PKI publikatsioonid

Selle valdkonna püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/3348

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 466

Eesti taimede määraja : abiraamat sõnajalg-, paljasseemne- ja katteseemnetaimede tundmaõppimiseks
(Valgus, 1966) Eichwald, Karl (koostaja); Kask, Maret (koostaja); Laasimer, Liivia (koostaja); Parmasto, Erast (koostaja); Talts, Silvia (koostaja); Tuvikene, Heljo (koostaja); Vaga, August (koostaja); Varep, Elsa (koostaja); Viljasoo, Linda (koostaja); Üksip, Albert (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut
Käesolev käsiraamat on teatavas mõttes järjeks sellele tööle, mida tegid meie vabariigi botaanikud 1948. a. ilmunud „Taimemääraja“ koostamisel. Õige pea asus sama kollektiiv, täiendatud TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi noorte töötajatega, uue täielikuma ja kriitilisema väljaande koostamisele. Vahepealse aja jooksul pääses maksvusele uusi seisukohti nii taimeliikide piiritlemises, nimetamises ja süstematiseerimises kui ka terminoloogias. Andmed Eesti NSV ala floora liigilisest koosseisust ja mõnede liikide levikust täienesid tunduvalt. Kõik need asjaolud muutsid eri autorite poolt koostatud kollektiivse töö redigeerimise, ühtlustamise ja täiendamise keerukaks ning aeganõudvaks. Määraja on mõeldud käsiraamatuks laiale tarvitajaskonnale, eeskätt aga õpetajatele, üliõpilastele ja mitmesuguste alade spetsialistidele – agronoomidele, metsateadlastele, farmatseutidele, bioloogidele jt. Käsiraamatus on toodud diagnoosid 1732 liigi kohta, lisaks lühemaid märkusi veel 200 liigi kohta. Pikemat käsitlemist on leidnud peaaegu kõik meie kodumaisesse floorasse kuuluvad liigid, valdav osa tulnuktaimi ja rohkesti levinumaid kultuurtaimi (põllu- ja aiakultuurid, ilutaimed). Lühemate märkustega on tavaliselt iseloomustatud vähem levinud kultuurtaimi, kodumaisele floorale kaheldavaid liike ja ühekordselt leitud (kas varematel aegadel või viimastel aastatel) tulnuktaimi. Raamat pakub teatmematerjali mitmete rahvamajanduslikult eriti oluliste taimerühmade kohta, nagu kõrrelised, liblikõielised, umbrohud, ravimtaimed jt. Mürgised taimeliigid on varustatud sellekohase märkusega. Kultuurtaimed, tulnukad ja looduskaitse all olevad taimeliigid on tähistatud vastavate märkidega. Taimemääraja on üles ehitatud põhiliselt A. Grossheimi süsteemi järgi. Kirjeldused süstemaatiliste ühikute (taksoonide) kohta on antud alates sugukondadest. Perekondade kirjeldused sel juhul puuduvad, kui selles perekonnas esineb (või määrajas on toodud) üksainus liik. Liigisisestest ühikutest on mainitud tähtsamaid. Määramistabelid on dihhotoomsed (kaheks hargnevad). Iga liigi diagnoos sisaldab põhiliselt järgmised osad: liigi järjekorranumber perekonnas (ilmsed hübriidid on nummerdamata), Iiigi eestikeelne nimi, venekeelne nimi (või nimed), kehtiv ladinakeelne nimi koos autorinimega, olulisemad ladinakeelsed sünonüümid, taime eluvorm (vastava märgiga), morfoloogiline kirjeldus, kõrgus sentimeetrites, õitsemise või eoste kandmise aeg kuudes (tähistatud rooma numbritega), päritolu (kultuurtaimedel), kasvukohad, esinemissagedus. Võimalikult paljude liikide kohta on toodud joonis. Suurematest osadest on määraja jaoks koostanud K. Eichwald paljasseemnetaimede hõimkonna ning roosõieliste, sarikaliste, ristõieliste ja tatraliste sugukonnad, L. Laasimer huulõieliste sugukonna, S. Talts liblikõieliste, kareleheliste ja nelgiliste sugukonnad, A. Vaga sõnajalgtaimede hõimkonna, katteseemnetaimede sugukondade määramise tabeli ja mailaseliste sugukonna, E. Varep tulikaliste sugukonna ja A. Üksip korvõieliste sugukonna. Käsikirja redigeerimist alustas A. Vaga ja pärast tema surma jätkas M. Kask. Autorite kollektiiv palub kõiki raamatu tarvitajaid märgatud vigadest ja esilekerkinud soovidest teatada ENSV TA Zooloogia ja Botaanika lnstituuti, aadressil Tartu, Vanemuise t. 21. M. Kask
Агротехника родиолы розовой (Rhodiola rosea L.) в условиях Эстонской ССР : учебно-методическое руководство
(Эстонская сельскохозяйственная академия, 1988) Heintalu, Aleksander
Учебно-методическое руководство.
Saaremaa tingimustele sobivate sööda- ja ravimtaimede agrotehnika : lepingulise teadusliku uurimistöö nr. 78 1989. a. aruanne
(Eesti Põllumajanduse Akadeemia, 1990) Heintalu, Aleksander; Reimets, Evald; Karolin, Meeme
Põhiliste põllukultuuride, mis enamikus on ka söödakultuurideks, kõrval on kerkinud vajadus ka sööda- ja ravimtaimede järele. Seda tingib loomakasvatuse intensiivistamine, samuti ka loomade võimalus omale vabalt sööta valida. Eestis on küllaldaselt väikese viljakusega ja kiviseid põlde, mis on sageli sobivad sööda- ja sööda-ravimtaimede kasvatamiseks. Uurimistöö ülesandeks oli ravimsöödakultuuride bioloogiliste iseärasuste, kasvutingimuste nõuete väljaselgitamine, uute kultuuride ja sortide kasutusvõimaluste uurimine, samuti ka kultuuride kooskasvatamise uurimine. Detailsema uurimise all oli aruandeaastal muguljumikas. Teaduslikku uudsust pakub kuldjuure agrotehnika. Kuldjuur kuulub uute väärtuslike põllumajandustaimede hulka. Ta on vitamiinide ja proteiini perspektiivne allikas, teda kasutatakse söödalisandite toniseerijana looma- ja linnukasvatuses. Uudsed kultuurid on ka muguljumikas, ženšenn, araalia, anžuur jt. Uurimistöö tulemusena on antud soovitusi ravim-söödakultuuride agrotehnika kohta, rajatud katsepõlde. Uurimistöö tulemustest on ette kantud EPA Agronoomiateaduskonnas ja majandeis. Valmimisel on artikkel muguljumika kohta.
Eesti seenestik
(Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituut, 2000) Hanso, Märt; Järva, Leili; Jürisson, Ilmar; Kalamees, Kuulo; Karis, Harry; Kask, Kalju; Kastanje, Veiko; Kullman, Bellis; Leenurm, Kadri; Liiv, Vello; Lõiveke, Heino; Noor, Heino; Normet, Thea; Parmasto, Erast; Põldmaa, Kadri; Raitviir, Ain; Ramst, Uve; Ruubas, Indrek; Sarv, Jaan; Soobik, Peeter; Suija, Ave; Sõmermaa, Anne-Liis; Vaasma, Mall; Vahter, Herman; Veldre, Sven; Öpik, Maarja; Kalamees, Kuulo; Štšukin, Georg
Seentel on looduses oluline osa - orgaanilise aine lagundajatena on nad asendamatud ökosüsteemide aineringes. Niiviisi osalevad seened ökosüsteemide sekundaarses produktsioonis, luues ühtlasi maakera loodusressursse. Inimese praktilises tegevuses on seentel tohutu tähtsus nii negatiivses kui ka positiivses tähenduses. Piisab, kui mõelda söödavatele, sealhulgas viljeldavatele seentele, mitmesuguseid keemilisi aineid produtseerivatele liikidele, ravimseentele, mürkseentele, mükooside tekitajatele, fütopatogeensetele seentele, hallitusseentele jpt. Seepärast väärivad seened igakülgset tundmaõppimist ning oma igapäevases tegevuses tuleb meil nendega tõsiselt arvestada. Eesti territoorium pakub seente leviku uurimise seisukohast laialdasemat huvi Euroopas tervikuna. Tänu Eesti looduslikele (botaanilistele, geograafilistele, geoloogilistele) iseärasustele on meie ala omapäraseks ristumiskohaks boreaalsete ja nemoraalsete, mõningal määral ka pontiliste seeneliikide areaalidele. Seetõttu on Eesti seenestik koosseisult mitmekesine ja liigirohke. Eesti seentest on kahe sajandi vältel kirjutatud hulgaliselt nii teaduslikke kui populaarteaduslikke töid. Viimastel aastakümnetel on ilmunud rida raamatuid mitmesuguste seenerühmade kohta, sealhulgas ka ülevaated meie parimate söögiseente perekondadest. Kõiki Eesti suurseeni käsitlev raamat “Seened” (koostaja K. Kalamees) ilmus juba 1966. aastal. Eesti pisiseeni laiemale üldsusele tutvustavat kirjandust on seevastu napilt, ometi on näiteks seente poolt põhjustatud taimehaiguste tundmine nii põllumajandus- kui metsamajanduspraktikas väga oluline. Eesti seente loend on meil küll ilmunud juba kahe raamatuna “Eesti seente koondnimestik” (Järva & E. Parmasto, 1980; Järva, I. Parmasto & Vaasma, 1998), kuid need mõlemad kujutavad endast seeneliikide kommentaarideta nimestikku koos viidetega vastavale kirjandusele (kuni aastani 1990). Käesolev raamat annab ülevaate umbes 4/5 Eestis kasvavatest seeneliikidest, püüdes seejuures neid lühidalt iseloomustada süstemaatiliselt, ökoloogiliselt, levikuliselt, bioloogiliselt ning kasu või kahju seisukohast inimesele. Lisaks sellele on raamatus iseloomustatud erinevaid seente kasvukohatüüpe Eestis, meie seente geograafiat, ökoloogiat, seenekaitset ning seente osa inimese elus. Paraku ei ole probleemide käsitlus raamatus siiski täielik, kuna Eestis ei ole veel mitmeid seenerühmi nimetatud küsimustega seonduvalt läbi uuritud. Nii on näiteks toitumisrühmade, kasvukohtade ja levilatüüpidega seotud üldistav analüüs meil seni tehtud vaid lehikseente osas. Käesolev raamat on teaduslik teatmeteos Eesti seentest. See ei ole ei määraja ega mükoloogia õpik ning seetõttu ei leia siin põhjalikku käsitlemist seente ehituse, bioloogia, paljunemise ja eluviisi probleemid. Neid küsimusi vaadeldakse üksikute seenerühmade juures vaid sedavõrd, kuivõrd nad osutuvad vajalikuks Eestist leitud seente iseloomustamisel. Mükoloogiline oskussõnastik hõlbustab raamatu kasutamist. Võimalikult täpselt on raamatus seeneliikide kõrval viidatud ka nende peremeesorganismidele koos ladinakeelsete nimetustega. Eesti kodumaistele puu- ja põõsaliikidele, levinumatele köögi- ja põlluviljadele, viljapuudele ja marjapõõsastele ning samuti kodu- ja metsloomadele on tekstis viidatud ainult eestikeelsete nimedega, vastavad ladinakeelsed nimed tuuakse eri nimestikuna raamatu lõpus. Raamatu töömahukast ning aegavõtvast kirjutamisest, koostamisest ja toimetamisest on osa võtnud palju kutselisi ja mitmeid harrastusmükolooge, samuti teistegi erialade esindajaid. Raamatu koostajana ja peatoimetajana avaldan siirast tänu kõigile autoritele ja kaastoimetajatele, ingliskeelsete tekstide tõlkijale M.Roosile ning keelelisele korrektorile M. Johansonile, CD versiooni tegijale ja kujundajale I. Kübarsepale. Raamatu failide esialgse töötlejana väärib kahtlemata tänu OÜ Eesti Loodusfoto. Oma käsikirjaliste materjalide kasutamise võimaldamise ning samuti kaastöö eest mitmete erinevate lõikude sisulisel täiendamisel ja parandamisel pälvivad lisaks neile tänu A. Jakobson, K. Jürgens, A. Kalamees, L. Kalamees, M. Laane, T. Randlane ja I. Saar. Käsikirja teksti trükkimise ja vormistamise eest väärib siirast tänu M. Vaasma. Eriline tänu kuulub posthuumselt raamatu illustraatorile kunstnik Georg Štšukinile, kelle sule ja pintsli alt on tulnud värvitahvlid ning mustvalged joonised.
Eestimaa looduse uurimine Zooloogia ja Botaanika Instituudis : [bibliograafia 1948-2000]
(Zooloogia ja Botaanika Instituut, 2000) Rahi, Märt
Zooloogia ja Botaanika Instituudi asutamine langes aega, kus kutseliste eluslooduse uurijate väikeservuline kogum Eestis oli kõvasti kokku kuivanud. Kujunemisjärgus oleva 1938. aastal asutatud Eesti Teaduste Akadeemia tegevuse lõpetas ENSV Valitsus 1940. a. ja teaduslike koolkondade normaalse töö katkestas Teine Maailmasõda. 1944. a. sügisel lahkusid Eestist paljud haritlased. Kõrgema bioloogilis-loodusteadusliku haridusega inimeste arv oli kahanenud 100 piirimaile, neistki enamus kooliõpetajad. Luua sellisel ajal uurimisinstituut oli küllalt julge otsus. Eesti NSV Teaduste Akadeemia asutamisel nähti ette moodustada Akadeemia Bioloogia- ja põllumajandusteaduste osakonnas Bioloogia Instituut, mis sai teoks Tartus 1947. a. jaanuaris. Uus instituut paiknes praeguse Balti Kaitsekolledzi hoones Riia tänaval. Mõni aasta hiljem - 1952. a. kevadel, kui haldusreformi käigus moodustatud Tartu oblasti valitsus vajas administratiivhoonet, tuli instituudil sellest majast lahkuda ning uueks asukohaks sai hoone Aia (Vanemuise) tn. 21. Oma praeguse nime -Zooloogia ja Botaanika Instituut - sai instituut 1952. a septembris Asutamisel, kui töö põhieesmärgiks oli Eestimaa looduse inventeerimine oli Bioloogia Instituudi koosseisus 4 sektorit: botaanika sektor, hüdrobioloogia sektor, metsasektor ning zooloogia sektor ja zooloogia muuseum Aia (praegune Vanemuise) tn 46. Järgnenud aastakümnetel on instituudi struktuur mitmetel põhjustel läbi teinud hulga muutusi. Olgu siinkohal toodud mõned näited. Aastatel 1958-1962 oli instituudi alluvuses Tallinnas asuv mereihtüoloogia laboratoorium koos välibaasidega Pärnus ja Kihnus, 1963.aastal eraldus instituudist metsasektor, mille baasil moodustati Metsandusliku Teadusliku Uurimise Laboratoorium. 1964. a. läks Tartu Ülikooli alluvusse Zooloogiamuuseum. 1968-1977 oli instituudi koosseisus protozooloogia sektor, mis hiljem liideti Eksperimentaalbioloogia Instituudiga Tallinnas. 1983. a. läks Tartu Riikliku Ülikooli koosseisu süsteemökoloogia sektor ja 1992. a. EPMÜ Taimekaitse Instituudi koosseisu eksperimentaalentomoloogia töörühm. Aastakümneid kuulus instituudi koosseisu Loodusuurijate Selts. Omanikke on vahetanud välibaasid, statsionaarid jne. Seega on instituut olnud taimelavaks mitmetele tänastele uurimisasutustele, kaotamata sealjuures iseenda teadusliku töö kvaliteedis. Ümberkorralduste taustal on instituudi majanduslik olukord tasapisi muutunud. 1963. aastal sai uue peahoone Võrtsjärve Limnoloogiajaam, endise Meditsiinikooli hoones Veski tänaval avati 1976 Baeri Muuseum. Instituudi praegune peahoone Riia 181 valmis 1983. aastal. Bioloogiliste kogude tarbeks alustati 1990. aastal uue hoone ehitust peahoone naabruses, kuid rahalised raskused seiskasid ehitustööd juba aasta möödudes ning hiljem sai sellest hoonekarbist Tartu arestimaja. Instituudi aastakümneid kestnud ruumiline killustatus lõppes 1995. a. sügisel, kui peahoonesse kolisid Vanemuise 21 asunud raamatupidamine ja zooloogilised kogud. 1995.a. lahutati ZBI Eesti Teaduste Akadeemiast. 1997.a. sügisel pärast aastaid kestnud läbirääkimisi Tartu Ülikooliga ühines ZBI Eesti Põllumajandusülikooliga. 1998. a. algusest seob instituuti Eesti Teaduste Akadeemiaga assotsioatsioonileping. Vaatamata restruktureerimistele, ühendamistele ja lahutamistele on instituudi teadustöö kõige olulisemaks objektis olnud Eestimaa loodus. Seda nii fundamentaalkui ka rakendusuuringutes. Siin on võimatu mingit osa eriti esile tõsta haavamata teisi. Uuritud on kõiki Eestimaa kooslusi: märgalad (sood ja rabad), niidud, metsad, siseveekogud, Läänemeri - kõikide nende kohta on kogutud hulgaliselt kompleksset teaduslikku materjali. Instituudi asutamisest alates on uuritud nii taimestiku, loomastiku kui ka seenestiku kujunemislugu, liigilist koostist ja koosluste toimemehhanisme. Rakendusuuringutes on välja töötatud järvede kalamajandusliku kasutamise alused, soovitusi on antud looduskaitsealade moodustamiseks, kaitse eeskirjade väljatöötamiseks jne. Instituudi uurimistöö ühe tulemusena on tekkinud neli suurt loodusteaduslikku kollektsiooni · Mükoloogiline kogu e. fungaarium. sisaldab ca 160 tuh säilitusühikut. See on maailma suurim Põhja-Aasia ja Siberi seente kogu, mitmete rühmade seas maailma kogude esikümnes, suurim Eesti seente kollektsioon. · Seenekultuuride eluskollektsioon. Sisaldab ca 1500 polüspoorset seenetüve (isolaati) ning ca 750 puitulagundavate monospoorsete seente kultuuri. Materjal: Kaug-Idast, Kesk-Aasiast, Eestist. · Kõrgemate taimede ja sammalde kogu (herbaarium). Üle 145 tuhande herbaarlehe ja 20 tuhat sammalde ümbrikut. Lisaks ca 6.5 tuhat lehte K.E. von Baeri personaalherbaariumis möödunud sajandi keskpaigast. Suurim Eesti floora-alane andmepank. · Entomoloogilised kollektsioonid. Sisaldavad ca 400 tuh säilitusühikut putukaid ja 500 eks ämblikke. Kogus on 218 holotüüpi (s.o. liigi esmakirjeldamie alust, ehk tüüpeksemplari, mis on liigi etaloniks kogu maailmas). Päritolu: Eesti, PõhjaAasia, Kaug-Ida, Kesk-Aasia. Eestimaa looduse uurimistulemused on publitseeritud monograafiliste ülevaadetena ja määrajatena. See on ainulaadne tegevusvaldkond, mis määrab instituudi koha Eesti üldises kultuuripildis. Instituudi töötajad on koostanud (või osalenud selles töös) kõik Eesti taimemäärajad, valdava enamiku üksikute looma-, taime ja seenerühmade määrajatest ja neid käsitlevad monograafiatest, lisaks rohkesti populaarteaduslikke raamatuid ning publikatsioone meie looduse kohta. Originaalset eestikeelset loodusraamatut on Zooloogia ja Botaanika Instituudis kirjutatud kokku rohkem kui 30 000 lehekülge. Mahult on see võrreldav 42 "Eesti Entsükolpeedia" köitega. Kui palju on see toonud tudengeid loodusteaduste juurde on raske hinnata kuid vaieldamatult on see ilmunud kirjandus meie rahva kultuuri lahutamatu osa, mille alusel hinnatakse meie ühiskonna üldist kultuuritausta. Viimaste aastate kirjastamistegevus on järginud turumajanduse reeglistikku, mis omakorda eeldab täpsemat sihtgruppide valikut. Vajalikud on nii laiemale lugejaskonnale mõeldud määrajad kui ka erineval tasemel õpikud-käsiraamatud, mis on eelduseks eestikeelse oskussõnavara arengule. Paraku on siiani määratlemata selle tegevuse finantseerimise printsiibid. Järgnevas kronoloogilies nimestkus on valik ZBI töötajate poolt kirjutatud loodusraamatutest.
Mitmeliigiliste põõsasribade rajamine
(Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, 2001) Moor, Ulvi (koostaja); Mikk, Merit (koostaja); Peepson, Argo (koostaja)
Paljudes Lääne-Euroopa riikides on põllumajandusmaastikega seotud loomade, lindude ja putukate arvukus ning liigirikkus põllumajanduse intensiivistamise tagajärjel tuntavalt vähenenud. Viimasel ajal on järjest rohkem loodusliku tasakaalu tähtsust teadvustatud ja kulutatakse ulatuslikke summasid, et hävitatud ökosüsteeme taastada. Kuigi Eestis pole see probleem veel kuigi terav, tuleks siiski piirkondades, kus põllud on järjest suurenenud ja looduslikud elupaigad hävinud, pöörata rohkem tähelepanu looduslikule mitmekesisusele. Ühe võimalusena aitab seda suurendada põõsasribade rajamine. Põõsasribadel on mitu nii ökoloogiliselt, esteetiliselt kui ka põllumajanduslikult olulist funktsiooni: loodusliku mitmekesisuse tagamine ja maastikupildi mitmekesistamine, loomulikult ka mullaerosiooni vähendamine ja soodsa mikrokliima loomine põldudel. Siia lisandub paremate võimaluste loomine mitmetele teistele maamajandustegevustele nagu taluturism ja mesindus.
Küla arengukava koostamine meetmest 3.5 toetuse saamiseks : Eesti riiklik arengukava
(Põllumajandusministeerium, 2005) Kärner, Indrek; Loolaid, Ülar; Muru, Toomas; Sudakova, Lea
Käesolev käsiraamat on 2003. aastal ilmunud “Küla arengukava koostamise” teine parandatud ja täiendatud trükk. Esimese trüki kirjastajaks oli Liikumine Kodukant, raamat ilmus sarja “Külavanema käsiraamat” neljanda vihikuna. Nii esimese kui ka teise trüki käsikirjad on valminud Maaelu Arengu Instituudi ja Liikumise Kodukant koostöös. Tänaseks on valminud mitusada küla arengukava, paljudel neist küladest on ka kogemus küla investeeringute toetuse taotlemisel ja kasutamisel. Siiski on arengukava koostamine külades Eesti jaoks suhteliselt uus tegevus, seetõttu on sellealased teadmised ja kogemused veel vähesed. Samas on arengusuundade, ühiste tegevuste ja ruumikasutuse kokkulepped, ehk teisiti öeldes arengukava, küla jaoks vajalik suhete arendamisel riigi ja kohaliku omavalitsusega. Riigiga suhtlemisel on küla arengukava vajalik selleks, et küla saaks kasutada Eesti Riikliku Arengukava meetme 3.5 investeeringutoetust külade taastamisel ja arendamisel. Kohaliku omavalitsusega suhtlemisel on küla arengukava vajalik selleks, et küla kogukond saaks paremini väljendada oma vajadusi ja huve valla üldplaneeringu, arengukava ja eelarve koostamisel. Küla arengukava on vajalik ka küla elukeskkonna kujundamisel. Paljud meie külad on jõudnud arendustöös tasandile, kus ei piisa ainult üksikute väikeprojektide või ürituste kavandamisest ja teostamisest. Külaelanikud ja külaliidrid tahavad näha oma küla elujõulise ja jätkusuutlikuna. Võtmeküsimuseks küla arendamisel ja vajalike investeeringute saamisel on külaelanike koostöö ja kokkulepped, mille kajastajaks on küla arengukava. Küla arengukava koostamine on omaalgatuslik ja vabatahtlik, samas mitmetahuline ja aeganõudev protsess. Arengukava koostajateks on erinevate kogemuste, teadmiste ja huvidega külaelanikud, kes teevad seda tööd enamasti ühiskondlikus korras. Just võimalikult suure osa külakogukonna kaasamine arengukava koostamisele teeb küla arengukava kui kokkuleppe väärtuslikuks ja toimivaks. Samas, vajadus kaasata kogukonna liikmed arengukava koostamisele teeb arengukava protsessi juhtimise keerukaks. Eestvedajad, kes on sellega toime tulnud, väärivad tunnustust. Küla arengukava koostamise käsiraamat on koostatud selleks, et abistada külaelanikke arengusuundade, ühiste tegevuste ja ruumikasutuse kokkulepete sõlmimisel, aga ka suhete korraldamisel kohaliku omavalitsuse ja riigiga. Käsiraamat on mõeldud külaliidritele iseseisvaks kasutamiseks. Praktika on siiski näidanud, et kogemusteta arengukava koostajatel on raske ainult raamatu abil arengukava protsessi planeerida ja juhtida. Tulemuslikum on raamatut kasutada koos vastava koolitusega või nõustaja toega. Küla arengukava koostajaid on valmis nõuga toetama Liikumise Kodukant maakondades tegutsevad koordinaatorid, nende kontaktandmed leiate raamatu lõpus. Käsiraamatus on toodud arengukava ülesehitus, arengukava koostamise ja ruumikasutuse kokkulepete sõlmimise käik. Lisaks on toodud ka valik meetodeid ja “tööriistu”, et toetada läbirääkimise ja kokkuleppimise protsessi külas. Meetodid suhete ja koostöö arendamiseks ning rühmatöö juhtimiseks on kasutatavad ka mujal arendustöös. Seetõttu võiks käsiraamat huvi pakkuda ka valla töötajatele, arendusspetsialistidele, nõustajatele ning koolitajatele, kelle töö on seotud maaelu arendamisega. Oleme käsiraamatusse valinud sellised töömeetodid, mida oleme ise läbi proovinud, külaliidritele ja arendusspetsialistidele õpetanud. Nende meetodite kohta võime öelda, et nad toimivad. Küla arengukava töögrupil on võimalus nende seast teha omad valikud, täiendades meetodeid loovalt oma oskuste ja kogemustega. Käsiraamatu teine väljaanne arvestab ühelt poolt muutusi, mis on toimunud Eesti riigi arengus, teiselt poolt kogemusi küla arengukava koostamisel ja elluviimisel. Olulisemad muutused käsiraamatu teises väljaandes: • Peatükk “Eesti riigi ja Euroopa Liidu toetus küladele” tutvustab võimalusi, mida toob küla jaoks kaasa Eesti Riiklik Arengukava ning meede 3.5 “Külade taastamine ja arendamine”. Samas on selgitatud nõudeid investeeringuobjektile ja investeeringutoetuse taotlejale. Küladele suunatud toetust käsitleva osa koostas Ülar Loolaid. • Arengukava ja planeeringud on sisuliselt seotud, täiendatud raamat käsitleb ka küla ruumikasutuse kokkulepete sõlmimist. Põhjalikuma ülevaate küla ruumikasutusest annab peatükk “Küla ruumikasutuse kokkulepped”. Ruumilisi suhteid käsitleva osa ja täiendused koostas Toomas Muru. • Oluliselt on täiendatud ja korrastatud peatükki “Küla arengukava ülesehitus”. Siin on arvestatud nii arengukavade koostamise praktikas kerkinud küsimusi kui ka vajadust ühendada tervikuks arengukava ja ruumikasutuse kokkulepped. • Lisatud on peatükk “Külakogukondade arenguastmed”. Materjal on esialgselt koostatud Kagu-Eesti Partnerluse Programmi raames, millest on võetud ka külade näited. Külakogukondade arengut käsitleva osa koostas Lea Sudakova. Käsiraamatu teises väljaandes oleme arvestanud tagasisidet ja kogemusi, mida oleme saanud küla arengukava koostamise koolituste ja valla arendusspetsialistide koolituste käigus. Tahame esile tõsta koostööd Hiiumaa Kodukandiga projekti Baltic Balance raames. Koos Hiiumaa külaliidritega oli meil võimalus praktikas läbi proovida küla arengukava ja ruumikasutuse kokkulepete sidumine ühtseks tervikuks. Käesoleva raamatu valmimise heaks on töötanud paljud inimesed. Eriti tahame tänada Eha Paasi ja Krista Habakukke Liikumisest Kodukant ning Sille Rähni ja Virge Harziat Põllumajandusministeeriumist. Ootame teateid käsiraamatu kasutajatelt! Meid huvitab, mis toimis, mis ei toiminud, millised on teie kogemused ja tulemused. Tähelepanekud raamatu kohta saatke aadressil: Maaelu Arengu Instituut, Tuglase 13, 51014, Tartu või elektronpostiga aadressil mai@mai.ee . Indrek Kärner, Maaelu Arengu Instituut Ülar Loolaid, Maaelu Arengu Instituut Toomas Muru, Eesti Põllumajandusülikool Lea Sudakova, Maaelu Arengu Instituut
Rohusööda toiteväärtus
(Eesti Põllumajandusülikool, 2005) Tamm, Uno
Veisekasvatus on Eesti põllumajanduses eelistatud tootmisharu, kus kulutused rohusöötadele määravad suures osas tootmise tulukuse. Rohusöödad, olles veiste põhisöödad, peavad võimaldama veiste söötmise korralduse nii, et loomad oleksid terved ja annaksid tervislikku toodangut. Rohusöötade toiteväärtus on aluseks söödaratsioonide koostamisel ja söötmise korraldamisel. Keskpärase tootmistaseme korral peetakse rohusööda toiteväärtuse olulisemateks näitajateks proteiini- ja kiusisaldust, kõrgetoodanguliste loomade söötmisel tõuseb esikohale rohusööda energiakontsentratsioon. Proteiinisisalduse määramisele lisaks on vajalik hinnata proteiini kvaliteeti, selle lõhustuvust vatsas ja kogu ratsiooni proteiini bilanssi. Käesolev trükis rohusööda toiteväärtuse kujunemisest on mõeldud õppematerjaliks veiste söötmise õpetamisel. Seda saavad kasutada taime- ja loomakasvatuse konsulendid, rohusöötade tootjad, kasutajad ning täiendõppe läbiviijad. Trükise lähteandmeteks on Eesti Maaviljeluse Instituudi rohumaade osakonnas kümne aasta (1994-2003) kestel läbiviidud uurimused heintaimede kasvatamise, rohusöötade tootmise ja piimakarja söötmise alal. Avaldan tänu materjali kogumisel ja läbitöötamisel osutatud ulatusliku abi eest teadur Silvi Tamm´ele. Trükiks ettevalmistamisel abistasid Helle Jõgeva ja Reemet Sarv, kellele avaldan samuti tänu. Läbiviidud uurimusi on finantseerinud Eesti Põllumajandusministeerium ja Eesti Teadusfond (grant 4175 ja 5774).
Agronoomia 2006
(Jõgeva Sordiaretuse Instituut; Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut; Eesti Maaviljeluse Instituut, 2006) Nurmekivi, Hennu (koostaja); Kask, Eve (toimetaja)
Tulemuste publitseerimine on alati olnud teadustöö lahutamatuks osaks. Tänapäeval, mil teadlase töö sisukust ning tulemuslikkust hinnatakse eelkõige rahvusvaheliselt tunnustatud erialaajakirjades avaldatud artiklite järgi, jääb praktilisele põllumehele suunatud teadustööde hulk järjest vähemaks. Ühelt poolt napib väheneval teadlaskaadril aega, teisalt aheneb ka põllumeestele suunatud teadusväljaannete ring. Jätkame Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskuse väljaantud sarjaga “Teaduselt põllule ja aeda” alustatud tava koondada Eesti põllumajanduslikes teadusasutustes agronoomia vallas tehtavad tööd ühte kogumikku. Teaduskogumik “Agronoomia” sai alguse 2004. aastal Eesti Põllumajandusülikooli, Jõgeva Sordiaretuse Instituudi ja Eesti Maaviljeluse Instituudi koostööna, mil ühiselt korraldatud teaduskonverentsiga anti välja ka ühine teadustööde kogumik. Oleme seadnud kogumiku deviisiks “teaduselt põllumehele”. Rakenduslik põllumajandusteadus peab olema tihedalt seotud praktilise tootmisega, arvestama seal toimuvaga ning pakkuma uudseid lahendusi. Kogumik sisaldab kokkuvõtteid ja ülevaateid teadusasutustes tehtavatest uuemate rakendusuuringute tulemustest. Käesolevas kogumikus oleme pannud suuremat rõhku tööde seosele põllumajandustootmisega. Oleme proovinud vähendada suunda, kus üks teadlane kirjutab teisele teadlasele ning hea seista selle eest, et iga artikkel sisaldaks nõuandeid või soovitusi, mida põllumehed saavad oma töödes otse arvestada ja kasutada. Loodan, et põllumehed leiavad sellest kogumikust paljutki neile uut, huvitavat ja kasulikku. Mati Koppel
Geneetiliselt muundatud põllukultuuride, tava- ja mahepõllumajanduse kooseksisteerimise võimalustest
(Eesti Maaülikool, 2006) Luik, Anne; Vooremäe, Aret
Kes või mis on GMO? Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO on elusolend (näiteks bakter, taim), kelle pärilikkuse ainet ehk DNA-d on geenitehnoloogilisi võtteid kasutades muudetud. Kui tavapärane sordiaretus tegutseb valdavalt liigile omase pärilikkuse materjaliga, siis geneetilise muundamisega on võimalus kombineerida omavahel väga kaugete liikide ning eluvormide geene (näiteks siirdada geene bakterilt taimele või sisestada organismi tehisgeene).
Lutsernikasvatus
(Eesti Maaülikool, 2006) Tamm, Uno
Veiste põhisöödaks olevad rohusöödad võimaldavad liikide ja segude oskuslikul valikul söötmise sellise korralduse, et loomad on terved ja nende toodang tervislik. Kaasajal on rohusöötade kõige olulisemad toiteväärtuse näitajad kuivaines sisalduv energia ja proteiin. Lutsern kui proteiinirikas heintaim võimaldab viimase vähesust rohusöötades vältida. Lutsernikasvatusega on Eestis tegeletud üle 150 aasta, kuid selle liigi kasvupind oli vaid 12 000 hektarit. 2006. aasta kevadtalve väga tugev külm hävitas Põhja- ja Lääne-Eesti lumekatteta piirkonnas enamiku lutsernikülvidest. Lutsernikasvatuses on teiste heintaimede kasvatusega võrreldes rohkesti agrotehnilisi iseärasusi, mille kohta kokkuvõtlik trükis puudub. Väärtusliku söödakultuurina väärib lutsern “rohusöötade kuninganna” tiitlit. Käesolev trükis lutsernikasvatusest on mõeldud õppematerjaliks rohusööda tootjale ja veiste söötjale. Seda saavad kasutada taime- ja loomakasvatuse konsulendid, täiendõppe korraldajad ning üliõpilased. Raamatus antakse meil kasvatatavate lutsernisortide agronoomiline iseloomustus, selgitatakse kasvatamise agrotehnika iseärasusi, kirjeldatakse lutserni toiteväärtuse kujunemist kasvuperioodil ja segukülvides, käsitletakse lutsernisaagi koristamise eripära ning lutsernisilo söötmiskatsete tulemusi. Trükise lähteandmeteks on Eesti Maaviljeluse Instituudi rohumaade osakonnas aastatel 1995–2005 korraldatud põldkatsed ja uurimused lutserni kasvatamisest, rohusöötade tootmisest ning piimakarja söötmisest. Avaldan tänu materjali kogumisel ja läbitöötamisel osutatud ulatusliku abi eest teadur Silvi Tammele. Uurimusi finantseerisid Eesti Põllumajandusministeerium ja Eesti Teadusfond (grandid nr 4175 ja 5774).
Turundusest - alustavale otseturundajale : kuidas luua lisaväärtust ja seda turunduslikult kasutada
(Eesti Maaülikool, 2007) Ohvril, Tiiu
Kogu maailma põllumajandustootjatel on üha raskem toime tulla tingimustes, kus toorme hinnad tõusevad, aga saaduste hinnad ülemaailmse konkurentsi tõttu langevad. Seepärast on hakatud pöörama tähelepanu lisaväärtuse loomise võimalustele saaduste töötlemisel talus. Saaduste töötlemine, mille puhul võetakse üle tegevused, mida tavaliselt teeb turunduskanalis keegi teine (vahendaja, töötlev tööstus), ei aita tõsta saaduste endi hinda, küll aga lisab see väärtust nendest valmistatavatele toodetele. Kui tooted müüakse otseturunduse vormis, saab tootja endale osa kasumist, mis muidu jagatakse vahendajate vahel. Praegu tegeleb Euroopas enamik agrobisnises hõivatud inimesi (u 80%) turunduse, mitte tootmisega. Nendest miljarditest eurodest, mille Euroopa tarbijad toidule kulutavad, laekub põllumajandustootjatele juba vähem kui veerand. Põhjus – suurem osa põllumajandussaadustest on tarbijatele ilma töötlemise ja vahendamisteenusteta kasutud. Põllumajandustootjate ja lõpptarbijate soove võib teatud aspektidest isegi käsitada kui vastandlikke.
Kohaliku toidu tootmine, töötlemine ja turustamine : lühike juhend kohaliku toidu väiketöötlemisega alustajale
(Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, 2007) Vetemaa, Airi; Mikk, Merit; Liivaauk, Pille; Lahesoo, Katri
Väljendil „kohalikul toit“ on erinevaid määratlusi. Kõige sagedamini mõeldakse selle all teatud geograafi lises piirkonnas, tarbimiskohast umbes 50-100 km raadiuses toodetud toitu. Arvestades Eesti väiksust, võib teatava mööndusega ka kogu Eestis toodetud toitu pidada kohalikuks. Kohalikku toitu iseloomustab tavaliselt ka see, et ta ei ole anonüümne – tarbijale antakse infot selle kohta, kes on tootja ja kus ta paikneb. Kohaliku toidu oluliseks tunnuseks on võimalikult lühike väärtusahel tootjast/töötlejast tarbijani. Toodangut et veeta kaugete vahemaade taha kulutades tarbetult energiat. Paljud tarbijad seostavad kohalikku toitu väikekäitlejate toodanguga, sest väikekäitlemisettevõtted valmistavad enamasti kohalikel toidutraditsioonidel põhinevat eripärast toodangut, mis aitab toiduturgu mitmekesistada. Samuti eeldavad tarbijad, et väikekäitlejate toodang on tervislik, sest see on valmistatud kohalikust toorainest ning sisaldab vähem erinevaid säilitusja lisaaineid või ei sisalda neid üldse. Sageli on kohaliku toidu puhul tegu kohaliku mahetoodanguga, sest mahepõllumajanduse üks peamisi ideid on toota võimalikult tarbija lähedal ja paljudes riikides on just mahepõllumajanduses väiketöötlemine levinum. Nende talunike arv, kes lisaks tootmisele hakkavad tegelema töötlemisega, suureneb paljudes Euroopa riikides. Kui veel aastakümme tagasi arvati, et jätkusuutlikud on vaid suured põllumajandusettevõtted, siis viimastel aastatel on järjest suurenenud nende inimeste osa, kes arvavad, et ka väikeste mahtude puhul on võimalik piisavalt innovaatiliste ideede ja hea tahte korral elujõuline olla. See eeldab aga tavaliselt oma toodangule lisandväärtuse andmist. Ühiskonna seisukohalt tähendab see ka positiivset mõju kohalikule majandusele (nt uued töökohad, turismipotentsiaali suurenemine, raha ringlus kohalikus ettevõtluses) ja keskkonnale. Väikekäitlejate (sageli on nendeks tootjad ise, kes oma kasvatatud toodangut töötlevad) toodangu müügiks sobivad hästi otseturustuskanalid, nt otsemüük talust (s.h talupoest), müük taluturgudel ja nn tellimusmüük (nt postimüük, kastimüük). Toodangut müüakse ka turismiettevõtetele, laste- ja tervishoiuasutustele ning otse või vahendajate kaudu kauplustele ja kaupluskettidele. Kuigi Euroopa väikekäitlejad müüvad oma tooteid ka vahendajate kaudu või otse suurtele poekettidele, on see enamasti siiski üsna keeruline, sest ei suudeta täita poekettide nõudeid kogustele ja pidevatele kaubatarnetele. Seetõttu on väikekäitlejate puhul väga oluline omavaheline koostöö ja kauba müük näiteks ühise piirkondliku kaubamärgi all. Üksiküritajatel on raske ennast turul nähtavaks teha. Tarbijate huvi kohaliku toidu vastu on suurenemas kogu Euroopas. Kohalikule toidule pööratakse üha suuremat tähelepanu ka riiklikul tasandil ja luuakse toetusmeetmeid selle turuletuleku toetamiseks. Ka Eestis on väiketöötlemisele ette nähtud toetusvõimalused Maaelu Arengukava (MAK) 2007-2013 meetmetega. Töötlemisega alustajad saavad taotleda toetust meetmetest 1.4.2 mikropõllumajandusettevõtte investeeringutoetus ja 3.1.1 põllumajandusliku tegevuse mitmekesistamine mittepõllumajandusliku tegevuse suunas. Tegutsevad töötlemisettevõtted saavad taotleda toetust meetmest 1.6 põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmine.
Agronoomia 2007
(Eesti Maaviljeluse Instituut; Eesti Maaülikool; Jõgeva Sordiaretuse Instituut, 2007) Eesti Maaviljeluse Instituut; Eesti Maaülikool; Jõgeva Sordiaretuse Instituut; Kadaja, Jüri (vastutav toimetaja); Lõiveke, Heino (toimetaja); Lättemäe, Paul (toimetaja); Tamm, Kalvi (toimetaja)
Kogumik ilmub teaduskonverentsiks Agronoomia 2007
Mahepõllumajanduslik marja- ja puuviljakasvatus
(Põllumajandusministeerium, 2007) Kahu, Kersti; Luik, Anne; Vetemaa, Airi
Mahe- ehk ökoloogiline viljelus põhineb suures osas kohalikel ressurssidel ning sõltub ökoloogilise tasakaalu säilitamisest ja bioloogiliste protsesside optimaalsest toimimisest. Väga tähtis osa on elustikurohkel ja küllaldase orgaanilise aine varuga mullal. Iga mahetalu alussambaks peaks olema kohalikesse oludesse sobiv külvikord, millega saab nii mullaviljakust kui ka -struktuuri parandada. Keskset rolli mängivad külvikordades mullaviljakust säilitavad ja suurendavad liblikõielised kultuurid, mis ühtlasi aitavad kaasa taime tervise tugevdamisele, kuivõrd nende juureeritised hukkavad mitmeid haigustekitajaid. Tähtis on taimetoitainete ringluses hoidmine. Puuviljade ja marjade ökoloogilise kasvatamise puhul peame arvestama nende eripäraga. Et nad on pikaajalised kultuurid, siis klassikalisi külvikordi siin rakendada ei saa. Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, multše ja allakülve. Tavapäraseid mineraalväetisi ja keemilisi taimekaitsevahendeid maheviljeluses ei kasutata.
Mahepõllumajandussaadustele lisandväärtuse andmine, kvaliteet ja turustamine
(Põllumajandusministeerium, 2007) Liivaauk, Pille; Mikk, Merit; Moor, Ulvi; Põldma, Priit; Vetemaa, Airi
Mahepõllumajandus on Eestis viimase kümnekonna aasta jooksul jõudsalt laienenud. Mitmekordistunud on nii tootjate arv kui ka mahepõllumajandusmaa pindala. Mõnevõrra tagasihoidlikum on aga olnud mahetöötlemise ja -turustamise areng. Kuigi turule tuleb igal aastal uusi mahetooteid ja uusi müügikohti, pole mahetoit ikka veel hõlpsasti kättesaadav. Praegu võib üsna kindlalt väita, et pakkumine jääb nii koguses kui ka sortimendis nõudlusele alla. Kõige rohkem võib turult leida töötlemata mahetoodangut – marju, puu- ja köögivilja ning kartulit. Väga tähtis on, et nende kvaliteet ei jääks milleski tavatoodangule alla. Ainult nii on tarbijad nõus mahetoodangu eest hinnalisa maksma. Käesolevas bukletis on kirjeldatud marjade, puu- ja köögivilja ning kartuli peamiseid kvaliteedinõudeid, mis kehtivad nii tava- kui ka mahetoodangule. Osa nendest on kohustuslikud ELi standardid, osa aga soovituslikud siseriiklikud standardid. Maheturul, kus tootevalik on veel väike, on iga töödeldud mahetoode teretulnud. Siin on tootjatel head võimalused oma toodangule lisandväärtust anda ja seda talus kohapeal töödelda. ELi uus hügieenipakett võimaldab töötlemist alustada üsna lihtsates tingimustes, ka oma koduköögis. Kui toode on kvaliteetne ja maitsev, ei tohiks ka selle turustamine raskusi tekitada. On üsna oluline, et mahetootjad ise oleksid aktiivsemad ja mahetoidu turu arengule kaasa aitaksid. Selle asemel, et käega lüüa ja mahetoodang lihtsalt tavatöötlemisse maha müüa, tasuks teha tööd turustuskanalite leidmiseks, samuti tuleks otsida võimalusi koostööks teiste mahetootjatega, sest ühiselt on nii mõnedki probleemid lihtsamini lahendatavad kui üksinda. Trükises kirjeldatakse ka mahetoodete turuletoomist ja võimalikke turustuskanaleid. Nende hulgast tuleks valida endale sobivamad ja selles suunas tegutsema asuda.
Rohtsete energiakultuuride uuringud
(Eesti Maaülikool, 2007) Noormets, Merrit; Raave, Henn; Viiralt, Rein; Kuusemets, Valdo; Alaru, Maarika; Kuht, Jaan; Talgre, Liina; Makke, Arvo; Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Senised uurimistööd nii Euroopas kui USA-s on olnud suunatud potentsiaalsete energia tootmiseks sobilike heintaimede väljaselgitamisele. Valiku tegemisel on lähtutud eelkõige liikide produktiivsusest. Uurimistööde tulemusena on USA-s valitud välja 35 ja Euroopas 20 liiki , mis võiksid energiaheina tootmisel omada potentsiaali. Valitud liikide hulgast otsustati pöörata edaspidises uurimistöös rohkem tähelepanu vitshirsile (Panicum virgatum), päideroole (Phalaris arundenacea), harilikule hiidroole (Arundo donax) ja siidpöörisele (Miscanthus spp.)(Lewandowski et. al. 2003). Neist neljast, võiksid Eesti klimaatilistesse tingimustesse sobida, tänu nende C3 fotosünteesi rajale, päideroog ja harilik hiidroog. Viimati nimetatud liik on seni Eestis vähetuntud ja selle kasvatamise kohta siin puuduvad andmed. Päideroogu on Eestis seni uuritud peamiselt sööda tootmise eesmärgil.
Lõhnaained - põllumajandusest ja tööstusest
(Balti Keskkonnafoorum, 2007) Oidsalu, Sandra; Valge, Joel; Maasikmets, Marek; Klein, Kai
Ebameeldivate lõhnade tekkeallikad ja -põhjused on erinevad – näiteks võivad need olla seotud tööstuse, aga ka põllumajandustegevusega. Kuigi lõhnade kahjulik mõju inimeste tervisele väljendub ainult teatud lõhnavate saasteainete võrdlemisi kõrge kontsentratsiooni saavutamise puhul, siis tekitavad paljud lõhnaainete koosseisus olevad komponendid inimesele psühholoogilist ebamugavust juba vähese kontsentratsiooni korral. Tihedalt asetsevates tööstus-, põllumajandus-, trans pordi piir kondades ning prügilate läheduses on lõhnast tulenev keskkonnahäiring sageli üsna oluline. Esimesi lõhna käsitlevaid regulatsioone võime leida juba keskajast. Üldiseks soovituseks oli tollal halvasti lõhnavate ettevõtete-töökodade paigutamine keskusest kaugemale. Samas oli keskaegse linna üldsanitaarne olukord vaatamata sellele kõike muud kui hea. Esimene tõsisem teadaolev „lõhnajuhtum“ leidis aset 1858. aastal Londonis, kus haisev Thames muutis parlamendi töö võimatuks ning linnavõimud asusid otsima võimalusi lõhna vähendamiseks.11 1960-ndatel keelati Ameerika Ühendriikides kompostimine just tänu ebameeldivale lõhnale, mis levis kompostimisväljakutelt. Tänapäevaseid lõhnaalaseid määramismeetodeid on Euroopas loodud alates 1970-ndatest. Seda eelkõige loomapidamishoonetest pärinevate lõhnade määramiseks. Nende seas üks levinumaid on organoleptiliste (haistmis- ja maitsmismeele abil seisundi või omaduse hindamine) meetodite kasutamine. Lõhn, kui häiriv faktor, kerkib paratamatult esile seoses riikide majandusarenguga. Mida intensiivsem on tootmine ja töötlemine, seda suurem on oht selle probleemiga kokku puutuda.4 Eestis reguleerib välisõhus levivaid ja elanikkonnale ebameeldivust või ärritust tekitavaid lõhnaaineid üldiselt Välisõhu kaitse seadus ja selle alamakt – keskkonnaministri määrus nr. 50 „Lõhnaaine esinemise määramise ekspertrühma moodustamise kord, ekspertrühma liikmele esitatavad nõuded, lõhnaaine esinemise määrmise kord ja määramiseks kasutatavate meetodite loetelu“ – sätestab lõhnaainete häirivuse määramise. Nimetatud seadus kehtib alates 01.05.2004, seega on lõhnaainete regulatsioon Eesti jaoks uus nähtus. Paraku näitavad üsnagi sagedased elanikkonna kaebused ebameeldivate või ärritavate lõhnaainete esinemise kohta välisõhus jätkuvalt teema aktuaalsust ning regulatsiooni vajalikkust.24 Selle trükise eesmärgiks on anda teavet vastavate seadusandluse nõuete kohta Eestis ning edendada lõhnade leviku piiramist põllumajanduses ja tööstuses kui Eesti jaoks olulistes ebameeldivat lõhna põhjustavates valdkondades, soodustades seega sellel alal eduka praktika näidete juurutamist. Väljaande sihtrühmaks on põllumajandus- ja tööstusettevõtted, kohalikud omavalitsused ning keskkonnakaitsega tegelevad asutused ja organisatsioonid. Selles on toodud peamised lõhna reostuse põhjused, siseriiklik seadusandlus ning lõhnade määramise võimalused Eestis. Põllumajandus- ja tööstusettevõtetele on antud soovitused ja parimate praktikate näited lõhnade leviku vähendamiseks. Väljaanne annab lugejale ülevaate omavalitsuste ja kohalike keskkonnaasutuste rollist, mis tulenevad vastavatest õigusaktide nõuetest.
III kaitsekategooria liigi sookure (Grus grus) kaitse tegevuskava (jätkukava) aastateks 2009–2013
(2008) Leito, Aivar (koostaja); Ojaste, Ivar (koostaja); Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Sookurg (Grus grus L.) on Euraasia parasvöötmes laialdaselt levinud liik, kuid kelle levila ja arvukus ning seisund tervikuna on pidevalt muutunud (Blotzheim et al. 1973, Cramp, Simmons 1980, Prange 1989, 1994, 1999, 2001 jt). Liigi levila oli kõige enam ahenenud ning olukord kõige kriitilisem 20. sajandi keskpaiku. Pärast seda on kunagine areaal hakanud küll taastuma, kuid ei ole veel jõudnud endiste piirideni. Eestis on sookurg põlisasukas, kes esineb kogu maal nii pesitseja kui ka läbirändajana. Nii nagu enamikus teisteski areaali piirkondades oli liigi arvukus ka meil madalseisus kuni möödunud sajandi kaskpaigani (Kumari 1958) ning on hakanud oluliselt kasvama alles viimastel aastakümnetel (Renno 1993, Nowald et al. 1999, Leito 2001, 2002 jt). Kas, kui pikalt ja millise tempoga levila tihenemine ning arvukuse juurdekasv jätkub, on raske täpsemalt prognoosida. Mõnede tunnuste järgi (kohatine väga tihe asustus ja madal pesitsusedukus) võib siiski arvata, et sarnaste keskkonnatingimuste juures praegune kiire kasvutempo lähiaastatel aeglustub ning arvukus ja asustustihedus stabiliseerub. Kui aga pesitsustingimused peaksid järsult halvenema, siis võib see liigi püsimajäämist meil otseselt ohustada. Problemaatiline, kuid kindlasti arvestamist vajav on sookure arvukuse ja seisundi perspektiiv kliima soojenedes. Huntley (et al. 2008) prognoosmudel kliima soojenemise korral näitab sookure pesitsusareaali väga olulist ahenemist ja ligikaudu 1000 km-st nihet põhja poole käesoleva sajandi lõpuks. Kui see stsenaarium peaks teostuma, siis võib sookurg juba selle sajandi lõpuks muutuda nii meil kui ka globaalselt ohualtiks liigiks. Kuna Eestis pesitseb oluline osa (ligi 8%) Euroopa sookurgedest ning sügisrändel peatub siin ligikaudu 10% Euroopa populatsioonist, siis on sookure kaitsmine meil ka üleeuroopalise (EL) tähtsusega. Õigusaktid, rahvusvahelised lepped ja direktiivid on kaitse korraldamise õiguslikuks aluseks, kuid liigi tegelikuks kaitsmiseks on vaja ka konkreetseid tegevuskavu nii regionaalsel (riikide) kui ka Euroopa tasandil. Et Eestil on tähtis osa läbirändavate (mujal pesitsevate) sookurgede kaitsmisel, siis hõlmab kaitsekorralduskava olulisel määral ka rändeasurkonda. Kaitsekorralduskava on toimingute eelisjärjestamise ja planeeringu koostamise alus. Kava koostamine on kindlasti vajalik, kui kaitsealuse liigi kaitseks seni rakendatud abinõud ei taga liigi säilimist. Sookurg on III kaitsekategooria liik, kelle jaoks eraldi kaitsekorralduskava üldjuhul ei koostata. Kuna sookure seisund on meil praegu hea ja lähiprognoos soodne, siis uue kaitsekorralduskava rakendamine ei ole Eesti tasandil hädavajalik, kuid see on vajalik liigi kui terviku kaitse tagamiseks ning kohustuseks EL ees. Sellest lähtuvalt ongi koostatud sookure kaitsekorralduse jätkukava Eestis aastateks 2009–2013.
Strateegiliste keskkonnamõjude hindamine planeeringutes
(Eesti Maaülikool, 2008) Eesti Maaülikool
Mõjude hindamisel keskkonnale on tänases Eestis pikem ajalugu kui planeerimisel. Esimene sellekohane regulatsioon kehtestati Eesti Vabariigi Valitsuse poolt juba 1992. aastal ja see kandis nime Keskkonnaekspertiisi läbiviimise kord. Seda täiendati 1994. aastal metoodiliste juhenditega . Esimene planeerimist reguleeriv õigusakt kehtestati aga alles 1995. aastal Planeerimis- ja ehitusseaduse näol. Eesti on alates 2004. aastast olnud Euroopa Liidu liige. Sellest tulenevalt on muutunud ka mitmed õigusaktid. Näiteks planeerimis- ja ehitusseadus on lahutatud kaheks eraldi seaduseks ning keskkonnaekspertiisist on saanud keskkonnamõju hindamine. Kiired muudatused ühiskonnas on kaasa toonud ka seaduste ja teiste õigusaktide kiire muutumise ja nende mahu ja sätete kasvu. Kui näiteks 1992. aastal kehtestatud Keskkonnaekspertiisi läbiviimise kord mahtus 1,5 leheküljele ja koos lisadega 2,5 leheküljele, siis praegu kehtiva Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse pikkuseks on juba 18 lehekülge, arvestamata alamakte. Kiired muutused pole viinud asja paremuse poole, sest paraku ei jõua praktika sageli reguleerimistele järgi Tuleb tõdeda, et ka planeerimise ja mõjude hindamiskultuur on Eestis alles lapsekingades ja ei suuda ühiskonna kiirele arengule operatiivselt reageerida. Käesoleva aruande raames vaadeldaksegi, kuidas on tänases Eestis suudetud praktikas ühendada planeerimine ja mõjude hindamine keskkonnale. Planeeringute strateegiliste keskkonnamõjude hindamise analüüs koosneb järgmistest etappidest: • Antakse ülevaade planeerimise ja strateegilise keskkonnamõju hindamise olemusest, varasematest uuringutest ja probleemidest. • Analüüsitakse erinevate teostajate koostatud KSH aruandeid.

Sirvi

Sirvi PKI publikatsioonid Kuupäev järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud