1. Bakalaureusetööd

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2497

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 92

Aberdiin-anguse ja herefordi noorpullide kontrollitud üleskasvatamise tulemuste analüüs aastatel 2018–2023
(Eesti Maaülikool, 2025) Luhalaid, Mirel; Teder, Siim (juhendaja); Söötmisteaduste õppetool
Eestis on kaks populaarsemat lihaveisetõugu aberdiin-angus (Ab) ja hereford (Hf). Nende jõudlusnäitajate analüüs oleks vajalik, et näha, kuhu aretusega jõutud on ning millele tuleks edaspidi keskenduda. Käesoleva töö eesmärk oli analüüsida Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi ning Eesti Maaülikooli koostöös läbiviidavas söötmiskatses olnud Hf ja Ab noorpullide katse lõppmasse, ööpäevaseid massi-iibeid ning söödakasutuse efektiivsust aastati. Autor püstitas hüpoteesid: 1. Katseaastate jooksul suurenevad pullikute keskmised lõppmassid ja ööpäevased massi-iibed; 2. Sööta efektiivsemalt kasutavate pullikute arv katses suureneb aastate jooksul. Töös analüüsiti katsesse võetud pullikute tulemusi viie aasta vältel. Igal katseaastal kaaluti pullikuid kahe nädalaste intervallidega ning seejärel kahel järjestikusel päeval katseperioodi lõpus. Ab ja Hf pullikuid analüüsiti järgmiste näitajate osas: katse lõppmass, juurdekasv, ööpäevane massi-iive katses, söödakasutus ühe kg juurdekasvu kohta ning söödakasutuse efektiivsus. Keskmised lõppmassid olid mõlemal tõul suurimad katse kolmandal aastal ning väikseimad viimasel analüüsitud aastal. Samas olid ööpäevased massi-iibed suuremad katse esimesel ning väikseimad viimasel analüüsitud aastal. Ka söödakasutus oli mõlemal tõul parim katse esimesel aastal. Püstitatud hüpoteesid ei leidnud analüüsi põhjal kinnitust. Katseaastate vältel ei olnud võimalik teha järeldusi aberdiin-anguse ja herefordi pullide lõppmassi ja massi-iibe suurenemise ega söödakasutuse efektiivsuse paranemise kohta. On võimalik, et konkreetsemaid järeldusi saab tulevikus teha, kui analüüsida pikemat ajaperioodi või suuremat arvu noorpulle. Samuti oleks võimalik täpsemalt hinnata söödakasutust, kui analüüsida iga noorpulli söötmist individuaalselt.
Aflatoksiinide mõju juustus esinevatele piimhappebakteritele
(Eesti Maaülikool, 2021) Luik, Lisbeth; Andreson, Helena (juhendaja)
Juust on levinud piimatoode kogu maailmas. Sobilike niiskuse ning temperatuuri parameetrite tõttu, on juust hallitusseente arenemiseks hea keskkond. Mõned hallitusseente hulka kuuluvad Aspergillus perekonna liigid toodavad aflatoksiini, mis omab kantserogeenseid, mutageenseid ja immunosupressiivseid omadusi ning mida on 1990. aastal ilmunud teadusartiklis seostatud juustude hilise paisumisega, olles seni teadaolevalt ainus teadustöö, mis sellist seost kajastab. Kuna juustude paisumine on piimatööstuste jaoks probleemiks ka tänapäeval, väärib antud teema laialdasemat uurimist. Bakalaureusetöö eesmärk on nii teaduskirjanduse kui eksperimentaalse töö alusel anda ülevaade aflatoksiinidest ja aflatoksiin B1 poolt avaldatavast mõjust juustus esinevatele piimhappebakteritele. Töö raames teostati katsed hilise paisumisega juustudes sisalduvate mikroobide isoleerimiseks, säilitamiseks ja arvukuse määramiseks ning hinnati erineva kontsentratsiooniga aflatoksiini mõju piimhappebakterite referentstüvedele ning juustudest isoleeritud kultuuridele. Leiti, et uuritud juustude mikrobioloogiliste analüüside tulemused olid üksteisega sarnased ning ei selgitanud hilise paisumise põhjuseid. Aflatoksiini poolt avaldatav mõju esines vaid ühest juustust isoleeritud fakultatiivselt heterofermentatiivse Lactobacillus paracasei puhul, kus nii glükoosi kui galaktoosi kasvusöötmega katsutites ilmnes 5. inkubatsioonipäevaks gaasi tootmine aflatoksiin B1 kontsentratsioonil 10-40 µg/ml. Nimetatud süsivesikutega kasvusöötmete puhul täheldati ka aflatoksiini pärssivat toimet L. paracasei happe tootlikkusele juba toksiini madalatel kontsentratsioonidel vastavalt 10 ja 1 µg/ml. Kokkuvõtteks võib öelda, et ehkki töö ei kinnitanud aflatoksiin B1 mõju homofermentatiivsete piimhappebakterite süsivesikute fermentatsiooniprotsessile ja selle seost juustude hilise paisumisega, väärib teema edasist uurimist suurema hulga juustude isolaatide ja starterkultuuridega, seahulgas piimatööstuse keskkonnas esinevate fakultatiivselt heterofermentatiivsete piimhappebakteritega.
Automaatseire rakendamine kääritamisprotsessi põhiparameetrite uurimiseks ja mudelite loomiseks pagaripärmi näitel
(2013) Birk, Maderiin; Poikalainen, Väino (juhendaja)
Antud töö kirjanduse ülevaate osas käsitletakse süsivesikuid ja käärituse protsessis kasutatavaid mikroobe. Põhjalikumalt on analüüsitud tööstuslikku fermentatsiooni, eriti pärmide abil ning keskkonnatingimuste mõju pagaripärmide ainevahetusele. Kirjanduse ülevaates analüüsitakse ka käärituse produkte ja nende kasutusvaldkondi. Ülevaatest selgus, et avaldatud on väga ulatuslik materjal, milles orienteerumiseks tuleks õppetöös enam panustada käärimise põhiparameetrite seirele ja vastavate mudelite koostamisele. Eksperimentaalses osas nendest vajadustest ka lähtuti. Töö eksperimentaalsest osast järeldus, et nii glükoosist kui ka sahharoosist toitelahuste kasutamisel on CO2 moodustumine märgatavalt intensiivsem kui laktoosi lahuses. Kõige intensiivsem oli CO2 moodustumine 10%-lises sahharoosi lahuses. Substraadis oleva toitelahuse kontsentratsiooni suurendamisega kaasneb intensiivsema süsihappegaasi moodustumine ja järelikult ka intensiivsem pärmirakkude elutegevus. Etanooli moodustus kõige enam 10%-se sahharoosi lahuse kasutamisel. Mõnevõrra väiksem oli käärimine glükoosilahuses. Laktoosi kasutamisel etanooli praktiliselt ei tekkinud. Pärmimassi muutusi kääritamise käigus kajastab substraadi hägusus. See näitaja on kasutatav käärimisel tekkiva pärmimassi koguse hindamiseks ja sellest mudelite koostamiseks. Kõiki neid parameetreid saab lihtsalt ja operatiivselt registreerida Vernieri andmehõive süsteemi abil. Kogutud andmestikust on mudelite koostamine kõige paindlikum tarkvarapaketi EXCEL abil. Eksperimentaalse osa tulemused ja kogemused on rakendatavad mikroobide ainevahetust käsitlevate laboratoorsete tööde väljatöötamisel. Pärmide kohta on esitatud ka vastavad ettepanekud mõningate laboratoorsete tööde läbiviimiseks.
Biokile mikrobioota leivatööstuse seadmetel
(Eesti Maaülikool, 2020) Kuzina, Aljona; Andreson, Helena (juhendaja)
Toiduga seotud bakterite poolt põhjustatud toiduainete riknemine on alati olnud suurteks probleemiks toiduainete tööstuses. Toidu riknemine on sageli tingitud biokilest, mida moodustavad bakterid toiduga kokkupuutuvatel pindadel, mistõttu seadmete puhtuse jälgimine ning biokile tekkimise vältimine on toiduohutuse tagamiseks väga oluline. Bakalaureusetöö eesmärk on anda ülevaade leivatööstuses juuretistega kokkupuutuvatel seadmetel esinevate biokilede mikroobikoosluste kohta ning teostada mikrobioloogiline ja molekulaarne uuring ühe Eestis tegutseva leivatööstuse seadmetelt kogutud biokileproovidega. Mikrobioloogilise uuringu käigus kirjeldati väljakasvanud mikroobide morfoloogiat, isoleeriti ning säilitati mikroobide puhaskultuurid. Seejärel eraldati uuritavast materjalist DNA ning teostati sellele PCR analüüs Staphylococcus aureus, Bacillus cereus, B. subtilis ja Klebsiella pneumoniae tuvastamiseks. Leiti, et 26% uuritavas materjalis esines B. cereus, B. subtilis ja K. pneumoniae. S. aureus’e DNAd antud proovides ei tuvastatud. Samuti selgus, et ühes biokileproovis võivad esineda mitmed patogeenide liigid korraga, mis tõenäoliselt muudab biokile hävitamisele veelgi resistentsemaks ning millega suureneb leivajuuretise saastumise oht. Kokkuvõtteks võib öelda, et leivatööstuse seadmetel esinevad potentsiaalselt patogeensed bakterid on võimelised moodustama bakteriaalseid kooslusi ning püsima biokiles pika perioodi jooksul. Töö raames isoleeritud mikroobide puhaskultuurid ning biokilest eraldatud DNA säilitatakse edasisteks uuriguteks temperatuuril -80 °C.
Bioplasti tootmine toidujäätmetest ja kasutamise võimalused toiduainetetööstuses
(Eesti Maaülikool, 2021) Danneberg, Kristel; Aav, Alice (juhendaja); Jõgi, Katrin (juhendaja)
Naftapõhiste plastide ja toidujäätmete üleküllus ning kahjulik mõju keskkonnale on pannud plasti tootjaid vaatama jätkusuutlikumade variantide suunas. Selliseks lahenduseks on bioplast ning bioplasti tootmine toidujäätmetest. Bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida bioplasti tootmist toidujäätmetest ning selle kasutamist toiduainetetööstustes. Kirjanduse analüüsis anti ülevaade erinevatest bioplasti liikidest, bioplasti tootmisvõimalustest toidujäätmetest, kasutamise võimalustest toiduainetetööstustes, lagunemisest erinevates tingimustes ning bioplasti eelistest ja väljakutsetest. Levinumateks bioplastideks on PHA, PLA ning tärklisepõhised plastid. Töö eksperimentaalses osas keskenduti erineva taustaga ettevõtete teadmistele toidujäätmetest bioplasti tootmisel, nende väljakutsetele ning ettevõtete kasutatavatele bioplastidele ning tuleviku väljavaadetele. Naftapõhist plasti on hakatud järjest rohkem asendama bioplastiga toiduainete pakendamises. Pakenditootjad ja toidutööstused soovivad kasutada jätkusuutlikumaid ning kliendile hinnasõbralikumaid bioplaste, et olla konkurentsis naftapõhise plastiga, aga samal ajal hoides meie keskkonda. Toidujäätmetest bioplasti kasutamine selliseid võimalusi pakub, vähendades sellega toidujäätmete sattumist prügilatesse ja kasvuhoonegaaside emissiooni.
Diammoniumfosfaadi mõju pärmi kasvule mõdu tootmisel
(Eesti Maaülikool, 2025) Sikora, Helen; Sahharov, Pavel (juhendaja); Pisponen, Anna (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Diammoniumfosfaati kasutatakse laialdaselt pärmi kasvutingimuste parandamiseks erinevate kääritamisprotsesside käigus, sealhulgas mõdu tootmisel. Eesti Maaülikooli Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetooli laboris viidi läbi eksperimentaalne uuring, mille eesmärk oli hinnata diammoniumfosfaadi lisamise mõju Saccharomyces cerevisiae Lalvin D47 pärmitüve kasvule ja fermentatsiooniprotsessi kulgemisele mõdu valmistamisel. Eksperimentaalse töö käigus valmistati erineva toitainesisaldusega mõdu virded ja jälgiti pärmi kasvu, pH väärtuse, tiitritava happesuse, Brixi ja etanoolisisalduse muutusi 14-päevase fermentatsiooniperioodi vältel. Katsetes võrreldi kolme rühma: toitaineteta kontrollrühm ja kaks erineva DAP (diammoniumfosfaadi) lisamise tasemega rühma (0,15 g/L ja 0,3 g/L). Tulemused näitasid, et DAP-i lisamine soodustas pärmirakkude kasvu ja elujõulisust, kiirendas suhkrute tarbimist, tõstis tiitritavat happesust ning suurendas etanoolisisaldust võrreldes toitaineteta rühmaga. Kõige intensiivsem pärmikultuuri areng ja suurim lõppetanoolisisaldus (10,72% vol) saavutati rühmas, kus virdele lisati 0,3 g DAP-i liitri kohta. Saadud tulemused kinnitasid, et diammoniumfosfaadi kasutamine fermentatsiooni toetajana parandab mõdu tootmise efektiivsust ning aitab säilitada fermentatsiooni stabiilsust. Lisaks tõstab DAP lisamine lõpp-produkti kvaliteeti, olles väärtuslik optimeerimislahendus mõdu tootmise protsessides.
Differences between pet rabbit and farm rabbit welfare
(Eesti Maaülikool, 2024) Neeve, Henri; Arney, David Richard (advisor); Carnovale, Francesca (advisor)
The welfare differences between pet rabbits and farm rabbits involve various aspects of animal husbandry, such as housing, feeding, social needs and environmental conditions. Since rabbits are naturally social animals, who typically live in groups, they can experience several problems related to anxiety and stress due to loneliness in domestic settings. Anxiety and stress can lead to numerous health and behavioural issues in rabbits, such as aggression and self-harm (inclucing pulling out their own fur). The aim of this study was to identify the welfare and health problems that occur most frequently in both pet rabbits and farm rabbits, as well as to find possible solutions for these issues. The results revealed that pet rabbits had a greater variety of diseases and health disorders compared to farm rabbits. The difference could be attributed to the intensive farming practices, where many farm rabbits do not live beyond 12 weeks of age, thereby avoiding age-related health issues. Pet rabbit owners also visit veterinarians for more frequent check-ups, providing early detection and more specific categorization of various diseases. This study highlights the need to improve rabbit welfare by considering their natural needs in both home and farm environments.
Eesti mahepiimalehmade jõudlusnäitajate analüüs aastatel 2017-2019
(Eesti Maaülikool, 2020) Kangur, Kadi; Leming, Ragnar (juhendaja)
Eestis on mahetootmine viimasel ajal kiiresti arenenud ja mahemaa osakaal kogu põllumajanduslikust maast moodustab juba üle 21%. Sarnast kasvu ei ole aga toimunud mahepiima tootmisel ja viimasel viiel aastal on mahelehmade arv Eestis püsima jäänud. Antud bakalaureusetöö eesmärgiks oli analüüsida mahelehmade tootmisnäitajaid aastatel 2017-2019. Töö alaeesmärgid olid: 1) Analüüsida mahelehmade järgnevaid jõudlusnäitajaid: toodangunäitajad, piima somaatiliste rakkude arv ja -karbamiidi sisaldus ning eluea toodangu näitajad 2) Selgitada välja mahelehmade karjast väljamineku peamised põhjused. Mahepiimatootjate üldandmed saadi Põllumajandusametist. Analüüsiti vaid jõudluskontrollis osalevate tootjate karju, mille tulemusena jäi valimisse 18 tootjat. Andmete analüüsimiseks kasutati programmi MS Excel. Keskmine 305 päeva piimatoodang Eesti mahekarjades aastatel 2017-2019 oli 5828 kg. Aastate lõikes oli 305 päeva keskmine piimatoodang mahekarjades teinud alates 2018. aastast ligikaudu 320 kg suuruse tõusu 5982 kg-ni 2019. aastal. Eesti mahefarmidest kogutud kontroll-lüpside analüüsimise tulemusena saadi 2017-2019 aastal keskmiseks ööpäevaseks piimatoodanguks 18,8 kg. Keskmine piima rasvasisaldus mahekarjades antud perioodil oli 4,40% ja valgusisaldus 3,41%. Analüüsist selgus, et keskmine somaatiliste rakkude arv piima milliliitri kohta oli mahekarjades 506 tuhat. Aastatel 2017-2019 mahekarjadest kogutud keskmine karbamiidi kogus piimas oli 222mg/l . Uuritud mahelehmade peamise karjast väljamineku põhjusena toodi välja sigimisprobleemid. Keskmine mahepiimalehmade eluea piimatoodang oli aastatel 2017.- 2019. 20 367 kg
Eestis kasvatatavate kartulisortide tärklisesisaldus ja tärkliseosakeste suurusjaotus
(2014) Gnatjuk, Anastasia; Põldvere, Aarne (juhendaja); Pisponen, Anna (juhendaja)
Tärklis on üks tähtsamatest polüsahhariididest, mis koosneb glükoosi molekuli jääkidest, täpsemalt amüloosist ja amülopektiinist. Tärklis kuulub sahhariidide hulka, teda leidub enamasti taimerakkudes. Tärklist saadakse kartulist, maisist, nisust ja teistes taimedest. Viimati uuriti Eestis kasvatavate kartulite tärkliseterade suurust ja suurusjaotus üheksakümnendate aastate keskpaigas. Sellest ajast praeguse ajahetkeni on Eestis mitmed kartulisordid läinud kasutusest välja, on aretatud ja sisse toodud mitmeid uusi kartulisorte. Meil puuduvad andmed uute kartulisortide tärklisesisalduse, tärkliseosakeste struktuuri ja suurusjaotuse kohta. Eeltoodud näitajate määramises seisnebgi käesoleva bakalaureusetöö teema aktuaalsus ja uudsus. Bakalaureusetöö eesmärkideks seati Eestis kasvatatavate kartulisortide mugulate tärklisesisalduse, terade läbimõõdu ning suurusjaotuse välja selgitamine. Kirjaduse osas vaadeldi tärklise koostise struktuuri ning kvaliteedi ning tärklise tootmise tehnoloogiat. Eksperementaalses osas viidi läbi kaks katseseeriat. Esimeses seerias uuriti Eestis kasvatatavate sortide kartulimugulate tärklisesisaldust ning teises tärkliseosakeste läbimõõdu ja suurusjaotust. Esimeses seerias uuriti Eesti Maaülikooli Põllumajanduse ja Keskkonnainstituudist pärinevat 10 erinevat kartulisorti. Esimeses katseseerias vaadeldi sordi kohta 10-11, teises viit kartulit. Kümnest kartulisordist on kõige kõrgema keskmise tärklisesisaldusega kartulisort „Maret“ (15,9%) ning kõige madalamaga sort „Satina“ (10,5%). Kõrgema kuivainesisaldusega olid kartulisordid „Maret“, „Sulev“ ja „Ants“, madalamaga aga „Satina“, „Congo“ ja „Reet“. Eestis kasvatatavate kartulisortide keskmine tärkliseterade läbimõõt kõikus 22–29 µm. Kõige suurema keskmise tärkliseterade läbimõõduga oli kartulisort „Red Scarlett“ (29,7 µm) ning kõige väiksemaga kartulisort „Reet“ (22,1 µm). Kõrgema kuivainesisaldusega olid kartulisordid „Maret“, „Sulev“ ja „Ants“, madalamaga aga „Satina“, „Congo“ ja „Reet“. Kartulid jaotati tärkliseterade läbimõõdu alusel järgmiselt: läbimõõt alla 10 µm; 10–15 µm; 15–20 µm; 20–25 µm; 25–30 µm ja üle 30 µm. Protsentuaalselt kõige rohkem suuri tärkliseosakesi kartulisortidel „Ants“, „Maret“ ja „Red Scarlett“. Keskmiste tärkliseosakeste osakaal oli kõige suurem kartulisordil „Reet“. Kartulisortidel „Sulev“ ja „Satina“ oli tärkliseosakesi läbimõõduga 20–25 µm kõige rohkem.
Eeterlike õlide kasutamine toiduainetööstuses
(Eesti Maaülikool, 2019) Anier, Liisa; Aav, Alice (juhendaja); Toiduainete tehnoloogia
Viimastel aastatel on tarbijad üha enam huvitatud toiduainete tootmismeetoditest ja toidus sisalduvatest komponentidest. Seeläbi on suurenenud nõudlus toiduainetele, mis on „võimalikult puhtad ehk sünteetiliste lisandite vabad“ ja „looduslikumad“, ent samal ajal turvalised toiduohutuse vaatepunktist. Eeterlike õlide antimikroobsetest omadustest ollakse teadlikud juba sajandeid. Kasvava nõudluse tõttu „looduslike toodete“ järele, peetakse eeterlike õlide kasutamist toiduainete tööstuses üheks võimalikuks sünteetiliste säilitusainete alternatiiviks. Käesoleva uurimistöö eesmärk on anda ülevaade eeterlike õlide kasutamisest toiduainetööstuses ning mujal, vaadelda eeterlike õlide koostist ning kirjeldada eeterlike õlide taimest ekstraheerimise võimalusi. Töö sisaldab ka hüpoteetilist katseplaani, mis on üles ehitatud Vrinda Menoni ja Gargi (2001) läbiviidud katsete põhjal. Katsetes kasutati hakkliha ja nelgi eeterlikku õli. Võrreldi nelgi eeterliku õli toimet toidupatogeenile Listeria monocytogenes erinevate kontsentratsioonide (0,5% ja 1%) ja temperatuuride (30oC ja 7 oC) juures. Tulemused kinnitasid, et nelgi eeterlikul õlil esineb antimikroobne toime L. monocytogenes suhtes.
Energia tähtsusest sporthobuste söötmisel
(2013) Juht, Heleni; Kärt, Olav (juhendaja); Rooni, Krista (juhendaja)
Hobused on rohusööjad, kuid nende seedeprotsess on mäletsejalistest palju erinev. Evolutsiooniliselt on hobused mäletsejalistest palju vanemad ja nad on kohanenud tarbima kiurikast rohtu, läbides selleks suuri vahemaid. Tänapäeval on hobuste kasutus inimese poolt oluliselt muutunud, üha vähem kasutatakse teda töö tegemisel, üha enam sporthobusena. Sporthobusena kasutatakse hobust väga erinevatel eelmärkidel, selle nimel tehakse sihikindlat aretustööd, selle nimel uuritakse hobuste toitumise füsioloogiat. Käesolevas bakalaureusetöös selgitatakse põhjalikumalt sporthobuste söötmise üht tahku – sporthobuste energiavajadust ja energiakasutust erinevat tüüpi füüsilise koormuse korral. Sporthobuste söötmine on väga individuaalne, see sõltub hobuse vanusest, füüsilisest koormusest, temperamenditüübist, tõust, keskkonnatingimustest jne. Hobused, sealhulgas sporthobused on söötade kvaliteedi suhtes palju tundlikumad kui mäletsejalised, sagedased on hobustel ka mitmesugused ainevahetushaigused, mis tulenevad eeskätt kergestiseeduvate süsivesikute liigsest söötmisest. Selleks, et vältida söötmisega seotud haigusi, et hobused oleksid terved ja võimelised taluma suuri koormuseid võistlustel ja treeningutel, tuleb tunda hobuste toitumisfüsioloogiat.
Erinevate faktorite mõju Eestis kasvatatavate lambatõugude lihajõudlusele ultraheliuuringute alusel
(2012) Zirnask, Kadri; Piirsalu, Peep (juhendaja)
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli hinnata 2011. aastal Eestis uuritud erinevate aretusfarmide eluslammaste lihassilma läbimõõtu ning minimaalset ja maksimaalset rasvakihi paksust landel ultraheliuuringute alusel. Samuti uuriti erinevate faktorite mõju Eestis kasvatatavate lambatõugude lihajõudlusele. Uuringute põhjal püüti hinnata erinevate lambatõugude ja erineva verelisusega eesti tumedapealiste ning eesti valgepealiste lammaste liha kvaliteeti. Mõõtmised teostati üheteistkümnes aretuskarjas, millest viis olid eesti tumedapealiste ja kuus eesti valgepealiste lammaste karjad. Iga karja talled kaaluti ja nende kehamass (kg) korrigeeriti kasvuiibe põhjal lammaste jõudluskontrolli arvutiprogrammi abil 100 päeva vanusele. Tallede lihassilma läbimõõt (mm) ja minimaalne ja maksimaalne rasvakihi paksus (mm) mõõdeti Aquila Vet ultraheliaparaadiga landepiirkonnas umbes 5-10 cm selgroo ogajätkest allpool. Kõikidest mõõtmistulemustest koostati andmete koondtabel, mille põhjal analüüsiti erinevate tõugude lihajõudlust tabelarvutussüsteemis MS Excel olevate statistikafunktsioonide abil. Lihassilma läbimõõdu ning minimaalse ja maksimaalse rasvakihi paksuse mõõtmised teostati keskmiselt tallede 114 päeva vanuses (vanuse standardhälve 13 päeva). Farmis 9 olid talled keskmiselt 105 päeva vanused ja farmis 6 juba 136 päeva vanused. Toodi välja uuritud farmide viljakusnäitajad jõudluskontrolli andmete põhjal 2010. ja 2011. aastal ja võrreldi erinevate aastate tulemusi omavahel. Kuigi mõlemal aastal oli uuritud lammaste arv erinev, ei olnud sigimisnäitajates suuri erinevusi. Üsna sarnased olid uttede paaritamise ja poegimise näitajad, samuti keskmine viljakus. 2010. aastal paaritati kokku 1009 utte, kellest poegis 962 looma. 2011. aastal paaritati 1031 utte, kellest poegis 977. Keskmine viljakus oli 2010. aastal 1,73 ja 2011. aastal 1,76 talle poeginud ute kohta. Väike erinevus oli aga eesti tumedapealiste lammaste tiinestumise protsendis. 2010. aastal oli see ligikaudu 3 % väiksem kui 2011. aastal. Dispersioonanalüüsiga kontrolliti erinevate faktorite ( tõug, verelisus, farm, pesakonna suurus) mõju statistilist olulisust uuritavatele tunnustele (100 päeva kehamass, lihassilma läbimõõt, rasvakihi minimaalne ja maksimaalne paksus), kusjuures kasutati Anova Single Factor analüüsifunktsiooni. Suurema 100 päeva kehamassi (keskmiselt 30,59 kg ) ja lihassilmaga (keskmiselt 22,85 mm) olid valgepealised lambad (eesti valgepealine, teksel). Tumedapealistel tõugudel (eesti tumedapealine, suffolk) oli aga õhem rasvakiht. Leiti ka, et tõul on statistiliselt oluline mõju nii 100 päeva kehamassile kui ka lihassilma suurusele (P < 0,05). Verelisuste järgi olid keskmisest ( 29,34 kg) suurema 100 päeva kehamassiga 50-85 % verelisusega dala, dorseti ja 85-100 % verelisusega tekseli talled. Samuti oli nendel talledel ka kokkuvõttes keskmisest (21,84 mm) suurem lihassilma läbimõõt. Keskmisest väiksema lihassilma läbimõõduga olid 100 % verelisusega eesti tumedapealised ja 85-100 % verelisusega suffolki talled. Mainitud suffolki talledel oli ka kõige õhem rasvakiht, kuna nad kõik pärinesid ühes farmist ja neid peeti aastaringselt väljas. Dispersioonianalüüsi põhjal selgus, et ka farmil oli statistiliselt oluline mõju tallede 100 päeva kehamassile ja ka lihassilma suurusele (P < 0,05). Farmides, kus lambad said olla talveperioodil laudas, oli talledel suurem 100 päeva kehamass ja lihassilm. Ühes farmis, kus lambad olid aastaringselt väljas olid need näitajad teistega võrreldes märgatavalt väiksemad. Tulevikus oleks huvitav uurida võrdluseks ka teisi lambaid aastaringselt väljas pidavaid farme, siis saaks parema ülevaate selliste elutingimuste mõju kohta lihajõudlusele. Selgus, et pesakonna suurusel oli oluline mõju nii tallede 100 päeva kehamassile, kui lihassilma läbimõõdule ning rasva minimaalsele ja maksimaalsele paksusele landel (P < 0,05). Üldkeskmisest suurema 100 päeva kehamassi (29,34 kg) ja lihassilma läbimõõduga (21,84) olid kokkuvõttes üksiktalled (vastavalt 33,72 kg ja 23,23 mm). Üksiktalledel oli 100 päeva kehamass üle 5 kg ( 18,8% võrra) suurem kaksiktallede vastavast näitajast ning lihassilma läbimõõt üle 1,5 mm (7,9% võrra) suurem kui mitmiktallena sündinud eakaaslastel. Kaksik- ja kolmiktallede mõõtmistulemused olid üsna sarnased. Korrelatsioonanalüüsil leiti, et kasvu ja erinevatel lihajõudlusnäitajatel (100 päeva kehamass, lihassilma läbimõõt, minimaalne ja maksimaalne rasvakihi paksus) on omavahel positiivne seos. Kui tallel suureneb lihassilm, siis üldiselt pakseneb ka rasvakiht landel, sest 100 päeva kehamassi ja lihassilma läbimõõdu vahel oli tugev positiivne seos (+0,75). See näitab, et kui lambakasvataja teeb valiku 100 päeva kehamassi fenotüübilise (100 päeva kehamass) või genotüübilise (100 päeva kehamassi hinnatud aretusväärtus) näitaja alusel, suurendab ta sellega lammaste lihassilma suurust karjas. Tänapäeval kogutakse jõudluskontrollis lammaste aretustöö tarbeks üha vähem tunnuseid ja registreeritakse neist olulisemad (tallede 100 päeva kehamass, uttede sigimisnäitajad). Käesoleva uurimustöö põhjal saab järeldada, et talle 100 päeva kehamass mõjutab oluliselt lihassilma läbimõõtu ja sellest tulenevalt ka lammaste lihakehade kvaliteeti. Tulevikus võiks mõõtmistulemustele lisada lihakehade tapajärgsed uuringud, et teada saada lihassilma suuruse ja rasvakihi paksuse seoseid lihakeha koostisega. Faktoritest mõjutasid tallede 100 päeva kehamassi ja lihassilma läbimõõtu lamba tõug, farm ja pesakonna suurus.
Erinevate tehnoloogiate rakendamine tammetõrujahu valmistamisel ja nende mõju jahu füüsikalis-keemilistele näitajatele
(2015) Truu, Liisa; Saar, Raili (juhendaja)
Bakalaureusetöö eesmärkideks oli uurida hariliku tamme (Quercus robur) tõrudest valmistatava jahu füüsikalis–keemiliste näitajate muutusi vastavalt valmistusmeetodile, anda ülevaade tammetõrujahu koostisosade mõjust organismi füsioloogilistele funktsioonidele ning uurida nii tarbijate kui ka pagari- ja/või kondiitriettevõtete huvi tammetõrujahu kasutamise vastu. Kirjanduse ülevaates on käsitletud tammetõrude ja neist valmistatud toodete kasutamist, jahuks töötlemise tehnoloogiaid, tammetõrujahu omadusi ning Quercus robur`i tõrude keemilist koostist ja nende mõju organismi füsioloogilistele funktsioonidele. Tammetõrusid ja neist valmistatud produkte on aasta-tuhandeid kasutatud nii toiduna kui ka rahvameditsiinis, kuid tõrudes sisalduvad mõruained ehk tanniinid, on suurtes kogustes organismile kahjulikud ning seetõttu tuleb nende sisaldust vähendada erinevaid meetodeid rakendades. Antud töö eksperimentaalses osas kasutati kahte tanniinide vähendamise tehnoloogiat, mis erinesid üksteisest leotamise etapi poolest. Ühes tehnoloogias kasutati tanniinide eemaldamiseks tammetõrujahu leotamist +4 ºC vees 6 päeva jooksul ning teises, tervete tõrude, leotamist 80 ºC vees ühe tunni ja 30 minuti jooksul, millele järgnes tõrude purustamine ning vees leotamine sama temperatuuri juures 60 minutit. Mõlema tehnoloogia kasutamisel vähenes märgatavalt tanniinide sisaldus, kuid parema tulemuse andis külma meetodiga töötlemine, kus tanniinide sisaldus vähenes 12,95%-lt 3,71%-ni. Antud tehnoloogiatega väheneb ka mineraalainete sisaldus, mis on tugevas seoses tanniinide sisaldusega (r=0,999). See-eest suurenevad töötlemise käigus teiste toitainete, nagu rasva-, valgu- ja süsivesikute sisaldused. Tarbijate ja ettevõtete küsitlusest selgus, et Eestis oleks turgu tammetõrujahule ja sellest valmistatud toodetele, kuna 96,51% tarbijatest oleks nõus antud toodet proovima ja tarbima. 21,74% pagari- ja/või kondiitriettevõtetest oleks tammetõrujahu kasutamisest kindlasti huvitatud ning kasutamist kaaluksid 69,57%.
Fermenteeritud kaerajoogi väljatöötamine keefiri starterkultuuri abil
(Eesti Maaülikool, 2025) Paluoja, Paula Elise; Sahharov, Pavel (juhendaja); Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetool
Taimsed piimatoodete alternatiivid koguvad järjest rohkem populaarsust, sest need sobivad suuremale tarbijaskonnale. Fermentatsiooni järgselt võivad need joogid omandada probiootilise toime, mis tugevdab seedesüsteemi mikrofloorat. Tootmisprotsessis keeruline saavutada taimsest toorainest toodet, mis sarnaneks sensoorsete omaduste poolest keefirile. Üheks põhjuseks on taimses joogis leiduvate valkude ja rasvade väiksem sisaldus, mis mõjutab tekstuuri, maitse tasakaalu ja fermenteerimisvõimet. Bakalaureusetöö eesmärk oli uurida keefiriseene ja starterkultuuriga fermenteeritud kaerajoogi omadusi. Töö raames fermenteeriti kuus proovi, mille suhkrusisaldus oli 2%, 3% ja 4%. Lisati vastavalt starterkultuur või keefiriseen. Fermentatsioon toimus 18 tundi temperatuuril 37 °C. Enne fermenteerimist määrati kaerajoogi tiitritav happesus, pH ja lahustunud kuivaine sisaldus (Brix). Pärast katsete lõppu määrati samuti tiitritav happesus, pH, Brix ning lisaks viidi läbi sensoorne analüüs, kus hinnati välimust, lõhna, maitset, konsistentsi, magusust ja happesust. Töö tulemustest selgus, et kõikide proovide pH langes algtasemelt 7,49±0,046 vahemikku 4,59–4,95. Madalaima pH oli proov KJ 2% (4,59±0,49), millel oli ka kõrgeim tiitritav happesus (43,87±2,57 °Th). Statistiliselt oluline erinevus tiitritavas happesuses ilmnes proovide KJ 3% ja KS 3% vahel (p = 0,0014). Brix langus viitas sellele, et fermentatsiooni käigus tarbisid mikroorganismid aktiivselt suhkrut. Sensoorse analüüsi tulemuste põhjal selgus, et starterkultuur ja suhkru kontsentratsioon mõjutas enim magususe ja happesuse tajumist. Parima lõhnahinnangu sai proov KJ 3%. Välimuse ja konsistentsi hinnangud ei erinenud märgatavalt. Keefiriseenega katse teise korduse proovid jäeti sensoorsest hindamisest välja, kuna jook oli visuaalselt ja lõhna poolest riknenud – jook eraldus tugevalt, muutus tükiliseks ja lõhnas alkohoolselt. Käesoleva bakalaureusetöö tulemused näitavad, et stabiilsema tulemuse annab fermentatsioonil starterkultuuride kasutamine. Lisaks mõjutab starterkultuuri ja suhkru kontsentratsiooni kooslus keemilisi ja sensoorseid omadusi. Kokkuvõttes saab kaerajoogist valmistada taimset keefiri alternatiivi, mille organoleptilised omadused vajavad veel optimeerimist.
Fermenteri tööpõhimõte ja kasutusvõimalused mikrobioloogias
(Eesti Maaülikool, 2021) Sahharov, Pavel; Andreson, Helena (juhendaja); Abel, Maarja (juhendaja)
Fermentereid ehk bioreaktoreid kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades, sealhulgas näiteks teaduslaborites mitmesuguste mikrobioloogiliste protsesside uurimiseks. Ka Eesti Maaülikooli Toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetooli mikrobioloogia laboris on Applikon my-Control 2 L mahutavusega fermenter, millel seni puudus varasem kasutuskogemus, kuid mis omab suurt potentsiaali erinevateks rakendusteks nii mikrobioloogias kui ka toiduteaduses laiemalt. Bakalaureusetöö eesmärk on anda põhjalik ülevaade fermenterite tööpõhimõtetest, kasutusaladest ning eksperimentaalse töö alusel koostada Applikon my-Control fermenteri kasutusjuhend. Eksperimentaalse töö jaoks kasutati fermenteri riist- ja tarkvara kahe pärmikultuuri kasvatamisel, et jälgida fermentatsiooniprotsessi kulgu ja hinnata seadme töö stabiilsust. Eksperimentaalses osas jälgiti fermenteri erinevate seguri kiiruste (100-300 rpm) mõju pärmiliikide Saccharomyces pastorianus ja Saccharomyces bayanus rakkude arvule, kaalule ja kasvusöötme pH väärtusele fermentatsiooniprotsessi käigus. Leiti, et S. pastorianus’e kasvatamiseks sobisid kõik valitud segamiskiirused 100-300 rpm, kuid suurim pärmirakkude arvu muutus registreeriti segamiskiiruse 200 rpm kasutamisel (10,58 ± 0,08 log rakku/L). S. bayanus’e rakkude arvu määramine biomassi anduriga ebaõnnestus pärmi poolt moodustatud biokile tõttu, aga kaalu muutuse põhjal järeldati, et S. bayanus’e kasv toimus samuti kõige aktiivsemalt segamiskiiruse 200 rpm juures. Mõlema pärmi fermentatsiooniprotsessi käigus toimus esialgu kasvusöötme pH langus ning hiljem selle tõus. S. pastorianus kultuuri kasutamisel langes pH kuni 40. tunnini, aga S. bayanus’e fermentatsiooniprotsessi käigus langes pH minimaalseima väärtuseni juba 16 tundi pärast pärmi söötmesse lisamist. S. bayanus’e pH väärtuse muutused olid prominentsemad segamiskiiruse 300 rpm juures. Eksperimentide käigus saadud tulemused tõestasid Applikon my-Control seadme töö stabiilsust. Lisaks koostati katsete läbiviimise käigus Applikon my-Control 2 L fermenteri detailne kasutusjuhend, mis hõlbustab seadme edaspidist kasutamist erinevate katsete läbiviimisel.
Geneetilise muutlikkuse hindamine inbriidingukoefitsiendi alusel: põlvnemisandmed versus genoomiinfo
(Eesti Maaülikool, 2025) Kalaver, Heidi; Värv, Sirje (juhendaja); Tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetool
Piimaveiste aretuses on aina aktuaalsemaks teemaks paratamatu sugulusaretus ehk inbriiding. Selle mõjusid on hakatud rohkem uurima ja otsima, kuidas vältida loomade geneetilise mitmekesisuse vähenemist. Inbriidingu hindamiseks on erinevaid meetodeid, mida uuritakse ka antud töös. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida genoomiinfo ja sugupuuandmetel leitud inbriidingukoefitsientide vahelisi seoseid ja mõju jõudlus- ja funktsionaalsetele tunnustele. Töös analüüsiti 42 juba karjast lahkunud Eerika Farm OÜ eesti holsteini tõugu lehma andmeid. Tulemused näitasid, et keskmine inbriidsus genoomiandmetel (Froh) oli kõrgem kui põlvnemisandmete alusel (Fpk), kuid Froh ja Fpk vahelised seosed olid väga nõrgad. Antud töös saadi viie põlvkonna andmete põhjal keskmiseks inbriidingukoefitsiendiks Fpk5=0,0167 ning genoomiandmetega Froh>1Mb=0,0918. Genoomiinfo võimaldas kirjeldada üleüldist olukorda ning seoseid tunnustega sugulusaretuse taustal mitmekesisemalt. Uurimuse käigus selgus ka, et erineva pikkusega homosügootsete segmentide alusel leitud inbriidingu ja rea aretustunnuste vahel on erineva suunaga seosed, näiteks lühemad ROHid (Runs of Homozygosity) korreleerusid pigem positiivselt loomade funktsionaalsete tunnustega ning negatiivselt toodangu tunnustega ja vastupidi pikkade ROHide puhul.
Hapuvadaku väärindamise võimalused
(2013) Pertelson, Birgit; Mootse, Hannes (juhendaja); Poikalainen, Väino (juhendaja)
Töö eesmärkideks olid:  ülevaate koostamine hapuvadaku töötlemisest, selleks kasutatavatest tehnoloogiatest ja neutraliseerimiseks sobilikest ainetest.  Selgitada hapuvadaku neutraliseerimisvõimalusi, sellega kaasnevat materjalikulu ja pH dünaamikat ning tuletada hapuvadaku neutraliseerimisprotsesse kirjeldavad rakenduslikud mudelid.  Uurida neutraliseerimiseks kõige sobilikuma aine mõju ultrafiltreeritud vadaku permeaadi ja retendaadi tuhasisaldusele. Töö kirjanduslik osa annab ülevaate vadaku tüüpidest ja koostisest, vadaku tekkimise mahtudest Eestis ja sellega seonduvatest probleemidest. Käsitletakse ka vadaku töötlemise tehnoloogiaid. Eksperimentaalosas käsitleti hapuvadaku neutraliseerimist toidu lisaainetega ja toidulisandites lubatud ainetega. Katseliselt selgitati välja ultrafiltratsiooni mõju neutraliseeritud ja neutraliseerimata vadaku happesusele ja mineraalainete sisaldusele retendaadis ja permeaadis. Eksperimentaalosa tulemustest võin järeldada, et sobivaimateks aineteks vadaku neutraliseerimisel on naatriumhüdroksiid ja kaaliumhüdroksiid. Vähese lahustuvuse tõttu on ebasobivateks neutraliseerijateks kaltsiumhüdroksiid ja magneesiumtsitraat. Lahustumatute aineosakeste lahusesse jäämine võib tekitada edasisel töötlemisel probleeme. Ainete erikulude võrdluses on kõige efektiivsemaks neutraliseerijaks naatriumhüdroksiid. Ultrafiltreerimise katses selgus, et ultrafiltratsioonil ei ole märkimisväärset müju vadaku tuhasisaldusele, kuid neutraliseerimine enne ultrafiltreerimist tõstis mineraalainete sisaldust-
Hein hobuste söödana
(Eesti Maaülikool, 2021) Stjopina, Anastasia; Ots, Meelis (juhendaja); Olt, Andres (juhendaja)
Bakalaureusetöös antakse kirjanduse põhjal ülevaade enamkasutatavatest hobuste söötadest, sh põhisöödana kasutatava heina organoleptilis-laboratoorsest kvaliteedist ja hobuste seedesüsteemist. Heina kvaliteedi uuring viidi läbi neljas ratsatalus, kust võeti keskmised heinaproovid, kokku kümnest heinapartiist. Organoleptiliselt hinnati heina värvi, lõhna, niiskusesisaldust ja tolmamist. Laboratoorselt määrati heina kuivaine, zearalenooni ja deoksünivalenooli sisaldus. Katseandmed töödeldi variatsioonstatistiliselt programmiga MS Excel 2016. Uuringu põhjal leiti, et hinnatud kümne heinapartii keskmine organoleptiline hinne oli hea kuni rahuldav, keskmiselt 4,7±0,46 palli. Talus B üks heinapartii natuke tolmas ja talus C üks heinapartii tolmas keskmiselt ja selles esines hallitanud tükke. Statistiliselt usutav erinevus ostu ja talus koha peal valmistatud heinal organoleptiliste näitajate vahel puudus. Laboratoorselt määratud heinaproovide keskmine kuivainesisaldus oli 90,3±1,77%, mistõttu kõik uuritud heinapartiid olid liialt kuivad (kuivainesisaldus 87-92%). Uuritud heinaproovide zearalenooni ja deoksünivalenooli sisaldust võib keskmiselt lugeda madalaks. Samas kaks heinapartiid sisaldasid zearalenooni keskmisel ohtlikul tasemel (100-250 ppb) ja üks heinapartii sisaldas deoksünivalenooli keskmisel ohtlikul tasemel (500-2000 ppb), vastavalt 691 ppb. Mükotoksiine leiti talude A, B ja C heinast, talu D heinast mükotoksiine ei tuvastatud. Taludesse sisse ostetud hein oli 2,4 protsendiühikut kuivem kui taludes kohapeal valmistatud hein (P<0,05). Taludesse sisse ostetud heinapartiides oli zearalenooni sisaldus oluliselt (P<0,05) suurem kui taludes kohapeal valmistatud heinapartiides (103 ppb vs. 37 ppb). Deoksünivalenooli sisaldus taludesse sisse ostetud ja taludes kohapeal valmistatud heinapartiides ei erinenud.
Hobuste terviseprobleemid sõltuvalt pidamistingimustest
(Eesti Maaülikool, 2025) Krohhotko, Anastasija; Leisson, Kätlin (juhendaja); Veterinaarse biomeditsiini ja toiduhügieeni õppetool
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida, kuidas erinevad pidamistingimused võivad hobuse tervist mõjutada. Eesmärgi saavutamiseks oli läbi viidud küsitlus, mida jagati sotsiaalmeedias (Facebook). Kogutud andmeid analüüsiti ja seejärel töödeldati tabelarvutusprogrammi MS Excel 2019 abil. Tulemused näitasid, et piiratud kättesaadavusega ning madala kvaliteediga koresööt oli seotud sagedasema terviseprobleemi esinemisega. Samuti leiti, et käitumisprobleeme esines rohkem, kui hobused veetsid vähem aega õues. Mõnede allapanumaterjalide kasutamisel esines rohkem terviseprobleeme, kuid see võis olla põhjustatud allapanu kvaliteedist ja bokside puhastamise sagedusest. Töö toob esile vajaduse arvestada hobuse loomulike vajadustega, et tagada looma tervis ja heaolu. Edasised uurimused aitaksid teemat sügavamalt mõista ja täiendada saadud tulemusi.
Impact of noise on European mink (Mustela lutreola) behaviour
(Eesti Maaülikool, 2025) Zarja, Aleksandra; Arney, David Richard (advisor); Nemvalts, Kristel (advisor); Kiik, Kairi (advisor)
Due to increasing urbanisation, the impact of noise on living organisms can be a major welfare issue. It has been shown that anthropogenic noise can cause health problems in many animals. Particularly important is to define the impact of noise to endangered species such as the European mink, whose wild population survival is highly influenced by the successful reproduction of the captive population, which in turn is influenced by the environmental conditions of artificial environment. The aim of this bachelor's thesis was to examine whether noise exposure during public events affects the behaviour and activity patterns of captive European mink. This research was conducted on 14 adult male European mink. The observation period was divided into four nights before the event (control period), two nights during the event (high noise period), and four nights following the event (recovery period). All analyses were performed within the RStudio environment, using a linear mixed model. The results indicated that stereotypic behaviour decreased significantly during noisy event. Total activity declined in the days after the event. Accordingly, the event had a significant delayed impact on the activity, and it suggests that noise exposure not only decreases movement in general, but it could also inhibit adaptive behaviour by temporarily suppressing stereotypical behaviours. The obtained results provide a foundation for future research on the European mink.

Sirvi

Sirvi 1. Bakalaureusetööd Märksõna "bakalaureusetööd" järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud