Raamatud
Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/3740
Sirvi
Sirvi Raamatud Märksõna "aruanded" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 2 2
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Life to alvars ehk elu alvaritele : loopealsete taastamine ja karjatamise taasalustamine 2500 hektaril Eesti alvaritel(Pärandkoosluste kaitse ühing, 2019) Pärandkoosluste kaitse ühingLoopealsed on Lääne-Eestile ja saartele iseloomulikud pärandmaastikud, mis ühiskonnas viimase 80 aasta jooksul toimunud muutuste tõttu on suuresti kasutusest välja jäänud. Need on olnud traditsiooniliselt külakarjamaad ning ilma karjatamiseta kasvavad nad tihedalt kadakat ning mändi täis ja karjamaale omane liigirikkus kaob. Selliste muutuste tagajärjel oli aastaks 2012 vaid väga väike osa Eesti loopealsetest säilitanud oma traditsioonilise karjamaale omase ilme ja mitmekesisuse. Eesti botaanikud ja ökoloogid juhtisid avalikult tähelepanu, et kui loopealsete kinni kasvamist ei peatata ning nende hooldamist uuesti ellu ei kutsuta, siis hakkavad alvaritele iseloomulikud taimeliigid varsti välja surema. Selleks, et saavutada elupaiga staatuses märkimisväärne positiivne muutus oli vaja taastada palju suuri loopealse-alasid. Teadlaste poolt koostatud analüüsi põhjal valiti 2012. a. välja 2500 hektarit kõige väärtuslikumaid kaitsealadel asuvaid loopealseid ning alustati taastamistöö teostamiseks vajalike vahendite otsimist ja eramaa omanike kaasamist. Projekti ettevalmistamisega seotud meeskond tutvus ka Rootsis, Ölandi saare loopeasete taastamisega ning tõi sealt kaasa teadmised mehhaniseeritud taastamise kohta, mida seal edukalt oli rakendatud. 2013. aastal esitas Keskkonnaamet koostöös Tartu Ülikool, Eesti Maaülikooli ja Pärandkoosluste kaitse ühinguga „LIFE to alvars” projekti taotluse Euroopa Komisjoni LIFE+ fondi, millele saabus positiivne rahastusotsus järgmise aasta suvel. Juba 2014. a. sügisel asusime Eestis esmakordselt mehhaniseeritult loopealseid taastama. Enne alvarite projekti taastati Eestis poollooduslikke kooslusi valdavalt käsitsi, kasutades mootorsaage ja võsatrimmereid. Juba projekti kavandamisel oli selge, et käsitsi tehtav taastamistöö on liialt aeglane ja kulukas, et viie aastaga oleks projekti eelarve raames võimalik 2500 hektarit loopealseid karjatamiskõlbulikuks muuta. Loopealsete taastamistööd seisnesid alvaritele kasvanud tihedate kadakapadrikute harvendamises, mändide välja raiumises ja karjaaedade rajamises, et oleks võimalik karjatamisega taasalustada. Tööde käigus kasutati tavalist metsa- või eritehnikat nagu harvester, giljotiin ja kettpurusti kinnitatuna ekskavaatori külge, forvarder jms. Masinate kasutamine võimaldas loopealseid taastada oluliselt kiiremini ning odavamalt võrreldes käsitsitööga. Tänu masinate kasutamisele oli võimalik taastada vaid viie aastaga 2500 hektarit Eesti loopealseid. Seire tulemused on kinnitanud, et masinatega taastamine ei mõju negatiivselt loopealse elustikule ning alale omased liigid tulevad sinna pärast tööde lõppu oodatust isegi kiiremini tagasi. See metoodika on tänaseks laialt kasutuses ka teiste niitude taastamisel, mis võimaldab kiiremalt ja odavamalt elupaikade soodsat seisundit ennistada ning vastavaid looduskaitselisi eesmärke täita. Väga oluline osa projekti elluviimisest on olnud järjepidev töö maaomanike ja loomakasvatajatega ning nende kahe huvigrupi vahelise koostöö edendamine. Projektis osales kokku ligikaudu 600 eramaa omaniku ja 60 loomakasvatajat. Vaid läbi kohaliku loomakasvataja ja maaomaniku koostöö on võimalik tagada projekti tulemuste pikaajaline säilimine karjatamise näol. Väga oluline on olnud ka koostöö projekti partneritega – võttes arvesse teadlaste teadmisi loopealsete elustiku eripärade kohta, on võimalik olnud saavutada suurepärased tulemused liigirikkuse taastumisel. Olles olnud osaline nii projekti idee tekkimise juures, projekti ettevalmistamises kui ka elluviimises, siis tulevastele looduskaitseliste projektide planeerijatele ja elluviijatele soovitan kavandada neid ettevõtmisi suurelt ja julgelt, sest meie liigirikas loodus on riigi suurim vara ja elu säilimise alus. Ühtlasi soovin siinkohal tänada kõiki, kes on alvarite projekti moel või teisel panustanud!Kirje Maaelu arengu aruanne(EMÜ majandus- ja sotsiaalinstituut, 2011) Värnik, Rando; Moor, Argo; Põder, Anne; Prits, Maret; Leetsar, Jaan; Sepp, Veiko; Omel, Raul; Viira, Ants-Hannes; Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituut; Värnik, Rando (vastutav toimetaja)Me keegi ei soovi vaid nelja linna koondunud Eestit. Aastapäevad tagasi, kohtumisel Polli aiandusuuringute keskuses, tutvustasid Eesti Maaülikooli teadlased mulle mõtet koostada maaelu arengu aruanne, mis hindaks arenguid Eesti maaelus iseseisvuse taastamise järel ning vaataks ka tulevikku. Pidasin seda oluliseks, sest peame uurima, milliseid võimalusi tuleks kasutada maaelu arendamiseks. Eesti ees on küsimus, kuidas me saame kujundada maapiirkondades – hoolimata vähesest rahvaarvust ja madalast elanikkonna tihedusest – elukeskkonna, kus inimesed tahavad ja saavad elada ning kuhu nad tahavad tagasi tulla. Kindlasti tähendab see arenenud taristut, turvatunnet, arstiabi kättesaadavust, võimalust saada head haridust. Maaelust ja regionaalpoliitikast laiemalt kõneledes ei saa me mõelda ainult traditsioonilistele maapiirkondadele, küladele või valdadele. Tähelepanu tuleb pöörata ka neile linnadele, mis suudavad olla oma piirkonna arengu vedajateks. Ma ei mõtle Tallinnale, Pärnule, Tartule ja Jõhvile, kuhu riigiasutused koondavad oma keskused. Ma mõtlen siin traditsioonilisi maakonnakeskusi. Selleks on oluline avaliku sektori, üldisemalt öeldes Eesti riigi tegevus ja nähtav kohalolek ning panus maakondades. See on iga piirkonna sotsiaalmajandusliku arengu üks vedajaid ja seotud vahetult inimest puudutavate teenuste kättesaadavusega. Erinevad uuringud ja ka ajaloolised kogemused näitavad – korraliku taristu ümber koondub elu. Tugev taristu tähendab aga kvaliteetsete teenuste kättesaadavust kõikjal Eestis, sellest peab lähtuma riik avaliku halduse kujundamisel. Elamine Läänemaal või Võrumaal ei tohi inimest Eesti riigist eraldada ega muuta Eesti riiki talle kaugemaks. Me peame samuti mõtlema riigiasutuste olemasolule väljaspool Eesti mõistes suuremaid linnu. Alati pole ―optimeerimine‖ meie rahvale optimaalseim lahendus. Kõike ei saa mõõta vaid kokkuhoitud eurodes. Muidu saaks peagi loogiliselt ka küsida: kas riigita poleks veelgi odavam ja optimaalsem. Pigem otsigu ka riik võimalusi pakkuda väiksemateski kohtades tööd haritud inimestele, mis aitab otseselt kaasa investeeringute ja ettevõtluse tulekule piirkonda. Loodetavasti ei soovi me keegi Eestit, mis on koondunud vaid nelja linna. See tähendab aga teineteist austavat koostööd riigi ja omavalitsuste vahel, kuid ka kõrgkoolide panust, inimeste kaasarääkimist ja nende ärakuulamist, et leida üheskoos viisid ja võimalused, kuidas toetada maaelu mitmekesistumist ja seeläbi kestmist. Just maaelu mitmekesistamine on üheks võtmeks, mis aitab kohapeal elu edendada. Soodsa ettevõtluskliima loomine erinevate mikro- ja väikeettevõtetele peamiselt tööstuse vallas ning regionaalsetele vajadustele vastavate töökohtade hulk näitab 21. sajandil maaelu arengutaset ja piirkonna heaolu. Selleks on kindlasti oluline läbi mõelda ja läbi arutada ka omavalitsuste otsuste mõju valla või linna arengule, koostada parimat mõju omavate otsuste ülevaade – hea eeskuju – kolleegidele kasutamiseks ja hindamiseks. Muidugi lisandub siia igas piirkonnas oma kohalike tootjate kaasamine, kasvõi seeläbi, et just nemad varustaksid maakonna koolisööklaid toiduga. Lõpuks on meil valida kahe suuna vahel: kas edendame ja hoiame aktiivselt kohalikku elu, kasutades ka Euroopa lõimumisega pakutud võimalusi või siis laseme passiivselt minna elul lihtsalt oma teed. Tänan kõiki maaelu arengu aruande koostajaid ja soovin head kaasamõtlemist lugejatele. Toomas Hendrik Ilves Vabariigi President Kadriorus, 7. detsembril 2011