Sirvi Autor "Zirnask, Kadri" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 2 2
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Erinevate faktorite mõju Eestis kasvatatavate lambatõugude lihajõudlusele ultraheliuuringute alusel(2012) Zirnask, Kadri; Piirsalu, Peep (juhendaja)Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli hinnata 2011. aastal Eestis uuritud erinevate aretusfarmide eluslammaste lihassilma läbimõõtu ning minimaalset ja maksimaalset rasvakihi paksust landel ultraheliuuringute alusel. Samuti uuriti erinevate faktorite mõju Eestis kasvatatavate lambatõugude lihajõudlusele. Uuringute põhjal püüti hinnata erinevate lambatõugude ja erineva verelisusega eesti tumedapealiste ning eesti valgepealiste lammaste liha kvaliteeti. Mõõtmised teostati üheteistkümnes aretuskarjas, millest viis olid eesti tumedapealiste ja kuus eesti valgepealiste lammaste karjad. Iga karja talled kaaluti ja nende kehamass (kg) korrigeeriti kasvuiibe põhjal lammaste jõudluskontrolli arvutiprogrammi abil 100 päeva vanusele. Tallede lihassilma läbimõõt (mm) ja minimaalne ja maksimaalne rasvakihi paksus (mm) mõõdeti Aquila Vet ultraheliaparaadiga landepiirkonnas umbes 5-10 cm selgroo ogajätkest allpool. Kõikidest mõõtmistulemustest koostati andmete koondtabel, mille põhjal analüüsiti erinevate tõugude lihajõudlust tabelarvutussüsteemis MS Excel olevate statistikafunktsioonide abil. Lihassilma läbimõõdu ning minimaalse ja maksimaalse rasvakihi paksuse mõõtmised teostati keskmiselt tallede 114 päeva vanuses (vanuse standardhälve 13 päeva). Farmis 9 olid talled keskmiselt 105 päeva vanused ja farmis 6 juba 136 päeva vanused. Toodi välja uuritud farmide viljakusnäitajad jõudluskontrolli andmete põhjal 2010. ja 2011. aastal ja võrreldi erinevate aastate tulemusi omavahel. Kuigi mõlemal aastal oli uuritud lammaste arv erinev, ei olnud sigimisnäitajates suuri erinevusi. Üsna sarnased olid uttede paaritamise ja poegimise näitajad, samuti keskmine viljakus. 2010. aastal paaritati kokku 1009 utte, kellest poegis 962 looma. 2011. aastal paaritati 1031 utte, kellest poegis 977. Keskmine viljakus oli 2010. aastal 1,73 ja 2011. aastal 1,76 talle poeginud ute kohta. Väike erinevus oli aga eesti tumedapealiste lammaste tiinestumise protsendis. 2010. aastal oli see ligikaudu 3 % väiksem kui 2011. aastal. Dispersioonanalüüsiga kontrolliti erinevate faktorite ( tõug, verelisus, farm, pesakonna suurus) mõju statistilist olulisust uuritavatele tunnustele (100 päeva kehamass, lihassilma läbimõõt, rasvakihi minimaalne ja maksimaalne paksus), kusjuures kasutati Anova Single Factor analüüsifunktsiooni. Suurema 100 päeva kehamassi (keskmiselt 30,59 kg ) ja lihassilmaga (keskmiselt 22,85 mm) olid valgepealised lambad (eesti valgepealine, teksel). Tumedapealistel tõugudel (eesti tumedapealine, suffolk) oli aga õhem rasvakiht. Leiti ka, et tõul on statistiliselt oluline mõju nii 100 päeva kehamassile kui ka lihassilma suurusele (P < 0,05). Verelisuste järgi olid keskmisest ( 29,34 kg) suurema 100 päeva kehamassiga 50-85 % verelisusega dala, dorseti ja 85-100 % verelisusega tekseli talled. Samuti oli nendel talledel ka kokkuvõttes keskmisest (21,84 mm) suurem lihassilma läbimõõt. Keskmisest väiksema lihassilma läbimõõduga olid 100 % verelisusega eesti tumedapealised ja 85-100 % verelisusega suffolki talled. Mainitud suffolki talledel oli ka kõige õhem rasvakiht, kuna nad kõik pärinesid ühes farmist ja neid peeti aastaringselt väljas. Dispersioonianalüüsi põhjal selgus, et ka farmil oli statistiliselt oluline mõju tallede 100 päeva kehamassile ja ka lihassilma suurusele (P < 0,05). Farmides, kus lambad said olla talveperioodil laudas, oli talledel suurem 100 päeva kehamass ja lihassilm. Ühes farmis, kus lambad olid aastaringselt väljas olid need näitajad teistega võrreldes märgatavalt väiksemad. Tulevikus oleks huvitav uurida võrdluseks ka teisi lambaid aastaringselt väljas pidavaid farme, siis saaks parema ülevaate selliste elutingimuste mõju kohta lihajõudlusele. Selgus, et pesakonna suurusel oli oluline mõju nii tallede 100 päeva kehamassile, kui lihassilma läbimõõdule ning rasva minimaalsele ja maksimaalsele paksusele landel (P < 0,05). Üldkeskmisest suurema 100 päeva kehamassi (29,34 kg) ja lihassilma läbimõõduga (21,84) olid kokkuvõttes üksiktalled (vastavalt 33,72 kg ja 23,23 mm). Üksiktalledel oli 100 päeva kehamass üle 5 kg ( 18,8% võrra) suurem kaksiktallede vastavast näitajast ning lihassilma läbimõõt üle 1,5 mm (7,9% võrra) suurem kui mitmiktallena sündinud eakaaslastel. Kaksik- ja kolmiktallede mõõtmistulemused olid üsna sarnased. Korrelatsioonanalüüsil leiti, et kasvu ja erinevatel lihajõudlusnäitajatel (100 päeva kehamass, lihassilma läbimõõt, minimaalne ja maksimaalne rasvakihi paksus) on omavahel positiivne seos. Kui tallel suureneb lihassilm, siis üldiselt pakseneb ka rasvakiht landel, sest 100 päeva kehamassi ja lihassilma läbimõõdu vahel oli tugev positiivne seos (+0,75). See näitab, et kui lambakasvataja teeb valiku 100 päeva kehamassi fenotüübilise (100 päeva kehamass) või genotüübilise (100 päeva kehamassi hinnatud aretusväärtus) näitaja alusel, suurendab ta sellega lammaste lihassilma suurust karjas. Tänapäeval kogutakse jõudluskontrollis lammaste aretustöö tarbeks üha vähem tunnuseid ja registreeritakse neist olulisemad (tallede 100 päeva kehamass, uttede sigimisnäitajad). Käesoleva uurimustöö põhjal saab järeldada, et talle 100 päeva kehamass mõjutab oluliselt lihassilma läbimõõtu ja sellest tulenevalt ka lammaste lihakehade kvaliteeti. Tulevikus võiks mõõtmistulemustele lisada lihakehade tapajärgsed uuringud, et teada saada lihassilma suuruse ja rasvakihi paksuse seoseid lihakeha koostisega. Faktoritest mõjutasid tallede 100 päeva kehamassi ja lihassilma läbimõõtu lamba tõug, farm ja pesakonna suurus.Kirje Maisisilo lüpsilehmade ratsioonis(2014) Zirnask, Kadri; Olt, Andres (juhendaja); Kärt, Olav (juhendaja)Magistritöö keskendub Eesti piimalehmadele söödetava maisisilo toiteväärtuse ning seeduvuse uurimisele. Käesolevas töös uuriti 2012. aastal kasvatatud ja sileeritud erinevate maisisilo partiide keemilist koostis ja toiteväärtust, et leida seoseid maisisilo keemilise koostise ja kasvuaegse efektiivsete temperatuuride summa vahel. Uurimismaterjaliks olid kümnest Eesti eri piirkonnas asuvast põllumajandusettevõtest pärinevad maisisilo proovid. Kõikidest silodest võeti ligikaudu 3 kg suurused proovid, millest määrati keemiline koostis, toiteväärtus ning in sacco katsetega erinevate toitainete lõhustuvus veise vatsas. Uurimuses kasutatavad söödaproovid analüüsiti EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmisosakonna söötade ja ainevahetuse uurimiselaboratooriumis üldtunnustatud metoodikate järgi. In sacco katse viidi läbi kahe vatsafistuliga varustatud lehmaga Eerika katsefarmis. Töö tulemused: • Maisisilo on energiarikas sööt, millega saab, tänu maisisilo suurele tärklisesisaldusele, asendada lüpsilehmade ratsioonis kuni 50% teraviljast iga söödetud maisisilo kuivaine kilogrammi kohta. • Maisisilo toitainete seeduvust vatsas mõjutab vegetatsioonistaadium. Katsetes korreleerus efektiivsete temperatuuride summa hästi kuivaine (P = 0,0165), toorproteiini ( P = 0,0125) ja tärklise (P = 0,0125) potentsiaalse lõhustuvusega vatsas. • Kasvuaegsete efektiivsete temperatuuride summa suurenedes suureneb ka maisisilo kuivainesisaldus (r = 0,63), kuigi seos polnud antud valimi juures statistiliselt oluline (P = 0,0509). Kasvuaegsete efektiivsete temperatuuride summa ei avalda olulist mõju silo tärklise- ning energiasisaldusele. • Kasvuaegsete efektiivsete temperatuuride summa korreleerub statistiliselt oluliselt maisisilo toorkiusisaldusega, mis vegetatsioonistaadiumi edenedes tervikkoristatud maisis väheneb. • Maisisilo kuivainesisalduse suurenedes suureneb silo energiasisaldus (P = 0,0378), ning vähenevad proteiini- (P = 0,0214) ja toorkiusisaldused (P = 0,0001). • Maisisilo keemilist koostist ja toiteväärtus mõjutab sort, mille otsest mõju antud katses ei uuritud, kuid selgitab mitmete näitajate vahelist, oodatust nõrgemat seost. Tööst lähtuvalt vajab edasist uurimist: 1. Eestis kasvatatavate maisisortide mõju silo keemilisele koostisele, toiteväärtusele ning seeduvusele seedekanali eri osades. 2. Väetamise, eelkõige vedelsõnniku mõju maisisilo keemilisele koostisele ja toiteväärtusele. 3. Optimaalse maisisilo ja rohusilo vahekorra leidmine lehmade söödaratsioonis.
