Raamatud

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/3744

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 96

Отчет о состоянии и деятельности Юрьевскаго Ветеринарнаго Института за 1906 год
(1907) Tartu Veterinaariainstituut
Äratrükk väljaandest "Журнал научной и практической ветеринарной медицины" 1907. a.
Eesti Loomaarstline Ringvaade : Eesti Loomaarstide Seltsi väljaanne. 1. vihik
(Eesti Loomaarstide Selts, 1924) Eesti Loomaarstide Selts
Toimetuse eessõna. Elades üle maa laiali, üksteisest lahus, on meie loomaarstide perel võrdlemisi vähe võimalust oma vahel kokkusaamiseks. Mõned juhuslikult ettetulevad ametlikud nõupidamised ja Seltsi koosolekud toovad osa ametivendi paremal juhtumisel kord aastaks mõneks tunniks kokku, mis ära kuluvad otse päevakorral olevate küsimuste arutamiseks. Kuid ometi toovad aga kutsetegevus ja igapäine tegelik elu rohkesti küsimusi esile, mis lahendust nõuavad, eriti praegusel ajal, kus meie riikline kord ja iseäranis kohalik omavalitsus omis üksikasjus alles kujunemise ajajärgus on. Töökorraldus kui ka isikliku äraelamise võimalused, töötasu, korter ja teiste tingimuste poolest erinevad meil aga üksikuis maakondes õige tunduvalt. Kuidas sellepoolest kusagil maakonnas lood on, oleks igaühel meist huvitav ja tähtis teada, kuid seni ei olnud see mitte kerge. Teaduse uuemad saavutused meie erialal jäävad välismaade erikirjanduse kõrge hinna ja raske kättesaadavuse tõttu suuremale hulgale meist tundmatuks; samuti ka kodumaa ametvendade kogemused ja huvitavamad, õpetlikud juhtumused praksise alal. Eelolevat silmaspidades, oleme alati elavat tarvitust tunnud oma eri ajakirja järele, mis oleks ühendavaks sidemeks meie vahel, mis informeeriks meid meie kutsesse puutuvate küsimuste üle kodu kui ka välismaal ning oleks meie häälekandjaks ning avalikuks huvide kaitsjaks. Senine katse ühes agronoomidega ühist ajakirja välja anda ei annud loomaarstidele rahuldavaid tagajärgi. "Agronoomiat" ei tunnustanud suur osa loomaarste oma häälekandjaks, ta jäi neile võõraks. Ei ole põhjust ka edaspidi loota olulist paranemist. Sellepärast otsustas E.L.S. peakoosolek 14. sept. s.a. 1925.a. alates oma ajakirja väljaandmisele asuda. Kuna aga seda laadi eriajakirjad nii meil kui ka teistel väikerahvastel ainult valitsuse ainelisel toetusel ilmuda võivad, esines ka Loomaarstide Selts põllumajandusministeeriumis toetuse määramise asjus. Järgnes eitav vastus. Et aga siiski olevat tarvidust perioodilise väljaande järele rahuldada, kavatseb E.L.S. eestseisus, kui kavatsus Seltsi üldkoosoleku heakskiitmist peaks leidma, uuel aastal tehniliselt odavamate abinõude varal paljundatud kuukirja väljaanda. Kuigi säärane kuukiri oma välimuse poolest mõndagi soovida jätab, tuleb ta trükitud kirjast mitmevõrra odavam ning sellepärast võime loota, et kulude poolest omal jõul ilma välistoetuseta toime tuleme. Käesoleva proovivihu ülesandeks on ametvendadele umbkaudset aimu sellest anda, mida kavatseme. Rutuga kokkuseatuna omab proovivihik nii mõningaid puudusi, milledest nii sisu kui välimuse poolest, perioodilise ilmumise korral loodame osa kõrvaldad võivat. Edaspidiseks sisuks oleksid peaasjalikult artiklid kutseelus tõusvate tegelikkude küsimuste kohta, huvitavam kasuistik prakise alalt, teadusliku artiklid, referaadid, reisikirjeldused, Seltsi koosolekute protokollid, peavalitsuse määrused ja kavatsused, kroonika j.n. e. Ametvendi palume aga asja kuni E.L.S. üldkoosolekuni 23. nov. s.a. igakülgselt järele kaaluda, et siis kindlamini võiksime oma ajakirja asjus üht või teist otsust teha. 3. XI 24
Hobuserautamine
(Teaduslik Kirjandus, 1941) Säre, Rudolf
Väljaande tiitellehel autori pühendus perekond Tehverile ja Julius Tehveri Ex libris.
Kalakasvatusliku taastootmise programm : programm "Riiklikku kaitset vajavate ja ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavarude taastootmine (2002-2010)"
(Eesti Põllumajandusülikool, 2002) Paaver, Tiit (koostaja); Gross, Riho; Hurt, Margo; Järvalt, Ain; Järvekülg, Rein; Kangur, Mart; Kaustel, Meelis; Kukk, Leelo; Orgussaar, Toivo; Pihu, Raul; Prass, Peeter; Rannap, Riinu; Reier, Aime; Saadre, Ene; Saat, Toomas; Tambets, Jaak; Tohvert, Tiiu; Tuusti, Jaanus; Vetemaa, Markus
Käesolev programm on Eesti Vabariigi keskkonnaministri poolt käskkirjaga nr 352, 06.05.2002 kinnitatud juhend kalakasvatusliku taastootmise riikliku poliitika elluviimiseks Eestis, mis käsitleb kõigi praegu või eeldatavasti lähemas tulevikus Eesti veekogudesse asustatavate kalade taastootmise põhimõtteid ja näitab ära kaitset vajavate (ohustatud) kalade taastootmise riikliku finantseerimise prioriteedid ning kalapüügivõimaluste laiendamiseks vajalike kalade asustamiste toetamise prioriteedid. Programmis toodud asustusmahud ja kohad on soovituslikud ja lähtuvad 2001. aastal prognoositud reaalsetest võimalustest.
Mahepõllumajanduslik seakasvatus
(Põllumajandusministeerium, 2005) Leming, Ragnar (koostaja); Vetemaa, Airi (koostaja); Mikk, Merit (koostaja)
Mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses lähtutakse eelkõige loomade heaolust. Loom ei ole mitte pelgalt tootmisvahend, vaid elusolend, kelle loomulikke vajadusi tuleb arvestada. Loomad peavad saama võimalikult loomuomaselt käituda ja süüa neile sobivat sööta. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega. Sööda tootmisel ei kasutata sünteetilisi mineraalväetisi ega pestitsiide. Looma- ja taimekasvatus on mahepõllumajandusettevõttes ühe ja sama tootmistsükli osad. Taimekasvatus toodab loomadele sööta, mille loomakasvatus väärindab orgaaniliseks väetiseks põldudele, suurendades mulla viljakust ja parandades mulla struktuuri. Külvikorras aga aitavad rohumaad umbrohtumust kontrolli all hoida. Taimekasvatuse edukusest sõltuvad otseselt loomade tervis, juurdekasv ja toodang. Lisaks peab tootja hoidma korras sõnnikumajanduse. Taimetoitained tuleb oma ettevõttes ringluses hoida.
Veise- ja lambarümpade algtöötlemine ja klassifitseerimine SEUROP-süsteemi põhiselt
(Eesti Maaülikool, 2006) Alt, Aivar
Käesoleva brošüüri eesmärgiks on anda lugejale ülevaade veiste ja lammaste tapaeelse pidamise, tapale vedamise, rümpade algtöötlemise nõuetest, rümbakorrastuse standardist ning selle järgimise olulisusest, Euroopa Liidu (edaspidi EL) õigusaktidega kehtestatud veise- ja lambarümpade lihakuse ja rasvasuse määramise süsteemist ehk nn SEUROP-süsteemist ning rümpade kaalumisest ja klassifitseerimisest SEUROP-süsteemi põhiselt. Brošüüri koostamisel on arvestatud ja kasutatud valdkonda reguleerivates Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktides sisalduvat informatsiooni ja nõudeid. Kuna veise- ja lambarümpade lihakuse ja rasvasuse määramise põhimõtted on teineteisega väga sarnased, räägitakse brošüüri esimeses, üldisemas osas kordamise vältimiseks peamiselt veiserümpade klassifitseerimisest.
Searümpade algtöötlemine ja klassifitseerimine SEUROP-süsteemi põhjal
(Eesti Maaülikool, 2006) Alt, Aivar
Käesoleva brošüüri eesmärgiks on anda lugejale ülevaade sigade tapaeelse pidamise, tapale vedamise, searümpade algtöötlemise nõuetest, rümbakorrastuse standardist ning selle järgimise olulisusest, Euroopa Liidu (edaspidi EL) õigusaktidega kehtestatud searümpade tailihasisalduse määramise süsteemist ehk nn SEUROP-süsteemist, Euroopa Komisjoni poolt Eestis kasutamiseks lubatud tailihasisalduse mõõtmise seadmetest ning rümpade kaalumisest ja tailihasisalduse määramisest SEUROP-süsteemi põhiselt. Materjali koostamisel on arvestatud ja kasutatud valdkonda reguleerivates Eesti ja EL-i õigusaktides sisalduvat informatsiooni ja nõudeid.
Kalakasvatus ja kalade tervishoid
(Halo Kirjastus, 2006) Paaver, Tiit; Kasesalu, Jüri; Gross, Riho; Puhk, Mare; Tohvert, Tiiu; Liiv, Aarne; Aid, Marje; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Kalakasvatuse osakond
Kalakasvatus on üks osa kiiresti arenevast majandusharust – akvakultuurist e vesiviljelusest. Võrreldes loomakasvatusega on see väga uus ja mitmekesine valdkond. Rääkimata sellest, et vesiviljelus hõlmab ka veetaimede kasvatamist, erinevad lülijalgsete hulka kuuluvad vähid ja limuste hulka kuuluvad austrid kaladest, kes on selgroogsed, palju rohkem kui traditsioonilised loomakasvatuse objektid imetajad ja linnud. Kuigi Eestis kasvatatakse ka vähki, on kalad meie vesiviljeluses nii valdavad ja traditsioonilised, et edaspidi kasutame sõna kalakasvatus Eesti tähenduses vesiviljeluse sünonüümina. Kalakasvatus on viimase paarikümne aastaga läbi teinud uskumatult kiire arengu. Lõhe tootmine Norras ja Tšiilis, huntahvena (sea bass) ja kuld-merikogre (sea bream) tootmine Vahemeremaadel, kammelja (turbot) tootmine Hispaanias on lühikese aja jooksul mitmekordistunud. Taolist toodangu tõusu pole täheldatud üheski traditsioonilises loomakasvatuse valdkonnas. Soome kalakasvandused toodavad praegu umbes 30 korda rohkem kala kui Eesti omad. Hästi, Soome on suur ja veekogude poolest rikas maa. Eesti edumeelsemaid kalakasvatajaid, Eesti Kalakasvatajate Liidu esimees Aarne Liiv on aga kõigil kalandusfoorumitel toonud välja võrdluse Taaniga, mis on pindalalt Eestiga võrdne ja kliima poolest sarnane, kuid kalakasvatustoodang on seal pea 100 korda suurem kui meil. Tegu pole ajaloo pärandiga – kiiresti on edenenud kalakasvatus ka näiteks Poolas ja Loode-Venemaal. Eestil on tegelikult suurepärased võimalused kalakasvatust arendada. Eesti Kalakasvatajate Liit ja Eesti Maaülikooli kalateadlased on püüdnud analüüsida meie kalakasvatuse nõrku ja tugevaid külgi, leidmaks võimalusi selle majandusharu arengu kiirendamiseks. Selgub, et esmatähtis on leida raha tänapäevase tehnoloogia rakendamiseks ja uute kasvanduste rajamiseks. Siis aga on vaja ka asjatundlikke kalakasvatajaid. Kõrgharidust pole kalakasvatuse valdkonnas meil antud ajavahemikus 1983–2003, loomaarstid pole kalakasvatuse ja kalahaiguste alast haridust saanud alates 2002. aastast. Internet ja rahvusvahelised raamatupoed avavad tohutult laiad võimalused iseõppimiseks, kuid võõrkeelteoskus pole Eestis veel täielik ning vajadus emakeelse õppe ja õppematerjali järele on eriti algastmel suur. Kalakasvatus tehnoloogia kiire arengu tõttu on isegi viis aastat vanad Euroopa õpikud mõnes osas aegunud. Viimane eestikeelne kalakasvatuse õpik anti välja 1985. Seega vajatakse hädasti uut õpikut. Eesti vesiviljelus on killustatud väga erinevate suundade vahel ja seejuures on igaüks neist Euroopa mastaabis vaadates imetilluke. Eesti forellikasvatuse praegune umbes 500 tonnine kogumaht vastab ühe Soome kalakasvatusettevõtte toodangule. Praegustel üliõpilastel, tulevastel kalakasvatajatel ja maamajanduse juhtidel on vaja tunnetada eraldusjoont intensiivse kalakasvatuse ja kodutiikides oma lõbuks kalade pidamise vahel. Kalakasvatuse prioriteediks on keskkonnasäästlikul tehnoloogial põhinev suurtootmine. Teavet tuleb jagada ka arvukatele väikekalakasvatajatele. Meie õpikus on püütud leida tasakaalu nende kahe kalakasvatussuuna õpetamise vahel ja käsitletud ka teisi kalakasvatuse harusid peale majanduslikult tasuva kaubakala suurtootmise. “Kalakasvatus ja kalade tervishoid” ei ole ammendav käsiraamat, mida lugedes ja sealt näpuga järge ajades saaks igaüks edukalt kala kasvatada. Tootjale praktilist nõu andva käsiraamatu väljaandmine eeldaks iga käesolevas õpikus käsitletud teema avamist oma ette raamatuna. Võib-olla jõuame kunagi ka selliste raamatute avaldamiseni. Meie trükis on mõeldud võimalikult laiale lugejaskonnale üliõpilasest ministeeriumi ametnikuni ning peaks andma neile ülevaate kalakasvatuse olemusest, võimalustest ja vajadustest. Loomaarstide ning veterinaar- ja toidulaborite vähene kogemus kalahaiguste tõrje valdkonnas võib saada kalakasvatuse kiire arenguga kaasnevate kalatervise probleemide korral tõsiseks takistuseks. Kalade haigustele ja nende tõrjele pühendatud osa raamatust on seepärast ka kalakasvatajatele esmatähtis. Õpiku kirjastamine sai võimalikuks tänu finantseerimisele PHARE programmi projektist “Competence Centre of Public Veterinary Health”. Autorid soovivad, et pärast rohkem kui 20aastast pausi ilmunud eestikeelne kalakasvatuse õpik aitaks kaasa selle majandusharu kiirele edenemisele. Oleme tänulikud kõigi märkuste, soovituste ja küsimuste eest, mis aitaksid tulevikus välja anda paremaid õppematerjale. Selle õpiku koostamisele aitasid kaasa paljud Eesti kalakasvatajad, teadlased ja spetsialistid. Täname kõiki kalakasvatajaid ja üliõpilasi, kes käsikirja täiendasid, parandasid ja andsid faktilisi andmeid. Tiit Paaver, Jüri Kasesalu, Riho Gross, Mare Puhk, Tiiu Tohvert, Aarne Liiv, Marje Aid.
Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
(Eesti Maaülikool, 2008) Eesti Maaülikool; Eesti Maaülikool
Veterinaariaalast haridust on Tartus antud alates 1848. aastast, mil asutati Tartu Veterinaariakool. Aastatel 1873–1918 kandis kool nime Tartu Veterinaariainstituut. 1919. aastal avati Tartu Veterinaariainstituudi baasil Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskond, kus õppetöö toimus esmakordselt eesti keeles. Samal aastal hakati Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas andma ka eestikeelset loomakasvatuslikku kõrgharidust. Kõrgharidusega piimandusspetsialistide koolitus Eestis algas TÜ põllumajandusteaduskonnas 1930. aastal, lihandusspetsialistide koolitus aga loomaarstiteaduskonnas 1937. aastal. 1947 asutati Teaduste Akadeemia koosseisus rakendusliku loomakasvatusteadusega tegelev Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut. 1951 loodi Tartu Ülikooli põllumajandus-, metsandus- ja loomaarstiteaduskonna baasil Eesti Põllumajanduse Akadeemia, milles olid ka zootehnika- ja veterinaariateaduskonnad. Eesti Põllumajandusülikooli loomakasvatusteaduskonna ning Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi ühinemisel 1994 loodi EPMÜ teadus- ja arendusasutus loomakasvatusinstituut. ELVI veterinaaria ja sigimisbioloogia osakonnad ühinesid EPMÜ veterinaariateaduskonnaga, mis 1998. aastal nimetati ümber loomaarstiteaduskonnaks. 2005 ühinesid EPMÜ loomaarstiteaduskond, loomakasvatusinstituut ning Eesti Agrobiokeskus EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudiks. EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut on ainus veterinaarmeditsiini, loomakasvatuse ja toiduteaduse valdkonna akadeemilist õpet ja teadustööd integreeriv keskus Eestis. Instituudi õppetöö, arendustegevuse ja täiendkoolituse alus on teadustöö. Õpetatavad erialad hõlmavad täielikult loomade tervise ja heaolu ning loomakasvatussaaduste tootmise ja töötlemise üldtunnustatud tootmisahela “farmist toidulauale” erinevaid aspekte. Seeläbi mõjutab instituudi õppe-, teadus- ja arendustegevus otseselt loomade ja inimeste tervist ning Eestimaa elanike toidu kvaliteeti ja ohutust.
Elust, olust ja tõuaretusest. 3. raamat
(Eesti Tõuloomakasvatuse Liit, 2008) Saveli, Olev; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Järg raamatutele "Põllumajandusdoktor professor Olev Saveli : personaalnimestik" (1998) ja "Eesti vajab tõuaretust" (2003).
Eesti Maaülikooli zoomeedikumi kogud : kujunemislugu ja ülevaade
(Eesti Maaülikool, 2009) Ernits, Enn (koostaja); Järv, Eha (toimetaja)
Zoomeedikumi kogude kujunemislugu. Käesolevas teatmikus käsitletavad Eesti Maaülikooli Zoomeedikumi unikaalsed kogud paiknevad Tartus Kreutzwaldi 62 morfoloogia tiivas esimesel korrusel (ruumid M-22 ja M-24). Kogud võimaldavad süüvida veterinaarmeditsiini ajaloo ning mitme distsipliini õppimisse. Neil on Tartu veterinaarõppeasutuse pika ajalooga seonduvalt suur kultuuriväärtus. Teadusetegijad leiavad kogudest vajalikku uurimis- ja võrdlusmaterjali. Eriti tarvilik on see arheoloogilistel kaevamistel leitud luude loomaliigiliseks identifitseerimiseks. Kogudega tutvumine laiendab huviliste bioloogilist ja meditsiinilist silmaringi. Teatmiku kasutaja saab vajalikku teavet kogude kujunemise ajaloo ja sisu kohta, et edaspidi Zoomeedikumi külastades süveneda huvipakkuvasse materjalisse juba valikuliselt. Teatmik ei asenda kogude kataloogi. Huvipakkuvat ainest võib leida Zoomeedikumist mujaltki, kuid see jääb käesolevas teatmikus puudutamata. Praeguse Eesti Maaülikooli eelkäija oli Tartu Veterinaariakool, mis rajati 1848. aastal. Juba selle algusperioodil asuti õppetoolides looma eduka õppe- ja teadustöö tegemiseks vajalikke kollektsioone. Õppeasutuse statuut nägi ette järgmiste kogude loomist: • loomaanatoomia preparaadid, • kirurgia- ja sünnitusabi riistastik, • näidishobuseraudade ja -rakendite kogu, • sööda-, ravi- ja mürktaimede herbaarium, • raamatukogu. Esimesed õppevahendid saadi Vilniuse Medikokirurgilisest Akadeemiast ja Kaasani ülikooli veterinaaria kateedrist nende likvideerimise järel. Akadeemia veterinaaria osakonna preparaadid kingiti 1843. aastal Tartu ülikoolile ja anti hiljem üle vastavatud veterinaariakoolile. 1873. aastal muudeti veterinaariakool Tartu Veterinaariainstituudiks. Sellega suurenes märgatavalt õppeasutuse eelarve, mis võimaldas hankida rohkem õppevahendeid. Eriti suureks paisusid kogud veterinaardistsipliinides, milles kasutati rohkesti näidismaterjali, nagu näiteks normaal- ja patoanatoomia. Tartu Veterinaariainstituut lakkas olemast 1918. aastal, mil enamik varasid, sh üks Euroopa paremaid veterinaarraamatukogusid (ligemale 30 000 köidet koos renessansiaegsete haruldustega) evakueeriti Saratovisse, kus nende baasil rajati peatselt uus õppeasutus. 1919. aastal loodi Tartu ülikooli koosseisus loomaarstiteaduskond, mis viidi 1951. aastal üle vastasutatud Eesti Põllumajanduse Akadeemia (praeguse Eesti Maaülikooli) koosseisu. Aegade vältel on kogusid täiendatud pidevalt, ent palju preparaate on aja jooksul nii füüsiliselt kui ka moraalselt kulunud. Seepärast on nad sageli minema visatud, mõtlemata nende võimalikule ajaloolisele väärtusele. Teisalt on see vähemalt osaliselt olnud paratamatu ja õigustatudki. Tänuväärt tegu on olnud õppetoolide ajaloolise väärtusega ainese edastamine Zoomeedikumi teiste veterinaardistsipliinide kogusse, samuti manala teele lahkunud veterinaarõppejõududele ja -arstidele kuulunud esemete ja kirjavara annetamine (isikute nimed avaldatakse allpool kogude ja alakogude lähemal käsitlemisel). Tartu Veterinaariakooli õppekogud paiknesid alguses Tartu ülikoolile kuuluvas nn Akadeemilise Musse majas, mida esialgse omaniku perekonnanime järgi kutsutakse tänapäevalgi Bocki majaks (toonane Jaani tänav, praegu Ülikooli 16). Aastatel 1856–2000 asus Tartu veterinaariaõppeasutus Ülejõe linnaosas Narva maantee äärsel krundil. 1990. aastatel kolis Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskond tasapisi linna piirile Kreutzwaldi 62 valminud ruumidesse, kus ta töötab Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudina tänaseni. Zoomeedikumi kogusid on pidevalt hooldatud. Aastatel 1997–2002 eksisteeris tollases Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskonnas omaette üksusena anatoomia, patoanatoomia ja ortopeedia kogude baasil moodustatud veterinaarmeditsiini muuseum, mida juhatas Velta Lokk. Aastatel 2006–2008 tegeldi riikliku programmi „Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud” projekti raames Zoomeedikumi kogude põhjaliku inventeerimise, dokumenteerimise, korrastamise, arvutiandmebaasi loomise ja hoiutingimuste parandamisega kaasaja tasemel (projekti juht Enn Ernits). See töö jätkub edaspidigi. Zoomeedikumi kogudel on oma kodulehekülg, mille kujundas üliõpilane Tarmo Niine.
Mahepõllumajanduslik piimakarjakasvatus
(Põllumajandusministeerium, 2009) Sonets, Aive (koostaja); Leming, Ragnar (koostaja); Vetemaa, Airi (koostaja); Mikk, Merit (koostaja)
Mahepõllumajanduslikus ehk ökoloogilises loomakasvatuses lähtutakse eelkõige loomade heaolust. Loom ei ole mitte pelgalt tootmisvahend, vaid elusolend, kelle loomulikke vajadusi tuleb arvestada. Loomad peavad saama võimalikult loomuomaselt käituda ja süüa neile sobivat sööta. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega. Looma- ja taimekasvatus on mahepõllumajandusettevõttes ühe ja sama tootmistsükli osad. Taimekasvatus toodab loomadele sööta, mille loomakasvatus väärindab orgaaniliseks väetiseks põldudele, suurendades mulla viljakust ja parandades mulla struktuuri. Külvikorras aga aitavad rohumaad umbrohtumust kontrolli all hoida. Taimekasvatuse edukusest sõltuvad otseselt loomade tervis, juurdekasv ja toodang.
Mahepõllumajanduslik seakasvatus
(Põllumajandusministeerium, 2010) Leming, Ragnar (koostaja); Mikk, Merit (toimetaja); Vetemaa, Airi (toimetaja)
Mahepõllumajanduslikus ehk ökoloogilises loomakasvatuses lähtutakse eelkõige loomade heaolust. Loom ei ole mitte pelgalt tootmisvahend, vaid elusolend, kelle loomulikke vajadusi tuleb arvestada. Loomad peavad saama võimalikult liigiomaselt käituda ja süüa neile sobivat sööta. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega. Looma- ja taimekasvatus on mahepõllumajandusettevõttes ühe ja sama tootmistsükli osad. Taimekasvatuses toodetakse loomadele sööta, mis loomakasvatuse kaudu väärindatakse lihaks või piimaks. Loomadelt saab põldudele orgaanilist väetist, mis suurendab mulla viljakust ja parandab mulla struktuuri. Taimekasvatuse edukusest sõltuvad otseselt loomade tervis, juurdekasv ja toodang.
Ohustatud tõud
(Põllumajandusministeerium, 2010) Põllumajandusministeerium
Eesti maatõugu veisel on meie rahvaga sarnane minevik. Tõu nimetus: eesti maatõugu veis; Tõuraamatu ja -seltsi asutamisaasta, koht: 1920, Pärnu; Levikuala: üle Eesti, rohkem Pärnu-, Saare- ja Raplamaal; Populatsiooni suurus (2006): ca 1800; Aretusorganisatsioon: Eesti Maakarja Kasvatajate Selts; Üldist. Eesti maatõugu veisel on olnud raske, aga huvitav saatus, mis sarnaneb paljuski eesti rahva saatusega. See tõug on kujunenud välja kohalikust aborigeensest karjast sajandite jooksul ning säilitanud erinevate katsumuste kiuste mitmeid tunnuseid – iseäraliku välimuse ja piima eripära. Maatõugu veise tunneb ära ühtlase valkjaspunase värvuse, nudi pea ja tugevate jalgade järgi. Tema kasv on väiksem kui moodsates Eesti piimafarmides peetavatel mustakirjudel ja punastel piimaandjatel. Iseloomult on maakarja veis sõbralik, loomult uudishimulik, aga sealjuures isepäine ning tugeva karjainstinktiga. Teiste piimaveisetõugudega koospidamisel on ta väiksemast kasvust ja nudipäisusest hoolimata sageli karja juhiks. Ohu korral võtavad maatõugu veised ringkaitsesse ja peletavad kiskja või muu ohuallika üheskoos eemale. Kuna ta on valiv sööda suhtes, esineb tal ka vähem seedehaigusi. Peale selle on ta pidamistingimuste osas vähenõudlik, pika ea ja kerge poegimisega. Maakarja veiste puhul tuleb ette vähem surnult sünde kui teistel Eestis kasvatatavatel veisetõugudel. Tema piim on kõrge rasva-, valgu- ja suhkrusisaldusega ning sobib hästi juustu, kohupiima ja jogurti valmistamiseks. Eesti maatõugu veis on eesti rahva kultuuripärand. Seda veisetõugu peetakse eelmistel sajanditel Eesti- ja Liivimaal levinud aborigeense veise lähimaks otseseks järeltulijaks. Eestlane on pidanud neid veiseid, sest kohalik tõug on olnud siinsetes karmides tingimustes kõige vastupidavam. Tema sihipärase aretusega on tegeletud alates eelmise sajandi algusest. Enne Teist maailmasõda oli Eesti taludes 20 000 maakarja veist, kuid ajalookeeriste käigus on neid praegu järel kõigest pooleteise tuhande ümber. Nendest alla poole tuhande on tõupuhtad põlvnemisandmetega loomad. Väikese arvukuse tõttu kuulub ta ohustatud tõugude hulka. Sellele vaatamata on väike, nudipäine, valkjaspunane veis leidnud veisekasvatuses oma kindla koha – juba 1977. aastast moodustab see tõug stabiilselt 0,4% kõigist Eestis peetavatest piimaveistest. Alates 2000. a on maatõugu veiste kasvatamist riiklikult toetatud. Suuresti tänu sellele, aga kindlasti ka maakarja kasvatajate entusiasmile, on hakanud maatõugu veiste arv tasapisi suurenema.
Quality of organic vs. conventional food and effects on health : report
(Estonian University of Life Sciences, 2011) Matt, Darja; Rembialkowska, Ewa; Luik, Anne; Peetsmann, Elen; Pehme, Sirli
Organic methods in farming are considered as environment friendly, mainly due to a fundamental principle of harmonious cooperation with nature and the lack of chemization. There is already a lot of evidence that the condition of the environment, soil and groundwater improves as a result of organic farming (Haas et al., 2000); it is also considered to improve crop quality. The regulations which specify organic plant and animal production are very strict, and adhering to them should result in high product quality. A similar situation concerns organic food processing. Although currently conventional processing allows several hundreds of different types of food additives (colourings, fixing agents, improvers, etc.), organic processing allows only several dozen such additives, mainly natural substances. This creates challenges for organic food processors as they have to preserve product durability without the use of chemical agents. However, this is fundamentally important for consumers who are increasingly searching for healthy food.
Abiks mahepõllumajandussaaduste väikekäitlejale. 2. osa. Liha töötlemine
(Põllumajandusministeerium, 2011) Soidla, Riina; Järv, Eha; Kerner, Kristi; Lepasalu, Lembit; Laikoja, Katrin; Põldvere, Aarne; Vetemaa, Airi; Sillamaa, Kaili; Alt, Aivar; Tõlgo, Riina; Liblik, Olavi
Toiduküllus kaubalettidel on jätnud meile mulje, et põllumajandustootmisega on kõik korras ja muretsemiseks pole mingit põhjust. Paraku on selline mulje petlik, sest maailma rahvastiku kiire kasvu tõttu on toidupuudus juba praegu tegelik ja tõsine probleem, mis ei ole veel Euroopasse jõudnud. Vaadates Eesti lihasektori olukorda, tuleb tõdeda, et kodumaine lihatoodang kattis viimati siseturu vajaduse 1993. aastal. Näiteks 2009. aastal oli Eestis linnu-, veise- ja sealihaga isevarustamine vastavalt 50, 90 ja 100%. Küülikuliha tootmise kohta ei peeta isegi statistikat, sest selle osa turul on niivõrd marginaalne. Turunõudluse rahuldamiseks tuleb lihatooteid importida ehk teisisõnu see töö ja töötasu, mida oleks võimalik kohapeal teenida, liigub Eestist välja. Põllumajandustootjal tuleb tahes või tahtmata olla efektiivne, et konkurentsis püsida. Suurtootjal on madala omahinna ja suurte koguste tõttu lihtsam ka oma toodangut turustada. Põllumajanduslikust suurtootmisest märgatavalt enam on võimalik maaelanikkonda rakendada mahe- ja väiketootmises. Mahetootmine püsib põhiliselt kolmel tugisambal, millest üks on riiklikud toetused, teine vajaliku inim- ja maaressursi olemasolu ning kolmas elanikkonna nõudlus mahetoodete järele. Neist viimast võib pidada ka kõige olulisemaks. Tarbijate hulk, kes peab mahetooteid tervislikumaks, värskemaks ja päritolult määratletumaks, kasvab aasta-aastalt nii Euroopas kui meil Eestis. Mahe- ja väiketootmist pidurdab enamasti kohaliku maheturu piiratus. Eraldatusest tulenevalt pole suudetud välja kujundada ka laiemat turunduse infrastruktuuri, mis võimaldab tooteid suuremates linnades vajalikul määral müüa. Olulisemaks probleemiks on mahetoodangu kesine nomenklatuur, mis piirdub sisuliselt esmaste taimekasvatussaadustega. Vähesel määral võib turult leida ka maheliha ja -toorpiima. Kohapealsete töötlemisvõimaluste loomist tulebki pidada kõige tähtsamaks põllumajandusliku tootmise kasvu ja tasuvuse eeltingimuseks. Praegu katkeb tooteahel enamasti mahetoorme kohalt. Mõistlikuks lahenduseks oleks mahe- ja väiketootjate toorme kohapealne väärindamine toodeteks. Efektiivsuse parandamise üheks võimaluseks on töödelda erinevaid tootegruppe (piima-, liha- ja taimsed tooted) ühes töötlemiskeskuses. See vajab aga eelnevalt tõsist analüüsi ja tulevikuperspektiividega arvestamist. Infomaterjal on abiks mahe- ja väiketootjatele ning neile, kes soovivad arendada või luua lihatöötlemisettevõtet. Siin on toodud palju seadustest tulenevaid nõudeid ja ka teadusuuringuid, mis annavad lihanduse entusiastile põhiteadmised valdkonnas orienteerumiseks. Süvenedes tekib kindlasti palju täiendavaid küsimusi, mille korral on otstarbekas pöörduda juba vastavate erialade spetsialistide poole. Soovime edu ja pealehakkamist neile, kes lihanduse valdkonna arengutes kaasa lüüa soovivad. NB! Infomaterjal kajastab kehtivaid õigusakte seisuga 1.11.2011. Koostajad
Lambakasvatuse valdkonna käsiraamat
(Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituut, 2011) Luik, Helis (koostaja); Piirsalu, Peep (koostaja); Vahejõe, Kaire (koostaja); Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituut
Käsiraamatu tellija: Setomaa Valdade Liit ja Ape vald, Eesti-Läti koostööprojekti "BUY LOCAL" raames
Sigade klassikalise katku riskiprofiil Eestis
(Eesti Maaülikool, 2011) Viltrop, Arvo (koostaja); Jeremejeva, Julia (koostaja); Must, Külli (koostaja); Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Sigade klassikaline katk (SKK) on väga kontagioosne ägedalt kulgev eriti ohtlik ja teatamiskohustuslik sigade pestiviroos, mis iseloomustub ägeda kulu korral septitseemia, hemorraagilise diateesi ja suure suremusega, alaägeda ja kroonilise kulu korral aga sigimishäiretega emistel ja sekundaarse mikrofloora poolt põhjustatud krupoosse enterokoliidi ja kopsupõletikuga. Viirus võib väga kiiresti levida sigade populatsioonis otsese või kaudse kontakti teel. Viirus püsib soodsatel tingimustel nakkusvõimelisena sealihas ja sellest valmistatud toodetes. Tänapäeval levib haigus endeemilisena metssigadel mitmes Lääne- ja Lõuna-Euroopa riigis. Venemaal esineb haigust nii kodu- kui metssigadel. Käesoleval aastal olid SKK puhangud Leedus Kaunase piirkonna seakasvatusettevõtetes. Eestis registreeriti viimane SKK puhang 1994. a jaanuaris Viljandimaal. Käesolev riskiprofiil on koostatud Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis põllumajandusministeeriumi tellimusel rakendusuuuringu „Ohtlike loomataudide ja zoonooside riskihinnangud Eestis“ raames. Selle eesmärk on selgitada, kas ja kuidas on võimalik sigade klassikalise katku levimine Eestisse, kas ja kuidas võib haigus Eesti sigade populatsioonis edasi levida ning millised on selle võimalikud tagajärjed. Ühtlasi on kirjeldatud sigade liikumist sigalast sigalasse kasutades võrgustikuanalüüsi meetodeid ning analüüsitud rakendatud seireuuringute efektiivsust võimaliku nakkuse avastamisel. Riskiprofiil kirjeldab taudi levimise riskitegureid ja toob esile sellega seonduvad infolüngad. Ühtlasi antakse kvalitatiivne hinnang haiguse erinevate levikuteede (ohustsenaariumide) riskitasemele. Riskiprofiili koostamisel ja riski kvalitatiivsel hindamisel on lähtutud Maailma Loomatervise Organisatsiooni (OIE) käsiraamatus Handbook on Import Risk Analysis for Animals and Animal Products, Volume 1, (Murray et al., 2004) kirjeldatud metoodikast. Selle alusel hinnatakse haiguse riiki importimise ja selle edasi levimise tõenäosust ning sellega kaasnevaid bioloogilisi, keskkonda mõjutavaid ja majanduslikke tagajärgi. Riskiprofiili koostamisel on informatsiooni allikatena kasutatud asjakohast kirjandust, OIE andmebaase ning Veterinaar- ja Toiduameti järelevalvetegevuse käigus kogutud informatsiooni. Lisaks on võetud üksikutes küsimustes arvesse ekspertide arvamusi. Käesoleva riskiprofiili koostamisel on tuginetud 2011. a sigade Aafrika katku (SAK) riskiprofiili koostamise käigus tehtud analüüsile (Sigade Aafrika katku riskiprofiil Eestis, EMÜ, Tartu, 2011), kuna vallandumise tegurid ja eksponeeringu laad on neil kahel infektsioonil sarnased.
Mahepõllumajanduslik piimakarjakasvatus
(Põllumajandusministeerium, 2011) Leming, Ragnar (koostaja); Sonets, Aive (koostaja); Vetemaa, Airi (koostaja); Mikk, Merit (koostaja)
Mahepõllumajanduslikus ehk ökoloogilises loomakasvatuses lähtutakse eelkõige loomade heaolust. Loom ei ole mitte pelgalt tootmisvahend, vaid elusolend, kelle loomulikke vajadusi tuleb arvestada. Loomad peavad saama võimalikult loomuomaselt käituda ja süüa neile sobivat sööta. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega. Looma- ja taimekasvatus on mahepõllumajandusettevõttes ühe ja sama tootmistsükli osad. Taimekasvatus toodab loomadele sööta, mille loomakasvatus väärindab piimaks ja lihaks, aga ka orgaaniliseks väetiseks põldudele, suurendades mulla viljakust ja parandades mulla struktuuri. Külvikorras aga aitavad rohumaad umbrohtumust kontrolli all hoida. Taimekasvatuse edukusest sõltuvad otseselt loomade tervis, juurdekasv ja toodang.
Mahepõllumajanduslik lihaveisekasvatus
(Põllumajandusministeerium, 2011) Külvet, Airi (koostaja); Vessart, Leino (koostaja); Vetemaa, Airi (koostaja); Mikk, Merit (koostaja)
Mahepõllumajanduslikus ehk ökoloogilises loomakasvatuses lähtutakse eelkõige loomade heaolust. Loom ei ole mitte pelgalt tootmisvahend, vaid elusolend, kelle loomulikke vajadusi tuleb arvestada. Loomad peavad saama võimalikult loomuomaselt käituda ja süüa neile sobivat sööta. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega. Looma- ja taimekasvatus on mahepõllumajandusettevõttes ühe ja sama tootmistsükli osad. Taimekasvatus toodab loomadele sööta, mille loomakasvatus väärindab lihaks ja orgaaniliseks väetiseks põldudele, suurendades mulla viljakust ja parandades mulla struktuuri. Külvikorras aga aitavad rohumaad umbrohtumust kontrolli all hoida. Taimekasvatuse edukusest sõltuvad otseselt loomade tervis, juurdekasv ja toodang.

Sirvi

Sirvi Raamatud Kuupäev järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud