Konverentsid
Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/3642
Sirvi
Sirvi Konverentsid Kuupäev järgi
Nüüd näidatakse 1 - 7 7
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Teaduselt mahepõllumajandusele : konverentsi "Mahepõllumajanduse arengusuunad - teadlaselt mahepõllumajandusele" toimetised : [2012 : Tartu](Eesti Maaülikooli Mahekeskus, 2012) Eesti Maaülikool. Mahekeskus; Metspalu, Luule (toimetaja); Luik, Anne (toimetaja)Mahepõllumajanduse arendamine parandab Läänemere ökoloogilist seisundit. Läänemerd ähvardab ökoloogiline katastroof, milles juhtivat rolli mängib ümbritsevatest piirkondadest mitmesuguste ühendite leostumine merre. Juba praegu esineb merevees ulatuslikke vetikate õitsemisi, mis viib erinevate veeorganismide hukkumisele ning meres on juba kujunenud surnud piirkondi. Linnadest ja tööstusettevõtetest tulevat reostust on heitvete puhastamisega suudetud küll tunduvalt vähendada, kuid endiselt kestab hajareostus põllumajanduslikust tegevusest. Eriti intensiivse tootmisega piirkondadest, nagu näiteks Lõuna-Rootsi, Soome, Taani ja Poola, läheb merevette nii taimekaitsevahendite jääke kui ka väga suurtes kogustes lämmastikku ja fosforit, viimastega luuakse soodsad tingimused vetikate vohamiseks. Kui taoline protsess jätkub endises ulatuses, suureneb kahjulike ühendite hulk vees, merevesi kaotab läbipaistvuse, organismid hukkuvad ning meri sureb. Seetõttu on väga oluline muuta otsustavalt tegevusi mere valgaladel. Põllumajanduslikku reostust on üleminekuga mahetootmisele võimalik usaldusväärselt vähendada. Eeltoodu on analüütiliselt kindlaks tehtud EL Interreg projektis „Läänemere piirkonna ökoloogiline taaskasutav põllumajandus ja ühiskond“ (Baltic Ecological Recycling Agriculture and Society (BERAS) Implementation, 2010-2013) (www.beras.eu). Projekt hõlmab 25 partnerit kõigist üheksast Läänemerd ümbritsevast riigist ning Norrast. Partnerite seas on nii ülikoole, uurimisinstituute, kohalikke omavalitsusi kui ka valitsusväliseid organisatsioone. Projekti juhib Rootsi Södertomi ülikool. Eestist on partnereiks Eesti Maaülikool Mahekeskusega ning Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus. Projekti kohaselt pakub parima arenduslahenduse mahe- ehk ökoloogiline kohalikel taastuvatel ressurssidel põhinev segatootmine, kus taimekasvatus põhineb mahekülvikorral ning loomad saavad vajadusepäraselt toituda karjamaadel ja kogu vajalik loomasööt toodetakse kohapeal. Nii tagatakse looma- ja taimekasvatuse tasakaalustatud areng. Kompostitud sõnnik ja muu orgaaniline materjal viiakse põllule, suunates toitained sel moel taasringlusse. Printsiibiks on olla isevarustav, välistest ressurssidest sõltumatu. Toodang töödeldakse ja turustatakse võimalikult kohapeal. Nõnda kujundatakse kohalikud jätkusuutlikud toiduvõrgustikud, mis talitlevad suhteliselt suletud tsüklitena põhinedes kohalikel taastuvatel loodusressurssidel ühendades tihedalt tootjad tarbijatega. Kuivõrd kogu toiduahel tootjast tarbijani on omavahel tihedalt seotud, kõik lülid toetavad üksteist olles keskkonnateadlikud, siis tarbitakse loodusressursse väga säästlikult. Projekti eesmärgiks ongi mahepõllumajanduse ja sellele toetuvate kohalike toiduvõrgustike arendamisele kaasa aitamine. Projekti jooksul koostatakse hariduslikke materjale talunikele, töötlejatele, turustajatele ning erinevatele tarbijate gruppidele, tehakse vastavaid seminare ning koolitusi. Tähtis on anda teadmisi, kuidas minna üle ökoloogilisele tootmisviisile. Et tootmist toetaks turg on vajalik kõigi järgnevate toiduahela lülide teadlikkuse ning tegutsemise võimekuse tõstmine. Oluline on leida ka poliitilisi mehhanisme, mis toetaksid ökoloogilisema eluviisi arendamist. Nii ongi projekti üheks lõppeesmärgiks teha ettepanekuid Läänemere hea seisundi eest seisvale Läänemere riikide ühendusele – HELCOM-ile. Projekti eesmärkide elluviimiseks on kõigis Läänemere riikides juba käivitunud nn kohalikud jätkusuutliku toiduvõrgustiku keskused, mis moodustavad omavahel tiheda suhtlusvõrgustiku nii kogemuste kui materjalide vahetuseks. Keskused peaksid jätkama oma tegevusi ka peale projektiperioodi. Meie tingimustes on Eesti Maaülikooli Mahekeskus selliseks kohaliku mahetoidu edendamise keskuseks. Käesolev kohalikke mahepõllumajanduslikke teadusuuringute tulemusi tutvustav kogumik on mõeldud eelkõige mahetootjate teadlikkuse tõstmiseks ning on antud välja BERAS projekti toel. EMÜ professor Anne LuikKirje Teaduselt mahepõllumajandusele : konverentsi "Eesti mahepõllumajandus täna ja tulevikus" toimetised : [2014 : Tartu](Eesti Maaülikooli Mahekeskus, 2014) Eesti Maaülikool. Mahekeskus; Metspalu, Luule (toimetaja); Luik, Anne (toimetaja)Teaduse tulek mahepõllumajandusse. Teadusuuringud mahepõllumajanduse tarvis algasid üksikute teadlaste initsiatiivina möödunud sajandi 90-ndate keskel erinevate Eesti Teadusfondi ja teaduse sihtfinantseerimise projektide toel. Aastast 1993 uurisid tollases Eesti Põllumajandusülikoolis (praeguses Eesti Maaülikoolis (EMÜ-s) taimekaitse grupi teadlased Anne Luik, Külli Hiiesaar, Luule Metspalu ja Aare Kuusik erinevate kodumaiste taimede ekstraktide mõju ja kasutusvõimalusi taimekahjurite arvukuse piiramiseks. Arenes ka koostöö firmaga Trifolio-M GmbH Saksamaal troopilise neemipuu toimeainete katsetamiseks kahjuritõrjes, mis viis preparaadi NeemAzal T/S registreerimiseni mahetaimekaitse tarvis Eestis. Sama grupi liikmed uurisid ka erinevate taimede kooskasvatamise/segaviljeluse võimalusi erinevate kahjurite kahjustuse vältimiseks. Tulemustest lähtuvaid soovitusi levitati nii tootjatele (sh Mahepõllumajanduse Lehes) kui ka üliõpilastele õppetöös. Taimekaitse grupist Marika Mänd ja Ants-Johannes Martin asusid uurima tolmeldajate esinemist sõltuvalt maastikust ja taimekasvatusviisist, mis viis tänapäevase tolmeldajate seire väljakujunemiseni. 1998. a alustati taimekahjurite looduslike vaenlaste uuringuid erinevates kultuurides ja viljelusviisides. Esimene uuring tehti Maarjaheina talus Tartu lähedal Laevas, kus uuriti kasurputukate esinemist odrapõllul sõltuvalt ääreala taimkattest. Esimene otseselt mahepõllumajanduslik uurimisprojekt viidi läbi Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse eestvedamisel Põllumajandusministeeriumi poolt rahastatuna aastal 2000 kolmes mahetalus - Hartsmäe, Saidafarm ja Lauri-Antsu, kus Maaülikooli teadlaste kaasabil uuriti odra- ja nisusortide saagikust, alustati talude külvikordade sobivuse uurimist mullaviljakuse ja saagikust mõjutavate tegurite osas. Kahjuks jätkus sellele projektile rahastust vaid aastaks. Alates 2007. a on maheprojektide rahastamine Põllumajandusministeeriumi rakendusuuringute programmist hoogustanud mitmekesisemat teadustegevust Maaülikoolis. Projektides on selgitatud mullaomaduste parandamise võimalusi haljasväetiste, biosöe jt orgaaniliste väetistega, võrdlevalt mahe- ja tavatoorme (piim, aedviljad) kvaliteeti, eri kultuuride sortide kahjustuskindlust, lammaste ja lüpsilehmade söötmise optimeerimist, marja- ja puuviljakasvatuse tehnoloogiate jms täiustamist. 2008. a alustati pikaajalise viieväljase mahe- ja tavaviljelussüsteemide võrdluskatsega, mis on haaratud rahvusvahelistesse uurimisprojektidesse. 2008. a asutati Eesti Maaülikooli Mahekeskus koondamaks ülikoolis erinevate valdkondade teadlasi süsteemsete maheuuringute läbiviimiseks ja maheuuringute tulemuste laiaulatuslikumaks levitamiseks ning oma nõukodade kaudu ka uuringute suunamiseks Eestis. Innustamaks ja ergutamaks mahepõllumajanduslikku teadustööd EMÜ-s loodi keskuses Anne Luige algatusel ja esmapanusel mahestipendiumi fond. Stipendiume jagatakse parima bakalaureuse- ja magistritöö autoritele ning noorteadlasele avaldatud teadusartiklite eest. Jõgeva Sordiaretuse Instituudis alustati maheuuringutega köögiviljanduses Ingrid Benderi ning teraviljade sordikatsetustes Ilmar Tamme eestvedamisel uue aastatuhande esimestel aastatel. Esimene otseselt maheuuringuteks määratud projekt saadi alles 2008. a selgitamaks tera- ja kaunviljade ning õlikultuuride sorte mahepõllumajanduse tarbeks. Käesoleval ajal ollakse partnerid rahvusvahelistes mahesordiaretuse projektides. Eesti Maaviljeluse Instituut koostöös Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooliga alustas 2007. a mahe- ja tavakülvikorra katsega, kus Malle Järvani juhtimisel uuritakse nii mullaomadusi kui ka kultuuride saagikust. Lisaks sellele on instituudis erinevate teadlaste poolt selgitatud maheviljelusse sobivaid agrotehnoloogilisi võtteid. Praegu on Jõgeva Sordiaretuse Instituut ja Eesti Maaviljeluse Instituut ühinenud Eesti Taimekasvatuse Instituudiks, kus jätkub senine töö. Põllumajandusuuringute Keskus rajas Karli Sepa juhendamisel Kuusikul 2003. a külvikorrakatsed põllumajandusliku keskkonnatoetuse hindamise meetme tarvis. Katsetulemused on väärtuslikud ka tootjatele oma kasvatustehnoloogiate hindamisel. Kõiki uurimistulemusi on pidevalt tutvustatud nii koolituste kui ka erinevate ürituste ja publikatsioonide kaudu. 2009. a korraldasid NJF (Põhjamaade Põllumajandusteadlaste Ühendus), Eesti Maaülikool, Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus ja Põllumajandusministeerium Eestis I rahvusvahelise mahepõllumajanduse teaduskonverentsi „Fostering healthy food systems through organic agriculture - Focus on Nordic-Baltic Region“, kus viiendik 126 ettekandest tuli juba Eesti teadlastelt. Konverentsi artiklid avaldati ajakirja Agronomy Research kaheköitelises mahepõllumajanduse väljaandes. 2012. a konverents „Teaduselt mahepõllumajandusele“ oli suunatud otse tootjatele nende teadlikkuse tõstmiseks, ka selle konverentsiga kaasnes ülevaatlik maheteadusuuringute kogumik. Mahepõllumajanduse alaste teadusuuringute kohta on koondatud info EMÜ Mahekeskuse veebilehele mahekeskus.emu.ee. Siiani on teadustugi mahepõllumajandusele olnud siiski liialt napp, kattes vaid põgusalt üksikud valdkondi. Edasine arendamine eeldab laialdasemat teadustuge, sest kogu põllumajandus vajab jätkusuutlikkuseks ökoloogilist intensiivistamist. Ökosüsteemi kõiki erinevaid teenuseid hõlmavad kompleksuuringud on vajalikud kestliku põllumajandustootmise tarvis, selleks on eriti olulised igakülgsed uuringud pikaajalistes põldkatsetes. Anne Luik, Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituutKirje Teaduselt mahepõllumajandusele : konverentsi „Mahepõllumajandus ja keskkond“ toimetised : [2017 : Tartu](Eesti Maaülikooli Mahekeskus, 2017) Eesti Maaülikool. Mahekeskus; Metspalu, Luule (toimetaja); Luik, Anne (toimetaja); Peetsmann, Elen (toimetaja)See on kolmas mahetootjatele suunatud eelretsenseeritud artiklite kogumik. Toimetised antakse välja mahekonverentsi raames ja selles tutvustatakse aastatel 2014–2017 läbi viidud mahepõllumajanduse alaste uuringute tulemusi.Kirje Teaduselt mahepõllumajandusele : toimetised : [2019 : Tartu](SA Eesti Maaülikooli Mahekeskus, 2019) Eesti Maaülikool. Mahekeskus; Eesti Maaülikool. Mahekeskus; Metspalu, Luule (toimetaja); Luik, Anne (toimetaja)Eesti mahepõllumajandus tähistab tänavu oma kolmekümnendat tegevusaastat. Praeguseks katab mahemaa juba pisut enam kui viiendikku meie põllumajandusmaast. Iga algus on raske, kuid alustajad alati südid. Nii on olnud ka aastal 1989 mahepõllumajandusliikumisele alusepanija Eesti Biodünaamika Ühinguga (EBÜ), milles ühe asutajaliikmena ning ideoloogilise isana on olnud väga suur ja tänuväärne roll Arvo Purgal. Tema kõrval samuti Juhan Särgaval. Nende toel sündis 1997. aastal ka Eesti esimene mahepõllumajanduse seadus. Teadmisi toodi sisse välismaal õppides ja välismaiste konsulentide abiga siin kohapeal koolitusi tehes ning mahetootjate arvukus tõusis. EBÜ lõi vajalikud regulatsioonid ja kontrollsüsteemi. Kohalike tootjate baasil kujunesid paikkondlikud tootjate ühendused. Uue suure hoo andis arengusse mahetoetuse riikliku süsteemi rakendamine 2000. aastal. Mahetootmise ja -toodete usaldusväärsust tõstis riikliku kontrollsüsteemi paikapanek 2001. aastal. Selle loomises mängis olulist rolli Eve Ader. Nii tootmise kui maheturu arendamine nõuab kogu aeg uusi teadmisi. Alates 1996. aastast on järjepidevalt tootjateni viinud nii välis- kui kodumaist mahepõllumajanduse alast teavet Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse poolt väsimatu püsitoimetaja Merit Miku toimetatav „Mahepõllumajanduse Leht“. Aastast 2000 on nii kirjasõnas kui erinevate koolituste, õppereiside jms kaudu laiaulatuslikult teadmisi levitanud Airi Vetemaa energilisel eestvedamisel Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus. Teavitustegevused on olnud rahastatud nii põllumajandusministeeriumi (maaeluministeeriumi) kui erinevate projektide toel. Aastal 2008 loodud Eesti Maaülikooli Mahekeskus püüab nii ülikooli sees kui ka eri teadusasutuste vahel tuua kokku teaduse tegijaid mahepõllumajanduse vallas ning viia nende loodud teadmisi erinevatel viisidel nii mahevaldkondades tegutsejateni kui laiema publikumini, saades samas tagasisidet ka teaduse poolele. Neid tegevusi on enam kui kümme aastat südilt juhtinud Elen Peetsmann, kes on ka teadmussiirde pikaajalise programmi juhiks mahepõllumajanduse valdkonnas. Käesolev teadusartiklite kogumik on alates 2012 aastast juba neljas, kus tutvustatakse aastatel 2017–2019 läbi viidud mahepõllumajanduse alaste uuringute tulemusi, näidates, et nendega on kaetud üksnes osa valdkondi. Tegijad vajavad aga laiemat pilti. Loodame selleks teadustegevuse edasist, senisest ulatuslikumat rahastamist. Anne Luik, Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituutKirje Põllumajandus ja keskkond : toimetised 2021(Eesti Maaülikooli Mahekeskus, 2021) Eesti Maaülikool. Mahekeskus; Metspalu, Luule (toimetaja); Luik, Anne (toimetaja); Talgre, Liina (toimetaja)Kogumik ilmub konverentsi „Põllumajandus ja keskkond 2021“ raames.Kirje Teaduselt mahepõllumajandusele : toimetised : [2022 : Tartu](SA Eesti Maaülikooli Mahekeskus, 2022) Eesti Maaülikool. Mahekeskus; Eesti Maaülikool. Mahekeskus; Metspalu, Luule (toimetaja); Luik, Anne (toimetaja); Talgre, Liina (toimetaja); Peetsmann, Elen (toimetaja)Eestis hõlmab mahepõllumajandusmaa juba 23% põllumaast. Kuidas aga toota võimalikult loodusega tasakaalus ja mitmekesiselt, tagades kõik maheturu vajadused ning taimetoitainete agroökoloogiliselt tasakaalustatud ringluse, sellele tuleb meie teadustugi pisitasa järele. Uued Euroopa Liidu strateegiad nii „talust taldrikul“ kui „elurikkuse strateegia“ eeldavad aga kogu toidusüsteemi terviklikku käsitlust ja arendamist. Kümme aastat tagasi (2012) alustasime mahekogumiku „Teaduselt mahepõllumajandusele“ väljaandmist, käesolev on selles seerias viies. Põhiliselt on kogumike artiklid hõlmanud toidusüsteemi üksikaspekte, suures osas on välja jäänud mahetoidu turu probleemistik. Heameel on siiski nentida, et igas väljaandes on tutvustatud väga vajalikke uurimustulemusi mullaviljakuse parandamise võimaluste osas: külvikorra mitmekesistamine vahekultuuridega, segukülvide kasutamine, orgaanilised väetised jm, mis on tootjaile ju suhteliselt kergesti juurutatavad. Lugejateni on toodud ka uute keskkonnasäästlike preparaatide kasutamisel saadud tulemusi, tutvustatud uusi tõrjemeetodeid. Teavitatud on uutest kahjuritest ja haigustest Eestimaa aedades ja põldudel. Käesolevas kogumikus on uudsena toodud teave selle kohta, kuidas on võimalik viljapuuaeda uuendada kohalike ressurssidega – vana aia freesitud kändude ja haljasväetiste abil. Nii saab tootja omal jõul rajada uue aia kasutades olemasolevat taimset jääki ja isekasvavat haljasväetist, sõltumata sisse toodavaist välistest sisenditest. Mahe- ja tavakasvatuse võrdluskatsete tulemusi on esitatud nii põllukultuuride kui ka puu- ja köögiviljade kohta. Võrdluskatsete tulemused on toonud esile maheviljeluse positiivse mõju nii saagile kui saagi kvaliteedile. Alati on kogumikes olnud mahukaid artikleid taimehaiguste uuringutest. On leitud, et mitmekesisem viljelusviis külvikorda lisatud vahekultuuride abil pärsib mitmetel kultuuridel haiguste esinemist ja tõstab mullas elurikkust. Elurikkus nii tootmise ümber kui tootja valikul külvikorras (kultuuride/sortide mitmekesisuses) ning kasvatuse kombinatsioonides on aga mahetootmise edasise arengu võtmeküsimus, sest see mängib otsustavat osa nii taime tervise, mullaelustiku kui ka mullaviljakuse tagamisel. Tootjate teadlikkus elurikkuse rolli ning suurendamise võimaluste osas on siiski veel madal. Käesolevas kogumikus esitatud uurimuste tulemustest järeldub, et võrreldes teiste tootmistüüpidega motiveeris mahetootjaid keskkonnasõbralikult majandama enim küll vajadus säilitada looduskeskkond tulevastele põlvedele, kuid ise rakendatakse selleks meetmeid siiski tagasihoidlikult nt. kolmandikul küsimustikule vastajaist puudusid põldudel elurikkuse talitlusteks olulised mitmekesised äärealad. Teadlikkuse tõstmiseks on vaja rohkem kompleksseid mahekatseid, kus tuuakse selgelt esile elurikkuse roll nii saagi kujunemisele kui kvaliteedile ja looduse talitluseks vajalike toiduahelate toimimisele. Tootjate teadlikkuse tõstmise üheks olulisemaks osaks ongi vajadus oma silmaga näha katseid ning veenduda nende tulemustes. Niisugused katsed veenavad ka tarbijaid nii keskkonnahoiu, mahetootmise kui toidu kvaliteedi suhtes. Tarbimise ja tarbija uuringud sh tarbija kasvatus mõjutavad aga tootmise edenemist. Tähtis on kõigini viia arusaam, et kohalik mahetoit on toidu julgeoleku tagatis, sest edendades elurikkust ning kasutades tasakaalustatult kohalikke taastuvaid ressursse, saab meie toidutootmine muutuda sõltumatuks välistest sisse toodavatest sisenditest. Aastate jooksul püüdsime kogumikke avaldades kaasa aidata teadlaste ja põllumeeste vaheliste sidemete tugevdamisele. Kogumikke kokku seadnud ja neid trükivalmis sättinud toimkond sellega lõpetab ning tänab kõiki autoreid. Järgmise kogumiku paneb kokku juba uus meeskond. Soovime neile edu.Kirje Põllumajandus ja keskkond : toimetised 2023(Eesti Maaülikool, 2023) Eesti Maaülikool; Lillak, Rein (toimetaja); Toom, Merili (toimetaja); Talgre, Liina (toimetaja); Peetsmann, Elen (toimetaja)Globaalne põllumajandus on jõudnud ristteele. Viimastel aastakümnetel on põllumajanduse tootlikkus oluliselt suurenenud. Samas on see avaldanud negatiivset mõju keskkonnale ja inimeste tervisele. Saagikuse suurendamine on käinud käsikäes intensiivse väetamise, niisutamise ja pestitsiidide kasutamisega. Maailma Looduse Fondi andmetel on pestitsiidide ja väetiste kasutamine põllumajandusettevõtetes viimase 50 aasta jooksul suurenenud 26 korda ning sellel on olnud tõsised tagajärjed keskkonnale. Põllumajanduses kasutatavad keemilised pestitsiidid ja kunstväetised ei jää mitte ainult taimedesse, vaid ringlevad jääkidena ökosüsteemides ning jõuavad pinna- ja põhjavee kaudu meie toidulauale. Mulla degradeerumine, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, veereostus ja kliimamuutused on vaid mõned väljakutsed, millega seisame silmitsi. Maailma Looduse Fondi väitel on intensiivpõllumajandus ja -maakasutus põhjustanud maailmas peaaegu 60% ulatuses bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja on ühtlasi vastutav 30% kasvuhoonegaaside heitkoguste tootmise eest. Nende ja muude oluliste probleemidega võitlemiseks ja muutuste elluviimiseks võttis Euroopa Komisjon vastu elurikkuse ja talust taldrikule strateegiad, mis on aluseks Euroopa rohelisele kokkuleppele. Roheleppe raames peaks Euroopa Liidus taimekaitsevahendite kasutus aastaks 2030 vähenema 50%. See, kuidas meie toitu toodetakse ja tarbitakse, ei pea hävitama loodust ja elupaiku. Me saame vähendada agrokemikaalide kasutamist, süsinikdioksiidi heitkoguseid, toidu raiskamist ja kadu ning taastada looduse mitmekesisuse. Meie toidusüsteem võib pakkuda jätkusuutlikku, tervislikku ja taskukohast toitu kõigile. Seega tuleks edasi arendada keskkonnasõbralikke põllumajanduspraktikaid (nt taastavat põllumajandust, mahepõllumajandust, rakendada mitmekesiseid külvikordi, milles on kindel koht talvistel vahekultuuridel) ning mitte soodustada saakide suurendamist mistahes kuluga. Põllumajandussaaduste tootmine peab toimuma kooskõlas loodusega, suurendama mulla süsinikusisaldust, tasakaalustama saagikust, vähendama kliimamuutusi ja soodustama bioloogilist mitmekesisust. See on parim garantii toidujulgeoleku tagamiseks. Tootjate ja tarbijate keskkonnateadlikkuse tõstmiseks on vaja läbi pikaajaliste katsetulemuste tutvustamise viia inimesteni arusaam, et toitu on võimalik toota ka keskkonda säästes. Teadlikkust aitaks oluliselt tõsta erinevate seirete laialdane tutvustamine meedias. Käesolevas kogumikus kajastatakse erinevaid katse- ja seiretulemusi, mis on tootjate ja tarbijate keskkonnateadlikkuse tõstmiseks väga olulised.