1. Bakalaureusetööd

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2497

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 75

Põlula Kalakasvatuskeskuse panus meriforelli (Salmo trutta trutta L.) varude täiendamisel
(2012) Haugjärv, Kerli; Saadre, Ene; Kaldre, Katrin
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli välja selgitada Põlula Kalakasvatuskeskuse panus meriforelli varude täiendamisel. Püstitatud eesmärk on saavutatud. Töös kasutati Põlula Kalakasvatuskeskuse poolt aastatel 1998 kuni 2011 meriforellide kasvatamisel ja asustamisel ning suguproduktide võtmise käigus kogutud andmestikku. Meriforelli asustamist alustati Põlulas 2001. aastal. Kokku on aastatel 2001-2011 kasvatatud ja asustatud samasuviseid meriforelle 310886 isendit, üheaastaseid 82496 isendit, kahesuviseid 50619 isendit ja kaheaastaseid 63538 isendit. Meriforelli noorkalu on asustatud Põlula Kalakasvatuskeskusest 11 aasta jooksul 16 jõkke. Põhilisteks asustamisjõgedeks on olnud Pudisoo, Selja ja Pühajõgi. Kõik kaheaastased ja kahesuvised ning suurem osa üheaastastest kaladest märgistati rasvauimede äralõikamise teel; kaheaastaste kalade partiidest märgistati osa kalu ka Carlini tüüpi individuaalmärgistega. Kokku on asustatud Põlula Kalakasvatuskeskusest jõgedesse 507500 erinevas vanuses meriforelli noorkala. Asustusmaterjali kasvatamiseks on kasutatud nii loodusest püütud kui ka omakasvatatud sugukalu. Loodusest püüdsid meriforelli sugukalu kutselised kalurid ühiskondlikus korras, kes sellega soovisid oma panuse anda meriforelli varude täiendamisse. Sugukalu püüti Selja, Pudisoo ja Mustoja jõgede suudmealadelt. Kokku saadi 1998 kuni 2006 ja 2010. aastal marja 73 emaskalalt, 253210 marjatera ehk 28,45 liitrit marja. Loodusest püütud emaskalade keskmine tööviljakus oli 3470 marjatera ühe emaskala kohta. Keskmiselt oli 9040 marjatera ühes liitris. Erinevatest jõgedest pärit sugukalade viljakuses erinevusi ei ilmnenud. 2002. aastal alustati meriforelli sugukarja loomist Kunda jõest püütud tähnikute kasvatamisega. 2005. aastal jäeti Pudisoo ja Mustoja jõgedest püütud sugukalade marjast koorunud kaheaastaseid noorkalu sugukarja loomiseks. Marja hakati saama omakasvatatud sugukaladelt 2005. aastal. Kokku on aastatel 2005 kuni 2011 saadud nendelt 665700 tera ehk 74,3 liitrit marja. Kasvatatud emaskalade tööviljakus oli 1750 marjatera ühe emaskala kohta. Keskmiselt oli 9500 marjatera ühes liitris. Kunda jõe päritolu sugukalade viljakus oli suurem kui Pudisoo-Mustoja jõgede koondsugukarja kalade oma. Kasvanduses kasvatatud sugukalade keskmine tööviljakus oli loodusest püütud sugukalade keskmisest tööviljakusest ligikaudu kaks korda väiksem. Loodusest saadud ja omakasvatatud emaskaladelt saadud marja puhul suurt erinevust marjaterade suuruses, mida väljendab terade arv ühes liitris, ei täheldatud. Meriforelli kudemine algab Eesti jõgedes vee temperatuuril 4-6°C. Sellisele tasemele jõuab veetemperatuur enamasti oktoobri teises pooles. Meriforelli jõkketõus algab aga kuu-poolteist varem ja nagu nähtub loodusest saadud sugukalade püügiandmetest, võib kesta novembrikuu lõpuni. Meriforelli ja lõhe püük jõgedes on keelatud kas aastaringselt või 1. septembrist 30. novembrini, kuid erilubadega on see aga lubatud Selja, Valge-, Purtse, Pirita, Vääna, Jägala ja Narva jões ka kudeajal, välja arvatud ajavahemik 15. oktoobrist kuni 15. novembrini. Et kalad saaksid rahulikult kudeda, peaks kudeaegne püük kõigis meriforellijõgedes olema keelatud pikemal perioodil kui praegu.
Seleeni olulisusest veise organismis
(2012) Luhter, Kadri; Kiiman, Heli
Seleen on mikroelement, mis on organismile tähtis eelkõige antioksüdandina, kuid osaleb ka hormoonide ja immuunsüsteemi reguleerimisel. Veistel seostatakse seleenipuudust nõrgenenud immuunsüsteemi, langenud viljakuse ja valgelihastõvega. Seleeni defitsiit Eesti veistel on põhjustatud mulla ja taimede madalast seleeni sisaldusest. Töö eesmärk oli välja selgitada seleeni lisasöötmise mõju täiskasvanud veisele, lootele ja vasikale ning leida vastus küsimusele, kas lehmale seleeni lisasöötmisega on võimalik ennetada seleenidefitsiiti vasikatel. Veiste söötades on võimalik seleeni sisaldust tõsta põllumaade seleenväetistega väetamisega ning orgaanilise või anorgaanilise seleeni lisamisega söödale. Orgaanilise seleeni söötmine, eriti seleeniga rikastatud pärmina, tõstab efektiivsemalt vere, kudede ja piima seleenisisaldust. Lehmade sööda seleenisisaldus mõjutab ka loote ja vasika organismi seleenitaset, kuna seleen läbib platsentat. Tagamaks piisav seleenivaru vasika kudedes tuleks lehmadele seleeni lisaks sööta vähemalt tiinuse viimasel 60-l päeval. Seleen kandub ema verest piima ning piimaperioodil sõltub vasika seleeniga varustatus piima seleeni sisaldusest. Piima seleeni sisaldus langeb 3-4 nädala jooksul pärast lisaseleeni söötmise lõpetamist endisele tasemele ning seetõttu peaks lehmadele seleeni lisaks söötma kogu laktatsiooni vältel.
Narva ja Kunda populatsioonidest pärit lõhe (Salmo Salar L.) noorkalade kasvatamine Põlula Kalakasvatuskeskuses
(2012) Andresson, Mai; Saadre, Ene; Kaldre, Katrin
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida võrdlevalt Narva ja Kunda jõest pärit sugukalade kasvu, suurust, viljakust ja suguproduktide kvaliteeti ning noorkalade kasvu ja ellujäämust. Selleks analüüsiti emaskalade viljakuse ja marja kvaliteediga seonduvat andmestikku, et teha järeldusi nende mõjust noorkalade kasvule ja ellujäämusele. Samuti käsitleti töös mõlema populatsiooni noorkalade kasvu ja suremuse erinevusi erinevatel eluetappidel. Töö kirjutamiseks kasutati Põlula Kalakasvatuskeskuse andmebaase, aastaaruandeid ja käsikirjalisi märkmeid ning suulisi küsitlusi. Kahe populatsiooni emaskalade tööviljakusnäitajate võrdlemisel selgus, et Narva jõest pärit sugukalade keskmine tööviljakus oli tunduvalt suurem kui geenipangas olevatel Kunda jõe päritolu sugukaladel. Narva päritolu kaladelt saadi keskmiselt 8600 marjatera ühe emaskala kohta, Kunda jõest pärit sugukaladelt aga 3400 marjatera. Marja kvaliteedi hindamiseks võrreldi marjaterade arvu ühes mahuühikus ja selle sõltuvust kehamassist. Suurema kehamassiga kalade marjaterad on suurema läbimõõduga ja neid mahub ühte mahuühikusse vähem. Narva jõest pärit sugukalade keskmine kehamass oli 12 aasta jooksul 8,03 kilogrammi ja marjaterade arv ühes liitris oli keskmiselt 5600. Kaheksa aasta jooksul, mil Kunda jõest pärit sugukalu on paljudamiseks kasutatud, on emaskalade keskmine kehamass olnud 3,0 kilogrammi ja marjaterade arv 6300 ühes liitris. Töö käigus võrreldi kahe populatsiooni samasuviste, kahesuviste ja kaheaastaste noorkalade kasvukiiruse erinevust. Selgus, et Narva jõest pärit sugukalade järglaskond on kiiremakasvulisem kui Kunda geenipanga lõhede järglaskond. Narva jõe populatsioonist pärit samasuvised noorkalad olid keskmiselt 2,2 korda kiirema kasvuga kui Kunda geenipanga järglased. Kahesuviste noorkalade puhul olid kasvuerinevused küll väiksemad, kuid siiski olid Narva jõest pärit lõhede järglased 1,4 korda suuremad kui Kunda jõest pärit sugukalade järglased. Kunda geenipanga lõhede järglaste kehamass on aastate jooksul järjest vähenenud. See näitab asustuskalade kvaliteedi langust, mis on tõsiseks probleemiks kalade asustamisel - väiksemakasvulised kalad on loodusesse asustamisel vähem elujõulised. Uurides mõlema populatsiooni emaskalade järglaste ellujäämust viljastamisest kuni asustamiseni, selgus, et Kunda geenipangas peetavate emaskalade järglaste suremus on suurem - keskmiselt 44,1%. Narva jõest pärit lõhede järglaste suremus viljastatud marjast asustamiseni moodustas 26,6%, kusjuures aastate lõikes oli see suhteliselt stabiilne. Kunda jõe sugukarja järglaste suremus kõikus aastati märkimisväärselt ( 12,3%-st 2009. a. kuni 84,1%-ni 2008. a.). Bakalaureusetöö eesmärk saavutati – kahe jõe populatsioonidest pärit sugukalade viljakuse ja marja kvaliteedi ning nende järglaste kasvu ja suremuse andmed näitavad erinevust kahe kasvatamisel oleva populatsiooni vastavate näitajate vahel. Võib järeldada, et tehislikes tingimustes kasvatatava Kunda jõest pärit lõhe järglaste mahajäämus kasvus ja suurem surevus võrreldes Narva jõest pärit lõhede järglastega on seotud merekeskkonnas toitumisrändel olevate ja vangistuses peetavate sugukalade keskkonnatingimuste erinevusega, aga ka Kunda jõe väikese lõhepopulatsiooni vähese geneetilise mitmekesisusega. Praegusel hetkel kasvatatakse Põlula Kalakasvatuskeskuses ainult geenipangas peetavate sugukalade järglasi. Töö käigus selgunud tulemuste põhjal võib soovitada kalakasvatuskeskuses peetava sugu- ja asenduskarja kõik isendid identifitseerida perekondade viisi, et viljastamisel saaks vältida sugulusristumist. Ka sugukalade arvu suurendamine vähendaks geneetilist vaesumist ja ebasoodsaid muutusi järglaskonna geneetilises kvaliteedis, mis omakorda võiks tuua kaasa järglaste paremad kasvunäitajad ja ellujäämuse. Kõik eelnimetatud soovitused eeldavad investeeringute tegemist nii rahaliste kui ka inimressursi näol.
Erinevate faktorite mõju Eestis kasvatatavate lambatõugude lihajõudlusele ultraheliuuringute alusel
(2012) Zirnask, Kadri; Piirsalu, Peep
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli hinnata 2011. aastal Eestis uuritud erinevate aretusfarmide eluslammaste lihassilma läbimõõtu ning minimaalset ja maksimaalset rasvakihi paksust landel ultraheliuuringute alusel. Samuti uuriti erinevate faktorite mõju Eestis kasvatatavate lambatõugude lihajõudlusele. Uuringute põhjal püüti hinnata erinevate lambatõugude ja erineva verelisusega eesti tumedapealiste ning eesti valgepealiste lammaste liha kvaliteeti. Mõõtmised teostati üheteistkümnes aretuskarjas, millest viis olid eesti tumedapealiste ja kuus eesti valgepealiste lammaste karjad. Iga karja talled kaaluti ja nende kehamass (kg) korrigeeriti kasvuiibe põhjal lammaste jõudluskontrolli arvutiprogrammi abil 100 päeva vanusele. Tallede lihassilma läbimõõt (mm) ja minimaalne ja maksimaalne rasvakihi paksus (mm) mõõdeti Aquila Vet ultraheliaparaadiga landepiirkonnas umbes 5-10 cm selgroo ogajätkest allpool. Kõikidest mõõtmistulemustest koostati andmete koondtabel, mille põhjal analüüsiti erinevate tõugude lihajõudlust tabelarvutussüsteemis MS Excel olevate statistikafunktsioonide abil. Lihassilma läbimõõdu ning minimaalse ja maksimaalse rasvakihi paksuse mõõtmised teostati keskmiselt tallede 114 päeva vanuses (vanuse standardhälve 13 päeva). Farmis 9 olid talled keskmiselt 105 päeva vanused ja farmis 6 juba 136 päeva vanused. Toodi välja uuritud farmide viljakusnäitajad jõudluskontrolli andmete põhjal 2010. ja 2011. aastal ja võrreldi erinevate aastate tulemusi omavahel. Kuigi mõlemal aastal oli uuritud lammaste arv erinev, ei olnud sigimisnäitajates suuri erinevusi. Üsna sarnased olid uttede paaritamise ja poegimise näitajad, samuti keskmine viljakus. 2010. aastal paaritati kokku 1009 utte, kellest poegis 962 looma. 2011. aastal paaritati 1031 utte, kellest poegis 977. Keskmine viljakus oli 2010. aastal 1,73 ja 2011. aastal 1,76 talle poeginud ute kohta. Väike erinevus oli aga eesti tumedapealiste lammaste tiinestumise protsendis. 2010. aastal oli see ligikaudu 3 % väiksem kui 2011. aastal. Dispersioonanalüüsiga kontrolliti erinevate faktorite ( tõug, verelisus, farm, pesakonna suurus) mõju statistilist olulisust uuritavatele tunnustele (100 päeva kehamass, lihassilma läbimõõt, rasvakihi minimaalne ja maksimaalne paksus), kusjuures kasutati Anova Single Factor analüüsifunktsiooni. Suurema 100 päeva kehamassi (keskmiselt 30,59 kg ) ja lihassilmaga (keskmiselt 22,85 mm) olid valgepealised lambad (eesti valgepealine, teksel). Tumedapealistel tõugudel (eesti tumedapealine, suffolk) oli aga õhem rasvakiht. Leiti ka, et tõul on statistiliselt oluline mõju nii 100 päeva kehamassile kui ka lihassilma suurusele (P < 0,05). Verelisuste järgi olid keskmisest ( 29,34 kg) suurema 100 päeva kehamassiga 50-85 % verelisusega dala, dorseti ja 85-100 % verelisusega tekseli talled. Samuti oli nendel talledel ka kokkuvõttes keskmisest (21,84 mm) suurem lihassilma läbimõõt. Keskmisest väiksema lihassilma läbimõõduga olid 100 % verelisusega eesti tumedapealised ja 85-100 % verelisusega suffolki talled. Mainitud suffolki talledel oli ka kõige õhem rasvakiht, kuna nad kõik pärinesid ühes farmist ja neid peeti aastaringselt väljas. Dispersioonianalüüsi põhjal selgus, et ka farmil oli statistiliselt oluline mõju tallede 100 päeva kehamassile ja ka lihassilma suurusele (P < 0,05). Farmides, kus lambad said olla talveperioodil laudas, oli talledel suurem 100 päeva kehamass ja lihassilm. Ühes farmis, kus lambad olid aastaringselt väljas olid need näitajad teistega võrreldes märgatavalt väiksemad. Tulevikus oleks huvitav uurida võrdluseks ka teisi lambaid aastaringselt väljas pidavaid farme, siis saaks parema ülevaate selliste elutingimuste mõju kohta lihajõudlusele. Selgus, et pesakonna suurusel oli oluline mõju nii tallede 100 päeva kehamassile, kui lihassilma läbimõõdule ning rasva minimaalsele ja maksimaalsele paksusele landel (P < 0,05). Üldkeskmisest suurema 100 päeva kehamassi (29,34 kg) ja lihassilma läbimõõduga (21,84) olid kokkuvõttes üksiktalled (vastavalt 33,72 kg ja 23,23 mm). Üksiktalledel oli 100 päeva kehamass üle 5 kg ( 18,8% võrra) suurem kaksiktallede vastavast näitajast ning lihassilma läbimõõt üle 1,5 mm (7,9% võrra) suurem kui mitmiktallena sündinud eakaaslastel. Kaksik- ja kolmiktallede mõõtmistulemused olid üsna sarnased. Korrelatsioonanalüüsil leiti, et kasvu ja erinevatel lihajõudlusnäitajatel (100 päeva kehamass, lihassilma läbimõõt, minimaalne ja maksimaalne rasvakihi paksus) on omavahel positiivne seos. Kui tallel suureneb lihassilm, siis üldiselt pakseneb ka rasvakiht landel, sest 100 päeva kehamassi ja lihassilma läbimõõdu vahel oli tugev positiivne seos (+0,75). See näitab, et kui lambakasvataja teeb valiku 100 päeva kehamassi fenotüübilise (100 päeva kehamass) või genotüübilise (100 päeva kehamassi hinnatud aretusväärtus) näitaja alusel, suurendab ta sellega lammaste lihassilma suurust karjas. Tänapäeval kogutakse jõudluskontrollis lammaste aretustöö tarbeks üha vähem tunnuseid ja registreeritakse neist olulisemad (tallede 100 päeva kehamass, uttede sigimisnäitajad). Käesoleva uurimustöö põhjal saab järeldada, et talle 100 päeva kehamass mõjutab oluliselt lihassilma läbimõõtu ja sellest tulenevalt ka lammaste lihakehade kvaliteeti. Tulevikus võiks mõõtmistulemustele lisada lihakehade tapajärgsed uuringud, et teada saada lihassilma suuruse ja rasvakihi paksuse seoseid lihakeha koostisega. Faktoritest mõjutasid tallede 100 päeva kehamassi ja lihassilma läbimõõtu lamba tõug, farm ja pesakonna suurus.
Piimaveiste sõraprobleemid sõltuvalt pidamistingimustest
(2012) Saarna, Kerly; Leming, Ragnar; Veermäe, Imbi
Uurimuse eesmärgiks oli hinnata pidamistingimuste ja piimaveiste sõrgade seisukorda viie Eesti farmi baasil. Kirjanduse põhjal anti ülevaade erinevatest sõrgade haigustest ja nende esinemissagedusest, kummimattide kasulikkusest, sõraprobleemide ennetamisest, sõrahoolduse viisidest ning aretusega kaasnevatest sõraprobleemidest. Uurimus viidi läbi viies vabapidamisega piimafarmis, kus peeti nii eesti holsteini kui ka eesti punast tõugu lehmi. Farmide valikul oli määravaks tootmise suurus ehk lehmade arv (200-500 piimalehma). Mõõdeti asemete suurust; hinnati lamamisala, liikumisala ja lüpsiplatsi puhtust, libedust ja põrandate kattematerjali. Koguti andmeid allapanu kasutamise ja selle vahetamissageduse, värkimiskordade ja jalavannide asukoha ning jalavanni vedeliku vahetamissageduse kohta. Lisaks sellele tehti märkmeid töötajate teadlikkuse kohta sõraprobleemide osas. Andmete registreerimisel lähtuti kahest aspektist: 1. Subjektiivne hinnang (hügieeni ja töötajate teadlikkuse kohta). 2. Mõõtmised ja hindamised lähtudes Welfare Quality ja Animat metoodikast (põrandad, puhtus, heaolu). Kogutud andmeid hinnati vastavalt Welfare Quality ja Animat metoodikale, millega said uuringus osalenud farmid vastavad lõpphinded. Uuringutulemusi võrreldi ka Jõudluskontrolli Keskuse poolt kogutud andmetega. Kirjandusallikate ja uurimistulemuste põhjal võib teha järgmised järeldused: • Sõraprobleemid kuuluvad piimafarmides kõige tõsisemate probleemi hulka. • Kummiga kaetud liikumisala on kõige parem lahendus jalaprobleemide ennetamisel ning seda kasutavad ka enamus uurimuses hinnatud farme. • Selleks, et vältida tõsiseid ja kulukaid probleeme, on vaja varakult tegeleda ennetustööga, seda eeskätt korralise värkimise ja jalavannide kasutamisega. • Et üldse osatakse probleeme märgata, on kogu sõraprobleemide ennetamise juures oluline töötajate teadlikkus. • Juba farmi projekteerides tuleb mõelda sõraprobleemide ennetamisele – hiljem võib olla tunduvalt kulukam muudatusi sisse viia. • Uurimuse põhines küll ainult viie farmi baasil, kuid võib väita, et kui sõrgu värkida vähemalt kaks korda aastas, on sõrad palju paremas seisukorras, kui ainult üks kord aastas või vähem värkida. • Uurimuse tulemuste põhjal võib väita, et farmerid on mõelnud loomade heaolule – kummimatid lamamisasemetel ja palju kasutatakse ka kummist liikumisalasid, mis vähendavad jalgadele koormust.
Seleeniga rikastatud kanamunad
(2012) Aasna, Heli; Lember, Aleksander
Seleen on väga oluline toitaine. Seleeni puudus on seotud inimese immuunsüsteemiga ja põhjustab suuremat vastuvõtlikust erinevate haiguste suhtes. Se keskmine sisaldus vereseerumis peaks olema 80-120 mikrogrammi liitri kohta. Eestlastel on see kõigest 60-90 mikrogrammi. Seleeniga rikastatud liha, piim ja munad parandaksid oluliselt mineraali kättesaadavust. Muna seleeni sisaldust on kerge muuta. Seleeniga rikastatud munad muutuksid vaid siis toksiliseks, kui süüa vähemalt 30 muna päevas pika aja jooksul. Munakanade seleeni vajadus on ligikaudu 0,05-0,08 milligrammi sõltudes söömusest. Teda on lisatud põllumajanduslindude sööta anorgaanilise vormina ehk naatriumseleniidina. Enne orgaanilist seleeni oli peamiseks probleemiks anorgaanilise seleeni ebaefektiivne kandumine munasse. Isegi suurem kogus naatriumseleniiti kanade söödas ei tõstnud oluliselt muna seleeni sisaldust. Uuringud on näidanud, et orgaaniline seleen seleenproteiini või seleenpärmina, on bioloogiliselt aktiivsem naatriumseleniidist. Orgaaniline seleen varutakse kudedesse ning munasse. Seleenpärmiga rikastatud munad võivad tulevikus saada väga väärtuslikeks, sest see parandab ka kanade tervist ja toodangut. Selenometioniin on aminohape, mis sisaldab seleeni ning Se orgaanilise vormina imendub organismis paremini. Vastkoorunud tibud ei saa ise sünteesida selenometioniini. Seetõttu on naartiumseleniidil piiratud võime seleeniga rikastatud munade tootmisel. Seleenpärmi selenometioniin kandub efektiivselt rebusse ja munavalgesse. Praktiliselt on kõik seleenpärmiga rikastatud munad saadud Sel-Plexiga. Sel-Plex on põhiline seleeniallikas, mida lisatakse kanade sööta umbes 0,30-0,50 milligrammi kilogrammi sööda kuivaine kohta. On kindaks tehtud, et Sel-Plex parandab muna kuju, Haughi ühikut, rebu indeksit, munakoore paksust ja seleeni sisaldust rebus ja munavalges. Orgaaniline seleen parandab munatoodangut ja vähendab kooredefektidega munade arvu. Orgaaniline seleen suurendab koorunud tibude arvu ja nende massi. Tibud on elujõulisemad ja väheneb embrüote suremus inkubeerimise jooksul. Samuti parandab orgaaniline seleen spermide kvaliteeti isaslindudel, pikendades nende eluiga ja säilivusvõimet.
Veiseliha laagerdamise tehnoloogiad maailmas
(2012) Kutšmei, Nadežda; Soidla, Riina
Käesoleva bakalaureuse töö eesmärgiks oli anda erialakirjanduse alusel ülevaade erinevatest maailmas kasutusel olevatest veiseliha laagerdamistehnoloogiatest. Uuriti, millised protsessid toimuvad lihas laagerdumisel ning erinevate laagerdamistehnoloogiate parameetreid ja kasumlikkust. Käesoleva töö koostamisel on põhiallikatena kasutatud USA uurijate teaduslikke töid. USA-s on arenenud lihaveisekasvatus ning ka laagerdamistehnoloogiad. Samuti on kasutatud Eesti autorite poolt kirjutatud artikleid liha laagerdamise teemal. Autor intervjueeris Eestis veiseliha laagerdamist praktiseerivaid spetsialiste ja töö koostamisel on arvestatud nende kommentaaridega. Lihaveiste kasvatus on viimastel aastatel Eestis tunduvalt arenenud ja veiseliha on muutunud meie toidulaual järjest olulisemaks. Rakvere lihakombinaadis, mis on Balti riikide suurim lihatoodete valmistaja, laagerdatakse veiseliha alates 2005. a ja MTÜ-s Liivamaa Lihaveis alates 2008. a. Mõlemas ettevõttes kasutatakse märglaagerdamistehnoloogiat. Maailmas on kasutusel põhiliselt kolm laagerdamistehnoloogiat: kuiv- ja märglaagerdamine ning spetsiaalse laagerduskoti kasutamine. Kuivlaagerdamise tehnoloogia on keeruline ja teda võrreldakse oma nüansirikkuste tõttu kunstiga. Kuiva laagerdamist kasutatakse liha organoleptiliste omaduste (lõhna, maitse ning konsistentsi) parandamiseks. Sellist meetodit kasutati vanasti liha pehmendamiseks. Tänapäeval saavad seda tehnoloogiat endale lubada ainult suured lihatööstused kasutades laagerdamisel UV-lampe, võimsaid ventilatsioonisüsteeme, temperatuuri-ning niiskuserežiime. Need parameetrid peavad olema kindla kontrolli all, minimeerides võimalused liha riknemiseks. Kuid selliste parameetrite tagamiseks on vajalikud suured jahutusruumid. Vastupidisel juhul on väga raske tagada toodete toiduohutust. Vertikaalne e rippuv lihaasend on vajalik selleks, et lihaskiud oma raskuse mõju all taastaks oma elastsust, mis kadus pärast looma tapmist, surmakangestuse käigus. Väga oluline on kuivamiskoorik, mis tekib laagerdamise ajal liha pinnale, mille tagavad ventilatsioon või õhu liikumine. See omakorda piirab lihas mikroobide paljunemist, sest viimased vajavad oma elutegevuseks piisavas koguses niiskust. Kuivlaagerdamine on suhteliselt kallis meetod. Laagerdamise protsessis tekkivad kalukaod (lihast eraldub niiskust ning kuivanud lihapind lõigatatakse ära) mõjutavad lõpptoote hinda. Märglaagerdamine on turul domineeriv meetod. Märglaagerdamine võimaldab vähendada liha kaalukadu ja kaitsta seda mikroorganismide eest. Vaakumisse pakitud ja kastidesse paigutatud liha ei vaja lisapinda. Vaakumpakendis laagerdamine lahendab kuivamiskooriku tekkimisega ja aeroobsete bakterite paljunemisega seotud probleemid. Kuivamiskooriku moodustamist ei toimu. Märglaageramiseks lõigatakse veiseliha 36–48 tundi pärast tapmist lihastegruppe eraldavate sidekoeliste kilede kaudu lahti, üritades seejuures võimalikult vähe vigastada lihaskude katvaid sidekoelisi kilesid, ja pakitakse kohe vaakumpakendisse. Pakendatud liha viiakse külmkambrisse temperatuuril 0–4 °C laagerduma. Õrn ja aromaatne liha saadakse 2,5–3-nädalase laagerdamise järel. Selleks et lahendada märglaagerdamisel tekkinud probleeme, kasutatakse spetsiaalset pakendit (drybag), mis laseb pakendist niiskust välja (niiskus aurustub lihapinnalt samamoodi nagu kuivmeetodi puhul), kuid ei lase õhku pakendisse, pidurdades seega bakterite kasvu. Selline pakendi valiv läbilaskvus kindlustab laagerdamisprotsessi õiget kulgemist ja ei põhjusta liha kaubandusliku välimuse halvenemist. Samuti on maitseomadused võrreldavad kuivlaagerdatud lihaga. Paljud uurimistööd näitavad, et seitsmepäevane laagerdamine ei avalda olulist mõju liha sensoorsetele omadustele, liha lõhn ja maitse kujunevad välja pärast 14-päevast laagerdamist, liha õrnus aga pärast 21-päevast laagerdamist. Seega liha laagerdamise optimaalne aeg võiks olla 14–21 päeva, arvestades realiseerimisaega seitse päeva. Siiski on palju viiteid selle kohta, et märgmeetodil laagerdatakse tööstustes liha 30 päeva. Laagerdamiskoti kasutamisel on laagerdamisperiood pikem. Liha pikaajalise laagerdamise kõige sobivam temperatuur on 0,5–1 °C. Kui liha peab saama laagerdatud 1–2 nädalaga, siis peetakse optimaalseks temperatuuriks 2–3 °C. Liha roiskumise riski tõttu ei ole soovitatav kasutada laagerdamisel liiga kõrgeid temperatuure. Õhu suhteline niiskusesisaldus on oluline kuivlaagerdamise puhul, sest kui õhuniiskus on liiga kõrge, siis riknemist põhjustav mikroorganismide areng on intensiivne ja selle tulemusena muutub liha kõlbmatuks (happeline maitse ning lõhn). Kui niiskus on madal, siis lihas sisalduv vesi hakkab dehüdreeruma ja lihamass väheneb. Artiklites kirjeldatud jahutuskambrite õhu niiskusesisaldus liha laagerdamisel jääb vahemikku 75–85%-ni. Kuivlaagerdamise korral on õhu suhtelise niiskuse piir keskmiselt 80%. Õhu liikumiskiirus on oluline nii kuivlaagerdamise kui ka laagerduskoti kasutamise korral. Õhuringlus võimaldab liha pinnal ühtlaselt jahtuda ning saavutada ühtlast lihapinna kuivamist ja vähendab praagi teket. Laagerdamise ruumis peab õhu liikumiskiirus olema umbes 0,2–0,5 m/s.
Jõevähi (Astacus astacus L.) viljakus Eesti veekogudes, selle sõltumine vähi suurusest ja lapihaiguse mõju viljakusele
(2012) Kohv, Silver; Hurt, Margo
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida jõevähi viljakust ja seda mõjutavaid tegureid. Töö käigus määrati vähkide viljakus erinevates veekogudes, selgitati välja viljakuse seos vähi pikkusega ning hinnati lapihaiguse mõju vähi viljakusele. Jõevähi keskmine viljakus Eesti tingimustes on 198 marjatera ning see on tugevalt (r – 0,78) seotud emasvähi pikkusega. Erinevate pikkusrühmade võrdlemisel selgus, et vähi kasvades ühe sentimeetri võrra, suureneb keskmine viljakus ligikaudu 20%. Kõige suurematel emastel isenditel (pikkusega 130-140 mm) oli viljakus koguni 495-651 marjatera. Kõige viljakamad vähid olid Luguse jões (keskmine viljakus 309 marjatera) ja Vesiku ojas (keskmine viljakus 267 marjatera). Väikseima viljakusega isendid olid Aidu tehisjärves (keskmiselt 158 marjatera), Kuke peakraavis (keskmiselt 147 marjatera) ja Valgevälja karjääris (keskmiselt 187 marjatera). Ilmnes ka asjaolu, et jõgedes elavad vähid on järvedes elavatest liigikaaslastest viljakamad. Selline erinevus on ilmselt tingitud vooluveekogude parematest keskkonnatingimustest. Uurimustöös leidis kinnitust väide, et lapihaigus võib vähendada emasvähkide viljakust. Viie erineva veekogu tervete ja lapihaigete vähkide võrdlemisel ilmnesid märgatavad erinevused viljakuses enamasti vanematel ja pikematel vähkidel. Kuke peakraavi näitel on lapihaigetel vähkidel 18% vähem marjateri kui samavanustel tervetel vähkidel. Et anda täpsem hinnang lapihaiguse mõjust viljakusele, oleks vaja tunduvalt rohkem võrdluseks sobivaid andmeid. Vähikasvataja jaoks on oluline, et kasvatatav populatsioon oleks võimalikult viljakas ning haigustest vaba. Paratamatult tuleb tehistingimustes peetavat vähikarja aeg-ajalt täiendada loodusest püütud või teistest kasvandustest hangitud vähkidega. Tuginedes uurimustöö tulemustele, võib soovitada sugukarja täiendamiseks hankida vähke Luguse jõest ja Vesiku ojast. Nimetatud veekogudes on jõevähi arvukus väga kõrge ning emased on üle keskmise viljakad. Seejuures ei täheldatud ühelgi Luguse jõe ega Vesiku oja vähil lapihaiguse esinemist, mis omab suurt tähtsust ka vähikasvatuse aspektist.
Veise in vitro viljastatud embrüote mitteinvasiivsed eluvõime hindamise meetodid
(2012) Mark, Elina; Jaakma, Ülle
Käesoleva töö eesmärgiks oli kirjeldada ja analüüsida veise in vitro viljastatud embrüote mitteinvasiivseid määramismeetodeid ning viimastel aastakümnetel avaldatud teadustööde tulemusi. Kirjanduse ülevaate põhjal saadud olulisemad tulemused olid järgmised: Tänapäeval on kõige levinum meetod veise IVF embrüote määramiseks morfoloogiline hindamine, mida teostatakse tavalise valgusmikroskoobiga. Meetodi eeliseks on vähene ajakulu, suhteliselt lihtne väljaõpe ning odavus. Puuduseks on aga hindamise subjektiivsus ning hindamistulemusi mõjutavate tegurite rohkus. IVF embrüote hapnikutarbe määramine on täpsem elujõulisuse hindamise meetod võrreldes morfoloogilise hindamisega. Kasutatakse mitmeid erinevaid aparaate nagu skaneeriv elektronmikroskoop, spektrofotomeeter, mikroelektroodid ning nanorespiromeeter. Viimane on neist kõige täpsem ning võimaldab mõõta ka individuaalsete embrüote hapnikutarvet erinevates arengujärkudes. On leitud, et kõrgema hapnikutarbega embrüod on suurema elujõulisusega. IVF embrüote elujõulisuse hindamiseks saab kasutada ka glükoositarbe ja laktaadi eritumise määramist. Suure glükoositarbega embrüod on eluvõimelised, kuid kõrge laktaadi eritumisega embrüod seevastu aga kehva eluvõimega. Laktaadi eritumine on seotud embrüo stressiga. Kasvulahusesse vabanevate ensüümide määramise abil saab hinnata degenereeruvate ja surnud embrüorakkude osakaalu. Meetodi eeliseks on selle täpsus ning kiirus. Teadlased on avastanud, et defektiga embrüod eritavad normaalsete embrüotega võrreldeskasvulahusesse rohkem L-laktaat-dehüdrogenaasi. Bioaktiivsetest ühenditest on kasvulahuses määratud interferoon-τ ja plasminogeeni aktivaatoreid. Uurimustöödest selgus, et hea kvaliteediga embrüod eritavad rohkem interferoon-τ-d kui elujõuetud embrüod ning plasminogeeni aktivaatorite tootmine on positiivses korrelatsioonis embrüorakkude arvu ja embrüo diameetriga. Implantatsioonieelse faktori PIF määramine on kõige uuem embrüote hindamise viis. Võrreldes elujõuetute embrüotega on elujõuliste embrüote PIFi tase märgatavalt kõrgem ning eluvõimetutel embrüotel puudub peptiid täielikult. Tulemused näitavad, et PIF-ELISA on usaldusväärne, kiire ning embrüoid mittekahjustav meetod IVF embrüote varajaseks valikuks. Vedelikkromatograafia kasutamine võimaldab kasvulahusest määrata embrüote poolt eritatud ja tarvitatud aminohappeid, mis korreleeruvad blastotsüstide elujõulisusega Teadlased on leidnud, et glütsiini- ja leutsiinitaseme vähenemine ning asparagiinitaseme suurenemine kasvulahuses on seotud tiinestumise ja elussündide arvuga ning et madalama aminohapete metabolismi tasemega embrüod on elujõulisemad. Teaduskirjanduse analüüs võimaldas teha embrüote kvaliteedi mitteinvasiivse hindamise võimaluste kohta järgmised järeldused: 1. Täpsemateks meetoditeks on embrüote kasvulahuses erinevate metaboliitide, eeskätt aminohapete, glükoosi ja laktaadi dünaamika, ning bioaktiivsete peptiidide määramine. 2. Bioaktiivsetest peptiididest on perspektiivne implanteerumiseelse faktori määramine 3. Uued meetodid on seni veel kallid, keerulist väljaõpet nõudvad ja pole veelstandardiseeritud, mistõttu embrüote morfoloogiline hindamine on endiselt aktuaalne. 4. Tõhus embrüote selektsioonimeetod aitab tõsta veiste tiinestumist. Samuti aitab hea arengupotentsiaaliga embrüote valik vähendada aborte ning loote arenguhäireid.
Jõevähi sugupoolte vahekord katsepüükides ja seda mõjutavad tegurid
(2013) Ristimäe, Mihkel; Hurt, Margo
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida jõevähi sugupoolte jaotust katsepüükides ning seda mõjutavaid tegureid. Jõevähk (Astacus astacus) on Eesti suurim ja ainuke selgrootu, kelle püsimajäämine looduses nõuab aina enam inimeste sekkumist. Inimtegevuste ja haiguste tulemusena on looduslikud vähkide asurkonnad piirkonniti hõrenenud või täielikult hävinud. Teadmised sugupoolte varieeruvustest ja seda mõjutavatest faktoritest annavad eelise asurkondade populatsiooni suurendamisel. 20. sajandi keskpaiku oli Eestis sugupoolte vahekord jaotunud võrdselt või näitas väikest emaste ülekaalu (Järvekülg, 1958). Abrahammsoni (1966; 1971) katsepüükides, mis viidi läbi Rootsis ja Norras omasid vastupidiselt Järvekülje (1958) andmetega isaste ülekaalu. Nimetatud 1958., 1966. ja 1971. aasta seirepüükide andmeid saab võrrelda tänapäevaste andmetega, et vaadelda, kas sugupoolte jaotustes on toimunud muutusi. Kui muutused on olemas, siis välja tuua põhjused, miks need esinesid. Uurimistöös on kasutatud EMÜ VLI kalakasvatuse osakonnas loodud vähipüükide andmebaasi, mis sisaldab katsepüükide ja harrastuspüükide andmeid. Töös analüüsitud püügid viidi läbi maist oktoobrini. Perioodiliselt vaadeldi emaste osakaalu aastaaegade ja kuude lõikes. Püüke, mis sisaldasid 50 isendit, oli 413. Veekogud, kus erinevate püügipiirkondade emaste osakaalud oli sarnased (11-20%) või väga sarnased (0-10%), moodustasid 87% kogu valimist. Kuna emaste osakaal veekogu erinevates piirkondades oli nii väike, andis see põhjuse uurimaks emaste osakaalu sõltuvust piirkonnast, sesoonist, veekogu tüübist ja mõõduliste vähkide osakaalust. Suurima emaste osakaaluga periood oli august - emased moodustasid 44% püügis olevatest isenditest. Juulikuu püükides oli emaste osakaal augusti omast 3% võrra madalam (41%). Kõige madalam oli septembri kuu emaste osakaal 39 protsendiga. Piirkondlikult oli kõige suurem emaste osakaal Lõuna-Eestis teostatud katsepüükides (46%). Emaste osakaal oli väikseim saartel (41%) ja mujal Eestis (37%). Mõõduliste isendite ja emaste vahel esines nõrk korrelatiivne seos (r - 0,0161). Uurimustöö raames selgus, et emaste osakaalud on jaotunud võrdselt vahemikes, kus mõõdulised jõevähid moodustasid 0-30% ja 61-100% püügis olevatest isenditest. Vähikasvatuse ja ka loodusliku vähivarude seisukohast on oluline, et jõevähkide sugupoolte osakaal ei varieeruks. Emaste võrdne või suurem osakaal veekogus tagab asurkonna populatsiooni kasvu - isased on võimelised paarituma mitme emasega, emased saavad läbida lõimetishoolt aastas ainult korra. Et sugupoolte varieeruvusi ühtlustada võib looduslikesse veekogudesse sisse tuua vähimajanditest püütud emaseid. Emaste osakaalu suurendamisega luuakse asurkonnal võimalus kindlustada ja suurendada jõevähkide 45 populatsiooni. Tuginedes uurimustööle võib öelda, et isegi emaste ümberasustamine vähimajandist looduslikku veekogusse ei pruugi emaste osakaalu katsepüükides tõsta, sest isaseid satub püüki rohkem nende agressiivsuse tõttu
Automaatseire rakendamine kääritamisprotsessi põhiparameetrite uurimiseks ja mudelite loomiseks pagaripärmi näitel
(2013) Birk, Maderiin; Poikalainen, Väino
Antud töö kirjanduse ülevaate osas käsitletakse süsivesikuid ja käärituse protsessis kasutatavaid mikroobe. Põhjalikumalt on analüüsitud tööstuslikku fermentatsiooni, eriti pärmide abil ning keskkonnatingimuste mõju pagaripärmide ainevahetusele. Kirjanduse ülevaates analüüsitakse ka käärituse produkte ja nende kasutusvaldkondi. Ülevaatest selgus, et avaldatud on väga ulatuslik materjal, milles orienteerumiseks tuleks õppetöös enam panustada käärimise põhiparameetrite seirele ja vastavate mudelite koostamisele. Eksperimentaalses osas nendest vajadustest ka lähtuti. Töö eksperimentaalsest osast järeldus, et nii glükoosist kui ka sahharoosist toitelahuste kasutamisel on CO2 moodustumine märgatavalt intensiivsem kui laktoosi lahuses. Kõige intensiivsem oli CO2 moodustumine 10%-lises sahharoosi lahuses. Substraadis oleva toitelahuse kontsentratsiooni suurendamisega kaasneb intensiivsema süsihappegaasi moodustumine ja järelikult ka intensiivsem pärmirakkude elutegevus. Etanooli moodustus kõige enam 10%-se sahharoosi lahuse kasutamisel. Mõnevõrra väiksem oli käärimine glükoosilahuses. Laktoosi kasutamisel etanooli praktiliselt ei tekkinud. Pärmimassi muutusi kääritamise käigus kajastab substraadi hägusus. See näitaja on kasutatav käärimisel tekkiva pärmimassi koguse hindamiseks ja sellest mudelite koostamiseks. Kõiki neid parameetreid saab lihtsalt ja operatiivselt registreerida Vernieri andmehõive süsteemi abil. Kogutud andmestikust on mudelite koostamine kõige paindlikum tarkvarapaketi EXCEL abil. Eksperimentaalse osa tulemused ja kogemused on rakendatavad mikroobide ainevahetust käsitlevate laboratoorsete tööde väljatöötamisel. Pärmide kohta on esitatud ka vastavad ettepanekud mõningate laboratoorsete tööde läbiviimiseks.
Kurgi tekstuuri hindamise metoodika väljatöötamine ja selle rakendamine erinevalt töödeldud kurkidele
(2013) Seer, Marju; Põldvere, Aarne; Lepasalu, Lembit; Schryer, Marys
Bakalaureusetöö eesmärgiks oli välja töötada kurgi tekstuuri hindamiseks metoodika ja selle rakendamine erinevalt töödeldud kurkidele. Alaeesmärgina uuriti erinevate hoiutingimuste mõju kurkide tekstuurile. Kurkide tekstuuri iseloomustamiseks mõõdetakse koore ja viljaliha purustamiseks vajaminevat energiat. Purustamisenergia määramiseks kasutati tekstuurianalüsaatorit TMS-PRO. Torkesilinder läbimõõduga 1,2 mm on sobiv katsete läbiviimiseks. Kurgi viilu abil määrati viljaliha purustusenergia kolmest eri kohast ja tervet kurki kasutati kurgikoore purustusenergia määramiseks (samuti kolm erinevat määramis kohta, joonis 5). Lisaks mõõdeti koore ja viljaliha purustamiseks vajaminevat maksimaalset jõudu. Uurimusel tehti koostööd AS Põltsamaa Felixiga. Kurkide marineerimisel katsetati erinevaid blanžeerimistemperatuure ( 70 ºC, 80 ºC, 90 ºC) ja kuumtöötlemise režiime (80 ºC 20 minutit ja 85 ºC 15 minutit) ning kurke säilitati erinevate partiidena enne töötlemist sise-ja välistingimustes. Teostati ka kurkide sensoorne analüüs, selgitamaks purustusjõu ja sensoorse hinnangu vahelisi seoseid. Tulemustest selgus, et kõige sobilikum on kurkide blanžeerimistemperatuur 80 °C. Kõrgematel temperatuuridel oli kurkide koor nätskem ja madalamatel temperatuuridel oli kurkide koor liialt kõva, mis ei meeldinud sensoorsel analüüsil assessoritele. Enim meeldis inimestele välitingimustes hoitud kurgid, mis olid ka blanžeerimata, aga see sõltus juba kuumtöötlusrežiimist. Veel katsetati erinevaid kuumtöötlusrežiime. Katsetes kasutasime kahte režiimi, kus kurke töödeldi 80 °C juures 20 minutit ja 85 °C juures 15 minutit. Kurgid olid töödeldud autoklaavimis- ja pastöriseerimisrežiimil. Hindajatele meeldis enam 85 °C juures 15 minutit kuumtöödeldud kurgid. Hea kurk on see, mis krõmpsub hamba all ja koor ei ole liialt tugev ja nätske. järeldused: 1. 80 °C vees blanžeeritud kurgid on kõige tugevama tekstuuriga. Koore purustusenergia oli võrreldes blanžeerimata kurkidega 58% suurem, mõju viljaliha tekstuurile oli väiksem. 2. Kõrgemat energiat ( koguenergia 87,15 mJ) oli vaja kulutada blanžeerimata kurkide (koor+ viljaliha) purustamiseks, mis oli töödeldud tehnoloogilisel režiimil 80 °C 20 minutit. 3. Erinevad hoiustamistingimused (sisetingimused, kus temperatuur >20 °C ja välitingimused, kus temperatuur <20 °C) põhjustavad kurkidel tekstuuri muutusi. Välitingimustes säilitatud kurkide koore ja viljaliha purustamiseks vajalik koguenergia on 1% väiksem kui sisetingimustes. Otsest seost marineeritud kurkide tekstuuri parameetrite ja sensoorse hinnangu vahel ei leitud. Selleks on vaja läbi viia täiendavad katsed.
Ternespiimakoogi tekstuuri mõjutavad tegurid
(2013) Lutter, Liis; Sats, Andres; Pajumägi, Sirje
Töö eksperimentaalses osas uuriti ternespiima kogumisvõimalusi üle 500 lehmaga piimakarjades. Tulemustest selgus, et rohkem kui pooled küsitlusele vastanud farmidest oleksid nõus vasikate söötmisest ülejäävat ternespiima müüma kokkuostjale. Kuid müümisel võib takistuseks osutuda vähese kvaliteetse ternespiima kättesaadavus ning vajalike rahaliste ressurside puudus kogumisvõimaluste loomiseks. Piima kalgenemisomadusi mõjutab pH. Töö käigus mõõdeti ternespiima pH-d lüpside lõikes. Mõõtmistulemustest selgus, et lehmade ternespiimade pH-d võivad varieeruda suures ulatuses. Saadud tulemuste põhjal ei saa kindlalt väita, et erinevate loomade ternespiimal ei võiks olla erinev pH dünaamika, kuna valim oli väike ning varasemalt on ternespiima pH-d vähe uuritud. Seetõttu võiks edaspidi uurida pH-dünaamikat, võttes vaatluse alla nt. haigetelt ja tervetelt loomadelt saadava ternespiima. Ternespiima kvaliteedi määramise tulemused kinnitasid varasemate uurimustööde järeldusi, et väärindamiseks sobib eelkõige esimese ja teise lüpsi ternespiim, sest iga järgneva lüpsiga läheneb Ig sisaldus tavapiima koostisele. Kolmanda kuni kuuenda lüpside ternespiimas täheldati rasva kiiret pinnale tõusu. See võib tuleneda rasvakuulikeste suurusjaotusest ning eelnevast piima külmutamisest. Kuna rasva sisaldus mõjutab kvaliteedi määramisel mõõtmistulemuste täpsust, siis oleks tarvis uurida selle mõju mõõtmistulemustele. Ternespiima viskoossuse uuringutest selgus, et esimese ja teise lüpsi ternespiima viskoossus on märgatavalt kõrgem järgnevatest lüpsidest. See võib olla seletatav kuivainesisalduse erinevusega. Varasemad ternespiima reoloogilised uuringud puuduvad. Seetõttu tuleb edaspidi põhjalikumalt uurida ternespiima reoloogiat erinevate lüpside lõikes. Temperatuuri mõju uurimiseks ternespiimakoogi vadaku sünereesile, kuumtöödeldi ternespiimasid 10 minuti jooksul kolmel erineval temperatuuril: 160 °C, 180 °C ja 200 °C juures. Lisaks uuriti lõikamise ja säilitamise mõju vadaku sünereesile. Katsete tulemusel selgus, et kõrgem temperatuur põhjustab intensiivsema vadaku sünereesi. Hilisemad lõikamised ja säilitamised ei põhjustanud täiendavat vadaku sünereesi (va. 200 °C juures). Edaspidi tuleb uurida lisandite (nt. marjade, puuviljade, maitseainete jne) mõju ternespiima pH-le ja vadaku sünereesile. Kõrgete temperatuuride kasutamine põhjustab bioaktiivsete koostisosade hävimist, mistõttu tuleb väljatöötada alternatiivne meetod ternespiimakoogi valmistamiseks.
Hapuvadaku väärindamise võimalused
(2013) Pertelson, Birgit; Mootse, Hannes; Poikalainen, Väino
Töö eesmärkideks olid:  ülevaate koostamine hapuvadaku töötlemisest, selleks kasutatavatest tehnoloogiatest ja neutraliseerimiseks sobilikest ainetest.  Selgitada hapuvadaku neutraliseerimisvõimalusi, sellega kaasnevat materjalikulu ja pH dünaamikat ning tuletada hapuvadaku neutraliseerimisprotsesse kirjeldavad rakenduslikud mudelid.  Uurida neutraliseerimiseks kõige sobilikuma aine mõju ultrafiltreeritud vadaku permeaadi ja retendaadi tuhasisaldusele. Töö kirjanduslik osa annab ülevaate vadaku tüüpidest ja koostisest, vadaku tekkimise mahtudest Eestis ja sellega seonduvatest probleemidest. Käsitletakse ka vadaku töötlemise tehnoloogiaid. Eksperimentaalosas käsitleti hapuvadaku neutraliseerimist toidu lisaainetega ja toidulisandites lubatud ainetega. Katseliselt selgitati välja ultrafiltratsiooni mõju neutraliseeritud ja neutraliseerimata vadaku happesusele ja mineraalainete sisaldusele retendaadis ja permeaadis. Eksperimentaalosa tulemustest võin järeldada, et sobivaimateks aineteks vadaku neutraliseerimisel on naatriumhüdroksiid ja kaaliumhüdroksiid. Vähese lahustuvuse tõttu on ebasobivateks neutraliseerijateks kaltsiumhüdroksiid ja magneesiumtsitraat. Lahustumatute aineosakeste lahusesse jäämine võib tekitada edasisel töötlemisel probleeme. Ainete erikulude võrdluses on kõige efektiivsemaks neutraliseerijaks naatriumhüdroksiid. Ultrafiltreerimise katses selgus, et ultrafiltratsioonil ei ole märkimisväärset müju vadaku tuhasisaldusele, kuid neutraliseerimine enne ultrafiltreerimist tõstis mineraalainete sisaldust-
Šokolaadi tehnoloogia- õppematerjal
(2013) Karu, Laura; Polikarpus, Annemari
This bachelor thesis is about chocolate technology. The work main aim is to make educational material for that how chocolate history began and how it is produced. I chose this topic because it can be useful for home cooks and even for chocolate masters. There is lot of information,literature and educational material about chocolate history and technology in English but there are no educational material in Estonian language. Chocolate inventing and making is long and comlicated story. It all started from 6. Century and reaches till nowadays.Thanks to discovering the New World where Maias had knowledge for making chocolatedrinks the chocolate found his way to Europe, where it evolve into sweet we know today. Chocolate making starts from cocoa tree, which fruits are inspected and processed several times. This all makes final quality of the product as good as possible. For the best result and taste, chocolate master choose which procedure comes next. Chocolate three main types are white, dark and milk chocolate. The sweetest of them is white chocolate, which is made only from cocoabutter. For milk chocolate the cocoa powder is replaced with milk components, which gives chocolate the light brown colour and softer texture. Best chocolate for health is dark chocolate, because of his high content of cocoa. Through centuries chocolate and cocoa have become more importent component not only in food industry but also in cosmetic industry.
Lehmade piimajõudlust mõjutavad tegurid
(2013) Samsonova, Lilja; Kiiman, Heli
Piima tootmine on Eestis viimase 40 aastaga arenenud kõrgele tasemele – uuenenud on nii farmides kasutatav tehnika, tehnoloogia ning märkimisväärselt paranenud piimajõudlusnäitajad. Piimajõudlust mõjutavad tegurid võib jagada kaheks – pärilikud ja mittepärilikud tegurid. Neist esimesed mõjutavad piimajõudlust 30% ja teised 70%. Valides kõrge aretusväärtusega pulle, suurendatakse tütarde piimajõudlusnäitajaid. Mittepärilikest teguritest mõjutab piimajõudlust kehaehitus, poegimisvahemik, söötmine, pidamistingimused, lüpsmine ja töövõtted lüpsil, lehma tervis jm. Mitme uurimustöö analüüsist selgus, et mida suuremad kehamõõtmed ja –mass ning rinna sügavus, seda suurem on toodang. Poegimisvahemik võiks olla mitte üle 390 päeva. Uuslüpsiperiood mitte üle kolme kuu. Et lehm saaks puhata ja anda järgmisel laktatsiooniperioodil võimalikult palju toodangut, oleks sobiv kinnisperioodi pikkus keskmiselt 60 päeva. Lehma piimajõudlus kasvab koos vanusega kuni kuuenda laktatsioonini ning pärast seda hakkab tasapisi langema, kuid kaasaegsetes farmides püsivad lehmad karjas keskmiselt neli aastat ja seitse kuud. Lehma karjaspüsimist mõjutab tervis, samas suur osa lehmi praagitakse haiguse tõttu. Tervise tagab lehmade õige söötmine ja head pidamistingimused. Oluline on ka veisefarmi mikrokliima, kui temperatuur on liiga kõrge, väheneb loomadel söömuse tase ning ainevahetus aeglustub ja piimatoodang väheneb. Lüpsitehnika ja töövõtted lüpsil on olulised piima jõudlusnäitajatele ning piima kvaliteedile. Tänapäeva uutes farmides on kasutusel lüpsirobotid, mis võivad olla üheks teguriks piimajõudluse suurenemisel, sest selline lüpsiteholoogia ei vaja inimese osalemist lüpsiprotsessis, vaid inimene jälgib lüpsi arvuti vahendusel. Toetudes kirjandusallikatele võib järeldada, et veiste piimajõudlus oleneb nii piimalehma pärilikest kui ka mittepärilikest teguritest.
Küpsiste murdeenergia määramismetoodika väljatöötamine ning selle rakendamine erinevatele küpsistele
(2013) Kruus, Kadi; Lepasalu, Lembit; Põldvere, Aarne; Laikoja, Katrin
Küpsised olid algselt väikeste prooviküpsetistena leibade - saiade küpsetamisel. Prooviküpsetiste tegemisel avastati, et tänu väga väikesele niiskusesisaldusele säilivad nad pool aastat kuni aasta ja ei lähe hallitama. Korralikult pakituna hakati küpsiseid kasutama meremeestele ja sõjaväele toiduvarude kindlustamiseks. Siit arenes välja ka küpsiste erinev kasutamine ja kujundamine. Küpsiste toorainena kasutatakse jahu, suhkrut, võid, margariini, taimseid rasvu, šokolaadi tükikesi, erinevaid seemneid. Maitsed ja kujud olenevad kondiitrite fantaasiast. Antud bakalaureusetöös võeti eesmärgiks teha kaks erinevat kanepi- ja mooniseemnetega küpsiste sorti. Uuriti nende murdeenergia seost kahe erineva seemne lisamisel küpsistele: 1) töötati välja metoodika küpsiste murdeenergia määramiseks 2) võrreldi kanepi ja mooniseemnete lisamise mõju liivataignast valmistatud küpsiste murdeenergiale. Murdeenergia mõõtmiseks kasutati tekstuuranalüsaatorit, millele mõeldi välja ja tehti täiendav seade, mis võimaldas küpsistega katseid teha. Tekstuuranalüsaator võimaldas määrata küpsiste murdejõudu ja -energiat, mis on tähtis toodete arendamiseks ja vastaksid tarbijate nõudmistele ja soovidele. Bakalaureusetöö jaoks mõeldi välja kanepi- ja mooniseemnetega küpsiste retseptid. Katseteks ja degusteerimiseks valmistati erinevate seemne kogustega (5%, 20%) küpsiseid. Uuriti hindajate maitseeelistuste sõltuvust murdeenergiast. Selgitati välja neist maitsvamad küpsised, mida võiks juurutada tootmisesse.
Energia tähtsusest sporthobuste söötmisel
(2013) Juht, Heleni; Kärt, Olav; Rooni, Krista
Hobused on rohusööjad, kuid nende seedeprotsess on mäletsejalistest palju erinev. Evolutsiooniliselt on hobused mäletsejalistest palju vanemad ja nad on kohanenud tarbima kiurikast rohtu, läbides selleks suuri vahemaid. Tänapäeval on hobuste kasutus inimese poolt oluliselt muutunud, üha vähem kasutatakse teda töö tegemisel, üha enam sporthobusena. Sporthobusena kasutatakse hobust väga erinevatel eelmärkidel, selle nimel tehakse sihikindlat aretustööd, selle nimel uuritakse hobuste toitumise füsioloogiat. Käesolevas bakalaureusetöös selgitatakse põhjalikumalt sporthobuste söötmise üht tahku – sporthobuste energiavajadust ja energiakasutust erinevat tüüpi füüsilise koormuse korral. Sporthobuste söötmine on väga individuaalne, see sõltub hobuse vanusest, füüsilisest koormusest, temperamenditüübist, tõust, keskkonnatingimustest jne. Hobused, sealhulgas sporthobused on söötade kvaliteedi suhtes palju tundlikumad kui mäletsejalised, sagedased on hobustel ka mitmesugused ainevahetushaigused, mis tulenevad eeskätt kergestiseeduvate süsivesikute liigsest söötmisest. Selleks, et vältida söötmisega seotud haigusi, et hobused oleksid terved ja võimelised taluma suuri koormuseid võistlustel ja treeningutel, tuleb tunda hobuste toitumisfüsioloogiat.
Kasemahla kontsentreerimise tehnoloogia
(2013) Kaidma, Kai; Mootse, Hannes; Mahla, Tauno; Kilk, Kalle
Bakalaureusetöö kirjanduse ülevaates on käsitletud kasemahla kogumise ja töötlemise erinevaid meetodeid ja uuritud kontsentreeritud kase siirupi koostist ja omadusi. Kasemahla kogumisest ja kasutamisest on andmeid mitmete aasta-sadade tagant. Saame teada, et mahla säilitamiseks on kasutatud põhiliselt, selle hapendamist, kääritamist mitmetel erinevatel meetoditel. Rasketel aegadel on proovitud valmistatud ka siirupit, kuid see vajab liialt energiat ning sellest on üksikud teated. Tööstuslikult on kasemahla korjatud ja töödeldud ainult sel ajal, kui Eesti kuulus Nõukogude Liidu koosseisu. Kasemahla koostis sõltub paljudest looduslikest faktoritest nagu ilmastikust, geograafilisest asendist, kase liigist jne. Kasemahla kuivainesisaldus on madal (umbes 1 Brix˚), kuid sisaldab siiski teatud määral orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid, millest suurem osa on suhkrud ja happed. Suhkrutest sisaldab mahl kõige rohkem fruktoosi ja glükoosi, mis on dieetiliste omadustega. Õunhape annab kasemahlale omase hapukuse. Seega on võimalik valmistada kasemahlast siirupit. Kasemahla kontsentreerimistehnoloogia sisaldab erinevaid tootmise etappe: mahla kogumine, säilitamine (-20˚C), pastöriseerimine, kontsentreerimine filtratsiooniga pöördosmoosi teel, vaakumaparaadis samuti kuumtöötlemine ja lõpetades siirupi realiseerimisega. Kasemahla töötlemiseks kasutatakse enamjaolt mitmeid tehnoloogilise seadmeid nagu pastörisaator, filtratsiooniseadmed ja vee aurustamiseks vaakumaparaati. Valides kasemahlast siirupi valmistamisel õiged tehnoloogiad, saame hea ja kvaliteetse toote, mida on võimalik kasutada erinevate toiduainete tööstus harudes, näiteks pagari- ja kondiitri tööstustes, kulinaaria tööstustes (liha marineerimisel) kui ka piimatööstustes lisandina piimatoodetele. Kirjandus ülevaate põhjal selgus, et kasemahla on uuritud vähe järgmistel teemadel nagu kasemahla osakeste suurusjotus ja selle dünaamika, säilitamise tehnoloogiad ja nende mõju koostisele samas puuduvad ka süvauuringud kasemahla koostise kohta. Kuna kasemahla väärindamine on Eestis aktuaalne ja vähe uuritud oli oluline viia läbi järgnev eksperimentaalosa
Kasemahla keemiline koostis ja selle dünaamika mahlakogumise perioodil
(2013) Kungla, Leanella; Kilk, Kalle; Lepasalu, Lembit
Antud töö eesmärk on uurida arukasemahla koostist ja selle dünaamikat sõltuvalt kasvukohast ning mahla kogumise kõrgusest. Esimeses töö osas (kirjanduse ülevaates) antakse ülevaate kasemahla uurimustest, kogmise tehnoloogiast ja koostisest. Teises töö osas antakse ülevaade analüüsi metoodikatest ja töö tulemustest. Kasemahla koguti kahes piirkonnas. Esimene mahla kogumise koht oli Kuristal, Võnnu vallas, Tartu maakonnas perioodil 02.04.2012 kuni 20.04.2012. Kasemahla kogumiseks valiti kolm erinevas keskkonnas kasvavat arukaske. Mahla kogumist sooritati puude lõunapoolsest küljest kolmelt kõrguselt: 0,5 m, 1,5 m ja 2,5 m. Katse perioodi jooksul võeti iga 3-4 päeva tagant proove. Teiseks koguti kasemahla 2012 aastal Järvseljal, Meeksi vallas, Tartu maakonnas Eesti Maaülikooli alla kuuluvas sihtasutuses „Järvselja Õppe- ja katsemetskond“. Kasemahla koguti 1,65 m kõrguselt puu lõuna- ja põhjapoolsetest külgedest kahes erinevas keskkonnas. Antud töö eksperimentaalses osas teostati mahla kuivainesisalduse, tiheduse, kalorsuse, pH, hägususe ja kasemahla koostise osakeste mass-spektomeetriline tuvastamine. Analüüsiti puu põhja- ning lõunapoolselt küljelt kogutud mahla, erinevatelt kõrgustelt ja erinevates keskkonnas asuvate puude mahla. Analüüsiti ka mahla koostise dünaamikat ajas. Kasemahla proovide mass-spektomeetriliste andmetega teostati peakomponentanalüüs. Kasemahla on kasulik koguda terve tema jooksmise perioodil. Arvestades meie pikki talvi ja eriti kevadist vitamiinipõuda on kasemahl suurepärane maitsev kevadine toitainete allikas. Kasemahla on mõistlik koguda tööstuslikul eesmärgil kuid vajalik on kogumis- ja töötlemistehnoloogiate väljatöötamine.

Sirvi

Sirvi 1. Bakalaureusetööd Kuupäev järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud