Andmebaasi logo

VLI publikatsioonid

Selle valdkonna püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/3354

Sirvi

Sirvi VLI publikatsioonid Märksõna "ammoniaak" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2
  • Pisipilt
    Kirje
    Biogaasireaktoris kääritatud põllumajanduslike substraatide digestaadi (kääritusjäägi) keskmise keemilise koostise ja saasteainete (ammoniaak ja väävelvesinik) emissiooni määramine : aruanne
    (Eesti Maaülikool, 2016) Eesti Maaülikool; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Veterinaaria alusteaduste ja populatsioonimeditsiini osakond
    Käesoleval ajal toodetakse Eestis biogaasi viies suures biogaasijaamas, mille substraat pärineb põllumajanduslikest allikatest. Biogaasi toodetakse põhiliselt veise-, vähemal määral sea vedelsõnniku baasil. Lisasubstraatideks on ka veise-, sea- ja linnu tahesõnnik, rohusilo, teraviljajäägid ning toiduainetetööstuse jääkproduktid. Biogaasi sünteesiprotsessi käigus tekib orgaanilistest ühenditest (valgud, rasvad, süsivesikud) anaeroobses keskkonnas mikroobide elutegevuse tulemusena metaan (CH4) ning süsihappegaas (CO2). Samuti sisaldab biogaas sõltuvalt kasutatavast substraadist suuremal või vähemal määral ammoniaaki (NH3), väävelvesinikku (H2S) ning muid gaase. Nimetatud protsessi tulemusena muutub ka lähtematerjali (substraadi) keemiline koostis. Käärimisprotsessi käigus väheneb algmaterjali orgaanilise kuivaine sisaldus, sõltuvalt selle päritolust 20-80%. Orgaanilise aine lagunemise tagajärjel viiakse osa orgaaniliselt seotud lämmastikust ammooniumlämmastiku (NH4- - N) vormi, peamiselt ammooniumkarbonaadiks. Sellest tulenevalt suureneb kääritusjäägi ammooniumlämmastiku sisaldus 5-10% võrreldes vedelsõnnikuga. Tahesõnniku kääritamisel võib ammooniumlämmastiku osakaal isegi kahekordistuda (Roschke, 2003; Amon, Boxberger 2000, Amon jt.,2003). Digestaadi kõrgem ammooniumlämmastiku kontsentratsioon suurendab aga ammoniaagi emissioonipotentsiaali keskkonda. Kirjandusallikate andmetel substraadi üldlämmastiku sisaldus käärimisprotsessi jooksul oluliselt ei vähene. Võrreldes algmaterjaliga, suureneb veidi kääritusjäägi üldlämmastiku kontsentratsioon, kuna kuivaine laguneb ja selle osakaal väheneb. Teiste oluliste toitainete (P, K, Ca ja Mg) kogus kääritusjäägis ei muutu. Sarnaselt lämmastikuga viiakse osa fosforist anorgaanilisse vormi, mis on taimedele kergemini omastatav. Käärimisprotsessi käigus suureneb sarnaselt lämmastikuga ka teiste elementide kontsentratsioon (Jäkel jt., 2002; Amon jt., 2002). Projekti eesmärgiks oli selgitada, kuidas mõjutab anaeroobne kääritamine digestaadi keskmist keemilist koostist (üld-N, NH4--N, P, K kg/t) ja saasteainete (NH3 ja H2S) emissiooni digestaadi hoidlast säilitusperioodi kestel. Vedelsõnniku ja digestaadi keemilise koostise võrdlusandmetena kasutati põllumajandusministri määruses nr. 71 (14.07.2014) „Eri tüüpi sõnniku toitainete sisalduse arvestuslikud väärtused, sõnnikuhoidlate mahu arvutamise metoodika ja põllumajandusloomade loomühikuteks ümberarvutamise koefitsiendid“ lisas 3 (https://www.riigiteataja.ee/akt/116072014008) toodud näitajaid. Ammoniaagi ja väävelvesiniku lendumise keskmisi näitajaid võrreldi SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse 2010.a. keskkonnakorralduse alamprogrammi projekt nr. 5 (sihtfinantseerimise leping nr. 10-4 10-1583) „Sõnnikuhoidlatest välisõhku lenduvate lämmastik- (NOx, NH3) ja väävliühendite (H2S) emissioonifaktorite määramine“ tulemustega (http://vl.emu.ee/userfiles/instituudid/vl/VLI/tervisjakeskk/KIK_2010_5.pdf) .
  • Pisipilt
    Kirje
    Sõnnikuhoidlatest välisõhku lenduvate lämmastik- (NOₓ, NH₃) ja väävliühendite (H₂S) emissioonifaktorite määramine : aruanne
    (Eesti Maaülikool, 2012) Eesti Maaülikool; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Looma tervise ja keskkonna osakond
    Loomakasvatusest lendub välisõhku süsihappegaasi (CO2), metaani (CH4), ammoniaaki (NH3), dilämmastikoksiidi (N2O) ja väävelvesinikku (H2S). Vastavalt Välisõhu kaitse seadusele (RT I 2004, 43, 298) on saasteainete atmosfääri viija kohustatud maksma saastetasu. Loomakasvatuses on käesoleval ajal suurimaks kuluallikaks saastetasu, mida makstakse ammoniaagi ning vähemal määral dilämmastikoksiidi õhkupaiskamise eest. Saasteainete koguste kalkuleerimiseks kasutatakse keskkonnaministri määruses nr. 48 (RTL 2008, 99, 1390) „Looma- ja linnukasvatusest välisõhku eralduvate saasteainete heitkoguste määramismeetodid“ toodud metoodikaid ning emissioonifaktoreid. Nimetatud määruse vastuvõtmise vajadus tulenes Saastuse komplekse vältimise ja kontrollimise seadusest (RT I 2001, 85, 512), mis kohustas künnisvõimsusi ületavaid loomakasvatusettevõtteid taotlema keskkonna kompleksluba. Kompleksloa üheks osaks on saasteainete emissiooni arvutused, mis on ka saastetasude maksmise aluseks. Määrusest nr. 48 tulenevalt on peamine saasteainete lendumise allikas sõnnikuhoidla. Hoidlatest lenduvate saasteainete emisioonifaktorid on üle võetud Euroopa Liidu vastavatest dokumentidest, peamiselt kasutati IPPC BREF materjale. Kuna Eestis on vedelsõnnikutehnoloogiat laialdasemalt kasutatud alles viimasel kümnendil, siis puuduvad ka saasteainete emissioonifaktorite osas meie klimaatilistele tingimustele vastavad võrdlusandmed. Käesoleva uuringu eesmärkideks oli: 1) Hinnata tegelikku saasteainete (ammoniaak, väävelvesinik ja dilämmastikoksiid) lendumist erinevat tüüpi sõnnikuhoidlatest; 2) Vastavate (olemasolevate) emissioonifaktorite täpsustamine; 3) Pindalaühikust lähtuvate emissioonifaktorite leidmine. Määruses 48 on emissioonifaktorid esitatud protsendina potentsiaalse saasteaine hoidlasse ladustatud kogusest.