3. Doktoritööd

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2499

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 57

О патологических изменениях при аспергиллезе у гусей и некоторые вопросы этиологии, патогенеза и клиники этого заболевания в Эстонской ССР : автореферат диссертации на соискание ученой степени кандидата биологических наук
(Академия наук Эстонской ССР, 1962) Koslov, Nikolai
В директивах КПСС и Советского правительства неоднократно обращалось внимание на необходимость ускорения темпов повышения животноводческой продукции, причем подчеркивалось, что быстрое увеличение мясных ресурсов в нашей стране в настоящее время в значительной мере зависит от успешного развития свиноводства и птицеводства. Мартовский Пленум Центрального Комитета КПСС в борьбе за увеличение производства мяса поставил задачу взять новые высокие рубежи. В ближайшие годы, т. е. на первом этапе, задача состоит в том, чтобы производить 75 центнеров мяса на сто гектаров пашни и 16 центнеров на сто гектаров других угодий. На втором этапе необходимо производить 100 центнеров и на третьем этапе — 150 центнеров мяса на 100 гектаров пашни. В ходе выполнения этой задачи должно внести свой вклад и птицеводство, в том числе и разведение водоплавающей птицы. Для обеспечения успешного развития птицеводства особое внимание надо уделять предотвращению инвазионных и инфекционных заболеваний, причиняющих птицеводству значительный ущерб, выражающийся, с одной стороны, в гибели молодняка, а с другой — в снижении количества и качества птицеводческой продукции. К числу таких инфекционных заболеваний, приносящих птицеводству большой экономический ущерб, относится и аспергиллез.
Типы трансферринов у крупного рогатого скота Эстонской черно-пестрой породы и возможности их использования в племенной работе : автореферат диссертации на соискание ученой степени кандидата сельскохозяйственных наук (550)
(Эстонская сельскохозяйственная академия, 1968) Saveli, Olev
Непрерывно возрастающие потребности населения выдвигают перед скотоводством очень серьезные задачи, разрешение которых зависит от улучшения условий внешней среды и наследственных качеств животных. Поскольку изменение условий внешней среды в большей степени зависит от сознательной деятельности людей, то эти проблемы исследованы относительно подробно. Выяснение наследственных предпосылок животных является более трудным вопросом. В настоящее время племенную ценность молодняка оценивают лишь на основе их предков. Однако наряду с такой оценкой необходимо непосредственно изучить генотип животного, на что и направлены исследования последних лет в области генетики и разведения сельскохозяйственных животных. Для получения информации о генотипе животного начали интенсивно исследовать некоторые биохимические показатели. Группы крови изучаются уже с начала XX столетия, исследование же белковых компонентов крови и молока достигало успеха лишь в последние годы. Благодаря электрофорезу на крахмальном геле, только у крупного рогатого скота было выявлено 14 генетически контролируемых систем белков. Зная типы разных белков, получают ценную информацию, характеризующую генотип животного.
Вопросы этиологии и распространения бабезиоза крупного рогатого скота в Эстонской ССР и меры борьбы с этим заболеванием : автореферат диссертации на соискание ученой степени кандидата ветеринарных наук
(Эстонская сельскохозяйственная академия, 1969) Praks, Jaan
Veiste babesioosi etioloogia, leviku ja tõrje küsimusi Eesti NSV-s : dissertatsiooni autoreferaat.
Концентрация молочного скотоводства в Эстонской ССР : автореферат диссертации на соискание ученой степени кандидата сельскохозяйственных наук (06.553)
(Эстонский научно-исследовательский институт животноводства и ветеринарии, 1972) Rüütel, Arnold
На июльском Пленуме ЦК КПСС в 1970 г. была разработана программа долгосрочного и широкого развития сельского хозяйства. Особенностью этой программы является комплексный учёт всех факторов развития – снабжение сельского хозяйства необходимыми машинами и удобрениями; расширение капитального строительства и мелиорации; подготовка кадров, совершенствование руководства и организации производства и т.д. Решения июльского Пленума легли в основу задач данной пятилетки и находят отражение в Директивах ХХIV Съезда КПСС. В постановлениях ХХIV Съезда отмечено, что рост продукции сельского хозяйства должен все в большей мере происходить за счет повышения производительности труда. В этом состоит основной путь развития социалистического хозяйства. Если за восьмую пятилетку производительность труда в сельском хозяйстве (в колхозах и совхозах) возросла на 35%, то в данной пятилетке она должна повыситься на 37-40%. Особенно важным считается дальнейшее увеличение производства животноводческой продукции как путем повышения продуктивности, так и увеличением поголовья животных. Это требует количественного и качественного улучшения кормовой базы для животноводотва. Необходимо широко развивать производство продуктов животноводства индустриальным путем, чтобы улучшить использование капиталовложений, снизить себестоимость продукции и уменьшить затрату труда. Развитие производительных сил, качественные изменения, происходящие в материально-технической базе сельского хозяйства, выдвигают все новые требования к руководству системы этой отрасли хозяйства. Очень актуальным остается последовательное применение принципов хозрасчета и более широкое участие трудящихся в руководстве хозяйствами.
Патоморфологические изменения, патоморфогенез и эпизоотология микобактериозов у свиней, вызываемых микобактериями комплекса avium-intracellulare : автореферат диссертации на соискание ученой степени доктора ветеринарных наук (16.00.02), (16.00.03)
(Всесоюзный институт экспериментальной ветеринарии им. Я. Р. Коваленко; Всесоюзной академии сельскохозяйственных наук им. В. И. Ленина, 1983) Koslov, Nikolai
XXVI съезд КПСС, выдвигая широкую программу социального развития и повышения народного благосостояния, на первый план поставил задачу улучшить снабжение населения продуктами питания. Для решения этой задачи разработана и одобрена майским пленумом ЦК КПСС (1982 г.) Продовольственная программа СССР на период до 1990 года, которая является важнейшей составной частью экономической стратегии партии на ближайшее десятилетие. Программой предусмотрено уделять больше внимания дальнейшему развитию свиноводства как наиболее скороспелой отрасли животноводства. Намечено обеспечить производство свинины (в убойном весе) в 1985 году в количестве не менее 6,5 млн. тонн и в 1990 году — 7—7,3 млн. тонн. Важную роль в успешном развитии свиноводства играют ветеринарные мероприятия, обеспечивающие благополучие в отношении инфекционных болезней. В связи с социальным и экономическим значением особое место среди инфекционных болезней занимает туберкулез — одна из главных антропозоонозных инфекций млекопитающих и птиц. Туберкулез свиней представляет опасность и для других видов сельскохозяйственных животных, а также для человека. Кроме того, при туберкулезе бракуется значительное количество туш и органов, что наносит экономический ущерб в результате недополучения продуктов свиноводства.
Взаймосвязь воспроизводительной способности и молочной продуктивности и ее использование в селекции молочного скота : автореферат диссертации на соискание ученой степени доктора сельскохозяйственных наук
(Всесоюзный научно-исследовательский институт разведения и генетики сельскохозяйственных животны, 1985) Saveli, Olev
Актуальность темы. Выполнение Продовольственной программы СССР является главной задачей народного хозяйства. Центральным Комитетом КПСС и Советом Министров СССР предусмотрены эффективные мероприятия по обеспечению населения продуктами питания. Основная роль при этом отводится научно-техническому прогрессу, т.е. интенсификации производства. В климатических условиях северо-западных районов СССР ведущей отраслью животноводства является молочное скотоводство. Наряду с молоком и молочными продуктами в Эстонской ССР производство говядины составляет 42,1 % от валовой продукции мяса. Выполнение задач XI пятилетки по производству молока и говядины решалось в республике главным образом путем интенсификации производства. Повышение удоя на фуражную корову с 3579 кг в 1980 году до 3855 кг в 1984 году и увеличение суточного прироста и живой массы у сдаваемого государству скота позволили эффективнее использовать кормовые ресурсы и интенсивнее капитальные вложения, повысить доходы хозяйств и рентабельность производства. Возрастающая потребность в пищевых продуктах и промышленном сырье требует дальнейшей интенсификации производства молока. Основные резервы кроются в улучшении племенных качеств пород крупного рогатого скота, в достижении ритмичного воспроизводства дойного стада и, конечно, в укреплении кормовой базы.
Эймериоз крупного рогатого скота на фермах Эстонской ССР (эпизоотология, влияние на организм хозяина, профилактика) : автореферат на соискание ученой степени кандидата ветеринарных наук
(Белорусский научный исследовательский институт экспериментальной ветеринарии, 1987) Karis, Alar
Актуальность работы. Директивами ХХVII съезда КПСС по двенадцатому пятилетнему плану развития народного хозяйства СССР, а также решениями майского (1982 г.) Пленума ЦК КПСС, на котором была принята Продовольственная программа до 1990 года, предусматривается увеличение производства сельскохозяйственных продуктов, в том числе животноводческих. Одним из путей решения этой задачи является усиление внимания к различным паразитарным заболеваниям, препятствующим повышению продуктивности животных. В этой связи особое место занимает эймериоз крупного рогатого скота. Эймерии и эймериоз крупного рогатого скота широко распространены во всем мире (D.Romeyke, 1977; C.Cotteler, L.Famerce, 1978; O.Majoro, 1980; O.M.Radostis, P.G.Stockdale, 1980; R. Parker, 1981; I.Pavlasek, 1982; H.-J.Burger, 1983; P.Yvore et al., 1983 и др.) и в различных зонах Советского Союза (Т.В.Арнастаускене, 1964; В.Р.Гобзем, 1964; H.М.Лапшин и соавт.,1980; Н.Н.Евплов, 1982; О.Чарыев, Г.Бегмурадов, 1977; С.Г.Манафова, 1972; А.Л.Рашидов, В.И.Елагин, 1981 и др.). Работ, посвяшенных изучению распространения эймериоза крупного рогатого скота в Эстонской ССР, мало (J.Parre, J.Praks, 1975). Концентрация животноводства создала новые экологические условия, определяющие эпизоотологию эймериоза однако исследования по этому вопросу в условиях республики отсутствуют. Несмотря на то, что эймериозы приносят значительные убытки животноводству (L.Niilo, 1970; P.R.Fitzgerald, 1980; Н.Н.Евплов, 1982), вопросы о патогенности эймерий крупного рогатого скота до сих пор полностью не решены. В настоящее время многими исследователями (P.R.Fitzgerald, М.К.Mansfield, 1973; Н.A.Alfonso et al., 1982; 1978; K.Henker et al., 1979; П.Йуркович и соавт., 1979; Н.Н.Евплов, Ю.Т.Андрюшин, 1980; А.П.Коломацкий и соавт., 1982 и др.) испытано большое количество различных препаратов, но данные об их эффективности весьма разноречивы.
Диагностирование, профилактика и лечение маститов у коров в молочных комплексах : автореферат диссертации на соискание ученой степени кандидата ветеринарных наук (16.00.03; 16.00.07)
(Эстонская сельскохозяйственная академия, 1989) Klaassen, Mait
Актуальность темы. Вопросы выполнения "Продовольственной программы СССР на период до 1990 года" рассматривались ХХVII съездом КПСС, наметившим дальнейшие пути развития сельского хозяйства и переход животноводства на промышленную основу. В 1980 году в Советском Союзе было построено 2120 крупных молочных комплексов (из них в Эстонской ССР – 273), производящие 50% молока от общей молочной продукции страны (Е. Valdmann et al., 1980). Однако при концентрированном содержании молочного скота повышается опасность возникновения и распространения болезней животных с инфекционной этиологией, в том числе маститов. Снижение заболеваемости коров маститами является проблемой, решением которой занимаются ученые многих стран. По данным отечественных и зарубежных авторов маститы в большинстве случаев протекают субклинически (0. W. Schalm et al., 1971; Я. А. Ветра с cоавт., 1974; В. М. Карташова, Т. Н. Самоловова, 1975; А. Н. Голиков, Е. И. Любимов, 1977; Е. П. Карманова с соавт., 1979; Т. R. Batra, 1980; С. Б. Брейтерман, 1981; В. Cagienar, 1983; Г. В. Зверева с сoавт,, 1985 и др.), при этом молочная продуктивность больных коров снижается в среднем на 400-500 кг в год и ухудшается качество молока. Поэтому усовершенствование методов диагностики, профилактики субклинических маститов и лечения больных коров является весьма актуальным вопросом уже в течение нескольких десятилетий (И. Н. Афанасьев, 1959; Н. Г. Шатохин, 1969; В. И. Хоменко, 1974; М. П. Рязанский, B. В. Воронкина, 1977; В. М. Воскобойников, Б. С. Спиридонов, 1979; К. А. Петерсон с соавт., 1979; И. С. Загаевский, 1979; Е. П. Кремлев, 1982; Д. Л. Логвинов, Н. Д. Вольвач, 1982; Н, К. Оксамитный, 1982; В. А. Париков с соавт., 1982; Г. А. Черемисинов, А. С. Лободин, 1982; Н. И. Полянцев, А. Н. Синавин, 1985; А. П. Студенцов, В. С. Шапилов, Л. Г. Субботина, 0. Н. Преображенский, 1986 и др.).
Совершенствование технологии производства молока при интенсификации скотоводства : автореферат на соискание ученой степени доктора сельскохозяйственных наук : (диссертация в форме научных докладов)
(ВНИИ животноводства, 1991) Rüütel, Arnold
В современных условиях стратегической основой экономического развития является интенсификация и повышение эффективности производства на базе технического перевооружения всех отраслей народного хозяйства. Этому должны содействовать совершенствование управления и хозяйственного механизма в аграрном секторе. Новые экономические отношения и условия хозяйствования призваны содействовать ускоренному росту производства, повышению производительности труда на основе внедрения новой технологии. В Эстонии достигнут достаточно высокий уровень интенсивности сельскохозяйственного производства. Одной из самых ведущих и развитых отраслей сельского хозяйства в республике является молочное скотоводство. Поэтому повышение интенсивности его производства имеет первостепенное значение для более эффективного функционирования всего аграрного сектора.
Campylobacter spp. in Poultry and Raw Poultry Meat Products in Estonia With Special Reference to Subtyping and Antimicrobial Susceptibility
(Eesti Maaülikool, 2008) Roasto, Mati; Hänninen, Marja-Liisa; Hörman, Ari; Elias, Priit; Olsson Engvall, Eva
Kampülobakterid on üle maailma levinud nii loomade kui inimeste populatsioonis. Kuigi patogeeni ülekande teatud aspektid on seniajani teadmata, on toimunud suur edasiminek nende reservuaaride ja infektsiooni üldise leviku välja selgitamisel. Zoonooside ehk loomadelt inimestele ülekanduvate haiguste uurimine on oluline mitte ainult nende ohtlikkuse ja sageda esinemise tõttu, vaid ka seepärast, et nad on sageli ettearvamatud ning raskesti diagnoositavad. Eelnev kehtib nii kampülobakterite kui ka teiste zoonootiliste patogeenide suhtes. Perekonna Campylobacter mitmed liigid on sageli mets- ja koduloomade (veised, lambad, sead, kitsed, närilised, kassid, koerad ja linnud)maosooletrakti kommensaalideks. Mitmed uuringud on näidanud, et inimestel põhjustavad haigestumist eelkõige loomsetest reservuaaridest pärinevad bakterid. Enamik kampülobakteritest põhjustatud haigustest tekib sporaadiliselt ja nakatumise taust ei ole sageli teada. Nakkusallikateks peetakse tavaliselt linnuliha, toorest või alaküpsetatud liha, pastöriseerimata piimatooteid ning kuumtöötlemata toite, kui on toimunud saastumine töötlemisprotsessis. Toorpiim on samuti sagedane haigestumise põhjustaja. Kampülobakterite probleemi lahendamiseks on olemas nii kohesed kui ka pikemaajalised vastumeetmed. Kohestest meetmetest tuleb märkida pastöriseerimist, toiduainete korralikku läbiküpsetamist (sisetemperatuur tootes vähemalt 72 ºC) ning ristsaastumise vältimist igal tasandil. Toiduainete külmutamine vähendab oluliselt toodete kontaminatsiooniastet, kuid mõnede bakterite eluvõime võib püsida mitmeid kuid. Pikemaajalised meetmed hõlmavad tekitajate saastumisastme vähendamist koduloomade ja lindude seas; protseduuride väljatöötamist, mis hävitavad patogeeni enne toidu tarbijani jõudmist ning avalikkuse toiduhügieenialast teavitamist. Uurimistöö eesmärgid. Määrata Eestis müüdavate toorete linnulihatoodete sa 1. astatus termofiilsete kampülobakteritega, et selgitada linnuliha kui kampülobakterite potentsiaalse siirutaja roll inimesele (I, II, III). 2. Kampülobakterioosialaste epidemioloogiliste uuringute täiendamiseks ning termofiilsete kampülobakterite sero- ja genotüüpilise jaotumuse ning diversiteedi mõistmiseks teostada isoleeritud kampülobakterite tüvede sero- ja genotüpiseerimine (II). 3. Määrata isoleeritud kampülobakterite tüvede tundlikkus antibiootikumidele, et saadud tulemusi võrrelda teiste Euroopa Liidu maadega, saada selgust probleemi tõsidusest Eestis ja pakkuda välja võimalusi probleemide lahendamiseks (II; III). Uurimistöö materjal ja metoodika. Uuritavaks materjaliks olid põhiliselt nii Eestis toodetud, kui Eestisse imporditud toored linnuliha tooted. 1. Eesti väikese võimsusega ettevõtte linnuliha toodang oli võrreldes suure võimsusega ettevõtte toodanguga oluliselt (P < 0,001) rohkem kampülobakteritega saastunud. Lindude rümbad ja tiivatükid (vastavalt 28% ja 31.3%) olid oluliselt (P < 0,001) sagedamini saastunud, võrreldes rinna- ja kintsutükkidega (0% ja 0%). Eesti päritolu jahutatud linnulihatoodete saastumine termofiilsete kampülobakteritega oli 9,1% kusjuures külmutatud impordtoodetel ulatus see näitaja 15,9%-ni. Imporditud linnuliha kõrgem saastumine võis olla tingitud algtootmise kõrgest kontaminatsioonist termofiilsete kampülobakteritega. Võrreldes Tallinnast kogutud proovidega osutusid Tartu turgudel võetud linnuliha proovid oluliselt rohkem saastunuteks termofiilsete kampülobakteritega. Selline oluline erinevus võis olla tingitud proovide laboratooriumisse toimetamise erinevatest transpordiaegadest. Tartust võetud proovid toimetati analüüside teostamiseks laboratooriumi praktiliselt kohe pärast proovide võtmist, kuid Tallinnast võetud proovid analüüsiti Helsingi Ülikooli Toidu- ja Keskkonnahügieeni laboris, mis tähendas mitmete tundide võrra pikemat aega analüüsi alguseni. Hooajaliselt isoleeriti Eestis müüdud tooretelt linnulihatoodetelt termofiilseid kampülobaktereid kõige sagedamini juunist kuni novembrini. Meie termofiilsete kampülobakterite uuringud, mis sellises ulatuses olid Eesti veterinaarmeditsiinis esimesed, peavad jätkuma, et täiendavate uuringutega selgitada välja Campylobacter spp. levimust ja esinemissagedust põllumajandusloomade karjade tasandil. Uuringute jätkumine on vajalik ka edasiste Campylobacter spp. kontaminatsiooni suundumuste välja selgitamisel. 2. Uuringutest saadud tulemused osutasid toiduainetest isoleeritud kampülobakterite tüvede sero- ja genotüüpilisele mitmekesisusele. Olulist seost serotüüpilise jaotumuse ja proovide päritolu vahel antud uuringutes ei leitud. Seitsmekümne Campylobacter ’i isolaadi genotüpiseerimine näitas, et restriktsiooniensüüm KpnI on võrreldes SmaI-ga suurema genotüüpide eraldamisvõimega. Nimelt, andis restriktsiooniensüüm KpnI meie uuringutes 34 PFGE tüüpi võrreldes SmaI restriktsiooniensüümi 29 genotüübiga. PFGE analüüs KpnI ja SmaI ensüümidega tõestas head kampülobakterite isolaatide tüpiseerimise ning katsete korratavuse võimet. Selge seos oli genotüüpilise jaotumuse ja proovide päritolu vahel, kuid genotüüpide ja geograafilise piirkonna seotus vajab ulatuslikemaid uuringuid. 3. Antud uurimuse tulemused näitasid toiduainetest isoleeritud kampülobakterite tüvede kõrget resistentsust praktiliselt kõikide uuringus kasutatud antimkroobsete ühendite suhtes. Kõrged minimaalsed inhibeerivad kontsentratsioonid (MIK) makroliidide ja fluorokinoloonide suhtes osutavad tõenäoliselt võimalikele tervishoiualastele probleemidele tingituna asjaolust, et erütromütsiin ja teatud fluorokinoloonid on inimeste kampülobakteritest põhjustatud infektsioonide ravis esimesteks valikpreparaatideks. Teostatud uuringute tulemuste eriti murettekitavaks faktiks tuleb aga pidada multiresistentsete kampülobakterite tüvede kõrget arvu, 36 isolaati ehk 27,5% isoleeritud kampülobakterite tüvedest, osutus multiresistentseks. Aastatel 2005 ja 2006 toimunud uuringud osutasid selgelt faktile,et fl uorokinoloonide kasutamine võib esile kutsuda multiresistentsete tüvede tekke. Campylobacter spp. antibiootikumidele tundlikkuse uuringud peavad jätkuma, et selgitada välja resistentsuse suundumusi ning seonduvaid resistentsusmehhanisme ja võimalusi termofi ilsete kampülobakterite resistentsuse/multiresistentsuse vähendamiseks Eestis.
Effect of Milk Protein Composition and Genetic Polymorphism on Milk Rennet Coagulation Properties
(Eesti Maaülikool, 2008) Jõudu, Ivi
Piimal, millest valmistatakse juustu, peavad lisaks muudele kvaliteedinäitajatele olema head laapumisomadused (lühike laapumisaeg ja tugev kalgend), sest halvasti kalgenduvast piimast ei lähe osa kaseiini juustu koostisse, vaid jääb kaona vadakusse, põhjustades juustutööstustele suurt majanduslikku kahju, kuna juustu väljatulek väheneb ning kvaliteet halveneb. Paljudes arenenud veisekasvatusega riikides on leitud, et intensiivse aretustöö tulemusena on piimatoodang suurenenud, kuid piima laapumisomadused halvenenud. Samuti on suurenenud nende lehmade osakaal, kes võivad vähemalt korra laktatsiooni jooksul anda mittelaapuvat piima. Eestis läbiviidud varasemad (2000–2002) uuringud näitavad, et 8–9% piimaproovidest ei kalgendu üldse ning täiendavalt 17– 20% kalgenduvad halvasti. Mõnes karjas võib vähemalt kord laktatsioonil mittelaapunud piimaproovi andvate lehmade osakaal küündida meie andmetel kuni 39%ni. Antud uurimistöö moodustab ühe osa suuremast uurimusest, mille käigus selgitatakse näitajad, mille alusel on võimalik välja töötada võtted juustutootmiseks sobiliku piima saamiseks, ning suurendada selle abil piimatööstuse konkurentsivõimet. Töö käigus selgitati erinevate tegurite mõju piima laapumisnäitajatele (artiklid II, II, IV, V), leiti κ-kaseiini ja β-laktoglobuliini geneetiliste variantide esinemissagedus Eestis kasvatatavatel piimaveise tõugudel ning uuriti nende variantide mõju piima laapumisnäitajatele (II, II). Et nelja kaseiini geenid on aheldatud, siis uuriti eesti maatõu baasil piimavalkude geneetilist variatsiooni ja kaseiini agregaatgenotüüpide mõju piima laapumisnäitajatele (IV). Võrreldi eesti piimaveisetõugude piima valgulist koostist ning selgitati selle mõju piima laapumisnäitajatele (V). Seoses varem laialdaselt kasutatud piima laapumisnäitajaid mõõtnud seadme Formograaf väljavahetamisega Optigraafi vastu, leiti sobivaimad sisendid uuele seadmele ning lähendid, mis võimaldavad kasutada mõlema seadmega mõõdetud näitajaid üheaegselt andmeanalüüsis (I). Piima laapumisnäitajate võrdlusmõõtmisel 1. Optigraafi ja Formograafiga selgus, et mõlema seadmega mõõdetud laapumisajad korreleerusid tugevalt, kuid Optigraafiga mõõtes saadi oluliselt väiksemad väärtused. Pärast uute sisendite (R tõus = 1,784 ja R nihe = –2,303) rakendamist langesid mõlema seadmega mõõdetud piima laapumisajad kogu skaala ulatuses hästi kokku. NIR spektromeetrial baseeruva Optigraafiga leitud kalgendi tugevuse elektrilise näitaja konverteerimiseks varem kasutusel olnud pikkusühikuteks (Formograafil leiti kalgendi tugevus diagrammi harude vahelise kaugusena millimeetrites) saadi parim lähend, kui kasutati ruutfunktsiooni E30 = – 0,0357·A30 2 + 2,8795·A30 – 5,2991, kus E30 on kalgendi tugevus millimeetrites ja A30 on Optigraafil leitud kalgendi tugevus voltides. Leitud Optigraafi sisendid ja lähend kalgendi tugevuse ümberarvutamiseks võimaldavad võrrelda laapumisnäitajaid, mis on saadud erinevate mõõteriistadega, ja nende samaaegset kasutamist andmeanalüüsis (I). Nii piima laapumisomadused kui 2. ka koostiskomponentide sisaldused varieerusid suures ulatuses (I, II, IV, V). Mittelaapunud piimaproove oli 3–6% ja lõikamiseks ebapiisavalt tugeva kalgendiga proove 14– 16% (II, II, IV, V). Piima laapumisnäitajaid mõjutasid oluliselt laktatsioonijärk (II, IV), tõug (II), piima koostis (II, IV, V) ja piimavalkude genotüübid (II, II, IV). Laktatsiooni ja somaatiliste rakkude arvu mõju ei avaldunud nii selgelt (II, IV). 3. Piima laapumisomadused olid parimad laktatsiooni alguses ja halvimad laktatsiooni keskel. Laktatsiooni teisel poolel piima laapumisomadused paranesid (II, IV). 4. Piima laapumisnäitajad olid paremad κ-kaseiini BB-genotüübiga lehmadel. Halvemad piima laapumisomadused kaasnesid κ-kaseiini AA-, AE- ja EE-genotüüpidega. κ-kaseiini AB- ja BB-genotüüpidega lehmade piim oli kogu laktatsiooni jooksul keskmisest paremate laapumisnäitajatega. β-laktoglobuliini geneetilised variandid ei avaldanud olulist mõju piima laapumisnäitajatele (II, II). 5. Kõige sagedamini esines EHF ja RHF tõugu lehmadel κ-kaseiini AA- ning ER ja EN tõugu lehmadel AB-genotüüpi. Sagedasemad β-laktoglobuliini genotüübid olid AB ning BB. Eesti maatõugu ja eesti punast tõugu lehmadel esines κ-kaseiini B-alleeli sagedamini ning ka nende piima laapumisnäitajad olid paremad kui eesti holsteini tõugu lehmadel. Võrreldes varasemate (1972. a) Eestis läbiviidud uuringutega on piima paremate laapumisomadustega seostatava κ-kaseiini B-alleeli esinemissagedus eesti holsteini tõugu lehmadel märgatavalt vähenenud (II, II). Kuigi eesti maatõugu lehmadel oli piima laapumise seisukohalt soodsa κ-kaseiini B-alleeli esinemissagedus suhteliselt suur, esines see alleel enamjaolt heterosügootses kombinatsioonis A-alleeliga. Samas ei leitud eesti maatõugu lehmadel ebasoodsat E-alleeli, mida esines teistel Eestis kasvatatavatel piimaveise tõugudel (II, II, IV). Eesti maatõugu 6. lehmadel (n = 118) leiti 16 kaseiinide (αS1-, β-, κ-kaseiin) agregaatgenotüüpi, millest neli − BB A2A2 AA (21,2%), BB A1A2 AB (16,9%), BB A1A2 AA (14,4%) ja BB A2A2 AB (10,2%) – esines peaaegu kahel kolmandikul loomadel. Agregaatgenotüüp avaldas olulist mõju piima laapumisnäitajatele. Paremini laapus nende lehmade piim, kellel esines kaseiinide agregaatgenotüüp CC A2A2 AB või BC A1A2 BB. Võrreldes sagedamini esinevate agregaatgenotüüpidega lehmi, ilmnes, et piima paremad laapumisomadused kaasnesid BB A1A2 AB-genotüübiga. Piimavalgu juustuks konverteerimist soodustavaid κ-kaseiini BB- ja αS1-kaseiini BC- või CC-genotüüpe sisaldavaid agregaatgenotüüpe leiti eesti maatõugu lehmadel harva. Enamik mittelaapunud piimaproove saadi lehmadelt, kelle kaseiini agregaatgenotüüp sisaldas κ-kaseiini AA-genotüüpi (IV). 7. Piima peamiste valkude (αS1-, αS2-, β- ja κ-kaseiin, β-laktoglobuliin) sisaldust ja kaseiinide osatähtsust kogu kaseiinis mõjutasid oluliselt nii laktatsiooni- kui ka kalendrikuu. Võrreldes eesti holsteini tõugu lehmadega sisaldas eesti punast tõugu lehmade piim oluliselt rohkem valku, kaseiini, αS2-kaseiini ja κ-kaseiini ning β-laktoglobuliini, samuti oli αS1- ja κ-kaseiini osakaal kogu kaseiinis suurem. Piima laapumisaeg oli lühem ning moodustus tugevam kalgend, kui piim sisaldas rohkem valku, kaseiini, sh üksikuid peamisi piimavalkusid, ning kaseiini ja valgu suhe oli suurem. Tugevama kalgendi moodustamist soodustasid väiksem αS2- ja β-kaseiini või suurem κ-kaseiini osakaal kogu kaseiinis ning suurem κ-kaseiini suhe αS1- ja β-kaseiini (V). 8. Eesti punast ja maatõugu lehmade piima paremad laapumisomadused võrreldes holsteini tõugu lehmadega on osaliselt põhjendatavad paremate laapumisomadustega seostuva κ-kaseiini B-alleeli suurema esinemissagedusega (II, II, IV) ning eesti punasel tõul ka suurema piimavalkude sisaldusega (V). Selleks, et kasutada selle töö käigus saadud 9. geneetilist informatsiooni aretusprogrammides, tuleks määrata piimavalkude genotüübid nii aretuspullidel kui ka potentsiaalsetel pulliemadel. See on vajalik, et suurendada paremate piima laapumisomadustega seostunud alleelide esinemissagedust, samas vältides ebasoodsate alleelide esinemissageduse suurenemist (II, II, IV). Piima laapumisomadustega assotsieeruvate koostisnäitajate (nagu näiteks piima valgu- või kaseiinisisaldus) sobivus kasutamaks neid aretusprogrammides piima laapumisomaduste parandamiseks, vajab täiendavat uurimist. Sellealasteks uuringuteks annab hea eelduse OÜ Tervislike Piimatoodete Biotehnoloogiate Arenduskeskuse raames loodav andmebaas. Edasiste uuringutega tuleks välja selgitada ka piima mittelaapuvuse ja laktatsiooni keskel laapumisomaduste halvenemise põhjused.
Diagnosis, Epidemiology and Control of Bovine Coccidioses in Estonia
(Eesti Maaülikool, 2009) Lassen, Brian
Koktsiidid on ainuraksed parasiidid, kes tabandavad paljude imetajate soolerakke. Kõige tähtsamad veistel parasiteerivad koktsiidiliigid kuuluvad perekondadesse Eimeria ja Cryptosporidium. Need parasiidid põhjustavad eelkõige vasikatel ja noortel mullikatel sooleepiteeli rakkude hävimist, mis võib viia kliiniliste nähtude nagu näiteks diarröa tekkeni. Tihti haigustunnused puuduvad või on subkliinilised. Nakkus on iselimiteeruv, kuid selle patogeeni vastu immuunsuse omandamine sõltub nakkusdoosist ning loomade vanusest ja tervislikust seisundist. Koktsiidinakkus on harva letaalne, kuid pidurdab sageli loomade arengut. Aeglasem kaalu- iive võib põhjustada loomade vähenenud jõudlust. Koktsiidinakkusi uuriti Eestis 20 aastat tagasi ning ilma kvantitatiivseid andmeid esitamata. Piimakarjakasvatus on teinud vahepeal läbi tohutud muutused uute pidamissüsteemide kasutuselevõtu näol, mis võivad olla muutnud ka loomade invadeeritust parasiitidega. Käesolevas töös uuritakse koktsiidinakkuste praegust olukorda Eesti veisefarmides, antakse hinnang nakkust mõjutavatele faktoritele ja arvutatakse välja Eimeria nakkusega seotud kaod Eesti piimakarjafarmide jaoks. Uurimus sisaldab ka andmeid ühest autori poolt Leedus teostatud koktsidiooside uuringust piimakarja lehmadel ja kirjanduse ülevaadet parasiitsetest ainuraksetest koduloomadel Eestis. Uurimistöö jooksul koguti kõikide Eesti maakondade 45 piimakarjafarmist kokku 1050 roojaproovi. Loomad jagati kolme vanusegruppi: alla 3 kuu vanused (G0), 3-12 kuu vanused (G1), üle 12 kuu vanused loomad (G2). Koproproovid uuriti kvantitatiivse l otatsiooni meetodil Eimeria ja modii tseeritud Ziehl-Neelseni meetodil Cryptosporidium’i ootsüstide suhtes. Eimeria perekonna liigid määrati morfoloogiliste tunnuste alusel ja Cryptosporidium’i liigid lisaks ka geneetiliselt. Iga farmi juhatajat küsitleti parasiitide esinemise, pidamissüsteemi, veterinaar-sanitaarse hügieeni ja loomade ravimise kohta. Ootsüstide eritumist mõjutavaid faktoreid uuriti statistiliselt juhuslikele mõjudele allutatud multivariaabli segamudeli abil. Stohhastilisel mudelil simuleeriti Eimeria nakkusest põhjustatud toodangu kadusid 100-pealises Eesti katsekarjas kümne aasta jooksul. Statistiliselt tõesed koktsiidinakkused Eesti veisekarjades tehti kindlaks kõikides farmides, nende levimus farmiloomade hulgas ulatus 100%-ni. Vanusegruppides G0, G1 ja G2 esines Eimeria spp. vastavalt 35%, 63% ja 17% loomadest. Cryptosporidium spp. leiti samades vanusegruppides vastavalt 24%, 29% ja 37% loomadest. Veisekarjadest kogutud proovidest määrati kokku 12 erinevat Eimeria liiki: : E. bovis (30%), E. zuernii (22%), E. ellipsoidalis (14%), E. canadensis (13%), E. auburnensis (6%), E. subspherica (6%), E. alabamensis (3%), E. wyomingensis (3%), E. cylindrica (2%), E. brasiliensis (1%), E. pellita (1%), ja E. bukidnonensis (<1%). Esmaleidudeks Eestis olid järgmised liigid: Eimeria alabamensis, E. brasiliensis, E. bukidnonensis, E. canadensis, E. cylindrica ja E. wyomingensis. Ootsüstide genotüpiseerimisel identii tseeriti proovidest Cryptosporidium parvum and Cryptosporidium andersoni. Ühel inimese haigestumise juhtumil, kus nakkus saadi tõenäoliselt farmi külastamisel, identii tseeriti haigustekitajana samuti C. parvum. Kõhulahtisusega loomade arv oli positiives korrelatsioonis Cryptosporidiumi leiuga (semi- kvantitatiivne meetod) loomadel (regresiooni kordaja=0.07, p=0.05), aga Eimeria nakkuse puhul oli seos negatiivne (regresiooni kordaja= -0.08, p=0.01). Diarröad esines kõige rohkem grupis G1 ja see vähenes harilikult loomade vanemaks saades. Ootsüstide arv grammi rooja kohta vähenes koos loomade vanuse suurenemisega nii Cryptosporidium’i kui ka Eimeria puhul. Leedu farmides oli rohkem nii eimeeriatega kui ka krüptosporiididega nakatunud loomi. Võrreldes Eestiga, esines Leedus palju sagedamini E.alabamensis’t. Külastatud farmide juhatajatele esitatud küsimuste vastustest nähtub, et parasiitide vastaseid töötlusi tehakse harva ja enamasti kasutatakse selleks vaid insektitsiide. Teadmised parasitoloogiliste probleemide olemasolust ei olnud vastavuses tegelike parasitoloogiliste leidudega roojaproovidest. Kombineerides epidemioloogilisi faktoreid juhuslike mõjudega segamudelis leiti, et nii Eimeria kui Cryptosporidium’i ootsüstide eritumise võimalus suurenes, kui vasikad eemaldati koheselt pärast sündi emasloomade juurest. Võima lus ed Cryptosporidium’i ootsüstide eritumiseks vähenesid, kui karja suurus ületas 150 looma ja kui loomi peeti karjamaal. Alla 3-kuuste vasikate eraldi pidamisel vähenes Eimeria ootsüstide eritumine üle 12 kuu vanustel veistel. Eimeria ootsüstide eritumine üle 12 kuu vanuste veiste rühmas oli suurim sügisel. Eimeria ootsüstide eritumist suurendavateks faktoriteks samas veiste vanusegrupis olid niiskusesisaldus üle 75% ja vabanenud bokside taaskasutamine. Helmindid reeglina suurendasid Eimeria ootsüstide eritumist, samal ajal kui rühmades G0 ja G2 vähendas veiste herpesviiruse tüüp 1 ootsüstide eritumise võimalusi. Eimeeriatega nakatunud saja looma toodangu languse stohhastiline simulatsioon kolmes erinevas stsenaariumis andis tulemuseks farmeri tulu vähenemise 11%, 8% ja 2%. Need kolm stsenaariumi olid vastavalt: 1) halvim juhtum maksimaalsete Eimeria nakkuse mõjudega loomade arengule, koos suremusega; 2) juhtum praegu Eesti veisefarmides valitsevate hinnanguliste mõjudega; 3) parim juhtum kõige väiksemate võimalike mõjudega. Aeglasest kehakaalu langusest põhjustatud esimese seemenduse hilinemine mullikatel omas kõige tugevamat mõju toodangule ja majandusele. Surmajuhtumid ja aeglasem kaalu-iive olid väiksema tähtsusega. Koktsiide võib leida peaaegu igast Eesti farmist. Eimeria perekonna parasiidid nakatavad sageli 3-12 kuu vanuseid veiseid, kusjuures neil võib ilmneda diarröa. See vanusegrupp on nakkusele kõige vastuvõtlikum tänu võimalikule allasurutud või veel vähearenenud immuunsusele. Vanemad lehmad kannavad sageli nii Eimeria kui Cryptosporidium’i nakkust ja nende eraldamine noorloomadest (G1) aitab ära hoida vasikate nakatumist. Kui bokse ei puhastata, siis võimalused nakkuse levikuks suurenevad, hoolimata ajavahemik pikkusest, mil boksid seisavad tühjalt ning ootsüstid peaksid hävima. Vasikate jätmine emasloomade juurde mõjutab statistiliselt oluliselt Eimeria ootsüstide eritumist (ootsüstide arv on väiksem) Eesti piimakarjafarmides. Ei ole teada, kas seda põhjustavad immunoloogilised faktorid, keskkonnategurid või stressi puudumine, kuid igal juhul tasuks seda koktsidiooside tõrjemeetmeid planeerides arvesse võtta. Täiendavalt karja tabandavad patogeenid sekkuvad juba olemasolevasse nakkusesse ja mõjutavad samuti Eimeria ootsüstide eritumise intensiivsust. Parasiitidega nakatumise suurenemine või vähenemine võib mõjutada teisi patogeene nende vohamise või kadumise suunas ja vajalik oleks terviklik lähenemine probleemile. Sügis on suurima Eimeria-riski aeg ja võiks olla soovituslikuks kõrgendatud teadlikkuse perioodiks piimakarja pidavatele farmeritele. Diarröa ei osutunud käesoleva töö põhjal heaks koktsiidinakkuse indikaatoriks. Uuringute läbiviimise ajal ilmnes, et nii farmerite teadmised koktsiididest kui ka nende parasiitide tõrje Eesti piimakarjafarmides praktiliselt puudusid. Asja annaks palju parandada, kui farmereid koktsiidide olemasolust farmis ja nende tõvestavusest informeerida, tõstes loodetavasti need veiste patogeenid päevakorda. Otsustades nähtud pidamistingimuste põhjal, võiksid suhteliselt väikesed muudatused pakkuda farmerile aastasissetuleku tõusu 6-9% pikemaks ajaks. Käesoleval ajal on saadaval uued ravimid, mis annavad kiireid ja märgatavaid tulemusi. See lähenemisviis on adresseeritud sümptomite, kuid mitte probleemi enda likvideerimiseks. Suuremat kasu ja tulu annaks tõenäoliselt pidamistingimuste parandamine ja seda eriti noorloomade puhul. Koktsiidinakkuste tõrjeks on juba olemas teadmised, meetodid ja vahendid ning neid on vaja vaid rakendada. Kui on saavutatud teadlikkus, mõistmaks nakkuse mõju vähendamise kaudu saadavat kasu, algab ka muutus karjapidamise strateegias.
Relationships Between Energy Balance Estimates, Luteal Activity and Fertility in Estonian Holstein Cows
(Eesti Maaülikool, 2009) Samarütel, Jaak
Eestis on viimase kümnendi jooksul toimunud lehmade aretuses, söötmises ja pidamises suured muutused, mille tulemusel on nii piimatoodang kui ka holsteini tõu osatähtsus pidevalt kasvanud; holsteini tõugu lehmade 305 päeva toodang suurenes Jõudluskontrolli Keskuse andmetel 4046 kilogrammilt 1996. a 7332 kilogrammini 2007. aastal. Paraku on sama ajavahemiku jooksul langenud mitmed lehmade sigimisnäitajad: uuslüpsiperiood on pikenenud rohkem kui kuu aja võrra (113 päeva 1996. a vs. 147 päeva 2007. a), poegimisvahemik on pikenenud 409 päevalt (1996) 426 päevani (2007). Ka lehmade karjas püsimise aeg on lühenenud 78 kuult (2000) 68 kuuni(2007), praakimispõhjustest on udarahaiguste kõrval suur osakaal ahtrusel. Võttes arvesse põhimõtet, et majanduslikult on kasulik, kui lehm poegib kord aastas, samuti arvestades karja täienduseks vajaminevate loomade üleskasvatamise kulusid, lubavad eeltoodud näited järeldada, et sigimisolukorra parandamises on suur ressurss piimatootmise kasumi suurendamiseks. Piimalehmade sigimishäireid käsitletakse tänapäeval kui multifaktoriaalset probleemi, mis hõlmab aretust, söötmist, loomade pidamist ja mitmeid teisi aspekte. Samas peamised füsioloogilised muutused, mis mõjutavad lehmade tervist ja sigimist, toimuvad poegimisajal või vahetult pärast seda. Sünnitus ja laktatsioon kutsuvad esile järsu muutuse ainevahetuses, energiatarve ja aminohapete tarve suurenevad järsult kaks kuni kolm korda. Kuna laktatsiooni alguses katab söödaga saadav energia vaid osa vajadustest, kohaneb ainevahetus ümber kehavarude (rasvade ja proteiini) kasutamisele, et toetada piimatoodangu kiiret kasvu. Negatiivne energiabilanss (NEB), mis algab juba enne poegimist, võib kesta mõned nädalad, enamasti siiski 10–12 nädalat, seega kuni seemendusperioodi alguseni. NEB ja sellega kaasnev koormus ainevahetusele on tõukejõuks mitmete haiguste ja sigimisprobleemide tekkel. Olulisi seoseid on leitud NEB-i, seda peegeldava ainevahetusseisundi ning ovulatsioonitsüklite taastumise, folliikulite kasvu, munaraku kvaliteedi ning varases arengujärgus embrüo arengu vahel. Nende seoste parem mõistmine võiks olla abiks lahenduste leidmisel lehmade sigimisefektiivsuse parandamiseks. Sellest eesmärgist lähtudes püstitasime ka käesoleva doktoritöö hüpoteesi – lehmade söötmine ja pidamine ning sellest olenev NEB laktatsiooni alguses on seoses munasarjade funktsioonihäirete ning lehmade sigimisefektiivsusega. Eeldasime, et paremate söötmis pidamistingimustega on võimalik ka kõrgema piimatoodanguga farmis vähendada ja lühendada NEB-i ning sellega lüheneb aeg poegimisest luteaalaktiivsuse taastumiseni, esineb vähem munasarjahäireid ja paraneb tiinestumine. Eeltoodud hüpoteesist lähtudes seadsime tööle järgmised eesmärgid: 1. Uurida eesti holsteini lehmade ainevahetus- ja energiaseisundit poegimisjärgsel perioodil (I–IV). 2. Kirjeldada lehmade munasarjade funktsiooni poegimisjärgsel perioodil kahes erineva piimatoodangu ning söötmis- ja pidamistasemega farmis ning selgitada munasarjade funktsioonihäirete mõju sigivusnäitajatele (I; II). 3. Uurida munasarjade funktsioonihäireid ja sigivust ning seostada neid lehmade energiaseisundit iseloomustavate näitajatega kõrge piimatoodangu ja hea sigivusega karjas (II). 4. Uurida poegimiseelse ja -järgse energia- ja ainevahetusseisundi seoseid poegimisjärgse luteaalaktiivsuse taastumise kiirusega (III). 5. Uurida poegimisaegse toitumushinde seoseid poegimisjärgse toitumushinde languse, piimatoodangu ja karjast väljaminekuga esimese laktatsiooni holsteini lehmadel (IV). Uurimuste I–III jaoks kogusime andmed kahest erineva piimatoodangu ning söötmis- ja pidamistasemega farmist (H ja L). Kuna tavalistes farmitingimustes ei ole täpne energiabilansi mõõtmine võimalik ega otstarbekas, siis kasutasime mitmesuguseid kaudseid meetodeid nagu toitumuse hindamine, piimakomponentide ja rasva/valgu suhte määramine, samuti mitmete metaboliitide – esterifitseerimata rasvhapete (NEFA), ketokehade jt – sisalduse määramine verest. Toitumust hindasime kuni kahenädalaste vahedega vastava hindamisskeemi(Edmonson et al., 1989) alusel. Vereproove kogusime 1–2 nädalat enne poegimist, 1–2, 4–6 ja 9–11 nädalat pärast poegimist. Lehmade sigimise uurimisel kasutasime koos traditsiooniliste sigimisnäitajatega füsioloogilisi sigimisparameetreid, mis põhinesid piima progesteroonisisalduse (P4) määramisel. Munasarjade funktsiooni uurimiseks koguti nelja kuu jooksul kolm korda nädalas piimaproovid kõikidelt uuritavatelt lehmadelt (farmid H ja L), alustades 5…10 päeva pärast poegimist. P4 profiilide põhjal moodustasime neli gruppi: normaalne profiil, pikenenud anovulatoorne periood (DC), innatsükli katkemine (CC) ja pikenenud luteaalfaas (PLP). Uurimuse IV jaoks kasutasime Põlula katsefarmist kogutud andmeid. 1. Kõrgem piima rasva/valgu suhe esimesel laktatsioonikuul, suurem toitumushinde langus teise laktatsioonikuu keskpaigaks, suurenenud NEFA ja ketokehade kontsentratsioon 1–2 ning 4–6 nädalat pärast poegimist farmis L uuritud lehmade vereseerumis (n=39) lubasid teha järelduse, et nende energiadefitsiit on suurem kui kõrgema toodanguga farmi (H) uuritud lehmadel (n=71). Kasutatud meetodite kombinatsioon andis lehmade energia- ja ainevahetusseisundist farmi tingimustes usaldusväärse pildi (I). 2. Munasarjade funktsioonihäirete esinemissagedus oli suur, neid esines ligi 50% uuritud lehmadel. Kõige sagedamini esinev munasarjahäire oli DC (I; II). 3. Ajavahemik poegimisest luteaalaktiivsuse ja normaalsete ovariaaltsüklite taastumiseni, samuti normaalse P4 profiiliga ja munasarjade funktsioonihäiretega lehmade suhe oli mõlema uuritud farmi lehmadel sarnane, seda vaatamata farmide energiabilansi erinevusele esimesel laktatsioonikuul (I; II). Teiste munasarjade funktsioonihäirete (CC;PLP) esinemine oli farmides erinev. 4. DC grupil oli normaalse grupiga võrreldes kõrgem AST aktiivsus vereplasmas, madalam valgusisaldus ja kõrgem rasva/valgu suhe piimas esimesel laktatsioonikuul, mis viitavad energiadefitsiidile sel perioodil (II). 5. Ainevahetusseisund kuni kaks nädalat enne poegimist oli seoses luteaalaktiivsuse taastumisega poegimisjärgsel perioodil. Vereseerumi kõrgem ketokehade sisaldus kuni kaks nädalat enne poegimist seostus esimese ovariaaltsükli varasema algusega (III).6. Vaatamata pikenenud anestrusele poegimisjärgsel perioodil oli DC grupi lehmadel hea sigivus kõrgema piimatoodanguga ning paremate söötmis- ja pidamistingimustega farmis (I). Järeldasime, et mõõduka NEB korral ei pruugi ovariaaltsüklite hilisema algusega poegimisjärgselt kaasneda sigivuse langus (I; II). 7. Esimese laktatsiooni holsteini lehmade poegimisaegse toitumushinde, piimatoodangu, karjast väljamineku ja sigimisnäitajate seoste uurimisel selgus, et sobiv toitumushinne poegimise ajal on vahemikus 3,25–3,5 palli. Toitumuse hindamine osutus kergesti omandatavaks ja usaldusväärseks meetodiks lehma kehavarude ja energiabilansi määramisel (IV).
Campylobacter spp. in Estonian Broiler Chicken Production Chain and the Co Effect of Pro- and Prebiotics on the Campylobacter spp. Strains in vitro
(Eesti Maaülikool, 2010) Meremäe, Kadrin; Elias, Priit; Roasto, Mati; Hänninen, Marja-Liisa
Termofiilsed kampülobakterid on sagedased akuutse gastroenteriidi tekitajad inimestel. Kampülobakterenteriiti haigestumise peamisteks põhjusteks on ebapiisavalt kuumtöödeldud või kuumtöötluse järgselt kampülobakteritega saastunud broileriliha tarbimine. Seepärast võib Campylobacter spp. laialdane levik broileriliha tootmise ahelas kujutada tõsist ohtu tarbija tervisele. Viimastel aastatel on esile tõusnud ka Campylobacter spp. antibiootikumidele resistentsuse probleem, kuna on avastatud kampülobakterite multiresistentseid tüvesid nii veterinaarmeditsiinis kui humaanmeditsiinis isoleeritud tüvede seas. Arvestada tuleb sellega, et antibiootikumidele resistentsete tüvede poolt põhjustatud kampülobakterenteriit ei pruugi alluda tõsisemate vaevuste korral vajalikuks osutunud antibiootikumravile. Seepärast on oluline teaduslike baasuuringute raames välja selgitada pro- ja prebiootikumide võimalused pärssimaks antibiootikumidele tundlikke ja resistentsete Campylobacter spp. isolaatide elutegevust in vitro. Probiootikumideks nimetatakse inimese soolestikust isoleeritud eluvõimelisi mittepatogeenseid baktereid, mis omavad kliiniliselt tõestatud kasulikku toimet peremeesorganismile. Prebiootikumidena tuntakse lisandeid, mida ei lagundata maos ja peensooles, kuid on sobivaks toitaineks probiootilistele bakteritele nii organismi jämesooles kui ka probiootikume sisaldavates toiduainetes. Käesolevas töös uuriti aastatel 2002-2007 Campylobacter spp. levikut farmi, tapamaja ja jaemüügi tasandil, et saada ülevaade Campylobacter spp. kontaminatsiooni ulatusest broileriliha tootmise ahelas Eestis (uuring I). Töö raames määrati aastatel 2005 2006 isoleeritud Campylobacter spp. tüvede resistentsus antibiootikumide suhtes, et hinnata probleemi tõsidust Eestis (uuring II). Töös uuriti ka probiootiliste bakterite testtüvede (kombinatsioonis 1% oligofruktoosi või 1% inuliiniga ja prebiootikumideta) mõju antibiootikumidele tundlike ja resistentsete C. jejuni isolaatidele in vitro, et hinnata probiootikumide antimikroobseid omadusi nii broileriliha kui ka inimese väljaheite proovidest isoleeritud kampülobakterite suhtes (uuringud III, IV). Mueller Hintoni puljongites määrati probiootikumide poolt produtseeritud orgaaniliste hapete kontsentratsioon ning kasvukeskkonna pH, et välja selgitada orgaaniliste hapete sisalduse, pH muutuse ja C. jejuni arvukuse vahelised seosed. Töö käigus uuriti ka prebiootikumide mõju probiootikumide eluvõimelisusele ja aktiivsusele, et hinnata nende koosmõju erinevates kasvukeskkondades, ning välja töötada sobivad kombinatsioonid C. jejuni valitud tüvede elutegevuse pärssimiseks in vitro (uuringud III, IV). Uurimistöös jõuti järgmiste tulemuste ja järeldusteni. Campylobacter spp. isoleeriti 163 (12.3%) Eesti päritolu broileriliha proovist jaemüügi tasandil ja 115 (6.3%) umbsoolesisuproovist tapamaja tasandil. Farmi tasandil osutusid kõik 1254 värsket roojaproovi Campylobacter spp. suhtes negatiivseks. Järelikult oli Campylobacter spp. kontaminatsioon Eestis kõikidel broileriliha tootmise tasanditel madal võrreldes samalaadsete uuringute tulemustega Euroopa Liidus. Uurimistulemused näitasid, et Eesti broileriliha tootmise ahelas esineb Campylobacter spp. levikus kõrghooaeg juulist septembrini. Campylobacter spp. liigiline identifitseerimine näitas, et C. jejuni (98.2%) oli Eesti broileriliha tootmise ahelas kõige enam isoleeritud liik, millele järgnesid C. coli (1.4%) ja C. lari (0.4%). Uurimistulemustest selgus, et aastatel 2005-2006 osutusid 104 (79.4%) C. jejuni isolaati resistentseks ühe või enama testitud antibiootikumi suhtes. Järelikult tuleks jätkata isoleeritud Campylobacter spp. tüvede tundlikkuse määramist antibiootikumidele ning võtta kasutusele täiendavad meetmed, et minimeerida või vältida veel ulatuslikumat antibiootikumidele resistentsete C. jejuni isolaatide teket ja levikut. Saadud tulemused näitasid, et 27.5% isoleeritud C. jejuni tüvedest olid multiresistentsed, kusjuures kõik isolaadid olid resistentsed enrofloksatsiinile. Antud tulemus on murettekitav, sest multiresistentsuse kõrge näitaja Campylobacter spp. isolaatide seas oli antud uuringute põhjal üks kõrgemaid võrreldes samalaadsete uuringute tulemustega Euroopa Liidus. In vitro segatud bakterkultuuride katsed näitasid, et L. acidophilus ATCC 4356 kombinatsioonis 1% inuliini või 1% oligofruktoosiga ning B. bifidum Bb12 ja B. longum B46 kombinatsioonis 1% oligofruktoosiga inhibeerisid täielikult kõikide testitud C. jejuni isolaatide elutegevuse. Probiootikumide toime oli samalaadne (P > 0.05) nii neile testitud C. jejuni tüvedele, mis isoleeriti kas broilerilihalt või inimese väljaheitest, kui ka neile, mis olid tundlikud või resistentsed uuritud antibiootikumidele. Järelikult probiootiliste bakterite antimikroobne aktiivsus C. jejuni suhtes sõltus eelkõige probiootikumi liigist ja lisatud prebiootikumist, mitte aga C. jejuni tüvest. Saadud in vitro tulemused annavad alust arvata, et valitud probiootikumide antimikroobne aktiivsus kombinatsioonis sobiva 1% prebiootikumiga kõikide testitud C. jejuni suhtes on põhjendatav probiootikumide poolt intensiivse orgaaniliste hapete produtseerimisega, mille tagajärjel kasvukeskkonna pH vähenes kampülobakterite elutegevust pärssivale tasemele, vahemikuni 4.28-4.69. Uurimistulemustest selgus, et prebiootikumide tõhusus probiootikumide eluvõime ja aktiivsuse mõjutamisel sõltus kõige enam selle kontsentratsioonist kasvukeskkonnas. Majanduslikel kaalutlustel ja prebiootiliste lisandite efektiivsuse olemasolu tõttu osutus optimaalseks koguseks 1% (kg/l). Prebiootikumidest suurendasid probiootikumide aktiivsust ning arvukust eelkõige oligofruktoos ja seejärel inuliin. Järelikult antud prebiootikumid koostoimes valitud probiootikumidega osutusid sobilikuks inhibeerimaks C. jejuni arvukust ja elutegevust in vitro.
Nitrate and Nitrite Contents in Vegetables and Vegetable-based Foods, Transformation Dynamics and Dietary Intake
(Eesti Maaülikool, 2010) Elias, Terje; Kiis, Alida; Püssa, Tõnu; Roasto, Mati
Present research is the first complex study in Estonia about nitrate and nitrite contents, which comprises the complete vegetable production chain from raw material to final product. In accordance with data from literature, the vegetables and vegetable-based foods are the main source of nitrates for man. High doses of nitrates and nitrites are the risks for human health, especially for infants and for small children. Final aim for present work was to expose the possible exceeding of ADI values for nitrate and nitrite, especially in the case of small children who belong to the main risk group. In the present investigation, the mean values and contents of nitrates and nitrites in vegetable products were determined. For the first time in Estonia the daily intake of nitrates from vegetables or vegetable-based foods by children and the whole population was estimated. The results of the analyses of nitrate and nitrite contents demonstrated that permitted nitrate limit concentrations were exceeded only a few cases. The nitrate content is dependent on the harvesting period and on the growing conditions. Vegetables grown under cover showed higher levels of nitrate than those grown in the open field conditions. The results of this study showed that nitrate content varied highly between the species of vegetables used for the raw juice production. Lower initial contents of nitrate were detected in industrial carrot juice and in home-made carrot and cabbage raw juices. Initial microbial counts and pH-values were similar for all raw juices. The nitrate contents decreased and nitrite contents increased after 24 h and 48 h of storage. The changes in nitrate and nitrite contents were lower in industrial raw vegetable juices compared to home-made raw juices but tendencies were generally similar. All microbial counts, such as total viable counts, coliform counts, mold and yeast counts, increased. The highest increase of total viable counts was reported in home-made raw juices after 48 h of storage at ambient temperatures. The microbial growth had correlation with the decrease of pH-values. The raw juices should be consumed soon after preparation and stored only shortly at refrigerated temperatures. The decreases of nitrate contents in industrial vegetable-based infant foods were registered along the entire technological production line. At first stage the nitrate contents were analysed from vegetables before and after peeling and washing. The decrease of nitrates from 17 to 52% was reported, depending on vegetable species. The analyses of nitrate contents from different technological stages of industrial infant food production showed that from the stage of vegetable mixture, all the other technological stages until to the final product decreased the concentration of nitrate. The total average decrease of the nitrate content was 45%. Nitrates are easily soluble in water and after adding the drinking water with low nitrate content, the overall nitrate content of food mixture is decreasing. According to the results of this study the final nitrate concentration in infant foods depended mainly on the initial nitrate content of the raw-vegetable mixture and on the amounts of the food ingredients. The imported infant food cans, purchased from retail markets, contained nitrate in lower concentrations compared to commercial infant foods produced in Estonia. It was related with the fact that in Estonian infant foods the vegetable-based ingredients percentage was higher than in imported products. In this study, the levels of nitrates in the final products ranged from 72 to 145 mg kg-1, which remains below the EU maximum permitted level, 200 mg kg-1. The infant foods storage experiments were performed after 24 h and 48 h of storage of opened infant food cans at different storage temperatures. In opened infant foods the nitrate content decreased, being the highest for the foods containing several vegetable species. Our results of analyses proved that the self-life of opened infant foods at refrigerated temperatures is at least two days. Higher nitrate concentration decrease was registered in opened infant foods stored at ambient temperatures. The nitrite contents in all infant food samples stayed below detection limit, <5 mg kg-1. Nitrate intake by 1 to 3-year-old children was found to be 26 mg per day (52% of ADI). The average daily intake of nitrates by children in the age group of 4–6 years was 30 mg (41% of ADI). The infants’ average daily intake of nitrates from consumption of vegetable-based foods was 7.8 mg (22% of ADI). During the storage of raw juices at ambient temperatures, fast decrease of nitrate levels and increase of nitrite levels was reported. Consumption of these juices means that the doses of nitrites may exceed ADI values several times.
The Role of Selenium in Udder Health of Dairy Cows
(Eesti Maaülikool, 2011) Malbe, Marge; Saloniemi, Hannu Sakari; Aland, Andres
Eesti nagu ka paljud teised Balti mere aarsed riigid kuulub piirkonda, kus seleeni (Se) sisaldus muldades on madal (Oldfield, 2002). Muldade madal Se sisaldus pohjustab omakorda madalat Se taset taimedes ja loomade organismis (Suoranta jt., 1993; Kevvai, 1994; Pehrson jt., 1997; Malbe jt., 2005). Kuna Se osaleb paljudes elutegevusprotsessides, pohjustab optimaalsest madalam Se tase organismis mitmete fusioloogiliste funktsioonide hairumise. Tosise Se puuduse korral organismis avalduvad iseloomulike kliiniliste tunnustega haigused. Se mojutab organismi talitlust peamiselt spetsiifiliste selenotsusteiini sisaldavate selenoproteiinide vahendusel (Holben ja Smith, 1999), milledest koige kauem tuntakse ensuum glutatioon peroksudaasi (GSH-Px). GSH-Px-i teatakse peamiselt kui ensuumi, mis toimib antioksudandina ja kaitseb seelabi organismi oksudatiivse stressi vastu (Tapiero jt., 2003). Valtimaks Se puudusest tulenevaid terviseprobleeme loomadel kasutatakse orgaanilist voi anorgaanilist Se sisaldavaid soodalisandeid. Sootades olev Se jouab veise organismi peamiselt selenaadi ja seleniidi kujul anorgaanilistest soodalisanditest voi selenometioniini ja selenotsusteiini vormis orgaanilistest soodalisanditest ning pohisootadest. Anorgaaniline ja orgaaniline Se imenduvad seedetraktist, metaboliseeruvad organismis ja seonduvad proteiinidega erineval moel. Seetottu saadakse anorgaanilist ja orgaanilist Se sisaldavate soodalisandite kasutamisel kudedes ja organites erinev Se kontsentratsioon ning toenaoliselt ka erinev toime organismi funktsioonidesse. Se teatakse osalevat organismi immuunkaitses (ulevaateartiklid Lykkesfeldt ja Svendsen, 2007; Hoffmann ja Berry, 2008; Duntas, 2009). Arvukad lehmadel labiviidud teadusuuringud kinnitavad Se seost udara tervisega. Naiteks on kindlaks tehtud Se udarainfektsioonide esinemist ja kestust vahendav toime (ulevaateartiklid Hemingway, 1999; Salman jt., 2009). Samas on aga Se spetsiifiline molekulaarne toimemehhanism udaras endiselt ebaselge. Enamikes uuringutes seostatakse Se immunomodulatoorset toimet sellega, et see mojutab leukotsuutide migratsiooni ja funktsioone, eikosanoidide aktiivsust ja lumfotsuutide funktsioone (Boyne ja Arthur, 1979; Combs ja Combs, 1986; Erskine jt., 1989; Hogan jt., 1993; Smith jt., 61 1997; Arthur jt., 2003). Lisaks eelpoolnimetatud Se toimemehhanismidele on viiteid ka voimalikele teistele mehhanismidele. Nii naiteks viitavad meie uurimisruhmas labiviidud varasemad tood Se lisasootmise tagajarjel avalduvale piimaseerumi antimikroobsele aktiivsusele (Ali-Vehmas jt., 1997). Samuti ei ole piisavalt vordlevaid uuringuid orgaanilist ja anorgaanilist Se sisaldavate soodalisandite toimest lehma udara immuunkaitsele; olemasolevad ulevaated antud valdkonnast pohinevad pigem oletustel ja on seega puudulikud. Detailsem teadusuuringutel pohinev informatsioon, mis selgitaks seoseid Se lisasootmise ja mastiidi patofusioloogia vahel looks aluse Se efektiivsemaks kasutamiseks mastiidi profulaktikas ja ravimeetodite taiustamisel. Töö eesmärgid 1. Vorrelda orgaanilist ja anorgaanilist Se sisaldava soodalisandi efektiivsust Se taseme tostmisele lupsilehmade veres ja piimas (artikkel I). 2. Uurida orgaanilist ja anorgaanilist Se sisaldava soodalisandi toimet udara kaitsemehhanismidele (artikkel I, II), poorates peamist tahelepanu: a. Se toimele mastiidi markerite - somaatiliste rakkude arvule (SCC), N-atsetuul-β-D-glukoosaminidaasi (NAGase) aktiivsusele ning veise seerumi albumiini (BSA) esinemisele piimas; b. Se kontsentratsiooni ja udara infektsioonide vahelisele seosele. 3. Selgitada lehma udara Se-st soltuvaid antimikroobseid kaitsemehhanisme (artikkel III). Materjal ja metoodika Vaitekiri koosneb kolmest osast (artikkel I, II, III), pohinedes kahel Eesti lupsilehmadel labiviidud Se sootmiskatsel ja laboruuringutel. Artiklis I organiseeriti Se lisasootmise katse 100 Eesti lupsilehmal. Katseloomi soodeti orgaanilist voi anorgaanilist Se sisaldava soodalisandiga 8 nadala jooksul. Lehmad jaotati orgaanilise Se (25 lehma), anorgaanilise Se (25 lehma) ja kaheks vordlusruhmaks (25 lehma kummaski ruhmas). 62 Toos vorreldi Se omastamist ja toimet udara tervisele orgaanilise ja anorgaanilise Se lisandi kasutamisel. Udara tervise hindamise aluseks oli mastiidi patogeenide esinemine, SCC ja NAGase-i aktiivsus piimas. Artikkel II pohines sootmiskatsel orgaanilist Se sisaldava soodalisandiga 55 lupsilehmal 8 nadala jooksul. Lehmad jaotati 39 lehmast koosnevasse Se ruhma ja 16 lehmast koosnevasse vordlusruhma. Toos selgitati Se lisasootmise ja mastiidi markerite (mikrobioloogiline leid, SSC, BSA sisaldus ja NAGase-i aktiivsus) vahelisi seoseid. Artiklis III analuusiti 12 lehma (6 lehma proovid Se ruhmast ja 6 lehma proovid vordlusruhmast) vere- ja piimaproove. Proovid parinesid toost II. Toos selgitati lehma Se taseme moju Stapylococcus aureus-e (S. aureus) kasvu pidurdumisele piimaseerumis. Tulemused Artiklis I suurenes Se kontsentratsioon lehmade veres 8 nadalase sootmiskatse jooksul nii orgaanilise kui anorgaanilise Se ruhma kuulunud loomadel. Vere keskmine Se sisaldus suurenes 5.1 μg/l kuni 167.3 μg/l orgaanilise Se ruhma lehmadel ja 6.6 μg/l kuni 90.7 μg/l anorgaanilise Se ruhma kuulunud loomadel. Vere GSH-Px aktiivsus suurenes 0.223 μkat/g Hb-lt kuni 3.014 μkat/g Hb-ni orgaanilise Se ruhmas ja 0.220 μkat/g Hb kuni 2.347 μkat/g Hb anorgaanilise Se ruhmas. Piima Se sisaldus tousis esialgselt 3.2 μg/l parast 8 nadalast Se sootmiskatset 63.6 μg/l orgaanilise Se ruhmas ja 23.7 μg/l anorgaanilise Se ruhmas. Se omastamise seisukohast oli orgaaniline Se 1.4 korda efektiivsem kui anorgaaniline. Sootmiskatse jooksul vahenes mastiidipatogeenidega infitseeritud udaraveerandite arv esialgselt 22.9%-lt 13.0%-le orgaanilise Se ja 18.4%-lt 7.4%-le anorgaanilise Se ruhmas. Katseperioodi jooksul vahenes ka piima SCC ja NAGase-i aktiivsus molemas Se ruhmas. Artiklis II taheldati seost lehmade vere GSH-Px aktiivsuse ja mastiidipatogeenide esinemise vahel. Uuringud naitasid, et udaraveerandid on vastuvotlikumad infektsioonidele kui vere GSH-Px aktiivsus lehmadel on alla 3.3 μkat/g Hb. Kui udaraveerandeid, mis olid mastiidipatogeenide vabad enne lisasootmise alustamist, uuriti uuesti parast 8 nadalast Se sootmiskatset, oli endiselt mastiidipatogeenide vabade udaraveerandite arv Se sootmisruhmas oluliselt suurem vorreldes vordlusruhmaga 63 (p<0.01, šansside suhe OR=9.7). Uurides aga enne Se sootmise alustamist infitseeritud udaraveerandeid uuesti parast 8 nadalast Se lisasootmise perioodi, siis patogeenivabade udaraveerandite hulk Se ruhma lehmadel ei olnud oluliselt suurem vorreldes vordlusruhmaga (p=0.14, OR=3.6). Artikkel III toi valja seose lehmade vere GSH-Px aktiivsuse ja S. aureuse kasvu pidurdumise vahel piimaseerumis. S. aureuse kasv piimaseerumis pidurdus lehmadel, kelle GSH-Px aktiivsus veres uletas 4 μkat/g Hb 8 nadalase Se sootmisperioodi lopuks. Kasvu pidurdumine oli taheldatav kahes spetsiifilises piimaseerumi fraktsioonis. Vordlusruhma lehmadel S. aureuse kasvu pidurdumist ei taheldatud. Kokkuvõte ja järeldused Se toimet lehmade udara tervisele on viimased 20 aastat intensiivselt uuritud ning tulemused kinnitavad, et Se vahendab mastiitide esinemist (ulevaateartiklid Hemingway 1999; Salman jt., 2009). Kahjuks on aga Se molekulaarse toimemehhanismi osas paljud aspektid siiani selgitamata. Selleks et Se efektiivselt kasutada udara tervise parandamisel, oleks vaja taiendavat infot jargmistes valdkondades: - tapsemad biomarkerid, mis adekvaatselt kajastaks Se taset organismis; - vordlus orgaanilise ja anorgaanilise Se toimest udara kaitsevoimele; - Se toimemehhanismide selgitamine piimanaarmes. Vaitekirja raames teostatud uurimistoo puuab tuua taiendavat teavet koikidesse nimetatud valdkondadesse, selgitades olemasolevate Se markerite kasutusvoimalusi, orgaanilise ja anorgaanilise Se toimet udara tervisele ning tuues esile Se-st soltuvate antimikroobsete tegurite olemasolu piimaseerumis. Lisaks eelnevale valgustab uurimistoo ka Eesti lehmade Se tase. Teostatud uurimistoo loob aluse jargmisteks jareldusteks: Nii orgaanilist kui anorgaanilist Se sisaldavad soodalisandid voimaldavad tosta Se taset lehmade organismis; Orgaaniline Se on anorgaanilisest Se-st efektiivsem vere ja piima Se taseme tostmisel ning vere GSH-Px aktiivsuse suurendamisel; 64 Se lisasootmisel on kasulik toime udara tervisele, see vahendab mastiidipatogeenide esinemist; Lehmad vere GSH-Px sisaldusega alla 3 μkat/g Hb on vastuvotlikumad udarainfektsioonidele; Seleenidefitsiitsetele lehmadele Se lisasootmine kutsub esile piima koostise muutusi, mille tulemusel S. aureuse kasv pidurdub. Inhibeeriv toime avaldub lehmadel, kelle GSH-Px aktiivsus veres uletab 4 μkat/g Hb.
Marker-based Genetic Characterization of the Estonian Dairy Cattle Breeds
(Eesti Maaülikool, 2012) Värv, Sirje; Viinalass, Haldja; Kantanen, Juha
There are three dairy cattle breeds in Estonia that differ in their demographic history, phenotypic characteristics and current census sizes. The aim of the study was to characterize these breeds on the basis of genetic markers and compare the results with those for other Baltic and Nordic dairy breeds in order to explore the current status and uniqueness of Estonian dairy cattle genetic resources. The Estonian dairy cattle breeds, Estonian Holstein, Estonian Red and Estonian Native, were characterized using different types of genetic marker in order to measure genetic diversity within and among the breeds. Besides the markers used in routine genotyping of cattle in Estonia, also ISAG/FAO recommended markers were included and therefore the data could be used for comparing Estonian cattle populations in a wider setting, and exploring their current status and uniqueness in the European context. The results showed that the Estonian dairy cattle breeds are genetically variable and the level of variation within Estonian Red, Estonian Native and Estonian Holstein is relatively similar. It can be concluded that inbreeding, causing loss of heterozygosity in a small population, was not established to be at a high level (computed from marker data, the intra-breed inbreeding estimates did not differ from zero) in Estonian Holstein, Estonian Red or Estonian Native cattle. However, comparing Estonian Holstein with Estonian Red, the allelic richness and total number of unique alleles was higher in Estonian Red. It was demonstrated by constructing a tree and network based on genetic relationships between the Baltic and Nordic cattle breeds (36) that the Estonian dairy breeds were distinct from each other, falling into different genetic clusters – the Estonian Holstein fell into the Black-and-White breed group (9), the Estonian Red into the European/Baltic Red group (21), and the Estonian Native Cattle into the group of wide Nordic breeds, clustering closely with Western Finncattle. According to the microsatellite based allele-sharing distances among individuals, the genetic uniqueness of Estonian Native cattle was not confirmed in the Nordic-Baltic context. Due to prolonged gene flow from Western Finncattle, the genepool of the Estonian Native overlaps with that of Western Finncattle and that diminishes its genetic value among North European cattle breeds for conservation in terms of breed uniqueness. Despite that, the Estonian Native cattle are important in the Estonian context due to their genetic distinctiveness from the two Estonian breeds, their degree of endangerment, the cultural-historical value of the breed and from an environment management perspective.
Insulin resistance in dairy cows in reference to breed, body condition and milk yield
(Eesti Maaülikool, 2012) Jaakson, Hanno; Kärt, Olav; Ling, Katri
Pancreatic insulin secretion and tissues resistance to insulin are considered to be essential factors controlling glucose and lipid metabolism post partum. In addition to genetic factors, body condition affects the development of insulin resistance. The aims of present thesis was to compare blood insulin and metabolite responses following intravenous glucose infusion during the period of NEB in Estonian Holstein (EH) and Estonian Red (ER) cows, to examine blood glucose and insulin responses in relation to BCS and milk yield and to investigate effects of pre partum concentrates feeding level on post partum intake, production performance, energy balance and metabolic, and hormonal status in EH cows. BCS at calving was lower in EH compared to ER, indicating differences in energy and nutrient partitioning in the breeds: EH cows, as high producers, appear to be less efficient at restoring fat stores before the next lactation cycle compared to ER. BCS was also lower at the time of the GTT and NEFA mobilization from adipose tissue higher in EH indicating to a tendency towards more intensive basal lipolysis in adipose tissue in this breed. Blood glucose and insulin responses during the GTT were different in breeds. Less pronounced glucose-induced insulin response in EH was associated to slower glucose disappearance, indicating diminished pancreatic insulin secretion capacity and supposedly reduced uptake of glucose by peripheral tissues in EH. Reduced insulin response and reduced uptake of glucose by tissues in EH breed could be mediated by higher basal lipolysis. In ER TG concentration during the GTT was largely unchanged, while in EH it decreased. We suggest that in ER cows the balance between insulin-stimulated plasma TG clearance and re-synthesized TG release from the liver persisted but in EH cows it did not. Decrease in blood TG concentration during the GTT could be attributed to less intensive re-synthesis and release of TG from the liver of the EH cows, hereby adverse influence of higher basal NEFA, reducing lipogenic effect of insulin in the liver, and possibility of more pronounced hepatic lipidosis, indicated by higher NEFA:cholesterol ratios in EH cows, could play a role. Relationships between GTT characteristics and BCS measurements were different in breeds, whereas in EH they reflected the relationships mainly for cows with an optimal BCS at calving, in comparison to thin cows, while in ER breed mainly for comparisons between cows with optimal BCS and over-conditioned cows. Found relationships indicate to weaker glucose-induced insulin response in thin cows for EH and lower blood glucose disappearance in over-conditioned cows for ER, suggesting more impaired insulin function in cows, being either thin or over-conditioned at calving. Proper feeding regimen could help to overcome the negative effect of suboptimal BCS in EH breed. Increasing proportion of concentrates in ration fed two weeks pre partum increased post partum DMI, improved milk components synthesis and reduced lipomobilization; however, did not improve EB, indicating that high-producing cows are likely to utilize the extra-energy to increase their milk production rather than to maintain their energy status.
Epidemiology, impact on herd health and control of bovine herpesvirus 1 in Estonian dairy cattle herds
(Eesti Maaülikool, 2012) Raaperi, Kerli; Viltrop, Arvo; Orro, Toomas
The objective of the present doctoral thesis was to assess the herd-level and within-herd prevalence of bovine herpesvirus 1 (BHV-1) infection in Estonian dairy cattle and estimate the sensitivity and specificity of the ELISA test for bulk tank milk (BTM) testing in detecting infected herds. The aim was to determine the risk factors related to high prevalence of the infection in herds and presence of BHV-1 among youngstock. We also aimed to clarify the role of BHV-1 in the incidence of bovine respiratory disease (BRD) in different age groups and evaluate the association between prevalence of BHV-1 and herd reproduction parameters. The last objectives were to assess the efficacy of vaccination programmes in lowering the seroprevalence of BHV-1 glycoprotein E (gE) within the herd as well as to follow the dynamics of the infection in non-vaccinating herds with uninfected replacement heifers. Prevalence study was accomplished between 2006 to 2008. One hundred and three (64 BHV-1 infected ja 39 uninfected) dairy cattle herds with more than 20 cows and with different size were selected for the study. In each of the selected herds, serum samples from a representative number of cows, and youngstock older than 6 months, were analyzed for BHV-1 antibodies. The source population used to estimate the herd level prevalence of BHV-1 consisted of all 1,205 market-oriented dairy herds. Vaccination programmes with inactivated gE marker vaccines to eradicate BHV-1 were elaborated for seven dairy herds. Five BHV-1-infected dairy herds, which had uninfected heifers (prevalence up to 5 per cent), were selected to monitor the course of the infection without control strategies. To monitor the efficacy of the vaccination, and changes in seroprevalence during the control programme, a longitudinal two year surveillance programme was carried out in those herds. Due to the moderate sensitivity of the BTM ELISA test (76.5%) it should be used with caution when making decisions about the infection status of a herd. Lower cut-off in the ELISA blocking reaction might be justified when using BTM testing in BHV-1 control programmes to be able to discover more infected herds with only a minimal loss in specificity. Twenty two percent of Estonian market-oriented dairy cattle farms are infected with BHV-1. When elaborating control programmes most of the resources should be directed to herds with more than 100 cows as those farms contain the main population infected with BHV-1. As within-herd prevalence of BHV-1 is generally high in larger herds vaccination with gE marker vaccines combined with eradication of gE positive animals is the most appropriate way to eradicate the virus in those herds. Where the within-herd prevalence is low culling of the seropositive animals without vaccination would be most cost-effective. Youngstock tested negative in 36.5% of infected herds. These herds are in more favourable situation when applying an eradication programme because it is possible to raise a BHV-1-free generation from their own herd and vaccinate youngstock just before introduction to the cow house, as long as the farmer can provide isolation facilities. The duration of vaccination programme is shorter when replacement animals are free of infection reducing the cost of eradication. In herds under control programmes it is important to be aware of the important risk factors that are related to spread of the infection within a herd. In BHV-1 positive herds more attention should be paid to possible iatrogenic transmission via the veterinarian and inseminator, and within-herd biosecurity measures should be kept in mind. Infection with bovine viral diarrhea virus (BVDV) may also be a predisposing factor for more effective viral spread. Although several infectious and management-related factors are associated with BRD in dairy calves and heifers, BHV-1 and BVDV had significant impact on the manifestation of clinical respiratory disease. BVDV contributed to the occurrence of respiratory disease signs in older youngstock. Bovine respiratory syncytial virus was related to clinical respiratory disease in adult dairy cattle. The use of control measures for these viruses may reduce the incidence of respiratory disease and improve herd health. In herds with poor reproductive performance, BHV-1 should be considered as one of the infectious risk factors, and the eradication of this virus may improve the reproductive performance of the herd. Vaccination with inactivated marker vaccine is a secure method to stop virus circulation within a herd as long as the vaccination protocol is followed precisely. On the other hand, in some herds the virus circulation may end by itself for longer periods, which may lead to self-clearance of the herd from the virus. However, aiming for eradication in herds with uninfected young-stock leaving animals unvaccinated has an unpredictable outcome – virus circulation may remain retarded or the virus may reactivate and cause an epidemic in the herd.
Alterations of Epidermal Cells Functional Activity in Fish Due to Infection
(Eesti Maaülikool, 2012) Päkk, Priit; Paaver, Tiit; Hussar, Piret
Previous results have suggested that epidermal club cells have a generic role in response to injury and that they display intense phagocytic activity, having an anti-parasitic function in the host. The presently reported doctoral theses focused on the alterations of epidermal club cell activity and on the integration with mucous cells in common carp epidermis by ichthyophthiriosis and mucus production in triploid Atlantic salmon by gyrodactylosis also elucidate processes involved in epidermal papillomatosis regeneration of koi carp which occurs during a steady temperature increase. The results of this thesis demonstrate the potential role of club cells in healing process during and after damages in carp, but not anti-parasite functions of these cells. For better understanding of club and mucous cells integrated functions further studies should conduct more extensive sampling from all parts of the freshwater fish.

Sirvi

Sirvi 3. Doktoritööd Kuupäev järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud