Raamatud
Selle valdkonna püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/6385
Sirvi
Sirvi Raamatud Märksõna "kaheidulehelised" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 4 4
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Eesti NSV floora. 2(Eesti Riiklik Kirjastus, 1956) Eichwald, Karl (koostaja); Talts, Silvia (koostaja); Vaga, August (koostaja); Varep, Elsa (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika InstituutKäesolevas ,,Eesti NSV floora" II köites algab katteseemnetaimede käsitlemine. Et praegu NSV Liidus veel ei ole üldtunnustatud kõrgemate taimede süsteemi, mis vastaks kõigile uusimatele taimede fülogeneesi uurimise saavutustele, siis oleme aluseks võtnud akadeemik A. Grossheimi süsteemi. Teiste süsteemide hulgas paistab see silma oma täielikuma viimistletusega. Üksikasjades - seltside ja sugukondade järjestamises, niisamuti ka mõnede süstemaatiliste ühikute ulatuse määramises - osutub aga tarvilikuks mõnede muudatuste tegemine. Nagu paljud teised meieaegsed süstemaatikud, asub A. Grossheim seisukohal, et katteseemnetaimede seltsiks, millel on säilinud kõige rohkem primitiivseid tunnuseid, tuleb pidada seltsi Ranales. Sellele vastavalt alustamegi selle seltsi sugukondade käsitlemisega, mis on esindatud meie flooras. Need on tulikalised, kukerpuulised, vesiroosilised ja kardheinalised. Teisena järgneb selts Rosales, mis omab palju ühiseid tunnuseid seltsiga Ranales, kuid osutub juba mitmes suhtes kõrgemal arenemisastmel olevaks. Sellest seltsist leiavad käsitlemist meie flooras esindatud sugukonnad paksulehelised, kivirikulised ja roosõielised. Liikide valikul lähtusime neistsamust põhimõtteist nagu käesoleva teose esimeses köites. Käsitletakse kõiki meie metsikus flooras esinevaid liike, nii päriskoduseid kui ka tulnukaid. Lisaks neile võetakse vaatlemisele ka tähtsamad kultuurfloora esindajad. On endastmõistetav, et üldises floorat käsitlevas teoses pole võimalik peatuda kõigil kultuurtaimedel, eriti ehistaimedel nende rohkearvuliste sortidega. Paratamatult tuleb siin leppida ainult kõige rohkem levinud esindajatega. Vastavalt nende suuremale rahvamajanduslikule tähtsusele on aga põhjalikumalt käsitletud puuvilja- ja marjataimi. Selle tõttu võtab enda alla kõige rohkem ruumi suur ja tulunduslikkude liikide poolest tähtis sugukond roosõielised. Üldse on katteseemnetaimede käsitlus planeeritud kaheksale köitele; järelikult ilmub kogu ,,Eesti NSV floora'' üheksaköitelise teosena. Käesolevas köites on töö autorite vahel jagatud järgmiselt: tulikalised - Varep, E. , biol. tead. kand., Eesti NSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja; kukerpuulised, vesiroosilised ja paksulehelised - Vaga, A., biol. tead. doktor, Tartu Riikliku Ülikooli professor; kardheinalised ja kivirikulised - Talts, S., biol. tead. kand., ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja; roosõielised - Eichwald, K., Tartu Riikliku Ülikooli vanem teaduslik töötaja. Joonised valmistasid E. Maaser ja V. Maavara.Kirje Eesti NSV floora. 3(Eesti Riiklik Kirjastus, 1959) Eichwald, Karl (koostaja); Kask, Maret (koostaja); Talts, Silvia (koostaja); Vaga, August (koostaja); Varep, Elsa (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut,,Eesti NSV floora'' II köites käsitletud roosõieliste seltsile järgneb käesolevas III köites roosõielistest põlvnevatesse seltsidesse kuuluvate taimede käsitlus. A. Grossheimi süsteemi kohaselt tuletuvad roosõieliste seltsist üldse 30 seltsi, milledest enamik on esindatud ka Eesti NSV flooras. Neist vaadeldakse käesolevas köites 9 seltsi, alates liigirikka ja suurt majanduslikku tähtsust omava kaunviljaliste seltsiga ning lõpetades astelpõõsaliste seltsiga. Ülejäänud seltsid leiavad käsitlust järgnevas, IV köites. Võrreldes eelmiste köidetega, oleme teksti vormistamise osas teinud järgmised muudatused. 1) Liigid, mida ei leidu Eesti NSV metsikus flooras, vaid mis esinevad ainult kultuuris, tähistame nende järjekorranumbri paigutamisega sulgudesse ja juhuslikud tulnukad märgiga * nende nime ees. 2) Vastavalt rahvusvahelistes botaanilise nomenklatuuri reeglites antud soovitusele kirjutasime eelmistes köidetes binaarsete liiginimede epiteedid ja ka liigisiseste ühikute epiteedid suure algustähega, kui need on tuletatud taimede perekonnanimedest või on võetud rahvakeelsetest nimedest. Et viimase rahvusvahelise botaanikakongressi otsuse kohaselt see soovitus on tunnistatud mitterangeks ning igaühele on jäetud vabadus suure või väikese algustähe tarvitamise suhtes, oleme üle läinud neil juhtudel väikese algustähe kasutamisele. Autorite vahel oli töö jagatud järgmiselt: K. Eichwald - sugukond kassinaerilised. M. Kask - sugukonnad türnpuulised ja pukspuulised ning seltside kurerehalised, kolmepähklilised ja anakardilised iseloomustused ning sugukondade määramistabelid. Peale selle töötas M. Kask läbi E. Varepi käsikirjalise pärandi sugukondade pärnalised, linalised, piimalillelised, kukesabalised, ruudilised ja vahtralised osas, kusjuures ühtedel juhtudel oli tegemist ainult vähemate täiendustega, teistel juhtudel aga põhjalikuma ümbertöötamisega. S. Talts - sugukonnad liblikõielised, kurerehalised, mungalillelised, näsiniinelised, hõbepuulised, pajulillelised, vesikuuselised, hobukastanilised, lemmaltsalised, viinapuulised, astelpõõsalised ja kikkapuulised ning seltside liblikõielised, kurerehalised, mürdilised, vesikuuselised, türnpuulised ja astelpõõsalised iseloomustused ning sugukondade määramistabelid. A. Vaga - sugukonna jänesekapsalised ja seltsi kassinaerilised iseloomustus ning sugukondade määramistabel. E. Varep - sugukond vahulillelised. Joonised on valmistanud S. Lill ja E. Maaser. Osa käsikirjast vaatas läbi ja võimaldas kasutada oma isiklikku herbaariumi G. Vilbaste, mille eest talle siinkohal tänu avaldame. Köite toimetajaks oli A. Vaga.Kirje Eesti NSV floora. 4(Valgus, 1969) Eichwald, Karl (koostaja); Eilart, Jaan (koostaja); Kalda, Aino (koostaja); Kask, Maret (koostaja); Paivel, Aleksei (koostaja); Talts, Silvia (koostaja); Viljasoo, Linda (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut„Eesti NSV floora“ IV köites jätkub roosilaadsetest põlvnevate seltside käsitlemine, alates rohkeliigilisest araalialaadsete seltsist ja lõpetades mailaselaadsete seltsi mailaseliste sugukonnaga. Õite ehituses on märgata mitmeid arenemissuundi. Araalialaadsed ja madaralaadsed on kohastunud putuktolmlemisele. Neil on võrdlemisi kompaktseteks õisikuteks koondunud, kahekordse liitlehise õiekattega väikesed, mõnikord nõrgalt sügomorfsed õied. Seltse pöögilaadsed, porsalaadsed ja pähklipuulaadsed iseloomustavad redutseerunud õiekate ja urbadeks koondunud tuultolmlevad õied. Seltsidele õlipuulaadsed, emajuurelaadsed ja mailaselaadsed on jälle iseloomulik putuktolmlemine ning suhteliselt suurte üksikute või hõredateks õisikuteks koondunud liitlehise kattega õite esinemine. Materjali esitus on analoogiline eelmiste köidetega. Liikide kahesõnaline nimetamine on rangelt sisse viidud ka eestikeelsetesse taimenimedesse (erandiks on monotüüpsete perekondade esindajad). Nomenklatuurse osa vormistamisel on järgitud 1954. a. ja 1959. a. rahvusvaheliste botaanikakongresside seisukohti, kuid on arvestatud ka samas lubatud vabadust kasutada mõnede sugukondade ebareeglipärast nime ja jääda isikunimedest tuletatud liigiepiteetide puhul suure algustähe juurde. Käsitletud taksonite valikul on püütud järgida eelmistes köidetes väljakujunenud tavasid. Kultuurtaimed ja juhuslikud tulnukad on tähistatud vastavate märkidega. Liikide diagnoosid on koostatud valdavalt kohaliku materjali põhjal. Levik Eestis on kantud T. Lippmaa taimegeograafilise liigestusega kaardile (1. joon.). Levikukaardid on autorite koostatud. Kaartide koostamiseks on kasutatud nii kirjanduses ja herbaariumides leiduvaid andmeid kui ka muid materjale, eriti K. Eichwaldi ja G. Vilbaste vastavaid kartoteeke. Üldleviku iseloomustamisel on harilikult lähtutud „Nõukogude Liidu flooras“ kasutatud floristilistest valdkondadest (2. joon.). Andmed majandusliku tähtsuse kohta põhinevad enamasti kirjandusel. Põhiline töö on autorite vahel jaotatud järgmiselt: araalialised, sarikalised, kontpuulised, kuslapuulised, madaralised, uniohakalised, muskuslillelised, kaselised, emajuurelised ja ubalehelised - S. Talts, bioloogiakandidaat, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja; palderjanilised - K. Eichwald, bioloogiadoktor, professor, Tartu Riiklik Ülikool; tobiväädilised, kassitapulised, siniladvalised, vesilehelised, karelehelised ja maavitsalised - L. Viljasoo, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi noorem teaduslik töötaja; pöögilised – A. Kalda, bioloogiakandidaat, Tartu Riiklik Ülikool; koerakoolulised - S. Talts ja L. Viljasoo; porsalised ja mailaselised - M. Kask, bioloogiakandidaat, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja; pähklipuulised ja õlipuulised - A. Paivel, bioloogiakandidaat, ENSV TA Tallinna Botaanikaaia sektorijuhataja; angervarrelised – J. Eilart, Tartu Riikliku Ülikooli looduskaitse ja kodu-uurimise kabineti juhendaja. Joonised valmistasid kunstnikud Eevart Arrak, M. Arrak, E. Maaser, G. Muuga ja S. Tuulse. Köite toimetajaks oli M. Kask.Kirje Eesti NSV floora. 7(Eesti Riiklik Kirjastus, 1961) Üksip, Albert (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut„Eesti NSV floora“ VII köites käsitletakse üht perekonda – hunditubakad (Hieracium L.) – korvõieliste sugukonnast. Suur hulk selle perekonna liikidest on kaotanud sugulise paljunemise võime, mis nähtub juba sellest, et nendel ei arene elujõulisi tolmuteri. Nende paljunemine on apomiktiline ehk apogaamne. Et neil puudub risttolmlemine ning selle tõttu ka viljastumisprotsess, siis ei toimu neil juhuslikult tekkinud pisitunnuste elimineerumist, nagu see esineb normaalse amfimiktilise (sugulise) paljunemisega taimedel. Pisitunnused pärandatakse põlvest põlve, mille tulemuseks on suure arvu pisitunnuste poolest erinevate süstemaatiliste üksuste ehk taksoonide tekkimine. Sellest olenevad mitmed iseärasused apomiktiliste taimede süstemaatikas, terminoloogias ja nomenklatuuris. Seepärast tuleb käesoleva köite kasutamisel silmas pidada järgmist. 1. Vanemad hunditubakate uurijad, Müncheni ülikooli professor C. Nägeli ja A. Peter oma ühises põhjapanevas teoses „Die Hieracien Mittel-Europas, München, 1885“ loevad hunditubakate pisiüksusi alamliikideks. Selle seisukohaga ühines ka suurim hunditubakate eriteadlane, Karlsruhe ülikooli professor K. H. Zahn, kes selle perekonna läbi töötas kogu maailma ulatuses Saksa Teaduste Akadeemia poolt A. Engleri toimetusel välja antud kapitaalses teoses „Das Pflanzenreich“ (hunditubakaid käsitlev osa ilmus aastail 1921–1923). Neid üksusi on tunnistatud ka iseseisvateks liikideks. Sellisest liigikäsitusest lähtub ka „Eesti NSV floora“ käesoleva köite autor. Kuigi K. H. Zahn enda püstitatud hunditubaka-alamliike ei hakanud hiljem ümber nimetama liikideks, möönab ta siiski, et need alamliigid tegelikult on liigid. Nii kirjutab ta nende kohta aastal 1929 teoses A. Hegi, Illustrierte Flora von Mittel-Europa, VI, lk. 1189: „... juba varem on neid näiteks Tausch, Jordan ning eriti skandinaavia hieratsioloogid (Almquist, Lindeberg, Elfstrand, Norrlin, H. Dahlstedt, K. Johansson, Omang, Brenner jt.) käsitanud tõeliste liikidena, mida need tegelikult ongi.“ Sealsamas tarvitab K. H. Zahn nende kohta nimetust reaalsed liigid (die reellen Arten). Sellest lähtudes nimetatakse käesolevas köites K. H. Zahni (ja ka teiste) poolt alamliikidena kirjeldatud taksoone binaarse nimega nagu liike. Näiteks on palistunud hunditubakas kirjeldatud nime all Hieracium silvaticum L. ssp. submarginellum Zahn, siin aga tuuakse ta nimega Hieracium submarginellum Zahn, puustusmaa-hunditubakas on kirjeldatud nime all Hieracium florentinum All. ssp. ericetorum Naeg. et Pet.; siin aga esineb ta nimega Hieracium ericetorum Naeg. et Pet.; läbipaistev hunditubakas on kirjeldatud alamliigina Hieracium vulgatum L. ssp. diaphanoides Lindeb., siin aga tuuakse ta nimega Hieracium diaphanoides Lindeb. 2. C. Nägeli ja A. Peter ning nende eeskujul K. H. Zahn ühendasid üksteisele tunnustelt väga lähedased alamliigid rühmadeks, nimetades neid grex ja subgrex. Liik koosnes nende autorite järgi sellistest alamliikide rühmadest. Vanem rootsi botaanik E. M. Fries (1794–1878) kasutas rühmanimena ka sõna stirps. Kui nüüd vanemate botaanikute alamliike loeme liikideks, siis on põhjendatud ka nende liikide ühendamine rühmadeks, kuid ei ole sobiv nimetada neid rühmi grex'ideks. Rahvusvaheliste botaanilise nomenklatuuri reeglite kohaselt on liigile järgnevaks suuremaks taksooniks rida (series). Ridadeks ühendatakse enamasti pisiliigid, mis on saadud vanade laialt mõistetud liikide (linneoonide) jagamise teel. Hunditubakate puhul aga ei peeta õigeks kasutada ka nimetust rida, pidades seda lubatavaks ainult amfimiktiliselt paljunevate liikide rühmade kohta. Seetõttu kasutatakse lähedaste hunditubakaliikide rühmade kohta nimetust tsükkel (cyclus). 3. Vanemad botaanikud tegid hunditubaka laiemalt mõistetud liikide puhul vahet pealiikide ja vaheliikide vahel. Pealiikideks nimetasid nad üksteisest tunnuste poolest selgesti erinevaid liike, vaheliikideks aga liike, millel võib esineda kahe või mitme pealiigi tunnuseid. Vaheliigid võivad olla tekkinud apomiktiliselt, kuid liikidest, millel esineb suguline paljunemine, võivad vaheliigid kujuneda ka hübridisatsiooni teel. Vaheliikide iseloomustamiseks rakendati mõningaid märkimisviise, mis ka käesolevas teoses, peamiselt taksoonide sünonüümika esitamisel, kasutamist leiavad. Üldiseks vaheliikide iseloomustamise viisiks on vastavate põhiliikide liigiepiteetide ühendamine kriipsuga. Näiteks et Hieracium dubium on kännasja ja õieka hunditubaka vaheliik, märgiti nii: H. dubium = cymosum–floribundum. Et õiekas hunditubakas on kolme pealiigi vaheliik, märgiti nii: H. floribundum = florentinum–auricula–collinum. Kui vaheliik on tunnustelt lähedasem ühele pealiikidest, siis kasutati märke > ja <, näiteks, et suureõisikuline hunditubakas, olles vaheliik H. armbiguum'i ja H. pilosella vahel, on lähedasem H. ambiguum'ile, kirjutati järgmiselt: H. macranthelum = ambiguum > pilosella. Hübriidide märkimiseks kasutatakse märki X nende vanemate liigiepiteetide vahel, näiteks H. flagellare = H. Pilosella X polonicum, kuid C. Nägeli ja A. Peter tähistasid hübriidsust märgiga +, näiteks H. canum = cymosum + Pilosella. Praegu on lubatud märgi + kasutamine ainult pookekimääride („pookehübriidide“) puhul. Käesolevas köites kirjeldatakse 154 Eesti NSV-s konstateeritud hunditubakaliiki. Peale selle selgitatakse nende liikide küsimust, mida meil ei leidu, kuid mida vanemate autorite eksituse tõttu meie floristilises kirjanduses mainitakse. Kirjeldatakse ka üksikuid liike, mida Eesti NSV-s ei ole leitud, kuid mis esinevad naabermail ning mille leidumist meil võiks oletada. Kõik need Eesti NSV-s mitteesinevad liigid on toodud ilma järjekorranumbrita ning on tähistatud märgiga * nende nime ees. Kõik liikide leiukohtade kaardid ja enamiku liikide joonistest valmistas A. Üksip. Väike osa joonistest on trükitehnilistel põhjustel kunstnike S. Lille ja E. Maaseri poolt autori jooniste ja herbaareksemplaride järgi ümber joonistatud. Enamiku liikide väliskuju joonistel tuuakse suurendatult ka korvõisiku üldkatte leht, mille kuju, värvus ja eriti karvasus on liikide õigeks määramiseks oluline. Võrreldes liigi väliskuju joonisega, on üldkatte lehe joonised 30 korda suurendatud. Köite toimetajaks oli A. Vaga.