2. Magistritööd

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2498

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 387

Крымская овца "Малич" и бухарская каракулевая "Араби" : Экономическое значение этих пород для Южной России
(К. Маттисен, 1900) Синицын, Иван Васильевич
Печатать разрешается. Директор Юрьевского Ветеринарного Института: К. Раупахь. г. Юрьев, 31-го марта 1900.
Ternespiima osakeste suurusjaotuse ja tehnoloogilise töötlemise võimaluste uurimine
(2012) Sats, Andres; Poikalainen, Väino; Mootse, Hannes
Magistritöö kirjanduse ülevaates kirjeldatakse erinevaid ternespiima töötlemise tehnoloogiaid ja tehnoloogilisi lahendusi, tagades ternespiima bioaktiivsete omaduste säilimise ning uuritakse ternespiima koostist ja selle muutumist lüpside lõikes. Lähemalt vaadeldakse immuunoglobuliinide (ternespiimas enamleiduvad bioaktiivsed valguühendid) natiivsuse säilimist erinevate töötluste vältel. Kirjanduse analüüsil selgus (immuunoglobuliinide bioaktiivsuse säilimise seisukohalt): 1. Kadudeta bioaktiivsete vadakuvalkude kontsentraati toota ei õnnestu, kuid spetsialiseerudes konkreetsele bioaktiivsele valgule või valkude grupile saab kadusid vähendada. 2. Ternespiima töötlemisel on otstarbekas lähtuda IgG natiivsuse säilimisest, sest seda on immuunoglobuliinidest ternespiimas kõige rohkem ja see on suhteliselt vastupidav tehnoloogilistele protsessidele. 3. Olulisemad aspektid ternespiima töötlemise tehnoloogias on: külmutatud ternespiima võib säilitada aastaid; külmutatud ternespiima sulatamiseks võib kasutada erinevaid lahendusi (vesivann 60 ºC, jahutusruum 4 ºC, toatemperatuur 20 ºC, mikrolaineahi 55 ºC); kaseiinifraktsiooni saab eraldada laabiga kalgendamise abil; ternespiima termilisel töötlusel temperatuur peab olema alla 63 ºC; termiseerida tuleks enne separeerimist; vadakuvalkude kontsentreerimiseks ja fraktsioneerimiseks saab kasutada erinevaid filtratsioone (äralõikeid), kusjuures rõhk bioaktiivsust ei mõjuta; vadakust veefaasi eraldamiseks kasutatakse sublimatsioonkuivatust. Töö eksperimentaalses osas uuriti ternespiima ja vadakuvalkude osakeste suurusjaotust kasutades rasvakuulikeste puhul valgusmikroskoopi ning väiksemate osakeste suurusjaotuse selgitamiseks valguse dünaamilise peegeldumise (DLS) põhimõttel töötavat analüsaatorit. Teiseks katsetati ternespiima kontsentreerimist filtreeritud ternespiimavadaku sublimatsioonkuivatuse abil. Võrreldi esimese ja teise lüpsi analüüside tulemusi. Eksperimentaalses osas leiti: 1. DLS-meetodil määratud suurusjaotused ja nende sagedamini esinevad väärtused (mood) olid esimese ja teise lüpsi ternespiima filtreeritud vadakute puhul sarnased. Sellest võib järeldada, et esimese ja teise lüpsi ternespiimade vadakute kuivaine koostis on sarnane. Osakeste suurusjaotusele tuginedes on võimalik valida optimaalset filtreerimistehnoloogiat. 2. Ternespiima rasvakuulikeste suurus jäi mikroskoopilisel määramisel vahemikku 1–5 µm, mis on tavapiimaga võrreldes väiksem. Esimese ja teise lüpsi ternespiimade rasvakuulikeste suurusjaotused olid sarnased, kusjuures esimese lüpsi rasvakuulikesed olid teise lüpsi omadest mõnevõrra väiksemad. 3. Kolostromeetri kasutamine ekspressmeetodina ternespiima kvaliteedi hindamisel on põhjendatud. Valgusisalduse määramiseks saab edukalt kasutada Kjeldahli meetodil põhinevaid standardeid. 4. Vadakuvalkude kontsentreerimistehnoloogias on otstarbekas kasutada koore separeerimist, kaseiini kalgendamist laabiga, erineva äralõikega filtratsioone ja sublimatsioonkuivatust. Viimasega on võimalik saavutada kõrge valgusisaldusega ternespiimavadaku pulber (valgusisaldusega 50%). Edaspidi vajaks täiendavat uurimist: meid huvitavate ternespiima koostisosade (nt Ig) ja nende sisalduse määramise võimalikkus osakeste suurusjaotuse alusel; sublimatsiooni abil saadud filtreeritud vadakupulbri valguline koostis; ternespiimast koore efektiivse eraldamise problemaatika; kolmanda ja järgnevate lüpside ternespiima osakeste suurusjaotuse dünaamikat; ternespiima rasvasisalduse mõju kolostromeetri mõõtetäpsusele. Kuna ternespiima koostis on sõltuv söötmis- ja pidamistingimustest, regioonist, tõust jne, siis tuleks välja töötada osakeste suurusjaotuse mudel, mis võimaldab hinnata konkreetsete tingimuste mõju ja rakendada saadud informatsiooni tehnoloogiliste parameetrite (nt filtrite äralõiked) kohandamisel.
Sigade parasitaarhaigused ja nende tõrje
(2012) Vinogradova, Maria
Käesoleva töö eesmärgiks oli selgitada sigade siseparasiitide levikut meie tingimustes, nakatumise seoseid pidamistingimustega ja antiparasitaarsete preparaatide kasutamist. Eesmärgiks oli selgitada Eesti sigalates nii invasiooni ekstensiivsust kui ka invasiooni intensiivsust erinevate parasiidiliikidega sigade vanusegruppide kaupa. Kasutati flotatsioonimeetodit, mille põhimõte seisneb selles, et uuritav roe segatakse vedelikuga, mille erikaal on helmintide munade ja koktsiidide ootsüstide erikaalust suurem. Tsentrifuugimisel kasutati NaCl küllastatud vesilahust (erikaal 1,18–1,20). Parasiitide munade leidmiseks kasutati mikroskoobi 80–100 × suurendust. Koproloogilised uuringud viidi läbi neljas sigalas, kus oli kokku 9165 siga. Uurimiseks võeti 601 koproproovi. Kõik uuritud sigalad paiknesid Eestis ja kuulusid nelja erinevasse maakonda: Sõmeru AS Järvamaal, Puurmani Jõgevamaal, Ilmatsalu Tartu maakonnas ja Samirte OÜ Harjumaal. Kõik uuritud farmid olid suurfarmid, kus igaühes ulatus sigade üldarv üle 1000. Uuringud näitavad, et enamlevinud helmindid olid Ascaris suum ja Oesophagostomum spp. Esimesed askariidide ja ösofagostomumide munad leiti 2–3 kuu vanuste põrsaste populatsioonides. Invasiooni ekstensiivsus kasvab põrsaste vanuse suurenemisega: sigade soolenakkuste riskigrupp on 2–3 kuu vanused võõrdepõrsad ja kõige rohkem nakatunud olid 4–6 kuu vanused nuumikud. Vanemaealistes emiste ja kultide gruppides hakkas askariidide ja ösofagostomumide mune eritavate sigade protsent järsult langema.
Radial Exostoses as a Finding in Carpal Sheat Tenoscopy: A Case Series Study
(2012) Rantanen, Meeri Elina; Elfving, Kimmo; Kavak, Ants
The reason to perform this study was to increase and share knowledge about physeal radial exostosis in horses. Increased number of carpal sheath tenoscopies, radial exostose as a finding have been done in Tampere Equine Clinic since 2007. Most of the operated horses were trotters. There are not many published studies about physeal radial exostosis in horses even though the problem is somewhat common, especially among trotters. Radial physeal exostosis removal with tenoscopy as a technique is also somewhat new and we wanted to share our experiences of the studied cases. Understanding the condition better is important also because timing the treatment optimally is essential for good results. Front limb lameness is a common career-limiting factor in trotter. The carpus is one of the most affected limb part in trotters and radial physeal exostosis seems to be one potential different diagnosis when examining carpal lameness. The carpus is one of the most commonly affected limb parts in young trotters and it encounters a lot of stress and strain during training. Radial exostose causing lameness can be challenging to diagnose. When treated properly-with tenoscopy-the prognosis of radial physeal exostosis seems to be good. Affected horses can return to racing fairly quickly and successfully after surgery. Study was focused on Finnhorse (FH) and Standardbred (STB) trotters with radial physeal exostosis treated by carpal sheath tenoscopy in Tampere Equine Clinic. Aim of this study was to determine recovery time of these two different breeds after surgery. The recovery time was determined as a time period from surgery to the first racing afterwards. All horses in this study were pre-examined and operated in Tampere Equine Clinic. Pre-examination included a complete lameness examination and radiographs were taken from each horse. On average the recovery time of the studied horses was 170 days (range 64 to 521 days). However FH recovery time was significantly longer (on average 247 days, range 101-427 days) compared to STB horses (178 days, range 64-521 days). This difference in recovery time is interesting and the reasons behind it should be further speculated and studied in future.
Diploidse ja triploidse vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) inkubeerimine ja kasvatamine suletud veekasutusega inkubaatoris
(2012) Liiv, Martin; Paaver, Tiit
Magistritöös viidi 2012. aasta kevadel läbi vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) marja inkubeerimise ja maimude kasvatamise katse suletud veekasutusega inkubaatoris. Võrreldi diploidide ja triploidide koorumist, ellujäävust ja kasvu tulenevalt ploidsusest- ja söötmisnormidest. Lisaks täpsustati kalade kontrollkaalumise metoodikat hinnates individuaalse ja grupis nõrutamisega kaalumisel saadavat erinevust kalamaimude massis. Silmtäppmarja inkubeerimine oli edukas, kadu silmtäppfaasist koorumise lõpuni oli gruppidel 1,1-0,9%. Kogu katseperioodi peale kokku oli triploididel kõige madalam suremus (5,1%), sama söötmisnormiga diploididel oli kõige suurem suremus (7,5%) ning kõrgema söötmisnormiga diploidide suremus oli 6,9%. Kinnitati hüpoteesi, et triploidsete vikerforellide suremus nii koorumiseni, kui ka varajastes elustaadiumites peale söömahakkamist ei ole suurem diploidide suremusest. Diploidide ja triploidide kasv söötmisperioodi jooksul oli sarnaste söötmisnormide juures ligikaudu sama. Katseperioodi viimase kontrollkaalumise järgi oli aga diploidide kasv olnud parem ning vastavalt kirjanduses levinud seisukohtadele, et diploidid kasvavad suguküpsuse saabumiseni triploididest kiiremini, võib ennustada selle tendentsi jätkumist. See aga vajab edaspidist uurimist. Hüpotees, et triploidide kasv on söömahakkamisest alates aeglasem kui diploididel, pidas paika osaliselt, sest kindalt eristatav kasvuvahe ilmnes alles katseperioodi lõpus. Tulenevalt kontrollkaalumiste metoodika ebatäpsustest ning asjaolust, et kalad ei söönud alati 100% normist ära (osa sööta vajus vanni põhja või kandus väljavoolu), ei ole ka andmed söödakoefitsientidest väga usaldusväärsed. Diploidide söödakoefitsient oli 8,4 – 24,6% võrra madalam. Hüpoteesi, et söödakasutus sarnase söötmiskoormuse juures on diploididel parem, võib lugeda kinnitatuks. Optimaalse, ehk suurema söötmisnormi järgi söödetud kalad kasvasid märgatavalt kiiremini kui madalaima võimaliku söödakoefitsiendi tabeli järgi söödetud. Sealjuures oli optimaalse söötmisnormi järgi söödetud kala söödakasutus küll veidi kehvem, nagu ka püstitatud hüpoteesi järgi eeldati, kuid see vahe ei olnud kalakasvatuslikust seisukohast oluline. Madalaima võimaliku söödakoefitsiendi järgi söödetud kala saavutas küll eeldatult madalaima söödakoefitsiendi, kuid kogutud andmete järgi oli see kõigest 0,09 võrra madalam ning sellega ei kaasnenud madalamat suremust, vaid hoopis ebaühtlasem kasv. Tootmistingimustes on kontrollkaalumised oluline indikaator iseloomustamaks kalade kasvu. Individuaalkaalumine on liiga aeganõudev ja kaladele stressitekitav, seetõttu rakendatav vaid teaduslikel eesmärkidel. Kuid grupis nõrutamisega kaalumisel tekkiv viga võib olla seda suurem, mida väiksem on kala. Edaspidise uurimise käigus tuleks leida kontrollkaalumistele lihtsasti rakendatav ja täpsem metoodika. Kokkuvõtvalt leiab käesoleva töö autor, et triploidide kasvatamisel on küll mõningad puudused võrreldes diploididega, kuid need on optimaalsete kasvatustingimuste juures pigem marginaalsed. Madalaima võimaliku söödakoefitsiendi saavutamisega saadud rahaline kokkuhoid ei kaalu väikese- ja keskmise suurusega inkubaatorites majanduslikult üles oluliselt kiiremat ja sealjuures ühtlasemat maimude kasvu.
Lehmade lüpsikiirus, udara tervis ja karjaspüsimine robotlüpsil
(2012) Fadeeva, Maria; Orgmets, Einar; Kaart, Tanel
Kuigi robotlüpstehnoloogia on olnud Eestis kasutusel juba 20 aastat, selle mõju loomadele ja farmis tehnoloogiaga kaasnevatele muutustele on siiamaani Eestis vähe uuritud. Selle magistritöö eesmärgiks seati välja selgitada küsitluse põhjal erinevates ettevõtetes robotlüpsi tehnoloogiale üleminekuga seotud muudatused nii loomade pidamises kui ka inimeste töökorralduses ja eelised võrreldes eelmise lüpsitehnoloogiaga. Magistritöö teine osa uurib seoseid lehmade lüpsikiiruse, udara tervise, piimatoodangu ja somaatiliste rakkude arvu vahel ning lüpsikiiruse geneetilisi parameetreid. Magistritöös taheti selgitada ka erinevusi erinevate roboti markide ja lehma tõugude vahel ning uurida, kas esineb erinevusi prakeerimise põhjustes roboti tehnoloogiaga ettevõtete ja kogu Eesti andmete vahel. Uurimistöö viidi läbi külastades viit robotitehnoloogiaga ettevõtet kevadel 2011. Koguti andmeid sel hetkel robotilüpsis olevate lehmade kohta, mis sisaldas lehmade loetelu ja nende ööpäevaseid piimatoodanguid koos lüpsikiirustega ning andmeid mastiitide esinemise ja ravimise kohta. Robotlüpsile üleminekuga seotud muudatuste kohta ettevõtetes viidi läbi ankeetküsitlus. Täiendavid andmeid ettevõtete loomade kohta saadi Jõudlustkontrollikeskusest. Statstliselt analüüsiti kokku 888 lehma andmeid. Tulemustest selgus, et kõikides ettevõtetes oldi rahul uue kaasaegse robotitehnoloogiaga, erinevusi DeLaval-i ja LELY robotite vahel ei esinenud. Soetamisaasta rahuolu ei mõjutanud. Kõikides ettevõtetes oli toimunud tööjõukulu vähenemine, mis oli üks robotitehnoloogale ülemineku põhjusteks. Tehtud küsitluse põhjal võib järeldada, et loomade ja udara tervise osas erinevusi erinevate robotimarkide vahel ei esinenud, samuti piimatoodang suurenes võrreldes eelneva lüpsitehnoloogiaga mõlema margi kasutamise korral. Söödakulu osas esines mõningad erinevused, mis võisid olla aga seotud kombiboksi ja lõaspidamisüseemist üleminekuga robotitega seotud vabapidamissüsteemile. Suuremad erinevused esinesid lehmade arvus robotite kohta, keskmiselt oli DeLaval-i robotitel 8,7 lehma rohkem kui LELY robotitel. Lüpsikordade arvus esinesid väikesed erinevused, DeLavali robotitel oli 0,07 lüpsikorda ööpäevas vähem kui LELY robotitel. Tulemustes esinenud robotite vahelised erinevused võivad olla tingitud lehmaarvu erinevusest roboti kohta. Kõikide uuritud lehmade keskmiseks lüpsikiiruseks oli 2,75 kg piima minutis. Lüpsikiirus eesti punase ja eesti holsteini tõugu lehmadel ei osutunud statistiliselt oluliselt erinevaks. Lüpsikiirus oli kõrgem udara tagumistes veerandites. Sama firma lüpsiroboteid kasutanud ettevõtete vahel lehmade lüpsikiiruses suuri erinevusi ei ilmnenud. Lüpsirobotite vaheline erinevus lüpsikiiruse osas osutus aga statistiliselt oluliseks. DeLavali lüpsirobotite puhul on lüpsikiirus keskmiselt 1,39 kg piima minutis suurem, samuti lehmade vaheline lüpsikiiruse varieeruvus oli suurem kui LELY lüpsirobotite puhul. Tulemused võivad olla tingitud lüpsikordadega ja lehmaarvuga seotud erinevustest ja vajavad kindlasti veel täpsemad uurimist. Uuringus leiti, et isa mõju lüpsikiirusele oli statistiliselt oluline (p < 0,05), mis on kooskõlas ka kirjandusest leiduvate andmetega. Samuti lüpsikiiruse päritavuuskoefitsent, mis oli antud uurimustöös 0,32…0,33, on kooskõlas ka kirjandusest leitud päritavuskoefitsentidega. Tulemused kinnitavad võimalust võtta seemenduspullide selektsioonis täiendava valikutunnusena arvesse ka tütarde lüpsikiirust. Pulli tütrete lüpsikiiruse hindamine võidakse viia läbi ka esimese laktatiooni andmete põhjal, kuna selle uuringu tulemustes ei täheldatud lüpsikiiruse statistiliselt olulist muutumist lehma vanuse suurenedes. Lüpsikiirusel leiti nõrk ja negatiivne, aga statistiliselt oluline seos mastiidivastase ravi esinemisega. Suurem lüpsikiirus ei suurendanud ravi tõenäosust, kuid ravi vajavaid lehmi oli enam madala lüpsikiirusega lehmade hulgas. Sama tulemuseni jõuti ka analüüsides lüpsikiiruse ja ravikordade vahelisi seoseid. Samas, korduvat ravi vajanud loomade hulk hakkas suurenema ka keskmisest kõrgema lüpsikiirusega lehmade hulgas. Mida erinevam on üksikute udaraveerandite lüpsikiirus, seda enam esineb mastiiti. Tulemused on kooskõlas ka kirjandusest leitud märkustega et nii kõrge- kui ka madal lüpsikiirus võib suurendada mastiiti nakatumise ohtu. Võrreldes kõiki uuringus osalenud aasta jooksul karjast prakeeritud ja prakeerimata loomade vahelist lüpsikiiruse statistiliselt olulist erinevust ei esinenud. Võrreldes tõugude viisi lüpsikiiruse erinevusi esines väike statistiline erinevus holsteini tõugu prakeeritud ja pakeerimata loomade lüpsikiiruse vahel. Prakeeritud holsteini tõugu lehmadel oli keskmiselt 0,18 kg/min madalam lüpsikiirus. Uuringus osalenud ettevõtetes lehmade praakimise põhjused erinevad Eesti keskmistest. Roboti tehnoloogiaga ettevõtetes praagitakse oluliselt sagedamini loomi madala toodangu ja ainevahetushaiguste tõttu. Jäsemete haiguste tõttu prakeeriti loomi roboti tehnoloogiaga ettevõtetes vähem, kui kogu Eestis keskmiselt. Praakimise põhjustes esines tõugude vahel väike erinevus. Eesti punast tõugu lehmi prakeeriti pisud rohkem mastiidi ja jäsemete haiguste tõttu, eesti holsteini tõugu lehmade hulgas oli rohkem ainevahetushaiguste tõttu prakeerituid. Maksimaalse eluea ja kasutusea puhul tõugude vahel statistilist erinevust ei esinenud. Keskmine eluiga ja ka keskmine majanduslik kasutusiga olid tõugude vahel statistiliselt oluliselt erinevad, olles eesti holsteini tõugu lehmadel ligikaudu 500 päeva lühemad lühemad, kui eesti punast tõugu lehmadel.
Mikroorganismide erinevate gruppide arvukuse muutused veiseliha laagerdamisel
(2012) Šitkova, Aljona; Soidla, Riina; Elias, Priit
Magistritöö eesmärgiks oli uurida mikroorganismide erinevate gruppide arvukuse muutust veiseliha laagerdamisel. Töö jaotati kahte ossa. Esimeses osas uuriti veise selja pikima lihase laagerdamist ja teises osas veise suure ümarlihase laagerdamist. Nii esimeses kui ka teises osas määrati vaakumpakendatud lihast ja liha pinnalt mikroorganismide üldarv, coli-laadsete bakterite ja stafülokokkide arv. Vaakumpakendatud veiseliha proovid võeti ja määramised tehti laagerdamise 7., 14. 21., 28., ja 35. päeval. Määramisel kasutati lahjendusmeetodit väljakülviga vastavatesse söötmetesse Petri tassidele. Külvid kasvatati välja termostaatides, mikroorganismide gruppidele vastavatel temperatuuridel (30 °C, 37 °C) aeroobsetes tingimustes. Esimeses katseseerias, kus katsematerjaliks olid proovid lihaveise selja pikimast lihasest, tehti 10 mikroorganismide erinevate gruppide määramise katset: 5 liha seest ja 5 liha pinnalt. Teises katseseerias, kus katsematerjaliks olid proovid lihaveise suurest ümarlihasest, tehti analoogselt esimesele katseseeriale samuti 10 katset: 5 liha seest ja 5 liha pinnalt. Antud uurimistöös tehti kokku 1200 mikrobioloogilist analüüsi. Saadud tulemustest selgus, et mikroorganismide üldarv oli vaakumpakendatud lihaveise selja pikima lihase proovides laagerdamise seitsmendal päeval keskmiselt 3,1x103 PMÜ/g kõikudes 3,6x102–9,8x103 PMÜ/g ja lihaveise suure ümarlihase proovides keskmiselt 9,7x102 PMÜ/g kõikumisega 1,8x102–2,8x103 PMÜ/g. Mikroorganismide üldarv saavutas maksimumi keskmiselt 1,8x104 PMÜ/g (kõikumine 2,6x104–1,1x104 PMÜ/g) lihaveise selja pikima lihase proovides laagerdamise 14. päevaks ja lihaveise suure ümarlihase proovides tõusis nende arv maksimumini keskmiselt 1,2x104 PMÜ/g (kõikumine 6,4x103-2,1x104 PMÜ/g) laagerdamise 21. päevaks. Laagerdamise 28. päevaks langes mikroobide üldarv nii veise selja pikimast lihasest võetud proovides kui ka veise suurest ümarlihasest võetud proovides ja laagerdamise 35. päevaks see oluliselt enam ei muutunud Coli-laadsete bakterite arv oli vaakumpakendatud veise selja pikima lihase proovides laagerdamise seitsmendal päeval keskmiselt 1,4x102 PMÜ/g kõikudes 2,2x101–1,6x102PMÜ/g ja veise suure ümarlihase proovides keskmiselt 1,9x102 PMÜ/g kõikumisega 1,3x101–7,3x102 PMÜ/g. Coli-laadsete bakterite arv saavutas maksimumi, mis oli keskmiselt 2,0x103 PMÜ/g (kõikumine 1,8x103–2,2x103) veise selja pikima lihase proovides laagerdamise 21. päeval ja veise suur ümarlihase proovides tõusis nende arv maksimumini keskmiselt 2,4x103 PMÜ/g (kõikumine 1,8x103–3,8x103 PMÜ/g) samuti laagerdamise 21. päevaks. Laagerdamise 28. päevaks langes coli-laadsete bakterite arv nii veise pikimast lihasest võetud proovides kui ka veise suur ümarlihasest võetud proovides ja laagerdamise 35. päevaks see oluliselt enam ei muutunud. Stafülokokkide arv oli vaakumpakendatud veise selja pikima lihase proovides laagerdamise seitsmendal päeval keskmiselt 6,1x102 PMÜ/g (varieeruvus 5,4x101–2,7x103 PMÜ/g) ja veise suur ümarlihase proovides keskmiselt 6,1x101 PMÜ/g (varieeruvus 3,1x101–1,1x102 PMÜ/g). Stafülokokkide arv saavutas maksimumi keskmiselt 1,7x103 PMÜ/g (kõikumine 5,2x102–2,5x103) veise selja pikima lihase proovides laagerdamise 28. päevaks ja veise suur ümarlihase proovides tõusis nende arv maksimumini keskmiselt 5,8x102 PMÜ/g (kõikumine 4,5x101–1,4x103) laagerdamise 21. päevaks. Vaakumpakendatud veise selja pikima lihase pinnalt võetud proovide analüüsist selgus, et mikroorganismide üldarv oli laagerdamise seitsmendal päeval keskmiselt 2,0x103 PMÜ/cm2 ja veise suur ümarlihase pinnal keskmiselt 9,1x102 PMÜ/cm2. Mikroobide üldarv saavutas laagerdamise 21. päeval maksimumi, mis oli veise selja pikima lihase pinnal keskmiselt 3,1x104 PMÜ/cm2 ja veise suur ümarlihase pinnal 2,6x104 PMÜ/cm2. Laagerdamise 28. ja 35. päeval mikroobide üldarv alguses mõnevõrra langes ning edasi stabiliseerus. Coli-laadsete bakterite arv veise selja pikima lihase pinnal oli laagerdamise seitsmendal päeval keskmiselt 6,9x101 PMÜ/cm2 ja veise suur ümarlihase pinnal keskmiselt 1,7x101 PMÜ/cm2. Coli-laadsete bakterite arv saavutas 21. laagerdamise päeval maksimumi, mis oli veise selja pikima lihase pinnal keskmiselt 8,6x102 PMÜ/cm2 ja veise suur ümarlihase pinnal keskmiselt 8,8x102 PMÜ/cm2. Laagerdamise 28. ja 35. päeval nende arv mõnevõrra langes. Stafülokokkide arv oli laagerdamise seitsmendal päeval veise selja pikima lihase pinnal keskmiselt 2,3x101 PMÜ/cm2 ja veise suur ümarlihase pinnal keskmiselt 1,3x101 PMÜ/cm2. Stafülokokkide arv saavutas 28 laagerdamise päeval maksimumi, mis oli veise pikima lihase pinnal keskmiselt 4,0x102 PMÜ/cm2. Veise suur ümarlihase pinnal oli maksimum laagerdamise 21. päeval (keskmiselt 3,6x102 PMÜ/cm2). Laagerdamise 28. ja 35. päeval nende arv langes. Saadud laagerdamise tulemustest selgus, et nii veise selja pikema lihase kui ka veise suur ümarlihase mikroorganismide üldarv aga ka coli-laadsete bakterite ja stafülokokkide arvud kõikusid suhteliselt suurtes piirides. Positiivne on see, et mikroobide üldarv laagerdamisel ei ületanud sadat tuhandet PMÜ/g/cm2. Murettekitavaks osutus aga see, et liha laagerdamisel tõusid coli-laadsete bakterite ja stafülokokkide arvud nii lihas kui ka liha pinnal sageli üle tuhande PMÜ/g/cm2. Tuhandet on siin peetud piiriks.
Tartu kaubandusvõrgus müüdavate sulatatud juustude mikrobioloogiline uuring
(2012) Tälli, Viktor; Elias, Priit; Laikoja, Katrin; Elias, Andres
Praktiliselt kõik toiduained, välja arvatud steriliseeritud, sisaldavad erineval määral mikroorganisme või nende toksiine. Mikroorganismide hulgas võivad olla patogeensed bakterid, mis võivad põhjustada erinevaid haigusi inimestel. Tänu oma elutegevusele võivad mikroorganismid põhjustada toitainete riknemist. Sellest tulenevalt tekib kogu maailmas toodetud toodetest ligikaudu 25% kadu. Piimatooted üldiselt ja eriti sulatatud juustud kujutavad endast sobivat keskkonda mikroorganismide kasvuks ja paljunemiseks. Mikroorganismide esinemine tootes kujutab endast terviseriski tarbijatele ja on majanduslikult tootjale kahjulik. Mikrobioloogiliste probleemide kõrvaldamiseks või vähendamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid: kõikide tootmisetappide range järgimine ja kontroll, toote füüsikaliste ja keemiliste omaduste muudatus. Paljud neist meetoditest on näidanud kõrget efektiivsust patogeenide vastu. Temperatuuri režiimid, milliseid kasutatakse sulatatud juustude valmistamisel annavad vähe võimalusi mikroorganismide ellujäämiseks ja paljunemiseks. Teised tehnoloogilised faktorid nagu: konservantide ja emulgaatorite kasutamine, madal pH väärtus, madal säilitamise temperatuur, soodustavad omakorda bakterite arvu vähenemist. Vaatamata sellele, et paljude uuringute järgi on sulatatud juust mikrobioloogiliselt suhteliselt ohutu toit, tuleb regulaarselt teha mikrobioloogilisi uuringud, sest need annavad täpsema hinnangu toote kvaliteedi kohta. On kehtestatud mikrobioloogilised standardid mis kirjeldavad maksimaalset lubatud mikroorganismide arvu sulatatud juustus. Nende ületamine teeb sulatatud juustu sobimatuks nii turustamiseks kui ka kasutamiseks. Uurimustöö eesmärgiks oli Tartu kaubandusvõrgus müüdavate sulatatud juustude mikrobioloogiline analüüs. Selleks analüüsiti 2 kuu jooksul 24 erinevat sulatatud juustu proovi, kokku tehti 384 mikrobioloogilist analüüsi. Üheski proovis ei leitud coli-laadseid baktereid ning pärm- ja hallitusseeni. Maksimaalne bakterite üldarv oli ühes sulatatud juustus 4,1 x 104 pmü/g ja eosbakterite maksimaalne arv 1,8 x 102 pmü/g.Kõikides teistes juustudes oli mikroorganismide üldarv alla 104 pmü/g, mis oli Eestis varem kehtinud norm (RT I 2000, 42, 266). Sarnaste uuringute tulemused teistes riikides olid tunduvalt kõrgemad. Antud uuringu tulemused näitavad ettevõtete head hügieeni taset sulatatud juustu tootmisel, kui ka häid, sulatatud juustule vajalike tingimuste olemasolu säilitamisel ning turustamisel.
Arktika paalia (Salvelinus alpinus) kasvatamine Eestis
(2012) Kruusamägi, Ats; Päkk, Priit
Arktika paalia Salvelinus alpinus, on levinud Põhjapoolkera külmades arktilistes vetes. Ta on hinnatud vääriskala ja tema kasvatamine Rootsi, Soome jt maade kalakasvandustes on algjärgus. Eestis on arktika paaliat kasvatatud alates 1990-ndatest aastatest erinevatesse kasvandustesse imporditud silmtäpis marjast või noorkalana. Kalakasvatustehnoloogilised kogemused tema paljundamise ja vastsete kontrollitud tingimustes kasvatamise kohta meie oludes puuduvad. Käesoleva töö eesmärk oli Simuna Ivaxi kalakasvandustes kasvatatud arktika paalia paljundamise tulemuste põhjal hinnata selle kala noorjärkude kasvu ja ellujäämist Eesti tingimustes. Arktika paalia paljundamiseks kasutati 2005-ndal aastal Soomest Saimaa kalauurimis- ja kasvatuskeskusest Mõdriku kalakasvandusse ühesuvistena toodud ja 2009-ndaks aastaks suguküpsuse saavutanud kalu. Paljundamise, inkubeerimise ja kasvatamise andmed koguti novembrist 2009 kuni märtsini 2012 kahes OÜ Simuna Ivax kalakasvanduses. 2009-nda aasta novembris saadi Mõdriku kalakasvanduses juhuslikult valitud suguküpsetelt 41 emaselt mari ja 44 isaselt paalialt niisk. Mari viljastati ja inkubeeriti Äntu kalakasvanduses. Emaskalade viljakuse näitajad kõikusid laiades piirides, 430-2585 marjatera 1 keha kilo kohta. Samuti kõikus niisa kogus, kuid spermide aktiivsus oli stabiilselt hea (2,5). Mitme emase mari viljastati portsjonitena koos mitme isase seguniisaga ja pandi inkubeeruma haudeaparaatidesse. Temperatuuril 4,1 oC kestis inkubeerumine 107 ööpäeva. Mari jõudis silmtäpi staadiumi 41. päevaks ja koorumine algas 100. päeval peale viljastamist. Marja inkubeerimisaegse suremuse kõrgtase jäi esimese inkubatsioonikuu algusesse, kus kadu oli ligi 2500-3500 marjatera (ca 2 %) ööpäevas, mis kuu lõpupoole langes ja jäi püsima 1000 piirimaile (1 %) ööpäevas. Kokku suri 88 päeva jooksul 120 000 marjaterast 86 800, mis teeb 72 % kogu viljastatud marjast. Eelvastsete rebukoti tagavara hakkas ammenduma 67 päeva peale koorumist, samal ajal lasti vastsed haudekastidest suuremasse vanni ja neid hakati kuivsöödaga sööma õpetama. Kasvatamisaegset noorkalade kadu hinnati surnud isendite arvu põhjal. Suremus oli katse alguses eelvastsete rühmas 14 tk päevas, mis vähenes kala kasvades. Vastseeas (vanus kuni 80 päeva) püsis keskmine suremus 7 isendit päevas. Maimude eas oli suremus 3-4 isendit päevas. Jõudes keskmise kaaluni 1 gramm, kalade hukkumine praktiliselt lõppes (1 surnu viie ööpäeva jooksul). Noorkalad transporditi 8 grammistena edasiseks kasvatamiseks Äntust Mõdrikusse, kus suuri probleeme pole esinenud. Paaliate õpetamine kuivsööta tarbima pikka harjutamisaega ei nõudnud. Probleemiks oli ebaühtlane kasv ja kannibalism. Arktika paalia paljundamine ja kasvatamine Eesti tingimustes on võimalik, kui on olemas sobivad kasvatustingimused, millest olulisim on hapnikurikas, puhas ja külm (alla 15 oC) vesi. Maimud kasvasid Simuna Ivaxi kasvanduses 1 grammiseks 160 päevaga, mis on 100 päeva kauem kui Johnston’i (2002) poolt kirjeldatud 60 päeva. Maimude aeglast kasvu ja marja suurt suremust esimestes katsetes võib seletada vähestest kogemustest tingitud vigadest võtetes, sh noorte, juhuslikult valitud ja vähekvaliteetsete sugukalade kasutamisega. Välistatud pole inbriidingu mõju marja ellujäämusele ja noorkalade elujõule. Et tagada väiksem marja kadu inkubeerimisel, peaks kalakasvataja olema hoolsam erinevate veeparameetrite jälgimisel ja fikseerimisel ning võimalikult vähe oma tegevusega inkubeerivat marja häirima.
Aastatel 1965-2011 Eesti Maaülikoolis koostatud lihatehnoloogia eriala lõputööde andmebaas
(2012) Tuvikene, Tea; Laikoja, Katrin; Soidla, Riina
Lõputöö eesmärgiks on saada ülevaade aastatel 1965-2011 tehtud lõputöödest. Andmeid koguti nii füüsiliselt säilinud töödest kui arhiivi materjalidest. Arhiivis uuriti Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektori käskkirju ja Eesti Põllumajandusülikooli rektori käskkirju. Kokku leiti andmeid 333 lõputöö kohta. Füüsiliselt säilinud töid õnnestus andmete kogumise perioodil leida 216. Andmed koguti exceli tabelisse, millest kanti üle andmebaasi access. Accessi peamiselt sellepärast, et sinna saab lisada lõputöö juurde ka manuse, samuti on seal andmeid lihtne muuta ja lisada. Lõputöö teises osas on antud lühike ülevaade lihatehnoloogia eriala kujunemisest, õppekavadest, omandavatest kraadidest, lihatehnoloogia õppejõududest ning ära on toodud andmebaasi access kasutusjuhend. Kasutusjuhendis on peamiselt näidatud otsingute tegemist ning manuse lisamist. Lõputöö sisaldab 30 lehekülge, 17 tabelit, 14 kirjandusallikat.
RNA purifying and gene expression analysis from fresh and frozen bovine blastocyst embryos
(2012) Asikainen, Mika Petteri; Jaakma, Ülle; Reimann, Ene; Lilleoja, Ruth
In recent decades technological developments have opened up new possibilities for genomic research. Mouse and bovine embryos are widely used as a tool for biomedical research. These embryos represent mammal eukaryotic cells, which have different mechanisms for gene expression control compared with prokaryotic cells. Recent research has focused on studies of pluripotency-associated genes and their expression levels in embryos. For mammal embryos, gene expression profiling might give us a better tool to evaluate developmental potential. So far, most of these studies have shown controversial results. A recent study conducted by Suzuki Jr et al. (2009) shows that pregnancy rates in day 40 differ depending on which method was used to produce embryos. Artificial insemination (AI) leads to 75 % pregnancy rate in day 40, whereas the same proportion for in vitro fertilization (IVF) is 50 % and for somatic cell nuclear transfer (SCNT) -- 30 %. Interestingly, blastocyst development rate in IVF embryos is 34 % and in SCNT embryos 28 %. During 33 days, the 6-unit difference in blastocyst formation rate increases up to a 20-unit difference in day 40 pregnancy rate between IVF and SCNT embryos. This indicates that reprogramming of SCNT embryos and in vitro conditions play a huge role in embryo survival rates. By comparing the gene expression profiles between in vivo, in vitro and SCNT we can observe how changes in in vitro conditions affect the developmental potential of embryos. In this study, we purified ribonucleic acid (RNA) from bovine embryo pools and analysed expression levels for gene insulin-like growth factor 1 (IGF1), insulin-like growth factor 2 (IGF2) and insulin-like growth factor binding protein 6 (IGFBP6). Embryos were either frozen or fresh, and produced by either IVF or SCNT. RNA was purified by using the Qiagen RNeasy Plus Micro kit (Qiagen Sciences, Maryland, USA). After purification the RNA was analysed using the Agilent 2100 Bioanalyzer with RNA 6000 Pico kit (Agilent Technologies Inc., California, USA). Complementary deoxyribonucleic acid (cDNA) was synthesized from RNA by using the Quantitect Reverse Transcription kit (Qiagen Sciences, Maryland, USA). cDNA was used as a template for TaqMan quantitative real-time polymerase chain reaction (qRT-PCR) analysis in the ABI Prism 7900HT sequence detection system (Applied Biosystems, Foster City, CA, USA). 9 The results of RNA analysis showed that the quality of RNA was acceptable in all samples. Messenger RNA (mRNA) level for IGF1 was below the detection limit. IGF2 expression level was detected in three samples. IGFBP6 mRNA level was detectable in all samples. In addition to practical skills, the author's theoretical knowledge of modern reproductive technologies improved notably during the experiments. These were the first experiments conducted in our laboratory in which RNA was purified and gene expression profiles from bovine blastocyst stage embryos were analysed. This is important, because in the future it will be easier to undertake research in this area due to applying the methods which have proven to be successful.
Digitaalse mikroskoopia kasutamine sealiha struktuuri ja liha kvaliteedi uuringutes
(2012) Kopli, Reelika; Lepasalu, Lembit; Põldvere, Aarne; Järveots, Tõnu
Liha kvaliteet on kõigi tema omaduste ja näitajate summa, mis on olulised selle toiteväärtuse, vastuvõetavuse, inimese tervise ja liha töötlemise seisukohalt. Üldiselt võib liha kvaliteeti mõjutavad tegurid kogu tootmisahelas jaotada neljaks suureks rühmaks: geneetilised, tootmistehnilised, tapaeelsed ja tapajärgsed. Üheks oluliseks liha kvaliteedi näitajaks on lihaskoe, sidekoe ja rasvkoe sisaldus, millede määramiseks on mitmeid meetodeid: näiteks biofüüsikalised meetodid, meetodid erinevate mikroskoopidega (NIR, NMR, infrapunaspektroskoop jne). Liha uurimine digitaalse mikroskoobi abil annab võimaluse näha liha mikrostruktuuri, saades informatsiooni erinevate lihaskudede koostisest ja kvaliteedist. Lihaspiltide töötlemine vastavate programmide abil annab meile lisavõimaluse saada täiendavat informatsiooni. Mikroskoopia kasutamine liha kvaliteedialastes uuringutes on aktuaalne ja leiab üha enam kasutamist. Käesoleva töö eesmärk oli: 1. ülevaade valgusmikroskoopide kasutusvõimalustest liha kvaliteedialastes uuringutes; 2. välja töötada metoodika sealiha erinevate lihasgruppide mikroskoopilisteks uuringuteks; 3. tulemustest koostada andmebaas, mida on mugav kasutada õppetööks; 4. leida võimalusi digimikroskoopia rakendamiseks liha kvaliteedialastes uuringutes. Uuringuteks valiti sea rümba lõikusskeemi arvestades järgmised, olulisemad lihased: õlavarre-pea lihas, abaluu-ristijätke lihas, trapetslihas, deltalihas, õlavarre-kolmpealihas, välimine kõhupõikilihas, seljalailihas, kaudodorsaalne saaglihas, nimme niude-roiete lihas, laisidekirme-pingutaja lihas, keskne tuharalihas, tuhara-kakspealihas, poolkilelihas ja pikk pindluulihas. Kõik lihased on saadud ühelt searümbalt, mis on pärit Valga Lihatööstusest (AS Atria). Lihalõikus ja proovide võtmine toimus Tartu Kutsehariduskeskuse lihatehnoloogia õppetöökojas. Proovid nummerdati ja käideldi ühesugustel tingimustel. Proovide töötlus ja ettevalmistamine digitaalsete fotode tegemiseks toimus VLI morfoloogia osakonnas. Lihasproovidest on tehtud pildid pikikiudu ja ristikiudu ning kasutatud 20 ja 40 kordseid suurendusi. Erinevate lihaste digitaalfotod saadi Zeiss mikroskoobi abil. Lihaspiltidest koostati tabeli kujul andmebaas, kus on grupeeritud sea rümba erinevad lihased vastavalt esi-, kesk- ja tagaosale. Välja on toodud lihaste eestikeelne ning ladinakeelne nimetus, lihase paiknemine searümbas ja selle iseloomulikud tunnused. Viimastes lahtrites on toodud lingid lihaste nimetustega, millele klikkides on võimalik näha vastavat lihast piki või ristikiudu vaates suurendusega 20 või 40 korda. Andmebaasis on 56 digitaalset pilti kogumahuga 14 MB. Keerulisemad terminid ja ladinakeelsed sõnad selgitati andmebaasi lõpus olevas lisas. Lisaks andmebaasile koostati illustratiivne skeem. Selleks kasutati searümba joonist, millele kanti viited lihastele koos nende nimetustega. Klikkides lihase nimetusel on võimalik näha selle lihase digitaalset pilti 40 kordse suurendusega. Selline skeem annab lugejale hea ülevaate nii lihase asukohast kui ka selle mikrostruktuurist ja on edukalt kasutatav õppetöös. Tervikuna on illustratiivne skeem toodud antud töö lisas 2 eraldi failina. Kõiki digitaalseid lihaspilte on võimalik andmebaasis kopeerida, sisestada vastavasse fototöötlusprogrammidesse täiendavaks analüüsiks. Liha õrnuse seisukohalt on liha sidekoesisaldus oluline tegur. Sidekoesisalduse määramiseks lihastes kasutati lihaspilte, mida analüüsiti Scan STAR arvutiprogrammiga, mis algselt oli ettenähtud sea selja pikima lihase ristlõike pindala mõõtmiseks. Antud juhul kasutati sama programmi ka lihaspiltidelt sidekoe ja lihaskoe pindalade määramiseks, mis oli aluseks sidekoesisalduse protsentuaalsel arvutamisel lihastes. Suurima sidekoe sisaldusega lihased on rümba esiosast õlavarre-kolmpealihas (sidekoe sisaldus 29%), keskosast seljalailihas (8%) ja tagaosast pikk pindluulihas (24%). Ettepanekud: 1. andmebaasi tuleb täiustada ka teiste (puuduolevate) sea lihastest tehtud lihaspiltidega; 2. koostada analoogsed andmebaasid ka teiste lihaliikide kohta; 3. kasutada mikroskoope, mille suurendus võimaldaks näha ka lihaskiududevahelist rasvkudet, mis on oluline sealiha marmorsuse hindamisel; 4. kasutada antud metoodikat lihas toimuvate dünaamiliste protsesside uurimiseks (näiteks liha laagerdamisel); 5. katsetada erinevaid digifotode töötlusprogramme lihaspiltide töötlemiseks.
Ultrafiltreeritud ja kontsentreerimata piimast Feta tüüpi juustude võrdlemine reoloogiliste ja sensoorsete parameetrite põhjal ning tehnoloogiliste parameetrite optimeerimine
(2012) Tereštšenko, Jana; Laikoja, Katrin
Feta tüüpi juust kuulub juustude hulka, mida nimetatakse soolvees valmivateks juustudeks. Traditsiooniliselt selliseid juustusid toodeti Vahemere- ja Balkanimaades. Feta tüüpi juustu toodeti algselt lamba-, kitse- või pühvlipiimast, kuid praegu juustud lehmapiimast või lamba-, kitse-, ja lehmapiima segust on samuti väga levinud. Tänapäeval Feta tüüpi juustusid toodetakse ka ultrafiltreeritud piimast, mille põhiliseks eeliseks on suurem tootlikkus tänu vadaku valkude ning kaseiini makropeptiidide jäämisele juustumassi. Ultrafiltreerimise rakendamise tagajärjeks on nii piima kontsentraadi kui ka valmistatud juustude reoloogiliste ja sensoorsete omaduste muutumine. Reoloogia uurib vedelike ainete voolamist ja tahkete ainete deformeerimist nende vastu jõu rakendamisel. Reoloogiat rakendatakse juustu iseloomustamisel ning tekstuuri omaduste määramisel; samuti reoloogia meetmete abil määratakse, kuidas juustu tootmis-, töötlemis- ja hoiutingimused mõjutavad selle tekstuuri. Selles töös juustu tekstuuri iseloomustamiseks on kasutatud kaks reoloogilist meetodit: väikese amplituudiga ostsillatoorne nihkeanalüüs (small amplitude oscillatory shear analysis) ja üheteljeline kompressioni analüüs (uniaxial compression). Antud töös katsematerjaliks olid laboritingimustes tehtud ultrafiltreeritud ja kontsentreerimata piimast juustud ning jaemüügist ostetud ultrafiltreeritud ja kontsentreerimata piimast juustud. Juustude sensoorne, keemilise koostise ja reoloogiline analüüsid olid tehtud. Kontsentreerimata piimast juustu keskmine tootlikkus varieerus 13.38 - 14.58% vahel. UF-Feta juustu tootlikkus oli 20%. UF juustul olid olulisemalt madalamad moodulite väärtused, mis tähendab pehmemat tekstuuri võrreldes juustudega kontsentreerimata piimast. UF piimast juustude madalamad elastsusmooduli väärtused on tõenäoliselt tingitud kõrgema vadakuproteiinide sisaldusest võrreldes traditsioonilise juustudega. Kontsentreerimata piimast Feta tüüpi juustude puhul oli purunemispinge kõrgem, mis osutab jäigemale tekstuurile. Purunemispinge ja elastsuse moodulite näitajad olid seoses sensoorse analüüsi näitajatega. Magistritöö sisaldab 87 lehekülge, 13 tabelit, 17 joonist, 83 viidet
Õuna ja küüslaugu kasutamise võimaluste uurimine sulatatud juustude valmistamisel
(2012) Sarap, Olger; Elias, Priit; Elias, Andres
Küüslauk (Allium sativum L.), üks enim uuritud ravimtaim, omab ainulaadset kohta ajaloos, tavaliselt kasutataske nakkuste, külmetuste, diabeedi, südamehaiguste ja paljugi muude ravimiseks. Küüslaugul on unikaalne maitse ja tervistavad funktsioonid. Õunad on ühed kõige sagedamini tarbitavad puuviljad. Õunad sisaldavad mono-sahhariide, mineraale, kiudained ning mitmesuguseid bioloogiliselt aktiivseid ühendeid, näiteks C-vitamiini ja teatud fenooliühendeid, mis teadaolevalt toimivad kui looduslikud antioksüdandid. See teeb õuna väga tervislikuks puuviljaks. Sulatatud juust on toode, mis on saadud segades erinevaid naturaal juuste, vett ja emulgeerivaid soolasid, mis osalises vaakumis kuumutamisel konstantse mõjutusel kuni ühtlase massi saamiseni. Uuringu eesmärk on välja töötada tehnoloogia, kasutades küüslauku ja õuna sulatatud juutu tegemisel. Sulatatud juust tehti Stephan Universal machine UMC 5 nr. 733.199 sulatus katlaga. Sulatatud juustu katseteod tehti EMÜ mikromeiereis, mis asub Kreutzwaldi 64. Katsed teostati ajavahemikul 12.12.2011 kuni 19.03.2012. Juustude sulatus toimus temperatuuril 80◦C 10 minutit, lisanditena kasutati püreestatud õuna ja purustatud küüslauku. Sulatatud juustudest määrati kuivaine sisaldus, rasvasisaldus ja pH. Kuivaine sisaldus määrati proovide kuumutamisel temperatuurini 102 °C püsiva kaaluni, rasvasisaldus määrati Gerberi meetodil ja pH pH-meetriga (Hanna Instruments). Sualtatud juustude mikrobioloogilistel analüüsil määrati mikroobide üldarv, coli-laadsete bakterite arv, hallitus- ja pärmseente ning eosbakterite arvud kasutades Eestis kehtivaid vastavaid standardeid. Sulatatud juustud hinnati organoleptiliselt 15 degusteeria poolt. Tehti 24 sulatatud juustu katsetegu. Sulatatud kontroll juustude kuivaine sisaldus oli keskmiselt 39,96%, õuna lisandiga juustudel 41,32% ja küüslaugu lisandiga juustudel 38,86%. Sulatatud kontroll juustude rasvasisaldus oli keskmiselt 12,65%, õuna lisandiga juustudel 12,37% ja küüslaugu lisandiga juustudel 12,10%. Sulatatud kontroll juustude pH oli keskmiselt 6,23%, õuna lisandiga juustudel 6,00% ja küüslaugu lisandiga juustudel 6,18%. Mikroobide üldarv oli suurim küüslaugu lisandiga valmistatud juustudes (2605 pmü/g) ning väikseim kontrolljuustudes (227 pmü/g). Coli-laadseid baktereid kontrolljuustudes ei esinenud, õuna lisandiga juustudes oli neid keskmiselt 13 pmü/g ja küüslaugu lisandiga juustudes 300 pmü/g. Hallitus- ja pärmseeni oli kontrolltegudes keskmiselt 13 pmü/g, õuna lisandiga juustudes 103 pmü/g ja küüsalugu lisandiga 60 pmü/g. Eos baktereid kontrolljuustudes oli 150 pmü/g, õuna lisandiga juustudes 80 pmü/g ja küüsalugu lisandiga 130 pmü/g. Käesolev töö koosneb kahest erinevast osast. Esimeses osas on ülevaade olemas olevast kirjandusest sulatatud juustu tehnoloogiast, erinevat tüüpi juustudest ja erinevatest juustu koostisosadest. Teine on ekperimentaalne osa, mis koosneb sulatatud juustude katsetest ja nende analüüsidest. Käesolev töö sisaldab 71 lehekülge, 20 tabelid ja 9 joonist. Degusteerimisel anti küüslaugu lisandiga juustule kõrgem hinne kui õuna lisandiga juustule. Selle põhjus võisid olla meie Eesti turul analoogsete küüslaugumaitseliste toodete kättesaadavus. Õuna lisandiga sulatatud juust on aga võõras, sest sellist toodet turul ei eksisteeri. Seetõttu on õuna ja sulatatud juustu kooslus harjumatu. Võimalik, et kuskil mujal riigis oleks see aga vastuvõetav.
Lehmade söömiskäitumine
(2012) Soonberg, Maria; Arney, David; Ots, Meelis
Hinnata individuaalsete lehmade söömust karjamaal on raske ja ebausaldusväärne. Täisratsioonilise segasööda korral tekib tõenäoliselt vähem segadusse ajavaid muutujaid, nii et hinnates söömust söödalavalt suutäite arvu järgi võib olla võrdlemisi usaldusväärne. Selle töö eesmärk oli uurida piimalehmade söömiskäitumist ja söömust söödakünadest. Lehmi peeti vabapidamisel, kõik loomad olid üle 30 kuu vanad holsteini friisi, eesti punast ja eesti maatõugu. Söödakünasid oli 30 ja lehmi umbes 60. Loomi jälgiti 24 tunnise perioodi jooksul 1. juulist 22. oktoobrini 2011 aastal ja andmed koguti 37 lehmalt. Kogutud andmed olid: söödaküna juures veedetud aeg, suutäite arv ühel söögikorral, küna kaalu kadu pärast söömist ja sööda varastamine. Keskmine söödaküna juures veedetud aeg oli 4,4 minutit (s.e. 0,68 minutit) ja keskmine suutäite arv 7.1 (s.e. 1.01). Leidsime olulise korrelatsiooni suutäite arvu ja söömisele kulutatud aja vahel (p< 0,001), R2 väärtus 0,668. Puudus korrelatsioon suutäite arvu ja söödaküna kaalu kao vahel (p= 0,851) ning söömisele kulutatud aja ja küna kaalu kao vahel (p= 0,681). Seetõttu puuduvad tõendid, et suutäite arv ja söömisele kulutatud aeg ühel söömiskorral on seotud söömusega. Viimati nimetatud parameetreid ei mõjutanud ka vanus ega tõug. Sööda varastamine oli laialt levinud.
Maitsestamata jogurtite viskoossuse sõltuvus temperatuurist
(2012) Kuldma, Kadi; Pajumägi, Sirje; Mootse, Hannes
Jogurtit võib valmistada erinevatel meetoditel, millest tulenevad jogurti erinevad tüübid. Jogurti tehnoloogia koosneb mitmest põhietapist: piima vastuvõtust, eeltöötlusest, fermenteerimisest ja säilitamisest. 20. sajandil arendati Euroopas välja jogurti tööstuslik tootmine ning käesoleval ajal on selle valmistamine hapupiimatoodete seas jõudnud esikohale maailmas. Sellest tulenevalt on oluline, et jogurti kvaliteet oleks tarbijatele vastuvõetav, meelepärane ja stabiilne. Üks võimalus veendumaks jogurti kvaliteedi stabiilsuses on mõõta jogurti reoloogilisi omadusi, näiteks jogurti viskoossust. Reoloogia on füüsika teadusharu, mis tegeleb erinevate materjalide deformatsiooni ja voolamisnähtuste uuringutega. Üks reoloogia põhieesmärke on defineerida ja klassifitseerida materjale. Materjalidesl saab mõõta näiteks relaktsiooniaega, viskoossust, elastsust ja/või viskoelastsust. Reoloogias on kasutusel mitmed mõõtmismeetodid. Ühed levinumad meetodid on stabiilse nihke reoloogia, dünaamiline reoloogia ja tõmbe reoloogia. Reoloogilised mõõtmised tavaliselt teostatakse reomeetriga. Jogurt on viskoelastne materjal. Jogurtil on nihkesvedelduv käitumine, peale selle on jogurt ka tiksotroopiline materjal. Jogurti reoloogiline käitumine sõltub piima koostisest (jogurti kuivaine sisaldusest), struktuurist, piima eeltöötlusest (näiteks kuumtöötlusest), lisatavatest juuretise kultuuridest (kogusest), hapendamise tingimustest ja säilitamise ajast.Lõputöö eksperimentaalses osas kirjeldati Eestis valmistatud maitsestamata jogurtite viskoossuseid. Tulemustest selgus, et olenemata katse tingimustest oli kõige viskoossem maitsestamata Tere jogurt. Järgnesid Farmi ning Valio. Erinevatel temperatuuridel mõõdetud jogurtite viskoossused olid tugevas negatiivses korrelatsioonis temperatuuriga (r = -0,9770). Tere jogurt oli kõige varieeruvama viskoossusega. 24 h seismise mõju määramise meetodi puhul järgnes varieeruvuse poolest Farmi jogurt ning kõige stabiilsema viskoossusega oli Valio jogurt. Saadud tulemust kahjuks ei kinnita ruumitemperatuuri mõju määramise meetod, kuna13. märtsil tehtud Valio jogurtil oli silmnähtavalt vedelam viskoossus, mille tulemusena tõusis Valio jogurti SD, halvendades statistilisi tulemusi. Sellest tulenevalt ruumitemperatuuri mõju määramise meetodi kohaselt oli kõige varieeruvama viskoossusega Tere jogurt ning järgnesid Valio jogurt ja Farmi jogurt.
Piima progesteroonisisalduse dünaamika superovuleeritud embrüodoonorlehmadel
(2012) Aljas, Andres; Kurõkin, Jevgeni; Valdmann, Andres; Valdmann, Andres
Antud töös uuriti hormooni progesteroon dünaamikat 21 superovuleeritud embrüodoonorlehmadel ja tehti kindlaks progesteroonisisalduse kriteeriumid superovulatoorse reaktsiooni prognoosimiseks. Superovulatsiooni miseks töödeldi embrüodoonoreid prostaglandiin F2 (the hormone prostaglandin F2α , PGF2)(Dinolytic®, Pharmacia N.V/S.A., Puurs, Belgia) ning folliikuleid stimuleeriva hormooni (follicle stimulating hormone, FSH)(Folltropiin®, Bioniche Teo Inverin, Co. Galway, Dublin, Iirimaa) preparaatidega. Vastavalt katseskeemile koguti lüpsijärgselt katseloomadelt piimaproovid progesterooni kontsentratsiooni määramiseks, monoklonaalsel antikehal põhineva ensüümimmunoloogilise analüüsi abil. Embrüote loputuspäeval tehti kindlaks superovulatoorne reaktsioon. Superovulatsiooni suurus määrati embrüote loputuspäeval rektaalsel palpatsioonil, munasarjades formeerunud kollakehade arvu järgi. Määratud progesterooni kontsentratsioone võrreldi ovulatoorse reaktsiooni suurusega (munasarjades formeerunud kollakehade arvuga). Uuringu tulemusena tehti kindlaks, et hormonaalse töötlemise järel esines embrüodoonorite vahel märkimisväärne erinevus superovulatoorse reaktsiooni suuruses. Kokku uuringus kasutatud 21 lehmast 10 lehmal oli superovulatoorne reaktsioon madal, keskmiselt 3,3 ± 2,3 kollakeha ja 11 lehmal kõrge, keskmiselt 10,1 ± 2,7 kollakeha ühe doonori kohta. Andmete statistilisest analüüsist suhteliste töökarakteristikute kõvera analüüsi abil selgus, et superovulatoorse reaktsiooni prognoosimiseks optimaalsed progesteroonisisalduse kriteeriumid 28. päeval (PGF2α manustamine kollakeha taandarengu indutseerimiseks) on 12,86 ng/ml (64% tundlikkusega, 90% spetsiifilisusega) ja 37. ehk embrüote loputamispäeval 23,5 ng/ml (91% tundlikkusega, 80% spetsiifilisusega). Nende andmete abil on võimalik prognoosida superovulatoorse reaktsiooni tekkimist piimalehmadel.
Lehmade kehaehitus, piimajõudlus ja funktsionaalsed tunnused
(2012) Kaeramaa, Moonika; Orgmets, Einar; Kaart, Tanel
Kuna 2010 aastal möödus 20 aastat viimasest veiste kehamõõtmete uurimusest Eestis, siis otsustasid EMÜ teadlased koostöös Tõuloomakasvatajatuse Ühistu ja Jõudluskontrolli Keskusega läbi viia järjekordse veisetõugude mõõtmise. Selleks, et saadud uurimistulemused kajastaksid võimalikult lähedaselt populatsiooni keskmisi näitajaid, moodustati Jõudluskontrolli Keskuse andmebaasi põhjal juhuslik valim vastavalt loomade arvule erinevates tõugudes. Igalt lehmalt võeti 8 mõõdet ja määrati kehamass mõõtelindiga. Saadud uurimistulemuste põhjal moodustati andmebaas, millele lisati Jõudluskontrolli Keskuse andmebaasist uuritud lehmade piimajõudlusnäitajad, välimiku lineaarsed hinded, esmaspoegimise vanus, eluiga, majanduslik kasutusiga, karjast väljamineku põhjused, et analüüsida lehmade kehaehituse seoseid jõudluse ja funktsionaalsete tunnustega. Uurimistöös selgus, et eesti holsteini tõugu lehmade kehamõõtmetest on suurenenud võrreldes 20 aastat tagasi saadud mõõtmistulemustega ristluu kõrgus, rinna sügavus, rinna ümbermõõt ja kere põikpikkus kepiga, aga kõik laudja mõõtmed on vähenenud. Laudja laius mõõdetuna päraluunukkide külgmistelt punktidelt (ll3) on nimetatud perioodi näitajatega võrreldes 1,4 cm vähenenud, kuid ülejäänud laudja mõõtmed suurenenud. 2010 aastal saadud mõõtmistulemustest selgub, et eesti punast tõugu veiste kehamõõtmed on suurenenud, võrreldes 1989 aasta andmetega. Laudja laius (ll1) mõõdetuna puusanukkidelt on suurenenud võrreldes 1949..1950 aasta näitajatega 2,8 cm, kuid võrreldes 1969..1970 aasta näitajatega hoopis vähenenud. EPK tõugu lehmade vaagen on muutunud poegimise seisukohalt paremaks, kuid EHF tõugu lehmadel halvenenud. Märkimisväärselt oli suurenenud rinna ümbermõõt ja kehamass, mida võib seletada sellega, lehmad on aja jooksul nii aretustöö kui ka paranenud söötmistingimuste tulemusel muutunud kõrgemaks ja pikemaks ning kerest sügavamaks. Eesti holsteini tõugu lehmadel olid kõik kehamõõtmed ja kehamass oluliselt suuremad kui eesti punast tõugu lehmadel (P < 0,001). Mõnevõrra väiksem erinevus ilmnes vaid kere põikpikkuse osas. Piimajõudlusnäitajate osas oli EPK tõugu lehmadel rasva- ja valgusisaldus kõrgem võrreldes EHF tõuga. Vaatamata sellele oli EHF tõugu lehmadel rasva- ja valgutoodang kokku suurem kui EPK tõugu lehmadel, sest EHF tõugu lehmade piimatoodang oli suurem. Ristluu kõrgus oli EHF tõugu lehmadel kõikide laktatsioonide siseselt oluliselt suurem kui EPK lehmadel (P < 0,001). Tõusiseselt laktatsioonide lõikes oli mõlemal tõul 2. laktatsiooni lehmade ristluu kõrgus suurem võrreldes 1. laktatsiooni lehmadega. See on seletatav asjaoluga, et noorlehmadel kehamõõtmed ja kasv jätkub veel esimestel laktatsioonidel ning nad ei ole veel täiskasvanud lehma mõõtmeid saavutanud. Statistiliselt usutav erinevus ilmnes mõlema tõu osas 3nda ja vanema laktatsiooni lehmade ristluu kõrguse võrdlusel nooremate lehmadega, kusjuures viimastel oli see kehamõõde pisut suurem kui esimestel. EPK tõul oli nooremate ja vanemate lehmade vaheline ristluu kõrguse erinevus 1,1 cm võrra suurem kui EHF tõul. Selline erinevus ristluu kõrguse osas võib olla tingitud sellest, et tänapäeval peetakse noorloomi ja lehmi küllaltki heades söötmistingimustes, mistõttu saavutavad nad nooremas eas täiskavanu mõõtmed ning erinevus 1. ja eriti 2. laktatsiooni ning vanemate lehmade vahel ristluu kõrguse osas on praktiliselt olematu. Vanemate lehmade pisut väiksem kõrgus võib olla tingitud sellest, et nende tagajalgade kannanurk muutub keharaskust kandes pisut teravamaks ja sellega kaasneb tagakeha allapoole vajumine, mis omakorda vähendab ristluu kõrgust. Kere põikpikkus kepiga, rinna sügavus ja laudja laius1 (ll1) mõõdetuna puusanukkidelt suurenenesid EHF tõul iga järgneva laktatsiooniga, aga EPK tõugu ≥ 4. laktatsiooni lehmadel vähenesid need näitajad võrreldes 3. laktatsioonil olevate lehmade mõõtmetega. Laudja laius2 (ll2) mõõdetuna puusaliigeste külgmistelt punktidelt, laudja laius3 (ll3) mõõdetuna päraluunukkide külgmistelt punktidelt, rinna ümbermõõt ja kehamass suurenesid koos lehma vanusega mõlemal tõul. Rinna ümbermõõt ja kehamass oli EHF lehmadel igal lakatsioonil oluliselt suurem kui EPK lehmadel (P < 0,05). Laudja pikkuse osas ületasid EHF lehmad samuti kõikide laktatsioonide lõikes EPK lehmi oluliselt (P < 0,001). Nii EHF kui ka EPK tõugu lehmade laudja laius2 (ll2) mõõdetuna puusaliigeste külgmistelt punktidelt erines usutavalt kõikidel lakatsioonidel väljaarvatud 3ndal laktasioonil. Laudja laius3 (ll3) mõõdetuna päraluunukkide külgmistelt punktidelt oli kõikidel laktatsioonidel EHF tõugu lehmadel oluliselt suurem kui EPK lehmadel (P < 0,001). Laudja pikkus vähenes mõlemal tõul alates ≥ 4. laktatsioonist, kuid mitte oluliselt. Laudja pikkuse osas ületasid EHF lehmad kõikidel laktatsioonidel EPK lehmi oluliselt (P < 0,001). Piimajõudlusnäitajate ja kehamõõtmete vahelised seosed olid mõlema tõu puhul hõredad. Vaatamata väikestele korrelatsioonikordajate väärtustele olid need siiski valdavalt positiivsed, mistõttu võib analüüsist järeldada, et suuremakasvulistel, sügavama rinna ja pikema kerega lehmadel oli ka suurem piima-, rasva- ja valgutoodang. EPK lehmade rinnasügavuse ja piimajõudlusnäitajate vahel oli mõnevõrra tihedam seos kui EHF lehmadel (r = 0,08..0,31). Kuna kehamass ja rinna ümbermõõt on tihedas positiivses seoses, siis ka vastavad seosed piimajõudlusega peaksid olema samas suurusjärgus. EHF tõu osas see nii ka oli, kuid EPK lehmadel oli see erinevus suurem. Põhjuseks on siin ilmselt EPK suurem heterogeensus, mis on tingitud paljude erinevate aretuskomponentide kasutamisest selle tõu aretuses. Lisaks kehamõõtmetele analüüsiti ka valimisse võetud lehmade välimiku lineaarse hindamise tulemusi, sest eksterjööri hinnangud annavad olulist informatsiooni lehmade funktsionaalsete tunnuste kohta. Analüüsil selgus, et välimiku üldhinne mõlemal tõul oli keskmiselt rahuldav kuni hea (80,9 palli). EHF lehmadel oli kõrgem jalgade hinne, kuid madalam udara hinne kui EPK lehmadel. Lineaarsete üksitunnuste hinnete analüüsil selgus, et EHF tõugu lehmadel oli piimatüübi hinne pisut kõrgem kui EPK lehmadel, mis kinnitab tõsiasja, et holsteini lehmad on kuivema ja nurgelisema kehaehitusega. EPK lehmadel on sigimise seisukohast sobivam laudja kalle kui EHF lehmadel. Mõlema tõu osas tuleb aretustöös jätkuvalt udaratunnuste parendamisele suurt tähelepanu pöörata. EHF lehmadel esineb sagedamini lamedaid sõrgu (4,4 palli) kui EPK lehmadel (5,5 palli). EHF lehmade keskmine tagajalgade seisu hinne tagantvaates oli 5,7 palli, mis viitab sellele, et populatsioonis esineb suhteliselt sageli kitsast või kergelt kooskandset seisu. Piimatootmise efektiivsuse seisukohalt on oluline, et lehm poegiks esmakordselt nii füsioloogilisest kui ka majanduslikust seisukohast kõige optimaalsemas eas, püsiks võimalikult kaua karjas, oleks hea tervisega ja annaks eluaja jooksul maksimaalselt suurt piimatoodangut. Lähtuvalt sellest analüüsiti uurimisperioodil karjast välja läinud lehmade andmete põhjal ka eelnimetatud funktsionaalsuse näitajaid. Leiti, et esmaspoegimisea korrelatsioon majandusliku kasutuseaga ja elueaga oli mõlema tõu osas hõre, aga positiivne (r = 0,075 ja 0,088). Vaatamata hõredale seosele olid saadud kordajad nii EHF kui EPK tõu osas seosed ka statistiliselt olulised (P < 0,05). See tähendab, et mida hiljem mullikas poegib, seda kauem ta keskmiselt karjas püsib. Keskmine esmaspoegimise iga oli EHF lehmadel oli 2 aasta ja 3 kuud ning EPK lehmadel 2 aastat ja 4 kuud. Vaatamata sellele oli EPK lehmade majanduslik kasutusiga 7 kuu võrr pikem kui EHF lehmadel (vastvalt ga 7 kuu võrra pikem (vastavalt 3 aastat 8 kuud ja 3 aastat 1 kuu). Lehmade karjast väljamineku põhjuste analüüsil selgus, et kõige rohkem lehmi prakeeriti karjast sigimisprobleemide, mastiidi ja jäsemete haiguste tõttu, seda mõlema tõu puhul. Sigimisprobleemidega prakeeriti EHF tõugu lehmi 18,8% ja EPK tõugu lehmi 23,1%. Mastiidi tõttu vastavalt 12,9% ja 19,1% ning jäsemete haiguste pärast vastavalt 13% ja 14,8%. Võrreldes vabariigi keskmisega oli valimisse võetud lehmade karjast väljalangemise põhjuste osatähtsus küllalt sarnane, mis tõendab, et antud valim kajastas kogu populatsiooni keskmisi tulemusi.
Probiootikumid vasikate söödaratsioonides
(2012) Ojaots, Riho; Kärt, Olav
Probiootikumide kasutamise traditsioonid on pikad. Probiootikume sisaldavaid fermeteeritud toiduaineid on inimtoitumisel kasutatud aastasadu, enamus sellest ajast siiski alateadlikult. Seoses mikrobioloogiateaduse arenguga, alates eelmise sajandi algusest, on aktiivselt selgitatud probiootikumide toimet nii inimtoitumise, kui loomade toitumise juures. Loomakasvatuses on probiootikumide toimet eriti aktiivselt uuritud paar viimast aastakümmet, kui Euroopa Liidus keelustati antibiootikumide kasutamine noorloomade kõhulahtisuse preventatiivseks raviks. Täna loomakasvatuses kasutatavad täispiimaasendajad ja startersöödad sisaldavad enamuses erinevaid probiootikume. Suur osa probiootilistest bakteritest on isoleeritud noorloomade seedetraktist, kuid uuritud on ka mitmeid teisi probiootilisi baktereid. Antud magistritöös uuriti Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuse poolt registreeritud L. plantarum E-98 tüve, mis on isoleeritud heintaimedelt. Uuriti nimetatud bakteri koloniseerumist vasikate soolkanalis. Vasikatele joodeti koos täispiimaga L. plantarum E-98 tüvi alates teisest joogist pärast sündi. Seda joodeti viie päeva jooksul. Kõikidel jootmise päevadel ja kolm päeva pärast bakteri jootmist võeti vasikate pärasoolest roojaproovid. Bakterioloogilised uuringud teostati Arenduskeskuse laboris.
Eesti holsteini tõugu lehmade piimajõudlus, sigimine ja aretus kõrgetoodangulises karjas 21. sajandi esimesel kümnendil
(2012) Petrova, Anna; Kaart, Tanel; Kiiman, Heli
Holsteini tõugu lehmade piimatoodang tõuseb pidevalt, kuid sellega kaasnevad tervise, sigimis- ja taastootmisnäitajate halvemine. Olukorra parandamiseks on Jõudluskontrolli Keskuse poolt väljatöötatud aretusväärtused. Antud töö eesmärgiks oli kirjeldada eesti holsteini tõugu lehmade arengutendentse kümne aasta jooksul. Soovisime välja töötatud aretusväärtusi arvesse võttes hinnata konkreetses karjas pulli mõju järglaste piimajõudlus-, sigivus- ja poegimisnäitajatele ning saadud infot analüüsides leida, kuivõrd avaldub pullide kogu Eesti piimaveiste populatsiooni baasil hinnatud geneetiline võimekus konkreetse karja tingimustes. Uuringu tulemused annaksid selektsionääridele praktilisi näpunäiteid, kuidas läbi pulli valiku mõjutada karja olukorra. Töö tulemusena leidis kinnitust väide, et kui keskenduda pullide valikul ainult piimatoodangu suurendamisele ja mitte jälgida ülejäänud aretusväärtusi, siis pikenevad märgatavalt nii uuslüpsiperiood kui poegimisvahemik. Uuringualuses karjas olid uuslüpsiperiood ühe kuu võrra ja poegimisvahemik kahe kuu võrra pikemad soovituslikest. Mullikate raskete poegimiste osakaal oli 43,8% ja surnultsündide osakaal 8,26%. Statistliselt olulised seosed ilmnesid pullide suhtelise piimajõudluse aretusväärtuse SPAV ja tütarde keskmise piimatoodangu vahel, pullide suhtelise kasutusea aretusväärtuse STAV ja tütarde praakimise vahel kahe aasta jooksul pärast esmaspoegimist ning pullide surnultsünni aretusväärtuste ja tütardel esinenud surnultsündide sageduste vahel. Keskmise tugevusega seosed ilmnesid pullide poegimiskerguse aretusväärtuste ning tütarde abiga ja abita poegimiste esinemissageduste vahel. Nõrgad, aga siiski loogilise suunaga seosed ilmnesid pullide suhteliste udara tervise aretusväärtuste ja tütarde keskmiste somaatiliste rakkude arvude vahel ning pullide suhteliste sigivuse aretusväärtuste ja tütarde keskmiste sigivusnäitajate vahel. Tänapäeva tõuaretus nõuab väga mitmekülgset lähenemist konkreetsetesse tingimustesse enim sobivate pullide valikul. Ühelt poolt teeb erinevate aretusväärtuste olemasolu pullide valiku paindlikumaks, teisalt nõuab farmi selektsionäärilt suurt tarkust, kogemust ja kohati ka ettenägemisvõimet otsustamaks, missugust pulli konkreetse lehma tarvis valida. Farmide söötmis- ja pidamistingimuste ühtlustumine Eesti veisepopulatsioonides suurendab populatsiooni baasil teostatud geneetilise hindamise tulemuste kehtimise tõenäosust üksikuis farmides. Samas, nagu näitasid ka käesoleva uuringu tulemused, jääb ikkagi võimalus, et ühte farmi sobivad paremini ühe pulli järglased, teise farmi teise pulli järglased. Soovitused uuritud farmile. Võib olla oleks mõttekam hoida toodang mõnda aega ühel tasemel ja panna praegu suuremat rõhku tervise parandamisele ja taastootmisele. Selle tulemuseks oleks lõppkokkuvõttes terve, vastupidav ja suuretoodanguline lehm. Pulli valikul tuleks suuremat tähelepanu pöörata: 1. SGAV-le, mida suurem on SGAV seda lühem on tema tütarde uuslüpsiperioodi pikkus ja seega ka poegimisvahemik võrreldes karjakaaslastega, 2. poegimiskerguse ja surnultsünni aretusväärtustele – mida suurem see on seda väiksem on raskete poegimiste osakaal ja surnultsünde esineb vähem.

Sirvi

Sirvi 2. Magistritööd Kuupäev järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud