Uuringute aruanded

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/7090

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 51

21. sajandi alguse erakordsed haigusprotsessid Eesti metsades diagnoosituna okkajälje meetodil (NTM) hariliku männi (Pinus sylvestris L.) kui mudel-puuliigi käitumise baasil 20. sajandil : täitmise aruande lühikokkuvõte
(2008) Hanso, Märt (koostaja); Drenkhan, Rein (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Eesti Keskkonnainvesteeringute Keskuse poolt Eesti Maaülikooli Metsandus- ja maaehitusinstituudilt tellitud lepingulise uurimistöö „21. sajandi alguse erakordsed haigusprotsessid Eesti metsades diagnoosituna okkajälje meetodil (NTM) hariliku männi (Pinus sylvestris L.) kui mudel-puuliigi käitumise baasil 20. sajandil” eesmärgiks oli 1) kontrollida okkajälje meetodil hüpoteesi, mille kohaselt 21. sajandi alguses väga mitmetel puuliikidel, eriti aga introdutseeritud liikidel ning nendel kodumaistest liikidest, mille levila põhjapiir asub Eestile lähedal (saar, tamm, jalakas), ilmnenud haigusnähud on tingitud viimase aastakümne jooksul toimunud muutustest meie kliimas, ja 2) uurida lisaks männi reageerimisele nendele klimaatilistele muutustele ka nendesamade muutuste lainel meile saabunud ja meie poolt esmakordselt Eestist avastatud haigusi ning hinnata ka nende võimalikku edaspidist rolli meie metsa-looduses.
Eesti hall-lepikud bioenergiaressursina : SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse lepingu nr. 11-10-8/196 KIK metsanduse programmi 2010.a. projekt nr. 27 tulemuste kokkuvõte
(2011) Uri, Veiko; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Järjest suurenev nõudlus energiapuidu järele muudab aktuaalsemaks kiirekasvuliste puude kasvatamise ja majandamise Eestis. Üheks kiirekasvulisemaks ning vastupidavamaks puuliigiks meie looduses on hall lepp (Alnus incana (L.) Moench) ning ta on perspektiivne puuliik ka lühikese raieringiga metsanduse (energiametsanduse) seisukohalt. Hetkel on Eestis kasvavate hall-lepikute tagavara 31 miljonit m3 (Aastaraamat Mets 2010) ja see ressurss on tugevalt alamajandatud. Kuid kahanev fossiilsete kütuste varu maailmas ja suurenev nõudlus bioenergia järele lubavad oletada, et lähitulevikus hakatakse Eestis hall-lepikuid senisest rohkem majandama. Biomassi, sealhulgas puidu kasutamine energia tootmiseks võimaldab oluliselt vähendada CO2 emissiooni ja seeläbi leevendada ka võimalikke kliimamuutusi. Euroopa Liit on seadnud aastaks 2020 energia sektorile eesmärgiks suurendada taastuvenergia kasutamist 20%-ni (Directive 2009/28/EC). Sellest tulenevalt võib lähitulevikus oodata intensiivsemat ja ulatuslikumat hall-lepikute majandamist, mis aga eeldab paremaid teadmisi nende puistute kasvukäigust, produktsioonivõimest, aga ka majandamise mõjust keskkonnale, eelkõige lämmastikuringele. Kuigi Eestis on uuritud hall-lepikute biomassi ja kasvudünaamikat viimasel kümnendil üsna intensiivselt (Uri et al. 2002, 2009, 2010), pärinevad esimesed ning seni ainukesed Eestis koostatud hall-lepikute kasvukäigutabelid aastast 1930 (Raukas 1930). Samas peaks metsade jätkusuutlik ning looduslähedane majandamine põhinema adekvaatsetel teadusuuringutel ning nende põhjal koostatud puistute kasvumudelitel. Käesolevas projektis on püütud katta mõningaid olulisi seni uurimata hall-lepikute kasvatamise ning majandamisega seotud aspekte Eestis.
Eesti Maaelu Arengukava 2007-2013 meetme 1.5.2 „Metsandussaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetus“ rakendamistulemuste analüüs : IV taotlusvoor
(2012) Prants, Jaana (koostaja); Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituut. Maamajanduse uuringute ja analüüsi osakond
Eesti maaelu arengukava 2007–2013 (edaspidi MAK) esimese telje meetme1.5.2 „Metsandussaadustele lisandväärtuse andmise investeeringutoetus“ (edaspidi meede 1.5.2) püsihindamist teostab Eesti Maaülikooli majandus-ja sotsiaalinstituut. Nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 86 lõike 1 kohaselt kehtestavad liikmeriigid püsihindamise süsteemi, mida vastavalt Põllumajandusministeeriumi volitusele teostab MAK raames Eesti Maaülikooli Majandus-ja sotsiaalinstituut. Püsihindaja tegevus on määratletud põllumajandusministri 7. jaanuari 2009. a määrusega nr 3 „Eesti maaelu arengukava 2007–2013 seire ja hindamise kord“. Käesolev rakendusanalüüs on 2012. aasta hindamisplaani alusel teostatav uurimistöö. Meede 1.5.2 on suunatud metsandusettevõtete konkurentsivõime parandamisele. Meede on ellu kutsutud vajadusest edendada puiduliste metsandussaaduste töötlemisega tegelevate mikroettevõtete konkurentsivõimelist arengut, soodustada innovaatilise ja mikroettevõtja jaoks uuendusliku tehnoloogia kasutuselevõttu ja toote sortimendi laiendamist, tagades puiduliste metsandussaaduste ökonoomse ja tõhusa kasutamise. Meetme 1.5.2 taotlusvoorud on olnud avatud nelikorda: 1)29.09. –24.10.2008; 2)24.08. –11.09.2009; 3)16.09. –24.09.2010; 4)03.10 –10.10.2011. Edaspidi nimetatakse vastavalt esimene, teine, kolmas ja neljas taotlusvoor. Käesoleva rakendusanalüüsi eesmärgid on järgmised: 1)võrrelda esimese, teise, kolmanda ja neljanda taotlusvooru tulemusi; 2)hinnata taotlejate arvu, kes on toetuse saamise kvalifitseerumisel piiripeal ehk meetme 1.5.2 määruse §-s3 toodud nõuete asjakohasus; 3)hinnata korduvtaotlejate hulka ja korduvtaotluste rahastamise tõenäosust; 4)anda ülevaade ettevõtjate planeeritavatest tegevustest ja olemasolevatest kogemustest; 5)hinnata investeeringute teostamise aktiivsust; 6)analüüsida toetuse saajate finantsmajanduslike näitajate võimalikke seoseid; 7)analüüsida meetme eesmärkide täituvuse tõenäosust. Käesoleva rakendusanalüüsi koostas EMÜ majandus-ja sotsiaalinstituudi maamajanduse uuringute ja analüüsi osakonna spetsialist-analüütik Jaana Prants.
Eesti metsakaitsealade võrgustiku analüüs ja seire korraldamine vanade loodusmetsade (9010*) elupaigatüübis metsade seisundi ja dünaamika jälgimiseks : SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel 3. märtsil 2015. a. sõlmitud lepingu nr. 3-2_7/1974-5/2014 lõpparuanne
(2016) Korjus, Henn; Paluots, Teele; Laarmann, Diana; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakorralduse osakond
Vastavalt sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel 03.03.2015 sõlmitud teadusuuringu lepingule nr. 3-2_7/1974-5/2014 “Eesti metsakaitsealade võrgustiku analüüs ja seire korraldamine vanade loodusmetsade (9010*) elupaigatüübis metsade seisundi ja dünaamika jälgimiseks”, teostas EMÜ metsakorralduse osakonna töögrupp lepingu lähteülesandes ettenähtud välitööd täies mahus, sisestas andmed arvutisse ja teostas esmase andmeanalüüsi ning selle põhjal valminud aruande. 1. Teostati puistu-, soontaimede, sammalde, samblike, torikseente ja putukate inventuurid. Puistuinventuuril mõõdeti 100 proovialal kasvavad puud, lamapuud, teostati loodusväärtuste ja Natura inventuur. Alade eelvaliku ja analüüsi teostas Teele Paluots. Välitööde tegemisel osalesid metsakorralduse osakonna töötajad ja tudengid (Teele Paluots, Lauri Lahtvee, Frederik Taal, Ainar Pikk, Siim Urbla, Doris Silm, Diana Laarmann, Sandra Metslaid ja Andres Kiviste). Alustaimestiku inventuuril teostati soontaimede ja sammalde seire proovialale rajatud püsiruutudes. Seiret ja määramist viisid läbi Mare Leis ja Teele Paluots. Samblike inventuur viidi läbi TÜ teaduri Ede Oja poolt. Torikseente inventuuri teostas Indrek Sell Metsapilt OÜ-st. Putukate inventuurid ja määramise teostas FIE Ilmar Süda 2. Andmesisestuse arvutisse tegid Teele Paluots, Doris Silm, Vivika Kängsepp ja Eneli Allikmäe. Kõik inventeerimisandmed on ühtlustatud ForMIS andmebaasiga. Esmase andmetöötluse viisid läbi Teele Paluots ja Diana Laarmann, elupaikade seisundit hindasid Henn Korjus, Diana Laarmann, Teele Paluots. 3. Mõõtmisandmed sisestati arvutisse andmehaldus tarkvara abil, millega kontrolliti sisestatud andmete kooskõla ja arvutati proovialade takseertunnused. Kõigi proovialade kohta on tehtud esmased takseerarvutused, puude asendiskeemid ja kaardid, mis on esitatud käesolevas aruandes. 4. Kõigi seire- ja proovialade liiginventuuride andmed sisestati MS Excel programmis ning tehti analüüsid programmidega PC-ORD ja R. Kõik liigiinventuuridel kogutud andmed on esitatud käesolevas aruandes ja selle lisades. 5. Kõigil proovialadel teostati loodusväärtuste hindamine ning Natura inventuur, mille koondtabelid on esitatud käesoleva aruande lisades. Põhiline andmeanalüüs viidi läbi lähtudes Natura inventuuril kogutud elupaigahinnangutest, saamaks paremat ülevaadet nende leisundist ning liigilisest mitmekesisusest. 6. Metsandusliku modelleerimise infosüsteemi (ForMIS) sisestati või ühildati KKPRT andmebaas nii, et kõik mõõtmisandmed asuvad infosüsteemis (http://formis.emu.ee/sampplot/). 57 EMÜ metsakorralduse osakonnas loodud vanade loodusmetsade seirealade võrgustik koosneb praegu 10 seirealast ja nendel paiknevast 100 proovialast. Kogu Eestit kattev metsa kasvukäigu püsiproovide võrgustik koosneb hetkel kokku 859 proovitükist, millel on puistuinventuuril kasutatud KKPRT võrgustiku metoodikat. See tähendab, et edaspidi on võimalik antud projekti käigus kogutud andmeid võrrelda ka väljaspool kaitsealasid asuvate majandusmetsadega. See annaks omakorda olulise võrdluse nii vanade loodusmetsade elupaigaseisundi kui ka liigilise kooseisu vahel.
Eesti metsanduse arengukava aastani 2030 : alusuuringu aruanne
(2018) Eesti Maaülikool; Tartu Ülikool; Eesti Maaülikool; Tartu Ülikool
Vaata ka selle põhiaruande uuringut "Sihtrühmade ootused metsanduse arengukavale : lõpparuanne, august 2018 : tellinud Eesti Maaülikool" EMU DSpace'is.
Eesti metsanduslike mudelite ja andmestike infosüsteemi ForMIS arendamine : Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel 10. veebruaril 2012. a. sõlmitud lepingu 3-2_8/59-5/2011 lõpparuanne
(2013) Kangur, Ahto; Sims, Allan; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakorralduse osakond
Traditsiooniliselt on rajatud metsanduslikus teadustöös püsikatsealasid, uurimaks erinevate metsakasvatuslike ja metsamajanduslike võtete ning looduslike protsesside mõju metsa arengule. Hilisemalt on lisandunud puistute kasvukäigu, looduslike ja inimtekkeliste häiringute ja keskkonnatingimuste muutusi uurivaid ning ökosüsteemi arengut ja muutusi kirjeldavad uuringud. Püsikatsealadel mõõtmiste jätkamine või mõõtmiste taastamine omab suurt väärtust metsasuktsessiooni uurimiseks, kus on vajalik pikk ökoloogilisi muutusi ja protsesse kirjeldav andmerida. Eelmisel sajandil on Eestisse rajatud suurel hulgal erinevaid metsanduslikke katsealasid, kuid seoses taasiseseisvumise järgse metsanduslike baasuuringute finantseerimise skeemi muutumisega ja üldise teadusuuringute mahu vähenemisega ning samuti teadusasutuste restruktureerimisega on sattunud ohtu eelmainitud katsealade säilimine. Nii eelnevad uurimused kui ka käesolev töö näitavad, et valdav enamus olulist teaduslikku väärtust omavad metsanduslikud püsikatsealad on Eestis rajatud kas viimase kümnekonna aasta jooksul või siis tihti rohkem kui kaks-kolm aastakümmet tagasi. Tänaseks on metsade majandamine ja selle kavandamine sisuliselt lähtuv digitaalsetest andmehoiusüsteemidest ja riiklikest registritest. Kuna seni rajatud metsakatsealad üldjuhul ei ole veel kantud digitaalsetele metsakaartidele, siis on metsade majandamisel tekkinud olukord, kus ei metsakorraldaja ega ka metsamajandaja ei pruugi olla teadlik olemasolevatest püsikatsealadest ning võivad tahtmatult katseid rikkuda või ka hävitada. Tihti ei ole katsetöö või uurimuse seisukohast isegi oluline, kas ala läheb raiesse või mitte. Oluline on raieelselt katsealal mõõtmise tegemine, et viimasest mõõtmiskorrast kulunud aja kohta saaks ka andmed kogutud. Alates 2004. a. on SNSi (Nordic Forest Research Co-operation Commitee: Põhjamaade Metsanduslik Uurimiskomitee) rahvusvahelise koostööprojekti NOLTFOX (Põhja- Euroopa pikaajaliste metsanduslike katsealade andmebaas), 2005. a. SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) poolt finantseeritud projekti nr 59 "Järvselja vanade (Prof Andres Mathieseni) puistu kasvukäigu püsiproovitükkide võrgustiku korrastamine, kordusmõõdistamine ja andmebaasi loomine" ning 2006. aastal KIK poolt finantseeritud projekti 14 „Eesti pikaajaliste metsanduslike katsealade inventeerimine ja taastamine“ raames Eestis inventeeritud ja looduses taastatud kokku 190 metsanduslikku pikaajalist katseala (üks katseala koosneb 2 (erandjuhul 1) ja enamast proovitükist). Paralleelselt katsealade inventeerimise ja taastamisega on katsealade üldandmed publitseeritud vabalt ligipääsetavas veebipõhises andmebaasis NOLTFOX (http://noltfox.metla.fi/). NOLTFOX on ühtse struktuuriga veebipõhine andmebaas, millesse on koondatud kõigi Põhjamaades olemasolevate metsanduslike katsete üldandmed. NOLTFOX projekti algatas SNS 1999. aastal, eesmärgiga siduda Põhjamaades olemasolevad metsanduslikud katsealad ühtsesse ja üheselt kasutatavasse ning kõigile ligipääsetavasse andmebaasi. Sellise andmebaasi loomist toetades arvestas SNS, et toetab Põhjamaade teadlaste koostööd olemasolevate pikaajaliste katsete jätkamisel aga ka ühiste projektide välja töötamiseks uute kõrge teadusliku rakenduse ja kvaliteediga katseseeriate rajamiseks. 2007 aastal KIK poolt finantseeritud metsanduse valdkonna projekti nr 40 „Eesti pikaajaliste metsanduslike katsealade inventeerimine ja taastamine“ raames töötati välja aga Eesti vajadusi ja katsetööde omapära arvestav infosüsteem ForMIS. Eesti Maaülikooli (EMÜ) ja SA KIK vahel 10. veebruaril 2012. a. sõlmitud lepingu nr. 3-2_8/59-5/2011 järgselt pidi EMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudi metsakorralduse osakonna töörühm arendama ja katsealade andmetega täiendama Eesti metsanduslike püsikatsealade üld- ja detailandmete infosüsteemi ForMIS. Läheülesandeks oli infosüsteemi erinevate osade täiendamine ning kasutajasõbralikumaks muutmine, aga ka infosüsteemis olevate katsealade nimistu laiendamine uute uurimisteemadega ning olemasolevate andmete täiendamine. Samuti katsealade täiendav inventeerimine ja looduses 20 metsanduslikku püsikatseala tähistamine ning infostendidega varustamine. Käesoleva lepingu täitmise tulemusena arendati ForMIS infosüsteemi kõiki nelja töömoodulit, i) dendromeetrilised valemid, ii) kasvuvõrrandid, iii) kasvukäigutabelid, ja iv) proovitükkide andmed kasutajasõbralikumaks, kaasajastati uute sisenditega ning muudeti kasutamine kakskeelseks. Katsealade infosüsteemi üldandmete esitamise aluseks võeti NOLTFOX koostöövõrgustiku metsanduslike püsikatsealade inventeerimise ja klassifitseerimise kriteeriumid, detailandmete talletamine on korraldatud aga iga vastava katseteema andmehõive vajadustest lähtuvalt. Infosüsteemis varasemalt sisestatud nelja katseteema mõõtmisandmetele lisaks , lisati infosüsteemi nende uurimisteemade detailandmed millele katseteema haldajad vabatahtlikult ligipääsu võimaldasid.
Eesti pikaajaliste metsanduslike katsealade inventeerimine ja taastamine : Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel 09. november 2007. a. sõlmitud lepingu 07-07-8/1239 lõpparuanne
(2007) Kiviste, Andres; Kangur, Ahto; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Lähtuvalt sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus ja Eesti Maaülikooli vahel 07. novembril 2007. a. sõlmitud lepingule nr. 07-07-8/1239 „Eesti pikaajaliste metsanduslike katsealade inventeerimine ja taastamine“ on EMÜ metsandus- ja maaehitusinstituudi metsakorralduse osakonna töörühm koosseisus: Andres Kiviste, Ahto Kangur, Henn Korjus, Diana Laarmann, Allan Sims ja Allar Padari täitnud täies mahus lepingu lähteülesandes ettenähtud välitööde mahu, sisestanud välitööde käigus inventeeritud ja taastatud katsealade koondandmed ühtsesse andmebaasi ning esitanud need NOLTFOX infosüsteemis avaldamiseks. Projekti raames eel-inventeeris töögrupp üle Eesti kokku 58 endist metsanduslikku püsikatseala, millest 2 katseala osutusid looduslike häiringute ja metsamajanduse tulemusena hävinuks. NOLTFOX koostööprojekti metsanduslike püsikatsealade kriteeriumitele inventeeriti ja tähistati looduses 56 püsikatseala, millel ühtekokku paikneb 1295 eraldiseisvat püsiproovitükki.. Proovitükid tähistati looduses proovitüki tsentrisse või nurkadesse paigutatud immutatud puidust postidega ning võimalusel katseala tähistati ühe metsanduslikku püsikatseala tähistav infotahvliga. Püsikatsealade inventeerimise tulemusel saadud katsealade koondandmed sisestati arvutisse. Projekti täitmise tulemusena inventeeritud ja tähistatud katsealade nimistu esitati avaldamiseks veebipõhises NOLTFOX projekti püsikatsealade infosüsteemis.
Eestis olemasoleva, praeguse või juba kavandatud tootmise-tarbimise juures tekkiva biomassi ressursi hindamine : MES uuringu lõpparuanne
(Eesti Maaülikool, 2007) Muiste, Peeter; Padari, Allar (koostaja); Roostalu, Hugo (koostaja); Kriipsalu, Mait (koostaja); Astover, Alar (koostaja); Mitt, Risto (koostaja); Pärn, Linnar (koostaja); Melts, Indrek (koostaja)
Uuring peab: 1) Koostama puidu biomassi bilansi eri liikide lõikes, mis toob välja biomassi arvestusliku ja hetkel tarbitava ressursi sh: a. Andma ülevaate puidu biomassi eri liikide varust maakondade lõikes; ülevaade peab hõlmama vähemalt raiet ja raiejäätmeid, puidutööstuse jäätmeid ning võsa biomassi võsastunud aladel ja kommunikatsiooniliinide teenindusalas kasvavat biomassi; b. Koostama puiduressursi (halupuit ja notid; puiduhake ja -jäätmed, puidugraanulid, puitbrikett ja puusüsi) energiatoormena Eestis kasutamise esialgse bilansi soojuse ja elektri tootmisel ja tarbimisel. Mahud esitada tihumeetrites ja teradžaulides, analüüsina tuleb tuua välja trendid; 2) Andma esialgse hinnangu puidu biomassi kasutamise perspektiivile energiamajanduses Eestis; 3) Analüüsima puidumassi kasutamist piiravaid ja soodustavaid tegureid (sh keskkonnakaitselisi); 4) Andma esialgsed soovitused puidumassi otstarbekamaks kasutamiseks Eestis. 2007. aasta tulemuseks peab olema analüüs, mis annab ülevaate puidu biomassi arvestuslikust ja hetkel tarbitavast ressursist, esitab esialgsed andmed ning hädavajalikud tingimused energiamajanduse praktilise planeerimise tarbeks ning toob välja biomassi kasutamist piiravad ja soodustavad tegurid. Uuringu tulemusena tuleb esitada ettepanekud „Biomassi ja bioenergia kasutamise edendamise arengukava 2007-2013” teise etapi rakendamiseks, vajalike meetmete rakendamise põhjendused ja hinnanguline eelarve ning vajadusel juriidiliselt korrektsed ettepanekud õigusaktide muutmiseks.
Energiasäästu ja keskkonnahoiu võimaluste uurimine puidu konvektiivkuivatamisel
(2012) Tamme, Valdek; Mitt, Risto; Pärn, Linnar; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Paljudel juhtudel on Eesti puidutöötlemisettevõtetes olukord, kus puidu kuivatamise režiimid on optimeerimata, eriti lehtpuidu kuivatamisel. Liiga kiire ja optimeerimata kuivatamine (eriti küttepuidu liiga kiirel sundkuivatamisel) viib puidu osaliselt termilise lagunemise faasi, mille tagajärjeks on (lisaks tootmispraagile) kahjulikud happelise iseloomuga aerosoolsed heitmed atmosfääri. Paremat optimeerimist võimaldavaid alternatiivseid puidu kuivatusviise lisaks konvektiivkuivatamisele Eestis praktiliselt ei kasutata. Siiski, viimane väide ei pea enam paika väiksemate puidutöötlemisettevõtete kohta, mis on energia hindade järsu kallinemise tingimustes hakanud spontaanselt alternatiivina kasutama ka saematerjali valikulist atmosfäärilist eelkuivatamist, (mis on sisuliselt ka üks konvektiivkuivatamise eriliike). Ühelt poolt on puidu atmosfääriline eelkuivatus praktiliselt null- energiaga protsess, ja seega väga keskkonnasäästlik. Ka ajalooliselt on see meetod olnud kasutusel aastasadu, ja seega igakülgselt läbi proovitud. Ka Põhjamaades, Soomes ja Rootsis, on hakatud traditsioonilistele puidu kuivatusmeetodite teaduslikule uurimisele rohkem tähelepanu pöörama. Sellele tendentsile viitavad mõned ettekanded Rahvusvaheliselt Puidu Kuivatamise Konverentsilt, mis toimus augustis, k. a. 2012, Brasiilias, ja kus osales stendi-ettekandega ka käesoleva lõpparuande üks autoritest, MI metsanduse eriala doktorant Valdek Tamme (vt. lõpparuande lisa 2).
Erineva päritoluga hariliku kuuse populatsioonide kasvureaktsioon, vastupanu- ja taastumisvõime põua järgselt – dendrokronoloogiline analüüs : lõpparuanne
(2019) Metslaid, Sandra (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Harilik kuusk (Picea abies (L.) Karst), mille osakaal metsade kogupindalast on peaaegu 19% (Aastaraamat Mets 2018), on üks majanduslikult ja ökoloogiliselt olulisemaid puuliike Eestis, samas ka üks põua suhtes tundlikumaid puuliike. Arvestades asjaolu, et kõige rohkem istutakse Eestis kuusetaimi, on väga oluline metsaomaniku otsus, mis päritoluga taimi istutada oma metsa. Metsaomanikul tuleb juba täna arvestada, et kliimatingimused Euroopas, sh ka Eestis muutuvad soojemaks ja lähitulevikus sagenevad äärmuslikud klimaatilised sündmused nagu põuad ja kuumalained, mis võivad negatiivselt mõjutada kuusikute kasvu ja tervislikku seisundit. Seetõtu peavad kuusemetsad tulevikus olema valmis taluma sagedasi ja korduvaid äärmuslikke klimaatilisi tingimusi nagu põuad ja kuumalained. Kliimamudelite uusimad prognoosid näitavad, et kliimatingimused Eestis muutuvad käesoleva sajandi lõpuks soojemaks ja sademete hulk suureneb 10–20% võrra (Jaagus ja Mändla, 2014). Prognoosimudelite alusel on Eestis oodata sademete hulga tõusu talvisel perioodil. Samas on suviste sademete muutuste prognoosid erinevate mudelite andmetel vastukäivad – mõni mudel prognoosib sadamete hulga vähenemist suve lõpus, mis viitab sellele, et tuleviku metsad peavad taluma lühemaid või pikemaid veepuudusega perioode. Viimastel aastatel on nõudlus metsa kultiveerimismaterjali järele Eestis kasvanud, sest erametsaomanike seas on huvi metsauuenduse vastu suurenenud. Kuna kohalikud taimekasvatajad ei suuda nõudlust rahuldada, siis osa Eesti metsadesse istutatavatest taimedest tuuakse naaberriikidest. 2017. aastal kasutati metsa istutamiseks kokku 31,3 mln taime, millest enam kui pool (16,8 mln) olid kuusetaimed (Aastaraamat Mets, 2017). Metsa kultiveerimismaterjali puuduse leevendamiseks toodi Eestisse 4,1 mln taime, millest suurema osa moodustasid hariliku kuuse istikud. 2017. aastal istutati kõige rohkem Läti (1,9 mln.) ja Leedu (1,4 mln.) päritolu kuusetaimi, kuid väike osa taimedest toodi sisse Saksamaalt (0,3 mln.). Sellele lisaks toodi ligi 14,5 kg hariliku kuuse seemet Rootsist. Arvestades kliima soojenemist, võib istutusmaterjali sissetoomine soojematest ilmatingimustest (abistab rände; ingl. assisted migration) tunduda õige lahendusena, eeldades et lõunapoolse päritoluga puud on juba geneetiliselt kohanenud kuivemate tingimustega ja vastupidavamad põuale, kuid vastavaid teadusuuringuid on seni tehtud vähe. Erinevat päritolu kuuskede kasvu Eestis uuris Etverk (1990), kuid saadud tulemused põhinevad noortel puudel ja Eestis puuduvad pikaajalised teadusuuringud, milles käsitletaks välismaise päritoluga kuuski ja nende reaktsiooni põuale. Erineva geograafilise päritoluga hariliku kuuse katsealad Eestis, mis rajati 70–80-ndatel aastatel, on uuesti inventeeritud 2013.–2014. aastal KIK’i metsanduse programmi projekti nr. 3677 käigus, mille raames hinnati ka sissetoodud kultiveerimismaterjali kasvu- ja kvaliteediomadusi (Maaten, 2014). Katsealade inventuuri käigus märgati, et katsealadel kasvavatel kuuskedel esinevad tüvelõhed, mis viitab sellele, et mõned kuused ei suuda geneetiliselt teatud kliimatingimustes hakkama saada (Maaten, 2014). Kuna ilmastik Eestis on olnud niiske ja põuad olid minevikus haruldased, ei ole seda kunagi Eesti metsadele ohuks peetud. Seetõttu teadusuuringud, milles käsitletakse põua mõju kohalike kuuskede kasvule Eestis, alles algavad (nt. Paulson, 2019).
Erinevate taimetüüpidega rajatud kuusekultuuride formeerumine ja kvaliteet : Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus Metsanduse programmi projekt nr 10232 lõpparuanne
(2017) Jäärats, Andres; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakasvatuse osakond
Eesti paikneb intensiivse metsamajanduse piirkonnas, kus puidu varumine toimub peamiselt lageraiete korras ja raiestikud uuendatakse kahe kolmandiku ulatuses kultiveerimise teel. Kui möödunud sajandi keskpaigani kasutati metsa uuendamisel peamiselt külvi, siis pärast 1950ndaid on üle mindud istutamisele kui kindlamaid tulemusi andvale uuendamisviisile. Metsa istutatavad taimed kasvatati avamaataimlates (metsataimekasvatusel on Eestis üle 100 a. pikkune ajalugu), selleks sobiv tehnoloogia on aastakümnetega välja kujunenud ja tulemused head. Viimase 15-20 a. jooksul on meil hakatud juurutama metsataimede kasvatamist konteinerites ja osaliselt katmikalarežiimil. Metsaistutusmaterjali kasvatamise selline tehnoloogia on kasutusele võetud põhjapoolsetes piirkondades, et lühendada taimede kasvatamise perioodi, mis võimaldab paindlikumalt reageerida turu nõudmistele. Viimasel viiel aastal on eeskätt Riigi Metsamajandamise Keskus juurutanud n.ö pott-põld taimede kasvatamist ja seda eeskätt hariliku kuuse puhul. Mis peaks oma olemuselt jääma klassikalise avamaataime ja konteinertaime vahepeale. Kuna konteiner-metsaistutusmaterjali toodetakse meil kasvavas mahus ja seda suuresti erakasvatajate poolt, sest RMK on oma sõnade kohaselt tootmismahu saavutanud, siis selle kasutamise põhimõtted on aga praktiliselt välja töötamata, pole soovitusi nt. kasvukohatüübipõhiselt istutusmaterjali tüübi kasutamise kohta. Eriti tundlik on see hariliku kuuse osas, sest kuusele sobivaid kasvukohatüübid on meie tingimustes viljakad ning rikkaliku alustaimestiku kasvuga, kus väiksemamõõduline taim ei pruugi konkureerivatele liikidele vastu pidada. Käesolev aruanne koosneb kahest osast. Esimeses osas käsitletakse võrdlevalt kinnisja paljasjuurelisi ning pott-põld kuuse istutusmaterjali kvalitatiivseid näitajaid. Aruande teises osas esitatakse hariliku kuuse kinni- ja paljasjuurelise ning pott-põld istutusmaterjaliga rajatud tootmiskultuuride kasvu iseloomustavad andmed. Uuritavad tootmiskultuurid pärinevad RMK –st ning nende rajamise aeg jääb vahemikku aastatel 2014-2016.
Hall-lepikud Eesti metsade süsinikubilansis : projekti tulemused
(2014) Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
* Nii lehe- kui juurevarisega aasta jooksul mulda lisanduv C voog on samas suurusjärgus nii noortes, kui vanemates puistutes. Keskmiselt lisandub hall-lepikutes läbi maapealse varise aastas mulda ligikaudu 2 t C ha-1 a -1 (vaid väga noortes ca 1-1,5 t C ha-1 a -1 ) ja juurevarisega 0,7-0,8 t C ha-1 a -1 . * Alustaimestiku biomass oli kõikides uuritud puistutes väike ja seetõttu ka osa kogu puistu C ringes suhteliselt tagasihoidlik. * Mullahingamise eralduv C voog on erivanuselistes hall-lepikutes varieeruv, jäädes vahemikku 2,3–5 t C ha-1 a -1 . Aastane emissioonivoog sõltub mullast, veereziimist, temperatuurist, maakasutuse ajaloost jne. kuid mitte puistu vanusest. * Hall-lepikud on intensiivselt süsinikku siduvad metsakooslused, seda nii noores, kui ka vanemas eas. Kõikide erivanuseliste hall-lepikute C bilanss on positiivne, st. metsaökosüsteemi salvestub aasta jooksul rohkem süsinikku, kui seda emiteerub. * Koostatud bilansside põhjal jääb Eesti viljakate kasvukohtade hall-lepikute süsiniku neeldumine vahemikku 1,4-5,6 t C ha-1 a -1 .
Hariliku kuuse ja arukase katsekultuuride inventeerimine ning mõõdistamine kehtestatud päritolupiirkondade sobivuse tõestamiseks : aruanne
(2015) Maaten, Tiit; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Käesoleva projekti eesmärk oli eelnevalt esitatud projekti tulemusena saadud inventeerimisandmete põhjal viia läbi mõõtmised neil katsealadel, kus on esindatud enim Eesti erinevatest piirkondade populatsioonide järglasi ja kogutud andmete põhjal teha järeldusi Keskkonnaministri käskkirjas nr 75 „Eestis metsa kultiveerimisel kasutada lubatud kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolupiirkonnad“ esitatud nõuete kinnitamiseks või muudatusettepanekute tegemiseks. Käesolevat projekti otsustati küll finantseerida kuid vaid poole taotletud summa ulatuses. Seega teostati käesoleva projekti raames mõõtmis- ja hindamistööd kolmel kuuse katsealal, kahe katseala välitööd ning antud projekti raames kogutud andmete analüüs teostatakse Keskkonnainvesteeringute Keskuse poolt finantseeritavas jätkuprojektis „Hariliku kuuse ja arukase katsekultuuride mõõdistamine, selektsiooniline hindamine ning kogutud andmete analüüs kehtestatud päritolupiirkondade sobivuse tõestamiseks“.
Hariliku kuuse ja arukase katsekultuuride mõõdistamine, selektsiooniline hindamine ning kogutud andmete analüüs kehtestatud päritolupiirkondade sobivuse tõestamiseks : aruanne
(2016) Maaten, Tiit (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Käesolevas uurimuses koguti andmeid viiest prof Ivar Etverki juhendamisel rajatud katsekultuurist, mis rajati aastatel 1983 – 1988. Kõik uuritud katsealad on oma olemuselt küllaltki erinevad ehk pea igal katsealal on erinev katsetatud materjali olem, mitte ei ole samade päritolude partiisid kordustena erinevatel aladel. Antud aspekt mõjutas oluliselt saadud tulemusi. Sobivaimaks ja parimaks katsealaks, millelt kogutud andmeid võiks kasutada kui tõstatada küsimus, et kas Eestis on vaja hariliku kuuse päritolupiirkondi, on Roela 1983. aasta katsekultuur. Sellele istutati arvestatav hulk erineva päritoluga (33) katseblokke, selle pindala on arvestatavalt suur ja Eestist pärit materjal on sarnase geneetilise olemiga ehk kõik on tootmispartiid (ei ole üksikpuude järglasi või kloonide segusid lisaks). Kõige ebasobivam, ses osas olid juba enne välitöid kahtlused, oli Kahkva katsekultuur, kus oli väike arv erinevate plusspuukloonide, kloonisegu ja Võru tootmispartii järglased. Nii väike testitud materjali hulk on peamine põhjus, miks antud katsealalt usaldusväärseid tulemusi ei tulnud. Antud katsealalt saadud tulemuste korrektne interpretatsioon oleks selline, et antud ala ei sobinud tõstatatud probleemi lahendamiseks, mitte antud katsealalt saadud tulemuste põhjal ei ole päritolupiirkondasid harilikule kuusele vaja. Puutsa katsekultuur on küll pindalalt väike kuid metoodiliselt korrektselt rajatud, mõlemast päritolupiirkonnast on esindatud kahe emapuu järglased ja katsealal on kordused. Ja võrreldakse üksikpuude järglasi, mitte üksikpuid tootmispartiide või kloonisegudega. Jäärja katseklutuuride omapärast on pikemalt kirjutatud eelmise alapeatüki lõpus. Suuremas, 1983. aasta kultuuris on esindatud nii tootmispartiisid kui üksikpuude järglasi, mis metoodiliselt, saamaks vastust küsimusele, kas päritolupiirkondasid on vaja, ei anna kõige korrektsemat vastust. Samuti on valdav enamus päritoludest sisemaa piirkonnast (22), K1 piirkonnast on esindatud vaid 5 päritolu. 1985. aasta kultuuris on esindatud kloonid ja kloonisegud. Samas on oluline märkida, et Jäärja kultuurid on kõige pehmema kliimaga asukohas, ehk peaaegu Mandri - Eesti edelanurgas, võrrelduna teiste uuritud katsekultuuridega ja seega võiks sealt oodata kõige väiksemaid erinevusi päritolupiirkondade K1 ja K2 järglaste vahel, on nad siis tootmispartiide või üksikpuude järglased. Käesoleva aruande tabelites 3, 6, 10, 15, 16, 17 ja 18 on esitatud erinevatel katsealadel mõõdetud/hinnatud tunnuste aritmeetilised keskmised ning Mann-Whitney testi olulisuse tõenäosused päritolupiirkondade kaupa ja nende erinevuste usaldatavuse tõenäousused (erinevus on statistiliselt usaldatav kui p-väärtus on alla 0,05). Samas ei leitud mingit statistiliselt usaldatavat ega ka ebausaldatavat seost erinevatest päritolupiirkondadest pärit puude kvaliteediomadustes. Mõnel juhul on sisemaalt pärit puud paremate omadustega kui rannikule lähemalt varutud materjalist puud, vahel vastupidi. Ja vahed pole suured. Keskkonnaminister küll allkirjastas 2016. aasta juulis määruse, millega hariliku kuuse päritolupiirkonnad kaotati kuid antud uurimuse tulemusi on siiski mõistlik seemnevarumise praktikas arvesse võtta, sest sisemaalt varutud hariliku kuuse seemnest kasvanud puud on Mandri Eestis paremate kasvuomadustega kui rannikule lähemal olevatest piirkondadest varutud materjalist kasvanud puud.
Hariliku männi järglaskatsete ja geograafiliste katsekultuuride mõõdistamine : aruanne
(2008) Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Välitööde käigus inventeeriti ja mõõdistati aastatel 1964-1968 rajatud katsekultuurid. Igal katseruudul mõõdeti klupiga 1 cm astmega kõigi järglaspuude rinnasdiameeter (1,3 m kõrgusel) ja üheksa puu kõrgus laserkõrgusmõõtjaga Vertex. Vastavalt olemasolevale kaardimaterjalile hinnati reaalse olukorra vastavust skeemidele ning tehti märkmeid katseruutudel olevate puude arvu kohta. Skeemidel märgiti ära katseruudud, millel kasvavad puud olid erinevatel põhjustel täiesti hävinenud. Samuti märgistati värviga puutüved kõikide katseruutude nurkades. Kahel aastal rajatud järglaskatsetest saadud mõõtmisandmetega tehtud statistilise andmetöötluse põhjal saadud tulemused publitseeriti ajakirjas “Metsanduslikud Uurimused”. Nimetatud üllitisest võiks välja tuua peamised järeldused: 1. emapuude vanus mõjutab oluliselt järglaspuude kõrguskasvu; 2. kõrguse osas täheldati plusspuude järglaste olulist erinevust juhuslikult valitud üksikpuude järglastest; 3. kohalikud eri regioonide emapuud jagunesid kõrguse põhjal vastavalt Tukey testile kahte gruppi, mis oluliselt teineteisest erinesid: rannikuäärsed alad ja sisemaa. 4. Rinnasdiameetri päritavuskoefitient osutus madalaks, kuid statistiliselt oluliseks, kuid kõrguskasvu päritavus oli väga tugev. Käesoleva projekti käigus tehtud välitööde põhjal saadud andmed on olulise tähtsusega KIK- i projekti nr 57 „Hariliku männi järglaskatsete ja klooniarhiivide rajamise metoodika väljatöötamine” täitmiseks. Mõõtmisandmete analüüsi tulemused võimaldavad määratleda, millistest piirkondadest võiks seemnematerjali Eestisse tuua ja millistest mitte. Samuti selgitada, missugustest kasvukohatüüpidest pärit männiseemet on mõistlik kasutada kultiveerimismaterjalina teistes kasvukohatüüpides.
Hariliku männi järglaskatsete ja klooniarhiivide rajamise metoodika
(2009) Maaten, Tiit (koostaja); Kurm, Malle (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Harilik mänd on Eesti kõige levinum puuliik, männikud moodustavad metsamaa pindalast 35%, männikute tagavara osatähtsus Eesti metsades on 39,5% (Pärt jt., 2009). Meie riigi olulisima puuliigi puistud on erinevad kahe olulise aspekti tõttu – kasvukohatingimuste ja geneetiliselt determineeritud omaduste tõttu. Nagu erinevad üksteisest puistud, nii erinevad metsakasvatuslikelt omadustelt ka üksikud puud. Erinevusi täheldatakse eelkõige kasvukiiruses, võra kujus, okste jämeduses, tüve vormis, koore välisilmes, seemnekandvuses ja paljudes teistes tunnustes (Pihelgas, 1994). Kuna praktilise metsakasvatuse üheks peamiseks eesmärgiks ja ülesandeks läbi aegade on olnud püüe, et järgnev metsapõlv oleks parem kui eelmine – puistud oleksid tootlikumad, puud sirgema tüvega, haigustele ja kahjuritele vastupidavamad tuleb metsakultiveerimismaterjali valikul eelkõige tähelepanu pöörata geneetiliselt determineeritud omadustele, sest metsakultiveerimise efektiivsust mõjutab väga oluliselt kasutatav algmaterjal – enamasti seeme. Algmaterjalist sõltub nii tulevaste metsaökosüsteemide stabiilsus ja koosseis, puistute produktsioon kui ka neist lähtuvad hüved nagu majanduslik tulu ja metsade rekreatiivsed väärtused. Tulundusmetsade efektiivsuse tõstmiseks on lisaks hooldusraietele olemas kaks väga olulist meetodit, mis on üksteisega tihedalt seotud – metsakultiveerimine ja metsaselektsioon. Metsakultiveerimise peamised eelised raiestike looduslikule uuenemisele jätmise ees on lühenev raiering (samalt alalt saadakse lühema aja jooksul sama kogus puitu), võimalus lähtuvalt konkreetse kasvukoha tingimustest valida kasvatamiseks sobiv puuliik ja võimalus tagada uuenduse ühtlane paiknemine. Metsaselektsioon on metsamajandusliku tsükli ahelas metsakasvatusprotsessi üks osa, mille abil on võimalik märgatavalt tõsta, ja selle puudumisel langetada tulundusmetsade efektiivsust, kitsamas tähenduses metsakultiveerimise oluline osa. Hinnangut metsaselektsiooni olukorra kohta riigis on kõige objektiivsem anda lähtudes EU direktiivis 1999/105 (Metsapaljundusmaterjali turustamise kohta) ja selle Eesti tingimustele kohandatud versioonis - Keskkonnaministri määruses nr 45 “Kultiveerimismaterjali kategooriad, kultiveerimismaterjali algmaterjalile ning kultiveerimismaterjali kvaliteedile esitatavad nõuded” (RTL 2006, 55, 999; RTL 2009, 11, 131) esitatud kategooriatesse kuuluva metsakultiveerimismaterjali kasutamise põhjal. Nimetatud õigusaktides toodud kategooria “katsetatud” metsakultiveerimismaterjali Eestis pole. Seega on metsaselektsioon Eestis olematu ja teiste Euroopa riikidega võrreldes küllaltki ainulaadne. Metsaselektsioon tähendab metsakultiveerimismaterjali kogumiseks kasutatavate plusspuude ja nende kloonide hindamist katsekultuurides ehk järglaskatsetes (on vanemate ja järglaste kasvu, arengu ja tootlikkuse võrdlemiseks ning liigi levikuala populatsioonide erinevuste selgitamiseks tehtavad välikatsed (Kurm, 2009)). Süstemaatiline hariliku männi selektsioon ja järglaskatsete rajamine sai alguse 20. sajandi alguses enamikes riikides, kus oli esindatud männi looduslik areaal. Eriti suurt tähelepanu on männi plusspuude valikule pööratud Skandinaaviamaades. Järglaskatsete alane uurimistöö võimaldas kindlaks teha praegusel ajal hästi teada olevaid suuri kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid erinevusi suure areaali eri piirkondadest pärinevate järglaste vahel (Kohlstock, Schneck, 1992). Eestis alustas erineva tootlikkusega männipuistute järglaskatsete rajamist tolleaegses EPA Järvselja õppe-katsemajandis prof E. Pihelgas. Saamaks vastust küsimusele, kas erinevused puistute vahel tulenevad ökoloogiliste tingimuste erinevustest, või on olulised ka erinevused populatsioonide geenifondis, rajati aastatel 1959 – 1970 katsekultuurid kokku 11-le katsealale. Selleks otstarbeks koguti aastatel 1957 – 1966 vabariigis esindatud kasvukohatüüpidest ja erinevatest populatsioonidest käbisid 144 puistust ja 235 üksikpuult. Rajatud kultuuride eesmärk ei olnud klassikalisel teel hinnata seemlates esindatud plusspuude ja nende kloonide väärtust vaid hinnata emapuude kasvukoha ja vanuse mõju järglaste kasvule ja teisalt võrrelda erineva tootlikkusega puistute kasvu. Kuna ka ainsad arvestatavad hariliku männi selektsioonilise eesmärgiga rajatud katsekultuurid ei võimalda hinnata seemlates kasvatatavate kloonide headust, puudub meil tegelikult informatsioon selle kohta, millise geneetilise väärtusega hariliku männi metsakultiveerimismaterjali me metsauuendusel kasutame.
Hübriidhaava teise põlvkonna puistute majandamine ja keskkonnamõjude hinnang 1.06.2016–10.06.2018 : lõpp-aruanne
(2018) Tullus, Hardi; Lutter, Reimo; Tullus, Tea; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetool
Eesti riik on seadnud eesmärgiks biomajanduse jätkusuutliku edendamise, kus prioriteetseteks eesmärkideks on muuhulgas maaressursi efektiivsem kasutamine ja taastuvenergia osakaalu tõstmine. Lisaks biomajanduse eesmärkidele on Eesti sõlminud mitmeid rahvusvahelisi kokkuleppeid nagu Pariisi kliimalepe (2015) ja Kyoto protokoll (1997) kliimamuutuste leevendamiseks. Metsasektoril on oluline roll eelmainitud eesmärkide saavutamiseks, mistõttu võib eeldada suurt raiesurvet metsadele. Juba praegu on Põhja-Euroopa riigid, sealhulgas Eesti, kasutamas energiaks märkimisväärsel hulgal puiduenergiat (Rytter et al. 2016). Seetõttu, leevendamaks üha suurenevat puiduvajadust, on vajalik välja töötada alternatiivsed puidutootmise süsteemid, võttes kasutusse seni tootmisest väljas olevad põllumaad. Hiljutised hinnangud näitavad, et ca 300 000 ha endist põllumaad on aktiivsest kasutusest väljas, kuna taoliste kõlvikute väiksus (keskmiselt ca 1,5 ha) ning raske ligipääsetavus ei võimalda nendel maadel intensiivse põllumajandusega tegeleda (Vohu 2014). Üheks uudseks metsakasvatuslikuks meetodiks Põhja-Euroopas on lühikese raieringiga metsaistandike kasvatamine kasutusest välja jäänud põllumaadel (Tullus et al. 2013). Lühikese raieringiga metsanduse eesmärk on maaressursi maksimaalselt efektiivne ära kasutamine, optimeerides raieringi vastavalt puistu mahuküpsuse saabumisele. Üheks potentsiaalseks puuliigiks lühikese raieringiga metsanduse praktiseerimisel nii Läänemere regioonis tervikuna kui ka Eestis on osutunud hübriidhaab (Tullus et al. 2012; Karacic et al. 2003). Viimased hinnangud näitavad, et Läänemere riikides on hübriidhaavikute pindala kasvanud ca 12 000 hektarile (Lutter 2017). Viimase aja uued hübriidhaavikud Eestis on kasvatanud istandike pindala ca 1000 hektarini ning eeldatavasti on lähiaastatel oodata jätkuvat pindala suurenemist. Hübriidhaavikute kasvatamise peamine eesmärk on tooraine kasvatamine tselluloosi- ja energiapuidu tööstustele, sealhulgas on võimalik tüve alaosast saada väärtuslikumat saepalki (Tullus et al. 2012). Kiirekasvulistest hübriidhaavikutest saadav biomass omab potentsiaali asendamaks puitu, mis raiutakse vanadest kõrge loodusväärtusega haavikutest metsamaal. Esimesed hübriidhaavikud rajati Eestisse 1990-ndate lõpus ja 2000-ndate alguses, mistõttu on istandikud läbinud rohkem kui poole eeldatavast raieringi pikkusest (25–30 aastat). Senised teadusuuringud esimese põlvkonna hübriidhaavikute sobivusest Eesti kliima- ja mullatingimustesse katavad raieringi esimest poolt (Tullus 2013; Lutter 2017). Senised tulemused näitavad, et hübriidhaab on ligikaudu kaks korda produktiivsem kui harilik haab 4 metsamaal sarnastel kasvukohatüüpidel (Lutter et al. 2017). Sealjuures ei ole hübriidhaavikute kiire kasv vähendanud mulla toitainete sisaldusi ja süsinikuvarusid (Lutter et al. 2016ab). Intensiivse biomassi produtseerimise tõttu näitavad hübriidhaavikud suurt potentsiaali kliimamuutuste leevendamisel intensiivse CO2 sidumise kaudu maapealsesse biomassi (Lutter et al. 2016b). Elurikkuse uuringud hübriidhaavikutes on näidanud, et puistute vanuse kasvades suureneb metsaliikide osakaal soontaimede hulgas ning suureneb sammalde arvukus (Tullus 2013; Tullus et al. 2015). Sammalde ja samblike uurimused näitavad, et raieringi keskel olevad hübriidhaavikud pakuvad noorest vanusest hoolimata elupaiku suurele hulgale liikidele (Randlane et al. 2017), seejuures ka uutele samblikuliikidele Eestis (Oja et al. 2016) Sarnaselt harilikule haavale uueneb hübriidhaab peale lageraiet vegetatiivselt juure- ja kännuvõsust (Tullus et al. 2012). Suur võsude arv ning sobiva majandamismudeli valimine teise põlvkonna hübriidhaaviku kasvatamisel on suur metsakasvatuslik väljakutse, kuna senised teadmised hübriidhaavikute vegetatiivse teise põlvkonna erinevate majandamismudelite kohta ei ole rahuldavad nii produktsiooni, keskkonnamõjude, elurikkuse kui ka ökonoomika koha pealt. Vajalik on välja töötada paindlikud majandamismudelid, mis arvestavad puiduturu situatsiooni ja nõudlust (paberipuit, energiapuit), samal ajal arvesse võttes ka võimalikke keskkonnamõjusid nii mulla viljakusele kui ka elurikkusele. Senine Põhjamaade kogemus hübriidhaava teise vegetatiivse põlvkonna majandamise kohta on samuti puudulik. Rohkem teadmisi on viimasel ajal avaldatud hübriidhaava teise põlvkonna produktsiooni ja kloonide vahelise konkurentsi kohta Rootsi ja Soome tingimustes (Rytter 2006; McCarthy and Rytter 2016; Rytter and Rytter 2017; Hytönen 2018), kuid laiemad keskkonna mõjude analüüsid on siiani lünklikud.
Jääksoode turba toiteelementide bilansi tasakaalustamine ja puude kasvu stimuleerimine biokütuste tuhkadega (puu- ja turbatuhk) : sisuline aruanne
(2012) Ots, Katri; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Nüüdisaegse turbakaevandamise tulemusena jäävad soodest järele suhteliselt tiheda kraavivõrgustikuga, taimkatteta ning erineva paksusega turbakihiga (jääkturbaga) tasased alad – jääksood, kus taimkate ei taastu väga pika aja jooksul (Lavoie & Rochefort, 1996; Karofeld, 2006; Huotari et al., 2007). Turbakaevandamise alt vabanenud jääksoode isetaastumine sõltub kasutatud kaevandustehnoloogiast, kaevandatava ala suurusest ja mineraalse aluspõhja topoloogiast. Praegu puudub ammendav ülevaade, kui palju on Eestis jääksoid. Erinevate hinnangute põhjal on Eestis turba kaevandamine lõppenud 10 000–15 000 hektaril, millele lähima kümnekonna aastaga lisandub veel teist samapalju (Ilomets, 2005; Karofeld, 2006). Aastatel 2005–2008 Eesti Geoloogiakeskuse poolt läbiviidud revisjon näitas, et ühtekokku on Eestis 8800 ha freesturbaväljasid, millest vaid 2000 ha on mõeldav turba taaskaevandamine ja 6800 ha vajab seega korrastamist (Ramst jt. 2006). Erinevalt looduslikus seisundis soost, mis seob fotosünteesil õhust süsinikdioksiidi ja talletab selle tuhandeteks aastateks turbana, on jääksood kasvuhoonegaaside allikad (Bridgham & Richardson, 1992; Sundh et al., 1995; Francez et al., 2000; Glatzel et al., 2003). Eestis moodustab turbaaladele iseloomulik CO2 emissioon aastas kuni 10 miljonit tonni (jääksoodest lendub keskeltläbi 400 000 tonni aastas), olles siin üheks peamiseks kasvuhoonegaaside allikaks (Ilomets, 2001). Viimastel aastatel on energiakriisi lävel hakatud taas laialdasemalt kasutama biokütuseid – puitu ja turvast, millele viitab puidu- või turbaküttele üleläinud katlamajade arvu kasv Eestis (Vares jt., 2005). Skandinaavias, aga ka Eestis on suurt tähelepanu hakatud pöörama biokütuste (sealhulgas puit ja turvas) kasutusvõimalustele ja nende rakendamisele, mistõttu on hüppeliselt suurenenud eriti puuküttele üleläinud katlamajade arv. Võrreldes 1990. aastaga oli küttepuidu tarbimine Eestis energia saamiseks 2008. aastal üle 3 korra suurem, moodustades 3 294 000 tihumeetrit (Eesti statistika..., 2002, 2009). Rootsis, kus aastal 2000 tekkis ca 300 000 t taaskasutamiseks kõlblikku puutuhka, kasutati sellest samal aastal ligikaudu 11 000 tonni metsade väetamiseks 4400 hektaril (Eriksson, 2003). Soome tselluloositööstus ja elektrijaamad toodavad aastas erinevatel andmetel 100 000–150 000 tonni puu- ja kooretuhka (Piirainen, 2001; Vesterinen, 2003) ning umbes 350 000 tonni turbatuhka (Makkonen, 2008). Sajandivahetusel kasutati aastas tekkinud puutuha kogusest metsade, peamiselt soometsade väetamiseks umbes 14%, millega väetati umbes 3000 ha metsamaad (Piirainen, 2001). 3 Biokütuste populaarsuse suurenemisega on kaasnenud probleem tootmisjääkide utiliseerimisest, mistõttu oleks vajalik välja selgitada tootmisjäägina tekkivate puu- ja turbatuha keskkonnasäästlikud taaskasutusvõimalused. Paljud teadusuuringud käsitlevad taimede toitesubstraadi sobivaid regulatsioonivõimalusi maksimaalse produktsiooni saamiseks erinevate mineraalväetiste kaasabil, vähe on aga teada puu- ja turbatuha kasutamisvõimalustest toitainete bilansi reguleerijana ja taimede kasvu stimuleerijana ning erinevate tuha liikide keskkonnaohutusest. Eesti Keskkonnastrateegia aastani 2030 üks prioriteete on soodustada tööstusjääkide taaskasutamist ja vähendada jäätmetega saastatud alasid. Seetõttu on vaja kiiremas korras töötada välja keskkonnaohutud, ressursisäästlikud ja jätkusuutlikud võtted puu- ja turbatuha taaskasutamiseks, et vähendada reostussurvet keskkonnale. Ammendatud freesturbaväljade metsastamist takistab ennekõike turba jääklasundi toitainete vähesus (eriti taimede kasvu limiteerivaks peetakse turvasmuldades K- ja P-vaegust) ja tasakaalustamatus, ebasoodne mikrokliima (suured lagendikud ja sellest tingitud hilis- ja varakülmade oht, maapinna kõrge temperatuur), turba väike poorsus, ebasobiv niiskusrežiim. Paremaid tulemusi puude kasvu stimuleerimisel biokütuste tuhaga on saadud kasutades neid turvasmuldadel, kuna puutuhk sisaldab taime kasvuks kõiki vajalikke elemente (eriti K ja P), välja arvatud N (Kaunisto, 1981; Hytönen, 1995; Tillmann-Sutela et al., 2004). Tuhkade, mis sisaldavad rikkalikult K (näit. puutuhk), kasutamine freesturbaväljade metsastamisel võimaldaks mõjutada olulisi funktsioone puudes – kaaliumisisaldus tõstab puude vastupanu madalatele temperatuuridele, vee tungimist juurtesse, tõstes puude vastupidavust põuale ja intensiivistab rakukestade puitumist, aktiveerides ligniini kaugeellaste sünteesi. Põllumuldade omaduste (mulla pH, toitainete bilanss, õhustatus ja veerežiim, mikrokeskkond) parandajana ja väetisena on tuhka kasutatud juba vähemalt paar tuhat aastat (Kärblane, 1996). Lämmastik piirab kasvu mineraalmullal, kus seda leidub vähe, samal ajal on seda elementi turvasmuldades külluslikult, aga taimede kasvu limiteerivaks peetakse turvasmuldades just P- ja K-vaegust (Carey et al., 1985; Aerts et al,. 1992; Hånell & Magnusson, 2005; Andersen et al., 2006). Alternatiivvariandid ammendatud freesturbaväljade taaskasutamiseks on soostumis-, seega ka turbatekkeprotsesside taastamine, põllumajandus, lindude pesitsemise kaitseala, marjakasvatus, energianiidu (päideroo kasvatamine) rajamine (Selin, 1995; Hytönen & Kaunisto, 1999; Paal, 2011; Huotari et al., 2008), kuid mitmetes maades läbi viidud uuringud näitavad, et jääksoode üheks perspektiivsemaks taaskasutamise võimaluseks 4 on nende metsastamine (Valk, 1981, 1992; McNally & Kildare, 1995; Selin, 1995; Kaunisto & Aro, 1996; Pikk, 2001; Huotari et al., 2008). Soomes läbiviidud uuringud näitavad, et puutuha kasutamine ammendatud turbaväljadel kiirendab oluliselt puude kasvu, olles samas ka säästliku metsanduse üheks väljundiks ja vähendades oluliselt tuhast põhjustatud jäätmeprobleemi (Silfverberg & Huikari, 1985; Hytönen & Kaunisto, 1999; Moilanen et al., 2005). Mahajäetud freesturbaväljade metsastamisega taastatakse taimkate ja mulla viljakus, samuti on metsad efektiivsed süsihappegaasi sidujad, võimaldades tasakaalustada antropogeenset CO2 emissiooni, mis omab suurt lokaalset ja globaalset tähtsust. Projekti edukal täitumisel tuleb metsamajanduslikku käibesse tagasi momendil kasutusest väljasolevad ammendatud freesturbaväljad, suureneb bioloogiline mitmekesisus. Puude ökofüsioloogilised ja aineringe uuringud ekstreemsetes kasvutingimustes võimaldavad selgitada tolerantseid liike industriaalse tegevusega rikutud alade rekultiveerimiseks. Tulemused on kasutatavad ammendatud freesturbaväljade rekultiveerimise strateegia väljatöötamisel ja võimaldavad täpsustada soovitusi tolerantsete puuliikide kasutamise ja majandamise kohta.
Jalakasurma levik ning ohtlikkus Eesti metsades ja haljasaladel : täitmise aruanne
(2020) Drenkhan, Rein (koostaja); Jürisoo, Liina (koostaja); Jürimaa, Katrin (koostaja); Agan, Ahto (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Jalakate tervislik seisund Eestis on olnud teemaks juba 1930ndatel aastatel, sellest ajast pärinevad patogeeni leiuandmed. Hilisemal ajal on jalakasurma kohta tehtud märkmeid pigem parkide ja haljasalade inventuurides. Esimeste sisulise jalakasurma analüüsini jõudsime alates 2013. aastast kui metsapatoloogideni tulid teated Tallinna linnas kahjustatud jalakatest. Üllatuslikult selgus, et Tallinna esimene isoleeritud jalakasurma tekitaja osutus võõraks Ameerika päritolu jalakasurma tekitaja alamliigiks Ophiostoma novo-ulmi subsp. americana. Hilisemad jalakate tervisliku seisundi hinnangud ja proovide kogumised toimusid juba kogu Eestis. Jalakas ja künnapuu on väärt linnahaljastuse puud, kuid on ka väga olulised liigid bioloogilise mitmekesisuse seisukohast, nendega on kohastunud elama mitmed erinevad spetsiifilised sambliku- ja seeneliigid. Kuigi, tegemist on vähelevinud metsapuudega (katvus ca 0,1%), siis linnakeskkonnas ja haljastuses tervikuna on jalakad esteetiliselt hinnatud liigid. Enne jalakasurma kahjutuse aega on jalakaid hinnatud üheks linnakeskkonda paremini taluvateks liikideks. Kui harilik jalakas on oluline bioloogilise mitmekesise hoidja metsakoosluses, siis künnapuu on ise kaitsealune puuliik. Jalasurma leviku ja kahjutuse hindamiseks ning analüüsiks ongi nimetatud projekt ellu kutsutud. Käesolev projekt analüüsis lisaks haigusetekitajatele ka kahjurputukaid ehk patogeeni siirutajaid. Täpsemad projekti eesmärgid on järgmised: 1) seirata jalakasurma tekitajate levikut ja ohtlikkust; 2) hinnata võimalike patogeeni vektoreid ja nende arvukust; 3) töötada välja ja testida patogeeni DNA põhiseid tuvastamise võimalusi kiireks avastamiseks; 4) katseala rajamine ja tõrjestrateegia välja töötamine.
Juuremädanike-seenpatogeenide ning invasiivsete seenhaiguste kahjustuste analüüs metsa- ja pargipuudele kliimamuutuste kontekstis : lepingu nr. 11-10-8/416 täitmise aruanne
(2012) Kaimre, Paavo; Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
Projekti „Juuremädanike-seenpatogeenide ning invasiivsete seenhaiguste kahjustuste analüüs metsa- ja pargipuudele kliimamuutuste kontekstis“ peamiseks eesmärgiks oli uurida Eesti metsades ulatuslikult levinud juuremädanike ja invasiivsete-patogeensete seeneliikide levikut ja kahjustusi ning võimalikke seoseid kliimamuutustega. Juuremädanike uurimisel keskenduti juurepessule ja külmaseenele, kui olulisematele metsa- ja pargipuude kahjustajatele. Analüüsiti ka invasiivset ja rahvusvahelist tähtsust omavat haigusetekitajat saaresurma (Chalara fraxinea), kui võimalikku hariliku saare massilise hukkumise põhjustajat. Lisaks analüüsiti külmaseene olulisust hariliku saare suremisprotsessis. Hiidkooriku uue tüve katsetamine tehti 2011. aastal Lõuna-Soomes. Tulemused (Mgbeahuruike et al., 2011) näitasid, et seda tüve on võimalik edukalt rakendada juurepessu biotõrjel. Vastavaid katseid Eestis eraldi ei tehtud. Koguti proove ka nulu erinevatelt liikidelt, et teha kindlaks kas muidu lõunapoolse levikuga nulu-juurepess on invasiivse liigina, arvestades võimalikke kliimamuutusi, esindatud ka Eestis.

Sirvi

Sirvi Uuringute aruanded Märksõna "Eesti" järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud