Andmebaasi logo

Digivakk

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/7037

Sirvi

Sirvi Digivakk Märksõna "emakapõletik" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2
  • Pisipilt
    Kirje
    Emise emakapõletiku ravijuhis
    (Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Jeremejeva, Julia (koostaja)
    Emise emakapõletikku põhjustavad bakterid, kes tungivad läbi avatud emakakaela emakasse. See võib juhtuda poegimisel, poegimisjärgsel perioodil või emise seemendamise või paarituse ajal. Emakapõletiku esmaseks tunnusteks on patoloogilise nõre eritumine tupest. Selline nõre eritub sagedamini perioodidel, kui emakakael on avatud: inna ajal (juba mõned päevad enne innatunnuste tekkimist ja indlemisel) ning poegimisjärgselt. Lisaks emakapõletiku korral erituvale nõrele, esineb emistel ka normaalset tupenõre eritust. Eeskätt mõned päevad pärast poegimist või seemendust. Oluline on eristada põletikulist nõret füsioloogilisest. Normaalne emakanõre on läbipaistev või kreemikas-valge, limane ja lõhnatu. Samas võib see sisaldada helbeid ning poegimisjärgselt verd. Emakapõletiku korral on nõre värvus valge, kollakas, hallikas või rohekas ning mõnel juhul veresegune. Põletikuline nõre võib olla lõhnatu või haisev (teatud bakternakkuste korral). Emise kehatemperatuur ja üldseisund on emakapõletiku põdemisel üldjuhul normaalne. Normaalse ja põletikulise emakanõre eristamist peab tegema ainult loomaarst! Emakapõletiku ravikuuri määrab loomaarst, kes enne ravikuuri alustamist teeb kindlaks, kas nõrevool pärineb emakast, tupest või hoopis kusepõiest. Loomaarst alustab antibiootikumiravi ainult juhul, kui ta on kinnitanud emakapõletiku diagnoosi. Antibiootikumide valik sõltub emakapõletike haigustekitajatest ning nende antibiootikumitundlikkusest.
  • Pisipilt
    Kirje
    Lehma emakapõletiku ravijuhis
    (Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Kask, Kalle (koostaja)
    Kõige sagedamini haigestuvad lehmad esimesel poegimisjärgsel nädalal. Emakapõletik tekib alati, kui lehmal esineb päramiste peetus või antakse poegimisabi. Emakapõletike riskifaktoriteks võivad olla ka nakkushaigused ja saastunud söödad, mis mõjutavad organismi üldist immuunsust. Poegimisjärgsed emakapõletikud alluvad ravile hästi, juhul kui söötmis- ja pidamistingimused toetavad lehma tervistumist. Hilisemad emakapõletikud (1-2 laktatsioonikuul) tulenevad valdavalt väljaravimata jäänud, krooniliseks muutunud poegimisjärgsetest infektsioonidest või ebahügieenilistest seemendus- või pidamistingimustest.