Raamatud
Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/3744
Sirvi
Sirvi Raamatud Märksõna "ajalugu" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 3 3
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Eesti Maaülikooli zoomeedikumi kogud : kujunemislugu ja ülevaade(Eesti Maaülikool, 2009) Ernits, Enn (koostaja); Järv, Eha (toimetaja)Zoomeedikumi kogude kujunemislugu. Käesolevas teatmikus käsitletavad Eesti Maaülikooli Zoomeedikumi unikaalsed kogud paiknevad Tartus Kreutzwaldi 62 morfoloogia tiivas esimesel korrusel (ruumid M-22 ja M-24). Kogud võimaldavad süüvida veterinaarmeditsiini ajaloo ning mitme distsipliini õppimisse. Neil on Tartu veterinaarõppeasutuse pika ajalooga seonduvalt suur kultuuriväärtus. Teadusetegijad leiavad kogudest vajalikku uurimis- ja võrdlusmaterjali. Eriti tarvilik on see arheoloogilistel kaevamistel leitud luude loomaliigiliseks identifitseerimiseks. Kogudega tutvumine laiendab huviliste bioloogilist ja meditsiinilist silmaringi. Teatmiku kasutaja saab vajalikku teavet kogude kujunemise ajaloo ja sisu kohta, et edaspidi Zoomeedikumi külastades süveneda huvipakkuvasse materjalisse juba valikuliselt. Teatmik ei asenda kogude kataloogi. Huvipakkuvat ainest võib leida Zoomeedikumist mujaltki, kuid see jääb käesolevas teatmikus puudutamata. Praeguse Eesti Maaülikooli eelkäija oli Tartu Veterinaariakool, mis rajati 1848. aastal. Juba selle algusperioodil asuti õppetoolides looma eduka õppe- ja teadustöö tegemiseks vajalikke kollektsioone. Õppeasutuse statuut nägi ette järgmiste kogude loomist: • loomaanatoomia preparaadid, • kirurgia- ja sünnitusabi riistastik, • näidishobuseraudade ja -rakendite kogu, • sööda-, ravi- ja mürktaimede herbaarium, • raamatukogu. Esimesed õppevahendid saadi Vilniuse Medikokirurgilisest Akadeemiast ja Kaasani ülikooli veterinaaria kateedrist nende likvideerimise järel. Akadeemia veterinaaria osakonna preparaadid kingiti 1843. aastal Tartu ülikoolile ja anti hiljem üle vastavatud veterinaariakoolile. 1873. aastal muudeti veterinaariakool Tartu Veterinaariainstituudiks. Sellega suurenes märgatavalt õppeasutuse eelarve, mis võimaldas hankida rohkem õppevahendeid. Eriti suureks paisusid kogud veterinaardistsipliinides, milles kasutati rohkesti näidismaterjali, nagu näiteks normaal- ja patoanatoomia. Tartu Veterinaariainstituut lakkas olemast 1918. aastal, mil enamik varasid, sh üks Euroopa paremaid veterinaarraamatukogusid (ligemale 30 000 köidet koos renessansiaegsete haruldustega) evakueeriti Saratovisse, kus nende baasil rajati peatselt uus õppeasutus. 1919. aastal loodi Tartu ülikooli koosseisus loomaarstiteaduskond, mis viidi 1951. aastal üle vastasutatud Eesti Põllumajanduse Akadeemia (praeguse Eesti Maaülikooli) koosseisu. Aegade vältel on kogusid täiendatud pidevalt, ent palju preparaate on aja jooksul nii füüsiliselt kui ka moraalselt kulunud. Seepärast on nad sageli minema visatud, mõtlemata nende võimalikule ajaloolisele väärtusele. Teisalt on see vähemalt osaliselt olnud paratamatu ja õigustatudki. Tänuväärt tegu on olnud õppetoolide ajaloolise väärtusega ainese edastamine Zoomeedikumi teiste veterinaardistsipliinide kogusse, samuti manala teele lahkunud veterinaarõppejõududele ja -arstidele kuulunud esemete ja kirjavara annetamine (isikute nimed avaldatakse allpool kogude ja alakogude lähemal käsitlemisel). Tartu Veterinaariakooli õppekogud paiknesid alguses Tartu ülikoolile kuuluvas nn Akadeemilise Musse majas, mida esialgse omaniku perekonnanime järgi kutsutakse tänapäevalgi Bocki majaks (toonane Jaani tänav, praegu Ülikooli 16). Aastatel 1856–2000 asus Tartu veterinaariaõppeasutus Ülejõe linnaosas Narva maantee äärsel krundil. 1990. aastatel kolis Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskond tasapisi linna piirile Kreutzwaldi 62 valminud ruumidesse, kus ta töötab Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudina tänaseni. Zoomeedikumi kogusid on pidevalt hooldatud. Aastatel 1997–2002 eksisteeris tollases Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskonnas omaette üksusena anatoomia, patoanatoomia ja ortopeedia kogude baasil moodustatud veterinaarmeditsiini muuseum, mida juhatas Velta Lokk. Aastatel 2006–2008 tegeldi riikliku programmi „Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud” projekti raames Zoomeedikumi kogude põhjaliku inventeerimise, dokumenteerimise, korrastamise, arvutiandmebaasi loomise ja hoiutingimuste parandamisega kaasaja tasemel (projekti juht Enn Ernits). See töö jätkub edaspidigi. Zoomeedikumi kogudel on oma kodulehekülg, mille kujundas üliõpilane Tarmo Niine.Kirje Eesti vutikasvatuse ja eesti vutitõu aretuse ajalugu : Eesti vutikasvatuse 40. ja eesti vutitõu 30. juubeliks(Coifield ja Kalmare, 2017) Tikk, HaraldEesti vutikasvatuses saab käesoleval aastal täis 40 aastat. 1977. a. asutati Kaiavere vutifarm ja alustati tööstuslikku vutimunade ja vutiliha tootmist. 1977. aastat tuleb lugeda ka eesti vutitõu aretamise algaastaks. Eesti vutitõug sai tunnustamiseks valmis aastal 1987. Seega saab eesti tõugu vutt käesoleval aastal 30-aastaseks. Kümme aastat tagasi, 2007. a. korraldasime juubelikonverentsi Elvas Waide motellis, kus vaeti eesti vuti produktiivsusenäitajaid ja vutikasvatuses tehtava teadustöö saavutusi. Ajaratas on sest ajast teinud kümme aastaringi. Aeg on jälle kokkuvõtet teha. Kuna ülalmainitud tähtpäevade tähistamiseks mingeid teisi pakkumisi ei tehtud, osa olulisimaid algdokumente aga olid mul kodus säilinud, otsustasin seekord kirjutada raamatu Eesti vutikasvatusest ja eesti vutitõu loomisest. Raamatusse muidugi ei mahu kõik vutikasvatuse arenguga seotud küsimused ja eesti vutitõu loomise nüansid. Ainuüksi vutikasvatusest Eestis on ilmunud rohkem kui 100 teadusartiklit, raamatut, erialaste raamatute peatükki ja erialast kirjutist. Kõiki neid lühidaltki refereerides oleks antud väljaanne pidanud tulema kaheköiteline. Raamatus on toodud palju arvulist materjali ja fakte, ka vutikasvatuses ja eesti vuti aretuses osalenute kohta. Kõik see põhineb trükistest saadud teabel: erialaraamatud, teadusartiklid, trükitud ettekanded, kinnitatud käskkirjad, protokollid ja aktid ning tõufarmide aastaaruanded. Siia lisaks muidugi isiklik osavõtt kõikidest vutikasvatuses tehtud teaduslikest uurimistöödest ja organisatsiooniliste küsimuste lahendamisest alates 6 Kaiavere vutifarmi käivitamisest 1977. a. kuni 2012. a. lõpuni ning 2016. a. juunist kuni käesoleva raamatu ilmumiseni. Eesti vutikasvatus ja eesti vutitõug on jõudnud meheikka. Sellesse jõudmisel andsid endast parima kõik vutikasvatajad – entusiastid, nüüdseks meie hulgast lahkunud Rene Treier, Viive Tikk ja Ülo Pullisaar. Väga suure osa Eesti vutikasvatuse praegusest heast tasemest võlgneme neile. Vutikasvatus turumajanduse tingimustes praegusele tasemele tõsta oli märgatavalt raskem ülesanne kui seda oli eesti vutitõu loomine. Vutikasvatus Eestis kogub hoogu. Talufarmid - Estfarm OÜ, Jaaniraotu talu, Kadrilauri talu OÜ ja LjaL-Farm OÜ annavad praegu nimetamisväärse osa vutimunatoodangust. Neile lisanduvad aga üle kogu Eestimaa veel 52 vutikasvatajana registreerunud persooni. Nii suur vutikasvatusest huvitatute ring on ehk paljudele uudiseks. Ja eks antud raamatuski ole uudiseid. Head lugemist! EMÜ emeriitprofessor Harald TikkKirje Koostöös on jõud : 100 aastat sigade ühistulist aretust(Eesti Tõusigade Aretusühistu, 2023) Tänavots, Alo (koostaja); Põldvere, Aarne (koostaja); Traks, Kristina (koostaja)Tahet, huvi ja usku! Selles, miks eestlasi maarahvaks hüütakse, pole midagi juhuslikku: vähemalt 5000 aastat on Eestis järjepidevalt põldu haritud ja koduloomi peetud. Sigu on siinmail kasvatatud vähemalt 4000 aastat. Viimased 100 aastat aga on seda Tööd (kasutan siin suurt algustähte sügava lugupidamise märgiks) tehtud täiesti uutmoodi – organiseeritult ja tipptasemel. Viivi Luik on sõnastanud, et mõtestatud ja hingestatud töö hingestab ja mõtestab omakorda maailma. Töö üks suur saladus ongi see, et pühendumisega tehtud töö peaeesmärk on töö ise, täpsemalt kõik see, mida töö abil luuakse. Tulu ja karjäär võivad olla ning enamasti ongi boonuseks, kuid kõige suurem tasu on siiski töörõõm, mis tekib sellest, et inimene on end proovile pannud, ei ole raskel hetkel alla andnud, vaid on vastu pidanud ja hakkama saanud. See raamat, mis maalib meile pildi Eesti seakasvatusest viimase 100 aasta jooksul, sellistest erakordsetest inimestest räägibki. Inimestest, kelle puhul on eesmärgile pühendumus seotud kirega. Kellele on töö tõepoolest eneseteostus ja eneseväljendus. Ja pole mingit vahet, kas need inimesed lõid sajand tagasi Eesti Seakasvatajate Seltsi, või on vapralt Eesti seakasvatuse taset hoidnud tänapäeval, mil seakatkule järgnesid koroona-aastad ja seejärel naabruses alanud sõda. Need inimesed mitte ainult ei mõtesta maailma, vaid muudavad seda ka kõvasti paremaks paigaks. Elades individualismi sündroomi ajastul, ei saa ma Eesti seakasvatuse 100. aastapäeval ütlemata jätta: peame tänama sajandi eest elanud tarku inimesi, kes said üle oma egost ja asusid seakasvatust ühiselt arendama. Eesti seakasvatus on selge näide, et kümme inimest, kes ühiselt tegutsevad, on palju suurem jõud kui sada inimest, kes igaüks omaette toimetavad. See, et Eesti peekon Inglismaale jõudis, selle taga ei olnud kaugeltki ainult ühine turundus- ja müügitegevus. See algas palju kaugemalt – ühisest pingutusest aretuses. Viimase 100 aasta jooksul on Eesti seakasvatust kõvasti räsinud erinevad sündmused ja poliitilised tuuled. Viimasel ajal on koguni kuulda olnud arutlusi, kas peaks seakasvatusega otsad kokku tõmbama. Valitsus maksaks sektorist väljumise eest toetust ja Eesti seakasvatusel olekski kriips peal. Nagu me teame, odavat Euroopa (kui mitte mõne muu piirkonna) sealiha saab Eestisse tuua küll. Siin on siiski agasid kõvasti rohkem kui üks. Esiteks, me teame, et Eesti sealiha on puhas liha. Eesti sealiha on kvaliteetne. Me teame, kus need sead on kasvanud ja kes neid on kasvatanud. Teiseks, hävitaksime terve sajandi pikkuse aretustöö vilja. See on nii paljude inimeste pühendunud ja mõtestatud töö. See on Eesti traditsioon! Ka tänapäeval on eesti seal tugev ekspordipotentsiaal! Kolmandaks, kui räägime jätkusuutlikust majandamisest, siis kas tõesti on mõttekas Eesti teravili eksportida Hispaaniasse ja seal kasvatatud sealiha vedada Eestisse tagasi? Lugegem kokku need kütusekilomeetrid, mis läbi põletatakse – kas me sellist rohepööret tahtsimegi? Ärgem unustagem, et toidukasvatamise käigus tekib oskus elada loodusega harmoonias ja kokkuvõttes väheneb ka süsiniku jalajälg. Neljandaks, me ei saa üle ega ümber toidujulgeolekust, mis, nagu elu näitab, ei ole täna mitte grammigi vähem aktuaalne kui sajand tagasi. Oma rahvale peab toit olema tagatud ka siis, kui tarneahelad kriisides ei toimi. Seda oleme juba kogenud. Carl Robert Jakobsoni sõnad on nüüdisajal tähenduslikumad kui kunagi varem: „See rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib omaenese päralt on.“ Loodan kogu südamest, et suudame ühisel nõul ja jõul ühendada väed, et meie toidutootmine pööraks suuna üles. Meil on ühistarkust, mis tuleb toidutootmise vankri ette seada, sellega loome häid võimalusi teadusele, kultuurile, meile kõigile. Konkurentidest peavad saama koostööpartnerid, sest ainult nii saavutame kestliku toidutootmise eesmärgid. Valdkonnad, kuhu investeerida, on teadus, innovatsioon ning noored põllumehed ja loomakasvatajad. See, kuhu oleme Eestis oma sealiha kvaliteediga välja jõudnud, on hindamatu väärtusega. Jah, meie tähtsaim missioon on katta eestlaste toidulaud kodumaise toorainega ja hoida elus esivanemate pärandit, et laudast jõuaks taldrikule täisväärtuslik, tervislik ja puhas toit. Meie toidulaua säilitamine ei ole ainult Eesti riigi kohustus, see on ka meie privileeg ja auasi. Nagu ütles seakasvatuse 100. aastapäeva konverentsil Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Krista Aru: „Ühistegevus ei ole mitte ainult ühine äritegevus, vaid seda on alati kandnud ka aateline ja kultuuriline pool. Nii kui ühistegevus muutus natuke tugevamaks, hakkas see võtma vastutust kultuuri säilimise ja Eesti rahva eneseuhkuse eest. See on ehk ühistegevuse kõige suurem panus. Me peaksime ka täna just sellele ühistegevuse küljele rohkem mõtlema.“ Kunstnik Anu Raud on öelnud, et inimese kõige suurem väärtus on head mõtted. Tahet, huvi ja usku! Meil tuleb leida lahendusi, mitte vabandusi. Vastandumine tuleb pöörata koostööks ja läbirääkimised tuleb viia uuele tasemele. Avatus, läbipaistvus, usaldusväärsus peavad saama meie eesmärgiks. Sellesse raamatusse mahtus vaid väga väikene osa Eesti seakasvatuse inimeste lugudest. Sügav kummardus kõigile, kes aastakümnete jooksul on hinge ja südamega meie toidulaua eest hoolt kandnud!