1. Bakalaureusetööd
Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2497
Sirvi
Sirvi 1. Bakalaureusetööd Märksõna "Eesti" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 5 5
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Hapuvadaku väärindamise võimalused(2013) Pertelson, Birgit; Mootse, Hannes; Poikalainen, VäinoTöö eesmärkideks olid: ülevaate koostamine hapuvadaku töötlemisest, selleks kasutatavatest tehnoloogiatest ja neutraliseerimiseks sobilikest ainetest. Selgitada hapuvadaku neutraliseerimisvõimalusi, sellega kaasnevat materjalikulu ja pH dünaamikat ning tuletada hapuvadaku neutraliseerimisprotsesse kirjeldavad rakenduslikud mudelid. Uurida neutraliseerimiseks kõige sobilikuma aine mõju ultrafiltreeritud vadaku permeaadi ja retendaadi tuhasisaldusele. Töö kirjanduslik osa annab ülevaate vadaku tüüpidest ja koostisest, vadaku tekkimise mahtudest Eestis ja sellega seonduvatest probleemidest. Käsitletakse ka vadaku töötlemise tehnoloogiaid. Eksperimentaalosas käsitleti hapuvadaku neutraliseerimist toidu lisaainetega ja toidulisandites lubatud ainetega. Katseliselt selgitati välja ultrafiltratsiooni mõju neutraliseeritud ja neutraliseerimata vadaku happesusele ja mineraalainete sisaldusele retendaadis ja permeaadis. Eksperimentaalosa tulemustest võin järeldada, et sobivaimateks aineteks vadaku neutraliseerimisel on naatriumhüdroksiid ja kaaliumhüdroksiid. Vähese lahustuvuse tõttu on ebasobivateks neutraliseerijateks kaltsiumhüdroksiid ja magneesiumtsitraat. Lahustumatute aineosakeste lahusesse jäämine võib tekitada edasisel töötlemisel probleeme. Ainete erikulude võrdluses on kõige efektiivsemaks neutraliseerijaks naatriumhüdroksiid. Ultrafiltreerimise katses selgus, et ultrafiltratsioonil ei ole märkimisväärset müju vadaku tuhasisaldusele, kuid neutraliseerimine enne ultrafiltreerimist tõstis mineraalainete sisaldust-Kirje Jõevähi (Astacus astacus L.) viljakus Eesti veekogudes, selle sõltumine vähi suurusest ja lapihaiguse mõju viljakusele(2012) Kohv, Silver; Hurt, MargoKäesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida jõevähi viljakust ja seda mõjutavaid tegureid. Töö käigus määrati vähkide viljakus erinevates veekogudes, selgitati välja viljakuse seos vähi pikkusega ning hinnati lapihaiguse mõju vähi viljakusele. Jõevähi keskmine viljakus Eesti tingimustes on 198 marjatera ning see on tugevalt (r – 0,78) seotud emasvähi pikkusega. Erinevate pikkusrühmade võrdlemisel selgus, et vähi kasvades ühe sentimeetri võrra, suureneb keskmine viljakus ligikaudu 20%. Kõige suurematel emastel isenditel (pikkusega 130-140 mm) oli viljakus koguni 495-651 marjatera. Kõige viljakamad vähid olid Luguse jões (keskmine viljakus 309 marjatera) ja Vesiku ojas (keskmine viljakus 267 marjatera). Väikseima viljakusega isendid olid Aidu tehisjärves (keskmiselt 158 marjatera), Kuke peakraavis (keskmiselt 147 marjatera) ja Valgevälja karjääris (keskmiselt 187 marjatera). Ilmnes ka asjaolu, et jõgedes elavad vähid on järvedes elavatest liigikaaslastest viljakamad. Selline erinevus on ilmselt tingitud vooluveekogude parematest keskkonnatingimustest. Uurimustöös leidis kinnitust väide, et lapihaigus võib vähendada emasvähkide viljakust. Viie erineva veekogu tervete ja lapihaigete vähkide võrdlemisel ilmnesid märgatavad erinevused viljakuses enamasti vanematel ja pikematel vähkidel. Kuke peakraavi näitel on lapihaigetel vähkidel 18% vähem marjateri kui samavanustel tervetel vähkidel. Et anda täpsem hinnang lapihaiguse mõjust viljakusele, oleks vaja tunduvalt rohkem võrdluseks sobivaid andmeid. Vähikasvataja jaoks on oluline, et kasvatatav populatsioon oleks võimalikult viljakas ning haigustest vaba. Paratamatult tuleb tehistingimustes peetavat vähikarja aeg-ajalt täiendada loodusest püütud või teistest kasvandustest hangitud vähkidega. Tuginedes uurimustöö tulemustele, võib soovitada sugukarja täiendamiseks hankida vähke Luguse jõest ja Vesiku ojast. Nimetatud veekogudes on jõevähi arvukus väga kõrge ning emased on üle keskmise viljakad. Seejuures ei täheldatud ühelgi Luguse jõe ega Vesiku oja vähil lapihaiguse esinemist, mis omab suurt tähtsust ka vähikasvatuse aspektist.Kirje Jõevähi sugupoolte vahekord katsepüükides ja seda mõjutavad tegurid(2013) Ristimäe, Mihkel; Hurt, MargoKäesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida jõevähi sugupoolte jaotust katsepüükides ning seda mõjutavaid tegureid. Jõevähk (Astacus astacus) on Eesti suurim ja ainuke selgrootu, kelle püsimajäämine looduses nõuab aina enam inimeste sekkumist. Inimtegevuste ja haiguste tulemusena on looduslikud vähkide asurkonnad piirkonniti hõrenenud või täielikult hävinud. Teadmised sugupoolte varieeruvustest ja seda mõjutavatest faktoritest annavad eelise asurkondade populatsiooni suurendamisel. 20. sajandi keskpaiku oli Eestis sugupoolte vahekord jaotunud võrdselt või näitas väikest emaste ülekaalu (Järvekülg, 1958). Abrahammsoni (1966; 1971) katsepüükides, mis viidi läbi Rootsis ja Norras omasid vastupidiselt Järvekülje (1958) andmetega isaste ülekaalu. Nimetatud 1958., 1966. ja 1971. aasta seirepüükide andmeid saab võrrelda tänapäevaste andmetega, et vaadelda, kas sugupoolte jaotustes on toimunud muutusi. Kui muutused on olemas, siis välja tuua põhjused, miks need esinesid. Uurimistöös on kasutatud EMÜ VLI kalakasvatuse osakonnas loodud vähipüükide andmebaasi, mis sisaldab katsepüükide ja harrastuspüükide andmeid. Töös analüüsitud püügid viidi läbi maist oktoobrini. Perioodiliselt vaadeldi emaste osakaalu aastaaegade ja kuude lõikes. Püüke, mis sisaldasid 50 isendit, oli 413. Veekogud, kus erinevate püügipiirkondade emaste osakaalud oli sarnased (11-20%) või väga sarnased (0-10%), moodustasid 87% kogu valimist. Kuna emaste osakaal veekogu erinevates piirkondades oli nii väike, andis see põhjuse uurimaks emaste osakaalu sõltuvust piirkonnast, sesoonist, veekogu tüübist ja mõõduliste vähkide osakaalust. Suurima emaste osakaaluga periood oli august - emased moodustasid 44% püügis olevatest isenditest. Juulikuu püükides oli emaste osakaal augusti omast 3% võrra madalam (41%). Kõige madalam oli septembri kuu emaste osakaal 39 protsendiga. Piirkondlikult oli kõige suurem emaste osakaal Lõuna-Eestis teostatud katsepüükides (46%). Emaste osakaal oli väikseim saartel (41%) ja mujal Eestis (37%). Mõõduliste isendite ja emaste vahel esines nõrk korrelatiivne seos (r - 0,0161). Uurimustöö raames selgus, et emaste osakaalud on jaotunud võrdselt vahemikes, kus mõõdulised jõevähid moodustasid 0-30% ja 61-100% püügis olevatest isenditest. Vähikasvatuse ja ka loodusliku vähivarude seisukohast on oluline, et jõevähkide sugupoolte osakaal ei varieeruks. Emaste võrdne või suurem osakaal veekogus tagab asurkonna populatsiooni kasvu - isased on võimelised paarituma mitme emasega, emased saavad läbida lõimetishoolt aastas ainult korra. Et sugupoolte varieeruvusi ühtlustada võib looduslikesse veekogudesse sisse tuua vähimajanditest püütud emaseid. Emaste osakaalu suurendamisega luuakse asurkonnal võimalus kindlustada ja suurendada jõevähkide 45 populatsiooni. Tuginedes uurimustööle võib öelda, et isegi emaste ümberasustamine vähimajandist looduslikku veekogusse ei pruugi emaste osakaalu katsepüükides tõsta, sest isaseid satub püüki rohkem nende agressiivsuse tõttuKirje Narva ja Kunda populatsioonidest pärit lõhe (Salmo Salar L.) noorkalade kasvatamine Põlula Kalakasvatuskeskuses(2012) Andresson, Mai; Saadre, Ene; Kaldre, KatrinKäesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida võrdlevalt Narva ja Kunda jõest pärit sugukalade kasvu, suurust, viljakust ja suguproduktide kvaliteeti ning noorkalade kasvu ja ellujäämust. Selleks analüüsiti emaskalade viljakuse ja marja kvaliteediga seonduvat andmestikku, et teha järeldusi nende mõjust noorkalade kasvule ja ellujäämusele. Samuti käsitleti töös mõlema populatsiooni noorkalade kasvu ja suremuse erinevusi erinevatel eluetappidel. Töö kirjutamiseks kasutati Põlula Kalakasvatuskeskuse andmebaase, aastaaruandeid ja käsikirjalisi märkmeid ning suulisi küsitlusi. Kahe populatsiooni emaskalade tööviljakusnäitajate võrdlemisel selgus, et Narva jõest pärit sugukalade keskmine tööviljakus oli tunduvalt suurem kui geenipangas olevatel Kunda jõe päritolu sugukaladel. Narva päritolu kaladelt saadi keskmiselt 8600 marjatera ühe emaskala kohta, Kunda jõest pärit sugukaladelt aga 3400 marjatera. Marja kvaliteedi hindamiseks võrreldi marjaterade arvu ühes mahuühikus ja selle sõltuvust kehamassist. Suurema kehamassiga kalade marjaterad on suurema läbimõõduga ja neid mahub ühte mahuühikusse vähem. Narva jõest pärit sugukalade keskmine kehamass oli 12 aasta jooksul 8,03 kilogrammi ja marjaterade arv ühes liitris oli keskmiselt 5600. Kaheksa aasta jooksul, mil Kunda jõest pärit sugukalu on paljudamiseks kasutatud, on emaskalade keskmine kehamass olnud 3,0 kilogrammi ja marjaterade arv 6300 ühes liitris. Töö käigus võrreldi kahe populatsiooni samasuviste, kahesuviste ja kaheaastaste noorkalade kasvukiiruse erinevust. Selgus, et Narva jõest pärit sugukalade järglaskond on kiiremakasvulisem kui Kunda geenipanga lõhede järglaskond. Narva jõe populatsioonist pärit samasuvised noorkalad olid keskmiselt 2,2 korda kiirema kasvuga kui Kunda geenipanga järglased. Kahesuviste noorkalade puhul olid kasvuerinevused küll väiksemad, kuid siiski olid Narva jõest pärit lõhede järglased 1,4 korda suuremad kui Kunda jõest pärit sugukalade järglased. Kunda geenipanga lõhede järglaste kehamass on aastate jooksul järjest vähenenud. See näitab asustuskalade kvaliteedi langust, mis on tõsiseks probleemiks kalade asustamisel - väiksemakasvulised kalad on loodusesse asustamisel vähem elujõulised. Uurides mõlema populatsiooni emaskalade järglaste ellujäämust viljastamisest kuni asustamiseni, selgus, et Kunda geenipangas peetavate emaskalade järglaste suremus on suurem - keskmiselt 44,1%. Narva jõest pärit lõhede järglaste suremus viljastatud marjast asustamiseni moodustas 26,6%, kusjuures aastate lõikes oli see suhteliselt stabiilne. Kunda jõe sugukarja järglaste suremus kõikus aastati märkimisväärselt ( 12,3%-st 2009. a. kuni 84,1%-ni 2008. a.). Bakalaureusetöö eesmärk saavutati – kahe jõe populatsioonidest pärit sugukalade viljakuse ja marja kvaliteedi ning nende järglaste kasvu ja suremuse andmed näitavad erinevust kahe kasvatamisel oleva populatsiooni vastavate näitajate vahel. Võib järeldada, et tehislikes tingimustes kasvatatava Kunda jõest pärit lõhe järglaste mahajäämus kasvus ja suurem surevus võrreldes Narva jõest pärit lõhede järglastega on seotud merekeskkonnas toitumisrändel olevate ja vangistuses peetavate sugukalade keskkonnatingimuste erinevusega, aga ka Kunda jõe väikese lõhepopulatsiooni vähese geneetilise mitmekesisusega. Praegusel hetkel kasvatatakse Põlula Kalakasvatuskeskuses ainult geenipangas peetavate sugukalade järglasi. Töö käigus selgunud tulemuste põhjal võib soovitada kalakasvatuskeskuses peetava sugu- ja asenduskarja kõik isendid identifitseerida perekondade viisi, et viljastamisel saaks vältida sugulusristumist. Ka sugukalade arvu suurendamine vähendaks geneetilist vaesumist ja ebasoodsaid muutusi järglaskonna geneetilises kvaliteedis, mis omakorda võiks tuua kaasa järglaste paremad kasvunäitajad ja ellujäämuse. Kõik eelnimetatud soovitused eeldavad investeeringute tegemist nii rahaliste kui ka inimressursi näol.Kirje Seleeni olulisusest veise organismis(2012) Luhter, Kadri; Kiiman, HeliSeleen on mikroelement, mis on organismile tähtis eelkõige antioksüdandina, kuid osaleb ka hormoonide ja immuunsüsteemi reguleerimisel. Veistel seostatakse seleenipuudust nõrgenenud immuunsüsteemi, langenud viljakuse ja valgelihastõvega. Seleeni defitsiit Eesti veistel on põhjustatud mulla ja taimede madalast seleeni sisaldusest. Töö eesmärk oli välja selgitada seleeni lisasöötmise mõju täiskasvanud veisele, lootele ja vasikale ning leida vastus küsimusele, kas lehmale seleeni lisasöötmisega on võimalik ennetada seleenidefitsiiti vasikatel. Veiste söötades on võimalik seleeni sisaldust tõsta põllumaade seleenväetistega väetamisega ning orgaanilise või anorgaanilise seleeni lisamisega söödale. Orgaanilise seleeni söötmine, eriti seleeniga rikastatud pärmina, tõstab efektiivsemalt vere, kudede ja piima seleenisisaldust. Lehmade sööda seleenisisaldus mõjutab ka loote ja vasika organismi seleenitaset, kuna seleen läbib platsentat. Tagamaks piisav seleenivaru vasika kudedes tuleks lehmadele seleeni lisaks sööta vähemalt tiinuse viimasel 60-l päeval. Seleen kandub ema verest piima ning piimaperioodil sõltub vasika seleeniga varustatus piima seleeni sisaldusest. Piima seleeni sisaldus langeb 3-4 nädala jooksul pärast lisaseleeni söötmise lõpetamist endisele tasemele ning seetõttu peaks lehmadele seleeni lisaks söötma kogu laktatsiooni vältel.