EMÜ loodusteaduslikud kogud

Selle valdkonna püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/3706

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 128

Eesti NSV floora. 2
(Eesti Riiklik Kirjastus, 1956) Eichwald, Karl (koostaja); Talts, Silvia (koostaja); Vaga, August (koostaja); Varep, Elsa (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut
Käesolevas ,,Eesti NSV floora" II köites algab katteseemnetaimede käsitlemine. Et praegu NSV Liidus veel ei ole üldtunnustatud kõrgemate taimede süsteemi, mis vastaks kõigile uusimatele taimede fülogeneesi uurimise saavutustele, siis oleme aluseks võtnud akadeemik A. Grossheimi süsteemi. Teiste süsteemide hulgas paistab see silma oma täielikuma viimistletusega. Üksikasjades - seltside ja sugukondade järjestamises, niisamuti ka mõnede süstemaatiliste ühikute ulatuse määramises - osutub aga tarvilikuks mõnede muudatuste tegemine. Nagu paljud teised meieaegsed süstemaatikud, asub A. Grossheim seisukohal, et katteseemnetaimede seltsiks, millel on säilinud kõige rohkem primitiivseid tunnuseid, tuleb pidada seltsi Ranales. Sellele vastavalt alustamegi selle seltsi sugukondade käsitlemisega, mis on esindatud meie flooras. Need on tulikalised, kukerpuulised, vesiroosilised ja kardheinalised. Teisena järgneb selts Rosales, mis omab palju ühiseid tunnuseid seltsiga Ranales, kuid osutub juba mitmes suhtes kõrgemal arenemisastmel olevaks. Sellest seltsist leiavad käsitlemist meie flooras esindatud sugukonnad paksulehelised, kivirikulised ja roosõielised. Liikide valikul lähtusime neistsamust põhimõtteist nagu käesoleva teose esimeses köites. Käsitletakse kõiki meie metsikus flooras esinevaid liike, nii päriskoduseid kui ka tulnukaid. Lisaks neile võetakse vaatlemisele ka tähtsamad kultuurfloora esindajad. On endastmõistetav, et üldises floorat käsitlevas teoses pole võimalik peatuda kõigil kultuurtaimedel, eriti ehistaimedel nende rohkearvuliste sortidega. Paratamatult tuleb siin leppida ainult kõige rohkem levinud esindajatega. Vastavalt nende suuremale rahvamajanduslikule tähtsusele on aga põhjalikumalt käsitletud puuvilja- ja marjataimi. Selle tõttu võtab enda alla kõige rohkem ruumi suur ja tulunduslikkude liikide poolest tähtis sugukond roosõielised. Üldse on katteseemnetaimede käsitlus planeeritud kaheksale köitele; järelikult ilmub kogu ,,Eesti NSV floora'' üheksaköitelise teosena. Käesolevas köites on töö autorite vahel jagatud järgmiselt: tulikalised - Varep, E. , biol. tead. kand., Eesti NSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja; kukerpuulised, vesiroosilised ja paksulehelised - Vaga, A., biol. tead. doktor, Tartu Riikliku Ülikooli professor; kardheinalised ja kivirikulised - Talts, S., biol. tead. kand., ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja; roosõielised - Eichwald, K., Tartu Riikliku Ülikooli vanem teaduslik töötaja. Joonised valmistasid E. Maaser ja V. Maavara.
Eesti NSV floora. 3
(Eesti Riiklik Kirjastus, 1959) Eichwald, Karl (koostaja); Kask, Maret (koostaja); Talts, Silvia (koostaja); Vaga, August (koostaja); Varep, Elsa (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut
,,Eesti NSV floora'' II köites käsitletud roosõieliste seltsile järgneb käesolevas III köites roosõielistest põlvnevatesse seltsidesse kuuluvate taimede käsitlus. A. Grossheimi süsteemi kohaselt tuletuvad roosõieliste seltsist üldse 30 seltsi, milledest enamik on esindatud ka Eesti NSV flooras. Neist vaadeldakse käesolevas köites 9 seltsi, alates liigirikka ja suurt majanduslikku tähtsust omava kaunviljaliste seltsiga ning lõpetades astelpõõsaliste seltsiga. Ülejäänud seltsid leiavad käsitlust järgnevas, IV köites. Võrreldes eelmiste köidetega, oleme teksti vormistamise osas teinud järgmised muudatused. 1) Liigid, mida ei leidu Eesti NSV metsikus flooras, vaid mis esinevad ainult kultuuris, tähistame nende järjekorranumbri paigutamisega sulgudesse ja juhuslikud tulnukad märgiga * nende nime ees. 2) Vastavalt rahvusvahelistes botaanilise nomenklatuuri reeglites antud soovitusele kirjutasime eelmistes köidetes binaarsete liiginimede epiteedid ja ka liigisiseste ühikute epiteedid suure algustähega, kui need on tuletatud taimede perekonnanimedest või on võetud rahvakeelsetest nimedest. Et viimase rahvusvahelise botaanikakongressi otsuse kohaselt see soovitus on tunnistatud mitterangeks ning igaühele on jäetud vabadus suure või väikese algustähe tarvitamise suhtes, oleme üle läinud neil juhtudel väikese algustähe kasutamisele. Autorite vahel oli töö jagatud järgmiselt: K. Eichwald - sugukond kassinaerilised. M. Kask - sugukonnad türnpuulised ja pukspuulised ning seltside kurerehalised, kolmepähklilised ja anakardilised iseloomustused ning sugukondade määramistabelid. Peale selle töötas M. Kask läbi E. Varepi käsikirjalise pärandi sugukondade pärnalised, linalised, piimalillelised, kukesabalised, ruudilised ja vahtralised osas, kusjuures ühtedel juhtudel oli tegemist ainult vähemate täiendustega, teistel juhtudel aga põhjalikuma ümbertöötamisega. S. Talts - sugukonnad liblikõielised, kurerehalised, mungalillelised, näsiniinelised, hõbepuulised, pajulillelised, vesikuuselised, hobukastanilised, lemmaltsalised, viinapuulised, astelpõõsalised ja kikkapuulised ning seltside liblikõielised, kurerehalised, mürdilised, vesikuuselised, türnpuulised ja astelpõõsalised iseloomustused ning sugukondade määramistabelid. A. Vaga - sugukonna jänesekapsalised ja seltsi kassinaerilised iseloomustus ning sugukondade määramistabel. E. Varep - sugukond vahulillelised. Joonised on valmistanud S. Lill ja E. Maaser. Osa käsikirjast vaatas läbi ja võimaldas kasutada oma isiklikku herbaariumi G. Vilbaste, mille eest talle siinkohal tänu avaldame. Köite toimetajaks oli A. Vaga.
Eesti NSV floora. 1
(Eesti Riiklik Kirjastus, 1960) Vaga, August (koostaja); Eichwald, Karl (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut
Nõukogude Liidu Balti vabariikide - Eesti NSV ja Läti NSV taimestiku uurimine algab XVIII sajandi lõpu paiku. Alguses tegelevad sellega asjaarmastajad, hiljem seoses Tartu ülikooli asutamisega, saab see teadusliku ettevalmistusega botaanikute ülesandeks. Silmapaistvad teened meie floora uurimisele kindlate aluste rajamisel on Vene Teaduste Akadeemia korrespondeerival liikmel, hiljem auliikmel, professor A. Bungel, kes koolitas välja hulga häid botaanikuid-floriste. Suure tähtsusega on tema algatatud herbaarsete taimede kogu „Flora exsiccata Liv-, Esth- und Kurlands“ väljaandmine. Aastail 1849 kuni 1853 ilmus sellest kümme mappi, igaüks saja taimeliigiga. Käsikäes meie taimestiku liigilise koosseisu selgitamisega on aeg-ajalt tehtud ka katseid koostada täielikke Baltimaade floora ülevaateid. Esimese sellelaadilise tööna ilmus a. 1839 J. G. Fleischeri ja E. Lindemanni „Flora der deutschen Ostseeprovinzen Esth-, Liv- und Kurland“. Suurt sammu edasi tähendab a. 1852 väljaantud „Beschreibung der phanerogamischen Gewächse Esth-, Liv- und Curlands“, mille autoriteks olid pärastine akadeemik F.J. Wiedemann ja Tallinna keskkooliõpetaja E. Weber. Järgmisel aastal (1853) ilmus prof. A. Bunge poolt ümbertöötatuna uues trükis J.G. Fleischeri ja E. Lindemanni „Flora“. Viimaseks sellelaadiliseks teoseks oli J. Klinge „Flora von Est-, Liv- und Curland“, ilmunud a. 1882. Kõik need teosed, nagu ütlevad juba nende pealkirjad, käsitlevad kogu Ida-Baltikumi floorat. Eesti NSV ala kohta iseseisvaid kriitilisi floora ülevaateid ilmunud ei ole, kui mitte arvestada taimemäärajaid koolidele. Meie floora uurimine on aga kogu aeg jätkunud ning selle tõttu on meil tema liigilise koosseisu kohta kaunis täielikud andmed. Katteseemnetaimede, paljasseemnetaimede ja sõnajalgtaimede liikide arv Eestis ulatub 1200-ni (täpne arv oleneb sellest, missuguses ulatuses liike piiritleda). Põhimassi nendest (kuni 75%) moodustavad T. Lippmaa (1935) järgi kolm geograafilist flooraelementi: euraasia, euraasia-boreoameerika ja euroopa element. Esimesse rühma kuuluvad näiteks paljud meie metsapuudest: harilik mänd (Pinus silvestris), arukask (Betula verrucosa), sookask (Betula pubescens), sanglepp (Alnus glutinosa), harilik pärn (Tilia cordata), toomingas (Padus racemosa), harilik pihlakas (Sorbus aucuparia), jalakas (Ulmus scabra), meie sagedamad pajuliigid - raudpaju (Salix pentandra), vesipaju (S. triandra), tuhkur paju (S. cinerea), kõrvpaju (S. aurita), mustjas paju (S. nigricans) ja raagremmelgas (S. caprea), peale nende suur hulk metsade, rohumaade ja soode rohttaimi. Euraasia-boreoameerika flooraelementi esindavad näiteks soode kääbuspõõsad: sookail (Ledum palustre), hanevits (Chamaedaphne calyculata), küüvits (Andromeda polifolia), leesikas (Arctostaphylos uvaursi), pohl (Vaccinium vitis-idaea), mustikas (Vaccinium myrtillus), sinikas (Vaccinium uliginosum) ja harilik jõhvikas (Oxycoccus quadripetalus). Teistest taimedest kuuluvad siia näiteks soopihl (Comarum palustre), mitmed sõnajalalised - paesõnajalg (Dryopteris Robertiana), kolmissõnajalg (D. Linnaeana), ahtalehine sõnajalg (D. phegopteris), ohtene sõnajalg (D. spinulosa), laiuv sõnajalg (D. austriaca) - ja peaaegu kõik meie osjaliigid. Euroopa elementi esindavad näiteks harilik kuusk (Picea abies), harilik saar (Fraxinus excelsior), harilik tamm (Quercus robur), sarapuu (Corylus avellana), künnapuu (Ulmus laevis), harilik kibuvits (Rosa glauca), koerkibuvits (R. canina) jt. Teistest flooraelementidest on tähtsaim eurosiberi element, kuhu kuulub ligi 6% kõigist liikidest. Tuntuimad neist on näiteks hundipaju (Salix rosmarinifolia), paakspuu (Rhamnus frangula), türnpuu (R. cathartica), näsiniin (Daphne mezereum), angervaks (Filipendula ulmaria), tedremaran (Potentilla erecta) jt. Taimegeograafiliselt kuulub Eesti Euroopa laialeheliste lehtpuude ja okaspuude segametsade vööndisse. Eesti asetseb selle vööndi Baltikumi taimegeograafilises provintsis (L. Laasimer, 1958), millest lääne poole jääb Kesk-Euroopa provints ja ida poole Ida-Euroopa provints. Sellise asendiga seletuvad Eesti floora iseärasused. Ühest küljest läbivad Eestit mitmete idapoolse päritoluga liikide leviku läänepiirid. Sellised liigid on hanevits (Chamaedaphne calyculata), rooghein (Scolochloa festucacea), nokktarn (Carex rhynchophysa) ja ida-võsalill (Moehringia lateriflora). Teisest küljest kulgeb läbi Eesti mõnede Lääne-Euroopa liikide, näit. luuderohu (Hedera helix), vesipaunika (Hydrocotyle vulgaris) ja porsa (Myrica gale) idapiir. Erinevalt on Eestis levinud ka teised meil haruldaste flooraelementide (mediterraanse, atlantilise, pontilise ja pontosarmaatilise elemendi) esindajad. Sel alusel eristatakse (T. Lippmaa, 1935) Eestis järgmised 11 floora valdkonda ja alavaldkonda (1. joon.). 1. Lääneranniku ja saarte lääne-alavaldkond - Estonia maritima occidentalis (lühendatult Emoc) 2. Lääneranniku ja saarte ida-alavaldkond - Estonia maritima orientalis (Emor). 3. Põhjaranniku alavaldkond - Estonia maritima borealis (Emb). 4. Häädemeeste alavaldkond - Litorale heademeesteense (Lh). 5. Loode-Eesti valdkond - Estonia inferior (Einf). 6. Pandivere valdkond - Estonia superior (Esup). 7. Paekalda alavaldkond - Estonia clivosa (Ecl) (kulgeb kitsa ribana Põhjaranniku alavaldkonna ja sellest lõunas asuvate valdkondade piiril, mistõttu ta 1. joonisel on märkimata). 8. Vahe-Eesti valdkond - Estonia intermedia (Eint), mis jaguneb Kõrvemaaks (Eint a) ja Soomaaks (Eint b). 9. Alutaguse valdkond - Alutagia (Alt) 10. Lahkme-Eesti valdkond - Estonia media (Emed). 11. Kagu-Eesti valdkond - Estonia orientalis (Eor). Seda jaotust kasutatakse ka käesolevas teoses. Eesti NSV Teaduste Akadeemia loomine rajas aluse Eesti kriitilise floora koostamisele. Juba 1947. aastal seoses ENSV TA Bioloogia Instituudi (praegu Zooloogia ja Botaanika Instituut) botaanika sektori tööplaanide koostamisega otsustati asuda kümneköitelise „Eesti NSV floora“ väljaandmisele ning 1955. aastal ilmuski selle teose esimese köite esimene trükk. Sellelaadiliste teoste koostamise vajalikkust toonitati NSVL Teaduste Akadeemia ja Balti Nõukogude vabariikide teaduste akadeemiate ühisel teaduslikul sessioonil Riias 1951. aasta oktoobris vastuvõetud resolutsioonis ning 1952. aasta maikuus tunnistas NSVL TA juures olev liiduvabariikide akadeemiate teadusliku tegevuse koordineerimise nõukogu kriitiliste floorade koostamise liiduvabariikide akadeemiate üheks tähtsamaks ülesandeks. Veel kord rõhutati sedasama taimesüstemaatikaalastele küsimustele pühendatud koordineerimisnõupidamisel Leningradis 1958. aasta mais. Mitmed vabariigid ongi juba sel alal jõudnud palju ära teha. Näiteks on lõpule viidud Gruusia seitsmeköitelise gruusiakeelse „Gruusia NSV floora“ väljaandmine ja alustatud sama teose kirjastamist vene keeles. Ukraina NSV-s on ilmunud 7 köidet „Ukraina NSV floora“ uuest väljaandest, Valgevene NSV Teaduste Akadeemia on jõudnud välja anda 5 köidet jne. „Eesti NSV floora“ koostamise põhimõttelised alused arutati läbi Eesti NSV Teaduste Akadeemia Bioloogia- ja Põllumajandusteaduste Osakonna teaduslikul sessioonil märtsis 1948. Need alused peavad üldiselt ühtima NSV Liidu Teaduste Akadeemia V.L. Komarovi nimelise Botaanika Instituudi poolt väljaantava „NSV Liidu floora“ („Флора CCCP“) alustega. Kuid ükski kriitiline floora ei tohi muutuda selle teose lihtsaks kopeerimiseks. Seda seisukohta toonitati eriti 1958. a. mais Leningradis korraldatud koordineerimisnõupidamisel. Kõigepealt tuleb kasutada seda soodustust, millele juhib tähelepanu V.L. Komarov „NSV Liidu floora“ eessõnas. Ta märgib, et hiiglasuure liikide arvu tõttu peab „NSV Liidu floora“ paratamatult tulema lühike; “täielikumad võivad olla ainult kohalikud floorad, kus liikide palju väiksema arvu tõttu võib igale liigile palju ruumi lubada“ („Флора CCCP“ I, lk. 10). Seda seisukohta järgivad kõik liiduvabariikide akadeemiad kohalikkude floorade koostamisel. Sellised teosed peavad olema käsiraamatu laadi, milles ei piirduta taimeliikide morfoloogilise kirjeldamisega, vaid tuuakse võimalikult kõik tähtsamad andmed nende kohta. Oleme õigustatud kriitiliselt suhtuma ka muudesse küsimustesse, näiteks liigi ulatuse piiritlemisse. „NSV Liidu flooras“ piiritletakse liike üldiselt väga kitsalt, mistõttu kaovad liigisisesed üksused, sest neid võetakse iseseisvate liikidena. Paljudel juhtudel pole aga võimalik sellega nõustuda. Liikide kirjeldamine käesolevas teoses toimub üldtunnustatud skeemi järgi. Liigi eestikeelse ja ladinakeelse nime järel tuuakse tähtsam sünonüümika ja teosed, millest see sünonüümika on pärit, ühtlasi märgitakse ka tähtsamad monograafiad ja floorad. Liikide leiukohtade andmeid sisaldavat puhtfloristilist kirjandust, mis mõnel juhul on küllalt ulatuslik, siin (välja arvatud mõned erandid) ei tsiteerita. Sellise kirjanduse kohta tuuakse täielik bibliograafia teose viimase köite lõpus. Iga liigi puhul antakse ka tema venekeelne nimi. Järgneb liigi morfoloogiline kirjeldus. Selle järel tulevad andmed, mis näitavad taime esinemist Eesti NSV-s ja tema üldlevikut ning levikut NSV Liidus. Siis järgnevad andmed taime majandusliku tähtsuse kohta. Need andmed on kogutud kõigist võimalikest allikaist, muu seas on kasutatud ka selliseid kokkuvõtlikke teoseid nagu I.V. Larini koostatud „Кормовые растения сенокосов и пастбищ СССР“, B.K. Šiškini toimetatud „Ядовитые растения лугов и пастбищ“, M.M. Iljini ja G.V. Pigulevski toimetatud „Полезные растения“ jt. On endastmõistetav, et just see külg vajab edasist uurimist ning esitatud andmed ei saa kaugeltki täielikud olla. Edasi tulevad meil esinevate või võimalikkude liigisiseste üksuste kirjeldused. Tunnuste hulgas, mille poolest liigisisesed üksused üksteisest erinevad, võivad olla ka omadused, mis teevad need üksused tähtsaks majanduslikust seisukohast. Just selliseid üksusi tuleb avastada ja nende kultiveerimise võimalusi selgitada. Sellepärast on liigisiseste üksuste kindlakstegemine üks tähtsamaid ülesandeid meie floora kriitilisel läbitöötamisel. Et aga meie taimestikku sellest seisukohast on suhteliselt vähe uuritud ja sellekohast materjali vähe kogutud, siis on arusaadav, et meil praegu ei ole veel küllaldaselt andmeid lõpliku ja täieliku pildi andmiseks. Sellele küljele peab käesoleva köitega alustatav teos tähelepanu juhtima ja edasiste uurimiste aluse loomisele kaasa aitama.
Eesti NSV floora. 7
(Eesti Riiklik Kirjastus, 1961) Üksip, Albert (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut
„Eesti NSV floora“ VII köites käsitletakse üht perekonda – hunditubakad (Hieracium L.) – korvõieliste sugukonnast. Suur hulk selle perekonna liikidest on kaotanud sugulise paljunemise võime, mis nähtub juba sellest, et nendel ei arene elujõulisi tolmuteri. Nende paljunemine on apomiktiline ehk apogaamne. Et neil puudub risttolmlemine ning selle tõttu ka viljastumisprotsess, siis ei toimu neil juhuslikult tekkinud pisitunnuste elimineerumist, nagu see esineb normaalse amfimiktilise (sugulise) paljunemisega taimedel. Pisitunnused pärandatakse põlvest põlve, mille tulemuseks on suure arvu pisitunnuste poolest erinevate süstemaatiliste üksuste ehk taksoonide tekkimine. Sellest olenevad mitmed iseärasused apomiktiliste taimede süstemaatikas, terminoloogias ja nomenklatuuris. Seepärast tuleb käesoleva köite kasutamisel silmas pidada järgmist. 1. Vanemad hunditubakate uurijad, Müncheni ülikooli professor C. Nägeli ja A. Peter oma ühises põhjapanevas teoses „Die Hieracien Mittel-Europas, München, 1885“ loevad hunditubakate pisiüksusi alamliikideks. Selle seisukohaga ühines ka suurim hunditubakate eriteadlane, Karlsruhe ülikooli professor K. H. Zahn, kes selle perekonna läbi töötas kogu maailma ulatuses Saksa Teaduste Akadeemia poolt A. Engleri toimetusel välja antud kapitaalses teoses „Das Pflanzenreich“ (hunditubakaid käsitlev osa ilmus aastail 1921–1923). Neid üksusi on tunnistatud ka iseseisvateks liikideks. Sellisest liigikäsitusest lähtub ka „Eesti NSV floora“ käesoleva köite autor. Kuigi K. H. Zahn enda püstitatud hunditubaka-alamliike ei hakanud hiljem ümber nimetama liikideks, möönab ta siiski, et need alamliigid tegelikult on liigid. Nii kirjutab ta nende kohta aastal 1929 teoses A. Hegi, Illustrierte Flora von Mittel-Europa, VI, lk. 1189: „... juba varem on neid näiteks Tausch, Jordan ning eriti skandinaavia hieratsioloogid (Almquist, Lindeberg, Elfstrand, Norrlin, H. Dahlstedt, K. Johansson, Omang, Brenner jt.) käsitanud tõeliste liikidena, mida need tegelikult ongi.“ Sealsamas tarvitab K. H. Zahn nende kohta nimetust reaalsed liigid (die reellen Arten). Sellest lähtudes nimetatakse käesolevas köites K. H. Zahni (ja ka teiste) poolt alamliikidena kirjeldatud taksoone binaarse nimega nagu liike. Näiteks on palistunud hunditubakas kirjeldatud nime all Hieracium silvaticum L. ssp. submarginellum Zahn, siin aga tuuakse ta nimega Hieracium submarginellum Zahn, puustusmaa-hunditubakas on kirjeldatud nime all Hieracium florentinum All. ssp. ericetorum Naeg. et Pet.; siin aga esineb ta nimega Hieracium ericetorum Naeg. et Pet.; läbipaistev hunditubakas on kirjeldatud alamliigina Hieracium vulgatum L. ssp. diaphanoides Lindeb., siin aga tuuakse ta nimega Hieracium diaphanoides Lindeb. 2. C. Nägeli ja A. Peter ning nende eeskujul K. H. Zahn ühendasid üksteisele tunnustelt väga lähedased alamliigid rühmadeks, nimetades neid grex ja subgrex. Liik koosnes nende autorite järgi sellistest alamliikide rühmadest. Vanem rootsi botaanik E. M. Fries (1794–1878) kasutas rühmanimena ka sõna stirps. Kui nüüd vanemate botaanikute alamliike loeme liikideks, siis on põhjendatud ka nende liikide ühendamine rühmadeks, kuid ei ole sobiv nimetada neid rühmi grex'ideks. Rahvusvaheliste botaanilise nomenklatuuri reeglite kohaselt on liigile järgnevaks suuremaks taksooniks rida (series). Ridadeks ühendatakse enamasti pisiliigid, mis on saadud vanade laialt mõistetud liikide (linneoonide) jagamise teel. Hunditubakate puhul aga ei peeta õigeks kasutada ka nimetust rida, pidades seda lubatavaks ainult amfimiktiliselt paljunevate liikide rühmade kohta. Seetõttu kasutatakse lähedaste hunditubakaliikide rühmade kohta nimetust tsükkel (cyclus). 3. Vanemad botaanikud tegid hunditubaka laiemalt mõistetud liikide puhul vahet pealiikide ja vaheliikide vahel. Pealiikideks nimetasid nad üksteisest tunnuste poolest selgesti erinevaid liike, vaheliikideks aga liike, millel võib esineda kahe või mitme pealiigi tunnuseid. Vaheliigid võivad olla tekkinud apomiktiliselt, kuid liikidest, millel esineb suguline paljunemine, võivad vaheliigid kujuneda ka hübridisatsiooni teel. Vaheliikide iseloomustamiseks rakendati mõningaid märkimisviise, mis ka käesolevas teoses, peamiselt taksoonide sünonüümika esitamisel, kasutamist leiavad. Üldiseks vaheliikide iseloomustamise viisiks on vastavate põhiliikide liigiepiteetide ühendamine kriipsuga. Näiteks et Hieracium dubium on kännasja ja õieka hunditubaka vaheliik, märgiti nii: H. dubium = cymosum–floribundum. Et õiekas hunditubakas on kolme pealiigi vaheliik, märgiti nii: H. floribundum = florentinum–auricula–collinum. Kui vaheliik on tunnustelt lähedasem ühele pealiikidest, siis kasutati märke > ja <, näiteks, et suureõisikuline hunditubakas, olles vaheliik H. armbiguum'i ja H. pilosella vahel, on lähedasem H. ambiguum'ile, kirjutati järgmiselt: H. macranthelum = ambiguum > pilosella. Hübriidide märkimiseks kasutatakse märki X nende vanemate liigiepiteetide vahel, näiteks H. flagellare = H. Pilosella X polonicum, kuid C. Nägeli ja A. Peter tähistasid hübriidsust märgiga +, näiteks H. canum = cymosum + Pilosella. Praegu on lubatud märgi + kasutamine ainult pookekimääride („pookehübriidide“) puhul. Käesolevas köites kirjeldatakse 154 Eesti NSV-s konstateeritud hunditubakaliiki. Peale selle selgitatakse nende liikide küsimust, mida meil ei leidu, kuid mida vanemate autorite eksituse tõttu meie floristilises kirjanduses mainitakse. Kirjeldatakse ka üksikuid liike, mida Eesti NSV-s ei ole leitud, kuid mis esinevad naabermail ning mille leidumist meil võiks oletada. Kõik need Eesti NSV-s mitteesinevad liigid on toodud ilma järjekorranumbrita ning on tähistatud märgiga * nende nime ees. Kõik liikide leiukohtade kaardid ja enamiku liikide joonistest valmistas A. Üksip. Väike osa joonistest on trükitehnilistel põhjustel kunstnike S. Lille ja E. Maaseri poolt autori jooniste ja herbaareksemplaride järgi ümber joonistatud. Enamiku liikide väliskuju joonistel tuuakse suurendatult ka korvõisiku üldkatte leht, mille kuju, värvus ja eriti karvasus on liikide õigeks määramiseks oluline. Võrreldes liigi väliskuju joonisega, on üldkatte lehe joonised 30 korda suurendatud. Köite toimetajaks oli A. Vaga.
Lake Peipsi 1962 (Phytoplankton samples)
(1962) Laugaste, Reet (Leg.); Laugaste, Reet (Det.); Pork, Maia (Det.); Eesti Maaülikool. Loodusteaduslikud kogud
Method: Up to 1988 the samples were preserved with formaldehyde (not neutralised), and lots of samples were spoiled: sample sediment was flaked, stuck together, or rusty. By this reason, a number of results of countings are not representative.
Lake Peipsi 1963 (Phytoplankton samples)
(1963) Laugaste, Reet (Leg.); Laugaste, Reet (Det.); Kõvask, Viive (Det.); Pork, Maia (Det.); Eesti Maaülikool. Loodusteaduslikud kogud
Method: Up to 1988 the samples were preserved with formaldehyde (not neutralised), and lots of samples were spoiled: sample sediment was flaked, stuck together, or rusty. By this reason, a number of results of countings are not representative.
Lake Peipsi 1964 (Phytoplankton samples)
(1964) Laugaste, Reet (Leg.); Laugaste, Reet (Det.); Eesti Maaülikool. Loodusteaduslikud kogud
Method: Up to 1988 the samples were preserved with formaldehyde (not neutralised), and lots of samples were spoiled: sample sediment was flaked, stuck together, or rusty. By this reason, a number of results of countings are not representative.
Lake Peipsi 1965 (Phytoplankton samples)
(1965) Laugaste, Reet (Leg.); Laugaste, Reet (Det.); Eesti Maaülikool. Loodusteaduslikud kogud
Method: Up to 1988 the samples were preserved with formaldehyde (not neutralised), and lots of samples were spoiled: sample sediment was flaked, stuck together, or rusty. By this reason, a number of results of countings are not representative.
Eesti NSV floora. 10
(Valgus, 1966) Eichwald, Karl (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut
„Eesti NSV floora“ käesolevas, X köites käsitletakse ühte üheiduleheliste rühma — seltsi Cyperales. Samuti nagu eelmistes köidetes, on ka siin aluseks A. Grossheimi süsteem, milles Cyperales on 41. selts, kuuludes harusse Cyperalia (astmesse Hypoanthophyta); seltsis on ainult üks sugukond — lõikheinalised, Cyperaceae. Seega kattuvad haru, seltsi ja sugukonna põhitunnused. Seltsi Cyperales perekondadesse kuuluvate lõikheinaliste juures paistab silma morfoloogiliste tunnuste vähene erinevus; see on eriti iseloomulik perekondadele, kuhu kuulub suurel arvul liike. Käesoleva köite käsikiri on valminud TRÜ taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedris; autor on oma töös olnud tihedas kontaktis Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi botaanika sektoriga ja kasutanud sektori herbaarmaterjale nii süstemaatiliseks läbitöötamiseks kui ka liikide leviku kaardistamisel. Joonised 1, 2 ja 67—123 on valmistanud kunstnik Melanie Arrak, joonised 3—66 kunstnik Eduard Maaser. Liikide leviku kaardistamisel on autorit abistanud taimesüstemaatika ja geobotaanika kateedri endine töötaja Miia Sarap-Priidel. Köite toimetas Liivia Laasimer.
Lake Peipsi 1966 (Phytoplankton samples)
(1966) Laugaste, Reet (Leg.); Laugaste, Reet (Det.); Eesti Maaülikool. Loodusteaduslikud kogud
Method: Up to 1988 the samples were preserved with formaldehyde (not neutralised), and lots of samples were spoiled: sample sediment was flaked, stuck together, or rusty. By this reason, a number of results of countings are not representative.
Lake Peipsi 1967 (Phytoplankton samples)
(1967) Laugaste, Reet (Leg.); Laugaste, Reet (Det.); Eesti Maaülikool. Loodusteaduslikud kogud
Method: Up to 1988 the samples were preserved with formaldehyde (not neutralised), and lots of samples were spoiled: sample sediment was flaked, stuck together, or rusty. By this reason, a number of results of countings are not representative.
Lake Peipsi 1968 (Phytoplankton samples)
(1968) Laugaste, Reet (Leg.); Laugaste, Reet (Det.); Eesti Maaülikool. Loodusteaduslikud kogud
Method: Up to 1988 the samples were preserved with formaldehyde (not neutralised), and lots of samples were spoiled: sample sediment was flaked, stuck together, or rusty. By this reason, a number of results of countings are not representative.
Eesti NSV floora. 4
(Valgus, 1969) Eichwald, Karl (koostaja); Eilart, Jaan (koostaja); Kalda, Aino (koostaja); Kask, Maret (koostaja); Paivel, Aleksei (koostaja); Talts, Silvia (koostaja); Viljasoo, Linda (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut
„Eesti NSV floora“ IV köites jätkub roosilaadsetest põlvnevate seltside käsitlemine, alates rohkeliigilisest araalialaadsete seltsist ja lõpetades mailaselaadsete seltsi mailaseliste sugukonnaga. Õite ehituses on märgata mitmeid arenemissuundi. Araalialaadsed ja madaralaadsed on kohastunud putuktolmlemisele. Neil on võrdlemisi kompaktseteks õisikuteks koondunud, kahekordse liitlehise õiekattega väikesed, mõnikord nõrgalt sügomorfsed õied. Seltse pöögilaadsed, porsalaadsed ja pähklipuulaadsed iseloomustavad redutseerunud õiekate ja urbadeks koondunud tuultolmlevad õied. Seltsidele õlipuulaadsed, emajuurelaadsed ja mailaselaadsed on jälle iseloomulik putuktolmlemine ning suhteliselt suurte üksikute või hõredateks õisikuteks koondunud liitlehise kattega õite esinemine. Materjali esitus on analoogiline eelmiste köidetega. Liikide kahesõnaline nimetamine on rangelt sisse viidud ka eestikeelsetesse taimenimedesse (erandiks on monotüüpsete perekondade esindajad). Nomenklatuurse osa vormistamisel on järgitud 1954. a. ja 1959. a. rahvusvaheliste botaanikakongresside seisukohti, kuid on arvestatud ka samas lubatud vabadust kasutada mõnede sugukondade ebareeglipärast nime ja jääda isikunimedest tuletatud liigiepiteetide puhul suure algustähe juurde. Käsitletud taksonite valikul on püütud järgida eelmistes köidetes väljakujunenud tavasid. Kultuurtaimed ja juhuslikud tulnukad on tähistatud vastavate märkidega. Liikide diagnoosid on koostatud valdavalt kohaliku materjali põhjal. Levik Eestis on kantud T. Lippmaa taimegeograafilise liigestusega kaardile (1. joon.). Levikukaardid on autorite koostatud. Kaartide koostamiseks on kasutatud nii kirjanduses ja herbaariumides leiduvaid andmeid kui ka muid materjale, eriti K. Eichwaldi ja G. Vilbaste vastavaid kartoteeke. Üldleviku iseloomustamisel on harilikult lähtutud „Nõukogude Liidu flooras“ kasutatud floristilistest valdkondadest (2. joon.). Andmed majandusliku tähtsuse kohta põhinevad enamasti kirjandusel. Põhiline töö on autorite vahel jaotatud järgmiselt: araalialised, sarikalised, kontpuulised, kuslapuulised, madaralised, uniohakalised, muskuslillelised, kaselised, emajuurelised ja ubalehelised - S. Talts, bioloogiakandidaat, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja; palderjanilised - K. Eichwald, bioloogiadoktor, professor, Tartu Riiklik Ülikool; tobiväädilised, kassitapulised, siniladvalised, vesilehelised, karelehelised ja maavitsalised - L. Viljasoo, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi noorem teaduslik töötaja; pöögilised – A. Kalda, bioloogiakandidaat, Tartu Riiklik Ülikool; koerakoolulised - S. Talts ja L. Viljasoo; porsalised ja mailaselised - M. Kask, bioloogiakandidaat, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja; pähklipuulised ja õlipuulised - A. Paivel, bioloogiakandidaat, ENSV TA Tallinna Botaanikaaia sektorijuhataja; angervarrelised – J. Eilart, Tartu Riikliku Ülikooli looduskaitse ja kodu-uurimise kabineti juhendaja. Joonised valmistasid kunstnikud Eevart Arrak, M. Arrak, E. Maaser, G. Muuga ja S. Tuulse. Köite toimetajaks oli M. Kask.
Lake Peipsi 1970 (Phytoplankton samples)
(1970) Timm, Tarmo (Leg.); Pork, Maia (Leg.); Laugaste, Reet (Det.); Eesti Maaülikool. Loodusteaduslikud kogud
Method: Up to 1988 the samples were preserved with formaldehyde (not neutralised), and lots of samples were spoiled: sample sediment was flaked, stuck together, or rusty. By this reason, a number of results of countings are not representative.
Lake Peipsi 1971 (Phytoplankton samples)
(1971) Pihu, Ervin (Leg.); Laugaste, Reet (Det.); Eesti Maaülikool. Loodusteaduslikud kogud
Method: Up to 1988 the samples were preserved with formaldehyde (not neutralised), and lots of samples were spoiled: sample sediment was flaked, stuck together, or rusty. By this reason, a number of results of countings are not representative.
Eesti NSV floora. 8
(Valgus, 1971) Eichwald, Karl (koostaja); Kalamees, Kuulo (koostaja); Kask, Maret (koostaja); Krall, Heljo (koostaja); Kuusk, Vilma (koostaja); Masing, Viktor (koostaja); Paivel, Aleksei (koostaja); Puusepp, Visolde (koostaja); Remmel, Aliide (koostaja); Talts, Silvia (koostaja); Tamm, Ülo (koostaja); Viljasoo, Linda (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut
„Eesti NSV floora“ VIII köites jätkatakse tulikalaadsetest põlvnevate seltside käsitlemist, alustades naistepunalaadsetest ja lõpetades pajulaadsetega. Et käsitletavaid seltse on kümme: naistepunalaadsed, kanarbikulaadsed, sarratseenialaadsed, linalehikulaadsed, nelgilaadsed, nõgeselaadsed, tatralaadsed, tinajuurelaadsed, nurmenukulaadsed ja pajulaadsed, siis on nende ehituses ka mitmeid erinevaid arengusuundi. Seltsis Ericales leiame peamiselt mükotroofse või saprofüütse toitumisega ja kseromorfsete tunnustega (lehtede taandareng) kääbuspõõsaid ja rohttaimi; esineb sekreedimahuteid (eriti sigimikualune meeketas). Mitmes seltsis (Urticales, Salicales jt.) on valdavad puud ja põõsad. Õied on kõigil käsitletud seltsidel tavaliselt enam või vähem aktinomorfsed, ühe- või mõlemasugulised; õiekate võib olla lihtne, kaheli või taandarenenud. Õied asetsevad üksikult või õisikutena, tipmiselt või lehekaenaldes. Tolmukad on vabad või osaliselt kokku kasvanud. Sigimik on ühe- või mitmepesaline. Vili on mari, kuivvili või vilikond, ühe või paljude seemnetega; taimed on ühe- või kahekojalised. Levinud on nii putuk- kui ka tuultolmlemine. Materjali esitus käesolevas köites on analoogiline eelmiste köidetega. Nomenklatuurse osa vormistamisel on järgitud viimaste rahvusvaheliste botaanikakongresside seisukohti. Kaheksandas köites käsitletud taksonite valik on analoogiline valikuga varasemates köidetes. Liikide diagnoosid on enamasti koostatud kohaliku materjali alusel. Liigi levik Eestis on kantud T. Lippmaa taimegeograafilise liigestusega kaardile. Üldlevikut on kirjeldatud analoogiliselt eelmiste köidetega, lähtudes „Nõukogude Liidu floora“ floristilis-taimegeograafilistest valdkondadest. Töö autorite vahel oli jagatud järgmiselt: ööõielised, reiarohulised, nelgilised ja portulakilised — S. Talts, bioloogiakandidaat, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja; naistepunalised, kanepilised ja nõgeselised — M. Kask, bioloogiakandidaat, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja; uibulehelised (välja arvatud perekond talvik), mustikalised, kanarbikulised, seenlillelised, kukemarjalised ja huulheinalised — V. Masing, bioloogiadoktor, professor, Tartu Riiklik Ülikool; uibulehelised, perekond talvik — K. Kalamees, bioloogiakandidaat, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi noorem teaduslik töötaja; Iinalehikulised — K. Eichwald, bioloogiadoktor, professor, Tartu Riiklik Ülikool; maltsalised — V. Puusepp, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanemlaborant; rebasheinalised – A. Remmel, endine Tartu Riikliku Ülikooli töötaja; mooruselised ja jalakalised — A. Paivel, bioloogiakandidaat, ENSV TA Tallinna Botaanikaaia sektorijuhataja; tatralised, tinajuurelised ja nurmenukulised — V. Kuusk, bioloogiakandidaat, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi noorem teaduslik töötaja; pajulised, perekond pappel — Ü. Tamm, bioloogiakandidaat, Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituut; pajulised, perekond paju — H. Krall, bioloogiakandidaat, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja, ja L. Viljasoo — ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi noorem teaduslik töötaja. Joonised on valmistanud kunstnikud Eevart Arrak, V. Maavara, G. Muuga ja S. Tuulse. Köite toimetas bioloogiakandidaat H. Rebassoo.
Eesti NSV floora. 5
(Valgus, 1973) Eilart, Jaan (koostaja); Kask, Maret (koostaja); Kuusk, Vilma (koostaja); Laasimer, Liivia (koostaja); Lellep, Elli (koostaja); Puusepp, Visolde (koostaja); Talts, Silvia (koostaja); Viljasoo, Linda (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut
„Eesti NSV floora“ V köites lõpetatakse mailaselaadsete seltsi käsitlemine (kuus viimast sugukonda) ning võetakse vaatlusele järgmised seltsid (A. Grossheimi süsteemi järgi): teelehelaadsed, kuuskheinaIaadsed, vesitähelaadsed, magunalaadsed, kuldkannilaadsed, kõrvitsalaadsed ja kellukalaadsed. Kellukalaadsete seltsist esitatakse käesolevas köites ainult kaks sugukonda - kellukalised ja lobeelialised, nimetatud seltsi kuuluva liigirikka korvõieliste sugukonna käsitlus aga moodustab iseseisva köite. Materjali esitus on analoogiline eelmiste köidetega. Nomenklatuurse osa vormistamisel on püütud järgida rahvusvaheliste botaanikakongresside seisukohti ning käsitletud taksonite valikul eelmistes köidetes väljakujunenud tavasid. Põhiline töö oli autorite vahel jagatud järgmiselt: vesihernelised, kuuskheinalised, kellukalised, lobeelialised - V. Puusepp, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi töötaja; raudürdilised ja huulõielised - M. Kask, bioloogiakandidaat, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja; teelehelised - E. Lellep, TRÜ botaanikaaia juhataja; võrmilised ja soomukalised - L. Viljasoo, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi noorem teaduslik töötaja; vesitähelised - L. Laasimer, bioloogiadoktor, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi botaanikasektori juhataja; magunalised, reseedalised ja kõrvitsalised - J. Eilart, Tartu Riikliku Ülikooli looduskaitse kabineti juhataja; ristõielised - V. Kuusk, bioloogiakandidaat, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi noorem teaduslik töötaja; keraslillelised, kuldkannilised, kannikeselised, begooniaIised ja vesipipralised - S. Talts, bioloogiakandidaat, ENSV TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanem teaduslik töötaja. Joonised ja levikukaardid on valmistanud kunstnikud Eevart Arrak, Melanie Arrak, G. Muuga ja Salme Tuulse. Köite toimetajaks oli S. Talts.
Lake Peipsi 1974 (Phytoplankton samples)
(1974) Laugaste, Reet (Leg.); Laugaste, Reet (Det.); Eesti Maaülikool. Loodusteaduslikud kogud
Method: Up to 1988 the samples were preserved with formaldehyde (not neutralised), and lots of samples were spoiled: sample sediment was flaked, stuck together, or rusty. By this reason, a number of results of countings are not representative.
Lake Peipsi 1975 (Phytoplankton samples)
(1975) Laugaste, Reet (Leg.); Laugaste, Reet (Det.); Eesti Maaülikool. Loodusteaduslikud kogud
Method: Up to 1988 the samples were preserved with formaldehyde (not neutralised), and lots of samples were spoiled: sample sediment was flaked, stuck together, or rusty. By this reason, a number of results of countings are not representative.
Lake Peipsi 1978 (Phytoplankton samples)
(1978) Laugaste, Reet (Leg.); Laugaste, Reet (Det.); Eesti Maaülikool. Loodusteaduslikud kogud
Method: Up to 1988 the samples were preserved with formaldehyde (not neutralised), and lots of samples were spoiled: sample sediment was flaked, stuck together, or rusty. By this reason, a number of results of countings are not representative.

Sirvi

Sirvi EMÜ loodusteaduslikud kogud Kuupäev järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud