Andmebaasi logo

3. Doktoritööd

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2490

Sirvi

Sirvi 3. Doktoritööd Märksõna "agrotehnika" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 8 8
  • Pisipilt
    Kirje
    Changes in the biochemical composition of apple (Malus domestica Borkh.) fruits depending on rootstock and calcium treatment
    (Eesti Maaülikool, 2013) Mainla, Leila; Karp, Kadri; Moor, Ulvi
    In the Baltic States, the main goal in apple- related research has been to find out the winter hardy rootstocks and cultivars. The focus in yield quality studies has been on apple size, appearance and storability. Different in vitro and in vivo studies have shown the beneficial effect of phytochemicals, such as carotenoids, flavonoids, isoflavonoids and phenolic acids, in fruits and vegetables on human health. Therefore, the focus in yield studies has turned on apple biochemical composition, especially on polyphenol concentration and total antioxidant capacity. However, the appearance, taste and storability of apples are still important. In addition to genotype, the polyphenol concentration in apples is influenced by the geographic location of the plantation, weather condition during the vegetation period, agricultural practices (fertilization, plant protection, canopy pruning), crop load, fruit position within the canopy and fruit maturity. The influence of rootstock on polyphenol composition is less studied. At present, there are literature reports on the contents of selected apple polyphenols in a small number of cultivars. Data about phenolic content in Baltic apple cultivars is almost non-existent. Pre-harvest Ca treatment is widely used in many parts of the world mainly to reduce the incidence of physiological disorders of apples during storage. The influence of preharvest Ca treatment on apple polyphenol composition is less investigated. The aims of the study were to find out: 1) the influence of pre-harvest Ca treatment on apple mineral composition and different physiological disorders; 2) the effect of pre-harvest Ca treatment on different rootstocks on apple taste-related properties, polyphenol concentrations and total antioxidant capacity; 3) the effect of rootstocks on apple mineral composition, taste-related properties and polyphenol concentrations; 4) the influence of genotype on apple polyphenol composition. From experiments it can be concluded: 1) The Ca treatment (CaCl2 and Ca(NO3)2) did not reduce bitter pit, but reduced other physiological disorders: physiological spot and superficial scald. Last mentioned disorder correlated positively with N/Ca and Mg/Ca ratio in fruits and had a negative correlation with fruit Ca content. 2) By combining pre-harvest Ca treatment with certain rootstocks, it is possible to manipulate apple taste related properties. The pre-harvest Ca treatment (CaCl2) decreased TA and increased SSC/TA in apples. 3) Rootstocks affected mineral composition of apples: apples from trees on semi-dwarfing rootstock had higher Ca content and on dwarfing rootstock higher N content was measured. 4) The influence of rootstocks on apple taste-related properties was significant, but varied between the years and cultivars. Consistent effect appeared in ‘Valge klaarõun’: rootstock B.396 had large enough influence on apple taste-related properties to be perceived as a change in apple acidity and probably also flavor. 5) The polyphenol concentration in apple cultivars grown in Estonia is very variable. Different polyphenols have different antioxidant activity; from human health point of view it is primarily important to increase the concentration of polyphenols with higher antioxidant activity. The metabolism of phenolic compounds can be influenced by different agricultural practices, but more attention should be paid to the combined effects (e.g. pre-harvest Ca treatment and rootstock), which might be different from the influence each factor has separately. By influencing apple mineral composition, it is possible to increase the polyphenol concentration and finally, also the total antioxidant capacity (TAC) of apples. Different polyphenols were differently affected by the fruit mineral composition. Largest contributors to TAC, such as quercetin, quercitrin and quercetin galactoside, had a positive correlation with Ca and a negative correlation with N concentration in apples. In the current study, rootstock and regulation of N and Ca concentrations in apples caused almost a double increase of TAC in fruits.
  • Pisipilt
    Kirje
    Effect of cultivation techniques on grapevine (Vitis sp.) and strawberry (Fragaria x ananassa Duch.) fruit quality
    (Eesti Maaülikool, 2016) Rätsep, Reelika; Vool, Ele; Karp, Kadri
    Cooler regions (including Estonia) are expected to be unsuitable for grapevine cultivation due to a short vegetation period and variability of quality parameters regarding insufficient maturation due to variable climatic conditions. Interspecific hybrids (V. vinifera crossings with V. labrusca, V. riparia, V. rupestris, V. lincecumii, V. amurensis) have shown variable frost resistance depending on genotype. In order to improve plant abiotic stress resistance (e.g. temperature effects), different foliar-applied biostimulants and growth regulators have been tested. At the same time, training systems and pruning methods have been investigated in order to affect the vegetative and reproductive characteristics of grapevines, to regulate the yield and subsequently also influence the composition of grape products. Concerning strawberry fruit quality, nowadays the content of biochemical compounds is with increasing importance to consumers. Strawberry fruits possess a considerable amount of essential nutrients and beneficial phytochemicals, which may have relevant biological activity in human health. However, metabolomic analyses have revealed significant changes in primary metabolites between strawberry cultivars grown under different conditions and using various cultivation techniques. In the present thesis, the effect of cultivar properties, foliar treatments with glycine-betaine, and different pruning methods and times on hybrid grapevine fruit maturity and quality parameters; as well as the influence of application of humic substances and post-harvest flame-defoliation on strawberry taste-related parameters and antioxidants were investigated and discussed. The main aim of was to find out of the effects of cultivation techniques on the biochemical composition of two different horticultural crops. On one hand, grapevine as a woody plant, and on the other hand, strawberry as an herbaceous plant were investigated. Grapevine cultivars were selected for the experiments based on the list of recommended cultivars which are already widely cultivated in Estonian climatic conditions as well. Cultivar properties significantly affected the fruit composition and quality of hybrid grapevine cultivars under investigation, but not all the cultivars achieved the sufficient maturity requirements in Estonian climatic conditions. Foliar treatments of glycine-betaine had a significant effect on the quality parameters of interspecific hybrid cultivar ’Rondo’, while earlier-fruiting ’Hasanski Sladki’ showed better results for fruit technological maturity despite the treatments. Spring cane pruning increased the content of soluble solids, total phenolics and anthocyanins, while the maturity parameters did not reach recommended level in case of spring spur pruning. Post-planting application of humic substances affected significantly the fruit biochemical composition of strawberry cultivar ’Darselect’, though differently according to fruit order (primary, secondary, tertiary). Post-harvest flame-defoliation was suitable using as an organic cultivation technique, but it had significant impact on strawberry plant growth and therefore also on fruit biochemical composition. Defoliation in combination with humic substances had a positive influence on the phenolic compounds in all fruit orders. In conclusion: quality parameters of grapevine and strawberry were significantly affected by using selected cultivation techniques.
  • Pisipilt
    Kirje
    Factors influencing the distribution and overwintering survival of the potato rot nematode (Ditylenchus destructor Thorne1945)
    (Eesti Maaülikool, 2011) Švilponis, Eha
    Kartulikasvatus on põhja parasvöötme kliimas läbi aastasadade taganud inimeste põhitoiduse ja sellega muutunud põllumajanduse lahutamatuks osaks. Kartuliingerjat (Ditylenchus destructor) teati tähtsa kartulikahjurina juba enne tema taksonoomilist eristamist sugulasliigist sibulaingerjast (D. dipsaci). Kuigi viimane suurem kahjustuspuhang jääb kahekümnenda sajandi keskpaika, on murranguliste üleminekuaastate tagajärjel taas näha märke kartuliingerja leviku laienemisest ja probleemi teravdumisest. Kaasaegseid uurimistöid kartuliingerja levikut mõjutavatest antropogeen-setest ja teistest teguritest pole palju. Pärast esialgseid järeldusi, et kahjus-taja kontrollimiseks piisab umbrohutõrjest ja viljavahelduse järgimisest, samaaegselt kahjustuse taseme vähenemisega ning agroökosüsteemide vaesumisega kadus ka Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika teadlaste huvi teema vastu. Ida-Euroopas on aga intensiivne maakasutus jõudnud alles viimastel aastatel umbrohupuhaste põllumassiivideni. Kasvanud turuhin-dade ja omamaise puhta algmaterjali piiratuse tõttu on kõrgekvaliteediline ja jälgitava taimetervisliku taustaga seemnekartul muutunud talunikule raskemini kättesaadavaks. Samal ajal täheldatakse aina enam intensiiv-põllundusest tingitud probleemide sagenemist. Seetõttu seab jätkusuutlik põllumajandus eesmärgiks saavutada liikide kooseksisteerimise tasakaal, kus taimetoidulisi loomi (sh mikroorganisme) ei hävitata keskkonda saas-tavate mürkidega, vaid ohjeldatakse alternatiivsete meetoditega. Esineb juhtumeid, mil Lääne-Euroopast toodud seemnekartuli mahapa-neku järgne uus saak on osutunud kartuliingerjaga nakatunuks. Popu-latsioonigeneetiliste võrdluste puudumise tõttu ning eriti, kui põld oma-nikuvahetuse või pikaajalise söötisoleku järgselt uurimata, on saastuse lähteallikat võimatu kindlaks teha ja kartulikasvataja kannab suuri raha-lisi kaotusi. Käesoleva uurimistöö üks eesmärk oli koostada ülevaade kar-tuliingerja levikut mõjutavatest teguritest, analüüsides Euroopa riiklike taimekaitseorganisatsioonide kümne viimase aasta kahjustaja raporteid ja kirjandusallikaid. Saadud teave toetab põhjendatud strateegiliste otsuste tegemist probleemi lahendamiseks. Analüüsist järeldub, et kartuliingerja leviku olulisemad mõjurid on kaubavahetuse mahud ja päritolu. Eestis leitakse kartuliingerjat peamiselt teiste kartulikahjustajate (näiteks tar-bekartuli baktermädanike) uuringute või seemnekartuli kvaliteedikont-rolli käigus. Kui kohalik põllumajanduspoliitika seab eesmärgiks tootjate riskide minimeerimiseks kartuliingerjast vabaneda, oleks see saavutatav kahjustajavabade alade loomise või kahjustajavabade tootmiskohtade määratlemise teel. Sel juhul tuleks leida vahendid ka vastavate eriuurin-gute läbiviimiseks. Teisalt mõjutavad liikide levikut keskkonnatingimused, millest paras-vöötmes on sageli limiteerivaks talvised miinimumtemperatuurid. Nende mõju kartuliingerja esinemisele Eestis pole seni uuritud. Selgrootute kül-makindlust on vaadeldud peamiselt putukate või teiste lülijalgsete näitel. Käesoleva töö alguses planeeriti katsed ja soetati kaasaegsed laborisead-med, mis oleks kohased tööks ka väikesemate organismidega. Putukate külmakindluse uurimise meetodite alusel töötati välja uus algupärane metoodika kartuliingerja külmataluvuse uurimiseks. Vaatamata putu-kate ja nematoodide bioloogilistele ja talvitumuslikele erinevustele tões-tasime, et putukate puhul kasutusel olevad tehnikad on rakendatavad ka kartuliingerja külmataluvuse uurimisel. Kuna ingerjad on fakultatiivsed endoparasiidid, kes mullas on suutelised liikuma ainult mullaosakeste vahelises vees, siis nende allajahtumispunkti vahetu määramine on komp-litseeritud nende kehapinnal moodustuvate jääkristallide tõttu, mis või-vad nematoode mehaaniliselt vigastada ja nad tappa. Selle tõttu osutus meetoditest sobivaimaks kartuliingerjate surevuse määramine 24tunnisel ekspositsioonil konstantsetel miinustemperatuuridel hoitud nakatunud peremeestaime kudedest võetud standardproovides. Selgrootute kül-makindluse klassikaliseks indikaatoriks peetavat allajahtumispunkti on nematoodide puhul võimalik kaudselt hinnata lühiajalistel ekspositsioo-nidel, millega elimineeritakse ajafaktori mõju. Kartuliingerja külmataluvuse uurimisel avaldus oluline keskkonna ehk substraadi mõju. Surevus varieerus 30–97 protsenti, jäädes madalaimaks kartuliingerjale loomuomastes keskkondades – toidutaimes kartulis ja standardses puhverlahuses M9, mis on välja töötatud vabalt elavate nematoodide lõõgastamiseks ja taastumiseks nematoloogilistes katsetes. Kõrgeim oli surevus vees. Inertaineks lisatud kruusaterad ei parandanud nematoodide ellujäävust oluliselt. Kartuliingerja liikumisvõimeliste aren-gujärkude isendite külmataluvuses avaldusid statistiliselt olulised erinevu-sed. Kõige külmakindlamaks osutusid nooremad vastsed. Üksikud teise kasvujärgu vastsed suutsid peremeestaime kudedes taluda kuni –30 °C. Siit nähtub liigi ülim ökoloogiline plastilisus, millest võib järeldada, et looduslik pakane ainufaktorina ei saa parasvöötmealadel kahjustaja populatsioone täielikult hävitada, kuid piirava tegurina mõjutab nende arvukust. Parasvöötmes peavad mullas talvituvad selgrootud taluma raskeid kesk-konnatingimusi, millega toimetulekuks on organismidel välja kujunenud mitmed ökoloogilised, füsioloogilised või käitumuslikud kohastumised. Olles laboratoorsete katsetega välja selgitanud, et vähemalt osa kartuliin-gerja populatsioonist on kohastunud talvitumispaiga miinimumtempe-ratuuriga, uuriti lumikatte paksuse ja tiheduse mõju mullatemperatuuri-dele. Saadud tulemuste baasil tehti järeldused kartuliingerjate võimaliku hukkumise kohta talvitumisel. Lumikatte paksuse ja tiheduse manipulat-sioonid madaldasid mullatemperatuure talvise külmaperioodi ajal oluli-selt. Kõige tõhusamaks osutus lumikatte eemaldamine, millega saavutati mulla pealmistes kihtides temperatuuri alanemine kuni –10,3 °C. Võr-reldes seda kartuliingerja külmataluvusega, saab prognoosida, et sellest piisab valmikute 90% surevuseks, aga ka kartuliingerja kõigis teistes koo-rumisjärgsetes arengustaadiumites olevate isendite 50% surevuseks. Seega on mullatemperatuuridega manipuleerimine potentsiaalne tõrjevõte kar-tuliingerja populatsioonitiheduse reguleerimiseks. Kartuliingerja bioloogiast põhjalikuma ülevaate saamiseks tuleks liigi populatsioonidünaamika uuringuid jätkata nii looduslike kui agrotehni-liste mõjurite kontekstis.
  • Pisipilt
    Kirje
    The Impact of Spring Oilseed Rape Fertilization and Pesticide Application on Bees (Apoidea)
    (Eesti Maaülikool, 2012) Viik, Eneli; Mänd, Marika; Luik, Anne; Williams, Ingrid H.; Metspalu, Luule; Helenius, Juha
    Spring oilseed rape is an important oilseed crop, the area of which has increased significantly in northern Europe, including Estonia. Spring oilseed rape is predominantly autogamous but cross-pollination can have several positive effects, including higher seed yield and better quality. Hence, it is profitable to encourage high number of bees as the main pollinators in oilseed rape fields. On the other hand the expansion of oilseed rape growing area in Europe has increased the number of pests. This has resulted in the need to use more pesticides which have negative effects also on useful organisms, including pollinators. The aims of the current thesis were from one side to study the impact of oilseed rape (as crop which has high nutrient demand) foliar fertilization with different microfertilizers on the number of flower visiting bees (honey bees, bumble bees and solitary bees) and on the other hand the repellency of insecticide Fastac 50 EC on honey bees and the effect of sub-lethal doses of insecticide on respiratory pattern of bumble bees as it is a good indicator of their physiological state. The results of the study showed that to secure a higher number of pollinators for achieving higher seed yield and other benefits deriving from cross-pollination spring oilseed rape should receive proper complex fertilization. Applied microfertilizers turned out to be useless in terms of increasing the number of pollinators. In addition, the study tended to confirm that Fastac 50 EC does not show repellency for honey bees in field conditions. Flower density seemed to be the main signal for bees and might override the repellent effect. Even solutions with ten times lower concentrations of Fastac 50 EC than registered field rate in Estonia affected significantly the respiratory patterns of bumble bees and decreased the longevity. The study shows that as in field conditions additional factors may affect the choices of bees, laboratory and semi-field studies often do not reflect the situation in field conditions. The sub-lethal doses of pesticides bees encounter do affect the physiological state of the pollinators, being thus one possible reason for global pollination crisis. At the same time the application of pesticides is quite new phenomenon from the evolutionary perspective and pollinators have not learned to recognize the hazards. Pesticides should not be used routinely and prophylactically without regard to pest incidence but the need for the application should be previously monitored. The protection of pollinators against negative effects of pesticides should also be supported by the policies (e.g. through the environmental measures of the European Union common agricultural policy). In addition, further research on the ecotoxicity of pesticides is needed and more environmentally friendly growing technologies should be worked out (e.g. entomovector-technology and biopesticides).
  • Pisipilt
    Kirje
    Influence of cultivation technologies on Fusarium spp. occurrence and production of mycotoxins in cereals
    (Eesti Maaülikool, 2021) Karron, Elina; Runno-Paurson, Eve; Niinemets, Ülo; Lauringson, Enn; Börjesson, Thomas (opponent)
    Microbiological and toxicological purity are important one indicators of the quality of cereals. Albeit the content of fusariosis and mycotoxins in the food cereals is not permitted, the feed grain may contain 0.1% Fusarium spp. grains and the levels of mycotoxins may not exceed the maximum levels established in the European Union. Earlier, in 1973–1992, the monitoring of cereal yields conducted by Lõiveke Heino showed that more than 79% of the samples contained grains infected with Fusarium fungi, and on average 54% of the samples monitored in 1998–2007 were infected with mycotoxins in Estonia. The results of several countries scientific studies show that agronomic techniques such as crop rotation, cultivation technology, fertilization, pesticide use, as well as the type and variety of cereals and weather conditions affect the spread of Fusarium fungi under field conditions and the formation of mycotoxins in grains. Until now, there was a lack of knowledge about the extent to which the cultivation technologies affect the Fusarium infestation and mycotoxin contamination of cereals in the Northern Baltic region. Thus, the following hypotheses were set in this dissertation: 1) that the use of barley-pea intercropping technology would reduce the infestation of Fusarium fungi on grain; 2) that the nitrogen fertilization of spring barley would increase the abundance of moulds, yeasts and Fusarium fungi on the grain; 3) the spraying with fungicide in flowering time reduce the incidence of Fusarium fungi, and the formation of mycotoxins DON, HT-2 and T-2 in the barley grains; 4) that the capacity of Fusarium spp. to produce mycotoxins depend on the available carbon and nitrogen sources and affected by environmental conditions. The results of this dissertation showed that the location of the field, the cultivation technology and the weather had a very strong effect on the occurrence of moulds, including Fusarium fungi, on cereals grains. However, the environment and the structure of carbon and nitrogen affected the formation of mycotoxins in the grains. Thus, the suitable cereal growing technologies enable to reduce the contamination of cereals with Fusarium fungi and mycotoxins in the northern climate conditions.
  • Pisipilt
    Kirje
    The influence of thermal shock and pre-sprouting on formation of yield structure elements in seed potatoes
    (Eesti Maaülikool, 2007) Eremeev, Viacheslav
    Stabiilse, majanduslikult tasuva kartulisaagi saamiseks on üheks põhikomponendiks terve, bioloogiliselt aktiivne ja suure saagipotentsiaaliga seeme, mis vastavalt kasutusotstarbele ka mahapanekuks ette valmistatakse. Seemne kvaliteedist sõltub kartuli tärkamine, pealsete moodustumine ning põllupinna kattumise kiirus. Kartuli kõrge saagipotentsiaali säilitamiseks tuleb kartuliseemne mahapanekuks valmistumise käigus jälgida, et kõik olulisemad saagikust suurendavad meetmed oleksid rakendatud. Seemnemugulate mahapanekueelne eelidandamine on laialdaselt kasutusel Hollandis, seda mitte üksnes varajase, vaid ka hilise kartuli puhul. Füsioloogiliselt noorel seemnemugulal on eeldused välja arendada täiuslikumad ja tugevamad juured ning kõik taime maapealsed osad, mis tagavad võimalikult suure assimilatsioonipinna. Nimetatud eeldused on aluseks suure mugulasaagi kujunemisele. Puuduseks on see, et mõningane tärkamise ja lehestikuga vaovahede kattuvuse hilinemine vähendab kartulitaimede konkurentsivõimet umbrohtudega. Hilisem assimilatsioonipinna ‘tööaeg’ langeb ajale, kui väheneb fotosünteetiliselt aktiivse kiirguse hulk. Kõige selle tagajärjel hilineb ka mugulasaagi koristusküpseks muutumine. Suhteliselt varajasema kartulisaagi saamine on oluline mitte ainult varajastel, vaid ka hilistel kartulisortidel. Hiliste sortide kasvatamine on vajalik nende suure saagipotentsiaali tõttu ja nad säilivad paremini. Varajasema kartulisaagi saamiseks on kasutusel mitmeid meetodeid, sealhulgas ka seemnemugulate termiline töötlemine, millega saab kartulimugulatele lisada füsioloogilist vanust ja muuta lühemaks see kronoloogiline aeg, mis on vajalik mugulasaagi koristusküpseks kujunemisel. Sellise meetodi kasutamine soodustab ensüümide aktiivsust mugulates, stimuleerib idude kiiremat arenemist silmadest, lühendab tärkamisperioodi pikkust, kiirendab taime arengut ja saagi moodustumist. Kui seemnemugulaid kevadel hoida mõnda aega kõrgemal temperatuuril, saame füsioloogiliselt vanemad mugulad. See on asjakohane nii varajase kui ka hilise kartuli kasvatamisel, sest pealsete massi ja lehepinna maksimum saavutatakse kiiremini ning majanduslikult optimaalset mugulasaaki on võimalik koristada varem. Samas aga füsioloogiliselt nooremad taimed võivad olla elujõulisemad ja moodustada isegi suurema mugulasaagi, kuid seda mõnevõrra hiljem. Käesoleva uurimuse hüpoteesiks oli, et kartuli erineva kasvuajaga sortide seemnemugulate lühiajaline mõjutamine kõrgema temperatuuriga mõjutab kartuli lehepinda, pealsete massi, mugulate arvukust ja mugulate massi arengut ning suurust. Käesoleva väitekirja eesmärgiks oli uurida: (1) kuidas termošokk ja eelidandamine mõjutavad kartulitaime erinevate osade (lehepinna, pealsete massi, ühe taime mugulate arvu, ühe mugula massi ja mugulasaagi) kujunemist vegetatsiooniperioodil, tagamaks kvaliteetse ja võimalikult varajase saagi moodustumise. (2) kas termošokiga on võimalik asendada pikaajalist ja energia-mahukat eelidandamist. Tulemused ja järeldused Katsete tulemused sõltusid olulisel määral konkreetse aasta ilmastikutingimustest. Ilmastikuliselt osutus kartulikasvuks kõige soodsamaks 2001. a, mis oli suhteliselt soe ning mugulate moodustumise ja intensiivse kasvu perioodil oli rahuldatud taimede veevajadus. Ja efektiivne lehemädanikutõrje tagas aktiivselt töötava lehepinna koristamiseni. Kolmeaastase uurimuse tulemustest saadud peamiseks järelduseks on, et väga varajase kartulisaagi saamiseks tuleb kasutada eelidandamist, sama ajal kui termošokk on eriti kasulik keskmise kuni varajase saagi moodustumiseks. Eelidandamise mõjul moodustub fotosünteetiliselt aktiivse lehepind, mis tagab suuremad mugulad ja sellest tulenevalt ka suurema saagi kui teiste töötlusvõtete puhul. Kuigi eelidandamisele kulub märkimisväärselt aega ja energiat, saadakse väga varajase saagiga kartulisordi täielik saagipotentsiaal. Termošokk seevastu on kasulik seemnemugulate tootmiseks, aga kuna see annab taime kohta rohkem mugulaid, siis nende keskmine mass on väiksem kui eelidandatud mugulatel. Teiseks leiti, et füsioloogiliselt vanematest seemnemugulatest moodustunud taimede pealsete mass moodustus kiiremini ning jäi väiksemaks. Seemnemugulate mahapanekueelne töötlemine (s.o füsioloogilise vanuse suurendamine) tagas põllul kiirema tärkamise. Mida aeglasemalt kartulitaimed oma pealsete maksimaalse kaalu saavutasid, seda suuremaks see kujunes. Füsioloogiliselt vanematel mugulatel ilmnesid selged vananemise märgid (alumiste lehtede osaline närbumine ja kolletumine) varem. Maksimaalse LAI väärtus ja selle moodustumise aeg olid sordispetsiifilised, varajasel sordil ‘Agrie Dzeltenie’ 4,0 ühikut 72. päevaks, keskvalmival sordil ‘Piret’ 3,7 ühikut 74. päevaks ja hilisel sordil ‘Ants’ 3,9 ühikut 75. päevaks. Kartul ei jõudnud realiseerida oma potentsiaali maksimaalselt, ta ei jõudnud saavutada oma saagi maksimumi. Eelidandamine ja termošokk avaldasid positiivset mõju terve vegetatsiooni perioodi jooksul, algul tugevamalt ning seejärel sujuvalt kahanedes. Seemnemugulate termiline töötlemine enne mahapanekut avaldab erineva kasvuajaga sortidele ka erinevat mõju. Kui võrrelda sorte omavahel, võib järeldata, et ‘Piret’ ja ‘Agrie Dzeltenie’ hakkavad varakult mugulaid moodustama ning ületasid sorti ‘Ants’ kuni 60. kasvupäevani pärast kartulipanekut. Sort ‘Ants’ saavutas oma maksimumsaagi juba 114. päevaks 47,0 t ha–1, millele järgnesid ‘Agrie Dzeltenie’ ja ‘Piret’. Termiline töötlemine ei andnud lõppsaagi moodustumises eelist, võrreldes töötlemata seemnega, välja arvatud sort ‘Agrie Dzeltenie’ eelidandatud variant, mis andis lõppsaagis 7,08 t ha–1 enamsaaki võrrelduna töötlemata variandiga. Termošokk ei olnud lehepinna ja mugulasaagi moodustumisel nii efektiivne kui eelidandamine. Sellele vaatamata olid töödeldud seemnemugulad füsioloogiliselt vanemad kui mitte-töödeldud proovid, võimaldades kiiremat lehepinna ja mugula kasvu ning arengut. Seemnemugulate mahapanekueelsel eelidandamisel oli taimede areng kogu kasvuperioodi jooksul kiirem, kuid termošokiga mõjutati vaid kasvutsükli esimesi etappe. Eelidandatud variant andis kogu vegetatsiooniperioodi jooksul märkimisväärselt suurema mugulasaagi.
  • Pisipilt
    Kirje
    Yield and Fruit Quality of Some Selected Bramble (Rubus) Species
    (Eesti Maaülikool, 2009) Vool, Ele
    Eestis on võrreldes 1990. aastate algusega marjakasvatajate arvukus oluliselt vähenenud. EMÜ majandusteadlaste poolt 2007. aastal korraldatud marjakasvatusalases uuringus toodi tootmispindade vähenemise peamiste põhjustena välja: tootjate vähesed kogemused, tootmise mittetasuvus, rahanappus investeeringuteks, tööjõupuudus saagi koristamisel, konkurentsi suurenemine. Lisaks eeltoodule võib Põhjamaades tuua välja saagikao põhjustajana klimaatilisi tingimusi nagu ebastabiilsed talveilmad, kevadised hilisöökülmad, suvised põuad jne. Seetõttu on oluline uurida marjakultuuride kvaliteedi ja saagikuse parandamiseks marjaliike ja -sorte. Samuti on oluline erinevate kasvatustehnoloogiate uurimine ja rakendamine marjakultuuride kvaliteedi ja saagikuse parandamisel. Eestis on mesimuraka Kaansoost pärinev kloon olnud, tuginedes varasematele läbiviidud katsetele, Soome sortidest saagikam. Seetõttu võib eeldada, et leides Eesti klooniga koos kasvatamiseks sobiva Soome sordi, on võimalik suurendada taimede saagikust. Käesoleva uurimistöö eesmärkideks oli välja selgitada:  kes on mesimuraka peamised tolmeldajad ja kas Eesti istandikes leidub neid piisavalt;  mõne Rubus perekonna liigi sordiomaduste ja kasvatustehnoloogia mõju saagikusele;  Eesti mesimurakaklooniga kooskasvatamiseks sobiv Soome sort;  mesimuraka sordiomaduste mõju viljade biokeemilisele koostisele ja värvusele;  multši ja saagi koristusaja mõju vaarika ja pampli viljade biokeemilisele koostisele. Tulemused ja järeldused Katsetes mesimurakaga selgus, et õite peamisteks tolmeldajateks on meemesilased, kes moodustavad 75% kogu tolmeldavate putukate hulgast. Oma korjelende teostavad meemesilased piki taimeridu ning noores istandikus ei ületa üks korjelend üle 1 m pikkust. Seega on vajalik istutada erineva sordi taimed ühte ritta nii, et sortide vaheldumine toimuks vähemalt ühel meetril. Kimalaste ja sirelaste osatähtsus tolmeldajatena oli väiksem, kusjuures kimalaste arvukus oli suurem õitsemise alguses ja lõpus. Kimalased on nõudlikumad tolmeldajad eelistades taimi, mille õitest saab nektarit lihtsamini kätte. Osaviljade arv sõltub oluliselt tolmeldamise edukusest, mis antud töös jäi vahemikku 10-37. Osaviljade arvu põhjal võib järeldada, et katses olid paremini tolmeldatud mesimuraka hübriidsortide õied. Uurimistöö tulemustele tuginedes võib välja tuua, et Lõuna-Eesti tingimustes on mesimurakale piisavalt tolmeldajaid, kuid sealjuures on oluliseks tolmeldamise edukuse teguriks ilmastik. Pamplisort ‘Agawam’ on kõrge saagikusega ja hea talvekindlusega ning sobib seetõttu kasvatamiseks Eesti tootmisistandustes. Nimetatud sort on uuesti Eesti puuvilja- ja marjakultuuride soovitussortimendi nimekirjas. Arvestades asjaolu, et antud uurimustöö käigus taimi mineraalväetistega ei väetatud, oli saagikus taime kohta (2,7 kg/põõsa kohta) kõrge, seetõttu on vaatlusalune pamplisort eriti sobilik kasvatamiseks mahetootmise tingimustes. Kasvatustehnoloogia ei mõjuta vaarika ja pampli saagikuse näitajaid, kuid katsetulemustest võis täheldada, et multši kasutamisel on märgata tendentsi saada raskemaid viljasid. Oluline mõju oli aga aastakäigul vaarika ja pampli viljade massile. Mesimuraka saaginäitajate kohta võib öelda, et liikidevahelistel hübriidsortidel olid oluliselt raskemad viljad kui mesimuraka sortidel. Mesimuraka hübriidsortidest olid kõrge saagikusega kombinatsioonid, kus kasvatati koos sama päritolumaa sorte. Katsetulemustest selgus, et mesimuraka Eesti kloonile sobivad saagikuse seisukohalt tolmuandjateks kõik katses olnud Soome sordid: ‘Pima’,‘Susanna’ või ‘Mespi’. Biokeemilise koostise osas saadi paremad tulemused Eesti klooni ja sordi ‘Susanna’ segaviljadest, mis sisaldasid rohkem mahla kuivainet ning kuivaine ja happe suhe oli suurem. Samuti oli nimetatud sortide segaviljade mahl kõige intensiivsema värvusega. Mitmete parameetrite osas oli mesimurakasortide kombinatsioonide saagi biokeemiline koostis erinev. Hübriidsortide viljade biokeemilises koostises esinesid olulised erinevused tiitritavate hapete ja askorbiinhappe sisalduses. Käesolevas töös käsitletud mesimuraka kasvatustehnoloogia, kus taimed istutati vaheldumisi vaarikaridadega, andis küll varasematest katsetest oluliselt paremaid tulemusi, kuid ainult katse esimesel kolmel aastal. Taimede nakatumise tõttu ebajahukastesse on oluline jätkata uuringuid mesimurakasortidega, et leida haiguskindlamaid sorte. Käesoleva töö tulemustest lähtudes võib järeldada, et mesimurakas ei sobi tootmisistandusse Eestis. Erinevate kasvatustehnoloogiate rakendamisega on võimalik mõjutada vaarikaviljade biokeemilist koostist, eeskätt mahla kuivaine- ja askorbiinhappesisaldust, multšide kasutamine suurendas mõlema nimetatud näitaja sisaldust. Kasvatustehnoloogia mõjust pampli viljade biokeemilisele koostisele võis täheldada tendentsi, et multšita kasvanud saagis sisaldub rohkem kuivainet ja mahla kuivainet. Kuivaine sisaldust mõjutas oluliselt nii pampli kui vaarika korjeaeg. Pampli puhul mõjutas korjeaeg ka askorbiinhappe sisaldust, kusjuures oluliselt vitamiinirikkamad olid viljad saagiperioodi lõpus. Pampli viljade hapete sisaldust mõjutas aga oluliselt aastakäik. Käesoleva uurimistöö tulemustest selgus, et marjade biokeemilist koostist ja ka maitset saab mõjutada kasvatustehnoloogiliste võtetega. Seega vajab edasist uurimist, missugune kasvatustehnoloogia võimaldab meil toota tarbija jaoks tervislikumat ja maitsvamat ning tootja jaoks konkurentsivõimelisemat marja.
  • Pisipilt
    Kirje
    Биология и агротехника лечебных и лечебнокормовых культур в частности родиола розовая Rhodiola rosea L., рапонтика сафлоровидного Rhaponticum carthamoides (Willd) Iljin, анзура Allium suvorovii Regl. x Allium giganteum Regl. на минеральных почвах Эстоний [i.e. Эстонии]
    (2000) Heintalu, Aleksander
    Antud töö on dissertatsioon teaduste doktori (doctor emeritus) kraadi taotlemiseks ja kajastab kokkuvõtlikult katsete tulemusi, mis on tehtud ajavahemikul aastatel 1969(74)-1993. Katsed kestavad edasi. Katsed ja uuringud läbisid: Roosilõhnaline radioola / (Rhodiola rosea L.); Muguljumikas (Altaist) / (Rhaponticum carthamoides (Willd) Iljin); Lauk Ansuur Kesk-Aasiast / (Allium suvorovii Regl. x Allium giganteum Regl.); (lisaks Zen-Zen katsetes 1971-78). Katsete ülesandeks oli introdutseerida ja kultuuristada Eesti tingimustes kasvatatavaid haruldasi ja harvaesinevaid ravimtaimi, mis nende looduslikus areaalis on tänapäevaks praktiIiselt hävitatud. Selleks on töötatud välja optimaalne agrotehnika Põhja-Euroopa, eelkõige Eesti mullastiku tingimustes, millest võivad kasu saada ka teiste maade rahvad, kelledel on samaväärsed mullad. Kuni 1994 aastani polnud neid taimi peale muguljumika maailmas kultuuridena kasvatatud. Tööde-katsete käigus on uuritud antud taimede bioloogiat, väljatöötatud agrotehnika ning loodud nende taimede genofond edaspidiseks kiireks paljundamiseks ning kasvatamiseks. Kusjuures on selektsiooni ja ristamiste kaudu aretatud nende taimede uued kloonid ja paljundatud kloonimisega, mille seemned annavad juba 96-98% identseid, uusi kultuuristatud taimi. Kõik taimed läbisid: 1. Biomorfoloogilised uuringud 20-25 aastat. 2. Paljundatud taimematerjalile töötati välja agrotehnika, nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. 3. Töötati välja rodioola, ansuuri ja teiste kultuuride (kummel, maasikas jm) kasvatus biotsönoosis, sest monokultuurina läheks nende kasvatamine väga kalliks. Taime preparaate katsetati ka loomade, lindude ja kalade peal: näiteks loomade vastupanu leukoosi haigestumisel suurenes 30-40% (nad ei haigestunud). Lindudel suurenes adaptsioon radioola kasutamisel 5-7% ja ansuuri kasutamisel 8-11%. Vikerforelli kasvatamisel suurenes kaladel eluskaal esimesel eluaastal 1,7 korda võrreldes kontroll grupiga. Inimestega tehtud katsetel täheldati, et rodioola preparaadi tarbimisel kannatavad nad rohkem radiatsiooni ilma letaalse lõputa, seejuures väheneb järsult metastaaside kasvukiirus pahaloomuliste kasvajate juures, (sellest ka antud katsete salastatus endises NSVL-is, neil oli strateegiline tähtsus). Kuna need taimed on tugevad immuunsuse tõstjad, saab neid kasutada ka immuunsusdefitsiitsete haiguste korral. Muguljumikat kasutatakse põrsaste, pullide (sugupullide), lindude, karusloomade, sugutäkkude jne. sugulise võimekuse tõstmisel. Katsed näitavad, et ka inimeste frigiidsuse ja impotentsuse puhul, mis on seotud sperma ja munarakkude elulisuse vähenemisega omab ta tervendavat mõju - suurendab järsult spermatosoidide arvu ja teeb elujõulisteks põletikulistest munasarjadest tulevad munarakud. Antud taimed vähendavad loomadel ahtrust esimesel laktatsiooniperioodil 15…17 pluss/miinus 0,83 % ja teisel ning kolmandal - 4-7 %. Selle töö (raamatu) abil on võimalik antud kultuuride igakülgne kasvatamine Eesti erinevais mullastikes ning mujal sarnastes tingimustes. Töö on kokkupandud mitte kultuuride lõikes, vaid agrotehnika järgi, et hoida ära iga kultuuri juures eraldi agrotehniliste katsete üksikasjalikku kordamist. A. Heintalu