Uuringute aruanded
Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/7090
Sirvi
Sirvi Uuringute aruanded Märksõna "aruanded" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 20 65
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Ahtme mk ammendatud jääksoode ökoloogiline analüüs selgitamaks perspektiivseid rekultiveerimisvõimalusi : sisuline aruanne(2008) Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutVeel pool sajandit tagasi kaevandati turvast võrdlemisi väikeses koguses ja valdavalt rabade servast pätsidena (Karofeld, 2006). Et sood enne ei kuivendatud ja turbaaukude kõrval säilis sootaimestik, taastus loodus sellistel kaevandamisaladel üsna kiiresti. Olukord muutus drastiliselt 1950. aastatel, kui turba tootmiseks võeti kasutusele freestehnoloogia. Nüüdisaegse turbakaevandamise tulemusena jäävad soodest järele suhteliselt tiheda kraavivõrgustikuga, taimkatteta ning õhema või tüsedama turbakihiga (jääkturbaga) tasased alad, mida nimetatakse jääksoodeks (Paidla, 1975). Praeguseks ei ole täit ülevaadet, kui palju Eestis jääksoid üldse on. Tõenäoliseks peetakse nende kogupindalaks ligikaudu 10 000 ha, millele lähima kümnekonna aastaga lisandub veel niisama palju (Karofeld, 2006). EL liikmesmaade ammendatud jääksoodest on ainult 36% rekultiveeritud (Lode, 1997). Käesoleva projekti eesmärgiks oli ammendatud jääksoode ökoloogilise seisundi hindamine ja rekultiveerimisvõimaluste analüüsimine. Teostatud pilootuuringu käigus selgitati substraadi sobivus rekultiveerimiseks ja limiteerivad toitained, et rekultiveerimisel tasakaalustada substraadi toitainete bilanssi. Projekti käigus väljatöötatud rekultiveerimisvõimalus(t)e rakendamisel tuleks metsamajanduslikku käibesse tagasi momendil kasutusest väljasolevad ammendatud freesturbaväljad IdaVirumaal ja suureneks antud ala bioloogiline mitmekesisus. Saadud teadmistelekogemustele tuginedes on võimalik hinnata teistes Eesti piirkondades ammendatud jääksoode rekultiveerimisvõimalusi. Mahajäetud freesturbaväljade edukas rekultiveerimine vähendab õhku lenduva kasvuhoonegaasi kogust, mis omab väga suurt lokaalset ja globaalset tähtsust.Kirje Arukase dendrokronoloogilise skaala koostamine ja võrdlev analüüs hariliku männi ja hariliku kuuse skaaladega : Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel sõlmitud lepingu nr. 10-10-8/562 aruanne(2011) Hordo, Maris; Kiviste, Andres; Lilleleht, Ando; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakorralduse osakondVastavalt sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel juuni 2010a. sõlmitud teadusuuringu lepingule nr. 10-10-8/562 (KIK metsanduse programmi projekt nr. 16) “ Arukase dendrokronoloogilise skaala koostamine ja võrdlev analüüs hariliku männi ja hariliku kuuse skaaladega ”, teostas EMÜ metsakorralduse osakonna töögrupp lepingu lähteülesandes ettenähtud välitööd täies mahus, sisestas andmed arvutisse ja teostas esmase andmeanalüüsi ning koostas arukase dendrokronoloogilise skaala. Käesoleva projekti raames koostatud arukase puistute dendroskaalasid on kavas rakendada puistu kasvukäigu püsiproovitükkidel diameetri juurdekasvu modelleerimisel. Puu diameetri juurdekasvu modelleerimisel tuleb arvestada, et tehtud mõõtmised on tehtud küllaltki lühikese perioodi jooksul. Dendroskaalad võimaldavad võtta arvesse kalendriaasta keskmist mõju diameetri juurdekasvule, mis võimaldab puu viie aasta juurdekasve korrigeerida. Dendroskaalade kasutamine võimaldab uurida ka raiete ja muude häiringute mõju puu diameetri juurdekasvule.Kirje Drenaažkuivendusega kuivendussüsteemide kuivendusseisundi uurimine rasketes liivsavi ja savi pinnastes(2016) Tamm, Toomas; Timmusk, Toomas; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutKehtiv Maaparandusseadus näeb ette tegevusvaldkonna „Maaparandusseire“. See defineeritakse kui abinõude süsteem, mille rakendamise eesmärk on koguda andmeid kuivendatud maatulundusmaa kuivendusseisundi, põllumajandusmaa lubjatarbe ning maaparanduse ja maakasutuse keskkonnamõju kohta. Maaparandusseiret korraldavad Põllumajandusamet maa kuivendusseisundi ja maaparanduse keskkonnamõju puhul ning Põllumajandusuuringute Keskus maa lubjatarbe ja maakasutuse keskkonnamõju puhul. Seire tähendab pidevat keskkonna või seisundi jälgimist. Kuivendatud põllumajanduses kasutataval maal on kraavide ja nendel olevate rajatiste seisundit ning drenaažisüsteemi toimimise efektiivsust on hinnatud praeguse Põllumajandusametile eelnenud asutuste pool nii korraliste inventeerimistega kui ka valimi põhjal ülduuringu täpsusega ülevaatustega. Viimane neist, mis oli seotud Maailmapanga laenu ettevalmistamisega ja hõlmas 10% Eesti kasutusel olnud kuivendatud pinnast, toimus 1994. aastal. Sellest uuringust on kättesaadavad maakondade kohta kuivendusseisundi koondtabelid nelja pinnasegrupi (turvas, liiv, savi ja keskmised pinnased) kohta ja hinnang uuenduse ning rekonstrueerimise vajaduse (pindala) kohta. 1994. aasta maaparandusssüsteemide seire hõlmas 56055 ha, millest raske mineraalpinnases hinnati 8670 ha. Kuivendatud savimaad on kokku 115 480 ha, mis moodustas maaparandussüsteemide registri andmetel põllumajandusmaast 18% (20% kerge pinnas. 56% keskmine pinnas, 6% turvas). Savimaal vaadeldud alast heas seisundis olevaks hinnati 21,4%, rahuldavaks 62% ja puudulikuks 16,6%. Kerges ja keskmises pinnases puudulikuks hinnati 9 ja 7%, turvasmaas 36%. Uue kuivendatud pinna lisandumine lõppes praktiliselt 90-ndate aastate alguses ja peamiseks tegevuseks on olnud nii Maailmapanga laenu, RAK meetme 3.4 ja MAK meetme 1.8 toel olemasolevate maaparandussüsteemide uuendamine ja rekonstrueerimine. Seisundis on toimunud muutused ühelt poolt rajatiste amortiseerumise tõttu, teiselt poolt ka nende parenemine maakasutajate hoiutööde ja tõukefondide rekonstrueerimise abil. Maaparandusseire kirjutati seadusesse sisse 2000-ndate alguses, kuid praktilised tegevused selles valdkonnas algasid 2014.aastal, kus asjakohased ametkonnad võtsid vastu otsuse alustada kuivendussüsteemide toimimise efektiivsuse ning kuivendatud maa seisundi uurimisega pinnasegruppide kaupa. Alustati turbasse ja liivasse rajatud maaparandusehitistest. Üle vaadati 4104 ha liivades ja 4005 ha turbas, seiratud alasid vastavalt 87 ja 161. Eesvoolude seisundit hinnati 346,37 kilomeetril. Maaeluministeeriumi programmis „Põllumajanduslikud rakendusuuringud ja arendustegevus aastatel 2015-2021“ on ette nähtud jätkata uurimistööd ka teistes pinnastes. Käesolev töö on projektikonkursi rakendusuuringu „Drenaažkuivendusega kuivendussüsteemide kuivendusseisundi uurimine rasketes liivsavi ja savi pinnastes“ aruanne. Uurimus on tellitud maaparandustööde vajaduste kavandamiseks, maaparandushoiukavade täiendamiseks ja tegevuste veemajanduskavadega kooskõlla viimiseks. Projekti käigus on vaja uurida ja analüüsida vähemalt 11 000 ha rasketes liivsavi ja savimuldades drenaažkuivendusega alasid. Pärast kogutud andmete läbitöötamist, olemasolevate ja kogutud andmebaaside hindamist ning täiendamist, tuleb anda koondhinnang drenaažkuivendusega kuivendatud liiv-savi ja savi maade seisundi kohta. Uurimistöö on tehtud koostöös Põllumajandusametiga (allhange valimi koostamisel ja välitööde tegemisel) kasutades Põllumajandusameti andmekogudes olevaid materjale. Tulemuste analüüsi on teinud veemajanduse osakonna töötajad Toomas Tamm ja Toomas Timmusk. Seiretulemuste võrreldavuse eesmärgil on käesoleva töö metoodika olnud 1994.a ja 2014. aasta uuringutega põhipunktides ühilduv, erisused arvestavad pinnaseid. Käesolevas aruandes on esitatud tulemuste analüüs, aruande lisades on toodud kasutatud välitööde metoodika ja välitöölehtede põhjal koostatud koondtabelid maaparandusehitiste kaupa kuivendatud maa (drenaažisüsteemide seisundi) ja nendel olevate kraavide kohta (lisa 3). GIS-is tehtud mullakaardi analüüsi materjalid savipinnase esinemise kohta maaparandussüsteemidel, andmed valimiga hõlmatud ehitiste kohta ning välitöölehed koos vastavate maaparandusehitiste teostusjoonistega, kuhu on kantud uuritud ala piirid ja rajatiste seisund, säilitatakse Põllumajandusameti ja aruande koostaja, Eesti Maaülikooli veemajanduse osakonna arhiivis.Kirje Eesti metsakaitsealade võrgustiku analüüs ja seire korraldamine vanade loodusmetsade (9010*) elupaigatüübis metsade seisundi ja dünaamika jälgimiseks : SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel 3. märtsil 2015. a. sõlmitud lepingu nr. 3-2_7/1974-5/2014 lõpparuanne(2016) Korjus, Henn; Paluots, Teele; Laarmann, Diana; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakorralduse osakondVastavalt sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel 03.03.2015 sõlmitud teadusuuringu lepingule nr. 3-2_7/1974-5/2014 “Eesti metsakaitsealade võrgustiku analüüs ja seire korraldamine vanade loodusmetsade (9010*) elupaigatüübis metsade seisundi ja dünaamika jälgimiseks”, teostas EMÜ metsakorralduse osakonna töögrupp lepingu lähteülesandes ettenähtud välitööd täies mahus, sisestas andmed arvutisse ja teostas esmase andmeanalüüsi ning selle põhjal valminud aruande. 1. Teostati puistu-, soontaimede, sammalde, samblike, torikseente ja putukate inventuurid. Puistuinventuuril mõõdeti 100 proovialal kasvavad puud, lamapuud, teostati loodusväärtuste ja Natura inventuur. Alade eelvaliku ja analüüsi teostas Teele Paluots. Välitööde tegemisel osalesid metsakorralduse osakonna töötajad ja tudengid (Teele Paluots, Lauri Lahtvee, Frederik Taal, Ainar Pikk, Siim Urbla, Doris Silm, Diana Laarmann, Sandra Metslaid ja Andres Kiviste). Alustaimestiku inventuuril teostati soontaimede ja sammalde seire proovialale rajatud püsiruutudes. Seiret ja määramist viisid läbi Mare Leis ja Teele Paluots. Samblike inventuur viidi läbi TÜ teaduri Ede Oja poolt. Torikseente inventuuri teostas Indrek Sell Metsapilt OÜ-st. Putukate inventuurid ja määramise teostas FIE Ilmar Süda 2. Andmesisestuse arvutisse tegid Teele Paluots, Doris Silm, Vivika Kängsepp ja Eneli Allikmäe. Kõik inventeerimisandmed on ühtlustatud ForMIS andmebaasiga. Esmase andmetöötluse viisid läbi Teele Paluots ja Diana Laarmann, elupaikade seisundit hindasid Henn Korjus, Diana Laarmann, Teele Paluots. 3. Mõõtmisandmed sisestati arvutisse andmehaldus tarkvara abil, millega kontrolliti sisestatud andmete kooskõla ja arvutati proovialade takseertunnused. Kõigi proovialade kohta on tehtud esmased takseerarvutused, puude asendiskeemid ja kaardid, mis on esitatud käesolevas aruandes. 4. Kõigi seire- ja proovialade liiginventuuride andmed sisestati MS Excel programmis ning tehti analüüsid programmidega PC-ORD ja R. Kõik liigiinventuuridel kogutud andmed on esitatud käesolevas aruandes ja selle lisades. 5. Kõigil proovialadel teostati loodusväärtuste hindamine ning Natura inventuur, mille koondtabelid on esitatud käesoleva aruande lisades. Põhiline andmeanalüüs viidi läbi lähtudes Natura inventuuril kogutud elupaigahinnangutest, saamaks paremat ülevaadet nende leisundist ning liigilisest mitmekesisusest. 6. Metsandusliku modelleerimise infosüsteemi (ForMIS) sisestati või ühildati KKPRT andmebaas nii, et kõik mõõtmisandmed asuvad infosüsteemis (http://formis.emu.ee/sampplot/). 57 EMÜ metsakorralduse osakonnas loodud vanade loodusmetsade seirealade võrgustik koosneb praegu 10 seirealast ja nendel paiknevast 100 proovialast. Kogu Eestit kattev metsa kasvukäigu püsiproovide võrgustik koosneb hetkel kokku 859 proovitükist, millel on puistuinventuuril kasutatud KKPRT võrgustiku metoodikat. See tähendab, et edaspidi on võimalik antud projekti käigus kogutud andmeid võrrelda ka väljaspool kaitsealasid asuvate majandusmetsadega. See annaks omakorda olulise võrdluse nii vanade loodusmetsade elupaigaseisundi kui ka liigilise kooseisu vahel.Kirje Eesti Metsakorralduskeskuse treeningproovialade integreerimine FORMIS ning NOLTFOX infosüsteemidesse : SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel 27. juulil 2016. a. sõlmitud lepingu nr. 3-2_8/5676-5/2016 lõpparuanne(2017) Kiviste, Andres; Laarmann, Diana; Korjus, Henn; Sims, Allan; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakorralduse osakondEesti metsadesse on viimase saja aasta jooksul rajatud suurel hulgal metsakatsealasid (kõige enam Eesti Metsainstituudi poolt aastail 1970...1990), kuid institutsionaalse järjepidevuse puudujääkide ja korraldamatuse tõttu on suurem osa sellest väärtuslikust informatsioonist praeguseks kadunud. KIK nõukogu otsusega toetati 2007.a. Eesti pikaajaliste katsealade inventeerimise ja kordusmõõtmise projekti, mille tulemusena õnnestus taastada ligikaudu 200 vana metsakatseala üle Eesti. Katsealadel tehtud mõõtmisandmete haldamiseks loodi 2013.a. KIK projekti tulemusel metsanduslike mudelite ja andmestike infosüsteemi FORMIS moodul, kus on salvestatud ja kasutatavad nii säilinud metsakatsealade andmed kui ka KIK poolt toetava puistu kasvukäigu püsiproovitükkide andmed. Lisaks metsateadlaste rajatud katsealadele on ka Eesti Metsakorralduskeskuse poolt aastail 1960...2000 rajatud suur hulk puistu proovialasid. Eesti Metsakorralduskeskuse treeningproovialad rajati igal aastal enne välitööde algust metsakorraldamisele määratud piirkonnale iseloomulikesse puistutüüpidesse, eesmärgiga treenida metsataksaatorite silmamõõdulist puistu takseernäitajate hindamisoskust. Treeningproovialad olid reeglina ristkülikukujulised (nurkades puupostid) ja suhteliselt suured, sõltuvana puistu tihedusest suurusega 0,2...0,5 ha, millel klupiti puistuelementide kaupa kõigi puude diameetrid ning mõõdeti vähemalt paarikümne mudelpuu kõrgused. Alates 1990-ndate aastate algusest hakati Eesti Metsakorralduskeskuses Priit Kohava initsiatiivil igal hooajal uute treeningproovialade rajamise asemel eelistama varem rajatud proovialade kordusmõõtmist. Selle tulemusena on Eesti Metsakorralduskeskusel kogutud väärtuslikud proovialade kordusmõõtmiste andmeseeriad, millest arvestatav osa on hooldusraiete katsealadel. Eesti Metsakorralduskeskuse lõpuperioodil koostas Priit Kohava põhjaliku andmebaasi asutuse treeningproovialade mõõtmisandmetest. Eesti Metsakorralduskeskuse treeningproovialade andmebaas leidis kasutust hiljem Metsakaitse-ja Metsauuenduskeskuse ja Keskkonnaagentuuri halduses, kuid 2015.a. alates puuduvad Keskkonnaagentuuril vajadus ja vahendid selle väärtusliku andmestiku hooldamiseks ja arendamiseks. Projekti eesmärgiks oli inventeerida endise Eesti Metsakorralduskeskuse poolt rajatud treeningtakseerimise proovialad, kordusmõõta neist väärtuslikumad ning sisestada mõõtmisandmed metsanduslike mudelite ja andmestike infosüsteemi FORMIS, samuti uuendada Eesti metsakatsealade metaandmed Põhja- ja Baltimaade ning Ühendkuningriigi ühises andmebaasis NOLTFOX. Projekti vastutav täitja ning andmeanalüüsi ja kokkuvõtete tegija oli Andres Kiviste. Kõik Eesti Metsakorralduskeskuse proovialad inventeeris Priit Kohava. Andmesisestuse ning 4 andmebaaside ühildamise tegi Sandra Metslaid. FORMIS arendusega tegeles Allan Sims. Projekti välitöid tegid Eneli Allikmäe, Vivika Kängsepp, Timo Ehrpais, Mihkel Kaha, Innar Raag.Kirje Eesti metsanduslike mudelite ja andmestike infosüsteemi ForMIS arendamine : Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel 10. veebruaril 2012. a. sõlmitud lepingu 3-2_8/59-5/2011 lõpparuanne(2013) Kangur, Ahto; Sims, Allan; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakorralduse osakondTraditsiooniliselt on rajatud metsanduslikus teadustöös püsikatsealasid, uurimaks erinevate metsakasvatuslike ja metsamajanduslike võtete ning looduslike protsesside mõju metsa arengule. Hilisemalt on lisandunud puistute kasvukäigu, looduslike ja inimtekkeliste häiringute ja keskkonnatingimuste muutusi uurivaid ning ökosüsteemi arengut ja muutusi kirjeldavad uuringud. Püsikatsealadel mõõtmiste jätkamine või mõõtmiste taastamine omab suurt väärtust metsasuktsessiooni uurimiseks, kus on vajalik pikk ökoloogilisi muutusi ja protsesse kirjeldav andmerida. Eelmisel sajandil on Eestisse rajatud suurel hulgal erinevaid metsanduslikke katsealasid, kuid seoses taasiseseisvumise järgse metsanduslike baasuuringute finantseerimise skeemi muutumisega ja üldise teadusuuringute mahu vähenemisega ning samuti teadusasutuste restruktureerimisega on sattunud ohtu eelmainitud katsealade säilimine. Nii eelnevad uurimused kui ka käesolev töö näitavad, et valdav enamus olulist teaduslikku väärtust omavad metsanduslikud püsikatsealad on Eestis rajatud kas viimase kümnekonna aasta jooksul või siis tihti rohkem kui kaks-kolm aastakümmet tagasi. Tänaseks on metsade majandamine ja selle kavandamine sisuliselt lähtuv digitaalsetest andmehoiusüsteemidest ja riiklikest registritest. Kuna seni rajatud metsakatsealad üldjuhul ei ole veel kantud digitaalsetele metsakaartidele, siis on metsade majandamisel tekkinud olukord, kus ei metsakorraldaja ega ka metsamajandaja ei pruugi olla teadlik olemasolevatest püsikatsealadest ning võivad tahtmatult katseid rikkuda või ka hävitada. Tihti ei ole katsetöö või uurimuse seisukohast isegi oluline, kas ala läheb raiesse või mitte. Oluline on raieelselt katsealal mõõtmise tegemine, et viimasest mõõtmiskorrast kulunud aja kohta saaks ka andmed kogutud. Alates 2004. a. on SNSi (Nordic Forest Research Co-operation Commitee: Põhjamaade Metsanduslik Uurimiskomitee) rahvusvahelise koostööprojekti NOLTFOX (Põhja- Euroopa pikaajaliste metsanduslike katsealade andmebaas), 2005. a. SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) poolt finantseeritud projekti nr 59 "Järvselja vanade (Prof Andres Mathieseni) puistu kasvukäigu püsiproovitükkide võrgustiku korrastamine, kordusmõõdistamine ja andmebaasi loomine" ning 2006. aastal KIK poolt finantseeritud projekti 14 „Eesti pikaajaliste metsanduslike katsealade inventeerimine ja taastamine“ raames Eestis inventeeritud ja looduses taastatud kokku 190 metsanduslikku pikaajalist katseala (üks katseala koosneb 2 (erandjuhul 1) ja enamast proovitükist). Paralleelselt katsealade inventeerimise ja taastamisega on katsealade üldandmed publitseeritud vabalt ligipääsetavas veebipõhises andmebaasis NOLTFOX (http://noltfox.metla.fi/). NOLTFOX on ühtse struktuuriga veebipõhine andmebaas, millesse on koondatud kõigi Põhjamaades olemasolevate metsanduslike katsete üldandmed. NOLTFOX projekti algatas SNS 1999. aastal, eesmärgiga siduda Põhjamaades olemasolevad metsanduslikud katsealad ühtsesse ja üheselt kasutatavasse ning kõigile ligipääsetavasse andmebaasi. Sellise andmebaasi loomist toetades arvestas SNS, et toetab Põhjamaade teadlaste koostööd olemasolevate pikaajaliste katsete jätkamisel aga ka ühiste projektide välja töötamiseks uute kõrge teadusliku rakenduse ja kvaliteediga katseseeriate rajamiseks. 2007 aastal KIK poolt finantseeritud metsanduse valdkonna projekti nr 40 „Eesti pikaajaliste metsanduslike katsealade inventeerimine ja taastamine“ raames töötati välja aga Eesti vajadusi ja katsetööde omapära arvestav infosüsteem ForMIS. Eesti Maaülikooli (EMÜ) ja SA KIK vahel 10. veebruaril 2012. a. sõlmitud lepingu nr. 3-2_8/59-5/2011 järgselt pidi EMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudi metsakorralduse osakonna töörühm arendama ja katsealade andmetega täiendama Eesti metsanduslike püsikatsealade üld- ja detailandmete infosüsteemi ForMIS. Läheülesandeks oli infosüsteemi erinevate osade täiendamine ning kasutajasõbralikumaks muutmine, aga ka infosüsteemis olevate katsealade nimistu laiendamine uute uurimisteemadega ning olemasolevate andmete täiendamine. Samuti katsealade täiendav inventeerimine ja looduses 20 metsanduslikku püsikatseala tähistamine ning infostendidega varustamine. Käesoleva lepingu täitmise tulemusena arendati ForMIS infosüsteemi kõiki nelja töömoodulit, i) dendromeetrilised valemid, ii) kasvuvõrrandid, iii) kasvukäigutabelid, ja iv) proovitükkide andmed kasutajasõbralikumaks, kaasajastati uute sisenditega ning muudeti kasutamine kakskeelseks. Katsealade infosüsteemi üldandmete esitamise aluseks võeti NOLTFOX koostöövõrgustiku metsanduslike püsikatsealade inventeerimise ja klassifitseerimise kriteeriumid, detailandmete talletamine on korraldatud aga iga vastava katseteema andmehõive vajadustest lähtuvalt. Infosüsteemis varasemalt sisestatud nelja katseteema mõõtmisandmetele lisaks , lisati infosüsteemi nende uurimisteemade detailandmed millele katseteema haldajad vabatahtlikult ligipääsu võimaldasid.Kirje Eesti pikaajaliste metsanduslike katsealade inventeerimine ja taastamine : Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel 09. november 2007. a. sõlmitud lepingu 07-07-8/1239 lõpparuanne(2007) Kiviste, Andres; Kangur, Ahto; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutLähtuvalt sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel 07. novembril 2007. a. sõlmitud lepingule nr. 07-07-8/1239 „Eesti pikaajaliste metsanduslike katsealade inventeerimine ja taastamine“ on EMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudi metsakorralduse osakonna töörühm koosseisus: Andres Kiviste, Ahto Kangur, Henn Korjus, Diana Laarmann, Allan Sims ja Allar Padari täitnud täies mahus lepingu lähteülesandes ettenähtud välitööde mahu, sisestanud välitööde käigus inventeeritud ja taastatud katsealade koondandmed ühtsesse andmebaasi ning esitanud need NOLTFOX infosüsteemis avaldamiseks. Projekti raames eel-inventeeris töögrupp üle Eesti kokku 58 endist metsanduslikku püsikatseala, millest 2 katseala osutusid looduslike häiringute ja metsamajanduse tulemusena hävinuks. NOLTFOX koostööprojekti metsanduslike püsikatsealade kriteeriumitele inventeeriti ja tähistati looduses 56 püsikatseala, millel ühtekokku paikneb 1295 eraldiseisvat püsiproovitükki.. Proovitükid tähistati looduses proovitüki tsentrisse või nurkadesse paigutatud immutatud puidust postidega ning võimalusel katseala tähistati ühe metsanduslikku püsikatseala tähistav infotahvliga. Püsikatsealade inventeerimise tulemusel saadud katsealade koondandmed sisestati arvutisse. Projekti täitmise tulemusena inventeeritud ja tähistatud katsealade nimistu esitati avaldamiseks veebipõhises NOLTFOX projekti püsikatsealade infosüsteemis.Kirje Eesti puitkütuste potentsiaali hindamine mudelpuude meetodil : SA Keskkonnainvesteeringute Keskus poolt finantseeritud 2008. aasta metsandusprogrammi uurimisprojekti nr.25 aruanne (lühikokkuvõte)(2010) Muiste, Peeter; Padari, Allar; Paas, Tauro; Kütt, Silver; Moor, Kalle; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutPikka aega on räägitud taastuvate energiaallikate kasutuselevõtust sooja ja elektrienergia tootmistel. Varem arvutatud raiejäätmete mahtusid tuginedes metsade takseerkirjeldustele ning kirjandusest leitud okste mahu hinnangutele. Käesoleva projekti raames teostati metsas mitmeid mõõtmisi ja andmeanalüüse, et selgitada metsadest saadavate raiejäätmete (peenike ladvaots ja oksad) mahtusid.Kirje Elektriliinide trassidelt saadava võsa energeetiline potentsiaal : SA Keskkonnainvesteeringute Keskus poolt finantseeritud 2008. aasta metsandusprogrammi uurimisprojekti nr.48 aruanne(2010) Pärn, Linnar; Mitt, Risto; Muiste, Peeter; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutPikka aega on räägitud taastuvate energiaallikate kasutuselevõtust sooja ja elektrienergia tootmistel. Varasemate uuringute tulemused on võimaldanud anda küll esialgse hinnangu, kuid ei kirjelda piisavalt täpselt elektriliini trassidel kasvava võsa koguseid ning paiknemist. Käesoleva projekti raames rajatakse proovitükid ning antakse hinnang elektriliini trassidel kasvava biomassi (võsa) energeetilise potentsiaali ning selle paiknemise kohta, mille tulemusi saaks kasutada üle Eesti taastuva energiaressurssi (elektriliinide trassidel kasvava võsa) hindamisel, lähteandmetena kütteks kasutatava hakke nõudluse-pakkumise modelleerimisel, võsa koristuse kasutuse ja majandamise tasuvusarvutustel ning maamajanduse, energeetika, metsa- ja põllumajanduspoliitika jt. riiklike programmide koostamisel.Kirje Erineva päritoluga hariliku kuuse populatsioonide kasvureaktsioon, vastupanu- ja taastumisvõime põua järgselt – dendrokronoloogiline analüüs : lõpparuanne(2019) Metslaid, Sandra (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutHarilik kuusk (Picea abies (L.) Karst), mille osakaal metsade kogupindalast on peaaegu 19% (Aastaraamat Mets 2018), on üks majanduslikult ja ökoloogiliselt olulisemaid puuliike Eestis, samas ka üks põua suhtes tundlikumaid puuliike. Arvestades asjaolu, et kõige rohkem istutakse Eestis kuusetaimi, on väga oluline metsaomaniku otsus, mis päritoluga taimi istutada oma metsa. Metsaomanikul tuleb juba täna arvestada, et kliimatingimused Euroopas, sh ka Eestis muutuvad soojemaks ja lähitulevikus sagenevad äärmuslikud klimaatilised sündmused nagu põuad ja kuumalained, mis võivad negatiivselt mõjutada kuusikute kasvu ja tervislikku seisundit. Seetõtu peavad kuusemetsad tulevikus olema valmis taluma sagedasi ja korduvaid äärmuslikke klimaatilisi tingimusi nagu põuad ja kuumalained. Kliimamudelite uusimad prognoosid näitavad, et kliimatingimused Eestis muutuvad käesoleva sajandi lõpuks soojemaks ja sademete hulk suureneb 10–20% võrra (Jaagus ja Mändla, 2014). Prognoosimudelite alusel on Eestis oodata sademete hulga tõusu talvisel perioodil. Samas on suviste sademete muutuste prognoosid erinevate mudelite andmetel vastukäivad – mõni mudel prognoosib sadamete hulga vähenemist suve lõpus, mis viitab sellele, et tuleviku metsad peavad taluma lühemaid või pikemaid veepuudusega perioode. Viimastel aastatel on nõudlus metsa kultiveerimismaterjali järele Eestis kasvanud, sest erametsaomanike seas on huvi metsauuenduse vastu suurenenud. Kuna kohalikud taimekasvatajad ei suuda nõudlust rahuldada, siis osa Eesti metsadesse istutatavatest taimedest tuuakse naaberriikidest. 2017. aastal kasutati metsa istutamiseks kokku 31,3 mln taime, millest enam kui pool (16,8 mln) olid kuusetaimed (Aastaraamat Mets, 2017). Metsa kultiveerimismaterjali puuduse leevendamiseks toodi Eestisse 4,1 mln taime, millest suurema osa moodustasid hariliku kuuse istikud. 2017. aastal istutati kõige rohkem Läti (1,9 mln.) ja Leedu (1,4 mln.) päritolu kuusetaimi, kuid väike osa taimedest toodi sisse Saksamaalt (0,3 mln.). Sellele lisaks toodi ligi 14,5 kg hariliku kuuse seemet Rootsist. Arvestades kliima soojenemist, võib istutusmaterjali sissetoomine soojematest ilmatingimustest (abistab rände; ingl. assisted migration) tunduda õige lahendusena, eeldades et lõunapoolse päritoluga puud on juba geneetiliselt kohanenud kuivemate tingimustega ja vastupidavamad põuale, kuid vastavaid teadusuuringuid on seni tehtud vähe. Erinevat päritolu kuuskede kasvu Eestis uuris Etverk (1990), kuid saadud tulemused põhinevad noortel puudel ja Eestis puuduvad pikaajalised teadusuuringud, milles käsitletaks välismaise päritoluga kuuski ja nende reaktsiooni põuale. Erineva geograafilise päritoluga hariliku kuuse katsealad Eestis, mis rajati 70–80-ndatel aastatel, on uuesti inventeeritud 2013.–2014. aastal KIK’i metsanduse programmi projekti nr. 3677 käigus, mille raames hinnati ka sissetoodud kultiveerimismaterjali kasvu- ja kvaliteediomadusi (Maaten, 2014). Katsealade inventuuri käigus märgati, et katsealadel kasvavatel kuuskedel esinevad tüvelõhed, mis viitab sellele, et mõned kuused ei suuda geneetiliselt teatud kliimatingimustes hakkama saada (Maaten, 2014). Kuna ilmastik Eestis on olnud niiske ja põuad olid minevikus haruldased, ei ole seda kunagi Eesti metsadele ohuks peetud. Seetõttu teadusuuringud, milles käsitletakse põua mõju kohalike kuuskede kasvule Eestis, alles algavad (nt. Paulson, 2019).Kirje Erinevate taimetüüpidega rajatud kuusekultuuride formeerumine ja kvaliteet : Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus Metsanduse programmi projekt nr 10232 lõpparuanne(2017) Jäärats, Andres; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakasvatuse osakondEesti paikneb intensiivse metsamajanduse piirkonnas, kus puidu varumine toimub peamiselt lageraiete korras ja raiestikud uuendatakse kahe kolmandiku ulatuses kultiveerimise teel. Kui möödunud sajandi keskpaigani kasutati metsa uuendamisel peamiselt külvi, siis pärast 1950ndaid on üle mindud istutamisele kui kindlamaid tulemusi andvale uuendamisviisile. Metsa istutatavad taimed kasvatati avamaataimlates (metsataimekasvatusel on Eestis üle 100 a. pikkune ajalugu), selleks sobiv tehnoloogia on aastakümnetega välja kujunenud ja tulemused head. Viimase 15-20 a. jooksul on meil hakatud juurutama metsataimede kasvatamist konteinerites ja osaliselt katmikalarežiimil. Metsaistutusmaterjali kasvatamise selline tehnoloogia on kasutusele võetud põhjapoolsetes piirkondades, et lühendada taimede kasvatamise perioodi, mis võimaldab paindlikumalt reageerida turu nõudmistele. Viimasel viiel aastal on eeskätt Riigi Metsamajandamise Keskus juurutanud n.ö pott-põld taimede kasvatamist ja seda eeskätt hariliku kuuse puhul. Mis peaks oma olemuselt jääma klassikalise avamaataime ja konteinertaime vahepeale. Kuna konteiner-metsaistutusmaterjali toodetakse meil kasvavas mahus ja seda suuresti erakasvatajate poolt, sest RMK on oma sõnade kohaselt tootmismahu saavutanud, siis selle kasutamise põhimõtted on aga praktiliselt välja töötamata, pole soovitusi nt. kasvukohatüübipõhiselt istutusmaterjali tüübi kasutamise kohta. Eriti tundlik on see hariliku kuuse osas, sest kuusele sobivaid kasvukohatüübid on meie tingimustes viljakad ning rikkaliku alustaimestiku kasvuga, kus väiksemamõõduline taim ei pruugi konkureerivatele liikidele vastu pidada. Käesolev aruanne koosneb kahest osast. Esimeses osas käsitletakse võrdlevalt kinnisja paljasjuurelisi ning pott-põld kuuse istutusmaterjali kvalitatiivseid näitajaid. Aruande teises osas esitatakse hariliku kuuse kinni- ja paljasjuurelise ning pott-põld istutusmaterjaliga rajatud tootmiskultuuride kasvu iseloomustavad andmed. Uuritavad tootmiskultuurid pärinevad RMK –st ning nende rajamise aeg jääb vahemikku aastatel 2014-2016.Kirje Hariliku kuuse ja arukase katsekultuuride inventeerimine ning mõõdistamine kehtestatud päritolupiirkondade sobivuse tõestamiseks : aruanne(2015) Maaten, Tiit; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutKäesoleva projekti eesmärk oli eelnevalt esitatud projekti tulemusena saadud inventeerimisandmete põhjal viia läbi mõõtmised neil katsealadel, kus on esindatud enim Eesti erinevatest piirkondade populatsioonide järglasi ja kogutud andmete põhjal teha järeldusi Keskkonnaministri käskkirjas nr 75 „Eestis metsa kultiveerimisel kasutada lubatud kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolupiirkonnad“ esitatud nõuete kinnitamiseks või muudatusettepanekute tegemiseks. Käesolevat projekti otsustati küll finantseerida kuid vaid poole taotletud summa ulatuses. Seega teostati käesoleva projekti raames mõõtmis- ja hindamistööd kolmel kuuse katsealal, kahe katseala välitööd ning antud projekti raames kogutud andmete analüüs teostatakse Keskkonnainvesteeringute Keskuse poolt finantseeritavas jätkuprojektis „Hariliku kuuse ja arukase katsekultuuride mõõdistamine, selektsiooniline hindamine ning kogutud andmete analüüs kehtestatud päritolupiirkondade sobivuse tõestamiseks“.Kirje Hariliku kuuse ja arukase katsekultuuride mõõdistamine, selektsiooniline hindamine ning kogutud andmete analüüs kehtestatud päritolupiirkondade sobivuse tõestamiseks : aruanne(2016) Maaten, Tiit (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutKäesolevas uurimuses koguti andmeid viiest prof Ivar Etverki juhendamisel rajatud katsekultuurist, mis rajati aastatel 1983 – 1988. Kõik uuritud katsealad on oma olemuselt küllaltki erinevad ehk pea igal katsealal on erinev katsetatud materjali olem, mitte ei ole samade päritolude partiisid kordustena erinevatel aladel. Antud aspekt mõjutas oluliselt saadud tulemusi. Sobivaimaks ja parimaks katsealaks, millelt kogutud andmeid võiks kasutada kui tõstatada küsimus, et kas Eestis on vaja hariliku kuuse päritolupiirkondi, on Roela 1983. aasta katsekultuur. Sellele istutati arvestatav hulk erineva päritoluga (33) katseblokke, selle pindala on arvestatavalt suur ja Eestist pärit materjal on sarnase geneetilise olemiga ehk kõik on tootmispartiid (ei ole üksikpuude järglasi või kloonide segusid lisaks). Kõige ebasobivam, ses osas olid juba enne välitöid kahtlused, oli Kahkva katsekultuur, kus oli väike arv erinevate plusspuukloonide, kloonisegu ja Võru tootmispartii järglased. Nii väike testitud materjali hulk on peamine põhjus, miks antud katsealalt usaldusväärseid tulemusi ei tulnud. Antud katsealalt saadud tulemuste korrektne interpretatsioon oleks selline, et antud ala ei sobinud tõstatatud probleemi lahendamiseks, mitte antud katsealalt saadud tulemuste põhjal ei ole päritolupiirkondasid harilikule kuusele vaja. Puutsa katsekultuur on küll pindalalt väike kuid metoodiliselt korrektselt rajatud, mõlemast päritolupiirkonnast on esindatud kahe emapuu järglased ja katsealal on kordused. Ja võrreldakse üksikpuude järglasi, mitte üksikpuid tootmispartiide või kloonisegudega. Jäärja katseklutuuride omapärast on pikemalt kirjutatud eelmise alapeatüki lõpus. Suuremas, 1983. aasta kultuuris on esindatud nii tootmispartiisid kui üksikpuude järglasi, mis metoodiliselt, saamaks vastust küsimusele, kas päritolupiirkondasid on vaja, ei anna kõige korrektsemat vastust. Samuti on valdav enamus päritoludest sisemaa piirkonnast (22), K1 piirkonnast on esindatud vaid 5 päritolu. 1985. aasta kultuuris on esindatud kloonid ja kloonisegud. Samas on oluline märkida, et Jäärja kultuurid on kõige pehmema kliimaga asukohas, ehk peaaegu Mandri - Eesti edelanurgas, võrrelduna teiste uuritud katsekultuuridega ja seega võiks sealt oodata kõige väiksemaid erinevusi päritolupiirkondade K1 ja K2 järglaste vahel, on nad siis tootmispartiide või üksikpuude järglased. Käesoleva aruande tabelites 3, 6, 10, 15, 16, 17 ja 18 on esitatud erinevatel katsealadel mõõdetud/hinnatud tunnuste aritmeetilised keskmised ning Mann-Whitney testi olulisuse tõenäosused päritolupiirkondade kaupa ja nende erinevuste usaldatavuse tõenäousused (erinevus on statistiliselt usaldatav kui p-väärtus on alla 0,05). Samas ei leitud mingit statistiliselt usaldatavat ega ka ebausaldatavat seost erinevatest päritolupiirkondadest pärit puude kvaliteediomadustes. Mõnel juhul on sisemaalt pärit puud paremate omadustega kui rannikule lähemalt varutud materjalist puud, vahel vastupidi. Ja vahed pole suured. Keskkonnaminister küll allkirjastas 2016. aasta juulis määruse, millega hariliku kuuse päritolupiirkonnad kaotati kuid antud uurimuse tulemusi on siiski mõistlik seemnevarumise praktikas arvesse võtta, sest sisemaalt varutud hariliku kuuse seemnest kasvanud puud on Mandri Eestis paremate kasvuomadustega kui rannikule lähemal olevatest piirkondadest varutud materjalist kasvanud puud.Kirje Hariliku kuuse ja männi kultiveerimismaterjali algmaterjali sisseveo sobilikkuse analüüs : lõpparuanne(2014) Maaten, Tiit (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutAinsad Eestisse rajatud hariliku männi geograafilised katsekultuurid, milles on esindatud Eestist lõuna pool olevatest piirkondadest pärit kultiveerimismaterjalist kasvanud puud, rajati eelmise sajandi 1960. aastatel Järvselja Metsamajandi aladele prof Endel Pihelgas’e juhendamisel. Viimati mõõdeti neid katsekultuure, kus majandustegevuse või tormi tõttu puud veel olemas on aastatel 2007 ja 2008. Käesoleva analüüsi juures on kasutatud nimetatud aastatel kogutud andmete tulemusi. Kasvuomadustele lisaks on kultiveerimismaterjali sisseveoks sobivate piirkondade valimisel oluline teada ka võõrast päritolu puude selektsioonilisi omadusi, teisisõnu kvaliteediomadusi. Selektsioonilist hindamist pole enne käesolevat projekti hariliku männi katsekultuurides kunagi läbi viidud. Käesoleva projekti raames teostati selektsioonilist hindamist kolmel katsealal, kaks neist rajati aastal 1965 ja üks aastal 1967. Kõikide katsealade ühine omadus on see, et kõikidel oli esindatud Eesti ja Leedu päritolu männid. Kahel katsealal olid esindatud ka Läti päritolu männid. Kolmel katsealal teostati hindamist kokku 101 katseruudul, viimaseid on nimetatud katsekultuurides erineva suurusega kuid enamasti on need 15 * 30 meetri suurused alad.Kirje Hariliku männi järglaskatsete ja geograafiliste katsekultuuride mõõdistamine : aruanne(2008) Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutVälitööde käigus inventeeriti ja mõõdistati aastatel 1964-1968 rajatud katsekultuurid. Igal katseruudul mõõdeti klupiga 1 cm astmega kõigi järglaspuude rinnasdiameeter (1,3 m kõrgusel) ja üheksa puu kõrgus laserkõrgusmõõtjaga Vertex. Vastavalt olemasolevale kaardimaterjalile hinnati reaalse olukorra vastavust skeemidele ning tehti märkmeid katseruutudel olevate puude arvu kohta. Skeemidel märgiti ära katseruudud, millel kasvavad puud olid erinevatel põhjustel täiesti hävinenud. Samuti märgistati värviga puutüved kõikide katseruutude nurkades. Kahel aastal rajatud järglaskatsetest saadud mõõtmisandmetega tehtud statistilise andmetöötluse põhjal saadud tulemused publitseeriti ajakirjas “Metsanduslikud Uurimused”. Nimetatud üllitisest võiks välja tuua peamised järeldused: 1. emapuude vanus mõjutab oluliselt järglaspuude kõrguskasvu; 2. kõrguse osas täheldati plusspuude järglaste olulist erinevust juhuslikult valitud üksikpuude järglastest; 3. kohalikud eri regioonide emapuud jagunesid kõrguse põhjal vastavalt Tukey testile kahte gruppi, mis oluliselt teineteisest erinesid: rannikuäärsed alad ja sisemaa. 4. Rinnasdiameetri päritavuskoefitient osutus madalaks, kuid statistiliselt oluliseks, kuid kõrguskasvu päritavus oli väga tugev. Käesoleva projekti käigus tehtud välitööde põhjal saadud andmed on olulise tähtsusega KIK- i projekti nr 57 „Hariliku männi järglaskatsete ja klooniarhiivide rajamise metoodika väljatöötamine” täitmiseks. Mõõtmisandmete analüüsi tulemused võimaldavad määratleda, millistest piirkondadest võiks seemnematerjali Eestisse tuua ja millistest mitte. Samuti selgitada, missugustest kasvukohatüüpidest pärit männiseemet on mõistlik kasutada kultiveerimismaterjalina teistes kasvukohatüüpides.Kirje Hübriidhaava istandikud süsiniku sidujana ja energiapuidu tootjana : lõpparuanne(2012) Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut1. Koostati hübriidhaava istandike näidiskatsealade andmebaas, kokku 59 ala. Neist 51 uurimisala asub põllumaale rajatud istandikes ja 7 ala põlevkivikarjääri puistangul. Üks katseala asub Järvseljal, kus võrreldakse Eesti tingimustes uute hübriidhaava kloonide kasvukiirust (joonis 8). Katsealad tähistati looduses infotahvlite ja postidega. Kokku mõõdeti ca 5000 puud. Detailuuringualadel puud nummerdati. Puude kõrguse mõõtmisel kasutati projekti toel varutud kõrgusemõõtjat Vertex. Näidisalade andmebaas on kasutatav piirkondlike metsakonsulentide ja metsaomanike poolt. 2. Koostati hübriidhaava istandike rajamise, hooldamise ja kasvatamise juhend (vt lk 19-22). 3. Anti hinnang hübriidhaava sobivusele süsiniku sidumiseks ja energiapuidu tootmiseks. 4. Hinnati 15-aastaste hübriidhaavikute maapealse osa biomass (joonis 1). 5. Hinnati 15-aastaste hübriidhaavikute puude maapealne ja mulla A-horisondi süsinikuvaru (joonis 5). 6. Hinnati 15-aastaste hübriidhaavikute puude maapealne ja mulla A-horisondi lämmastikuvaru (joonis 6). 7. Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmisel esitati projekti tulemustest ülevaade Euroopa Metsainstituudi EFINORD töörühmale. Projekti tulemustest teavitati rahvusvahelist võrgustikku COST ACTION FP 0902, seda kuni COST projekti lõpuni aastal 2013. 8. Uuendati hübriidhaava katsealade andmestikku rahvusvahelises andmebaasis NOLTXOX. 9. Hübriidhaavikute maapealset biomassi ja kasvukäiku võrreldi lähtuvalt mullatüübist ja selle alusel kujunevast metsakasvukohatüübist (joonis 4). 10. Koostati hübriidhaavikute kasvukäigumudelid (joonis 2). 11. Määrati peamiste toitainete varu mulla huumushorisondis ja monitooriti selle muutust kümne aasta jooksul (2003-20013), joonis 7. Mullaproove võeti 58-lt katsealalt, 208 proovi 2 2013 sügissuvel ja täpsustavaks analüüsiks 51 proovi 2014 sügisel. Proovid analüüsiti Saku laboris, määrati pH ja P, K, Ca, Mg, Cu, Mn, B, huumus, üld N sisaldus. 12. Analüüsiti hübriidhaava istandike kasvukiirust sõltuvalt mullaliigist (joonis 4). 13. Analüüsiti hübriidhaavikute süsiniku sidumise võimet võrreldes arukasega (joonis 3). Esitati hübriidhaavikute süsinikuvaru muutumise prognoos. Mulla C-sisalduse määramiseks võeti 464 proovi, need analüüsiti EMÜ põllumajandus ja keskkonnainstituudis. 14. Hübriidhaava mudelpuude süsiniku ja lämmastiku sisalduse määramiseks võeti 24-lt puult kokku 288 proovi, analüüsid tehti EMÜ põllumajandus ja keskkonnainstituudis. 15. Analüüsiti hübriidhaavikute taimkatte arengut ja mitmekesisust võrreldes arukaasikutega. Valmis taimkatte mitmekesisuse tüpoloogiline analüüs ja võrdlus arukasekultuuridega, vt lk. 13-18, Taimkatet kirjeldati 58-l näidiskatsealal, igal alal neli vaatlusruutu. Iga vaatlusruudu kohal mõõdeti valgustatust digitaalse kalasilmobjektiiviga. 16. Valiti välja uued kiirekasvulised hübriidhaava kloonid (joonised 9 ja 10). 17. Koostati teaduspublikatsioonid ja esineti rahvusvahelistel konverentsidel (postrid aruandele lisatud, ettekande abstrakt IUFRO maailmakongressil aruandele lisatud). 18. Toimus seminar metsakasvatajatele ja metsaomanikele 17. aprillil 2014. 19. Toimus komandeering Rootsi metsainstituudi ja Rootsi erametsaomanike võrgustiku kiirekasvuliste lehtpuude näidisaladele. Kasutamata jäi samalaadse Soome komandeeringu finantseering.Kirje Hübriidhaava teise põlvkonna puistute majandamine ja keskkonnamõjude hinnang 1.06.2016–10.06.2018 : lõpp-aruanne(2018) Tullus, Hardi; Lutter, Reimo; Tullus, Tea; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetoolEesti riik on seadnud eesmärgiks biomajanduse jätkusuutliku edendamise, kus prioriteetseteks eesmärkideks on muuhulgas maaressursi efektiivsem kasutamine ja taastuvenergia osakaalu tõstmine. Lisaks biomajanduse eesmärkidele on Eesti sõlminud mitmeid rahvusvahelisi kokkuleppeid nagu Pariisi kliimalepe (2015) ja Kyoto protokoll (1997) kliimamuutuste leevendamiseks. Metsasektoril on oluline roll eelmainitud eesmärkide saavutamiseks, mistõttu võib eeldada suurt raiesurvet metsadele. Juba praegu on Põhja-Euroopa riigid, sealhulgas Eesti, kasutamas energiaks märkimisväärsel hulgal puiduenergiat (Rytter et al. 2016). Seetõttu, leevendamaks üha suurenevat puiduvajadust, on vajalik välja töötada alternatiivsed puidutootmise süsteemid, võttes kasutusse seni tootmisest väljas olevad põllumaad. Hiljutised hinnangud näitavad, et ca 300 000 ha endist põllumaad on aktiivsest kasutusest väljas, kuna taoliste kõlvikute väiksus (keskmiselt ca 1,5 ha) ning raske ligipääsetavus ei võimalda nendel maadel intensiivse põllumajandusega tegeleda (Vohu 2014). Üheks uudseks metsakasvatuslikuks meetodiks Põhja-Euroopas on lühikese raieringiga metsaistandike kasvatamine kasutusest välja jäänud põllumaadel (Tullus et al. 2013). Lühikese raieringiga metsanduse eesmärk on maaressursi maksimaalselt efektiivne ära kasutamine, optimeerides raieringi vastavalt puistu mahuküpsuse saabumisele. Üheks potentsiaalseks puuliigiks lühikese raieringiga metsanduse praktiseerimisel nii Läänemere regioonis tervikuna kui ka Eestis on osutunud hübriidhaab (Tullus et al. 2012; Karacic et al. 2003). Viimased hinnangud näitavad, et Läänemere riikides on hübriidhaavikute pindala kasvanud ca 12 000 hektarile (Lutter 2017). Viimase aja uued hübriidhaavikud Eestis on kasvatanud istandike pindala ca 1000 hektarini ning eeldatavasti on lähiaastatel oodata jätkuvat pindala suurenemist. Hübriidhaavikute kasvatamise peamine eesmärk on tooraine kasvatamine tselluloosi- ja energiapuidu tööstustele, sealhulgas on võimalik tüve alaosast saada väärtuslikumat saepalki (Tullus et al. 2012). Kiirekasvulistest hübriidhaavikutest saadav biomass omab potentsiaali asendamaks puitu, mis raiutakse vanadest kõrge loodusväärtusega haavikutest metsamaal. Esimesed hübriidhaavikud rajati Eestisse 1990-ndate lõpus ja 2000-ndate alguses, mistõttu on istandikud läbinud rohkem kui poole eeldatavast raieringi pikkusest (25–30 aastat). Senised teadusuuringud esimese põlvkonna hübriidhaavikute sobivusest Eesti kliima- ja mullatingimustesse katavad raieringi esimest poolt (Tullus 2013; Lutter 2017). Senised tulemused näitavad, et hübriidhaab on ligikaudu kaks korda produktiivsem kui harilik haab 4 metsamaal sarnastel kasvukohatüüpidel (Lutter et al. 2017). Sealjuures ei ole hübriidhaavikute kiire kasv vähendanud mulla toitainete sisaldusi ja süsinikuvarusid (Lutter et al. 2016ab). Intensiivse biomassi produtseerimise tõttu näitavad hübriidhaavikud suurt potentsiaali kliimamuutuste leevendamisel intensiivse CO2 sidumise kaudu maapealsesse biomassi (Lutter et al. 2016b). Elurikkuse uuringud hübriidhaavikutes on näidanud, et puistute vanuse kasvades suureneb metsaliikide osakaal soontaimede hulgas ning suureneb sammalde arvukus (Tullus 2013; Tullus et al. 2015). Sammalde ja samblike uurimused näitavad, et raieringi keskel olevad hübriidhaavikud pakuvad noorest vanusest hoolimata elupaiku suurele hulgale liikidele (Randlane et al. 2017), seejuures ka uutele samblikuliikidele Eestis (Oja et al. 2016) Sarnaselt harilikule haavale uueneb hübriidhaab peale lageraiet vegetatiivselt juure- ja kännuvõsust (Tullus et al. 2012). Suur võsude arv ning sobiva majandamismudeli valimine teise põlvkonna hübriidhaaviku kasvatamisel on suur metsakasvatuslik väljakutse, kuna senised teadmised hübriidhaavikute vegetatiivse teise põlvkonna erinevate majandamismudelite kohta ei ole rahuldavad nii produktsiooni, keskkonnamõjude, elurikkuse kui ka ökonoomika koha pealt. Vajalik on välja töötada paindlikud majandamismudelid, mis arvestavad puiduturu situatsiooni ja nõudlust (paberipuit, energiapuit), samal ajal arvesse võttes ka võimalikke keskkonnamõjusid nii mulla viljakusele kui ka elurikkusele. Senine Põhjamaade kogemus hübriidhaava teise vegetatiivse põlvkonna majandamise kohta on samuti puudulik. Rohkem teadmisi on viimasel ajal avaldatud hübriidhaava teise põlvkonna produktsiooni ja kloonide vahelise konkurentsi kohta Rootsi ja Soome tingimustes (Rytter 2006; McCarthy and Rytter 2016; Rytter and Rytter 2017; Hytönen 2018), kuid laiemad keskkonna mõjude analüüsid on siiani lünklikud.Kirje Ida-Virumaa ammendatud freesturbaväljade turba toiteelementide bilansi tasakaalustamine ja puude kasvu stimuleerimine põlevkivituha ning põlevkivi- ja puutuha seguga : sisuline aruanne(2013) Ots, Katri (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutKaevandamisega rikutud maade taastamine on tänapäeval väga aktuaalne probleem nii majanduslikus kui ka keskkonnakaitselises tähenduses. Taastamise eesmärk on saada antud piirkonnale, kus kaevandamine on toimunud, võimalikult pikaajaline jätkusuutlik ökosüsteem. Turbakaevandamise alt vabanenud jääksoode isetaastumine sõltub kasutatud kaevandustehnoloogiast, kaevandatava ala suurusest ja mineraalse aluspõhja topoloogiast, kuid valdav osa ammendatud freesturbaväljadest ei ole aastakümnete jooksul taimestunud ega metsastunud. Eesti Geoloogia Keskuse poolt läbi viidud täpsustava hindamise käigus 2005.–2008. a. registreeriti kokku 81 mahajäetud frees-jääksood üldpindalaga 9371 ha (Ramst, Orru 2009). Inventeeritud jääksoodest on soovitatud metsastada 22 ala (RMK prioriteetidena Puhatu, Tudulinna, Mõrdama ja Tähtvere jääksood) ja 26 osas on tehtud ettepanek need võtta taaskasutusse turbamaardlatena, sest säilinud on teedevõrk ning kuivenduskraavid, mistõttu saab sealt veel turvast kaevandada. Rikutud alade korrastamisel tuleb tagada, et kaevandatud ala põhjavee režiim vastaks maa kasutamise sihtotstarbele, sest korrastamissuuna määrab ära põhjavee tase (Orru jt. 2012). Eesti Geoloogia Keskuse poolt esitatud inventuuri tulemuste põhjal püstitas keskkonnaministeerium 2010. aastal eesmärgi: aastaks 2011 korrastada mahajäetud jääksoodest 1,8% ja jõuda 2013. aastaks 3%-ni, kuid need eesmärgid on jäänud tänaseks realiseerumata (Kohv, Salm 2012). Alternatiivvariandid ammendatud freesturbaväljade taaskasutamiseks on soostumis-, seega ka turbatekkeprotsesside taastamine, marjakasvatus, energianiidu (päideroo kasvatamine) rajamine, põllumajandus, lindude pesitsemise kaitseala (Selin 1995; Hytönen, Kaunisto 1999; Paal 2011; Huotari et al. 2008). Mitmetes maades läbi viidud uuringud näitavad, et jääksoode üheks perspektiivsemaks taaskasutamise võimaluseks on nende metsastamine (Valk 1981, 1992; McNally 1995; Selin 1995; Kaunisto, Aro 1996; Pikk 2001; Huotari et al. 2008). Jääksoode taastamist soodeks on eksperimenteeritud Kanadas, Saksamaal, Hollandis ja Soomes (Karofeld 2006). Jääksood on Eestis enamasti arvatud metsamaade hulka, kuid neile on rajatud ka jõhvikakultuure, kasvatatud haljastustööde tarbeks rohukamarat või jäetud lihtsalt seisma (Pikk 2011). Jõhvika kultiveerimise katsetega alustati Nigula Riiklikul Looduskaitsealal 1966. a. (Ruus, Vilbaste, 1968). 1995. a. oli Eestis jõhvikat jääksoodele kultiveeritud juba peaaegu 300 hektaril (Raukas 1995). Samuti on hakatud jääksoodel mustikaid kasvatama ning katsetatud isegi pohlakasvatust (Västrik 4 2003). Põllumajanduse tarbeks jääksoid enam ei rekultiveerita, sest palju põllumaid seisab meil niigi kasutamata (Pikk 2011). Jääksoode looduslik taimestumine on reeglina vaevaline. Ammendatud freesturbaväljade metsastamist takistab ennekõike turba jääklasundi toitainete vähesus (eriti taimede kasvu limiteerivaks peetakse turvasmuldades K- ja P-vaegust) ja tasakaalustamatus, ebasoodne mikrokliima (suured lagendikud ja sellest tingitud hilisja varakülmade oht, maapinna kõrge temperatuur), turba väike poorsus, ebasobiv niiskusrežiim. Seetõttu on oluline inimese sekkumine. Korrastamist takistavateks teguriteks tuleb pidada suurt käsitsitöö vajadust, selle suurt maksumust, sobivate tehnoloogiate puudust. Looduslähedaste jäätmete (tuhkade), mis sisaldavad rikkalikult K (näit. puutuhk), kasutamine freesturbaväljade metsastamisel võimaldab mõjutada olulisi funktsioone puudes – K-sisaldus tõstab puude vastupanu madalatele temperatuuridele, vee tungimist juurtesse, tõstes puude vastupidavust põuale ja intensiivistab rakukestade puitumist, aktiveerides ligniini kaugeellaste sünteesi. Jääksoode metsastumine on vaevaline, seetõttu kasutatakse mitmetes maades metsastamist – Soomes (Selin 1995; Aro 2008; Hytönen, Saarsalmi 2009; Hytönen, Aro 2012), Rootsis (Hånell 1995; Hånell, Magnusson 2005; Leupold 2004, 2005), Iirimaal (McNally 1995; Renou et al. 2007; Renou-Wilson et al. 2010)) jm. Metsastamine on ökoloogilistest ja majanduslikest aspektidest lähtuvalt otstarbekas ja perspektiivne rekultiveerimise viis. Kaevandatud alade metsastamisega taastatakse taimkate ja mulla viljakus, samuti on metsad efektiivsed süsihappegaasi sidujad, võimaldades tasakaalustada antropogeenset CO2 emissiooni, mis omab suurt lokaalset ja globaalset tähtsust. Jääksoode metsastamise eduvõtmeks on toitainete sisalduse reguleerimine, õige puuliigi valik, umbrohu leviku kontroll jm. (Hytönen 2008). Jääksoid ei ole võimalik ilma väetamiseta edukalt metsastada (Raid 1979, Valk 1981; Hytönen 2008), kuid kõrged väetisainete kogused võivad põhjustada noorte taimede hukkumist (Aro 2008). Enamasti on soodes ja jääksoodes puude kasvu limiteerivaks teguriks fosfori ja/või kaaliumi puudus, jääksoode turbalasundis on samuti puude kasvuks ebasobiv lämmastiku ja fosfori suhe (Aro, Kaunisto 1995). Üldiselt on fosfori ja kaaliumiga väetamine sageli turvasmuldade metsastamise eeltingimuseks. Alternatiiviks mineraalväetiste kasutamisele on jääksoode viljakuse tõstmiseks erinevate jäätmete (reoveesete, puu- ja turbatuhk, põlevkivituhk, tsemenditolm jm) kasutamine (Seemen jt. 2000; Pikka 2011) koht- või ülepinnaliseks väetamiseks (Kaunisto, Aro 1996). Kui jääksoid väetada fosforväetistega, soodustab see 5 märgatavalt lehtpuude kasvamaminekut (Raid 1979; Pikk 2001), aga ka loodusliku kaseuuenduse teket (Hytönen, Aro 2012). Senised katsetused Eestis erinevate toitainete rikaste tuhkadega on näidanud, et kaskede kõrguse juurdekasv võib küündida aastas kuni 108 cm-ni, samas kui tuhaga töötlemata alal kasvasid kased maksimaalselt kuni 6 cm aastas (Kikamägi et al. 2013). Samuti on ilmnenud, et tuhkade lisamine turbasse ei kiirenda ainult puude kasvu, vaid mõjutab positiivselt ka loodusliku uuenduse ja rohttaimestiku teket. Tuhkade kasutamise korral intensiivistub mikroorganismide tegevus ja sellest tulenevalt paraneb puude poolt lämmastiku omastamine. Oluline on ka tuhkade turbasse segamisel turba pH tõus, mis soodustab toitainete omastamist puude poolt. Igal aastal tekib 7–10 miljonit tonni põlevkivituhka, millest praegu kasutatakse vaid 5%. Seega on vajalik lisaks olemasolevatele võimalustele leida veel põlevkivituha taaskasutusvõimalusi. Aastatel 2009–2010 kasutati 200 000 tonni puiduhaket ja ligikaudu 10 miljonit tonni põlevkivi elektri tootmiseks Narva elektrijaamades, mis tõstatab üles teema, et vajaliku biomassikoguse saamiseks tuleks Kirde-Eestis hakata kasvatama lühikese raieringiga puistuid (Padar et al., 2011), milleks sobiksid hästi ammendatud jääksood (Puhatu, Tudulinna – ühtekokku 830 ha). Lisaks puitu tootvate alade pindala suurerendamisele (metsastamiseks sobivad freesturbaväljad) ja puude kasvu kiirendamisele tuleks saada teada – kas me oleme CO2 tarbijad või tootjad ning kui suur roll selles on Eestis ammendatud freesturbaväljadel. Eestis on seni hinnatud süsinikubilanssi mahajäetud turbakaevandusaladel, taimestikuta turbakaevandamise ning loodus ja/või kuivendatud aladel, kuid puuduvad andmed jääksoode metsastunud aladelt. Lahendamaks neid küsimusi on vajalik välja selgitada nii ökoloogilisest kui majanduslikust seisukohast otstarbekad tuhakogused (põlevkivituhk, põlevkivituhk segus puutuhaga) turbakaevandusaladel. Tähtis on ka sobivate puuliikide valik. Erinevate puuliikide kasvatamine suurendab rekultiveeritavate alade bioloogilist mitmekesisust. Lehtpuu- või segapuistute rajamine on keskkonnakaitselistest ja sotsiaalmajanduslikest aspektidest lähtudes efektiivsem võrreldes okaspuupuistutega, sest lehtpuud on kiiremakasvulised, suurema haiguskindlusega ja väiksema tuleohuga. Alates 2010. aastast põletati perioodiliselt Eesti Energia põlevkiviahjudes lisaks põlevkivile ka puitu (seoses muutunud elektrituruseadusega omab Eesti Energia luba põletada igal aastal ligi 400 000 tm puitu). Projekti raames oli eesmärk uurida 6 ahjudest tuleva segutuha mõju puude kasvule Narva Elektrijaamade vahetuslähedusse jäävate ammendatud freesturbaväljade (näiteks u. 750 ha suurune Puhatu freesturbaväli, Tudulinna jt.) metsastamisel. 2011. aasta kevadel Puhatusse rajatud väikesemõõduliste pilootkatsealade tulemused näitasid, et põlevkivituha ja puutuha segu parandavad oluliselt puude kasvamaminekut ja biomassi formeerumist, aga ka rikkaliku alustaimestiku ja loodusliku uuenduse (näit. kask, haab, lepp) tekkimist. Puhatus küündis arukase kõrguse juurdekasv 3 kuud peale väetamist erinevates katsevariantides vastavalt 90 cm-ni (puutuhk 10 t/ha) ja 80-cm-ni (puutuhk 10 t/ha segus põlevkivituha kogusega 8 t/ha). Sarnaselt kirjandusest leitud andmetega on ka Eestis erinevatest puuliikidest ühe suurema potentsiaaliga liigiks freesturbaalade metsastamisel kask, kuna kask on liigile omaselt võimeline kõige rohkem kasutama N, K ja Ca lehemassi ühiku kohta, need aga on samad elemendid, mille sisaldus juba on turbas kõrge (N) või tõuseb turbas hüppeliselt (K, Ca) sinna puu- ja põlevkivituha segamisel. Väikesemahulise pilootuuringu tulemused Puhatu freesturbaväljade metsastamisel näitasid, et perspektiivne on metsastamisel ka põlevkivituha kasutamine, eriti kuuse kasvatamisel.Kirje Jääksoode turba toiteelementide bilansi tasakaalustamine ja puude kasvu stimuleerimine biokütuste tuhkadega (puu- ja turbatuhk) : sisuline aruanne(2012) Ots, Katri; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutNüüdisaegse turbakaevandamise tulemusena jäävad soodest järele suhteliselt tiheda kraavivõrgustikuga, taimkatteta ning erineva paksusega turbakihiga (jääkturbaga) tasased alad – jääksood, kus taimkate ei taastu väga pika aja jooksul (Lavoie & Rochefort, 1996; Karofeld, 2006; Huotari et al., 2007). Turbakaevandamise alt vabanenud jääksoode isetaastumine sõltub kasutatud kaevandustehnoloogiast, kaevandatava ala suurusest ja mineraalse aluspõhja topoloogiast. Praegu puudub ammendav ülevaade, kui palju on Eestis jääksoid. Erinevate hinnangute põhjal on Eestis turba kaevandamine lõppenud 10 000–15 000 hektaril, millele lähima kümnekonna aastaga lisandub veel teist samapalju (Ilomets, 2005; Karofeld, 2006). Aastatel 2005–2008 Eesti Geoloogiakeskuse poolt läbiviidud revisjon näitas, et ühtekokku on Eestis 8800 ha freesturbaväljasid, millest vaid 2000 ha on mõeldav turba taaskaevandamine ja 6800 ha vajab seega korrastamist (Ramst jt. 2006). Erinevalt looduslikus seisundis soost, mis seob fotosünteesil õhust süsinikdioksiidi ja talletab selle tuhandeteks aastateks turbana, on jääksood kasvuhoonegaaside allikad (Bridgham & Richardson, 1992; Sundh et al., 1995; Francez et al., 2000; Glatzel et al., 2003). Eestis moodustab turbaaladele iseloomulik CO2 emissioon aastas kuni 10 miljonit tonni (jääksoodest lendub keskeltläbi 400 000 tonni aastas), olles siin üheks peamiseks kasvuhoonegaaside allikaks (Ilomets, 2001). Viimastel aastatel on energiakriisi lävel hakatud taas laialdasemalt kasutama biokütuseid – puitu ja turvast, millele viitab puidu- või turbaküttele üleläinud katlamajade arvu kasv Eestis (Vares jt., 2005). Skandinaavias, aga ka Eestis on suurt tähelepanu hakatud pöörama biokütuste (sealhulgas puit ja turvas) kasutusvõimalustele ja nende rakendamisele, mistõttu on hüppeliselt suurenenud eriti puuküttele üleläinud katlamajade arv. Võrreldes 1990. aastaga oli küttepuidu tarbimine Eestis energia saamiseks 2008. aastal üle 3 korra suurem, moodustades 3 294 000 tihumeetrit (Eesti statistika..., 2002, 2009). Rootsis, kus aastal 2000 tekkis ca 300 000 t taaskasutamiseks kõlblikku puutuhka, kasutati sellest samal aastal ligikaudu 11 000 tonni metsade väetamiseks 4400 hektaril (Eriksson, 2003). Soome tselluloositööstus ja elektrijaamad toodavad aastas erinevatel andmetel 100 000–150 000 tonni puu- ja kooretuhka (Piirainen, 2001; Vesterinen, 2003) ning umbes 350 000 tonni turbatuhka (Makkonen, 2008). Sajandivahetusel kasutati aastas tekkinud puutuha kogusest metsade, peamiselt soometsade väetamiseks umbes 14%, millega väetati umbes 3000 ha metsamaad (Piirainen, 2001). 3 Biokütuste populaarsuse suurenemisega on kaasnenud probleem tootmisjääkide utiliseerimisest, mistõttu oleks vajalik välja selgitada tootmisjäägina tekkivate puu- ja turbatuha keskkonnasäästlikud taaskasutusvõimalused. Paljud teadusuuringud käsitlevad taimede toitesubstraadi sobivaid regulatsioonivõimalusi maksimaalse produktsiooni saamiseks erinevate mineraalväetiste kaasabil, vähe on aga teada puu- ja turbatuha kasutamisvõimalustest toitainete bilansi reguleerijana ja taimede kasvu stimuleerijana ning erinevate tuha liikide keskkonnaohutusest. Eesti Keskkonnastrateegia aastani 2030 üks prioriteete on soodustada tööstusjääkide taaskasutamist ja vähendada jäätmetega saastatud alasid. Seetõttu on vaja kiiremas korras töötada välja keskkonnaohutud, ressursisäästlikud ja jätkusuutlikud võtted puu- ja turbatuha taaskasutamiseks, et vähendada reostussurvet keskkonnale. Ammendatud freesturbaväljade metsastamist takistab ennekõike turba jääklasundi toitainete vähesus (eriti taimede kasvu limiteerivaks peetakse turvasmuldades K- ja P-vaegust) ja tasakaalustamatus, ebasoodne mikrokliima (suured lagendikud ja sellest tingitud hilis- ja varakülmade oht, maapinna kõrge temperatuur), turba väike poorsus, ebasobiv niiskusrežiim. Paremaid tulemusi puude kasvu stimuleerimisel biokütuste tuhaga on saadud kasutades neid turvasmuldadel, kuna puutuhk sisaldab taime kasvuks kõiki vajalikke elemente (eriti K ja P), välja arvatud N (Kaunisto, 1981; Hytönen, 1995; Tillmann-Sutela et al., 2004). Tuhkade, mis sisaldavad rikkalikult K (näit. puutuhk), kasutamine freesturbaväljade metsastamisel võimaldaks mõjutada olulisi funktsioone puudes – kaaliumisisaldus tõstab puude vastupanu madalatele temperatuuridele, vee tungimist juurtesse, tõstes puude vastupidavust põuale ja intensiivistab rakukestade puitumist, aktiveerides ligniini kaugeellaste sünteesi. Põllumuldade omaduste (mulla pH, toitainete bilanss, õhustatus ja veerežiim, mikrokeskkond) parandajana ja väetisena on tuhka kasutatud juba vähemalt paar tuhat aastat (Kärblane, 1996). Lämmastik piirab kasvu mineraalmullal, kus seda leidub vähe, samal ajal on seda elementi turvasmuldades külluslikult, aga taimede kasvu limiteerivaks peetakse turvasmuldades just P- ja K-vaegust (Carey et al., 1985; Aerts et al,. 1992; Hånell & Magnusson, 2005; Andersen et al., 2006). Alternatiivvariandid ammendatud freesturbaväljade taaskasutamiseks on soostumis-, seega ka turbatekkeprotsesside taastamine, põllumajandus, lindude pesitsemise kaitseala, marjakasvatus, energianiidu (päideroo kasvatamine) rajamine (Selin, 1995; Hytönen & Kaunisto, 1999; Paal, 2011; Huotari et al., 2008), kuid mitmetes maades läbi viidud uuringud näitavad, et jääksoode üheks perspektiivsemaks taaskasutamise võimaluseks 4 on nende metsastamine (Valk, 1981, 1992; McNally & Kildare, 1995; Selin, 1995; Kaunisto & Aro, 1996; Pikk, 2001; Huotari et al., 2008). Soomes läbiviidud uuringud näitavad, et puutuha kasutamine ammendatud turbaväljadel kiirendab oluliselt puude kasvu, olles samas ka säästliku metsanduse üheks väljundiks ja vähendades oluliselt tuhast põhjustatud jäätmeprobleemi (Silfverberg & Huikari, 1985; Hytönen & Kaunisto, 1999; Moilanen et al., 2005). Mahajäetud freesturbaväljade metsastamisega taastatakse taimkate ja mulla viljakus, samuti on metsad efektiivsed süsihappegaasi sidujad, võimaldades tasakaalustada antropogeenset CO2 emissiooni, mis omab suurt lokaalset ja globaalset tähtsust. Projekti edukal täitumisel tuleb metsamajanduslikku käibesse tagasi momendil kasutusest väljasolevad ammendatud freesturbaväljad, suureneb bioloogiline mitmekesisus. Puude ökofüsioloogilised ja aineringe uuringud ekstreemsetes kasvutingimustes võimaldavad selgitada tolerantseid liike industriaalse tegevusega rikutud alade rekultiveerimiseks. Tulemused on kasutatavad ammendatud freesturbaväljade rekultiveerimise strateegia väljatöötamisel ja võimaldavad täpsustada soovitusi tolerantsete puuliikide kasutamise ja majandamise kohta.Kirje Jalakasurma levik ning ohtlikkus Eesti metsades ja haljasaladel : täitmise aruanne(2020) Drenkhan, Rein (koostaja); Jürisoo, Liina (koostaja); Jürimaa, Katrin (koostaja); Agan, Ahto (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutJalakate tervislik seisund Eestis on olnud teemaks juba 1930ndatel aastatel, sellest ajast pärinevad patogeeni leiuandmed. Hilisemal ajal on jalakasurma kohta tehtud märkmeid pigem parkide ja haljasalade inventuurides. Esimeste sisulise jalakasurma analüüsini jõudsime alates 2013. aastast kui metsapatoloogideni tulid teated Tallinna linnas kahjustatud jalakatest. Üllatuslikult selgus, et Tallinna esimene isoleeritud jalakasurma tekitaja osutus võõraks Ameerika päritolu jalakasurma tekitaja alamliigiks Ophiostoma novo-ulmi subsp. americana. Hilisemad jalakate tervisliku seisundi hinnangud ja proovide kogumised toimusid juba kogu Eestis. Jalakas ja künnapuu on väärt linnahaljastuse puud, kuid on ka väga olulised liigid bioloogilise mitmekesisuse seisukohast, nendega on kohastunud elama mitmed erinevad spetsiifilised sambliku- ja seeneliigid. Kuigi, tegemist on vähelevinud metsapuudega (katvus ca 0,1%), siis linnakeskkonnas ja haljastuses tervikuna on jalakad esteetiliselt hinnatud liigid. Enne jalakasurma kahjutuse aega on jalakaid hinnatud üheks linnakeskkonda paremini taluvateks liikideks. Kui harilik jalakas on oluline bioloogilise mitmekesise hoidja metsakoosluses, siis künnapuu on ise kaitsealune puuliik. Jalasurma leviku ja kahjutuse hindamiseks ning analüüsiks ongi nimetatud projekt ellu kutsutud. Käesolev projekt analüüsis lisaks haigusetekitajatele ka kahjurputukaid ehk patogeeni siirutajaid. Täpsemad projekti eesmärgid on järgmised: 1) seirata jalakasurma tekitajate levikut ja ohtlikkust; 2) hinnata võimalike patogeeni vektoreid ja nende arvukust; 3) töötada välja ja testida patogeeni DNA põhiseid tuvastamise võimalusi kiireks avastamiseks; 4) katseala rajamine ja tõrjestrateegia välja töötamine.