Raamatud

Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/3740

Sirvi

Nüüd näidatakse 1 - 20 120

Eesti taimede määraja : abiraamat sõnajalg-, paljasseemne- ja katteseemnetaimede tundmaõppimiseks
(Valgus, 1966) Eichwald, Karl (koostaja); Kask, Maret (koostaja); Laasimer, Liivia (koostaja); Parmasto, Erast (koostaja); Talts, Silvia (koostaja); Tuvikene, Heljo (koostaja); Vaga, August (koostaja); Varep, Elsa (koostaja); Viljasoo, Linda (koostaja); Üksip, Albert (koostaja); Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Zooloogia ja Botaanika Instituut
Käesolev käsiraamat on teatavas mõttes järjeks sellele tööle, mida tegid meie vabariigi botaanikud 1948. a. ilmunud „Taimemääraja“ koostamisel. Õige pea asus sama kollektiiv, täiendatud TA Zooloogia ja Botaanika Instituudi noorte töötajatega, uue täielikuma ja kriitilisema väljaande koostamisele. Vahepealse aja jooksul pääses maksvusele uusi seisukohti nii taimeliikide piiritlemises, nimetamises ja süstematiseerimises kui ka terminoloogias. Andmed Eesti NSV ala floora liigilisest koosseisust ja mõnede liikide levikust täienesid tunduvalt. Kõik need asjaolud muutsid eri autorite poolt koostatud kollektiivse töö redigeerimise, ühtlustamise ja täiendamise keerukaks ning aeganõudvaks. Määraja on mõeldud käsiraamatuks laiale tarvitajaskonnale, eeskätt aga õpetajatele, üliõpilastele ja mitmesuguste alade spetsialistidele – agronoomidele, metsateadlastele, farmatseutidele, bioloogidele jt. Käsiraamatus on toodud diagnoosid 1732 liigi kohta, lisaks lühemaid märkusi veel 200 liigi kohta. Pikemat käsitlemist on leidnud peaaegu kõik meie kodumaisesse floorasse kuuluvad liigid, valdav osa tulnuktaimi ja rohkesti levinumaid kultuurtaimi (põllu- ja aiakultuurid, ilutaimed). Lühemate märkustega on tavaliselt iseloomustatud vähem levinud kultuurtaimi, kodumaisele floorale kaheldavaid liike ja ühekordselt leitud (kas varematel aegadel või viimastel aastatel) tulnuktaimi. Raamat pakub teatmematerjali mitmete rahvamajanduslikult eriti oluliste taimerühmade kohta, nagu kõrrelised, liblikõielised, umbrohud, ravimtaimed jt. Mürgised taimeliigid on varustatud sellekohase märkusega. Kultuurtaimed, tulnukad ja looduskaitse all olevad taimeliigid on tähistatud vastavate märkidega. Taimemääraja on üles ehitatud põhiliselt A. Grossheimi süsteemi järgi. Kirjeldused süstemaatiliste ühikute (taksoonide) kohta on antud alates sugukondadest. Perekondade kirjeldused sel juhul puuduvad, kui selles perekonnas esineb (või määrajas on toodud) üksainus liik. Liigisisestest ühikutest on mainitud tähtsamaid. Määramistabelid on dihhotoomsed (kaheks hargnevad). Iga liigi diagnoos sisaldab põhiliselt järgmised osad: liigi järjekorranumber perekonnas (ilmsed hübriidid on nummerdamata), Iiigi eestikeelne nimi, venekeelne nimi (või nimed), kehtiv ladinakeelne nimi koos autorinimega, olulisemad ladinakeelsed sünonüümid, taime eluvorm (vastava märgiga), morfoloogiline kirjeldus, kõrgus sentimeetrites, õitsemise või eoste kandmise aeg kuudes (tähistatud rooma numbritega), päritolu (kultuurtaimedel), kasvukohad, esinemissagedus. Võimalikult paljude liikide kohta on toodud joonis. Suurematest osadest on määraja jaoks koostanud K. Eichwald paljasseemnetaimede hõimkonna ning roosõieliste, sarikaliste, ristõieliste ja tatraliste sugukonnad, L. Laasimer huulõieliste sugukonna, S. Talts liblikõieliste, kareleheliste ja nelgiliste sugukonnad, A. Vaga sõnajalgtaimede hõimkonna, katteseemnetaimede sugukondade määramise tabeli ja mailaseliste sugukonna, E. Varep tulikaliste sugukonna ja A. Üksip korvõieliste sugukonna. Käsikirja redigeerimist alustas A. Vaga ja pärast tema surma jätkas M. Kask. Autorite kollektiiv palub kõiki raamatu tarvitajaid märgatud vigadest ja esilekerkinud soovidest teatada ENSV TA Zooloogia ja Botaanika lnstituuti, aadressil Tartu, Vanemuise t. 21. M. Kask
Агротехника родиолы розовой (Rhodiola rosea L.) в условиях Эстонской ССР : учебно-методическое руководство
(Эстонская сельскохозяйственная академия, 1988) Heintalu, Aleksander
Учебно-методическое руководство.
Eesti seenestik
(Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituut, 2000) Hanso, Märt; Järva, Leili; Jürisson, Ilmar; Kalamees, Kuulo; Karis, Harry; Kask, Kalju; Kastanje, Veiko; Kullman, Bellis; Leenurm, Kadri; Liiv, Vello; Lõiveke, Heino; Noor, Heino; Normet, Thea; Parmasto, Erast; Põldmaa, Kadri; Raitviir, Ain; Ramst, Uve; Ruubas, Indrek; Sarv, Jaan; Soobik, Peeter; Suija, Ave; Sõmermaa, Anne-Liis; Vaasma, Mall; Vahter, Herman; Veldre, Sven; Öpik, Maarja; Kalamees, Kuulo; Štšukin, Georg
Seentel on looduses oluline osa - orgaanilise aine lagundajatena on nad asendamatud ökosüsteemide aineringes. Niiviisi osalevad seened ökosüsteemide sekundaarses produktsioonis, luues ühtlasi maakera loodusressursse. Inimese praktilises tegevuses on seentel tohutu tähtsus nii negatiivses kui ka positiivses tähenduses. Piisab, kui mõelda söödavatele, sealhulgas viljeldavatele seentele, mitmesuguseid keemilisi aineid produtseerivatele liikidele, ravimseentele, mürkseentele, mükooside tekitajatele, fütopatogeensetele seentele, hallitusseentele jpt. Seepärast väärivad seened igakülgset tundmaõppimist ning oma igapäevases tegevuses tuleb meil nendega tõsiselt arvestada. Eesti territoorium pakub seente leviku uurimise seisukohast laialdasemat huvi Euroopas tervikuna. Tänu Eesti looduslikele (botaanilistele, geograafilistele, geoloogilistele) iseärasustele on meie ala omapäraseks ristumiskohaks boreaalsete ja nemoraalsete, mõningal määral ka pontiliste seeneliikide areaalidele. Seetõttu on Eesti seenestik koosseisult mitmekesine ja liigirohke. Eesti seentest on kahe sajandi vältel kirjutatud hulgaliselt nii teaduslikke kui populaarteaduslikke töid. Viimastel aastakümnetel on ilmunud rida raamatuid mitmesuguste seenerühmade kohta, sealhulgas ka ülevaated meie parimate söögiseente perekondadest. Kõiki Eesti suurseeni käsitlev raamat “Seened” (koostaja K. Kalamees) ilmus juba 1966. aastal. Eesti pisiseeni laiemale üldsusele tutvustavat kirjandust on seevastu napilt, ometi on näiteks seente poolt põhjustatud taimehaiguste tundmine nii põllumajandus- kui metsamajanduspraktikas väga oluline. Eesti seente loend on meil küll ilmunud juba kahe raamatuna “Eesti seente koondnimestik” (Järva & E. Parmasto, 1980; Järva, I. Parmasto & Vaasma, 1998), kuid need mõlemad kujutavad endast seeneliikide kommentaarideta nimestikku koos viidetega vastavale kirjandusele (kuni aastani 1990). Käesolev raamat annab ülevaate umbes 4/5 Eestis kasvavatest seeneliikidest, püüdes seejuures neid lühidalt iseloomustada süstemaatiliselt, ökoloogiliselt, levikuliselt, bioloogiliselt ning kasu või kahju seisukohast inimesele. Lisaks sellele on raamatus iseloomustatud erinevaid seente kasvukohatüüpe Eestis, meie seente geograafiat, ökoloogiat, seenekaitset ning seente osa inimese elus. Paraku ei ole probleemide käsitlus raamatus siiski täielik, kuna Eestis ei ole veel mitmeid seenerühmi nimetatud küsimustega seonduvalt läbi uuritud. Nii on näiteks toitumisrühmade, kasvukohtade ja levilatüüpidega seotud üldistav analüüs meil seni tehtud vaid lehikseente osas. Käesolev raamat on teaduslik teatmeteos Eesti seentest. See ei ole ei määraja ega mükoloogia õpik ning seetõttu ei leia siin põhjalikku käsitlemist seente ehituse, bioloogia, paljunemise ja eluviisi probleemid. Neid küsimusi vaadeldakse üksikute seenerühmade juures vaid sedavõrd, kuivõrd nad osutuvad vajalikuks Eestist leitud seente iseloomustamisel. Mükoloogiline oskussõnastik hõlbustab raamatu kasutamist. Võimalikult täpselt on raamatus seeneliikide kõrval viidatud ka nende peremeesorganismidele koos ladinakeelsete nimetustega. Eesti kodumaistele puu- ja põõsaliikidele, levinumatele köögi- ja põlluviljadele, viljapuudele ja marjapõõsastele ning samuti kodu- ja metsloomadele on tekstis viidatud ainult eestikeelsete nimedega, vastavad ladinakeelsed nimed tuuakse eri nimestikuna raamatu lõpus. Raamatu töömahukast ning aegavõtvast kirjutamisest, koostamisest ja toimetamisest on osa võtnud palju kutselisi ja mitmeid harrastusmükolooge, samuti teistegi erialade esindajaid. Raamatu koostajana ja peatoimetajana avaldan siirast tänu kõigile autoritele ja kaastoimetajatele, ingliskeelsete tekstide tõlkijale M.Roosile ning keelelisele korrektorile M. Johansonile, CD versiooni tegijale ja kujundajale I. Kübarsepale. Raamatu failide esialgse töötlejana väärib kahtlemata tänu OÜ Eesti Loodusfoto. Oma käsikirjaliste materjalide kasutamise võimaldamise ning samuti kaastöö eest mitmete erinevate lõikude sisulisel täiendamisel ja parandamisel pälvivad lisaks neile tänu A. Jakobson, K. Jürgens, A. Kalamees, L. Kalamees, M. Laane, T. Randlane ja I. Saar. Käsikirja teksti trükkimise ja vormistamise eest väärib siirast tänu M. Vaasma. Eriline tänu kuulub posthuumselt raamatu illustraatorile kunstnik Georg Štšukinile, kelle sule ja pintsli alt on tulnud värvitahvlid ning mustvalged joonised.
Mitmeliigiliste põõsasribade rajamine
(Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, 2001) Moor, Ulvi (koostaja); Mikk, Merit (koostaja); Peepson, Argo (koostaja)
Paljudes Lääne-Euroopa riikides on põllumajandusmaastikega seotud loomade, lindude ja putukate arvukus ning liigirikkus põllumajanduse intensiivistamise tagajärjel tuntavalt vähenenud. Viimasel ajal on järjest rohkem loodusliku tasakaalu tähtsust teadvustatud ja kulutatakse ulatuslikke summasid, et hävitatud ökosüsteeme taastada. Kuigi Eestis pole see probleem veel kuigi terav, tuleks siiski piirkondades, kus põllud on järjest suurenenud ja looduslikud elupaigad hävinud, pöörata rohkem tähelepanu looduslikule mitmekesisusele. Ühe võimalusena aitab seda suurendada põõsasribade rajamine. Põõsasribadel on mitu nii ökoloogiliselt, esteetiliselt kui ka põllumajanduslikult olulist funktsiooni: loodusliku mitmekesisuse tagamine ja maastikupildi mitmekesistamine, loomulikult ka mullaerosiooni vähendamine ja soodsa mikrokliima loomine põldudel. Siia lisandub paremate võimaluste loomine mitmetele teistele maamajandustegevustele nagu taluturism ja mesindus.
Küla arengukava koostamine meetmest 3.5 toetuse saamiseks : Eesti riiklik arengukava
(Põllumajandusministeerium, 2005) Kärner, Indrek; Loolaid, Ülar; Muru, Toomas; Sudakova, Lea
Käesolev käsiraamat on 2003. aastal ilmunud “Küla arengukava koostamise” teine parandatud ja täiendatud trükk. Esimese trüki kirjastajaks oli Liikumine Kodukant, raamat ilmus sarja “Külavanema käsiraamat” neljanda vihikuna. Nii esimese kui ka teise trüki käsikirjad on valminud Maaelu Arengu Instituudi ja Liikumise Kodukant koostöös. Tänaseks on valminud mitusada küla arengukava, paljudel neist küladest on ka kogemus küla investeeringute toetuse taotlemisel ja kasutamisel. Siiski on arengukava koostamine külades Eesti jaoks suhteliselt uus tegevus, seetõttu on sellealased teadmised ja kogemused veel vähesed. Samas on arengusuundade, ühiste tegevuste ja ruumikasutuse kokkulepped, ehk teisiti öeldes arengukava, küla jaoks vajalik suhete arendamisel riigi ja kohaliku omavalitsusega. Riigiga suhtlemisel on küla arengukava vajalik selleks, et küla saaks kasutada Eesti Riikliku Arengukava meetme 3.5 investeeringutoetust külade taastamisel ja arendamisel. Kohaliku omavalitsusega suhtlemisel on küla arengukava vajalik selleks, et küla kogukond saaks paremini väljendada oma vajadusi ja huve valla üldplaneeringu, arengukava ja eelarve koostamisel. Küla arengukava on vajalik ka küla elukeskkonna kujundamisel. Paljud meie külad on jõudnud arendustöös tasandile, kus ei piisa ainult üksikute väikeprojektide või ürituste kavandamisest ja teostamisest. Külaelanikud ja külaliidrid tahavad näha oma küla elujõulise ja jätkusuutlikuna. Võtmeküsimuseks küla arendamisel ja vajalike investeeringute saamisel on külaelanike koostöö ja kokkulepped, mille kajastajaks on küla arengukava. Küla arengukava koostamine on omaalgatuslik ja vabatahtlik, samas mitmetahuline ja aeganõudev protsess. Arengukava koostajateks on erinevate kogemuste, teadmiste ja huvidega külaelanikud, kes teevad seda tööd enamasti ühiskondlikus korras. Just võimalikult suure osa külakogukonna kaasamine arengukava koostamisele teeb küla arengukava kui kokkuleppe väärtuslikuks ja toimivaks. Samas, vajadus kaasata kogukonna liikmed arengukava koostamisele teeb arengukava protsessi juhtimise keerukaks. Eestvedajad, kes on sellega toime tulnud, väärivad tunnustust. Küla arengukava koostamise käsiraamat on koostatud selleks, et abistada külaelanikke arengusuundade, ühiste tegevuste ja ruumikasutuse kokkulepete sõlmimisel, aga ka suhete korraldamisel kohaliku omavalitsuse ja riigiga. Käsiraamat on mõeldud külaliidritele iseseisvaks kasutamiseks. Praktika on siiski näidanud, et kogemusteta arengukava koostajatel on raske ainult raamatu abil arengukava protsessi planeerida ja juhtida. Tulemuslikum on raamatut kasutada koos vastava koolitusega või nõustaja toega. Küla arengukava koostajaid on valmis nõuga toetama Liikumise Kodukant maakondades tegutsevad koordinaatorid, nende kontaktandmed leiate raamatu lõpus. Käsiraamatus on toodud arengukava ülesehitus, arengukava koostamise ja ruumikasutuse kokkulepete sõlmimise käik. Lisaks on toodud ka valik meetodeid ja “tööriistu”, et toetada läbirääkimise ja kokkuleppimise protsessi külas. Meetodid suhete ja koostöö arendamiseks ning rühmatöö juhtimiseks on kasutatavad ka mujal arendustöös. Seetõttu võiks käsiraamat huvi pakkuda ka valla töötajatele, arendusspetsialistidele, nõustajatele ning koolitajatele, kelle töö on seotud maaelu arendamisega. Oleme käsiraamatusse valinud sellised töömeetodid, mida oleme ise läbi proovinud, külaliidritele ja arendusspetsialistidele õpetanud. Nende meetodite kohta võime öelda, et nad toimivad. Küla arengukava töögrupil on võimalus nende seast teha omad valikud, täiendades meetodeid loovalt oma oskuste ja kogemustega. Käsiraamatu teine väljaanne arvestab ühelt poolt muutusi, mis on toimunud Eesti riigi arengus, teiselt poolt kogemusi küla arengukava koostamisel ja elluviimisel. Olulisemad muutused käsiraamatu teises väljaandes: • Peatükk “Eesti riigi ja Euroopa Liidu toetus küladele” tutvustab võimalusi, mida toob küla jaoks kaasa Eesti Riiklik Arengukava ning meede 3.5 “Külade taastamine ja arendamine”. Samas on selgitatud nõudeid investeeringuobjektile ja investeeringutoetuse taotlejale. Küladele suunatud toetust käsitleva osa koostas Ülar Loolaid. • Arengukava ja planeeringud on sisuliselt seotud, täiendatud raamat käsitleb ka küla ruumikasutuse kokkulepete sõlmimist. Põhjalikuma ülevaate küla ruumikasutusest annab peatükk “Küla ruumikasutuse kokkulepped”. Ruumilisi suhteid käsitleva osa ja täiendused koostas Toomas Muru. • Oluliselt on täiendatud ja korrastatud peatükki “Küla arengukava ülesehitus”. Siin on arvestatud nii arengukavade koostamise praktikas kerkinud küsimusi kui ka vajadust ühendada tervikuks arengukava ja ruumikasutuse kokkulepped. • Lisatud on peatükk “Külakogukondade arenguastmed”. Materjal on esialgselt koostatud Kagu-Eesti Partnerluse Programmi raames, millest on võetud ka külade näited. Külakogukondade arengut käsitleva osa koostas Lea Sudakova. Käsiraamatu teises väljaandes oleme arvestanud tagasisidet ja kogemusi, mida oleme saanud küla arengukava koostamise koolituste ja valla arendusspetsialistide koolituste käigus. Tahame esile tõsta koostööd Hiiumaa Kodukandiga projekti Baltic Balance raames. Koos Hiiumaa külaliidritega oli meil võimalus praktikas läbi proovida küla arengukava ja ruumikasutuse kokkulepete sidumine ühtseks tervikuks. Käesoleva raamatu valmimise heaks on töötanud paljud inimesed. Eriti tahame tänada Eha Paasi ja Krista Habakukke Liikumisest Kodukant ning Sille Rähni ja Virge Harziat Põllumajandusministeeriumist. Ootame teateid käsiraamatu kasutajatelt! Meid huvitab, mis toimis, mis ei toiminud, millised on teie kogemused ja tulemused. Tähelepanekud raamatu kohta saatke aadressil: Maaelu Arengu Instituut, Tuglase 13, 51014, Tartu või elektronpostiga aadressil mai@mai.ee . Indrek Kärner, Maaelu Arengu Instituut Ülar Loolaid, Maaelu Arengu Instituut Toomas Muru, Eesti Põllumajandusülikool Lea Sudakova, Maaelu Arengu Instituut
Rohusööda toiteväärtus
(Eesti Põllumajandusülikool, 2005) Tamm, Uno
Veisekasvatus on Eesti põllumajanduses eelistatud tootmisharu, kus kulutused rohusöötadele määravad suures osas tootmise tulukuse. Rohusöödad, olles veiste põhisöödad, peavad võimaldama veiste söötmise korralduse nii, et loomad oleksid terved ja annaksid tervislikku toodangut. Rohusöötade toiteväärtus on aluseks söödaratsioonide koostamisel ja söötmise korraldamisel. Keskpärase tootmistaseme korral peetakse rohusööda toiteväärtuse olulisemateks näitajateks proteiini- ja kiusisaldust, kõrgetoodanguliste loomade söötmisel tõuseb esikohale rohusööda energiakontsentratsioon. Proteiinisisalduse määramisele lisaks on vajalik hinnata proteiini kvaliteeti, selle lõhustuvust vatsas ja kogu ratsiooni proteiini bilanssi. Käesolev trükis rohusööda toiteväärtuse kujunemisest on mõeldud õppematerjaliks veiste söötmise õpetamisel. Seda saavad kasutada taime- ja loomakasvatuse konsulendid, rohusöötade tootjad, kasutajad ning täiendõppe läbiviijad. Trükise lähteandmeteks on Eesti Maaviljeluse Instituudi rohumaade osakonnas kümne aasta (1994-2003) kestel läbiviidud uurimused heintaimede kasvatamise, rohusöötade tootmise ja piimakarja söötmise alal. Avaldan tänu materjali kogumisel ja läbitöötamisel osutatud ulatusliku abi eest teadur Silvi Tamm´ele. Trükiks ettevalmistamisel abistasid Helle Jõgeva ja Reemet Sarv, kellele avaldan samuti tänu. Läbiviidud uurimusi on finantseerinud Eesti Põllumajandusministeerium ja Eesti Teadusfond (grant 4175 ja 5774).
Geneetiliselt muundatud põllukultuuride, tava- ja mahepõllumajanduse kooseksisteerimise võimalustest
(Eesti Maaülikool, 2006) Luik, Anne; Vooremäe, Aret
Kes või mis on GMO? Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO on elusolend (näiteks bakter, taim), kelle pärilikkuse ainet ehk DNA-d on geenitehnoloogilisi võtteid kasutades muudetud. Kui tavapärane sordiaretus tegutseb valdavalt liigile omase pärilikkuse materjaliga, siis geneetilise muundamisega on võimalus kombineerida omavahel väga kaugete liikide ning eluvormide geene (näiteks siirdada geene bakterilt taimele või sisestada organismi tehisgeene).
Lutsernikasvatus
(Eesti Maaülikool, 2006) Tamm, Uno
Veiste põhisöödaks olevad rohusöödad võimaldavad liikide ja segude oskuslikul valikul söötmise sellise korralduse, et loomad on terved ja nende toodang tervislik. Kaasajal on rohusöötade kõige olulisemad toiteväärtuse näitajad kuivaines sisalduv energia ja proteiin. Lutsern kui proteiinirikas heintaim võimaldab viimase vähesust rohusöötades vältida. Lutsernikasvatusega on Eestis tegeletud üle 150 aasta, kuid selle liigi kasvupind oli vaid 12 000 hektarit. 2006. aasta kevadtalve väga tugev külm hävitas Põhja- ja Lääne-Eesti lumekatteta piirkonnas enamiku lutsernikülvidest. Lutsernikasvatuses on teiste heintaimede kasvatusega võrreldes rohkesti agrotehnilisi iseärasusi, mille kohta kokkuvõtlik trükis puudub. Väärtusliku söödakultuurina väärib lutsern “rohusöötade kuninganna” tiitlit. Käesolev trükis lutsernikasvatusest on mõeldud õppematerjaliks rohusööda tootjale ja veiste söötjale. Seda saavad kasutada taime- ja loomakasvatuse konsulendid, täiendõppe korraldajad ning üliõpilased. Raamatus antakse meil kasvatatavate lutsernisortide agronoomiline iseloomustus, selgitatakse kasvatamise agrotehnika iseärasusi, kirjeldatakse lutserni toiteväärtuse kujunemist kasvuperioodil ja segukülvides, käsitletakse lutsernisaagi koristamise eripära ning lutsernisilo söötmiskatsete tulemusi. Trükise lähteandmeteks on Eesti Maaviljeluse Instituudi rohumaade osakonnas aastatel 1995–2005 korraldatud põldkatsed ja uurimused lutserni kasvatamisest, rohusöötade tootmisest ning piimakarja söötmisest. Avaldan tänu materjali kogumisel ja läbitöötamisel osutatud ulatusliku abi eest teadur Silvi Tammele. Uurimusi finantseerisid Eesti Põllumajandusministeerium ja Eesti Teadusfond (grandid nr 4175 ja 5774).
Turundusest - alustavale otseturundajale : kuidas luua lisaväärtust ja seda turunduslikult kasutada
(Eesti Maaülikool, 2007) Ohvril, Tiiu
Kogu maailma põllumajandustootjatel on üha raskem toime tulla tingimustes, kus toorme hinnad tõusevad, aga saaduste hinnad ülemaailmse konkurentsi tõttu langevad. Seepärast on hakatud pöörama tähelepanu lisaväärtuse loomise võimalustele saaduste töötlemisel talus. Saaduste töötlemine, mille puhul võetakse üle tegevused, mida tavaliselt teeb turunduskanalis keegi teine (vahendaja, töötlev tööstus), ei aita tõsta saaduste endi hinda, küll aga lisab see väärtust nendest valmistatavatele toodetele. Kui tooted müüakse otseturunduse vormis, saab tootja endale osa kasumist, mis muidu jagatakse vahendajate vahel. Praegu tegeleb Euroopas enamik agrobisnises hõivatud inimesi (u 80%) turunduse, mitte tootmisega. Nendest miljarditest eurodest, mille Euroopa tarbijad toidule kulutavad, laekub põllumajandustootjatele juba vähem kui veerand. Põhjus – suurem osa põllumajandussaadustest on tarbijatele ilma töötlemise ja vahendamisteenusteta kasutud. Põllumajandustootjate ja lõpptarbijate soove võib teatud aspektidest isegi käsitada kui vastandlikke.
Kohaliku toidu tootmine, töötlemine ja turustamine : lühike juhend kohaliku toidu väiketöötlemisega alustajale
(Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, 2007) Vetemaa, Airi; Mikk, Merit; Liivaauk, Pille; Lahesoo, Katri
Väljendil „kohalikul toit“ on erinevaid määratlusi. Kõige sagedamini mõeldakse selle all teatud geograafi lises piirkonnas, tarbimiskohast umbes 50-100 km raadiuses toodetud toitu. Arvestades Eesti väiksust, võib teatava mööndusega ka kogu Eestis toodetud toitu pidada kohalikuks. Kohalikku toitu iseloomustab tavaliselt ka see, et ta ei ole anonüümne – tarbijale antakse infot selle kohta, kes on tootja ja kus ta paikneb. Kohaliku toidu oluliseks tunnuseks on võimalikult lühike väärtusahel tootjast/töötlejast tarbijani. Toodangut et veeta kaugete vahemaade taha kulutades tarbetult energiat. Paljud tarbijad seostavad kohalikku toitu väikekäitlejate toodanguga, sest väikekäitlemisettevõtted valmistavad enamasti kohalikel toidutraditsioonidel põhinevat eripärast toodangut, mis aitab toiduturgu mitmekesistada. Samuti eeldavad tarbijad, et väikekäitlejate toodang on tervislik, sest see on valmistatud kohalikust toorainest ning sisaldab vähem erinevaid säilitusja lisaaineid või ei sisalda neid üldse. Sageli on kohaliku toidu puhul tegu kohaliku mahetoodanguga, sest mahepõllumajanduse üks peamisi ideid on toota võimalikult tarbija lähedal ja paljudes riikides on just mahepõllumajanduses väiketöötlemine levinum. Nende talunike arv, kes lisaks tootmisele hakkavad tegelema töötlemisega, suureneb paljudes Euroopa riikides. Kui veel aastakümme tagasi arvati, et jätkusuutlikud on vaid suured põllumajandusettevõtted, siis viimastel aastatel on järjest suurenenud nende inimeste osa, kes arvavad, et ka väikeste mahtude puhul on võimalik piisavalt innovaatiliste ideede ja hea tahte korral elujõuline olla. See eeldab aga tavaliselt oma toodangule lisandväärtuse andmist. Ühiskonna seisukohalt tähendab see ka positiivset mõju kohalikule majandusele (nt uued töökohad, turismipotentsiaali suurenemine, raha ringlus kohalikus ettevõtluses) ja keskkonnale. Väikekäitlejate (sageli on nendeks tootjad ise, kes oma kasvatatud toodangut töötlevad) toodangu müügiks sobivad hästi otseturustuskanalid, nt otsemüük talust (s.h talupoest), müük taluturgudel ja nn tellimusmüük (nt postimüük, kastimüük). Toodangut müüakse ka turismiettevõtetele, laste- ja tervishoiuasutustele ning otse või vahendajate kaudu kauplustele ja kaupluskettidele. Kuigi Euroopa väikekäitlejad müüvad oma tooteid ka vahendajate kaudu või otse suurtele poekettidele, on see enamasti siiski üsna keeruline, sest ei suudeta täita poekettide nõudeid kogustele ja pidevatele kaubatarnetele. Seetõttu on väikekäitlejate puhul väga oluline omavaheline koostöö ja kauba müük näiteks ühise piirkondliku kaubamärgi all. Üksiküritajatel on raske ennast turul nähtavaks teha. Tarbijate huvi kohaliku toidu vastu on suurenemas kogu Euroopas. Kohalikule toidule pööratakse üha suuremat tähelepanu ka riiklikul tasandil ja luuakse toetusmeetmeid selle turuletuleku toetamiseks. Ka Eestis on väiketöötlemisele ette nähtud toetusvõimalused Maaelu Arengukava (MAK) 2007-2013 meetmetega. Töötlemisega alustajad saavad taotleda toetust meetmetest 1.4.2 mikropõllumajandusettevõtte investeeringutoetus ja 3.1.1 põllumajandusliku tegevuse mitmekesistamine mittepõllumajandusliku tegevuse suunas. Tegutsevad töötlemisettevõtted saavad taotleda toetust meetmest 1.6 põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmine.
Mahepõllumajanduslik marja- ja puuviljakasvatus
(Põllumajandusministeerium, 2007) Kahu, Kersti; Luik, Anne; Vetemaa, Airi
Mahe- ehk ökoloogiline viljelus põhineb suures osas kohalikel ressurssidel ning sõltub ökoloogilise tasakaalu säilitamisest ja bioloogiliste protsesside optimaalsest toimimisest. Väga tähtis osa on elustikurohkel ja küllaldase orgaanilise aine varuga mullal. Iga mahetalu alussambaks peaks olema kohalikesse oludesse sobiv külvikord, millega saab nii mullaviljakust kui ka -struktuuri parandada. Keskset rolli mängivad külvikordades mullaviljakust säilitavad ja suurendavad liblikõielised kultuurid, mis ühtlasi aitavad kaasa taime tervise tugevdamisele, kuivõrd nende juureeritised hukkavad mitmeid haigustekitajaid. Tähtis on taimetoitainete ringluses hoidmine. Puuviljade ja marjade ökoloogilise kasvatamise puhul peame arvestama nende eripäraga. Et nad on pikaajalised kultuurid, siis klassikalisi külvikordi siin rakendada ei saa. Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, multše ja allakülve. Tavapäraseid mineraalväetisi ja keemilisi taimekaitsevahendeid maheviljeluses ei kasutata.
Mahepõllumajandussaadustele lisandväärtuse andmine, kvaliteet ja turustamine
(Põllumajandusministeerium, 2007) Liivaauk, Pille; Mikk, Merit; Moor, Ulvi; Põldma, Priit; Vetemaa, Airi
Mahepõllumajandus on Eestis viimase kümnekonna aasta jooksul jõudsalt laienenud. Mitmekordistunud on nii tootjate arv kui ka mahepõllumajandusmaa pindala. Mõnevõrra tagasihoidlikum on aga olnud mahetöötlemise ja -turustamise areng. Kuigi turule tuleb igal aastal uusi mahetooteid ja uusi müügikohti, pole mahetoit ikka veel hõlpsasti kättesaadav. Praegu võib üsna kindlalt väita, et pakkumine jääb nii koguses kui ka sortimendis nõudlusele alla. Kõige rohkem võib turult leida töötlemata mahetoodangut – marju, puu- ja köögivilja ning kartulit. Väga tähtis on, et nende kvaliteet ei jääks milleski tavatoodangule alla. Ainult nii on tarbijad nõus mahetoodangu eest hinnalisa maksma. Käesolevas bukletis on kirjeldatud marjade, puu- ja köögivilja ning kartuli peamiseid kvaliteedinõudeid, mis kehtivad nii tava- kui ka mahetoodangule. Osa nendest on kohustuslikud ELi standardid, osa aga soovituslikud siseriiklikud standardid. Maheturul, kus tootevalik on veel väike, on iga töödeldud mahetoode teretulnud. Siin on tootjatel head võimalused oma toodangule lisandväärtust anda ja seda talus kohapeal töödelda. ELi uus hügieenipakett võimaldab töötlemist alustada üsna lihtsates tingimustes, ka oma koduköögis. Kui toode on kvaliteetne ja maitsev, ei tohiks ka selle turustamine raskusi tekitada. On üsna oluline, et mahetootjad ise oleksid aktiivsemad ja mahetoidu turu arengule kaasa aitaksid. Selle asemel, et käega lüüa ja mahetoodang lihtsalt tavatöötlemisse maha müüa, tasuks teha tööd turustuskanalite leidmiseks, samuti tuleks otsida võimalusi koostööks teiste mahetootjatega, sest ühiselt on nii mõnedki probleemid lihtsamini lahendatavad kui üksinda. Trükises kirjeldatakse ka mahetoodete turuletoomist ja võimalikke turustuskanaleid. Nende hulgast tuleks valida endale sobivamad ja selles suunas tegutsema asuda.
Lõhnaained - põllumajandusest ja tööstusest
(Balti Keskkonnafoorum, 2007) Oidsalu, Sandra; Valge, Joel; Maasikmets, Marek; Klein, Kai
Ebameeldivate lõhnade tekkeallikad ja -põhjused on erinevad – näiteks võivad need olla seotud tööstuse, aga ka põllumajandustegevusega. Kuigi lõhnade kahjulik mõju inimeste tervisele väljendub ainult teatud lõhnavate saasteainete võrdlemisi kõrge kontsentratsiooni saavutamise puhul, siis tekitavad paljud lõhnaainete koosseisus olevad komponendid inimesele psühholoogilist ebamugavust juba vähese kontsentratsiooni korral. Tihedalt asetsevates tööstus-, põllumajandus-, trans pordi piir kondades ning prügilate läheduses on lõhnast tulenev keskkonnahäiring sageli üsna oluline. Esimesi lõhna käsitlevaid regulatsioone võime leida juba keskajast. Üldiseks soovituseks oli tollal halvasti lõhnavate ettevõtete-töökodade paigutamine keskusest kaugemale. Samas oli keskaegse linna üldsanitaarne olukord vaatamata sellele kõike muud kui hea. Esimene tõsisem teadaolev „lõhnajuhtum“ leidis aset 1858. aastal Londonis, kus haisev Thames muutis parlamendi töö võimatuks ning linnavõimud asusid otsima võimalusi lõhna vähendamiseks.11 1960-ndatel keelati Ameerika Ühendriikides kompostimine just tänu ebameeldivale lõhnale, mis levis kompostimisväljakutelt. Tänapäevaseid lõhnaalaseid määramismeetodeid on Euroopas loodud alates 1970-ndatest. Seda eelkõige loomapidamishoonetest pärinevate lõhnade määramiseks. Nende seas üks levinumaid on organoleptiliste (haistmis- ja maitsmismeele abil seisundi või omaduse hindamine) meetodite kasutamine. Lõhn, kui häiriv faktor, kerkib paratamatult esile seoses riikide majandusarenguga. Mida intensiivsem on tootmine ja töötlemine, seda suurem on oht selle probleemiga kokku puutuda.4 Eestis reguleerib välisõhus levivaid ja elanikkonnale ebameeldivust või ärritust tekitavaid lõhnaaineid üldiselt Välisõhu kaitse seadus ja selle alamakt – keskkonnaministri määrus nr. 50 „Lõhnaaine esinemise määramise ekspertrühma moodustamise kord, ekspertrühma liikmele esitatavad nõuded, lõhnaaine esinemise määrmise kord ja määramiseks kasutatavate meetodite loetelu“ – sätestab lõhnaainete häirivuse määramise. Nimetatud seadus kehtib alates 01.05.2004, seega on lõhnaainete regulatsioon Eesti jaoks uus nähtus. Paraku näitavad üsnagi sagedased elanikkonna kaebused ebameeldivate või ärritavate lõhnaainete esinemise kohta välisõhus jätkuvalt teema aktuaalsust ning regulatsiooni vajalikkust.24 Selle trükise eesmärgiks on anda teavet vastavate seadusandluse nõuete kohta Eestis ning edendada lõhnade leviku piiramist põllumajanduses ja tööstuses kui Eesti jaoks olulistes ebameeldivat lõhna põhjustavates valdkondades, soodustades seega sellel alal eduka praktika näidete juurutamist. Väljaande sihtrühmaks on põllumajandus- ja tööstusettevõtted, kohalikud omavalitsused ning keskkonnakaitsega tegelevad asutused ja organisatsioonid. Selles on toodud peamised lõhna reostuse põhjused, siseriiklik seadusandlus ning lõhnade määramise võimalused Eestis. Põllumajandus- ja tööstusettevõtetele on antud soovitused ja parimate praktikate näited lõhnade leviku vähendamiseks. Väljaanne annab lugejale ülevaate omavalitsuste ja kohalike keskkonnaasutuste rollist, mis tulenevad vastavatest õigusaktide nõuetest.
III kaitsekategooria liigi sookure (Grus grus) kaitse tegevuskava (jätkukava) aastateks 2009–2013
(2008) Leito, Aivar (koostaja); Ojaste, Ivar (koostaja); Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Sookurg (Grus grus L.) on Euraasia parasvöötmes laialdaselt levinud liik, kuid kelle levila ja arvukus ning seisund tervikuna on pidevalt muutunud (Blotzheim et al. 1973, Cramp, Simmons 1980, Prange 1989, 1994, 1999, 2001 jt). Liigi levila oli kõige enam ahenenud ning olukord kõige kriitilisem 20. sajandi keskpaiku. Pärast seda on kunagine areaal hakanud küll taastuma, kuid ei ole veel jõudnud endiste piirideni. Eestis on sookurg põlisasukas, kes esineb kogu maal nii pesitseja kui ka läbirändajana. Nii nagu enamikus teisteski areaali piirkondades oli liigi arvukus ka meil madalseisus kuni möödunud sajandi kaskpaigani (Kumari 1958) ning on hakanud oluliselt kasvama alles viimastel aastakümnetel (Renno 1993, Nowald et al. 1999, Leito 2001, 2002 jt). Kas, kui pikalt ja millise tempoga levila tihenemine ning arvukuse juurdekasv jätkub, on raske täpsemalt prognoosida. Mõnede tunnuste järgi (kohatine väga tihe asustus ja madal pesitsusedukus) võib siiski arvata, et sarnaste keskkonnatingimuste juures praegune kiire kasvutempo lähiaastatel aeglustub ning arvukus ja asustustihedus stabiliseerub. Kui aga pesitsustingimused peaksid järsult halvenema, siis võib see liigi püsimajäämist meil otseselt ohustada. Problemaatiline, kuid kindlasti arvestamist vajav on sookure arvukuse ja seisundi perspektiiv kliima soojenedes. Huntley (et al. 2008) prognoosmudel kliima soojenemise korral näitab sookure pesitsusareaali väga olulist ahenemist ja ligikaudu 1000 km-st nihet põhja poole käesoleva sajandi lõpuks. Kui see stsenaarium peaks teostuma, siis võib sookurg juba selle sajandi lõpuks muutuda nii meil kui ka globaalselt ohualtiks liigiks. Kuna Eestis pesitseb oluline osa (ligi 8%) Euroopa sookurgedest ning sügisrändel peatub siin ligikaudu 10% Euroopa populatsioonist, siis on sookure kaitsmine meil ka üleeuroopalise (EL) tähtsusega. Õigusaktid, rahvusvahelised lepped ja direktiivid on kaitse korraldamise õiguslikuks aluseks, kuid liigi tegelikuks kaitsmiseks on vaja ka konkreetseid tegevuskavu nii regionaalsel (riikide) kui ka Euroopa tasandil. Et Eestil on tähtis osa läbirändavate (mujal pesitsevate) sookurgede kaitsmisel, siis hõlmab kaitsekorralduskava olulisel määral ka rändeasurkonda. Kaitsekorralduskava on toimingute eelisjärjestamise ja planeeringu koostamise alus. Kava koostamine on kindlasti vajalik, kui kaitsealuse liigi kaitseks seni rakendatud abinõud ei taga liigi säilimist. Sookurg on III kaitsekategooria liik, kelle jaoks eraldi kaitsekorralduskava üldjuhul ei koostata. Kuna sookure seisund on meil praegu hea ja lähiprognoos soodne, siis uue kaitsekorralduskava rakendamine ei ole Eesti tasandil hädavajalik, kuid see on vajalik liigi kui terviku kaitse tagamiseks ning kohustuseks EL ees. Sellest lähtuvalt ongi koostatud sookure kaitsekorralduse jätkukava Eestis aastateks 2009–2013.
Strateegiliste keskkonnamõjude hindamine planeeringutes
(Eesti Maaülikool, 2008) Eesti Maaülikool
Mõjude hindamisel keskkonnale on tänases Eestis pikem ajalugu kui planeerimisel. Esimene sellekohane regulatsioon kehtestati Eesti Vabariigi Valitsuse poolt juba 1992. aastal ja see kandis nime Keskkonnaekspertiisi läbiviimise kord. Seda täiendati 1994. aastal metoodiliste juhenditega . Esimene planeerimist reguleeriv õigusakt kehtestati aga alles 1995. aastal Planeerimis- ja ehitusseaduse näol. Eesti on alates 2004. aastast olnud Euroopa Liidu liige. Sellest tulenevalt on muutunud ka mitmed õigusaktid. Näiteks planeerimis- ja ehitusseadus on lahutatud kaheks eraldi seaduseks ning keskkonnaekspertiisist on saanud keskkonnamõju hindamine. Kiired muudatused ühiskonnas on kaasa toonud ka seaduste ja teiste õigusaktide kiire muutumise ja nende mahu ja sätete kasvu. Kui näiteks 1992. aastal kehtestatud Keskkonnaekspertiisi läbiviimise kord mahtus 1,5 leheküljele ja koos lisadega 2,5 leheküljele, siis praegu kehtiva Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse pikkuseks on juba 18 lehekülge, arvestamata alamakte. Kiired muutused pole viinud asja paremuse poole, sest paraku ei jõua praktika sageli reguleerimistele järgi Tuleb tõdeda, et ka planeerimise ja mõjude hindamiskultuur on Eestis alles lapsekingades ja ei suuda ühiskonna kiirele arengule operatiivselt reageerida. Käesoleva aruande raames vaadeldaksegi, kuidas on tänases Eestis suudetud praktikas ühendada planeerimine ja mõjude hindamine keskkonnale. Planeeringute strateegiliste keskkonnamõjude hindamise analüüs koosneb järgmistest etappidest: • Antakse ülevaade planeerimise ja strateegilise keskkonnamõju hindamise olemusest, varasematest uuringutest ja probleemidest. • Analüüsitakse erinevate teostajate koostatud KSH aruandeid.
Mahepõllumajanduse alused
(Põllumajandusministeerium, 2009) Carlsson, Lis-Britt; Ellermäe, Olav; Kuldkepp, Paul; Leming, Ragnar; Luik, Anne; Lund, Vonne; Mikk, Merit; Põldma, Priit; Redman, Mark; Tamm, Uno; Vetemaa, Airi; Viil, Peeter
Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel varudel. MAHEPÕLLUMAJANDUSE PÕHIMÕTE ON TOIMIDA KOOS LOODUSEGA, MITTE TEMA ARVEL. Eduka maheviljeluse eelduseks on arusaam, et toidu tootmine on pigem ökoloogiline kui tehnoloogiline protsess. Põllumajandus erineb juba oma olemuselt teistest tootmisharudest, olles otseselt ökosüsteemi osa. Tavapõllumajanduses püütakse agroökosüsteeme võimalikult lihtsaks muuta. Rohkem kui viiekümne aasta jooksul on enamikus Euroopa riikides nii põllumajanduspoliitika, -hariduse kui ka nõustamise kaudu talunikele sisendatud, et tuleb tootmist intensiivistada ja võimalikult kitsalt spetsialiseeruda. Teisisõnu, talunikke on tootlikkuse huvides ärgitatud vähendama oma karja ja kultuuride mitmekesisust ning laiendama intensiivtehnoloogiate kasutuselevõttu. Mahepõllumajanduses lähtutakse aga ökoloogilisest printsiibist, et mida keerukam ja mitmekesisem on agroökosüsteem, seda stabiilsem ta on. Näiteks tekitab haiguste või kahjurite rünnak monokultuuri puhul alati suuremat kahju. Seetõttu kasvatatakse paljusid eri kultuure, säilitatakse looduslikke alasid ja soodustatakse mitmekesise elustikuga servaalade teket. Teades, et paljud agroökosüsteemides toimivad protsessid on tootmisele kasulikud, püütakse neid võimalikult efektiivselt ära kasutada, mitte aga ignoreerida või alla suruda. Et mahetootmises on sünteetilised pestitsiidid ja mineraalväetised välistatud, siis peab mahetootja loodust rohkem tundma kui tavatootja ning oma tegevuse palju põhjalikumalt läbi mõtlema. Tuleb leida kohalikesse oludesse sobiv külvikord, sobivad liblikõielised, vahekultuurid, harimistööde aeg, sõnniku säilitamise viis, selle põllule andmise aeg jne. Mahepõllumajandus ei tähenda pöördumist minevikku. See on traditsiooniliste põllumajandusmeetodite ning uusima teadusliku ja tehnoloogilise teabe kombinatsioon
Institute of Agricultural and Environmental Sciences
(Estonian University of Life Sciences, 2010) Vollmer, Elis (compiler); Kirsimäe, Kristel (compiler); Estonian University of Life Sciences. Institute of Agricultural and Environmental Sciences
We care about Nature. We seek to promote a caring and sustainable approach to human activity in Nature. Our role is to recognize that cultural and natural values are often interrelated and they should be considered in an integrated manner to grant the quality of habitat and natural values. Aret Vooremäe, Director of IAES
Mahepõllumajanduslik köögiviljakasvatus
(Põllumajandusministeerium, 2010) Põldma, Priit; Luik, Anne
Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel ressurssidel. Väga tähtis roll on elustikurohkel ja orgaanilise aine rikkal mullal ning sobival külvikorral. Sünteetilisi taimekaitsevahendid ei kasutata ning väetamine põhineb orgaanilistel väetistel. Mahetootja peab oma tegevusi hästi planeerima, rakendama ennetavaid tõrjevõtteid ja hoidma taimetoitaineid ringluses. Mahepõllumajanduslikult kasvatati Eestis köögivilja 2008. a 46 hektaril, 2009. a 63 hektaril ja 2010. a 103 hektaril. Kuigi maheköögivilja kasvupind on viimaste aastatega suurenenud, on see siiski jätkuvalt väike ning kvaliteetsest maheköögiviljast on turul puudus.
Mahepõllumajanduslik marja- ja puuviljakasvatus
(Põllumajandusministeerium, 2010) Kahu, Kersti; Luik, Anne
Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel ressurssidel. Väga tähtis roll on elustikurohkel ja orgaanilise aine rikkal mullal. Et puuviljad ja marjad on pikaajalised kultuurid, siis klassikalisi külvikordi nende kasvatamisel rakendada ei saa. Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, allakülve ja erinevaid multše. Maheviljeluses sünteetilisi taimekaitsevahendeid ei kasutata. Mahetootja peab oma tegevust hästi planeerima, rakendama ennetavaid tõrjevõtteid ja hoidma taimetoitaineid ringluses. Mahepõllumajanduslikult kasvatati Eestis puuvilju ja marju 2008. aastal 1250 hektaril, 2009. aastal 1251 hektaril, ning 2010. aastal 1272 hektaril. Kõige suuremal pinnal kasvasid astelpaju, õunapuu ja must sõstar. Marjade ja puuviljade all olev mahepõllumajanduslik maa ei ole viimastel aastatel eriti laienenud, samuti pole suurenenud mahemarjade ja -puuviljade valik kauplustes. Puudu on ka töödeldud mahetoodetest: mahemahlu ja -moose valmistavad Eestis vaid üksikud väikeettevõtted. Senisest enam tuleb pöörata tähelepanu saagi kvaliteedile ja tootearendusele.
Järvede tervendamine. Kogumik
(2011) Kõiv, Toomas; Ott, Ingmar; Tuvikene, Lea; Sarik, Diana; Panksep, Kristel; Pedusaar, Tiia; Järvalt, Ain; Tuvikene, Arvo; Mäemets, Helle; Timm, Henn; Kisand, Anu; Mugra, Tõnu; Laanetu, Nikolai; Tupits, Ilmar; Laas, Alo; Sammalkorpi, Ilkka; Hamilton, David P.; Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Limnoloogiakeskus
Eessõna järvede tervendamise käsiraamatule Kui veel 1950 – 60-ndatel aastatel võis enamiku Eesti järvede seisundit pidada looduslikuks, siis 21. sajandi alguseks on paljude järvede seisund peamiselt tugeva inimmõju tagajärjel märkimisväärselt halvenenud. Hinnanguliselt 10 – 12% meie järvedest on halvas seisundiklassis ja vajaks kindlasti tervendamist. Lisaks on veel palju järvi , mille seisund ei ole küll päris halb, aga vajab siiski parandamist. Euroopa Liidus 2000. aastal rakendunud veepoliitika raamdirektiiv seab eesmärgiks saavutada aastaks 2015 liikmesriikide kõigi vete, sh pinnavee, põhjavee, reovee ja joogivee, hea seisund. Pinnaveekogudes tuleb lisaks vee heale keemilisele seisundile saavutada ka hea ökoloogiline seisund. Kui veekogu seisund pole hinnatud heaks või väga heaks, tuleb kasutusele võtta meetmed vähemalt hea seisundi saavutamiseks. Selleks võib olla piisav veekogu majandamise ümberkorraldamine, kuid enamasti tähendab see vajadust astuda konkreetseid samme valgalalt saabuva reostuskoormuse vähendamiseks ja ka veekogu enese tervendamiseks. Järvede kui suure loodusväärtuse hea seisund on oluline ka inimese tervise seisukohast. Terved ja kaunid järved pakuvad puhkamiseks ja töövõime taastamiseks mitmekülgseid võimalusi, mille hulgas on kalastamine kindlasti üks märkimisväärsemaid. Keskkonnaministeeriumi korraldatud küsitlusel harrastuspüüdjate seas selgus, et enim häirivad hobikalureid veekogudele ligipääsu puudumine ja väike vääriskalavaru, kuid ka veekogude halb olukord ja üldine kala vähesus. Tervendamine võimaldab lisaks järvede olukorra parandamisele tervikuna taastada või tõsta ka nende kalamajanduslikku väärtust. Nagu igal elualal, on ka järvede tervendamise alases sõnavaras kasutusel palju sama või osaliselt kattuva tähendusega mõisteid. Levinuim vaste järvede tervendamisele on olnud „restaureerimine” , mis on eesti keelde tulnud ingliskeelsest mõistest restoration , otsetõlkena on palju kasutatud ka „taastamist”. Võõrsõna ja selle sisult ebatäpsete eestikeelsete vastete asemel on järveteadlased üsna edukalt suutnud juurutada hoopis kodusema kõlaga ja pehmema sisuga mõistet „tervendamine”. Käsiraamatu esimeses peatükis soovitatakse tervendamise terminoloogiat vastavalt sellele, kui põhjalikku sekkumist on järve seisundi parandamiseks vaja. Seal leiab käsitlemist tervendamise kitsam tähendus. Nii selle käsiraamatu pealkirjas kui tekstis kasutame enamasti seda mõistet laiemas tähenduses, mis hõlmab kõiki järvede olukorra parandamisega seotud tegevusi ja viise olenemata sellest, kui põhjalikke muutusi läbi viiakse. Eestis jõudsalt hoogu koguv järvede tervendamine on seni põhinenud üsna lünklikel ja juhuslikel teadmistel, kuna meil on puudunud seda teemat tervikuna ja põhjalikult käsitlev eestikeelne kirjandus. Heal juhul on järvede tervendajad leidnud üles järveteadlased ja lasknud enne järve kallale asumist teha uuringud, saamaks teada, mis on järve seisundi halvenemise tegelikud põhjused. Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel Eesti Maaülikoolis valminud artiklite kogum on „Järvede tervendamise käsiraamatu” käsikiri, mis vajab enne päris raamatuks saamist veel toimetamist. Kuna vajadus sellise juhend- ja õppematerjali järele on suur, siis on käsikirjalised artiklid juba avalikult kättesaadavaks tehtud. Esimene peatükk tutvustab järveteaduse ehk limnoloogia aluseid, mis aitavad mõista järvede tervendamise põhimõtteid. Teises peatükis antakse ülevaade Eesti järvede tervendamisvajadusest. Kolmas peatükk käsitleb kogu tervendamisega kaasnevat protsessi, alates idee tekkimisest ja asja kohasest seadusandlusest ning lõpetades järelseirega. Järgnevad peatükid käsitlevad tervendamise meetodeid: biomanipulatsioon (peatükk 4), vee hapnikuga rikastamine (peatükk 5) , veerežiimi muutmine (peatükk 6) , makrofüüdijärvede tervendamine (peatükk 7), vee ja setete keemilise töötlemise meetodid (peatükk 8) ja setete eemaldamine (peatükk 9). Peatükk 10 tutvustab järve veetaseme tõstmise ja sette eemaldamise ehitusprojektidega seonduvat. Peatükis 11 leiavad käsitlemist keskkonnamõjude hindamine ja järvede hooldus. Kuigi näiteid järvede tervendamisest leidub igas konkreetseid meetodeid käsitlevas peatükis, annab viimane, 12. peatükk veel ülevaate veekogude tervendamise senistest kogemustest Eestis ja mujal Euroopas ning kirjeldab põhjalikumalt mõnd huvitavamat tervendamise näidet nii meilt kui mujalt maa ilmast. Käsikirja autorid loodavad, et kirjapandust on abi järvede tervendamisega seotud inimestele ja lõppkokkuvõttes meie paljude järvede tervisele. Kõik täiendused, parandused ja ettepanekud, mis võiksid kaasa aidata sisuka ja kasuliku käsiraamatu valmimisele, on teretulnud aadressile: Lea Tuvikene, Limnoloogiakeskus, Rannu 61117, Tartumaa , või e - posti aadressile lea.tuvikene@emu.ee

Sirvi

Sirvi Raamatud Kuupäev järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud