Raamatud

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/7089

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 48

Aastaraamat Mets 2017
(Keskkonnaagentuur, 2018) Keskkonnaagentuur; Raudsaar, Madis (toimetaja); Siimon, Kaia-Liisa (toimetaja); Valgepea, Mati (toimetaja)
Väljaande andmete kasutamisel või tsiteerimisel palume viidata allikale.
Dendroloogilised uurimused Eestis. 1
(Eesti Põllumajandusülikooli Metsanduslik Uurimisinstituut; Eesti Dendroloogia Selts, 1999) Eesti Põllumajandusülikool. Metsanduslik Uurimisinstituut; Eesti Dendroloogia Selts; Sander, Heldur (toimetaja)
Dendroloogial kui teadusharul on Eestis sügavad traditsioonid. Eelkõige on dendroloogia areng ja Euraasia puittaimede uurimine ning introdutseerimine Eestisse seotud Tartu Ülikooliga aastail 1802–1918 ja seal töötanud silmapaistvate teadlastega. Emakeelse Tartu Ülikooli loomisega 1919. aastast alates leidis dendroloogia oma koha ka ülikooli õppe- ja teadustöös. See keskendus eeskätt ülikooli metsaosakonda ja temaga tihedalt seotud Akadeemilisse Metsaseltsi. Peamiseks uurimistöö baasiks kujunes Tartu Ülikooli Järvselja Õppe- ja Katsemetskond ning selle juurde kuuluvad taimeaiad ja Raadi park Tartus, samuti Kuusnõmme metsandik Saaremaal. Kirjastustegevust ja üliõpilaste dendroloogilist uurimistööd toetas Akadeemiline Metsaselts ka rahaliselt. Avaldati mitmed dendroloogia õppevahendid, tähtsündmuseks sai prof. Andres Mathieseni (1890–1955) poolt 1934. aastal publitseeritud ja siiani kasutamist leidev käsi- ja õpperaamat "Dendroloogia". Ligi 10% aastatel 1924–1944. lõpetanud metsandusüliõpilaste diplomitöödest käsitles rohkem või vähem dendroloogiat. Tartu Ülikooli metsaosakond koolitas uue dendroloogide kaadri, kellest osa pühendus kas kohe või siis hiljem dendroloogilisele uurimistööle (Eduard Viirok, Bernhard Haller, Arthur Rühl, Paul Reim, Harjo Sandur, August Michelson, Endel Laas jt). Seoses puhkenud maailmasõja ja okupatsiooniga elas olulisi kaotusi üle ka dendroloogia. Sõjajärgsel metsandusteaduse arenguperioodil hakati sellele teadusharule taas tähelepanu pöörama. Ilmusid õpikud ja käsiraamatud Endel Laasilt ja Olev Hennolt, eelkõige aga mitmed uurimistööd 1969. aastal rajatud Eesti Metsainstituudi ja tolleaegse Eesti Põllumajanduse Akadeemia teadlaste sulest. Esileküündivaks kujunes 1961. aastal asutatud Tallinna Botaanikaaia tegevus, eelkõige paljude ekspeditsioonide poolt uute puittaimede introdutseerimisel NSV Liidu Euraasia osast, aga ka uurimistöös. Silmpaistvateks dendroloogideks kujunesid Aleksei Paivel (sünd. 1929) ja Jüri Elliku (sünd. 1947). Nende institutsioonide kõrval lõid akadeemilises teadustöös kaasa ka Tartu Riikliku Ülikooli teadlased, eelkõige botaanikud. Seoses Eesti isesesvumisega toimusid suured muudatused ka dendroloogia kui teadusharu arengus ja uute puittaimede introduktsioonis. Üleminekuga TA süsteemist Tallinna linna haldusesse on oma endise teadusliku tähenduse kaotanud Tallinna Botaanikaaed, oma töö on lõpetanud Eesti Metsainstituut ja dendroloogia kui teadusharu on jälle koondumas Eesti Põllumajandusülikooli. Kaasa löövad ka Tallinna Botaanikaaia ja Tartu Ülikooli teadlased. Kodanikualgatuse korras kogub jõudu Eesti Dendroloogiaselts. Samas on tormiliselt kasvanud uute puittaimede introduktsioon Eestisse, kuid mitte ekspeditsioonide tulemusel, vaid puukoolide kaudu. Kahjuks jätab soovida teaduslik uurimistöö dendroloogia vallas, eelkõige uute puittaimede introduktsioonikatsetused. Vanemate dendroloogiliste kollektsioonide kõrval on aktiivsed isikud loonud uusi ja kõigis neis kasvavate puittaimeliikide jälgimine peaks edaspidi andma võimalusi teaduslike järelduste tegemiseks. Käesolev kogumik püüab edasi viia ja mitmekesistada Eestis tehtavate dendroloogiliste uurimistööde avaldamist ja annab mõningase ülevaate siinsetest teadustöödest. Ühtlasi on see kogumik pühendatud Tallinna Botaanikaaia ühe rajaja ja ühe tuntuma pärastsõjaaegse Eesti dendroloogi Aleksei Paiveli 70. sünnipäevale. Toimetaja
Dendroloogilised uurimused Eestis. 2
(Eesti Põllumajandusülikooli Metsanduslik Uurimisinstituut, 2000) Eesti Põllumajandusülikool. Metsanduslik Uurimisinstituut; Sander, Heldur (toimetaja); Tamm, Ülo (toimetaja)
Käesolev teine Dendroloogiliste uurimuste väljaanne koosneb Eestisse introdutseeritud ja kodumaist dendrofloorat ning põlispuid käsitlevatest ja botaanikaaedadega seotud uurimustest. Väljaannet on laiendatud, avaldades kirjutisi ka välisautoritelt ja pidades meeles isikuid, kes on Eesti dendroloogia arengule uurijana või mingil muul viisil kaasa aidanud. Tänu mitmele välisautorile avardub meie arusaam dendroloogiast, mis aastatuhande alguses otsib uut väljundit. See väljaanne on pühendatud EPMÜ metsandusteaduskonna kauaaegsele dendroloogia õppejõule, dekaanile ja paljude dendroloogiliste kirjutiste autorile emeriitprofessor Endel Laasile, kelle sünnist möödub 85 aastat ning esimesele metsaosakonna dekaanile ja dendroloogia õppejõule Andres Mathiesenile (1890–1955), kelle sünnist möödub 110 aastat. Väljaandes on toodud prof. E. Laasi ja prof. A. Mathieseni elukäik ning E. Laasi kirjutiste bibliograafia. Kuid prof. E. Laas lööb ka ise kaasa kogumiku autorina, tema sulest ilmub ülevaade dendroloogia õpetamisest Eesti Põllumajandusülikoolis. Dendroloogia õpetamine ja kujunemine Eestis on olnud 80 aastases metsandusteaduskonna eksisteerimise ajaloos põhiliselt nende kahe mehe kanda. Nad on olnud tõelised õpetajad ja dendroloogia kui teaduse edasiviijad. Tänu neile on dendroloogia järjepidevus Eestis olnud tagatud ja teadusharu areneb edasi juba uute säravate tähtede ootel. Samuti peame siin meeles teisigi 2000. aastal oma elutee verstapostini jõudnud isikuid ja ka neid, kes on meie hulgast juba lahkunud – kõik nad on oma elutööga andnud osa Eesti dendroloogiale. Nendeks on Tallinna Botaanikaaia esimene direktor Arnold Pukk ja üks rajajatest dr. sc. Kalju Kask, Eesti suurim jahukasteliste seente uurija dr. phil. Harry Karis, metsateadlased dr. phil. Paul Ott ja dr. phil. Harri Paves, nende sünnist möödub 70 aastat, TÜ emeriitprofessor, Eesti TA akadeemik Viktor Masing, kelle sünnist möödub 75 aastat, maastikuarhitekt ja Tallinna Botaamikaaia kollektsioonide kavandaja Aleksander Niine (1910–1975) ning dendroloog Harjo Sandur (1910–1949), nende sünnist möödub 90 aastat. Toimetajad
Dendroloogilised uurimused Eestis. 3
(EPMÜ Metsanduslik Uurimisinstituut, 2002) Eesti Põllumajandusülikool. Metsanduslik Uurimisinstituut; Sander, Heldur (toimetaja); Tamm, Ülo (toimetaja)
Käesolevas Dendroloogiliste uurimuste inglise- ja eestikeelses väljaandes pühendatakse rohkem tähelepanu dendroloogilistele kollektsioonidele, sest 2001. aastal täitus 80 aastat EPMÜ Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna ning 40 aastat Tallinna Botaanikaaia kollektsioonide rajamisest. Kogumiku avaloos selgitatakse botaanikaaedade kohta tänapäeva maailmas. Seoses Läti Rahvusliku Botaanikaaia 45. aastapäevaga käsitletakse ka kahte naaberriigi suurimat botaanikaaeda, nende koostööd ning tegevust taimekollektsioonide rikastamisel ja uurimisel. Käsitletakse Tartu Ülikooli Botaanikaaia aednikke ning analüüsitakse Eesti puittaimede kollektsioonide uurimist, uurimistulemuste publitseerimist, liigirikkust, kultuuriloolist tausta ja muid külgi. Edasi vaadeldakse Järvselja võõramaiseid puid, selgitatakse Tartu maakonna parkide võõramaist dendrofloorat, hariliku ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii), serbia (Picea omorika) ja kareda (P. asperata) kuuse levikut Eestis ning laiahaardeliselt Eesti puittaimedel esinevaid jahukastelisi seeni. Omaette lood on seekord pühendatud ajalooliste parkide väärtusele ja rekonstrueerimisele, mille kohta tuuakse näited Hollandi vastavatest töödest. Kogumiku viimased lood on pühendatud kauaaegsele Tartu ülikooli professorile, akadeemik Viktor Masingule (1925-2001) ning Eesti Dendroloogia Seltsi esinaisele Aino Aaspõllule ja dendroloog Marina Šestakovile, kelle sünnist möödub tänavu vastavalt 60 ja 65 aastat. Toimetajad
Didactic guide for utilization of digital manufacturing tools for product development and manufacturing (ProDeM) in higher education : guidebook
(Oficyna Wydawnicza Politechniki Rzeszowskiej, 2022) Wdowik, Roman; Magdzik, Marek; Nazarko, Piotr; Śliwa, Romana; Bełzo, Artur; Bendikienė, Regita; Čiuplys, Antanas; Česnavičius, Ramūnas; Juzėnas, Kazimieras; Rimašauskas, Marius; Leemet, Tõnu; Zimmermann, Mailis; Madissoo, Marten; Jakobsen, Jan-Tore; Ratnayake, R.M. Chandima; Pancaldi, Chiara; Rigattieri, Linda; Romanini, Mariaelena; Benini, Alice
General objectives of PRODEM education. Teaching of product development requires various digital tools. Nowadays, the digital tools usually use computers, which have become a standard element of manufacturing and teaching environments. In this context, an integration of computer-based technologies in manufacturing environments plays the crucial and main role, allowing to enrich, accelerate and integrate different production phases such as product development, design, manufacturing and inspection. Moreover, the digital tools play important role in management of production. According to Wdowik and Ratnayake (2019 paper: Open Access Digital Tool’s Application Potential in Technological Process Planning: SMMEs Perspective, https://doi.org/10.1007/978-3-030-29996-5_36), the digital tools can be divided into several main groups such as: machine tools and technological equipment (MTE), devices (D), internet(intranet)-based tools (I), software (S). The groups are presented in Fig. 1.1. Machine tools and technological equipment group contains all existing machines and devices which are commonly used in manufacturing and inspection phase. The group is used in physical shaping of manufactured products, measurement tasks regarding tools and products, etc. The next group of devices (D) is proposed to separate the newest trends of using mobile and computer-based technologies such as smartphones or tablets and indicate the necessity of increased mobility within production sites. The similar need of separation is in the case of internet(intranet)-based tools which indicate the growing interest in network-based solutions. Hence, D and I groups are proposed in order to underline the significance of mobility and networking. These two groups of the digital tools should also be supported in the nearest future by the use of 5G networks. The last group of software (S) concerns computer software produced for the aims of manufacturing environments. There is also a possibility to assign the defined solutions (e.g. computer programs) to more than one group (e.g. program can be assigned to software and internet-based tools). The main role of tools allocated inside separate groups is to support employees, managers and customers of manufacturing firms focused on abovementioned production phases. The digital tools are being developed in order to increase efficiency of production, quality of manufactured products and accelerate innovation process as well as comfort of work. Nowadays, digital also means mobile. Universities (especially technical), which are focused on higher education and research, have been continuously developing their teaching programmes since the beginning of industry 3.0 era. They need to prepare their alumni for changing environments of manufacturing enterprises and new challenges such as Industry 4.0 era, digitalization, networking, remote work, etc. Most of the teaching environments nowadays, especially those in manufacturing engineering area, are equipped with many digital tools and meet various challenges regarding an adaptation, a maintenance and a final usage of the digital tools. The application of these tools in teaching needs a space, staff and supporting infrastructures. Universities adapt their equipment and infrastructures to local or national needs of enterprises and the teaching content is usually focused on currently used technologies. Furthermore, research activities support teaching process by newly developed innovations. Figure 1.2 presents how different digital tools are used in teaching environments. Teaching environments are divided into four groups: lecture rooms, computer laboratories, manufacturing laboratories and industrial environments. The three groups are characteristic in the case of universities’ infrastructure whilst the fourth one is used for the aims of internships of students or researchers. Nowadays lecture rooms are mainly used for lectures and presentations which require the direct communication and interaction between teachers and students. However, such teaching method could also be replaced by the use of remote teaching (e.g. by the use of e-learning platforms or internet communicators). Unfortunately, remote teaching leads to limited interaction between people. Nonverbal communication is hence limited. Computer laboratories (CLs) usually gather students who solve different problems by the use of software. Most of the CLs enable teachers to display instructions by using projectors. Physical gathering in one room enables verbal and nonverbal communication between teachers and students. Manufacturing laboratories are usually used as the demonstrators of real industrial environments. They are also perfect places for performing of experiments and building the proficiency in using of infrastructure. The role of manufacturing labs can be divided as: • places which demonstrate the real industrial environments, • research sites where new ideas can be developed, improved and tested. Industrial environment has a crucial role in teaching. It enables an enriched student experience by providing real industrial challenges and problems.
Forest measurement with relascope : practical description for fieldwork with examples for Estonia
(Formaks, 2013) Järvis, Jüri; Kangur, Ahto (Consultant); Sims, Allan (Consultant); Padari, Allar (Consultant); Kiviste, Andres (Consultant); Nilson, Artur (Consultant); Vaus, Mart (Consultant); Anniste, Johannes (Consultant); Põntson, Peep (Consultant); Kohava, Priit (Consultant); Matson, Tiit (Consultant)
The relascope and relascope measurement was invented and introduced by Austrian forest scientist Walter Bitterlich (Bitterlich 1947, 1948). The method is widely used because it is simple, handy and quick. However, the method is less accurate when compared to cross-callipering forest measurement. It is used for the preliminary assessment of timber supply in a tree stand 1. Simplified relascope is also called “simple relascope”, “angle-counter”, “angle-gauge” or “angle-template”. S ocalled true relascope or mirror-relascope is a device that can automatically adjust its measured values according to the slope of the ground (photo 1). Electronic relascope can be used instead of traditional mirror-relascope (e.g. Masser RC3, photo 2). Ground slope can be adjusted automatically by inserting slope angle value. Measurement result must be adjusted when using simplified relascope on slopes with angle exceeding 8°. Simplified relascope consists of a chain or non-stretching rope with precise length and rigid slab attached to it. The slab has one or more apertures with precise width (photo 3). It is also possible to create simplified relascope on one’s own, provided that aperture width and chain/ rope length have the greatest precision. Aperture width must remain within tolerance range of 0.1 mm and the length of the chain/rope within the range of 1 mm (Kohava 2002). Instead of a slab, a pen with round crosssection can also be used (photo 4).
GNSS - globaalne satelliitnavigatsioonisüsteem geodeetilise täpsusega asukohamääranguks : õpik kõrgkoolidele
(Eesti Maaülikool, 2022) Ellmann, Artu; Kall, Tarmo; Kollo, Karin; Liibusk, Aive
Käesolev õpik on koostatud ning välja antud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute loomise toetamise põhimõtted 2018– 2027“ toel. Õpiku kirjutamisel on lähtutud Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli bakalaureuse-, magistri- ja inseneriõppe geodeesiaga seotud erialade aineprogrammidest. Samas on õpiku sisu piisavalt laiapõhjaline, et olla abiks teiste erialade tudengitele ja praktikutele, kes soovivad iseseisvalt omandada taustateadmisi GNSS-i (globaalne satelliitnavigatsioonisüsteem) kohta. Olgu täpsustuseks lisatud, et õpikus kirjeldatud satelliitasukohamäärangu põhiprintsiipide selgitused baseeruvad ameeriklaste välja töötatud GPS-i (globaalne positsioneerimise süsteem) kontseptsioonil, mis on suures osas kohaldatav ka teiste satelliitnavigatsioonisüsteemide (GLONASS (Venemaa), Galileo (Euroopa) ja BeiDou (Hiina)) jaoks. Kõiki neid süsteeme kutsutaksegi ühtse nimetusega – GNSS. Õpiku kasutamine ei eelda lugejalt eelteadmisi nn tavageodeesia põhimõistetest ja -seostest, samas lihtsustavad need oluliselt õpiku teksti mõistmist ja seoste loomist. Teemasid aitavad paremini mõista ka teadmised geomeetrilisest (sferoidilisest) geodeesiast, kõrgemast matemaatikast ja füüsikast. Õpiku struktuuri aluseks oli algselt Tallinna Tehnikaülikooli geodeesia- üliõpilastele suunitletud Ellmann & Kollo (2008) käsikirjaline loengukonspekt, mille ülesehitust ja sisu on oluliselt täiendatud ning ajakohastatud. Vahepealsetel aastatel on ilmunud Rüdja & Sanderi (2013) ülevaade globaalsest asukohamäärangust kutseõppeasutuste õppuritele, mille oluliseks väärtuseks võib pidada GPS täppisgeodeetilise rakenduse kirjeldust riiklike geodeetiliste võrkude rajamisel Eestis 1991–2002. Käesolev esimene eestikeelne GNSS-i teemaline kõrgkooliõpik koondab endasse varasemate aastate õpetamiskogemuse, kajastades ajaproovile vastu pidanud materjali ja kaasaegseid arenguid selles väga kiiresti arenevas tehnoloogiavallas.
GNSS – globaalne satelliitnavigatsioonisüsteem geodeetilise täpsusega asukohamääranguks : praktilised ülesanded
(Eesti Maaülikool, 2022) Ellmann, Artu; Kall, Tarmo; Kollo, Karin; Liibusk, Aive
Kõrgkooliõpiku „GNSS – globaalne satelliitnavigatsioonisüsteem geodeetilise täpsusega asukohamääranguks“ teooria osas sisalduva info paremaks mõistmiseks on õpiku autorid loonud viieteistkümnest ülesandest koosneva praktiliste ülesannete kogumiku, mida on võimalik kasutada abimaterjalina Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli bakalaureuse-, inseneri- ja magistriõppe geodeesiaga seotud erialade aineprogrammides, või ka praktikutel, kes soovivad saada paremat ülevaadet koordinaatide määramise põhimõtetest, mida võimaldavad erinevad GNSS-seadmed, -mõõtmismeetodid, mõõtmistingimused ja andmete järeltöötlus. Praktiliste ülesannete koostamisel on lähtutud kolmest põhilisest aspektist: (i) ülesandeid peab olema võimalik lahendada iseseisvalt, tuginedes vaid käesolevale õpikule ning juhendmaterjalile; (ii) ülesannete lahendamiseks ei pea soetama kallist kommertstarkvara, vaid need saab lahendada vabavaraliste tarkvaradega; (iii) praktilised mõõtmisülesanded saab teostada iga GNSS-seadmega. Viimasest kahest punktist lähtuvalt pole praktilistes ülesannetes keskendutud ühele konkreetsele kontori- või väliarvuti tarkvarale, vaid on püütud selgitada põhilisi aspekte ja parameetreid, mida mõõtmiste planeerimisel, teostamisel ja andmete töötlemisel on vaja silmas pidada ning tarkvaras seadistada. Juhendmaterjali paremaks mõistmiseks on siiski lisatud näiteid väliarvuti tarkvarast Trimble Access, järeltöötlustarkvarast RTKLIB ning andmete analüüsitarkvarast gLAB. Kõikide ülesannete juures on välja toodud (i) töö eesmärk, (ii) ülesanne koos küsimustega, (iii) ülesande lahendamiseks vajaminevate töövahendite (riist- ja tarkvara) loetelu ning (iv) juhised. Juhiste all kirjeldatakse põgusalt teema tausta ja antakse suunised ülesande lahendamiseks. Praktiliste ülesannete juurde on lisatud viiteid õpiku vastavatele peatükkidele ning joonistele ja tabelitele, et hõlbustada juhend-materjali ja õpiku ristkasutust. Ühegi ülesande juures pole toodud põhjalikku riist- või tarkvara õpetust, kuna ülesannete lahendamiseks on võimalik kasutada erinevaid tarkvarasid ning tarkvarad ja nende versioonid uuenevad pidevalt, nii et siin kirja pandud detailne tarkvara õpetus aeguks mõne aastaga. Seetõttu julgustame ülesannete lahendajaid kasutama tootja poolt välja antud riist- ja tarkvara kasutusjuhendeid ning otsima vajadusel abi internetist, kus on väga suur hulk kaasaegseid videomaterjale erinevate riist- ja tarkvarade seadistamise ja kasutamise kohta.
Guidebook of reed business
(Eesti Maaülikooli maaehituse osakond, 2013) Miljan, Jaan (koostaja)
Expanding reed beds along the Northern Baltic Sea pose a challenge to both coastal residence and natural biodiversity. When overgrowing recreational areas along the coastal areas, reeds trouble surface water quality, boating and swimming and thus, bring forth the need to get rid of reed where it is concerned as a nuisance. On the other hand, reed is known to have a huge potential in many aspects: it can serve as a non-crop energy species, and the material is excellent in in many ways construction. A joint three-year Cofreen -project was established to promote this goal. It was funded by the EU’s Central Baltic INTERREG IVA 2001-2013 Programme, and was led by the Turku Universi-ty of Applied Sciences. Consortium consisted of 7 partners from Finland, Estonia and Latvia. Cofreen relied on the existing knowledge of the previous reed projects and brought that together with the added new perspectives to utilization and reed business possibilities. To enable substantial reed utilization, first we need to recognize the obstacles in reed harvesting and integrated land management. Secondly, logistics and end users have to be identified and opti-mized to achieve a successful production chain. What is finally left under the line holds often oth-er than monetary values in sound accordance with economical values. This Guidebook offers visions to wide range reed utilization possibilities and preconditions. Reed issues have been our long-term interest and solutions have been developed to achieve multiple benefits for the region, environment and markets. Increasing awareness of the wide range poten-tial of reed biomass opens a chance to concrete business opportunities. Shifting from fossil based to bio-based economy is widely acknowledged, and partner organizations in Cofreen are more than willing to promote this goal. Turku 5.6.2013 On behalf of the Cofreen-project, Anne Hemmi Project Manager, Cofreen-project (EU Central Baltic INTERREG IVA 2007-2013)
Järvselja looduskaitseala kaitsekorralduskava 2012-2021
(Keskkonnaamet, 2012) Laas, Eino (koostaja); Tattar, Taavi (koostaja); Teppo, Peep (koostaja); Paal, Taimi (koostaja); Tatsi, Kristel (koostaja)
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 25 on kaitsekorralduskava hoiualade ja kaitsealade alapõhise kaitse korraldamise aluseks. Kaitsekorralduskava kinnitab Keskkonnaameti peadirektor. Teave kaitsekorralduskava kinnitamise kohta avalikustatakse Keskkonnaministeeriumi kodulehel. Käesoleva Järvselja looduskaitseala kaitsekorralduskava (edaspidi kava) eesmärk on: • Anda lühike ülevaade kaitstavast alast - selle kaitsekorrast, kaitse-eesmärkidest, rahvusvahelisest staatusest, maakasutusest, huvigruppidest ning alal läbiviidavast riiklikust seirest; • Analüüsida ala eesmärke ning anda hinnang iga põhiväärtuseks oleva liigi, elupaiga vm väärtuse seisundile; • Arvestades alale seatud eesmärke määrata mõõdetavad kaitse-eesmärgid ja kaitsekorralduse oodatavad tulemused kaitsekorraldusperioodi lõpuks ning 30 aasta perspektiivis; • Anda ülevaade peamistest väärtusi mõjutavatest tegevustest, kirjeldada kaitseks vajalikke meetmeid koos oodatavate tulemustega; • M äärata põhiväärtuste säilimisele, taastamisele ja tutvustamisele suunatud kaitsekorralduslike tegevuste elluviimise plaan koos tööde mahu, koha, ulatuse kirjelduse ja orienteeruva maksumusega; • Luua alusdokument kaitseala kaitsekorralduslike tööde elluviimiseks ja rahastamiseks. Kava koostamisel juhindutakse Eesti Vabariigi kehtivast seadusandlusest ja Kaitsekorralduskava koostamise juhendist (2011). Käesolev kava on koostatud olemasoleva Järvselja looduskaitseala (edaspidi kaitseala) kohta. Kava on koostanud Eino Laas, Taavi Tattar, Peep Teppo ja Taimi Paal 2007. aastal. Kava viis kehtivasse vormi Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Kristel Tatsi (7302257; kristel.tatsi@keskkonnaamet.ee), kes lisaks täiendas sisulist osa järgmiste punktidega: riikliku seire kirjeldus; kaitsekorralduse tulemuslikkuse hindamine. Täpsustatud on ka kaitstavate liikide kohta käivat informatsiooni tulenevalt Keskkonnaregistri 2012. a andmetest ning EMÜ ettepanekul lisati tegevuskavasse puistu inventuuri läbiviimine Ürgmetsa sihtkaitsevööndis.
Juhend maaparandussüsteemi keskkonnakaitserajatiste kavandamiseks. I osa
(Põllumajandusministeerium, 2007) Alekand, Koit (koostaja)
Käesoleva juhendi eesmärgiks on olemasolevatel keskkonnauuringute tulemustel ja praktilistel kogemustel põhinevate juhiste fikseerimine maaparandussüsteemidele Maaparandusseaduses sätestatud keskkonnatingimuste täitmiseks, arvestades ka teiste õigusaktidega kehtestatud piiranguid ja nõudeid. Viimastest on põhilised EL veepoliitika raamdirektiiv, Veeseadus ja Looduskaitseseadus ning neist tulenevad madalama astme õigusaktid. Keskkonnatingimuste täitmine on asjassepuutuvate õigusaktide alusel vajalik maaparanduslike keskkonnakaitserajatiste (edaspidi keskkonnarajatis) tüübi valikul, projekteerimisel ja ehitamisel ning nende hooldamisel. Seega on maaparandusliku tegevusega seotud väga paljud ametkonnad ja inimesed. Vastavalt töö lähteülesandele on koostatav juhendiprojekt suunatud maaparandussüsteemide omanikele ning valdajatele, kes taotlevad toetust Maaelu Arengukava 2007–2013 meetme 1.8 „Põllu- ja metsamajanduse infrastruktuur“ raames keskkonnakaitserajatiste kavandamiseks, maaparandustöid tellivatele ettevõtjatele, maaparandusbüroode töötajatele ja projekteerijatele, kelle maaparandusalane kompetents võib olla väga erinev. Seetõttu on juhendi tekstis esitatud nii kehtestatud normid, kui ka juhised, soovitused ja selgitavad tekstiosad. Juhendi keskseks osaks on maaparanduslike keskkonnarajatiste projekteerimise tehnilised nõuded, mis on juhendis jaotatud kolme gruppi lähtudes nende keskkonnakaitsealastest eesmärkidest. Nendeks on põllumajandusliku hajureostuse leviku ja erosiooni (edaspidi reostuse levik) tõkestamine, looduskahjude vähendamine ning eesvoolude bioloogilise mitmekesisuse suurendamine (edaspidi tervendamine). Keskkonnaprobleemid on mõnevõrra komplitseeritumad võrreldes tavamaaparanduse omadega. Lähtetingimusi on märgatavalt rohkem ja nende varieeruvus paikkonniti suurem. Seetõttu on juhendi sätted mõnevõrra selgitavamad kui konstruktiivsed ja rajatiste tüüpjooniste asemel on esitatud vaid skeemid. Samuti on eeldatud, et keskkonnarajatiste projekteerimine toimub valdavalt olemasolevatel maaparandussüsteemidel. Juhend on koostatud kaheosalisena. Esimene neist käsitleb põllumajandusliku hajureostuse leviku tõkestamist reostustundlikku veekogusse ja looduskahjude vähendamist ning teine osa eesvoolude tervendamist. Juhendi alusmaterjaliks on EV Põllumajandusministeeriumi poolt firmalt PB Maa ja Vesi AS tellitud uurimistöö „Nõuded meetme „Põllu- ja metsamajanduse infrastruktuur” raames taotletavate keskkonnarajatiste kavandamiseks”.
Juhend maaparandussüsteemi keskkonnakaitserajatiste kavandamiseks. II osa
(Põllumajandusministeerium, 2007) Alekand, Koit (koostaja)
EL veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamisastme määramiseks hinnatakse lisaks veekogude veekvaliteedile ka veekogude bioloogilist mitmekesisust. Kuna see võib erinevatel veekogudel sõltuvalt reljeefist, pinnasest ja valgala suurusest olla juba looduslikult erinev, on bioloogilise mitmekesisuse hindamisel aluseks võetud antud paigastiku tüüpiline looduslik seisund ja sellele vastav bioloogiline mitmekesisus loetakse väga heaks. Sellest tulenevalt nimetatakse tegevust tehislike vooluveekogude s.o. veejuhtmete bioloogilise mitmekesisuse suurendamiseks, veekogu renatureerimiseks ehk taasloodustamiseks. Edaspidises tekstis on selle tegevuse määratlemiseks kasutatud mõistet "tervendamine".
Kaugseire Eestis 2014 : artiklikogumik
(Keskkonnaagentuur, 2014) Keskkonnaagentuur; Aan, Anne (toimetaja); Narusk, Kirke (toimetaja)
Hoiate käes artiklikogumikku, millesse autorid on koondanud oma parimad tulemused ja näited, kuidas kaugseiremeetod võimaldab jälgida keskkonda Maal. Eesti teadlaste, üliõpilasteja spetsialistide huvi leida rakendusi, millega saab efektiivselt ja mitmekülgselt uurida vee-kogusid, maapinda, metsa ja atmosfääri, on leidnud tunnustust paljudes rahvusvahelistes publikatsioonides, kuid eestikeelsena ilmub selline kogumik teist korda pärast 2008. aasta esimest populaarset trükist. Vahepeal on võimalused jõudsalt edasi arenenud. Euroopa Liidu programm Copernicus (varasema nimetusega GMES), mis mõeldud globaalseks Maa keskkonna ja turvalisuse seireks, on teadusuuringute etapist väljunud ja esimesed operatiivsed teenused on käivitunud. Eesti on liikmesriigina nii panustanud selle ettevalmistusse kui ka kannab ühiselt teiste riikidega vastutust, et see programm ellu viia, ehitada koostöös Euroopa Kosmoseagentuuriga Sentinel-seeria satelliidid ning nende tule-mitele põhinedes luua kvaliteetseid teenuseid. See ei ole olnud odav, see ei ole olnud lihtne. Miks me siis seda ikkagi teinud oleme? Hea ülevaate Eesti looduskeskkonna oludest annab värske, kuues Eesti kliimaaruanne. Eesti koos oma saarestiku ja rohkete üksikute saartega laiub raskesti piiritletava poolsaarena Soome ja Riia lahe vahel. Loodusgeograafiliselt iseloomustab meid pikk rannajoon (ligikaudu 3700 km), mille moodustavad nii mere-, järve- kui ka jõgede rannad. Meie arvukad väikesed saared, mida on üle 1620, ja umbes 1450 järve vajavad jälgimist ja hoolt. Aeglaselt muutuvad, kuid väga tundlikud sooalad, mis katavad ligikaudu 15% territooriumist, on sageli ka raskesti ligipääsetavad. Ligikaudu pool maismaast on kaetud metsadega, kolmandik on põllumaad ja tilluke 2% on asulad ja linnad. Meie vahelduvad klimaatilised tingimused, mere ja sisevee-kogude rohkus ning aluskivimite varieeruvus loovad eelduse mitmepalgeliste ökosüsteemidearenguks. Me kaitseme oma territooriumil üle 570 taime- ja loomaliigi. Samas oleme üksväiksema inimasustuse tihedusega riike Euroopas – keskmiselt 30 inimest ruutkilomeetri kohta, kuid ainult kolmandik neist elab väljapool linnu. Kuidas siis ikkagi kõigest sellest ülevaadet saada? Ega üksi ei saagi! Kolm naaberriiki, Eesti, Soome ja Venemaa, on kuulutanud käesoleva, 2014. aasta Soome lahe aastaks, et ühiselt välja selgitada Soome lahe ökosüsteemi seisund. See on võimalik tänu riikide tihedale koostööle, kaasaegsetele vaatlusmeetoditele ja arenenud mudelitele. Keskendu-takse viiele võtmeprobleemile: kalandus, ökosüsteemi tervis, mitmekesisus, meresõiduohutus ja merealade ruumiline planeerimine. Kaugseire on tõestanud end väärtusliku vahendina meid ümbritseva maailma mõistmisel ja pakub ka mitmes nimetatud valdkonnas lahendusi. Siiski on selleks vaja teadmisi – nii selle kohta, mida on võimalik teha, kui ka selle kohta, mida on vaja teha. Loodame, et siia kogutud artiklid aitavad kaasa vastastikuse mõistmise ja mõtestamise protsessile, et eestikeelsed terminid muutuvad lähedasemaks neile kasutajatele, kes alles asuvad tutvuma kosmosevaldkonna tehnoloogiatega, ning et kogenud spetsialistid leiavad oma töödele uudsed väljundid. Käesolev kogumik on saanud teoks Tartu Observatooriumi eestvedamisel ja Keskkonnaagentuuri kaasabil, kuid sisukuse eest väärivad tunnustust artiklite autorid. Täname EASi kosmosevaldkonna teadlikkuse tõstmise ja koolituse programmi. Anu ReinartTartu Observatooriumi direktor
Kaugseire Eestis 2016 : artiklikogumik
(Tartu Observatoorium, 2016) Tartu Observatoorium; Peterson, Urmas (toimetaja); Lillemaa, Tiia (toimetaja)
Kaugseire mõiste, inglise keeles remote sensing, võttis teadaolevalt 1958. aastal esimesena kasutusele Evelyn Pruitt, geograaf USA Laevastiku-uuringute Büroost (US Office of Naval Research).* Eesti keelde tõi kaugseire termini taimkatte biofüüsikalise uurimise koolkonna rajaja Eestis Juhan Ross. Eestikeelseid kaug- seirealaseid kogumikke on praeguseks välja antud kolm: „Kaugseire Eestis“ (2008), „Kaugseire Eestis 2014“ ning nüüdne „Kaugseire Eestis 2016“. Käesolevasse kogumikku on kaastööd kirjutanud need kaugseire kui teaduse ja mõõtmiste korralduse ning tulemuste interpreteerimisega tegelejad, kes kahes eelmises kogu-mikus avaldatule lisaks on leidnud eestikeelsele lugejale uudseid ja huvipakkuvaid kaugseiremõõtmiste ja tulemuste üldistamise viise. Kogumikus „Kaugseire Eestis 2016“ on kaastöid Eestis kaugseirega tegelevatest asutustest: Tartu Observatooriumist, Tartu Ülikoolist, Eesti Maaülikoolist, Tallinna Tehnikaülikoolist, Maa-ametist ja Keskkonnaagentuurist. Selleaastase kogumiku kaheteistkümnest artiklist on enamik autoreilt, kes on kirjutanud ka kahte eelmisesse kogumikku. Kogumiku avaartikliks on ülevaade Euroopa Liidu ja Euroopa Kosmoseagentuuri ESA käivitatud Euroopa keskkonna ja turvalisuse seire programmist Copernicus (Reinart ja Vain). Järgnevad kaks artiklit käsitlevad kaugseiremõõtmiste maapealsete tugimõõtmiste korraldamist: kaugseiremõõtmiste usaldusväärsuse tagamist maa-pealse vikaarkalibreerimisena (Vabson jt) ning atmosfäärialuste spektraalmõõtmiste kvaliteeti toetavat Tartumaal Järvseljal paiknevat peegeldusetaloni ja selle omadu-si (Kuusk, Kuusk ja Lang). Kogumikus on kaks artiklit radarkaugseirest: tehisava- radari mõõtmistest hoonestusalade kaardistamisel (Koppel jt) ning rohumaade niitmise tuvastamisest (Voormansik, Tamm ja Zalite). Mehitamata õhusõidukite kasutamist kaugseires käsitleb artikkel UAV piltidelt hinnatud ortofoto ja reljeefimudeli täpsuse hindamisest (Sepp, Oja ja Kohv). Eesti Maa-ameti lidarmõõtmiste tule- muste kasutamisest on kogumikus kaks kirjutist: ringproovitükkide ja lidarmõõt-miste tulemuste interpreteerimisest puistute biomassi ja süsiniku hulga hindamisel (Lang, Arumäe ja Nikopensius) ning ülevaade Maa-ameti lidarmõõtmiste rakendata- vusest varase maakasutuse jälgede kaardistamiseks (Meriste jt). Spektri soojus- piirkonna kaugseireandmete interpreteerimisest on kogumikus üks artikkel – kuumalainete ja soojussaarte efektist Eesti linnalistes asulates (Sagris ja Sepp). Maapealse ilmaradari kaugseiremõõtmiste tulemuste interpreteerimist kirjeldab artikkel konvektiivsete tormide välkude parameetrite detekteerimisest ilmaradari andmete põhjal (Voormansik jt). Veekaugseire käsitlusi, mida 2014. a kogumikus oli kaheksa, esindab praeguses üks kaastöö – tsüanobakterite biomassi hinda- misest Peipsi järvel (Põldma, Kangro ja Kangro). Eesti keskkonnaseire programmis aastaid seireobjektideks olnud suurjärvede, mereranna ja mõnede väikejärvede suur- taimestiku seire metoodilise lahenduse rakendamist valikule Euroopa järvedest on kirjeldatud kogumiku viimases artiklis (Peterson ja Liira). Tähelepanuväärselt on eelmises kahes kogumikus valdavaks olnud spektri optilise piirkonna satelliitkaugseiret selgitavatele töödele praeguses kogumikus lisandunud suurema valiku spektripiirkondade ja mitmekesisemate kaugseire-vahenditega saadud tulemusi käsitlevad kirjutised.Kogumik „Kaugseire Eestis 2016“ on mõeldud täiendama seniseid kahte kaug-seirekogumikku. Kõik kolm koos annavad ülevaate, mida tähelepanuväärset on viimasel kümmekonnal aastal Eesti kaugseires tehtud. Kogumiku lugejatena on silmas peetud ülikoolide kaugseirekursuste üliõpilasi ning nende valdkondade asjasthuvitatuid, millel on kokkupuuteid kaugseirepiltide kasutamise ja piltidelt loetavate tulemuste interpreteerimisega. Usutavasti pakub kogumik lugemisväärset laiemalegi huvilisteringile. Urmas Peterson ja Tiia Lillema
Kaugseire Eestis 2018 : artiklikogumik
(Tartu Ülikooli Tartu observatoorium, 2018) Tartu Ülikooli Tartu observatoorium; Peterson, Urmas (toimetaja); Lillemaa, Tiiu (toimetaja)
Kogumik on koostatud 2018. aasta Eesti kaugseirepäeval Tartu Ülikooli Tartu observatooriumis Tõraveres peetud ettekannete autorite kirjutatud tekstidest. Ettekandjad ülikoolidest ja riigiasutustest kutsuti kaugseirepäevale esitama ülevaateid keskkonnaseire rakendustest Eestis edendatavates kaugseirevaldkondades. Artiklite laad on valdavalt niisugune, et tekstid oleksid loetavad erineva akadeemilise taustaga lugejatele, ka neile, kes kaugseiretegevusega sageli kokku ei puutu, keda aga teemalahenduste praegune olukord huvitab. Kogumiku artiklid on iseseisvad tekstid, viiteid teistele sama kogumiku tekstidele artiklites ei ole. Koostajate eesmärk on olnud anda kogumikuga ülevaade enamikust keskkonna kaugseire uurimissuundadest ja uuringutulemuste rakendustest Eestis 21. sajandi teise kümnendi lõpus. Väljaande kaanel on kujutatud Laeva ümbruse metsaga alasid. Droonifoto tegi Viljo Allik Tartu Ülikooli Tartu observatooriumist. Kaanepildil on näha eri vanuses metsi, ka neid, mis on lageraiena raiutud sellel, 2018. aastal. Metsade vanuseks võib pidada lageraiest möödunud aega aastates. Eesti oludes on praegu pigem tavaline, et raiesmikule rajatakse istutades või külviga uus mets või kasvab uus mets loodusliku uuenemisena. Kaks vahelduvat sündmust – metsa lageraiealana raiumine ning seejärel samal alal uue metsa kasv – järgnevad teineteisele aastate jadas.
Kaugseire Eestis 2021: artiklikogumik
(Tartu Ülikooli Tartu observatoorium, 2022) Tartu Ülikooli Tartu observatoorium; Peterson, Urmas (toimetaja)
Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi poolt kirjastatud artiklikogumiku väljaandmist toetasid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja Keskkonnaagentuur.
Kaugseire Eestis 2022: artiklikogumik
(Tartu Ülikooli Tartu observatoorium, 2023) Tartu Ülikooli Tartu observatoorium
Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi poolt kirjastatud artiklikogumiku väljaandmist toetasid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja Keskkonnaagentuur.
Kaugseire Eestis : artiklikogumik : [2008]
(Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2008) Tartu Observatoorium; Väljataga, Katrin (toimetaja); Kaukver, Karmen (toimetaja)
Artiklikogumik „Kaugseire Eestis”, mahukaim omataoliste seas, on valminud Tartu Observatooriumi ja Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse koostööna. Artikliautorite ja uurimuse koostajate näol on kaasatud kogumiku koostamisse Tartu Observatoorium, Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut, Tartu Ülikooli Eesti mereinstituut, Eesti Maaülikooli metsakorralduse instituut ja Tallinna Tehnikaülikaülikooli meresüsteemide instituut. Raamatu eesmärk on tutvustada Eestis uuritud ja rakendust leidnud kaugseiremeetodeid erinevates valdkondades. Kogumiku esimene artikkel annab lühiülevaate kaugseire olemusest ja selle kasutusvõimalustest. Järgnevad uurimustöödel põhinevad artiklid, mis kajastavad kaugseire võimalusi järgmistes valdkondades: maakatte, sh metsatüüpide eristamine, metsa- ja lageraiepindala muutuste leidmine, linnuseire, linnastumine, fütoplanktoni biomassi hindamine meres, põhjataimestiku kaardistamine, siseveekogude seire, õlireostuse ja -reostaja tuvastamine, pilvisuse mõju kaugseire tulemuslikkusele. Raamat pakub huvitavat lugemist kõigile, kellel kaugseire vastu põhjalikum huvi.
Lehtmetsade kasvatamine
(Erametsakeskus, 2016) Tullus, Hardi
Teie ees olevasse raamatusse on haaratud paljude Eesti metsateadlaste tähelepanekud ja soovitused lehtpuupuistute kasvatamisel. Kuna alati ei ole kerge leida iga tarkuse esimest väljaütlejat ja kirjasõnas fikseerijat, siis on siin loobutud kasutatud kirjanduse detailsest loetelust. Vaieldamatult kehtivad ka tänapäeval need metsakasvatuslikud põhitõed, mida oma teadusartiklites on hooldusraiete kohta üldistanud Lembit Muiste, või millest kirjutab esimeses eestikeelses metsakasvatuse õpikus Oskar Daniel. Korduvalt on hooldusraiete juhendites ja eeskirjades lehtpuupuistute kasvatamise tarkusi üldistanud Ivar Etverk. Meie teadmised kase kasvatamisest oleksid tagasihoidlikumad, kui poleks Olev Henno uurimusi. Viimastel aastakümnetel on lisandunud uusi teadmisi hall-lepikute ökoloogiast ja majandamisest Veiko Uri uurimustest. Hübriidhaava esimesed istandikud on Eestis jõudnud raieringi teise poolde ja soovitusi metsaomanikele on esitanud käesoleva raamatu autor. Samas tuleb tunnistada, et meie metsakasvatusliku teaduse ja praktika kogemused on erinevate lehtpuuliikide osas oma põhjalikkuses küllaltki erinevad. Näiteks kaasikute kasvatamiseks oskame anda küllaltki detailseid soovitusi, kuid saare või sanglepa metsade teadliku majandamise kogemusi on väga vähe. Ja näiteks uusi tammekultuure võiks Eestis olla tunduvalt rohkem, kogemusi ja teadmisi meil selle puuliigi suhtes jätkub. Trükises kirjapandud metsakasvatuslikud tarkused moodustavad ühtse terviku juba varem kirjastamist leidnud metsanduslike käsiraamatute ja juhendmaterjalidega. Seetõttu soovitan lugejal tutvuda järgmiste kirjandusallikatega, mis on olnud ka selle raamatu koostamisel autorile toeks ja mida ta on püüdnud edasi arendada ning kaasajastada. Laiahaardelise ülevaate metsade kasvatamisest ja majandamisest leiate Eino Laasi toimetatud kõrgkooli õpikust „Metsamajandamise alused” (Tartu, 2011). Peamised metsanduslikud aabitsatõed on kirjas Viio Aitsami koostatud „Metsaomaniku käsiraamatus” (2012). Väga hea ülevaate metsakasvukohatüüpidest ja nende eristamise alustest, kultiveeritava puuliigi valiku alustest ja mulla ning metsa seostest võib leida: Erich Lõhmus, „Eesti metsakasvukohatüübid” (Tartu, 2004). Metsade uuendamise põhitõed ja praktilised soovitused, mõistetavana nii kõrgharidusega metsamehele kui ka algajale erametsaomanikule, on kirjas: Eino Laas, „Metsauuendamine ja metsastamine” ( Tartu, 2001). Soovitused, mida arvestada põllumaade metsastamisel, on koondatud trükisesse: Endla Asi, Raimo Kõlli, Eino Laas, „Põllumaade metsastamine” (SA Erametsakeskus, Tartu, 2004). Detailne ülevaade Eesti metsaressursist on kirjas metsastatistika aastaraamatutes. Käesolevas raamatus kasutatud arvulised andmed meie metsade kohta pärinevad: Aastaraamat „Mets 2014” (Tallinn, 2016). Kirjutisi lehtpuumetsadest, muuhulgas ka lehtpuudest XX sajandil ilmunud kirjanduse põhjalik loetelu, mis võib Eesti lugejale huvi pakkuda, on esitatud kogumikus: „Lehtpuupuistute kasvatamine Eestis”, koostajad H. Tullus, A. Vares (Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XIV, Tartu, 2001). Konspektiivses vormis on tarkused lehtpuude kasvatamisest kirjas pisiraamatus: Aivo Vares, Arvo Tullus, Ivar Sibul, „Lehtpuupuistute majandamine” (Tartu, 2004).
Lehtpuupuistute majandamine
(Põllumajandusministeerium, 2006) Vares, Aivo (koostaja); Tullus, Arvo (koostaja); Sibul, Ivar (koostaja)
Kaasikute, maarjakase, haavikute, hübriidhaava, sanglepikute, hall-lepikute, tammikute, saarikute majandamine.

Sirvi

Sirvi Raamatud Pealkiri järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud