hiiemäe, Heiki Jaanuska, Priit Päkk, Oksana Burimski, Lilian Pukk, Siim Kahar ja Taigor Veevo.
Farming & Adaptation. Sustainable adaptation of typical EU farming systems to climate change
(AgriAdapt, 2019) Trötschler, Patrick; Leming, Ragnar; Métayer, Nicolas; De Miguel, Eduardo
It is the late spring of 2016 in Europe, wheat and rapeseed have had a good growing season so far. The ears of wheat are in place and pollinators are rejoicing on the rapeseed flowers. However, it is getting very cloudy ... the wind picks up and it starts to rain. Although rain is normally welcome, it is not at this time of year, and certainly not in this way. This intense rainfall batters the crops with incredible strength, damaging them, causing lodging in cereals and affecting pollination. Yields will not be the same this season.

Sirvi

Sirvi Raamatud Pealkiri järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud