Põllumajandus- ja keskkonnainstituut

Selle valdkonna püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2466

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 3589

Eesti taimede määraja : abiraamat sõnajalg-, paljasseemne- ja katteseemnetaimede tundmaõppimiseks
(Valgus, 1966) Eichwald, Karl (koostaja); Kask, Maret (koostaja); Laasimer, Liivia (koostaja); Parmasto, Erast (koostaja); Talts, Silvia (koostaja); Tuvikene, Heljo (koostaja); Vaga, August (koostaja); Varep, Elsa (koostaja); Viljasoo, Linda (koostaja); Üksip, Albert (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut
Käesolev käsiraamat on teatavas mõttes järjeks sellele tööle, mida tegid meie vabariigi botaanikud 1948. a. ilmunud „Taimemääraja“ koostamisel. Õige pea asus sama kollektiiv, täiendatud TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi noorte töötajatega, uue täielikuma ja kriitilisema väljaande koostamisele. Vahepealse aja jooksul pääses maksvusele uusi seisukohti nii taimeliikide piiritlemises, nimetamises ja süstematiseerimises kui ka terminoloogias. Andmed Eesti NSV ala floora liigilisest koosseisust ja mõnede liikide levikust täienesid tunduvalt. Kõik need asjaolud muutsid eri autorite poolt koostatud kollektiivse töö redigeerimise, ühtlustamise ja täiendamise keerukaks ning aeganõudvaks. Määraja on mõeldud käsiraamatuks laiale tarvitajaskonnale, eeskätt aga õpetajatele, üliõpilastele ja mitmesuguste alade spetsialistidele – agronoomidele, metsateadlastele, farmatseutidele, bioloogidele jt. Käsiraamatus on toodud diagnoosid 1732 liigi kohta, lisaks lühemaid märkusi veel 200 liigi kohta. Pikemat käsitlemist on leidnud peaaegu kõik meie kodumaisesse floorasse kuuluvad liigid, valdav osa tulnuktaimi ja rohkesti levinumaid kultuurtaimi (põllu- ja aiakultuurid, ilutaimed). Lühemate märkustega on tavaliselt iseloomustatud vähem levinud kultuurtaimi, kodumaisele floorale kaheldavaid liike ja ühekordselt leitud (kas varematel aegadel või viimastel aastatel) tulnuktaimi. Raamat pakub teatmematerjali mitmete rahvamajanduslikult eriti oluliste taimerühmade kohta, nagu kõrrelised, liblikõielised, umbrohud, ravimtaimed jt. Mürgised taimeliigid on varustatud sellekohase märkusega. Kultuurtaimed, tulnukad ja looduskaitse all olevad taimeliigid on tähistatud vastavate märkidega. Taimemääraja on üles ehitatud põhiliselt A. Grossheimi süsteemi järgi. Kirjeldused süstemaatiliste ühikute (taksoonide) kohta on antud alates sugukondadest. Perekondade kirjeldused sel juhul puuduvad, kui selles perekonnas esineb (või määrajas on toodud) üksainus liik. Liigisisestest ühikutest on mainitud tähtsamaid. Määramistabelid on dihhotoomsed (kaheks hargnevad). Iga liigi diagnoos sisaldab põhiliselt järgmised osad: liigi järjekorranumber perekonnas (ilmsed hübriidid on nummerdamata), Iiigi eestikeelne nimi, venekeelne nimi (või nimed), kehtiv ladinakeelne nimi koos autorinimega, olulisemad ladinakeelsed sünonüümid, taime eluvorm (vastava märgiga), morfoloogiline kirjeldus, kõrgus sentimeetrites, õitsemise või eoste kandmise aeg kuudes (tähistatud rooma numbritega), päritolu (kultuurtaimedel), kasvukohad, esinemissagedus. Võimalikult paljude liikide kohta on toodud joonis. Suurematest osadest on määraja jaoks koostanud K. Eichwald paljasseemnetaimede hõimkonna ning roosõieliste, sarikaliste, ristõieliste ja tatraliste sugukonnad, L. Laasimer huulõieliste sugukonna, S. Talts liblikõieliste, kareleheliste ja nelgiliste sugukonnad, A. Vaga sõnajalgtaimede hõimkonna, katteseemnetaimede sugukondade määramise tabeli ja mailaseliste sugukonna, E. Varep tulikaliste sugukonna ja A. Üksip korvõieliste sugukonna. Käsikirja redigeerimist alustas A. Vaga ja pärast tema surma jätkas M. Kask. Autorite kollektiiv palub kõiki raamatu tarvitajaid märgatud vigadest ja esilekerkinud soovidest teatada ENSV TA Zooloogia ja Botaanika lnstituuti, aadressil Tartu, Vanemuise t. 21. M. Kask
"Sümbiont-1” ja "Sümbiont-2” mõju mõnede kartulisortide mugulate kasvudünaamikale
(Eesti Põllumajanduse Akadeemia, 1984) Silla, Mai; Jõudu, Juhan; Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Kaugõppeteaduskond. Agronoomia eriala
Käesolev töö on üheks katseks kaasa aidata kartulikasvatuse tulemusrikkamaks muutmisele omahinda oluliselt tõstmata. Enne kui hakata kasutama või katsetama nn. kasvuregulaatoreid, peab olema rakendatud kõik need kartulikasvatuse põhitõed ja võtted, mis on põhjalikult läbi uuritud. Taimele peab olema kindlustatud võimalikult optimaalsed soojus-, niiskus-, valgus-, temperatuuri- ja toitumistingimused, et taim suudaks reageerida soovitud viisil tema kasvu mõjutamisele regulaatorainetega. Katsetaja püüdis neid tingimusi täita kõigi tema käsutuses оlnud vahenditega. Katse oli rajatud 1984 a. Sakus EMMTUI katsepõllule. Katses oli 5 sorti. Mugulaid piserdati mahapanekueelselt I variandis vasevitrioli 0,002 %-lise lahusega. II variandis oli 0,002 % vasevitrioli lahusele lisatud 1 ml "Sümbionti-1" 10 l lahuse kohta. III variandis oli 0,002 %-lisele vasevitrioli lahusele 10 l kohta lisatud 1 ml "Sümbiont-2". Mikroväetiste suur mõju taimedele toimib taime endofüütide kaudu stimuleerides ja selle tõttu akumuleerub järgnevatel aastatel või järgnevates põlvkondades nende positiivne mõju taimele. Vask ei ole selles mõttes erand. Olenevalt kasvukeskkonna varustatusest, võib "Sümbiontidega" koos kasutada ka mõnd teist mikrоelementi. Maksimaalsete saakide saamiseks on vaja kõikide mikroelementide optimaalset vahekorda. “Sümbiont-1" on valmistatud ženšenni (Panax ginseng) ja "Sümbiont-2" astelpaju (Hippophaë rhamnoides) juurikatest, nende taimede sümbiontsete endofüütsete seente ainevahetusproduktidest ja mõjutavad taime selle sümbiooseid endofüüte stimuleerivalt. Looduslikult eritavad neid aineid mulla mikroorganismid ja selle tõttu ongi mikrobioloogiliselt aktiivsemal mullal taimede kasv intensiivsem. Sortide võrdlemisel saadavaid tulemused sõltuvad suuresti kasvutingimustest, sest see, mis on ühele sordile optimaalne ei ole seda kaugeltki teisele sordile, sellega on seletatav nn. põldresistentsus. "Sümbiontide" mõjul algul pealsete kasv kiirenes, kuid mugulate moodustumise algusest peale jäid maha "Sümbiondita" variandist nii kasvukõrguse kui massi osas, peamiselt varte väiksema massi tõttu. Pealsetele oli suurem “Sümbiont-1" mõju. Ilmnes lehemädaniku hilisem areng mõne päeva võrra "Sümbiont-1" ja veel rohkem "Sümbiont-2" mõjul. See mõju oli tugevam 'Sulevile' ja 'Priekuli varajasele'. Mugulate koguarv on "Sümbiont-1" mõjul olnud suurem kõikidel sortidel. Mugulate arvu ja eriti 50-100 g mugulate arvu suurenemine on suure praktilise tähendusega, sest samal ajal kui paraneb kartuli seemnemugulate kvaliteet nende suurenenud mükotroofsuse tõttu, suureneb ka seemneks sobivate mugulate arv, mis teeb reaalseks "Sümbiontide" perspektiivse kasutamise seemnekasvatuses abinõuna, mis aitaks säilitada termoteraapia ja meristeemeetodi abil saadud head tugeva elu- ja saagivõimega haigusvaba sordiseemet. Suurte ja keskmiste (üle 50 g) mugulate arvu tõstis 'Adrettal', 'Anel' ja 'Mavkal' kõige rohkem "Sümbiont-1", 'Sulevil' ja 'Priekuli varajasel' "Sümbiont-2", kuid üldkokkuvõttes oli see mõju "Sümbiont-1" suurem, ületades kontrolli 0,3-0,9 võrra. Seemneks sobivate 50-100 g mugulate arv suurenes kasvu algul mõlemate "Sümbiontide" mõjul, kuid kasvu lõpul oli see 'Adrettal' ja 'Anel' muutunud negatiivseks, suurte (üle 100 g mugulate) osatähtsuse tõusu tõttu neil sortidel. Neil sortidel on oluline koos "Sümbiontidega" kasutada muid võtteid, mis vähendavad mugulate massi suurema paljunduskoefitsendi kaudu. Mugulasaaki on kasvu algul rohkem suurendanud "Sümbiont-1" sortidel 'Adretta', 'Sulev' ja 'Priekuli varajane'. 'Anel' on teisest võtmisest alates olnud suurem mõju mugulasaagile "Sümbiont-2". 'Mavkal' on viimasel võtmisel olnud suurem "Sümbiont-1”-ga variandi mugula saak. Kõigi sortide keskmiselt on suurem mõju mugulate saagile olnud "Sümbiont-1"-l. Ka suurema tärklisesaagi on andnud "Sümbiont-1" kasutamine. Viimasel võtmisel on suurem mõju olnud 'Adrettale', 'Anele' "Sümbiont-2"-l. Suurim mõju tärklise saagile oli "Sümbiont-1"-l sordile 'Sulev' (53,75%) ja "Sümbiont-2"-l 'Adretta' tärklisesaagile (52,1%). Kaubanduslikku saaki on rohkem tõstnud kasvu algul "Sümbiont-1" ('Mavkal' "Sümbiont-2"). 'Anel' kaubanduslikku saaki, alates 3-st võtmisest, on rohkem tõstnud "Sümbiont-1". 'Adrettal' on kaubanduslikku saaki kogu kasvuperioodil kõige rohkem tõstnud "Sümbiont-1", 'Mavkal' "Sümbiont-2" (kasvu lõpul "Sümbiont-1"). 'Sulevil' alates teisest võtmisest "Sümbiont-1", samuti 'Priekuli varajasel' (viimasel võtmisel "Sümbiont-2"). Tööstusele tärklise tootmiseks kasvatatava kartuli tootmisel (sordid 'Mavka' ja 'Sulev') samuti söödakartuli kasvatamisel ilmselt on efektiivsem "Sümbiont-1", suurema positiivse mõju tõttu kuivaine ja tärklisesisaldusele ja mugulasaagile neil sortidel. Igale sordile on iseloomulik tasuvaim võtmisaeg sõltuvalt realiseerimishinna ja enamsaagi vahekorrast. Suurima maksumusega saak rbl/ha Sort / Võtmine / Maksimaalne maksumus / Tasuvam preparaat / Preparaadi tasuvus 'Adretta' 70 päeval 11562 "Sümbiont-1" 62 kordne 'Ane' 90 päeval 9324,4 "Sümbiont-2" 69 kordne 'Mavka' 80 päeval 8962 "Sümbiont-2" 65 kordne 'Sulev' 70 päeval 10987,5 "Sümbiont-1" 77,3 kordne 'Priekuli varajane' 60 päeval 8438 "Sümbiont-1" 95 kordne "Sümbiontide" kasutamisel tuleks edaspidi silmas pidada nende erinevat mõju nitraatide sisaldusele taimes, mõnel sordil vähendab nitraatide sisaldust üks "Sümbiont", mõnel teine. Samuti on, kui arvestada Sr-90 korrelatsiooni kaltsiumi sisaldusega, mõju strontsiumisisaldusele erinevatel "Sümbiontidel" erinevatele sortidele erinev. Et "Sümbiondid" on mittemürgised, on neil suur tähtsus ka taimede enesekaitse omaduste tõstmise kaudu realiseeruvas mürgiste taimekaitsevahendite kasutamise vähenemises.
Агротехника родиолы розовой (Rhodiola rosea L.) в условиях Эстонской ССР : учебно-методическое руководство
(Эстонская сельскохозяйственная академия, 1988) Heintalu, Aleksander
Учебно-методическое руководство.
Saaremaa tingimustele sobivate sööda- ja ravimtaimede agrotehnika : lepingulise teadusliku uurimistöö nr. 78 1989. a. aruanne
(Eesti Põllumajanduse Akadeemia, 1990) Heintalu, Aleksander; Reimets, Evald; Karolin, Meeme
Põhiliste põllukultuuride, mis enamikus on ka söödakultuurideks, kõrval on kerkinud vajadus ka sööda- ja ravimtaimede järele. Seda tingib loomakasvatuse intensiivistamine, samuti ka loomade võimalus omale vabalt sööta valida. Eestis on küllaldaselt väikese viljakusega ja kiviseid põlde, mis on sageli sobivad sööda- ja sööda-ravimtaimede kasvatamiseks. Uurimistöö ülesandeks oli ravimsöödakultuuride bioloogiliste iseärasuste, kasvutingimuste nõuete väljaselgitamine, uute kultuuride ja sortide kasutusvõimaluste uurimine, samuti ka kultuuride kooskasvatamise uurimine. Detailsema uurimise all oli aruandeaastal muguljumikas. Teaduslikku uudsust pakub kuldjuure agrotehnika. Kuldjuur kuulub uute väärtuslike põllumajandustaimede hulka. Ta on vitamiinide ja proteiini perspektiivne allikas, teda kasutatakse söödalisandite toniseerijana looma- ja linnukasvatuses. Uudsed kultuurid on ka muguljumikas, ženšenn, araalia, anžuur jt. Uurimistöö tulemusena on antud soovitusi ravim-söödakultuuride agrotehnika kohta, rajatud katsepõlde. Uurimistöö tulemustest on ette kantud EPA Agronoomiateaduskonnas ja majandeis. Valmimisel on artikkel muguljumika kohta.
Eesti seenestik
(Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituut, 2000) Hanso, Märt; Järva, Leili; Jürisson, Ilmar; Kalamees, Kuulo; Karis, Harry; Kask, Kalju; Kastanje, Veiko; Kullman, Bellis; Leenurm, Kadri; Liiv, Vello; Lõiveke, Heino; Noor, Heino; Normet, Thea; Parmasto, Erast; Põldmaa, Kadri; Raitviir, Ain; Ramst, Uve; Ruubas, Indrek; Sarv, Jaan; Soobik, Peeter; Suija, Ave; Sõmermaa, Anne-Liis; Vaasma, Mall; Vahter, Herman; Veldre, Sven; Öpik, Maarja; Kalamees, Kuulo; Štšukin, Georg
Seentel on looduses oluline osa - orgaanilise aine lagundajatena on nad asendamatud ökosüsteemide aineringes. Niiviisi osalevad seened ökosüsteemide sekundaarses produktsioonis, luues ühtlasi maakera loodusressursse. Inimese praktilises tegevuses on seentel tohutu tähtsus nii negatiivses kui ka positiivses tähenduses. Piisab, kui mõelda söödavatele, sealhulgas viljeldavatele seentele, mitmesuguseid keemilisi aineid produtseerivatele liikidele, ravimseentele, mürkseentele, mükooside tekitajatele, fütopatogeensetele seentele, hallitusseentele jpt. Seepärast väärivad seened igakülgset tundmaõppimist ning oma igapäevases tegevuses tuleb meil nendega tõsiselt arvestada. Eesti territoorium pakub seente leviku uurimise seisukohast laialdasemat huvi Euroopas tervikuna. Tänu Eesti looduslikele (botaanilistele, geograafilistele, geoloogilistele) iseärasustele on meie ala omapäraseks ristumiskohaks boreaalsete ja nemoraalsete, mõningal määral ka pontiliste seeneliikide areaalidele. Seetõttu on Eesti seenestik koosseisult mitmekesine ja liigirohke. Eesti seentest on kahe sajandi vältel kirjutatud hulgaliselt nii teaduslikke kui populaarteaduslikke töid. Viimastel aastakümnetel on ilmunud rida raamatuid mitmesuguste seenerühmade kohta, sealhulgas ka ülevaated meie parimate söögiseente perekondadest. Kõiki Eesti suurseeni käsitlev raamat “Seened” (koostaja K. Kalamees) ilmus juba 1966. aastal. Eesti pisiseeni laiemale üldsusele tutvustavat kirjandust on seevastu napilt, ometi on näiteks seente poolt põhjustatud taimehaiguste tundmine nii põllumajandus- kui metsamajanduspraktikas väga oluline. Eesti seente loend on meil küll ilmunud juba kahe raamatuna “Eesti seente koondnimestik” (Järva & E. Parmasto, 1980; Järva, I. Parmasto & Vaasma, 1998), kuid need mõlemad kujutavad endast seeneliikide kommentaarideta nimestikku koos viidetega vastavale kirjandusele (kuni aastani 1990). Käesolev raamat annab ülevaate umbes 4/5 Eestis kasvavatest seeneliikidest, püüdes seejuures neid lühidalt iseloomustada süstemaatiliselt, ökoloogiliselt, levikuliselt, bioloogiliselt ning kasu või kahju seisukohast inimesele. Lisaks sellele on raamatus iseloomustatud erinevaid seente kasvukohatüüpe Eestis, meie seente geograafiat, ökoloogiat, seenekaitset ning seente osa inimese elus. Paraku ei ole probleemide käsitlus raamatus siiski täielik, kuna Eestis ei ole veel mitmeid seenerühmi nimetatud küsimustega seonduvalt läbi uuritud. Nii on näiteks toitumisrühmade, kasvukohtade ja levilatüüpidega seotud üldistav analüüs meil seni tehtud vaid lehikseente osas. Käesolev raamat on teaduslik teatmeteos Eesti seentest. See ei ole ei määraja ega mükoloogia õpik ning seetõttu ei leia siin põhjalikku käsitlemist seente ehituse, bioloogia, paljunemise ja eluviisi probleemid. Neid küsimusi vaadeldakse üksikute seenerühmade juures vaid sedavõrd, kuivõrd nad osutuvad vajalikuks Eestist leitud seente iseloomustamisel. Mükoloogiline oskussõnastik hõlbustab raamatu kasutamist. Võimalikult täpselt on raamatus seeneliikide kõrval viidatud ka nende peremeesorganismidele koos ladinakeelsete nimetustega. Eesti kodumaistele puu- ja põõsaliikidele, levinumatele köögi- ja põlluviljadele, viljapuudele ja marjapõõsastele ning samuti kodu- ja metsloomadele on tekstis viidatud ainult eestikeelsete nimedega, vastavad ladinakeelsed nimed tuuakse eri nimestikuna raamatu lõpus. Raamatu töömahukast ning aegavõtvast kirjutamisest, koostamisest ja toimetamisest on osa võtnud palju kutselisi ja mitmeid harrastusmükolooge, samuti teistegi erialade esindajaid. Raamatu koostajana ja peatoimetajana avaldan siirast tänu kõigile autoritele ja kaastoimetajatele, ingliskeelsete tekstide tõlkijale M.Roosile ning keelelisele korrektorile M. Johansonile, CD versiooni tegijale ja kujundajale I. Kübarsepale. Raamatu failide esialgse töötlejana väärib kahtlemata tänu OÜ Eesti Loodusfoto. Oma käsikirjaliste materjalide kasutamise võimaldamise ning samuti kaastöö eest mitmete erinevate lõikude sisulisel täiendamisel ja parandamisel pälvivad lisaks neile tänu A. Jakobson, K. Jürgens, A. Kalamees, L. Kalamees, M. Laane, T. Randlane ja I. Saar. Käsikirja teksti trükkimise ja vormistamise eest väärib siirast tänu M. Vaasma. Eriline tänu kuulub posthuumselt raamatu illustraatorile kunstnik Georg Štšukinile, kelle sule ja pintsli alt on tulnud värvitahvlid ning mustvalged joonised.
Eestimaa looduse uurimine Zooloogia ja Botaanika Instituudis : [bibliograafia 1948-2000]
(Zooloogia ja Botaanika Instituut, 2000) Rahi, Märt
Zooloogia ja Botaanika Instituudi asutamine langes aega, kus kutseliste eluslooduse uurijate väikeservuline kogum Eestis oli kõvasti kokku kuivanud. Kujunemisjärgus oleva 1938. aastal asutatud Eesti Teaduste Akadeemia tegevuse lõpetas ENSV Valitsus 1940. a. ja teaduslike koolkondade normaalse töö katkestas Teine Maailmasõda. 1944. a. sügisel lahkusid Eestist paljud haritlased. Kõrgema bioloogilis-loodusteadusliku haridusega inimeste arv oli kahanenud 100 piirimaile, neistki enamus kooliõpetajad. Luua sellisel ajal uurimisinstituut oli küllalt julge otsus. Eesti NSV Teaduste Akadeemia asutamisel nähti ette moodustada Akadeemia Bioloogia- ja põllumajandusteaduste osakonnas Bioloogia Instituut, mis sai teoks Tartus 1947. a. jaanuaris. Uus instituut paiknes praeguse Balti Kaitsekolledzi hoones Riia tänaval. Mõni aasta hiljem - 1952. a. kevadel, kui haldusreformi käigus moodustatud Tartu oblasti valitsus vajas administratiivhoonet, tuli instituudil sellest majast lahkuda ning uueks asukohaks sai hoone Aia (Vanemuise) tn. 21. Oma praeguse nime -Zooloogia ja Botaanika Instituut - sai instituut 1952. a septembris Asutamisel, kui töö põhieesmärgiks oli Eestimaa looduse inventeerimine oli Bioloogia Instituudi koosseisus 4 sektorit: botaanika sektor, hüdrobioloogia sektor, metsasektor ning zooloogia sektor ja zooloogia muuseum Aia (praegune Vanemuise) tn 46. Järgnenud aastakümnetel on instituudi struktuur mitmetel põhjustel läbi teinud hulga muutusi. Olgu siinkohal toodud mõned näited. Aastatel 1958-1962 oli instituudi alluvuses Tallinnas asuv mereihtüoloogia laboratoorium koos välibaasidega Pärnus ja Kihnus, 1963.aastal eraldus instituudist metsasektor, mille baasil moodustati Metsandusliku Teadusliku Uurimise Laboratoorium. 1964. a. läks Tartu Ülikooli alluvusse Zooloogiamuuseum. 1968-1977 oli instituudi koosseisus protozooloogia sektor, mis hiljem liideti Eksperimentaalbioloogia Instituudiga Tallinnas. 1983. a. läks Tartu Riikliku Ülikooli koosseisu süsteemökoloogia sektor ja 1992. a. EPMÜ Taimekaitse Instituudi koosseisu eksperimentaalentomoloogia töörühm. Aastakümneid kuulus instituudi koosseisu Loodusuurijate Selts. Omanikke on vahetanud välibaasid, statsionaarid jne. Seega on instituut olnud taimelavaks mitmetele tänastele uurimisasutustele, kaotamata sealjuures iseenda teadusliku töö kvaliteedis. Ümberkorralduste taustal on instituudi majanduslik olukord tasapisi muutunud. 1963. aastal sai uue peahoone Võrtsjärve Limnoloogiajaam, endise Meditsiinikooli hoones Veski tänaval avati 1976 Baeri Muuseum. Instituudi praegune peahoone Riia 181 valmis 1983. aastal. Bioloogiliste kogude tarbeks alustati 1990. aastal uue hoone ehitust peahoone naabruses, kuid rahalised raskused seiskasid ehitustööd juba aasta möödudes ning hiljem sai sellest hoonekarbist Tartu arestimaja. Instituudi aastakümneid kestnud ruumiline killustatus lõppes 1995. a. sügisel, kui peahoonesse kolisid Vanemuise 21 asunud raamatupidamine ja zooloogilised kogud. 1995.a. lahutati ZBI Eesti Teaduste Akadeemiast. 1997.a. sügisel pärast aastaid kestnud läbirääkimisi Tartu Ülikooliga ühines ZBI Eesti Põllumajandusülikooliga. 1998. a. algusest seob instituuti Eesti Teaduste Akadeemiaga assotsioatsioonileping. Vaatamata restruktureerimistele, ühendamistele ja lahutamistele on instituudi teadustöö kõige olulisemaks objektis olnud Eestimaa loodus. Seda nii fundamentaalkui ka rakendusuuringutes. Siin on võimatu mingit osa eriti esile tõsta haavamata teisi. Uuritud on kõiki Eestimaa kooslusi: märgalad (sood ja rabad), niidud, metsad, siseveekogud, Läänemeri - kõikide nende kohta on kogutud hulgaliselt kompleksset teaduslikku materjali. Instituudi asutamisest alates on uuritud nii taimestiku, loomastiku kui ka seenestiku kujunemislugu, liigilist koostist ja koosluste toimemehhanisme. Rakendusuuringutes on välja töötatud järvede kalamajandusliku kasutamise alused, soovitusi on antud looduskaitsealade moodustamiseks, kaitse eeskirjade väljatöötamiseks jne. Instituudi uurimistöö ühe tulemusena on tekkinud neli suurt loodusteaduslikku kollektsiooni · Mükoloogiline kogu e. fungaarium. sisaldab ca 160 tuh säilitusühikut. See on maailma suurim Põhja-Aasia ja Siberi seente kogu, mitmete rühmade seas maailma kogude esikümnes, suurim Eesti seente kollektsioon. · Seenekultuuride eluskollektsioon. Sisaldab ca 1500 polüspoorset seenetüve (isolaati) ning ca 750 puitulagundavate monospoorsete seente kultuuri. Materjal: Kaug-Idast, Kesk-Aasiast, Eestist. · Kõrgemate taimede ja sammalde kogu (herbaarium). Üle 145 tuhande herbaarlehe ja 20 tuhat sammalde ümbrikut. Lisaks ca 6.5 tuhat lehte K.E. von Baeri personaalherbaariumis möödunud sajandi keskpaigast. Suurim Eesti floora-alane andmepank. · Entomoloogilised kollektsioonid. Sisaldavad ca 400 tuh säilitusühikut putukaid ja 500 eks ämblikke. Kogus on 218 holotüüpi (s.o. liigi esmakirjeldamie alust, ehk tüüpeksemplari, mis on liigi etaloniks kogu maailmas). Päritolu: Eesti, PõhjaAasia, Kaug-Ida, Kesk-Aasia. Eestimaa looduse uurimistulemused on publitseeritud monograafiliste ülevaadetena ja määrajatena. See on ainulaadne tegevusvaldkond, mis määrab instituudi koha Eesti üldises kultuuripildis. Instituudi töötajad on koostanud (või osalenud selles töös) kõik Eesti taimemäärajad, valdava enamiku üksikute looma-, taime ja seenerühmade määrajatest ja neid käsitlevad monograafiatest, lisaks rohkesti populaarteaduslikke raamatuid ning publikatsioone meie looduse kohta. Originaalset eestikeelset loodusraamatut on Zooloogia ja Botaanika Instituudis kirjutatud kokku rohkem kui 30 000 lehekülge. Mahult on see võrreldav 42 "Eesti Entsükolpeedia" köitega. Kui palju on see toonud tudengeid loodusteaduste juurde on raske hinnata kuid vaieldamatult on see ilmunud kirjandus meie rahva kultuuri lahutamatu osa, mille alusel hinnatakse meie ühiskonna üldist kultuuritausta. Viimaste aastate kirjastamistegevus on järginud turumajanduse reeglistikku, mis omakorda eeldab täpsemat sihtgruppide valikut. Vajalikud on nii laiemale lugejaskonnale mõeldud määrajad kui ka erineval tasemel õpikud-käsiraamatud, mis on eelduseks eestikeelse oskussõnavara arengule. Paraku on siiani määratlemata selle tegevuse finantseerimise printsiibid. Järgnevas kronoloogilies nimestkus on valik ZBI töötajate poolt kirjutatud loodusraamatutest.
Биология и агротехника лечебных и лечебнокормовых культур в частности родиола розовая Rhodiola rosea L., рапонтика сафлоровидного Rhaponticum carthamoides (Willd) Iljin, анзура Allium suvorovii Regl. x Allium giganteum Regl. на минеральных почвах Эстоний [i.e. Эстонии]
(2000) Heintalu, Aleksander
Antud töö on dissertatsioon teaduste doktori (doctor emeritus) kraadi taotlemiseks ja kajastab kokkuvõtlikult katsete tulemusi, mis on tehtud ajavahemikul aastatel 1969(74)-1993. Katsed kestavad edasi. Katsed ja uuringud läbisid: Roosilõhnaline radioola / (Rhodiola rosea L.); Muguljumikas (Altaist) / (Rhaponticum carthamoides (Willd) Iljin); Lauk Ansuur Kesk-Aasiast / (Allium suvorovii Regl. x Allium giganteum Regl.); (lisaks Zen-Zen katsetes 1971-78). Katsete ülesandeks oli introdutseerida ja kultuuristada Eesti tingimustes kasvatatavaid haruldasi ja harvaesinevaid ravimtaimi, mis nende looduslikus areaalis on tänapäevaks praktiIiselt hävitatud. Selleks on töötatud välja optimaalne agrotehnika Põhja-Euroopa, eelkõige Eesti mullastiku tingimustes, millest võivad kasu saada ka teiste maade rahvad, kelledel on samaväärsed mullad. Kuni 1994 aastani polnud neid taimi peale muguljumika maailmas kultuuridena kasvatatud. Tööde-katsete käigus on uuritud antud taimede bioloogiat, väljatöötatud agrotehnika ning loodud nende taimede genofond edaspidiseks kiireks paljundamiseks ning kasvatamiseks. Kusjuures on selektsiooni ja ristamiste kaudu aretatud nende taimede uued kloonid ja paljundatud kloonimisega, mille seemned annavad juba 96-98% identseid, uusi kultuuristatud taimi. Kõik taimed läbisid: 1. Biomorfoloogilised uuringud 20-25 aastat. 2. Paljundatud taimematerjalile töötati välja agrotehnika, nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. 3. Töötati välja rodioola, ansuuri ja teiste kultuuride (kummel, maasikas jm) kasvatus biotsönoosis, sest monokultuurina läheks nende kasvatamine väga kalliks. Taime preparaate katsetati ka loomade, lindude ja kalade peal: näiteks loomade vastupanu leukoosi haigestumisel suurenes 30-40% (nad ei haigestunud). Lindudel suurenes adaptsioon radioola kasutamisel 5-7% ja ansuuri kasutamisel 8-11%. Vikerforelli kasvatamisel suurenes kaladel eluskaal esimesel eluaastal 1,7 korda võrreldes kontroll grupiga. Inimestega tehtud katsetel täheldati, et rodioola preparaadi tarbimisel kannatavad nad rohkem radiatsiooni ilma letaalse lõputa, seejuures väheneb järsult metastaaside kasvukiirus pahaloomuliste kasvajate juures, (sellest ka antud katsete salastatus endises NSVL-is, neil oli strateegiline tähtsus). Kuna need taimed on tugevad immuunsuse tõstjad, saab neid kasutada ka immuunsusdefitsiitsete haiguste korral. Muguljumikat kasutatakse põrsaste, pullide (sugupullide), lindude, karusloomade, sugutäkkude jne. sugulise võimekuse tõstmisel. Katsed näitavad, et ka inimeste frigiidsuse ja impotentsuse puhul, mis on seotud sperma ja munarakkude elulisuse vähenemisega omab ta tervendavat mõju - suurendab järsult spermatosoidide arvu ja teeb elujõulisteks põletikulistest munasarjadest tulevad munarakud. Antud taimed vähendavad loomadel ahtrust esimesel laktatsiooniperioodil 15…17 pluss/miinus 0,83 % ja teisel ning kolmandal - 4-7 %. Selle töö (raamatu) abil on võimalik antud kultuuride igakülgne kasvatamine Eesti erinevais mullastikes ning mujal sarnastes tingimustes. Töö on kokkupandud mitte kultuuride lõikes, vaid agrotehnika järgi, et hoida ära iga kultuuri juures eraldi agrotehniliste katsete üksikasjalikku kordamist. A. Heintalu
Mitmeliigiliste põõsasribade rajamine
(Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, 2001) Moor, Ulvi (koostaja); Mikk, Merit (koostaja); Peepson, Argo (koostaja)
Paljudes Lääne-Euroopa riikides on põllumajandusmaastikega seotud loomade, lindude ja putukate arvukus ning liigirikkus põllumajanduse intensiivistamise tagajärjel tuntavalt vähenenud. Viimasel ajal on järjest rohkem loodusliku tasakaalu tähtsust teadvustatud ja kulutatakse ulatuslikke summasid, et hävitatud ökosüsteeme taastada. Kuigi Eestis pole see probleem veel kuigi terav, tuleks siiski piirkondades, kus põllud on järjest suurenenud ja looduslikud elupaigad hävinud, pöörata rohkem tähelepanu looduslikule mitmekesisusele. Ühe võimalusena aitab seda suurendada põõsasribade rajamine. Põõsasribadel on mitu nii ökoloogiliselt, esteetiliselt kui ka põllumajanduslikult olulist funktsiooni: loodusliku mitmekesisuse tagamine ja maastikupildi mitmekesistamine, loomulikult ka mullaerosiooni vähendamine ja soodsa mikrokliima loomine põldudel. Siia lisandub paremate võimaluste loomine mitmetele teistele maamajandustegevustele nagu taluturism ja mesindus.
Käibemaks ja selle rakendamise praktilisi probleeme
(Eesti Põllumajandusülikool, 2005) Zeiger, Peedu; Lehtsaar, Jüri (juhendaja); Soe, Heidi (juhendaja); Eesti Põllumajandusülikool. Majandus- ja Sotsiaalinstituut
Unlike a lot of other taxes value-added tax (VAT) has an impact on most people, who are either tax bearers or taxpayers. Taxation should be considered the sign of independence of the state. Taxation is also a part of the general fiscal and economic policy of the state. Tax collection into the state budget makes it possible to fund public expenditures and redistribute income. Taxation forms an economic measure as well. It can be used to affect consumption, increase saving and develop the structure of the business sector. Knowing the principles of taxation is an essential factor in expanding entrepreneurship. As to taxation, the legislation in Estonia does not provide the agreements with tax authorities and the neglect of the taxation conditions may cause irrecoverable loss to the economic agents. Tax policy makes it possible to influence the welfare of different social groups. Tax application can bring about essential social differentiation, but its purposeful and rational application, which is based on comprehensive studies, may relieve it. The aim of the present paper is to study the value added tax, one of the bestregulated taxes in the European Union, and some practical aspects and problems of its imposition in Estonia. The paper as a whole is innovative as it includes a survey of the history of VAT, the analysis of the terminology and most essential problems in imposing the VAT and the methodology used in making special arrangements. The paper also comprises formulas devised by the author and combined into integrated computing methods. These methods are used for calculating VAT in travelling services special arrangements. The novelty of the current paper is emphasized by the analysis made by the author concerning the possibility of VAT rate reduction for food and non-alcoholic beverages and its impact on the household welfare in Estonia. The current paper is compiled as textbook – monograph. In order to perform the analysis, the author has set the following objectives: • study the theoretical basis of taxation and consumer taxes and the historic development of VAT imposition; • analyse the terminology used in VAT Act and some practical problems in imposing the VAT; • analyse the impact of a decrease in the VAT rate on the household welfare. The present paper analyses the history of VAT as a general consumption tax in two different economic regions in the world — in the United States of America and the European Union. The author of the paper has also analysed different factors that have an essential impact on taxation. The concurrence of political decisions and legislative acts on the taxation policy as well as on the taxpayer’s well-being was under observation. The paper presents an analysis of the changes induced by VAT reduction on the income of the households as compared to alternative variants. As an alternative, the impact of an increase in the basic exemption on the household income has been studied. The paper has a practical value for the standpoints presented in the paper are not restricted only to the explanations in the problematic areas but offer a practical solution as well. Practical problems are illustrated with explanatory drawings and examples, which make it possible to get a consistent overview of the principles handled. Opinions of recognised experts and researchers on VAT have been taken into account when compiling the paper. Legislative acts regulating the application of VAT or having an essential importance in its application have been looked into. In order to draw up the comparative and empirical analyses, data on the structure of household expenditures from Estonian Statistical Office, United Kingdom Government Statistical Service, Latvian State Statistical Bureau and the Lithuanian Department of Statistics were studied. In order to achieve the objectives set the following steps have been taken: 1. the theoretical basis of taxation in general and consumption taxes was studied; 2. the history of VAT and the reasons that influenced its application or its deferment were looked into; 3. the terminology used for VAT, as well as the practical problems of VAT levy were analysed; 4. the impact of a decrease in VAT reduction and an increase in the basic exemption on the well-being of households was analysed. There are three chapters on this paper Chapter I of the thesis gives an overview of taxation as a sign of an independent state and a part of general economic policy. The overview mostly draws upon taxational and legislative acts regulating taxation and standpoints of taxation experts and researchers. It also expands on the history of VAT imposition in two different economic regions –the United States of America and the European Union. It is analysed why VAT in the given region has been levied or its imposition has been postponed. Chapter II concentrates on the terminological analysis and on solving some practical problems concerning the VAT. Terminological analysis mostly elaborates on the necessity to rename the name of the VAT and Value-Added Tax Act valid in Estonia at present (käibemaks and käibemaksuseadus, respectively) pursuant to the taxation principles derived from the conception of added value. When studying the problems concerning VAT imposition the author of the present paper has paid attention to the bottlenecks encountered in practice. The paper also provides explanations to preclude causes of its origin in the future. In Chapter III the author has studied the effect of tax reduction on the household income. In course of the study a comparative analysis was carried out where the pecuniary savings derived from tax reduction formed a basis for the analysis. As an alternative, pegging basic exemption to the bottom rate of gross earnings and its impact on the household income was studied. The brief summary of the conclusions is as follows: History. The taxation of consumption was first paid attention to in Europe in the 16th century. A counsellor to the Spanish king, Duke Alba, had an idea to levy a tax on the local commodity exchanging. In addition to the price, an obligatory sum was to be imposed on all goods that the vendor would transfer to the state (e.g. tenth penny tax). But such suggestions caused a riot among the people and were never put in practice. At the beginning of the 20th century, in 1918, the United States discussed the possibility of consumption tax introduction, but consumption was first taxed only in 1930s. The introduction of a common VAT system in the European Union can be explained by a number of reasons, which include: the harmonisation of indirect taxes and the avoidance of the cumulative effect of progressive taxes, guaranteeing independent taxation both in national level and between the member states, the formation of a common basis which forms a basis for pooling capital for the common budget. An essential factor that would disfigure the administration of the budget of the EU by the member states is the destination-based taxation of consumption valid at present. Pursuant to this principle those member states whose import of goods surpasses export have a heavier burden in implementing the budget. Transition to the ’country-of-origin’ principle is very difficult because it would mean a substantial increase in the tax burden of exporting countries and smaller countries that import most of their commodities would lose an essential part of their present sales tax revenues. Harmonisation is still going on as a system for tax revenue payments satisfying all member states has not been worked out yet. Till then the relatively complicated and full of exceptions transitional provisions that are constantly being changed will be valid. The common value added tax imposed in the European Union as a consumption tax makes it possible for the member states to establish common rules, which might, in some cases, injure the interests of the member states. One of such example might be the imposition of common VAT from January 1, 2006. In the United States of America the most widespread consumption tax (in 45 states) is retail sales tax. The biggest industrial country in the world has not imposed VAT on the central governmental level. This can be explained by both political reasons and the federal system of government: • VAT imposed by the central government would restrict the member states in collecting sales tax • The levy of VAT may establish a new “money machine of the central government” that would make it possible for the central government to spend more money on governance and increase tax rates. Terminology and practical problems The term ‘turnover tax’ is misleading because turnover tax is a cumulative tax, whereas VAT is not a cumulative tax. The term should be harmonised with the principles of the tax. It is also necessary to harmonise the terminology applied in legislation with the actual content of the term. ‘Turnover’ tax should be renamed value added tax, in short VAT. Opposition to the change in the name of the tax is not justified. David Williams, a Professor at the London University, seeing the rapid development of the VAT suggested already in 1996 for the states imposing VAT that they should harmonise the term with the concept of the tax. When talking about taxation objects, the term ’turnover’ cannot be interpreted as an alienation transaction. In case of VAT ‘turnover’ can be interpreted as a result of an action or a deed. It can be the thing or the value that is taxed. The term ‘turnover’ in the form of a VAT differs from the revenue from sales applied in accounting. The objects of VAT are not transactions but the passing of a good in the process of transaction. Professor Williams acknowledges that naming the transaction VAT has caused several problems. In English the word «supply» is used. Its translation into Estonian, when bearing in mind VAT would be ‘tarne’ (supply, delivery) which quite often does not foresee passage of ownership or title. The moment of delivery marks the moment of handing over the goods. In sense of VAT the sale of basic assets and other irregular transactions that the accounting office handles as sundries may qualify as turnover.There are two foundations that determine the time for the formation of turnover and rendering a service: • dispatch of goods, providing a service • total or partial payment for the goods or services. Time for “intra-community supply” and “intra-community acquisition” differs from the principles mentioned above because intra-community supply and acquisition are considered being originated on the 15th of the month following the dispatch or arrival of the goods or services, or on the date the invoice was issued, if it the latter was performed earlier than the 15th. In this case there are two criteria for determining the time for turnover generation: • dispatch of goods • or issue of the invoice. In practice, the date on which the invoice was issued should form the basis for the determination of the intra-community turnover generation. The invoice should be issued within seven days from the dispatch of goods. Dispatch of goods and rendering them accessible will form a basis on the occasion only when the invoice has not been issued by the 15th of the following months. Tax levied on travelling service as a special arrangement is quite new in Estonia and the common methodology in some aspects is still being elaborated on. Special arrangements in the taxation of travelling services are imposed on the end-customers Following the principles of special arrangements the turnover of the travel agencies offering the service is only the add-on percentage or marginal of the price the travel agency has added to the goods or services when reselling to the traveller. The author of the present paper has explained the main principles in the introduction of the special arrangements and given guidelines and formulas devised by the author for the application of integrated computing methods. The impact of the VAT reduction on the household welfare In order to examine the impact of the VAT rate reduction for food and nonalcoholic beverages on the household income the author of the paper has carried out current analysis in two stages. In the first stage the author has examined which would be an alternative variant that would influence the most households in Estonia if amendments are made in income tax. In the 130 second stage the result of first stage is compared with the expected result of the VAT rate reduction for food and non-alcoholic beverages. The author of current paper is on opinion that the VAT rate reduction for food and non-alcoholic beverages in Estonia is not argumented when alternative variants are applied. The author finds that one of the possible alternatives could be binding the basic exemption in Estonia with the minimum gross wage established by Estonian government. In addition to the application of alternative variants there are other counterarguments to the reduction of VAT on foodstuffs: • the proportional expenditure on foodstuffs in the household consumption expenditures would decrease; • the consumption expenditures structure in the household would change and the relative importance of foodstuffs in the total consumption expenditures would decrease; • the VAT underpayment to the government budget brought about by a decrease in the VAT rate imposed on foodstuffs in the essential part would remain for the retail sales to cover. The reduction of VAT rate on foodstuffs could be considered when alternative variants cannot be applied. The topicality of the problem might increase when in connection with the introduction of the Sixth Council Directive of 17 May 1977 in the Member States the VAT rate in Estonia would increase. The author of the present paper is on an opinion that he has achieved the set objectives and solved the questions raised.
Küla arengukava koostamine meetmest 3.5 toetuse saamiseks : Eesti riiklik arengukava
(Põllumajandusministeerium, 2005) Kärner, Indrek; Loolaid, Ülar; Muru, Toomas; Sudakova, Lea
Käesolev käsiraamat on 2003. aastal ilmunud “Küla arengukava koostamise” teine parandatud ja täiendatud trükk. Esimese trüki kirjastajaks oli Liikumine Kodukant, raamat ilmus sarja “Külavanema käsiraamat” neljanda vihikuna. Nii esimese kui ka teise trüki käsikirjad on valminud Maaelu Arengu Instituudi ja Liikumise Kodukant koostöös. Tänaseks on valminud mitusada küla arengukava, paljudel neist küladest on ka kogemus küla investeeringute toetuse taotlemisel ja kasutamisel. Siiski on arengukava koostamine külades Eesti jaoks suhteliselt uus tegevus, seetõttu on sellealased teadmised ja kogemused veel vähesed. Samas on arengusuundade, ühiste tegevuste ja ruumikasutuse kokkulepped, ehk teisiti öeldes arengukava, küla jaoks vajalik suhete arendamisel riigi ja kohaliku omavalitsusega. Riigiga suhtlemisel on küla arengukava vajalik selleks, et küla saaks kasutada Eesti Riikliku Arengukava meetme 3.5 investeeringutoetust külade taastamisel ja arendamisel. Kohaliku omavalitsusega suhtlemisel on küla arengukava vajalik selleks, et küla kogukond saaks paremini väljendada oma vajadusi ja huve valla üldplaneeringu, arengukava ja eelarve koostamisel. Küla arengukava on vajalik ka küla elukeskkonna kujundamisel. Paljud meie külad on jõudnud arendustöös tasandile, kus ei piisa ainult üksikute väikeprojektide või ürituste kavandamisest ja teostamisest. Külaelanikud ja külaliidrid tahavad näha oma küla elujõulise ja jätkusuutlikuna. Võtmeküsimuseks küla arendamisel ja vajalike investeeringute saamisel on külaelanike koostöö ja kokkulepped, mille kajastajaks on küla arengukava. Küla arengukava koostamine on omaalgatuslik ja vabatahtlik, samas mitmetahuline ja aeganõudev protsess. Arengukava koostajateks on erinevate kogemuste, teadmiste ja huvidega külaelanikud, kes teevad seda tööd enamasti ühiskondlikus korras. Just võimalikult suure osa külakogukonna kaasamine arengukava koostamisele teeb küla arengukava kui kokkuleppe väärtuslikuks ja toimivaks. Samas, vajadus kaasata kogukonna liikmed arengukava koostamisele teeb arengukava protsessi juhtimise keerukaks. Eestvedajad, kes on sellega toime tulnud, väärivad tunnustust. Küla arengukava koostamise käsiraamat on koostatud selleks, et abistada külaelanikke arengusuundade, ühiste tegevuste ja ruumikasutuse kokkulepete sõlmimisel, aga ka suhete korraldamisel kohaliku omavalitsuse ja riigiga. Käsiraamat on mõeldud külaliidritele iseseisvaks kasutamiseks. Praktika on siiski näidanud, et kogemusteta arengukava koostajatel on raske ainult raamatu abil arengukava protsessi planeerida ja juhtida. Tulemuslikum on raamatut kasutada koos vastava koolitusega või nõustaja toega. Küla arengukava koostajaid on valmis nõuga toetama Liikumise Kodukant maakondades tegutsevad koordinaatorid, nende kontaktandmed leiate raamatu lõpus. Käsiraamatus on toodud arengukava ülesehitus, arengukava koostamise ja ruumikasutuse kokkulepete sõlmimise käik. Lisaks on toodud ka valik meetodeid ja “tööriistu”, et toetada läbirääkimise ja kokkuleppimise protsessi külas. Meetodid suhete ja koostöö arendamiseks ning rühmatöö juhtimiseks on kasutatavad ka mujal arendustöös. Seetõttu võiks käsiraamat huvi pakkuda ka valla töötajatele, arendusspetsialistidele, nõustajatele ning koolitajatele, kelle töö on seotud maaelu arendamisega. Oleme käsiraamatusse valinud sellised töömeetodid, mida oleme ise läbi proovinud, külaliidritele ja arendusspetsialistidele õpetanud. Nende meetodite kohta võime öelda, et nad toimivad. Küla arengukava töögrupil on võimalus nende seast teha omad valikud, täiendades meetodeid loovalt oma oskuste ja kogemustega. Käsiraamatu teine väljaanne arvestab ühelt poolt muutusi, mis on toimunud Eesti riigi arengus, teiselt poolt kogemusi küla arengukava koostamisel ja elluviimisel. Olulisemad muutused käsiraamatu teises väljaandes: • Peatükk “Eesti riigi ja Euroopa Liidu toetus küladele” tutvustab võimalusi, mida toob küla jaoks kaasa Eesti Riiklik Arengukava ning meede 3.5 “Külade taastamine ja arendamine”. Samas on selgitatud nõudeid investeeringuobjektile ja investeeringutoetuse taotlejale. Küladele suunatud toetust käsitleva osa koostas Ülar Loolaid. • Arengukava ja planeeringud on sisuliselt seotud, täiendatud raamat käsitleb ka küla ruumikasutuse kokkulepete sõlmimist. Põhjalikuma ülevaate küla ruumikasutusest annab peatükk “Küla ruumikasutuse kokkulepped”. Ruumilisi suhteid käsitleva osa ja täiendused koostas Toomas Muru. • Oluliselt on täiendatud ja korrastatud peatükki “Küla arengukava ülesehitus”. Siin on arvestatud nii arengukavade koostamise praktikas kerkinud küsimusi kui ka vajadust ühendada tervikuks arengukava ja ruumikasutuse kokkulepped. • Lisatud on peatükk “Külakogukondade arenguastmed”. Materjal on esialgselt koostatud Kagu-Eesti Partnerluse Programmi raames, millest on võetud ka külade näited. Külakogukondade arengut käsitleva osa koostas Lea Sudakova. Käsiraamatu teises väljaandes oleme arvestanud tagasisidet ja kogemusi, mida oleme saanud küla arengukava koostamise koolituste ja valla arendusspetsialistide koolituste käigus. Tahame esile tõsta koostööd Hiiumaa Kodukandiga projekti Baltic Balance raames. Koos Hiiumaa külaliidritega oli meil võimalus praktikas läbi proovida küla arengukava ja ruumikasutuse kokkulepete sidumine ühtseks tervikuks. Käesoleva raamatu valmimise heaks on töötanud paljud inimesed. Eriti tahame tänada Eha Paasi ja Krista Habakukke Liikumisest Kodukant ning Sille Rähni ja Virge Harziat Põllumajandusministeeriumist. Ootame teateid käsiraamatu kasutajatelt! Meid huvitab, mis toimis, mis ei toiminud, millised on teie kogemused ja tulemused. Tähelepanekud raamatu kohta saatke aadressil: Maaelu Arengu Instituut, Tuglase 13, 51014, Tartu või elektronpostiga aadressil mai@mai.ee . Indrek Kärner, Maaelu Arengu Instituut Ülar Loolaid, Maaelu Arengu Instituut Toomas Muru, Eesti Põllumajandusülikool Lea Sudakova, Maaelu Arengu Instituut
Rohusööda toiteväärtus
(Eesti Põllumajandusülikool, 2005) Tamm, Uno
Veisekasvatus on Eesti põllumajanduses eelistatud tootmisharu, kus kulutused rohusöötadele määravad suures osas tootmise tulukuse. Rohusöödad, olles veiste põhisöödad, peavad võimaldama veiste söötmise korralduse nii, et loomad oleksid terved ja annaksid tervislikku toodangut. Rohusöötade toiteväärtus on aluseks söödaratsioonide koostamisel ja söötmise korraldamisel. Keskpärase tootmistaseme korral peetakse rohusööda toiteväärtuse olulisemateks näitajateks proteiini- ja kiusisaldust, kõrgetoodanguliste loomade söötmisel tõuseb esikohale rohusööda energiakontsentratsioon. Proteiinisisalduse määramisele lisaks on vajalik hinnata proteiini kvaliteeti, selle lõhustuvust vatsas ja kogu ratsiooni proteiini bilanssi. Käesolev trükis rohusööda toiteväärtuse kujunemisest on mõeldud õppematerjaliks veiste söötmise õpetamisel. Seda saavad kasutada taime- ja loomakasvatuse konsulendid, rohusöötade tootjad, kasutajad ning täiendõppe läbiviijad. Trükise lähteandmeteks on Eesti Maaviljeluse Instituudi rohumaade osakonnas kümne aasta (1994-2003) kestel läbiviidud uurimused heintaimede kasvatamise, rohusöötade tootmise ja piimakarja söötmise alal. Avaldan tänu materjali kogumisel ja läbitöötamisel osutatud ulatusliku abi eest teadur Silvi Tamm´ele. Trükiks ettevalmistamisel abistasid Helle Jõgeva ja Reemet Sarv, kellele avaldan samuti tänu. Läbiviidud uurimusi on finantseerinud Eesti Põllumajandusministeerium ja Eesti Teadusfond (grant 4175 ja 5774).
Agronoomia 2006
(Jõgeva Sordiaretuse Instituut; Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut; Eesti Maaviljeluse Instituut, 2006) Nurmekivi, Hennu (koostaja); Kask, Eve (toimetaja)
Tulemuste publitseerimine on alati olnud teadustöö lahutamatuks osaks. Tänapäeval, mil teadlase töö sisukust ning tulemuslikkust hinnatakse eelkõige rahvusvaheliselt tunnustatud erialaajakirjades avaldatud artiklite järgi, jääb praktilisele põllumehele suunatud teadustööde hulk järjest vähemaks. Ühelt poolt napib väheneval teadlaskaadril aega, teisalt aheneb ka põllumeestele suunatud teadusväljaannete ring. Jätkame Jäneda Õppe- ja Nõuandekeskuse väljaantud sarjaga “Teaduselt põllule ja aeda” alustatud tava koondada Eesti põllumajanduslikes teadusasutustes agronoomia vallas tehtavad tööd ühte kogumikku. Teaduskogumik “Agronoomia” sai alguse 2004. aastal Eesti Põllumajandusülikooli, Jõgeva Sordiaretuse Instituudi ja Eesti Maaviljeluse Instituudi koostööna, mil ühiselt korraldatud teaduskonverentsiga anti välja ka ühine teadustööde kogumik. Oleme seadnud kogumiku deviisiks “teaduselt põllumehele”. Rakenduslik põllumajandusteadus peab olema tihedalt seotud praktilise tootmisega, arvestama seal toimuvaga ning pakkuma uudseid lahendusi. Kogumik sisaldab kokkuvõtteid ja ülevaateid teadusasutustes tehtavatest uuemate rakendusuuringute tulemustest. Käesolevas kogumikus oleme pannud suuremat rõhku tööde seosele põllumajandustootmisega. Oleme proovinud vähendada suunda, kus üks teadlane kirjutab teisele teadlasele ning hea seista selle eest, et iga artikkel sisaldaks nõuandeid või soovitusi, mida põllumehed saavad oma töödes otse arvestada ja kasutada. Loodan, et põllumehed leiavad sellest kogumikust paljutki neile uut, huvitavat ja kasulikku. Mati Koppel
Geneetiliselt muundatud põllukultuuride, tava- ja mahepõllumajanduse kooseksisteerimise võimalustest
(Eesti Maaülikool, 2006) Luik, Anne; Vooremäe, Aret
Kes või mis on GMO? Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO on elusolend (näiteks bakter, taim), kelle pärilikkuse ainet ehk DNA-d on geenitehnoloogilisi võtteid kasutades muudetud. Kui tavapärane sordiaretus tegutseb valdavalt liigile omase pärilikkuse materjaliga, siis geneetilise muundamisega on võimalus kombineerida omavahel väga kaugete liikide ning eluvormide geene (näiteks siirdada geene bakterilt taimele või sisestada organismi tehisgeene).
Lutsernikasvatus
(Eesti Maaülikool, 2006) Tamm, Uno
Veiste põhisöödaks olevad rohusöödad võimaldavad liikide ja segude oskuslikul valikul söötmise sellise korralduse, et loomad on terved ja nende toodang tervislik. Kaasajal on rohusöötade kõige olulisemad toiteväärtuse näitajad kuivaines sisalduv energia ja proteiin. Lutsern kui proteiinirikas heintaim võimaldab viimase vähesust rohusöötades vältida. Lutsernikasvatusega on Eestis tegeletud üle 150 aasta, kuid selle liigi kasvupind oli vaid 12 000 hektarit. 2006. aasta kevadtalve väga tugev külm hävitas Põhja- ja Lääne-Eesti lumekatteta piirkonnas enamiku lutsernikülvidest. Lutsernikasvatuses on teiste heintaimede kasvatusega võrreldes rohkesti agrotehnilisi iseärasusi, mille kohta kokkuvõtlik trükis puudub. Väärtusliku söödakultuurina väärib lutsern “rohusöötade kuninganna” tiitlit. Käesolev trükis lutsernikasvatusest on mõeldud õppematerjaliks rohusööda tootjale ja veiste söötjale. Seda saavad kasutada taime- ja loomakasvatuse konsulendid, täiendõppe korraldajad ning üliõpilased. Raamatus antakse meil kasvatatavate lutsernisortide agronoomiline iseloomustus, selgitatakse kasvatamise agrotehnika iseärasusi, kirjeldatakse lutserni toiteväärtuse kujunemist kasvuperioodil ja segukülvides, käsitletakse lutsernisaagi koristamise eripära ning lutsernisilo söötmiskatsete tulemusi. Trükise lähteandmeteks on Eesti Maaviljeluse Instituudi rohumaade osakonnas aastatel 1995–2005 korraldatud põldkatsed ja uurimused lutserni kasvatamisest, rohusöötade tootmisest ning piimakarja söötmisest. Avaldan tänu materjali kogumisel ja läbitöötamisel osutatud ulatusliku abi eest teadur Silvi Tammele. Uurimusi finantseerisid Eesti Põllumajandusministeerium ja Eesti Teadusfond (grandid nr 4175 ja 5774).
Turundusest - alustavale otseturundajale : kuidas luua lisaväärtust ja seda turunduslikult kasutada
(Eesti Maaülikool, 2007) Ohvril, Tiiu
Kogu maailma põllumajandustootjatel on üha raskem toime tulla tingimustes, kus toorme hinnad tõusevad, aga saaduste hinnad ülemaailmse konkurentsi tõttu langevad. Seepärast on hakatud pöörama tähelepanu lisaväärtuse loomise võimalustele saaduste töötlemisel talus. Saaduste töötlemine, mille puhul võetakse üle tegevused, mida tavaliselt teeb turunduskanalis keegi teine (vahendaja, töötlev tööstus), ei aita tõsta saaduste endi hinda, küll aga lisab see väärtust nendest valmistatavatele toodetele. Kui tooted müüakse otseturunduse vormis, saab tootja endale osa kasumist, mis muidu jagatakse vahendajate vahel. Praegu tegeleb Euroopas enamik agrobisnises hõivatud inimesi (u 80%) turunduse, mitte tootmisega. Nendest miljarditest eurodest, mille Euroopa tarbijad toidule kulutavad, laekub põllumajandustootjatele juba vähem kui veerand. Põhjus – suurem osa põllumajandussaadustest on tarbijatele ilma töötlemise ja vahendamisteenusteta kasutud. Põllumajandustootjate ja lõpptarbijate soove võib teatud aspektidest isegi käsitada kui vastandlikke.
Land use and soil management in Estonian agriculture during the transition from the Soviet period to the EU and its current optimisation by the spatial agro-economic decision support system
(Eesti Maaülikool, 2007) Astover, Alar
According to the main objectives of the study, the following conclusions could be presented: 1. The drastic decrease in arable land use in the transition to a free market economy continued until EU CAP was implemented in Estonia. The regional differences in land use changes in the 1990s were determined mainly by local bio-physical disadvantages such as soil quality. The higher decrease rate of arable land use in 1992– 2001 occurred in the regions with low soil fertility. A decrease in soil fertility by one quality point brings about a 2.5% increase in the proportion of abandoned land. The loss of subsidies at the beginning of the transition period highlighted the importance of pedo-climatic conditions in the formation of the profitability of agricultural production but the EU agricultural policy has again relieved the impact of bio-physical diversity on the competitiveness of agriculture. 2. Plant nutrient balances of Estonian arable soils were analysed in the long-term (1939–2003) with uniform methodology. This approach enabled the evaluation of some aspects of sustainability of agricultural land use and soil management through transition from the Soviet era to the open market economy. The application of both mineral and organic fertilisers started to increase in the 1960s and peaked in the 1980s. The increase in fertilisation was not followed proportionately by yield increase and this resulted in positive NPK balances of arable soils in the 1970–1980s, which has significantly improved the nutrient supply of arable soils. The quantities of plant nutrients N, K and P applied to the fields exceeded the amounts removed through crop harvesting by a factor of 2–2.3 (N), 1.9–2.2 (K) and 3–3.5 (P). The amounts of lactate soluble P and K increased by 1.1 and 0.7 mg kg-1 soil per year, respectively. 3. In the 1990s the use of fertilisers has decreased by significant factors: N by six; P by twenty; K by thirty and organic fertilisers by four. The total balances of K and P of arable soils have become negative as a consequence of inadequate fertilisation. Active balance, which enables the estimation of the degree to which formation of the yield occurs at the expense of soil resources, shows that at present the 58 59 largest deficiency is regarding P (68%) and K (57%) followed by N (34%). Thus, at present, crop production takes place largely at the expense of the soil nutrient reserves created by farmers in the 1970–1980s. The use of mineral fertilisers is less intensive in the regions with low soil quality. Decrease in soil fertility reduces the amount of mineral fertilisers used by 2.85 kg NPK per one soil quality point. As nutrient deficiency is highest for forage crops, the depletion of soil P and K may become critical, especially in organic systems where grasslands are dominant. Agri-environmental policy should more consider soil degradation due to the negative plant nutrient balances of arable soils in Estonia. 4. At present only 40–50% of the yield potential of cereals is realised in actual farming conditions. The high yield gap indicates the ineffective use of pedo-climatic resources and this causes agricultural self-sufficiency at the national level to deteriorate. Low realisation of yield potential of cereals is partly due to the insufficient use of fertilisers, as the actual yield level is limited by low input of plant nutrients to the soil. It must, therefore, be considered that the yield formation of cere - als is largely determined by the pedo-climatic conditions (50–60%), and that fertilisers are a lesser influence. In the case of oilseed rape the utilisation of the yield potential is 60–65%, which is induced by more intensive fertilisation compared to cereals. To narrow the yield gap in a profitable and environmentally friendly way, the field-specific fertiliser and other input optimisation is required. 5. A positive effect of the collapse of Estonian agriculture has been a reduction of the pressure on the environment whereas a negative effect to the several aspects of sustainable agriculture has emerged (i) in soil degradation which is due to insufficient investments into maintaining soil fertility, (ii) in ineffective use of pedo-climatic resources, (iii) in low profitability and competitiveness of the agri - culture sector, and (iv) in decreased national food supply. To achieve more sustainable agriculture the optimisation of agricultural land use and soil management should be based on the scientific knowl - edge and from this necessary precondition to develop a spatial agro-economic DSS. 6. The agronomic models for spring barley and potato, based on the regression analysis of numerous field experiments, were developed to assess the impact of soil and climate conditions on the effective - ness of fertilisers. The effectiveness of fertilisation depends, to a large extent on, besides soil properties, meteorological conditions. The variance of the average effectiveness, even of quite small rates, of mineral fertilisers (N60, P26 and K50) is very high. Higher efficiency is guaranteed in the case of balanced fertilisation but the optimum combination of nutrients depends on the relative prices of fertilisers and yield. The developed models enable the estimation of the pedo-climatic and economic risks in fertilisation optimisation. Improved agronomic models operating in spatial and temporal scale are forming a basis for knowledge-based DSS. 7. Data handling and presentation in the agricultural decision making process was for the first time in Estonia embedded to fieldspecific GIS and its application possibilities were analysed in the example of Kullamaa rural municipality. A field-specific database was compiled and agro-economic models were applied to provide information for decision makers. Economically effective N norm for barley is, in most of the study area, from 50 to 60 kg N ha-1 but on a quarter of arable land in the study area it is uneconomical to apply N to barley. Field-specific fertiliser optimisation compared to uniform fertiliser application can help farmers to avoid economic losses and simultaneously increase effectiveness of fertilisation and low yields. The simulated barley yield for the study area is, with the use of economically optimised amounts of NPK fertilisers, 2.6 Mg ha-1, which is by 1.1 Mg ha-1 higher compared to the actual cereal yield in the region. Composed thematic maps enable the clear presentation of spatial variability in the profitability of barley production from field to region scale. Farmers can use spatial profitability data with other criteria for crop rotation planning and for strategic decisions but presented DSS does not make decisions, but rather contributes knowledge that can be used in the decision making process. The ben - efit of this DSS is that information from different sources is collected, processed and integrated into a unified system which makes decision making more effective. This also makes existing soil information more easily available and self-explanatory for stakeholders. 8. Despite the fact that this study presents spatial agro-economic DSS on the example of just one rural municipality and a single crop, its importance is more extensive. Up-scaling the modelling results 60 61 from field-level also enables its application in regional planning and in macro-economic analysis. In this study the methodology for the functioning of the DSS was developed which is further applicable nationwide. There is an increasing demand for the planning of abandoned agricultural land in Estonia and a developed DSS can be expanded for the cultivation of bioenergetic crops or for afforestation of abandoned land. 9. Further improvement of DSS should focus on the development of agronomic models for various crops and economic models should be continuously adjusted according the changes in socio-economic conditions. The database of digital soil map should be definitely appended with quantitative parameters, which would provide prerequisites for its more extensive applications such as related production activities to environmental impact. The extensification of Estonian agriculture during the transition period has reduced the negative impact on the environment but at the same time this has caused a decline in the fertility of agricultural land, and this diminishes the competitiveness of Estonian agriculture. Analysed spatial DSS serves as a basis for effective resource management in modern agriculture and can be used as a tool in knowledge-based decision making processes to achieve economic, social and environmental targets of sustainable agriculture. The improvement of the current DSS and usage expansion from pilot areas to nationwide coverage of Estonia are essential for these purposes. This study creates possibilities not only for field-specific agro-economic analysis but also contributes a framework for further expansion of the capabilities of GIS-based DSS in various branches of the rural economy.
Kohaliku toidu tootmine, töötlemine ja turustamine : lühike juhend kohaliku toidu väiketöötlemisega alustajale
(Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, 2007) Vetemaa, Airi; Mikk, Merit; Liivaauk, Pille; Lahesoo, Katri
Väljendil „kohalikul toit“ on erinevaid määratlusi. Kõige sagedamini mõeldakse selle all teatud geograafi lises piirkonnas, tarbimiskohast umbes 50-100 km raadiuses toodetud toitu. Arvestades Eesti väiksust, võib teatava mööndusega ka kogu Eestis toodetud toitu pidada kohalikuks. Kohalikku toitu iseloomustab tavaliselt ka see, et ta ei ole anonüümne – tarbijale antakse infot selle kohta, kes on tootja ja kus ta paikneb. Kohaliku toidu oluliseks tunnuseks on võimalikult lühike väärtusahel tootjast/töötlejast tarbijani. Toodangut et veeta kaugete vahemaade taha kulutades tarbetult energiat. Paljud tarbijad seostavad kohalikku toitu väikekäitlejate toodanguga, sest väikekäitlemisettevõtted valmistavad enamasti kohalikel toidutraditsioonidel põhinevat eripärast toodangut, mis aitab toiduturgu mitmekesistada. Samuti eeldavad tarbijad, et väikekäitlejate toodang on tervislik, sest see on valmistatud kohalikust toorainest ning sisaldab vähem erinevaid säilitusja lisaaineid või ei sisalda neid üldse. Sageli on kohaliku toidu puhul tegu kohaliku mahetoodanguga, sest mahepõllumajanduse üks peamisi ideid on toota võimalikult tarbija lähedal ja paljudes riikides on just mahepõllumajanduses väiketöötlemine levinum. Nende talunike arv, kes lisaks tootmisele hakkavad tegelema töötlemisega, suureneb paljudes Euroopa riikides. Kui veel aastakümme tagasi arvati, et jätkusuutlikud on vaid suured põllumajandusettevõtted, siis viimastel aastatel on järjest suurenenud nende inimeste osa, kes arvavad, et ka väikeste mahtude puhul on võimalik piisavalt innovaatiliste ideede ja hea tahte korral elujõuline olla. See eeldab aga tavaliselt oma toodangule lisandväärtuse andmist. Ühiskonna seisukohalt tähendab see ka positiivset mõju kohalikule majandusele (nt uued töökohad, turismipotentsiaali suurenemine, raha ringlus kohalikus ettevõtluses) ja keskkonnale. Väikekäitlejate (sageli on nendeks tootjad ise, kes oma kasvatatud toodangut töötlevad) toodangu müügiks sobivad hästi otseturustuskanalid, nt otsemüük talust (s.h talupoest), müük taluturgudel ja nn tellimusmüük (nt postimüük, kastimüük). Toodangut müüakse ka turismiettevõtetele, laste- ja tervishoiuasutustele ning otse või vahendajate kaudu kauplustele ja kaupluskettidele. Kuigi Euroopa väikekäitlejad müüvad oma tooteid ka vahendajate kaudu või otse suurtele poekettidele, on see enamasti siiski üsna keeruline, sest ei suudeta täita poekettide nõudeid kogustele ja pidevatele kaubatarnetele. Seetõttu on väikekäitlejate puhul väga oluline omavaheline koostöö ja kauba müük näiteks ühise piirkondliku kaubamärgi all. Üksiküritajatel on raske ennast turul nähtavaks teha. Tarbijate huvi kohaliku toidu vastu on suurenemas kogu Euroopas. Kohalikule toidule pööratakse üha suuremat tähelepanu ka riiklikul tasandil ja luuakse toetusmeetmeid selle turuletuleku toetamiseks. Ka Eestis on väiketöötlemisele ette nähtud toetusvõimalused Maaelu Arengukava (MAK) 2007-2013 meetmetega. Töötlemisega alustajad saavad taotleda toetust meetmetest 1.4.2 mikropõllumajandusettevõtte investeeringutoetus ja 3.1.1 põllumajandusliku tegevuse mitmekesistamine mittepõllumajandusliku tegevuse suunas. Tegutsevad töötlemisettevõtted saavad taotleda toetust meetmest 1.6 põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmine.
Oilseed rape pests and their parasitoids in Estonia
(Eesti Maaülikool, 2007) Veromann, Eve
Raps (Brassica napus L.) on üks tähtsamaid parasvöötmes kasvatatavaid kultuurtaimi. Kuivõrd rapsi kasvupinnad on eriti viimasel aastakümnel ka Eestis kordades suurenenud, on ristõieliste kahjurite arvukuse kasvuks loodud soodsad tingimused, sest suured monokultuursed põllud pakuvad piiramatult toitu ning paljunemisvõimalusi taimekahjuritele ning kahjurite looduslikud vaenlased ei pääse mõjule. Aastaid on rapsikahjureid tõrjutud püretroididega, enamasti rutiinselt ja profülaktiliselt, kahjurite kohalolekut ja ohtrust kontrollimata. Selle tagajärjeks on pestitsiidide liigne ja vähemõtestatud kasutamine, mürgi suhtes resistentsete kahjurite kujunemine, saagi majandusliku konkurentsivõime vähenemine ning põldude bioloogilise mitmekesisuse kahanemine. Pestitsiidid tapavad koos kahjuritega ka nende looduslikud vaenlased, kes võiksid tuua põllumehele suurt kasu, hoides kahjurite arvukuse loodusliku kontrolli all. EMÜ PKI taimekaitse osakonnas algas 2002. aastal rapsikahjurite ja nende parasitoidide ning nende arvukust mõjutavate tegurite süstemaatiline uurimine eesmärgiga arendada majanduslikult tasuvaid ja ökoloogiliselt säästvaid rapsikasvatuse tehnoloogiaid. Sellest lähtuvalt oli esmatähtis määrata kindlaks nii tali- kui suvirapsi peamised kahjurid ja nendega seotud looduslikud vaenlased. Käesoleva töö raames selgitati tali- ja suvirapsi kahjurite ja nende parasitoidide liigiline koosseis, arvukus, selle dünaamika ning neid mõjutavad tegurid (I, II, III). Võrreldi rapsi kahjurite ja nende kiletiivaliste parasitoidide esinemist erineva kasvatustehnoloogiaga põldudel, kusjuures vaatluse all olid tavaviljelusega (STN – künd, mullaharimine, insektitsiidide kasutamine vastavalt tehnoloogilisele skeemile) ja minimeeritud viljelusega (MIN – kõrdekülv, insktitsiidide ei kasutatud) suvi- ja talirapsi põllud (II, III, IV). Putukate püüdmiseks kasutati vesipüüniseid. Tali- ja suvirapsilt kogutud ristõielistele taimedele spetsialiseerunud putukad kuulusid üheksasse taksonisse (I, II, III). Tulemustest selgus, et kahjurite liigispekter ei sõltunud rapsi erinevatest vormidest, see oli nii tali- kui suvirapsil enam-vähem sarnane. Oluline erinevus ilmnes aga arvukuses – suvirapsil oli ristõielistele spetsialiseerunud kahjureid märgatavalt rohkem kui talirapsil (vastavalt 19 296 ja 6 649 isendit). Kahjuriliikide võrdluses oli mõlemal kultuuril ülekaalukalt arvukam naeri-hiilamardikas (Meligethes aeneus). Kultuuride võrdluses oli suvirapsil seda kahjurit 5,9 korda rohkem kui talirapsil. Teine arvukam ristõielistele spetsialiseerunud putukas oli kõdra-peitkärsakas (Ceutorhynchus assimilis), kuid vastupidiselt naeri-hiilamardikale oli tema arvukus suvirapsil 6,9 korda väiksem kui talirapsil (I, II, III). Kollastest vesipüünistest leiti kuude ülemsugukonda ja 18 sugukonda kuuluvaid kiletiivalisi parasitoide. Nende hulgas oli neli naeri-hiilamardika parasitoidi: Diospilus capito, Phradis morionellus, P. interstitialis ja Tersilochus heterocerus ning kolm kõdra-peitkärsaka parasitoidi: Stenomalina gracilis, Mesopolobus morys ja Trichomalus perfectus. Nagu võis eeldada peremees-putukate arvulisest suhtest (naeri-hiilamardikas:kõdra peitkärsakas) oli naeri-hiilamardika parasitoidide isendiline arvukus tunduvalt suurem kui kõdra-peitkärsaka parasitoidide oma. Sarnaselt peremeestega oli ka parasitoide arvukamalt suvirapsil kui talirapsil. Parasitoidide liikide omavahelisel võrdlusel oli Diospilus capito kõige arvukam liik nii suvi- kui talirapsil, samas kultuuride võrdluses oli seda liiki suvirapsil 1,4 korda rohkem kui talirapsil. Teine arvukam parasitoid oli Phradis morionellus (I, II, III). Kuigi kahjuritest oli rapsil ülekaalukalt arvukam naeri-hiilamardikas, on ta meil siiski võtmekahjuriks vaid suvirapsil, talirapsile ilmub ta õitsemise faasis ning olulist kahju ei tekita. Eelkõige on see tingitud talirapsi varasemast õitsemisest ja pikemast vegetatsiooniperioodist, mis kahjustuse korral tagab ühtlasi ka taimedele parema kompensatsioonivõimaluse. Kõdra-peitkärsakad seevastu olid talirapsiga fenoloogiliselt paremini sünkroniseerunud kui hiilamardikad, sest seal toimus ka nende paljunemine. Minimeeritud viljelusviis soodustas naeri-hiilamardika (M. aeneus) ja kõdra-peitkärsaka (C. assimilis) looduslikke vaenlasi nii suvi- kui ka talirapsi põldudel. Naeri-hiilamardika vastsete lahkamine näitas, et parasiteeritud vastsete hulk oli MIN põldudel suurem kui STN põldudel. Minimeeritud viljelusega põldudelt leiti ka kõdra-peitkärsaka parasiteeritud vastseid rohkem kui tavaviljelusega põldudelt. Nii olid suvirapsi minimeeritud põldudelt saadud vastsetest 32% parasiteeritud, samas kui tavaviljeluspõldudelt ei leitud ühtegi parasiteeritud vastset (II, III). Naeri-hiilamardika populatsioon kasvas 2003–2005 aastatel suvirapsil lineaarselt, olles aga alati MIN põldudel madalamal tasemel kui STN põldudel, vaatamata sellele, et STN põldudel kasutati kahjurite tõrjeks insektitsiide (IV). Kevadel asustasid talvitunud hiilamardikad mõlema süsteemi põlde ühtlaselt. STN põldude töötlemine putukamürkidega vähendas hiilamardikate arvukust siis, kui töötlemine viidi läbi rapsitaimede kõige haavatavamas kasvustaadiumis – rohelise punga staadiumis. See andis rapsitaimedele STN põldudel võimaluse produtseerida märkimisväärselt rohkem õisi kui MIN põldudel, kus kahjurid rapsi õiepungi hävitasid. Seega pakkusid STN põldude rapsitaimed edaspidi hiilamardikatele rohkem võimalusi toitumiseks ja munemiseks kui MIN põldude rapsitaimed. Järelikult mõjutasid viljelussüsteemid rapsitaimede arhitektuuri ning STN süsteemi taimed said kasvatada rohkem õisi kui MIN süsteemi taimed, mis omakorda viis kahjurite arvukuse suurenemisele STN süsteemis. Hiilamardikate uue põlvkonna arvukus oli aastate lõikes varieeruv. Kõige enam oli neid STN põldudel 2005. aastal, ning see erines oluliselt kahest eelnevast aastast (IV). Ka Hokkanen (2000) on leidnud, et insektitsiididega töötlemine ei vähenda oluliselt hiilamardika uue põlvkonna arvukust, küll aga aitab töötlemine kaitsta ja suurendada jooksva aasta rapsisaaki. Käesolev uurimistöö näitas, et insektitsiididega töötlemine hoopis suurendas hiilamardikate uue generatsiooni arvukust (IV). Kuivõrd aga nii parasitoidide arvukus kui ka kahjurite parasiteerituse tase olid suurem MIN põldudel, siis on loogiline järeldada, et insektitsiidid hävitasid STN põldudel ka kahjurite arvukust vähendavad kasulikud organismid. Seevastu MIN põldudel vähendasid nii parasitoidid kui ka röövtoidulised lülijalgsed hiilamardikate uue põlvkonna arvukust. Mullaharimisel on suur mõju nii mullapinnal kui mullas elavale faunale. Tavasüsteemides vähendab nii sügiskünd kui ka kevadine intensiivne mullaharimine põllul talvituvate parasitiodide ja röövtoiduliste lülijalgsete hulka, aga pärsib ka nende kevadist paljunemist ja arengut. Kui vähendada mehhaanilist põlluharimist, annab see võimaluse segamatult tegutseda nii mulla kui ka mullapinna elustikul. Kõrdekülv ja minimeeritud mullaharimine säästavad kasureid, kes oma elutegevusega vähendavad kahjurite survet.
The role of zooplankton grazing in shallow eutrophic lake ecosystems
(Eesti Maaülikool, 2007) Agasild, Helen
Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida zooplanktoni toitumise mõju füto- ja bakterplanktoni kooslustele erinevas tasakaaluseisundis olevate madalate eutroofsete järvede toiduahelas. Sesoonselt hinnati zooplanktoni toitumise mõju fütoplanktoni üldhulgale ja primaarproduktsioonile. Süvendatult uuriti ja võrreldi erinevate zooplanktoni suurus- ja taksonoomiliste rühmade (heterotroofsed viburloomad, ripsloomad, keriloomad ja vesikirbulised) toitumise mõju bakterplanktonile ja väikesemõõtmelisele fütoplanktonile. Töö üheks eesmärgiks oli täiendada suhteliselt puudulikku informatsiooni peamiste füto- ja bakterplanktonit tarbivate metazooplanktoni liikide kohta madalates eutroofsetes parasvöötmejärvedes. Põhiline osa uurimustest teostati Võrtsjärvel, tulemusi võrreldi kahe teise madala järvega (Prossa ja Kaiavere). Töö tulemusena leiti järgmist: 1. Madalates makrofüüdienamusega järvedes võib zooplanktoni toitumine oluliselt mõjutada fütoplanktoni sesoonset dünaamikat ning põhjustada selgevee perioodi tekkimist (näiteks Prossa järves). Seevastu fütoplanktonienamusega madalates järvedes, kus fütoplanktoni koosluse moodustavad valdavalt suured zooplanktonile söödamatud vetikad, suudab zooplankton süüa vaid väikese osa kogu fütoplanktoni biomassist (Võrtsjärves vähem kui 5%). Tugevamat ärasöömismõju avaldab zooplankton nano-suurusega fütoplanktonile, millest suurusvahemik 5-15 μm tundub olevat tähtsaim vetikatoit peamistele fütoplanktonit söövatele zooplankteritele madalates eutroofsetes järvedes (ripsloomad, Polyarthra spp., Bosmina longirostris, Chydorus sphaericus ja Daphnia cucullata; I, II). 2. Madalates eutroofsetes järvedes avaldab zooplankton tugevamat ärasöömismõju fütoplanktonile enamasti kevadel kui vetikate biomass on veel madal ning sisaldab suhteliselt rohkem väikeseid zooplanktonile söödava suurusega rakke. Esimesteks fütoplanktoni sööjateks sel ajal on arvukalt planktonis esinevad ripsloomad ja keriloomad (I, II). 3. Madatalate eutroofsete järvede zooplanktonis domineeriv ripsloomade ja keriloomade kooslus võib olla peamine fütoplanktoni sööja kogu vegetatsiooniperioodi vältel ning nende rühmade osakaal fütoplanktoni biomassi vähendamisel võib moodustada üle 60% kogu zooplanktoni mõjust (II).4. Madatalates eutroofsetes järvedes esinev arvukas keriloomade kooslus, mis sisaldab kõrge toitumiskiirusega liike (nagu Filinia longiseta, Pompolyx complanata, Conochilus unicornis) võib olla tähtsaimaks bakterite sööjaks metazooplanktoni rühmade hulgas. Vesikirbuliste koosluses sageli domineeriv väikesekehaline C. sphaericus võib olla tähtsaimaks fütoplanktonit ja baktereid söövaks metazooplankteriks liigi tasandil (III). 5. Madalates eutroofsetes järvedes võivad ripsloomad olla oluliseks toiduahela komponendiks, olles peamised bakterite ja väikeste vetikate sööjad ning tarbides märgatava osa bakteriproduktsioonist, samas kui metazooplanktoni osa vetikate ja bakterit söömisel võib jääda tagasihoidlikuks (IV). 6. Madal metazooplanktoni toitumise mõju ning kõrge ripsloomade osakaal zooplanktonis ja toiduallikate tarbimisel näitab mikroobse toiduahela suurt tähtsust madalate eutroofsete järvede ökosüsteemi funktsioneerimisel (III, IV).
Foraging behaviour and physiology of bees: impact of insecticides
(Eesti Maaülikool, 2007) Karise, Reet
Viimasel ajal on nii Euroopa kui ka Ameerika põllumajandusmaastikes täheldatud drastilist tolmeldajate arvukuse langust. Selle eest peetakse vastutavaks ülemaailmset üha enam intensiivistuvat põllumajanduspraktikat. Kõige olulisemateks tolmeldajate arvukust mõjutavateks aspektidest sellest arvatakse olevat üleüldine bioloogilise mitmekesisuse langus laiaulatuslike monokultuuride kasutamise ja looduslike kompenstasioonalade vähesusega ühelt poolt ja pestitsiidide intensiivne kasutamine teiselt poolt. Pestitsiide mõju mitte-kahjuritest putukatele on palju uuritud, kuid enamasti piirduvad need tööd toksilisuse astme määratlemisega. Toksilisuse tase üksi ei ole siiski piisav, et mõista pestitsiididest tulenevaid ohte täielikult. Tolmeldajate hulgas käsitletakse meemesilast kui mudelorganismi, kelle põhjal on läbi viidud ka enamik uurimistöid. Kahjuks ei ole meemesilaste kohta käivad riskihinnangud otseselt teisendatavad ülejäänud mesilaselaadsete tolmeldajate kohta. Samuti takistab reaalsete hinnangute andmist asjaolu, et sageli ei ole laborikatsete tulemused võrreldavad tegelike situatsioonidega avamaastikus. Seetõttu oleks vaja rohkem käitumuslikke eksperimente, et selgitada pestitsiidide tegelikku mõju tolmeldajatele. Käitumise aspekte mõjutab otseselt putuka füsioloogiline seisund. Pestitsiidide subletaalsed toimed ei pruugi alati otseselt käitumises avalduda, mistõttu on hädavajalik toetada käitumuslikke uuringuid füsioloogiliste eksperimentidega, et paremini mõista muutusi, mida kemikaalid põhjustavad. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli vähemalt osaliselt täita seda tühikut meie teadmistes. Esmalt uurisin ma kas mesilased väldivad pestitsiididega töödeldud taimi (I) ja kas subletaalsete pestitsiididooside esinemine mesilasevastsete toidus mõjutab hiljem nende korjekäitumist (II). Teiseks selgitasin ma välja, missuguseid hingamisrütme tervetel, pestitsiididega mitte kokku puutunud kimalastel esineb (III, IV) ja kas peale subletaalse doosiga kokku puutumist toimub rütmides muutusi (V). Minu uurimistöö tulemused näitavad, et mesilased ei erista insektitsiidiga töödeldud taimi töötlemata taimedest (I). Alfa-tsüpermetriini oletatavat repellentset efekti ei täheldatud isegi kõigest 24 tunni möödumisel pritsimisest. Pigem mõjutas mesilaste toidutaime valikut õite tihedus. Selgus ka, et vastsena asadirahtiini subletaalse doosiga kokku puutunud kimalaste korjekäitumine oli erinev võrreldes mitte kokku puutunud kimalastega (II). Isegi väga väikesed käitumuslikud muutused võivad mõjutada perede püsimajäämist, seda aga eriti intensiivse põllumajanduspraktika aladel, kus vahemaad erinevate toidutaimede vahel on pikemad. Meie uurimised näitasid, et kimalase vastsetel ja varases nuku staadiumis esines pidev hingamine (III, IV), mida toetas perioodiline aktiivne ventileerimine lihastöö abil. Regulaarne katkendlik hingamine esines keskmise ja vanema staadiumi nukkudel. Hilises nukustaadiumis olid süsihappegaasi väljalasked seotud aktiivse ventileerimisega (IV). Subletaalse alfa-tsüpermetriini doosiga töötlemise tulemusel kadusid kuivas õhus korjekimalastel regulaarsed süsihappegaasi väljalasked peaaegu täiesti. Niiskes õhus sellist erinevust ei ilmnenud (V). Pestitsiidide mõjud ei pruugi alati katses täheldatavad olla, kuid pikaajalises perspektiivis mõjutavad putukate ellujäämist nii individuaalsel kui pere tasandil. Tolmeldajate reageeringud erinevatele toitumiskäitumist mõjutavatele signaalidele on evolutsioonis kinnistunud. Pestitsiididest tulenev oht on ajalises mõttes väga uus ning tolmeldajad ei ole veel kohastunud neid ära tundma ja vältima. Seega võib pestitsiidide subletaalsete kogustega kokku puutumine mõjutada nii putukate käitumist kui füsioloogiat, olles seega üheks põhjuseks globaalsele tolmeldajate kriisile.

Sirvi

Sirvi Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kuupäev järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud