Sirvi Autor "Zimmermann, Veiko" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 1 1
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Kõrgepinge õhuliinide tõrke- ja varustuskindluse suurendamine kaitsevööndite hoolduse tulemusel(2013) Zimmermann, VeikoTöö käigus on uuritud Eesti kõrgepingevõrgus toimunud rikkeid ning selgitatud välja, et rikete koguarvust moodustavad puude ja võsa poolt põhjustatud rikked võrdlemisi väikse osa ning valdava enamuse liinide väljalülitumistest on põhjustatud isolaatorite ülelöökide tulemusel. Enamjaolt on Eesti kõrgepingeliinidel toimuvad rikked mööduva iseloomuga ehk liin pingestatakse koheselt peale väljalülitumist ning elektrisüsteemi normaalne töö jätkub. Kuna puude poolt põhjustatud rikked on valdavalt püsiva iseloomuga, siis häirivad need suurel määral elektrienergia ülekandmist ja transiiti. Samuti selgus, et püsivaid rikkeid põhjustavatest teguritest ongi puudest põhjustatud rikked kõige enam levinud. Analüüsides Maa-ameti kaardirakendusi kasutades täpselt teadaolevaid rikkekohti mastide ja visangute kaudu, on ortofotodelt selgesti näha, et kõrgepingeliinidel toimunud rikked on suures seaduspärasuses liinikoridoride ebapiisava laiusega. Mitmetes kohtades on näha, et liinikoridoride laiendused piirnevad katastriüksustega, mis viitab probleemidele maaomanikega. Kuna rikkestatistika hõlmab 8 aasta jooksul toimunud rikkeid, siis on näha ka liinilõike, kus pärast rikke toimumist on teostatud ka liinikoridori laiendus ning hinnanguliselt on pärast seda uue rikke esinemise tõenäosus minimaalne. Samuti tuli ka välja, et vaadeldava perioodi alguses toimunud rikkekohas on endiselt laiendused tegemata ning on olemas reaalne võimalus rikke kordumiseks. Selgus, et 330 kV probleemsemad õhuliinid kulgevad Ida-Virumaalt Kesk- ja Lõuna-Eestisse ning kõige suurem on esinenud rikete tihedus Peipsi järve põhja- ja loodekaldal. Eesti elektrisüsteemis teostatakse liinikoridoride laiendusi valdavalt lageraiena, kus ideaaljuhul raiutakse mets kogu kaitsevööndi ulatuses. Kaitsevööndite hoolduse tõhustamiseks võiks Eesti kõrgepingevõrgus kasutada sarnaselt Soomele valikulist puude raiumist lähtudes põhimõttest, et eemaldatakse vaid need puud, millel on reaalne võimalus liinijuhtmeteni ulatuda. Antud valikulise raiumise miinuseks on küll asjaolu, et arvestada tuleb ka puude juurdekasvuga, kuid kuna valikulise raiega on võimalik liikuda piki õhuliini trassi edasi kiiremini, siis võiks selline lähenemine pakkuda võimalust liinitrasside kiiremaks korrastamiseks. Samuti võiks see kõigi eelduste kohaselt pakkuda suuremaid võimalusi jõudmaks kokkuleppele maaomanikega.