Raamatud

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/7089

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 48

Puude ja põõsaste määraja lehtede järele
(1921) Mathiesen, Andres (koostaja); Werberg, Karl (koostaja)
Sisukord
Puude ja põõsaste määraja : pungade, ja puu anatoomiliste- ja wälis-tundemärkide järele
(1922) Mathisen, Andres (koostaja); Weerberg, Karl (koostaja)
Väljaande tekstis sisaldub 66 joonistust.
Dendroloogilised uurimused Eestis. 1
(Eesti Põllumajandusülikooli Metsanduslik Uurimisinstituut; Eesti Dendroloogia Selts, 1999) Eesti Põllumajandusülikool. Metsanduslik Uurimisinstituut; Eesti Dendroloogia Selts; Sander, Heldur (toimetaja)
Dendroloogial kui teadusharul on Eestis sügavad traditsioonid. Eelkõige on dendroloogia areng ja Euraasia puittaimede uurimine ning introdutseerimine Eestisse seotud Tartu Ülikooliga aastail 1802–1918 ja seal töötanud silmapaistvate teadlastega. Emakeelse Tartu Ülikooli loomisega 1919. aastast alates leidis dendroloogia oma koha ka ülikooli õppe- ja teadustöös. See keskendus eeskätt ülikooli metsaosakonda ja temaga tihedalt seotud Akadeemilisse Metsaseltsi. Peamiseks uurimistöö baasiks kujunes Tartu Ülikooli Järvselja Õppe- ja Katsemetskond ning selle juurde kuuluvad taimeaiad ja Raadi park Tartus, samuti Kuusnõmme metsandik Saaremaal. Kirjastustegevust ja üliõpilaste dendroloogilist uurimistööd toetas Akadeemiline Metsaselts ka rahaliselt. Avaldati mitmed dendroloogia õppevahendid, tähtsündmuseks sai prof. Andres Mathieseni (1890–1955) poolt 1934. aastal publitseeritud ja siiani kasutamist leidev käsi- ja õpperaamat "Dendroloogia". Ligi 10% aastatel 1924–1944. lõpetanud metsandusüliõpilaste diplomitöödest käsitles rohkem või vähem dendroloogiat. Tartu Ülikooli metsaosakond koolitas uue dendroloogide kaadri, kellest osa pühendus kas kohe või siis hiljem dendroloogilisele uurimistööle (Eduard Viirok, Bernhard Haller, Arthur Rühl, Paul Reim, Harjo Sandur, August Michelson, Endel Laas jt). Seoses puhkenud maailmasõja ja okupatsiooniga elas olulisi kaotusi üle ka dendroloogia. Sõjajärgsel metsandusteaduse arenguperioodil hakati sellele teadusharule taas tähelepanu pöörama. Ilmusid õpikud ja käsiraamatud Endel Laasilt ja Olev Hennolt, eelkõige aga mitmed uurimistööd 1969. aastal rajatud Eesti Metsainstituudi ja tolleaegse Eesti Põllumajanduse Akadeemia teadlaste sulest. Esileküündivaks kujunes 1961. aastal asutatud Tallinna Botaanikaaia tegevus, eelkõige paljude ekspeditsioonide poolt uute puittaimede introdutseerimisel NSV Liidu Euraasia osast, aga ka uurimistöös. Silmpaistvateks dendroloogideks kujunesid Aleksei Paivel (sünd. 1929) ja Jüri Elliku (sünd. 1947). Nende institutsioonide kõrval lõid akadeemilises teadustöös kaasa ka Tartu Riikliku Ülikooli teadlased, eelkõige botaanikud. Seoses Eesti isesesvumisega toimusid suured muudatused ka dendroloogia kui teadusharu arengus ja uute puittaimede introduktsioonis. Üleminekuga TA süsteemist Tallinna linna haldusesse on oma endise teadusliku tähenduse kaotanud Tallinna Botaanikaaed, oma töö on lõpetanud Eesti Metsainstituut ja dendroloogia kui teadusharu on jälle koondumas Eesti Põllumajandusülikooli. Kaasa löövad ka Tallinna Botaanikaaia ja Tartu Ülikooli teadlased. Kodanikualgatuse korras kogub jõudu Eesti Dendroloogiaselts. Samas on tormiliselt kasvanud uute puittaimede introduktsioon Eestisse, kuid mitte ekspeditsioonide tulemusel, vaid puukoolide kaudu. Kahjuks jätab soovida teaduslik uurimistöö dendroloogia vallas, eelkõige uute puittaimede introduktsioonikatsetused. Vanemate dendroloogiliste kollektsioonide kõrval on aktiivsed isikud loonud uusi ja kõigis neis kasvavate puittaimeliikide jälgimine peaks edaspidi andma võimalusi teaduslike järelduste tegemiseks. Käesolev kogumik püüab edasi viia ja mitmekesistada Eestis tehtavate dendroloogiliste uurimistööde avaldamist ja annab mõningase ülevaate siinsetest teadustöödest. Ühtlasi on see kogumik pühendatud Tallinna Botaanikaaia ühe rajaja ja ühe tuntuma pärastsõjaaegse Eesti dendroloogi Aleksei Paiveli 70. sünnipäevale. Toimetaja
Dendroloogilised uurimused Eestis. 2
(Eesti Põllumajandusülikooli Metsanduslik Uurimisinstituut, 2000) Eesti Põllumajandusülikool. Metsanduslik Uurimisinstituut; Sander, Heldur (toimetaja); Tamm, Ülo (toimetaja)
Käesolev teine Dendroloogiliste uurimuste väljaanne koosneb Eestisse introdutseeritud ja kodumaist dendrofloorat ning põlispuid käsitlevatest ja botaanikaaedadega seotud uurimustest. Väljaannet on laiendatud, avaldades kirjutisi ka välisautoritelt ja pidades meeles isikuid, kes on Eesti dendroloogia arengule uurijana või mingil muul viisil kaasa aidanud. Tänu mitmele välisautorile avardub meie arusaam dendroloogiast, mis aastatuhande alguses otsib uut väljundit. See väljaanne on pühendatud EPMÜ metsandusteaduskonna kauaaegsele dendroloogia õppejõule, dekaanile ja paljude dendroloogiliste kirjutiste autorile emeriitprofessor Endel Laasile, kelle sünnist möödub 85 aastat ning esimesele metsaosakonna dekaanile ja dendroloogia õppejõule Andres Mathiesenile (1890–1955), kelle sünnist möödub 110 aastat. Väljaandes on toodud prof. E. Laasi ja prof. A. Mathieseni elukäik ning E. Laasi kirjutiste bibliograafia. Kuid prof. E. Laas lööb ka ise kaasa kogumiku autorina, tema sulest ilmub ülevaade dendroloogia õpetamisest Eesti Põllumajandusülikoolis. Dendroloogia õpetamine ja kujunemine Eestis on olnud 80 aastases metsandusteaduskonna eksisteerimise ajaloos põhiliselt nende kahe mehe kanda. Nad on olnud tõelised õpetajad ja dendroloogia kui teaduse edasiviijad. Tänu neile on dendroloogia järjepidevus Eestis olnud tagatud ja teadusharu areneb edasi juba uute säravate tähtede ootel. Samuti peame siin meeles teisigi 2000. aastal oma elutee verstapostini jõudnud isikuid ja ka neid, kes on meie hulgast juba lahkunud – kõik nad on oma elutööga andnud osa Eesti dendroloogiale. Nendeks on Tallinna Botaanikaaia esimene direktor Arnold Pukk ja üks rajajatest dr. sc. Kalju Kask, Eesti suurim jahukasteliste seente uurija dr. phil. Harry Karis, metsateadlased dr. phil. Paul Ott ja dr. phil. Harri Paves, nende sünnist möödub 70 aastat, TÜ emeriitprofessor, Eesti TA akadeemik Viktor Masing, kelle sünnist möödub 75 aastat, maastikuarhitekt ja Tallinna Botaamikaaia kollektsioonide kavandaja Aleksander Niine (1910–1975) ning dendroloog Harjo Sandur (1910–1949), nende sünnist möödub 90 aastat. Toimetajad
Ümarpuidu mõõtmine ja hindamine
(2001) Jänes, Jüri (koostaja)
Käesolev raamat on mõeldud kasutamiseks metsandusliku käsiraamatuna ning ümarpuidu mõõtmise ja hindamise soovitusliku juhendmaterjalina. Ümarpuiduga sooritatavates tehingutes võib seda juhendmaterjali kasutada mõõtmise ja kvaliteedi määramise eeskirjana täielikult või osaliselt. Okaspuupalkide kvaliteedinõuded on koostatud Rootsi Puidumõõtmisnõukogu poolt välja töötatud ja 1999. a mais kasutusele võetud okaspuupalkide kvaliteedi määramise juhendi põhjal. Lehtpuupalkide kvaliteedinõuded on kombineeritud erinevatest Eesti lehtpuupalgi tarbijate kvaliteedinõudeist 1998. aastal. Ümarpuidu mahuvalemid palkidele mahu arvutamiseks on 1994. aastal välja töötanud ja 2000. aastal täiustanud EPMÜ professor Artur Nilson. Peatükk “Ümarpuidu virnastusmahu määramine” on tõlge Soomes välja antud illustreeritud juhendist puiduvirna üldruumala määramiseks (Kuitupuupinon mittaus. Osuuspankin opas metsänomistajille, 1973). Peatükk “Virnatäiuse koefitsiendi määramine” sisaldab Rootsis välja töötatud juhendit virnastatud ümarpuidu virnatäiuse koefitsiendi määramiseks (Hjälptabell för bedömning av traves fastvolymprocent (vedvolymprocent). Dala-Hälsinge VMF/ 1994-08-18). Peatükk “Mädanike kahjustused puidus” on lühendatud tõlge Rootsis välja antud taskuraamatust “Rötskador i massaved”, 1989. Fotoseeriad ränipuidust, okaspuupalkide kvaliteediklassidest ja metsamädanike kahjustustest kuusepuidus on saadud Rootsi Puidumõõtmisnõukogu Virkesmätningsrådet infolehtedelt “Information from virkesmätningen”. Raamatu koostamine ja väljaandmine on saanud teoks tänu Eesti Metsaseltsi esimehe Kaupo Ilmeti initsiatiivile. Juhendmaterjali koostamisele aitasid kaasa puidu eksportijad: AS Stora Enso Mets, AS Mets ja Puu, AS Metsind, AS Södra Eesti, AS Sylvester, AS Lumiforest (alates 1999. a AS Stora Enso Mets), AS MoDo Mets, AS Forestex ja ainsa Eesti paberipuidu töötlejana AS Horizon (Kehra). Suurt abi käesoleva trükise valmimisel on osutanud EPMÜ magistrant Andres Uus, professor Artur Nilson, dotsent Mart Vaus, dotsent Märt Hanso, assistent Udo Veibri, Rootsi Puidumõõtmisnõukogu sekretär Lennart Forsberg, puidumõõtmise spetsialist Thomas Wikman (Rootsi), metsandusspetsialist Esko Koivisto, tselluloositööstuse juhataja Pekka Koivisto (Soome) ja paljud teised.
Dendroloogilised uurimused Eestis. 3
(EPMÜ Metsanduslik Uurimisinstituut, 2002) Eesti Põllumajandusülikool. Metsanduslik Uurimisinstituut; Sander, Heldur (toimetaja); Tamm, Ülo (toimetaja)
Käesolevas Dendroloogiliste uurimuste inglise- ja eestikeelses väljaandes pühendatakse rohkem tähelepanu dendroloogilistele kollektsioonidele, sest 2001. aastal täitus 80 aastat EPMÜ Järvselja Õppe- ja Katsemetskonna ning 40 aastat Tallinna Botaanikaaia kollektsioonide rajamisest. Kogumiku avaloos selgitatakse botaanikaaedade kohta tänapäeva maailmas. Seoses Läti Rahvusliku Botaanikaaia 45. aastapäevaga käsitletakse ka kahte naaberriigi suurimat botaanikaaeda, nende koostööd ning tegevust taimekollektsioonide rikastamisel ja uurimisel. Käsitletakse Tartu Ülikooli Botaanikaaia aednikke ning analüüsitakse Eesti puittaimede kollektsioonide uurimist, uurimistulemuste publitseerimist, liigirikkust, kultuuriloolist tausta ja muid külgi. Edasi vaadeldakse Järvselja võõramaiseid puid, selgitatakse Tartu maakonna parkide võõramaist dendrofloorat, hariliku ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii), serbia (Picea omorika) ja kareda (P. asperata) kuuse levikut Eestis ning laiahaardeliselt Eesti puittaimedel esinevaid jahukastelisi seeni. Omaette lood on seekord pühendatud ajalooliste parkide väärtusele ja rekonstrueerimisele, mille kohta tuuakse näited Hollandi vastavatest töödest. Kogumiku viimased lood on pühendatud kauaaegsele Tartu ülikooli professorile, akadeemik Viktor Masingule (1925-2001) ning Eesti Dendroloogia Seltsi esinaisele Aino Aaspõllule ja dendroloog Marina Šestakovile, kelle sünnist möödub tänavu vastavalt 60 ja 65 aastat. Toimetajad
Metsa hindamine
(2004) Jänes, Jüri; Padari, Allar; Vaus, Mart (retsensent-konsultant); Kiviste, Andres (konsultant); Korju, Henn (konsultant); Valgepea, Mati (konsultant)
Brošüür on valminud Soome-Eesti koostööprojekti "Metsamaterjali mõõtmispraktika parandamine Eestis" raames.
Sõnnikuhoidlate ehitamine
(Põllumajandusministeerium, 2006) Leola, Arvo; Leola, Taavi; Luts, Vello; Luts, Vello (koostaja)
Käesolev trükis on valminud EV Põllumajandusministeeriumi tellimisel. “Sõnnikuhoidlate ehitamise” trükis on mõeldud kasutamiseks abivahendina sõnnikuhoidlate planeerimisel ja ehitamisel põllumajandusettevõtjate, konsulentide, projekteerijate igapäevatöös ning põllumajanduserialade õppematerjalina vastavalt vajadusele. Käesoleva trükise kasutaja peab arvestama, et selles teksti ja jooniste kujul esitatud informatsioon võib kasutamishetkeks olla aegunud. Seetõttu on soovitatav enne lõppotsuste langetamist konsulteerida vastava ala spetsialistidega ning kindlasti tutvuda seadusandluse hetkeseisuga.
Metsakahjustused ja nende ennetamine
(Põllumajandusministeerium, 2006) Sibul, Ivar (koostaja)
Metsakaitse on tegevus, mis seondub metsa ökosüsteemi kui terviku või selle üksikkomponentide (puud, teised taimed, metsamuld, loomastik jms) ohtude ja kahjustuste vältimise ning tõrjega. Metsakaitse ülesanne on õppida tundma puude kahjustusi ning nende põhjusi, vältida kahjustuste levikut metsas ja korraldada õigeaegset tõrjet konkreetses kohas ja olukorras. Metsa sanitaarne seisund ja puude vastupanuvõime kahjustavatele teguritele sõltub metsa või puu üldisest tervislikust seisundist, samuti kasvukohast, ilmastikust jne. Peale ilmastiku äärmusseisundite (madal ja kõrge temperatuur, põud, tuul, torm, äike, vihm, lumi, rahe, jäide) ning putukkahjurite, seente ja mõnede imetajate-lindude kahjulike mõjude põhjustab metsa olulisi kahjustusi inimene, kelle vastutustundetu tegevus otseselt või kaudselt metsa kahjustab (metsatulekahjud, puude mehaaniline vigastamine, veerežiimi muutmine, metsade ebaõige majandamine, õhusaaste jne). Seega on metsakaitse tihedalt seotud kogu metsamajandusliku tegevusega ehk inimese tegutsemisega metsas. Metsaseaduse järgi moodustabki metsakaitse metsa uuendamise, kasvatamise ja kasutamise kõrval osa metsa majandamisest. Eelnevast lähtuvalt kuulub metsakaitse metsaomaniku kohustuste hulka, sest metsas arukalt tegutsedes saab kahjustusi vähendada, samuti tõsta metsa vastupanuvõimet ebasoodsatele keskkonnateguritele, kahjuritele ja haigustele. Metsaseaduse järgi on metsaomanik kohustatud jälgima metsa seisundit, kaitsma metsa kasvutingimuste halvenemise, kahjurite ja haiguste, prahistamise ja tulekahjude eest. Metsaomaniku kohuseks on majandada või lubada oma metsa majandada üksnes sellisel viisil, mis ei ohusta metsa kui ökosüsteemi ega kahjusta genofondi, metsamulda ja veerežiimi ning metsa uuenemise ja uuendamise tingimusi. Samuti ei tohi metsa majandada taolisel viisil, mis looks eeldused tuulekahjustuste tekkeks, seenhaiguste ja putukkahjurite levikuks ning oleks vastuolus metsa säästliku kasutamise põhimõtetega. Kui metsa majandamine on vastuolus nende nõuetega, on keskkonnajärelvalve asutustel õigus oma otsusega metsamajanduslik tegevus metsas peatada või lõpetada.
Lehtpuupuistute majandamine
(Põllumajandusministeerium, 2006) Vares, Aivo (koostaja); Tullus, Arvo (koostaja); Sibul, Ivar (koostaja)
Kaasikute, maarjakase, haavikute, hübriidhaava, sanglepikute, hall-lepikute, tammikute, saarikute majandamine.
Meetme 3.4 raames maaparandussüsteemide rekonstrueerimise ja omanikujärelevalve tegemise juhend
(Põllumajandusministeerium, 2006) Saamann, Endel (koostaja); Kirotar, Ain (koostaja); Puu, Hannes (koostaja); Timmusk, Toomas (koostaja)
Käesoleva juhendi eesmärgiks on anda soovitusi maaparandussüsteemide keskkonnasõbralikumaks rekonstrueerimiseks, mis tagaks maaparandussüsteemide nõuetekohase toimimise ja veekaitse nõuete täitmise. Samuti anda nõuandeid maaparandussüsteemi ehitamise nõuete järgimiseks ja sellesisuliseks omanikujärelevalve nõuetekohaseks tegemiseks. Juhendi ülesanne on abistada maaparandussüsteemide omanikke ja valdajaid meetme 3.4 „Integreeritud maaparandus” raames ning järgmisel programmperioodil rekonstrueerimistööde läbiviimisel ja omanikujärelevalve korraldamisel. Maaparandusalast tegevust reguleerivad mitmed seadused ja määrused. Maaparandusseaduse alusel on kehtestatud 17 põllumajandusministri määrust. Lisaks reguleerib maaparanduslike keskkonnaabinõude rajamist keskkonnaministri määrus ja hoonete rajamist Ehitusseadus. Ehituse kooskõlastamisel võib kokku puutuda keskkonnamõju hindamise protseduuridega, samuti piirangutega, mis tulenevad Looduskaitseseadusest, Veeseadusest, Metsaseadusest ja Teeseadusest. Struktuurifondidest toetuste taotlemise protseduure käsitlevad Struktuuritoetuste seadus ja vastavad põllumajandusministri määrused koos paljude lisadega. Lisaks on Maaparanduse Ehitusjärelevalve- ja Ekspertiisibüroo andnud välja arvukalt juhendeid ja infolehti. Juhend koondab endas kokku rea erinevate õigusaktide nõudeid, käsitledes neid tööde planeerimise loogilises järjekorras. Esitatud on soovitused ja selgitused, abistamaks maaparandussüsteemide rekonstrueerijaid, maaomanikke ja investeeringu läbiviimisega otseselt seotud ametnikke (PRIA ja maaparandusbüroode töötajaid). Käesolev juhend on koostatud Põllumajandusministeeriumi tellimisel. Töö koostamisel osalesid: Endel Saamann Ain Kirotar Hannes Puu Toomas Timmusk
Metsa relaskoopmõõtmine : puistu rinnaspindala, täiuse ja mahu määramine lihtrelaskoopi kasutades
(2006) Jänes, Jüri; Padari, Allar (konsultant); Kiviste, Andres (konsultant); Nilson, Artur (konsultant); Anniste, Johannes (konsultant); Vaus, Mart (konsultant); Põntson, Peep (konsultant); Kohava, Priit (konsultant); Matson, Tiit (konsultant)
Relaskoobi leiutas ja selle kasutamise meetodi avaldas (1948) austria metsateadlane Walter Bitterlich. Meetod on lihtsuse, kiiruse ja mugavuse tõttu laialt kasutatav. Selle puuduseks on väiksem täpsus võrreldes ülepinnalise kluppimisega, kuid meetod sobib hästi puistu1 tagavarast ehk mahust esialgse ülevaate saamiseks. Lihtrelaskoopi nimetatakse ka nurgašablooniks, nurklugejaks ja nurgamõõdikuks. Nn pärisrelaskoop ehk peegelrelaskoop on seade, mis võtab mõõtmisel automaatselt arvesse maapinna kallet (foto 1). Peegelrelaskoobi asemel võib kasutada ka elektroonilist relaskoopi (nt Masser RC3, foto 2), mis korrigeerib mõõtmistulemust etteantava maapinna kaldenurga järgi. Lihtrelaskoobi kasutamisel tuleb üle 8°-se maapinna kalde puhul mõõtmistulemust parandada. Lihtrelaskoop koosneb täpse pikkusega venimatust nöörist või ketist ja selle otsa kinnitatud paindumatust plaadikesest teatud täpse laiusega ava või avadega (foto3). Lihtrelaskoobi saab ka ise valmistada, kuid ava ja nööri mõõdud peavad olema väga täpsed. Ava laius peaks olema mõõdetud 0,1 mm täpsusega, nööri pikkus 1 mm täpsusega (Kohava 2002). Plaadi asemel võib nööri otsa kinnitada ümmarguse ristlõikega ja ühtlase läbimõõduga pliiatsi (foto 4). Pliiatsi või ava läbimõõt peab olema nii suur, et sellele kinnitatav nöör ei oleks lühem kui 50 cm. Vastasel juhul jääb ava/pliiatsi kujutis mõõdetavate puude taustal vaataja silmale uduseks.
Juhend maaparandussüsteemi keskkonnakaitserajatiste kavandamiseks. I osa
(Põllumajandusministeerium, 2007) Alekand, Koit (koostaja)
Käesoleva juhendi eesmärgiks on olemasolevatel keskkonnauuringute tulemustel ja praktilistel kogemustel põhinevate juhiste fikseerimine maaparandussüsteemidele Maaparandusseaduses sätestatud keskkonnatingimuste täitmiseks, arvestades ka teiste õigusaktidega kehtestatud piiranguid ja nõudeid. Viimastest on põhilised EL veepoliitika raamdirektiiv, Veeseadus ja Looduskaitseseadus ning neist tulenevad madalama astme õigusaktid. Keskkonnatingimuste täitmine on asjassepuutuvate õigusaktide alusel vajalik maaparanduslike keskkonnakaitserajatiste (edaspidi keskkonnarajatis) tüübi valikul, projekteerimisel ja ehitamisel ning nende hooldamisel. Seega on maaparandusliku tegevusega seotud väga paljud ametkonnad ja inimesed. Vastavalt töö lähteülesandele on koostatav juhendiprojekt suunatud maaparandussüsteemide omanikele ning valdajatele, kes taotlevad toetust Maaelu Arengukava 2007–2013 meetme 1.8 „Põllu- ja metsamajanduse infrastruktuur“ raames keskkonnakaitserajatiste kavandamiseks, maaparandustöid tellivatele ettevõtjatele, maaparandusbüroode töötajatele ja projekteerijatele, kelle maaparandusalane kompetents võib olla väga erinev. Seetõttu on juhendi tekstis esitatud nii kehtestatud normid, kui ka juhised, soovitused ja selgitavad tekstiosad. Juhendi keskseks osaks on maaparanduslike keskkonnarajatiste projekteerimise tehnilised nõuded, mis on juhendis jaotatud kolme gruppi lähtudes nende keskkonnakaitsealastest eesmärkidest. Nendeks on põllumajandusliku hajureostuse leviku ja erosiooni (edaspidi reostuse levik) tõkestamine, looduskahjude vähendamine ning eesvoolude bioloogilise mitmekesisuse suurendamine (edaspidi tervendamine). Keskkonnaprobleemid on mõnevõrra komplitseeritumad võrreldes tavamaaparanduse omadega. Lähtetingimusi on märgatavalt rohkem ja nende varieeruvus paikkonniti suurem. Seetõttu on juhendi sätted mõnevõrra selgitavamad kui konstruktiivsed ja rajatiste tüüpjooniste asemel on esitatud vaid skeemid. Samuti on eeldatud, et keskkonnarajatiste projekteerimine toimub valdavalt olemasolevatel maaparandussüsteemidel. Juhend on koostatud kaheosalisena. Esimene neist käsitleb põllumajandusliku hajureostuse leviku tõkestamist reostustundlikku veekogusse ja looduskahjude vähendamist ning teine osa eesvoolude tervendamist. Juhendi alusmaterjaliks on EV Põllumajandusministeeriumi poolt firmalt PB Maa ja Vesi AS tellitud uurimistöö „Nõuded meetme „Põllu- ja metsamajanduse infrastruktuur” raames taotletavate keskkonnarajatiste kavandamiseks”.
Juhend maaparandussüsteemi keskkonnakaitserajatiste kavandamiseks. II osa
(Põllumajandusministeerium, 2007) Alekand, Koit (koostaja)
EL veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamisastme määramiseks hinnatakse lisaks veekogude veekvaliteedile ka veekogude bioloogilist mitmekesisust. Kuna see võib erinevatel veekogudel sõltuvalt reljeefist, pinnasest ja valgala suurusest olla juba looduslikult erinev, on bioloogilise mitmekesisuse hindamisel aluseks võetud antud paigastiku tüüpiline looduslik seisund ja sellele vastav bioloogiline mitmekesisus loetakse väga heaks. Sellest tulenevalt nimetatakse tegevust tehislike vooluveekogude s.o. veejuhtmete bioloogilise mitmekesisuse suurendamiseks, veekogu renatureerimiseks ehk taasloodustamiseks. Edaspidises tekstis on selle tegevuse määratlemiseks kasutatud mõistet "tervendamine".
Kaugseire Eestis : artiklikogumik : [2008]
(Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2008) Tartu Observatoorium; Väljataga, Katrin (toimetaja); Kaukver, Karmen (toimetaja)
Artiklikogumik „Kaugseire Eestis”, mahukaim omataoliste seas, on valminud Tartu Observatooriumi ja Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse koostööna. Artikliautorite ja uurimuse koostajate näol on kaasatud kogumiku koostamisse Tartu Observatoorium, Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut, Tartu Ülikooli Eesti mereinstituut, Eesti Maaülikooli metsakorralduse instituut ja Tallinna Tehnikaülikaülikooli meresüsteemide instituut. Raamatu eesmärk on tutvustada Eestis uuritud ja rakendust leidnud kaugseiremeetodeid erinevates valdkondades. Kogumiku esimene artikkel annab lühiülevaate kaugseire olemusest ja selle kasutusvõimalustest. Järgnevad uurimustöödel põhinevad artiklid, mis kajastavad kaugseire võimalusi järgmistes valdkondades: maakatte, sh metsatüüpide eristamine, metsa- ja lageraiepindala muutuste leidmine, linnuseire, linnastumine, fütoplanktoni biomassi hindamine meres, põhjataimestiku kaardistamine, siseveekogude seire, õlireostuse ja -reostaja tuvastamine, pilvisuse mõju kaugseire tulemuslikkusele. Raamat pakub huvitavat lugemist kõigile, kellel kaugseire vastu põhjalikum huvi.
Metsade looduslikkuse taastamise juhend
(Metsahoiu Sihtasutus, 2008) Jõgiste, Kalev (koostaja); Kuuba, Rainer (koostaja); Viilma, Kaili (koostaja); Korjus, Henn (koostaja); Kiviste, Andres (koostaja); Kalda, Aino (koostaja); Parmasto, Erast (koostaja); Jüriado, Inga (koostaja); Lõhmus, Piret (koostaja); Õunap, Heino (koostaja)
Metsade looduslikkuse taastamise juhend on valminud Euroopa Komisjoni LIFE-Nature programmi projekti “Prioriteetsete metsaelupaigatüüpide kaitse Eestis”raames 2002.a. ja seejärel täiendatud 2008.a. Juhendis esitatakse looduslikkuse taastamise mõiste ja ülevaade looduslikkuse taastamise bioloogilisest ja seadusandlikus taustast. Lühidalt kirjeldatakse Eesti metsade seisundit ning seniseid metsade looduslikkuse taastamise kogemusi nii Eestis kui Soomes. Mahukaima osa juhendist moodustavad erinevate taastamisvõtete kirjeldused taastamisvõtete ja metsatüübirühmade kaupa. Pakutakse välja ka metoodika taastamisvajaduse hindamiseks ja taastamise kavandamiseks. Suhteliselt eraldiseisva osa juhendist moodustab taastamisalade uurimise ja seire peatükk, mida toetavad mahukad lisad erinevate seiremetoodikate kirjeldustega.
Metsa relaskoopmõõtmine : puistu rinnaspindala, täiuse ja mahu määramine lihtrelaskoopi kasutades
(Formaks, 2010) Järvis, Jüri; Sims, Allan (konsultant); Padari, Allar (konsultant); Kiviste, Andres (konsultant); Nilson, Artur (konsultant); Anniste, Johannes (konsultant); Vaus, Mart (konsultant); Põntson, Peep (konsultant); Kohava, Priit (konsultant); Matson, Tiit (konsultant)
Relaskoobi leiutas ja selle kasutamise meetodi avaldas (1948) austria metsateadlane Walter Bitterlich. Meetod on lihtsuse, kiiruse ja mugavuse tõttu laialt kasutatav. Selle puuduseks on väiksem täpsus võrreldes ülepinnalise kluppimisega, kuid meetod sobib hästi puistu1 tagavarast ehk mahust esialgse ülevaate saamiseks. Lihtrelaskoopi nimetatakse ka nurgašablooniks, nurklugejaks ja nurgamõõdikuks. Nn pärisrelaskoop ehk peegelrelaskoop on seade, mis võtab mõõtmisel automaatselt arvesse maapinna kallet (foto 1). Peegelrelaskoobi asemel võib kasutada ka elektroonilist relaskoopi (nt Masser RC3, foto 2), mis korrigeerib mõõtmistulemust etteantava maapinna kaldenurga järgi. Lihtrelaskoobi kasutamisel tuleb üle 8°-se maapinna kalde puhul mõõtmistulemust parandada. Lihtrelaskoop koosneb täpse pikkusega venimatust nöörist või ketist ja selle otsa kinnitatud paindumatust plaadikesest teatud täpse laiusega ava või avadega (foto 3). Lihtrelaskoobi saab ka ise valmistada, kuid ava ja nööri mõõdud peavad olema väga täpsed. Ava laius peaks olema mõõdetud 0,1 mm täpsusega, nööri pikkus 1 mm täpsusega (Kohava 2002). Plaadi asemel võib nööri otsa kinnitada ümmarguse ristlõikega ja ühtlase läbimõõduga pliiatsi (foto 4). Pliiatsi või ava läbimõõt peab olema nii suur, et sellele kinnitatav nöör ei oleks lühem kui 50 cm. Vastasel juhul jääb ava/pliiatsi kujutis mõõdetavate puude taustal vaataja silmale uduseks.
Savi valdkonna käsiraamat
(Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituut, 2011) Vahejõe, Kaire (koostaja); Akermann, Kristina (koostaja); Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituut
Käsiraamatu tellija: Setomaa Valdade Liit ja Ape vald, Eesti-Läti koostööprojekti "BUY LOCAL" raames
Puiduenergia : väljaanne metsaomanikule
(Eesti Maaülikooli Tehnikainstituut, 2012) Vilkriste, Lelde; Gustafsson, Marja (konsultant); Uiga, Jaanus (konsultant); Allik, Alo (konsultant); Eesti Maaülikool. Tehnikainstituut
Uued stiimulid metsaomanikele. Puidu kasutamine energiaallikana on Eestis järjest aktuaalsemaks muutumas. Seda tingivad lisaks ELi seatud eesmärkidele ning kliimamuutuste ja CO2 heitkoguste vähendamisega seotud ülesannetele ka püüdlused kasutada Euroopa Liidu toetusmeetmeid, kaasates efektiivsemalt olemasolevaid ressursse. Suurenenud nõudlus on toonud kaasa erametsaomanike ja metsatöötlejate kasvava huvi energia tootmiseks kasutatava puidu (edaspidi energiapuit) tootmise ning tarnimise vastu. Eriti aktuaalseks on nende küsimuste lahendamine kerkinud viimastel aastatel, sest üleilmse majanduskriisi ja möödunud aastate tormide tõttu toimus 2007-2010 erametsasektoris järsk metsatöötlemise mahtude vähenemine. Nüüdseks on olukord jälle stabiliseeruma hakanud ja töötlemine toimub endistes mahtudes. Mitmesuguste uuringute ja arvutuste andmed näitavad, et energiapuidu potentsiaalne kogus on praeguste metsatöötlemise mahtude ja muu metsamajandusliku tegevuse põhjal Eestis 7–9 miljonit tihumeetrit aastas. Arenenud energia-puiduturu olemasolul võib metsaomanik saada oma majandustegevuse tulemusel lisasissetulekut metsatöötlemise jääkide realiseerimisest. Metsamajanduse kiire areng on soodustanud tõhusamate ja keskkonnahoidlikumate tehnoloogiate kasutamist ning töö tõhususe suurenemist. Skandinaavias pööratakse erilist tähelepanu uurimistulemuste praktilisele kasutamisele, töötajate koolitamisele, üldsuse teavitamisele ja energiaturu osaliste vahelise dialoogi soodustamisele. Käesolevasse brošüüri on kokku kogutud kasulikud uurimistulemused ja soovitused metsaomanikele ja energiapuiduturu osalistele nii majanduslike aspektide, looduskaitseküsimuste kui ka võimalike riskide kohta. Taastuvenergia osakaal energia summaarses lõpptarbimises oli 2010. aastal 24%. 2020. aastaks on Eesti võtnud kohustuseks suurendada taastuvenergia osakaalu summaarses lõpptarbimises 25 %-ni. Seega on ELi ees võetud kohustused peaaegu täidetud, kuid siiski ei tasu arvata, et taastuvenergia osakaalu edasine suurendamine on ebamõistlik. Euroopa Liidu energia majanduse arengusuundumused on tihedalt seotud energiatõhususe ning taastuvenergia allikate kasutamisega. ELi ja muud fondid pakuvad praegu mitmeid tugiprogramme tehnika soetamiseks ja muuks majandustegevuseks. Ei tohi unustada, et energiapuit on ainult üks bioenergia ressurssidest. Selleks, et suurendada teiste bioenergia tootmisest huvitatute hulgas oma konkurentsivõimet finantstoetuse saamiseks, peavad metsaomanikud olema selles valdkonnas hästi informeeritud ja teadlikud. Eesti Maaülikool ja Erametsakeskus võtsid endale projektiga „Puiduenergia jätkusuutlik areng Läänemere piirkonnas” liitudes üheks peamiseks ülesandeks metsaomanike teavitamise energiapuidu hankimise ja tootmise olulisematest aspektidest, selle kohalikul turul kasutamise ja realiseerimise võimalustest ning samuti selle puiduliigi saamise integreerimise soodustamisest erametsade majandamise ja kavandamise protsessis.
Järvselja looduskaitseala kaitsekorralduskava 2012-2021
(Keskkonnaamet, 2012) Laas, Eino (koostaja); Tattar, Taavi (koostaja); Teppo, Peep (koostaja); Paal, Taimi (koostaja); Tatsi, Kristel (koostaja)
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 25 on kaitsekorralduskava hoiualade ja kaitsealade alapõhise kaitse korraldamise aluseks. Kaitsekorralduskava kinnitab Keskkonnaameti peadirektor. Teave kaitsekorralduskava kinnitamise kohta avalikustatakse Keskkonnaministeeriumi kodulehel. Käesoleva Järvselja looduskaitseala kaitsekorralduskava (edaspidi kava) eesmärk on: • Anda lühike ülevaade kaitstavast alast - selle kaitsekorrast, kaitse-eesmärkidest, rahvusvahelisest staatusest, maakasutusest, huvigruppidest ning alal läbiviidavast riiklikust seirest; • Analüüsida ala eesmärke ning anda hinnang iga põhiväärtuseks oleva liigi, elupaiga vm väärtuse seisundile; • Arvestades alale seatud eesmärke määrata mõõdetavad kaitse-eesmärgid ja kaitsekorralduse oodatavad tulemused kaitsekorraldusperioodi lõpuks ning 30 aasta perspektiivis; • Anda ülevaade peamistest väärtusi mõjutavatest tegevustest, kirjeldada kaitseks vajalikke meetmeid koos oodatavate tulemustega; • M äärata põhiväärtuste säilimisele, taastamisele ja tutvustamisele suunatud kaitsekorralduslike tegevuste elluviimise plaan koos tööde mahu, koha, ulatuse kirjelduse ja orienteeruva maksumusega; • Luua alusdokument kaitseala kaitsekorralduslike tööde elluviimiseks ja rahastamiseks. Kava koostamisel juhindutakse Eesti Vabariigi kehtivast seadusandlusest ja Kaitsekorralduskava koostamise juhendist (2011). Käesolev kava on koostatud olemasoleva Järvselja looduskaitseala (edaspidi kaitseala) kohta. Kava on koostanud Eino Laas, Taavi Tattar, Peep Teppo ja Taimi Paal 2007. aastal. Kava viis kehtivasse vormi Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Kristel Tatsi (7302257; kristel.tatsi@keskkonnaamet.ee), kes lisaks täiendas sisulist osa järgmiste punktidega: riikliku seire kirjeldus; kaitsekorralduse tulemuslikkuse hindamine. Täpsustatud on ka kaitstavate liikide kohta käivat informatsiooni tulenevalt Keskkonnaregistri 2012. a andmetest ning EMÜ ettepanekul lisati tegevuskavasse puistu inventuuri läbiviimine Ürgmetsa sihtkaitsevööndis.

Sirvi

Sirvi Raamatud Kuupäev järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud