Andmebaasi logo

Uuringute aruanded

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/7090

Sirvi

Sirvi Uuringute aruanded Märksõna "arvukus" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 1 1
  • Pisipilt
    Kirje
    Metsamajanduslik hinnang punahirve areaali ja arvukuse suurenemisele Eestis : SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Eesti Maaülikooli vahel sõlmitud lepingu nr. 11-10-8/42 aruande lühikokkuvõte
    (2012) Randveer, Tiit; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakasvatuse osakond
    Ulukikahjustusi kui ohtu metsamajandusele teadvustati meie aladel esmakordselt 19 sajandi teisel poolel siinsete mõisnike-metsaomanike poolt. Kuna metskits oli sel perioodil siinmail haruldane ja punahirve invasioonini jäi veel sadakond aastat, oli ainsaks „kahjuriks“ siis põder. Selles ajast kuni tänaseni on ulukikahjustused, mis on kuni viimaste aastakümneteni tähendanud pea ainult põdrakahjustusi, olnud pidevalt esil. Tõsi, 1930 aastatel ja lühikese ajavahemiku vältel möödunud kümnendil oli põhjust arvestada ka metskitsekahjustustega, aga pärast raskeid talvi kadusid nii metskitsed kui ka probleem kui niisugune. Seevastu üha enam teeb metsakasvatajatele muret punahirve arvukuse kasv ja areaali laienemine Eestis. Vähemalt Saare- ja Hiiumaal on viimastel aastatel RMK metsakultuuride inventeerimise käigus kõige olulisema kultuuride edenemist takistava tegurina nimetatud just hirvekahjustusi. Lõuna-Eesti maakondades, kus samuti hirve leidub, ei ole nende mõju metsakultuuridele vähemalt praegu veel oluline. Põdrakahjustusi Eesti metsades on läbi aegade üsna põhjalikult uuritud, hirvekahjustusi mõistetavatel põhjustel mitte. Mingil määral on teemat käsitletud punahirve seireprojekti raames (2001-2007 a.), aga siis oli eesmärgiks ennekõike populatsiooni(de) asustustiheduse, struktuuri, juurdekasvu jt. parameetrite jälgimine. Selgitamaks hirve osa metsakahjustuste tekitamises algatati KIK-i rahastamisel vastav uurimisprojekt, mille kestvuseks 04. 2010 – 02. 2012 a., s.o. pea kaks aastat. Tegelikult jäi sellesse ajavahemikku küll vaid üks talv (2010/2011 a.), kus oli vahetult võimalik jälgida hirvlaste toitumist metsakultuurides, s.o. seda toimingut, mida metsakahjustuste tekitamiseks nimetatakse.