Uuringute aruanded

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/7090

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 8 8

Eesti metsakaitsealade võrgustiku analüüs ja seire korraldamine vanade loodusmetsade (9010*) elupaigatüübis metsade seisundi ja dünaamika jälgimiseks : SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel 3. märtsil 2015. a. sõlmitud lepingu nr. 3-2_7/1974-5/2014 lõpparuanne
(2016) Korjus, Henn; Paluots, Teele; Laarmann, Diana; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakorralduse osakond
Vastavalt sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel 03.03.2015 sõlmitud teadusuuringu lepingule nr. 3-2_7/1974-5/2014 “Eesti metsakaitsealade võrgustiku analüüs ja seire korraldamine vanade loodusmetsade (9010*) elupaigatüübis metsade seisundi ja dünaamika jälgimiseks”, teostas EMÜ metsakorralduse osakonna töögrupp lepingu lähteülesandes ettenähtud välitööd täies mahus, sisestas andmed arvutisse ja teostas esmase andmeanalüüsi ning selle põhjal valminud aruande. 1. Teostati puistu-, soontaimede, sammalde, samblike, torikseente ja putukate inventuurid. Puistuinventuuril mõõdeti 100 proovialal kasvavad puud, lamapuud, teostati loodusväärtuste ja Natura inventuur. Alade eelvaliku ja analüüsi teostas Teele Paluots. Välitööde tegemisel osalesid metsakorralduse osakonna töötajad ja tudengid (Teele Paluots, Lauri Lahtvee, Frederik Taal, Ainar Pikk, Siim Urbla, Doris Silm, Diana Laarmann, Sandra Metslaid ja Andres Kiviste). Alustaimestiku inventuuril teostati soontaimede ja sammalde seire proovialale rajatud püsiruutudes. Seiret ja määramist viisid läbi Mare Leis ja Teele Paluots. Samblike inventuur viidi läbi TÜ teaduri Ede Oja poolt. Torikseente inventuuri teostas Indrek Sell Metsapilt OÜ-st. Putukate inventuurid ja määramise teostas FIE Ilmar Süda 2. Andmesisestuse arvutisse tegid Teele Paluots, Doris Silm, Vivika Kängsepp ja Eneli Allikmäe. Kõik inventeerimisandmed on ühtlustatud ForMIS andmebaasiga. Esmase andmetöötluse viisid läbi Teele Paluots ja Diana Laarmann, elupaikade seisundit hindasid Henn Korjus, Diana Laarmann, Teele Paluots. 3. Mõõtmisandmed sisestati arvutisse andmehaldus tarkvara abil, millega kontrolliti sisestatud andmete kooskõla ja arvutati proovialade takseertunnused. Kõigi proovialade kohta on tehtud esmased takseerarvutused, puude asendiskeemid ja kaardid, mis on esitatud käesolevas aruandes. 4. Kõigi seire- ja proovialade liiginventuuride andmed sisestati MS Excel programmis ning tehti analüüsid programmidega PC-ORD ja R. Kõik liigiinventuuridel kogutud andmed on esitatud käesolevas aruandes ja selle lisades. 5. Kõigil proovialadel teostati loodusväärtuste hindamine ning Natura inventuur, mille koondtabelid on esitatud käesoleva aruande lisades. Põhiline andmeanalüüs viidi läbi lähtudes Natura inventuuril kogutud elupaigahinnangutest, saamaks paremat ülevaadet nende leisundist ning liigilisest mitmekesisusest. 6. Metsandusliku modelleerimise infosüsteemi (ForMIS) sisestati või ühildati KKPRT andmebaas nii, et kõik mõõtmisandmed asuvad infosüsteemis (http://formis.emu.ee/sampplot/). 57 EMÜ metsakorralduse osakonnas loodud vanade loodusmetsade seirealade võrgustik koosneb praegu 10 seirealast ja nendel paiknevast 100 proovialast. Kogu Eestit kattev metsa kasvukäigu püsiproovide võrgustik koosneb hetkel kokku 859 proovitükist, millel on puistuinventuuril kasutatud KKPRT võrgustiku metoodikat. See tähendab, et edaspidi on võimalik antud projekti käigus kogutud andmeid võrrelda ka väljaspool kaitsealasid asuvate majandusmetsadega. See annaks omakorda olulise võrdluse nii vanade loodusmetsade elupaigaseisundi kui ka liigilise kooseisu vahel.
Erineva päritoluga hariliku kuuse populatsioonide kasvureaktsioon, vastupanu- ja taastumisvõime põua järgselt – dendrokronoloogiline analüüs : lõpparuanne
(2019) Metslaid, Sandra (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Harilik kuusk (Picea abies (L.) Karst), mille osakaal metsade kogupindalast on peaaegu 19% (Aastaraamat Mets 2018), on üks majanduslikult ja ökoloogiliselt olulisemaid puuliike Eestis, samas ka üks põua suhtes tundlikumaid puuliike. Arvestades asjaolu, et kõige rohkem istutakse Eestis kuusetaimi, on väga oluline metsaomaniku otsus, mis päritoluga taimi istutada oma metsa. Metsaomanikul tuleb juba täna arvestada, et kliimatingimused Euroopas, sh ka Eestis muutuvad soojemaks ja lähitulevikus sagenevad äärmuslikud klimaatilised sündmused nagu põuad ja kuumalained, mis võivad negatiivselt mõjutada kuusikute kasvu ja tervislikku seisundit. Seetõtu peavad kuusemetsad tulevikus olema valmis taluma sagedasi ja korduvaid äärmuslikke klimaatilisi tingimusi nagu põuad ja kuumalained. Kliimamudelite uusimad prognoosid näitavad, et kliimatingimused Eestis muutuvad käesoleva sajandi lõpuks soojemaks ja sademete hulk suureneb 10–20% võrra (Jaagus ja Mändla, 2014). Prognoosimudelite alusel on Eestis oodata sademete hulga tõusu talvisel perioodil. Samas on suviste sademete muutuste prognoosid erinevate mudelite andmetel vastukäivad – mõni mudel prognoosib sadamete hulga vähenemist suve lõpus, mis viitab sellele, et tuleviku metsad peavad taluma lühemaid või pikemaid veepuudusega perioode. Viimastel aastatel on nõudlus metsa kultiveerimismaterjali järele Eestis kasvanud, sest erametsaomanike seas on huvi metsauuenduse vastu suurenenud. Kuna kohalikud taimekasvatajad ei suuda nõudlust rahuldada, siis osa Eesti metsadesse istutatavatest taimedest tuuakse naaberriikidest. 2017. aastal kasutati metsa istutamiseks kokku 31,3 mln taime, millest enam kui pool (16,8 mln) olid kuusetaimed (Aastaraamat Mets, 2017). Metsa kultiveerimismaterjali puuduse leevendamiseks toodi Eestisse 4,1 mln taime, millest suurema osa moodustasid hariliku kuuse istikud. 2017. aastal istutati kõige rohkem Läti (1,9 mln.) ja Leedu (1,4 mln.) päritolu kuusetaimi, kuid väike osa taimedest toodi sisse Saksamaalt (0,3 mln.). Sellele lisaks toodi ligi 14,5 kg hariliku kuuse seemet Rootsist. Arvestades kliima soojenemist, võib istutusmaterjali sissetoomine soojematest ilmatingimustest (abistab rände; ingl. assisted migration) tunduda õige lahendusena, eeldades et lõunapoolse päritoluga puud on juba geneetiliselt kohanenud kuivemate tingimustega ja vastupidavamad põuale, kuid vastavaid teadusuuringuid on seni tehtud vähe. Erinevat päritolu kuuskede kasvu Eestis uuris Etverk (1990), kuid saadud tulemused põhinevad noortel puudel ja Eestis puuduvad pikaajalised teadusuuringud, milles käsitletaks välismaise päritoluga kuuski ja nende reaktsiooni põuale. Erineva geograafilise päritoluga hariliku kuuse katsealad Eestis, mis rajati 70–80-ndatel aastatel, on uuesti inventeeritud 2013.–2014. aastal KIK’i metsanduse programmi projekti nr. 3677 käigus, mille raames hinnati ka sissetoodud kultiveerimismaterjali kasvu- ja kvaliteediomadusi (Maaten, 2014). Katsealade inventuuri käigus märgati, et katsealadel kasvavatel kuuskedel esinevad tüvelõhed, mis viitab sellele, et mõned kuused ei suuda geneetiliselt teatud kliimatingimustes hakkama saada (Maaten, 2014). Kuna ilmastik Eestis on olnud niiske ja põuad olid minevikus haruldased, ei ole seda kunagi Eesti metsadele ohuks peetud. Seetõttu teadusuuringud, milles käsitletakse põua mõju kohalike kuuskede kasvule Eestis, alles algavad (nt. Paulson, 2019).
Hariliku kuuse ja arukase katsekultuuride mõõdistamine, selektsiooniline hindamine ning kogutud andmete analüüs kehtestatud päritolupiirkondade sobivuse tõestamiseks : aruanne
(2016) Maaten, Tiit (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Käesolevas uurimuses koguti andmeid viiest prof Ivar Etverki juhendamisel rajatud katsekultuurist, mis rajati aastatel 1983 – 1988. Kõik uuritud katsealad on oma olemuselt küllaltki erinevad ehk pea igal katsealal on erinev katsetatud materjali olem, mitte ei ole samade päritolude partiisid kordustena erinevatel aladel. Antud aspekt mõjutas oluliselt saadud tulemusi. Sobivaimaks ja parimaks katsealaks, millelt kogutud andmeid võiks kasutada kui tõstatada küsimus, et kas Eestis on vaja hariliku kuuse päritolupiirkondi, on Roela 1983. aasta katsekultuur. Sellele istutati arvestatav hulk erineva päritoluga (33) katseblokke, selle pindala on arvestatavalt suur ja Eestist pärit materjal on sarnase geneetilise olemiga ehk kõik on tootmispartiid (ei ole üksikpuude järglasi või kloonide segusid lisaks). Kõige ebasobivam, ses osas olid juba enne välitöid kahtlused, oli Kahkva katsekultuur, kus oli väike arv erinevate plusspuukloonide, kloonisegu ja Võru tootmispartii järglased. Nii väike testitud materjali hulk on peamine põhjus, miks antud katsealalt usaldusväärseid tulemusi ei tulnud. Antud katsealalt saadud tulemuste korrektne interpretatsioon oleks selline, et antud ala ei sobinud tõstatatud probleemi lahendamiseks, mitte antud katsealalt saadud tulemuste põhjal ei ole päritolupiirkondasid harilikule kuusele vaja. Puutsa katsekultuur on küll pindalalt väike kuid metoodiliselt korrektselt rajatud, mõlemast päritolupiirkonnast on esindatud kahe emapuu järglased ja katsealal on kordused. Ja võrreldakse üksikpuude järglasi, mitte üksikpuid tootmispartiide või kloonisegudega. Jäärja katseklutuuride omapärast on pikemalt kirjutatud eelmise alapeatüki lõpus. Suuremas, 1983. aasta kultuuris on esindatud nii tootmispartiisid kui üksikpuude järglasi, mis metoodiliselt, saamaks vastust küsimusele, kas päritolupiirkondasid on vaja, ei anna kõige korrektsemat vastust. Samuti on valdav enamus päritoludest sisemaa piirkonnast (22), K1 piirkonnast on esindatud vaid 5 päritolu. 1985. aasta kultuuris on esindatud kloonid ja kloonisegud. Samas on oluline märkida, et Jäärja kultuurid on kõige pehmema kliimaga asukohas, ehk peaaegu Mandri - Eesti edelanurgas, võrrelduna teiste uuritud katsekultuuridega ja seega võiks sealt oodata kõige väiksemaid erinevusi päritolupiirkondade K1 ja K2 järglaste vahel, on nad siis tootmispartiide või üksikpuude järglased. Käesoleva aruande tabelites 3, 6, 10, 15, 16, 17 ja 18 on esitatud erinevatel katsealadel mõõdetud/hinnatud tunnuste aritmeetilised keskmised ning Mann-Whitney testi olulisuse tõenäosused päritolupiirkondade kaupa ja nende erinevuste usaldatavuse tõenäousused (erinevus on statistiliselt usaldatav kui p-väärtus on alla 0,05). Samas ei leitud mingit statistiliselt usaldatavat ega ka ebausaldatavat seost erinevatest päritolupiirkondadest pärit puude kvaliteediomadustes. Mõnel juhul on sisemaalt pärit puud paremate omadustega kui rannikule lähemalt varutud materjalist puud, vahel vastupidi. Ja vahed pole suured. Keskkonnaminister küll allkirjastas 2016. aasta juulis määruse, millega hariliku kuuse päritolupiirkonnad kaotati kuid antud uurimuse tulemusi on siiski mõistlik seemnevarumise praktikas arvesse võtta, sest sisemaalt varutud hariliku kuuse seemnest kasvanud puud on Mandri Eestis paremate kasvuomadustega kui rannikule lähemal olevatest piirkondadest varutud materjalist kasvanud puud.
Hariliku kuuse ja männi kultiveerimismaterjali algmaterjali sisseveo sobilikkuse analüüs : lõpparuanne
(2014) Maaten, Tiit (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Ainsad Eestisse rajatud hariliku männi geograafilised katsekultuurid, milles on esindatud Eestist lõuna pool olevatest piirkondadest pärit kultiveerimismaterjalist kasvanud puud, rajati eelmise sajandi 1960. aastatel Järvselja Metsamajandi aladele prof Endel Pihelgas’e juhendamisel. Viimati mõõdeti neid katsekultuure, kus majandustegevuse või tormi tõttu puud veel olemas on aastatel 2007 ja 2008. Käesoleva analüüsi juures on kasutatud nimetatud aastatel kogutud andmete tulemusi. Kasvuomadustele lisaks on kultiveerimismaterjali sisseveoks sobivate piirkondade valimisel oluline teada ka võõrast päritolu puude selektsioonilisi omadusi, teisisõnu kvaliteediomadusi. Selektsioonilist hindamist pole enne käesolevat projekti hariliku männi katsekultuurides kunagi läbi viidud. Käesoleva projekti raames teostati selektsioonilist hindamist kolmel katsealal, kaks neist rajati aastal 1965 ja üks aastal 1967. Kõikide katsealade ühine omadus on see, et kõikidel oli esindatud Eesti ja Leedu päritolu männid. Kahel katsealal olid esindatud ka Läti päritolu männid. Kolmel katsealal teostati hindamist kokku 101 katseruudul, viimaseid on nimetatud katsekultuurides erineva suurusega kuid enamasti on need 15 * 30 meetri suurused alad.
Juuremädanike-seenpatogeenide ning invasiivsete seenhaiguste kahjustuste analüüs metsa- ja pargipuudele kliimamuutuste kontekstis : lepingu nr. 11-10-8/416 täitmise aruanne
(2012) Kaimre, Paavo; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Projekti „Juuremädanike-seenpatogeenide ning invasiivsete seenhaiguste kahjustuste analüüs metsa- ja pargipuudele kliimamuutuste kontekstis“ peamiseks eesmärgiks oli uurida Eesti metsades ulatuslikult levinud juuremädanike ja invasiivsete-patogeensete seeneliikide levikut ja kahjustusi ning võimalikke seoseid kliimamuutustega. Juuremädanike uurimisel keskenduti juurepessule ja külmaseenele, kui olulisematele metsa- ja pargipuude kahjustajatele. Analüüsiti ka invasiivset ja rahvusvahelist tähtsust omavat haigusetekitajat saaresurma (Chalara fraxinea), kui võimalikku hariliku saare massilise hukkumise põhjustajat. Lisaks analüüsiti külmaseene olulisust hariliku saare suremisprotsessis. Hiidkooriku uue tüve katsetamine tehti 2011. aastal Lõuna-Soomes. Tulemused (Mgbeahuruike et al., 2011) näitasid, et seda tüve on võimalik edukalt rakendada juurepessu biotõrjel. Vastavaid katseid Eestis eraldi ei tehtud. Koguti proove ka nulu erinevatelt liikidelt, et teha kindlaks kas muidu lõunapoolse levikuga nulu-juurepess on invasiivse liigina, arvestades võimalikke kliimamuutusi, esindatud ka Eestis.
Mida meil on õppida Metsanduse arengukava aastani 2030 koostamisest? : uuringuaruanne
(Eesti Maaülikool, 2021) Vihma, Peeter (koostaja); Teder, Meelis (koostaja); Metsandus- ja maaehitusinstituut
Metsanduse arengukava koostamine aastani 2030 (MAK2030) on pretsedenditu näide poliitikakujundamisest Eesti avalikus sektoris. Avalikkuse huvi, kaasatud organisatsioonide arv, eesmärgi ambitsioonikus – saavutada üldrahvalik kokkulepe – ja ka rahvakogu tüüpi aruteluplatvormi kasutamine on Eesti poliitilis-administratiivsel maastikul seninägematud nagu ka arengukava koostamist ümbritsevad ühiskondlikud pinged, mida sageli nimetatakse metsasõjaks. Küsimus, kuidas metsa hoida, kasutada ja majandada ning kuidas nendes põhimõtetes kokku leppida, ei ole omane ainult Eestile. Viimase aja teaduskirjanduses on rohkesti tähelepanu pööratud loodusressursside kasutamist reguleerivate poliitikaotsuste tegemistesse kaasamisele. Suurenenud tähelepanu on põhjustanud rahulolematus kasvule orienteeritud ning ekspertide juhitud ressursipoliitika ja -haldusega, kaalutlused jätkusuutlikkuse osas, ressursside alternatiivsed kasutusviisid jms. Asjaomaste protsesside raames on mitmes riigis kaasatud osalisi ka laiemalt (vt sellealaseid kokkuvõtteid, näiteks Ansell ja Gash, 2008; Maier jt, 2014). Eesti metsapoliitikas on huvi- ja eksperdirühmade kaasamist silmas peetud juba 1990. aastate algusest saadik, kui loodi iseseisva Eesti metsapoliitika aluspõhimõtted. Eesti metsapoliitika ümberkujundamine tõi valdkonda täiesti uue avatud ja kaasava lähenemise, võrreldes eriti nõukogulike otsustusviisidega (Kallas, 2002). Ka Eesti metsapoliitika strateegiadokument (1997) ja metsaseadus (2006) sedastavad põhimõtted, et metsapoliitiliste otsuste kujundamisse kaasatakse valdkonna huvirühmad ning organisatsioonid. Erinevad huvirühmad osalesid ka keskkonnaministri metsandusnõukogus. Samas pole kaasav poliitikakujundamine ära hoidnud konfliktide kuhjumist ega arenemist metsasõjaks. Eelkirjeldatud tingimustes valmistus Keskkonnaministeerium koostama uut metsanduse arengukava aastani 2030 (MAK2030). Arvestades suurt ja väga eripalgelist huvi metsandusprotsesside vastu, otsustati arengukava koostamisse kaasata senisest märksa suurem hulk organisatsioone. Kui esimese kahe arengukava juhtivates töörühmades osales vastavalt 10 ja 11 organisatsiooni, siis ainuüksi MAK2030 1. juhtkogusse kuulus 32 organisatsiooni, konsulteeriti aga veelgi enamatega. Arengukava koostamise protsess oli hoolikalt kujundatud ja toimus mitmes osas, võttis aega mitu aastat ja selle eesmärgina sõnastas Keskkonnaministeerium „laiapõhjalise kokkuleppe“ (mõnes sõnastuses ka „rahvusliku kokkuleppe“) ning „konsensuse“.1 Vaatamata varasemale osalusele koostöistes foorumites (arengukavade koostamine, metsandusnõukogu) ei olnud poolte valmisolek koostööks ja konsensuseks arengukava koostamise käigus suur. Arengukava koostamine venis 12 kavandatust palju pikemaks. Protsessi jooksul vahetus kolm keskkonnaministrit, kellest üks saatis laiali ka vahepeal suhteliselt ummikusse jooksnud MAK2030 juhtkogu. Käesoleva raporti eesmärk on anda ülevaade analüüsist, mis tehti MAK2030 protsessi koostamise, juhtimise ja selle tulemuste kohta. Analüüsi eesmärk oli mõista, milliseid õppetunde taoline lai kaasamine võiks anda tulevaste samalaadsete, keerukate, laia inimeste ringi huvitavate ning konfliktsete valdkondade juhtimiseks. Raportis anname kõigepealt lühikese teoreetilise sissejuhatuse koosloomelisse poliitikakujundamisse ja ülevaate uuringu meetoditest, seejärel esitame juhtumiuuringu tulemused. Süstematiseerisime tulemused teoreetiliste lähtekohtade järgi: esmalt kirjeldame kaasava metsanduspoliitika kujundamise konteksti, kuhu MAK2030 asetus; teiseks analüüsisime protsessi institutsionaalset disaini (eraldi peatükkides protsessi ülesehitus, osalejate valik ja teadlaste osalus protsessis); ning kolmandaks käsitleme arengukava läbiviimise praktikaid.
Saaresurma epideemiline analüüs tõrjestrateegia alusena : täitmise lühiaruanne
(2015) Drenkhan, Rein (koostaja); Adamson, Kalev (koostaja); Drenkhan, Tiia (koostaja); Hanso, Märt (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
21. sajandi algus tõi kogu maailmas, sealhulgas ka Euroopas, eriti aga just Põhja-Euroopas endaga kaasa hulgaliselt uusi metsakaitselisi probleeme, millistest ehk isegi olulisimad kuuluvad puude haiguste, seega metsapatoloogia valdkonda. Ilmselt on vastavad muutused toimunud kahe suure teguri – 20. sajandi viimasel kümnendil alanud kliima (eriti talve-kliima) soojenemise, kuid ka globaalse kaubanduse, s.h. elustaimede (seemned, istikud) ja puit-pakkeja –täidismaterjalide transpordi tohutu kasvu tõttu nii kontinentide siseselt kui ka nende väliselt. Sellele eelnenud, paar viimast sajandit kestnud kontrollimatu puuseemnete levitamine – alates taskupõhjas kaasatoomisest turismi- ja muudelt reisidelt kuni teadlikuma ja ulatuslikuma „võõrpuuliikide introduktsiooni“ nime all toimunud tegevusteni. Võõra päritoluga puuseemnete muldasängitamine on loonud paljudes paikades, nii ka Eestis, olukorra, kus talvekülmade kui lõunapoolseid haigusetekitajaid seni takistanud teguri äralangemise tõttu saabuvad patogeenid leiavad uutel, põhjapoolsetel aladel eest ka „kaetud laua“ neile kodumaalgi enim-sobinud puuliikide näol. Ja pole imestada, et tagajärjed võivad osutuda ja ongi osutunud katastroofiliseks! Nagu näiteks karantiinsete puna- ja pruun-vöötaudi puhul okaspuudel või uue invasiivse metsahaiguse – saaresurma näol meie lehtpuumetsades ning haljasaladel. Saaresurma puhul avaldub aga veel hoopis teinegi, nii inim- kui taimepatoloogias põhimõtteliselt juba varemgi tuntud aspekt: äsja sissetoodud haigusetekitajaga on kohalikul populatsioonil ajalooliselt (s.o. evolutsioonis) puudunud igasugune kontakt ja patogeenile kohastumata peremehe (inimese või taime) ootamatu kontakt virulentse uustulnukaga lõpeb ränga epideemiaga (nagu näit. Ameerika indiaanlastelt pärinev süüfilis Euroopas, kartuli lehemädanik põllumajanduslikus ja - miks mitte, ka saaresurm metsapatoloogias). Epidemioloogia ongi teadus, mis „ajab jälgi“ epideemiateks arenenud/kujunenud haigustel, üritades mõista põhjusi ja seoseid, mis tõid endaga kaasa sedavõrd tõsiseid tagajärgi majandusele, kuid ka looduslikule mitmekesisusele ja –tasakaalule – muidugi selleks, et luua teoreetilised alused senistele järgnevate uute ebasoovitavate tulnukate kiireks avastamiseks ning nende vastase tõrjestrateegia väljatöötamiseks. Ja taas, nagu vöötaudide puhul okaspuudel, ei saa ka saaresurma sündroomi uurimisel läbi „kaksikvendadeta“, s.o. palju segadust tekitavate, morfoloogiliselt äärmiselt raskesti eristatavate sõsarliikideta, millised on aga äärmiselt erineva virulentsuse ja teiste käitumistunnustega. Nii on see juhtunud ka saaresurma sündroomis. Saaresurma puhul, millist tunneme, täpsemalt väljendudes – millist oleme kogenud kasvava puhanguna alles vähem kui kümmekond aastat, ei saa me veel muidugi palju rääkida tema „tundmisest“. Mis puutub saaresurma, siis käesolevaga aruantava KIK´i uurimisprojekti eelselt olime Eestis teaduslikult vaieldamatult/ümberlükkamatult tõestanud tema esinemise ja kiire edenemise ning DNA-metoodika abil (tänu KIK´i rahastusel loodud DNA-laborile meie töörühma käsutuses!) identifitseerinud patogeeni kuuluvuse samasse, Euroopa keskosast 5 lähtuvasse (mis on küll alles hüpoteesi tasemel!) epideemiasse. Ja kogu muu saareurma epidemioloogilises uurimistöös saadud informatsioon käesolevas aruandes on hangitud juba käesoleva, samuti KIK´i rahastusel toiminud projekti raames. Tihe koostöö EMÜ (ja sellele eelnenud ZBI) mükoloogidega on andnud meile saaresurma epidemioloogilisel „jälgede ajamisel“, so. patogeeni ja tema süütu sõsarliigi ajaloo uurimisel Eestis (ja fragmentaarselt ka väljaspool Eestit!) väärtuslikke vihjeid ajast, mil kõnealust mikroseent ei peetud veel ohtlikuks patogeeniks. Probleemi ulatust ja tõsidust arvestades kogu Euroopas pole meie uurimisrühm ainus, kes saaresurma epidemioloogiaga tegeleb. Tugevad rühmad tegutsevad Kesk-Euroopas (eriti Šveitsis ja Tšehhis) ning Põhjalamaadest Norras ja Rootsis. Nendega on meil tihe koostöö ja informatsiooni vahetus mitte ainult konverentsidel, vaid ka seminaridel (COST projekti Fraxback), „töötubades“ (Workshops) ja ühistel ekspeditsioonidel (nagu näiteks aruandeperioodil toimunu Venemaa Kaug-Itta - saaresurma tekitaja alg-kodumaale).
Uue invasiivse patogeeni Diplodia sapinea ohtlikkuse analüüs Eestis : täitmise lühiaruanne
(2016) Drenkhan, Rein (koostaja); Adamson, Kalev (koostaja); Jürimaa, Katrin (koostaja); Drenkhan, Tiia (koostaja); Hanso, Märt (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Diplodia sapinea (Fr.) Fuckel on nii Eesti kui teistegi Balti riikide jaoks uus patogeen erinevatel männiliikidel (Pinus spp.), kuid teda on leitud ka teistel okaspuudel. Oluline on kohe märkida, et varem tunti sama haigusetekitajat, eri aegadel Sphaeropsis sapinea Fr.: Fr./ Dyko & Sutton ning Diplodia pinea (Desm.) Kickx. nime all. Diplodia sapinea on lõunapoolse päritoluga, kõikjal tuntud kui okaspuid universaalselt kahjustav seenpatogeen, mille me Eestis alles hiljuti avastasime majanduslikult olulisimal puuliigil harilikul männil (P. sylvestris). Seen kahjustab teatavasti mändidel nii okkaid, võrseid, juuri, käbisid (s.h seemned), kui ka tekitab teadaolevalt isegi puidusinetust, rikkudes sellega männi tarbepuitu. D. sapinea on siiski tuntud eelkõige männi võrsete haiguse tekitajana (ingl. k. Diplodia tip blight või Sphaeropsis tip blight) (Mehl jt. 2013). Diploda sapinea on võimeline kahjustama igas vanuses mände nii taimlates, linnahaljastuses, metsakultuurides kui ka looduslikes metsades (Blodgett and Bonello 2003). D. sapinea´d peetakse üldiselt sekundaarseks patogeeniks, s.t et haigusetekitaja põhjustab kahjustusi mitmete abiootiliste ja biootiliste stressifaktorite esmase toime järel (Sinclair and Lyon 2005). Kuid D. sapinea suurim probleem seisneb selles, et seda patogeeni on võimalik levitada asümptomaatiliste taimedega ning puidu ja seemnetega (Mehl jt. 2013). Projekti põhieesmärgiks oli uurida nimetatud ohtliku haigusetekitaja levikustrateegiat ja dünaamikat Eestis kui teadaolevalt tema Euroopa põhjapoolseimas levikupiirkonnas ning tema bioloogiat, s.h eriti patogeeni eoste sesoonse levimise aega, sümptomite arengut harilikul männil ja sellega ekstrapoleeritavalt ka kogu Põhja Euroopa olude jaoks, kuid hinnata ka tema ohtlikkust metsandusele ja eriti just eksoot-männiliikide kasvatamisele linnahaljastuses.

Sirvi

Sirvi Uuringute aruanded Märksõna "analüüs" järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud