Andmebaasi logo

Digivakk

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/7037

Sirvi

Sirvi Digivakk Märksõna "emised" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3
  • Pisipilt
    Kirje
    Emise emakapõletiku ravijuhis
    (Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Jeremejeva, Julia (koostaja)
    Emise emakapõletikku põhjustavad bakterid, kes tungivad läbi avatud emakakaela emakasse. See võib juhtuda poegimisel, poegimisjärgsel perioodil või emise seemendamise või paarituse ajal. Emakapõletiku esmaseks tunnusteks on patoloogilise nõre eritumine tupest. Selline nõre eritub sagedamini perioodidel, kui emakakael on avatud: inna ajal (juba mõned päevad enne innatunnuste tekkimist ja indlemisel) ning poegimisjärgselt. Lisaks emakapõletiku korral erituvale nõrele, esineb emistel ka normaalset tupenõre eritust. Eeskätt mõned päevad pärast poegimist või seemendust. Oluline on eristada põletikulist nõret füsioloogilisest. Normaalne emakanõre on läbipaistev või kreemikas-valge, limane ja lõhnatu. Samas võib see sisaldada helbeid ning poegimisjärgselt verd. Emakapõletiku korral on nõre värvus valge, kollakas, hallikas või rohekas ning mõnel juhul veresegune. Põletikuline nõre võib olla lõhnatu või haisev (teatud bakternakkuste korral). Emise kehatemperatuur ja üldseisund on emakapõletiku põdemisel üldjuhul normaalne. Normaalse ja põletikulise emakanõre eristamist peab tegema ainult loomaarst! Emakapõletiku ravikuuri määrab loomaarst, kes enne ravikuuri alustamist teeb kindlaks, kas nõrevool pärineb emakast, tupest või hoopis kusepõiest. Loomaarst alustab antibiootikumiravi ainult juhul, kui ta on kinnitanud emakapõletiku diagnoosi. Antibiootikumide valik sõltub emakapõletike haigustekitajatest ning nende antibiootikumitundlikkusest.
  • Pisipilt
    Kirje
    Emise jalahaiguste ravijuhis
    (Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Jeremejeva, Julia (koostaja)
    Emise lonkamine on peamiselt põhjustatud valust. Valu põhjustavad sõrgade või sõrapadjandi, liigeste ja lihaste traumad ning liigese või lihaste põletikud. Sead lonkavad lühikest aega (paar minutit) juhul, kui nad pärast pikemat lamamist püsti tõusevad ning allpoololnud jäsemed on nn “surnud”. Selline longe möödub iseenesest ning sekkumist ei vaja. Sulus vabalt elavate emiste lonkamine on kergemini avastatav võrreldes poegimis- või seemenduspuuris olevate emistega. Lonkav emis lamab rohkem ja hoiab ennast teistest eemal. Valust tingituna on selline emis närviline ja häälitseb kõvasti. Kuna ta ei suuda teiste loomadega sööda saamisel konkureerida, kõhnub haige loom kiiresti. Jalahaigust põdev emis tipib sõrgadel või ei toeta haiget jalga maha. Jalahaiguse kahtlusel tuleb emisel lasta kõndida mööda koridori, et tuvastada haige jalg. Haige jala avastamisel peab emist hoolikalt edasi uurima. Vaadake ja katsuge üle kõik jäsemed ja liigesed ning võrrelge jäsemete seisundit. Põletikus liiges on kuum, turses ja valulik. Tõstke haige jalg ülesse ja hinnake nii sõrgade kui sõrapadjandite seisundit. Kui tegemist on traumaga, siis on piirkond küll valus ja kergelt turses, kuid kuumust ei esine. Sellisel juhul ei ole antibiootikumiravi vajalik. Antibiootikumiravi on näidustatud ainult ägeda liigesepõletiku korral. Liigesepõletikku põhjustavad peamiselt bakterid Streptococcus suis või Mycoplasma spp. Kroonilise liigesepõletiku diagnoosimisel on vajalik looma praakimine karjast, kuna ravi on väga pikk ning ravitõhusus madal.
  • Pisipilt
    Kirje
    Emise udarapõletiku ravijuhis
    (Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Jeremejeva, Julia (koostaja)
    Emise udarapõletik tekib peamiselt imetamisperioodil, harvemal juhul pärast põrsaste võõrutamist või emise tiinuse ajal. Udarapõletikku põhjustavad enamasti keskkonnas elavad bakterid Escherichia coli, Klebsiella spp. ning pseudomoonased. Seega on peamiseks udarapõletiku riskiteguriks märg ja ebahügieeniline keskkond. Kuna imetava emise udarapõletik mõjutab nii emise üldist seisundit kui ka põrsaste tervist, kasvu ja ellujäämist, tuleb ravi alustada nii ruttu kui võimalik. Antibiootikumiravi määrab ainult loomaarst! Udarapõletiku esmaseks tunnuseks on udaraturse, punetus ja valulikkus. Valulikkus on täheldatav ka põrsaste imemise ajal ning imemise ajal võib emis oma põrsad “ära magada”. Ägeda põletiku korral esineb emisel palavik (üle 40,0ºC). Kui emise udarapõletik on kestnud enam kui kaks päeva või haaratud on enim imeteid, võivad põrsad kõhnuda ning esineda võib ka nende surevust. Loomaarst hindab haigestunud emise üldseisundit ning udarapõletiku raskusastet. Antibiootikumiravi ei ole vaja alustada, kui emise kehatemperatuur on normaalne. Loomaarst alustab antibiootikumiraviga ägeda udarapõletiku korral, kui emise kehatemperatuur on tõusnud, emis ei söö ja põrsaste toitumus on madal, olenemata, et põrsastel haigustunnused puuduvad. Kui olete märganud tiinel või vabal emisel ühe või mitme udarapiirkonna suurenemist ja tihkenemist, kuid udar ei ole kuum, punetav ega valulik, on suure tõenäosusega tegemist aktinomükoosi või aktinobatsilloosiga. Kui tihkestunud ala ei ole suur (kanamunast väiksem) ja antibiootikumiravi algab varakult, tervistub emis hästi. Antibiootikumi esmavalikuks on penitsilliini sisaldavad süstelahused. Kui tihkestumist leitakse suuremal määral, on ravitulemus halb, sest udarakude on tugevasti kahjustunud. Selline loom tuleb karjast praakida, et vältida haigust tekitavate bakterite levikut tervetele loomadele.