Andmebaasi logo

Sirvi Autor "Viltrop, Arvo (koostaja)" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2
  • Pisipilt
    Kirje
    Sigade Aafrika katku riskiprofiil Eestis
    (Eesti Maaülikool, 2011) Viltrop, Arvo (koostaja); Jeremejeva, Julia (koostaja); Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
    Sigade Aafrika katk (SAK) on väga kontagioosne ägedalt kulgev eriti ohtlik ja teatamiskohustuslik sigade viirushaigus, mida iseloomustavad palavik, hemorraagiline diatees, põletikulis-düstroofilised ning nekrootilised muutused elundites ja suur suremus (Alaots jt, 2006). Viirus võib väga kiiresti levida sigade populatsioonis otsese või kaudse kontakti teel. Viirus võib kaua aega püsida nakkusvõimelisena sealihas ja väliskeskkonnas. Sigade Aafrika katk esineb endeemilisena Aafrika metssigadel ja Ornithodoros puukides. SAK isolaadid võivad virulentsuse poolest varieeruda suure virulentsusega tüvedest, mis võivad põhjustada 100% lähedase suremuse, kuni madala virulentsusega tüvedeni, mis võivad olla raskesti diagnoositavad. Vaktsiin või viirus-spetsiifiline ravi puudub (Proceedings of CESPH, 2006, www.cfsph.iastate.edu). Esmakordselt kirjeldati SAK sarnast haigust 1903. a Lõuna-Aafrikas Euroopast sinna viidud sigadel. Kuni 1957. a oli haigus levinud ainult Aafrikas, peamiselt ekvaatorist lõuna pool asuvates maades. 1957. a aga avastati see Portugalis. 1960. a diagnoositi haigust Hispaanias, 1964. a Prantsusmaal ja Itaalias, 1971. a teatati haigusest Kuubal. Haigus on diagnoositud veel Belgias, Hollandis, Maltal, Brasiilias, Dominikaani Vabariigis. Tänapäeval on haigus levinud peamiselt Aafrikas. Viimase viie aasta jooksul on seda diagnoositud Euroopas: Itaalias (Sardiinia saar), Gruusias, Armeenias, Aserbaidžaanis ja Venemaal (Alaots jt, 2006; OIE, 2011). 2007. a Taga-Kaukaasiast alguse saanud epideemia jõudis 2009. a Venemaale, kus haigus on käesoleval ajal lõunaregioonides muutumas endeemiliseks levides nii mets- kui kodusigade populatsioonis. Üksikuid puhanguid on olnud ka Venemaa põhja- ja looderegioonides, muu hulgas Leningradi oblastis. Käesolev riskiprofiil on koostatud Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis põllumajandusministeeriumi tellimusel rakendusuuuringu „Ohtlike loomataudide ja zoonooside riskihinnangud Eestis“ raames. Selle eesmärk on selgitada, kas ja kuidas on võimalik sigade Aafrika katku levimine Eestisse, kas ja kuidas võib haigus Eesti sigade populatsioonis edasi levida ning millised on selle võimalikud tagajärjed. Riskiprofiil kirjeldab taudi levimise riskitegureid ja toob esile sellega seonduvad infolüngad. Ühtlasi antakse kvalitatiivne hinnang haiguse erinevate levikuteede (ohustsenaariumide) riskitasemele. Riskiprofiili koostamisel ja riski kvalitatiivsel hindamisel on lähtutud OIE käsiraamatus Handbook on Import Risk Analysis for Animals and Animal Products, Volume 1 (Murray et al., 2004) kirjeldatud metoodikast. Selle alusel hinnatakse haiguse riiki importimise ja selle edasi levimise tõenäosust ning sellega kaasnevaid bioloogilisi, keskkonda mõjutavaid ja majanduslikke tagajärgi. Riskihindamine koosneb neljast osast: - vallandumise hindamine; - eksponeeringu hindamine; - tagajärgede hindamine; - riskitaseme määramine. Riskiprofiili koostamisel on informatsiooniallikatena kasutatud asjakohast kirjandust, OIE andmebaase ning Veterinaar- ja Toiduameti järelevalvetegevuse käigus kogutud informatsiooni. Lisaks on võetud üksikutes küsimustes arvesse ekspertide arvamusi.
  • Pisipilt
    Kirje
    Sigade klassikalise katku riskiprofiil Eestis
    (Eesti Maaülikool, 2011) Viltrop, Arvo (koostaja); Jeremejeva, Julia (koostaja); Must, Külli (koostaja); Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
    Sigade klassikaline katk (SKK) on väga kontagioosne ägedalt kulgev eriti ohtlik ja teatamiskohustuslik sigade pestiviroos, mis iseloomustub ägeda kulu korral septitseemia, hemorraagilise diateesi ja suure suremusega, alaägeda ja kroonilise kulu korral aga sigimishäiretega emistel ja sekundaarse mikrofloora poolt põhjustatud krupoosse enterokoliidi ja kopsupõletikuga. Viirus võib väga kiiresti levida sigade populatsioonis otsese või kaudse kontakti teel. Viirus püsib soodsatel tingimustel nakkusvõimelisena sealihas ja sellest valmistatud toodetes. Tänapäeval levib haigus endeemilisena metssigadel mitmes Lääne- ja Lõuna-Euroopa riigis. Venemaal esineb haigust nii kodu- kui metssigadel. Käesoleval aastal olid SKK puhangud Leedus Kaunase piirkonna seakasvatusettevõtetes. Eestis registreeriti viimane SKK puhang 1994. a jaanuaris Viljandimaal. Käesolev riskiprofiil on koostatud Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis põllumajandusministeeriumi tellimusel rakendusuuuringu „Ohtlike loomataudide ja zoonooside riskihinnangud Eestis“ raames. Selle eesmärk on selgitada, kas ja kuidas on võimalik sigade klassikalise katku levimine Eestisse, kas ja kuidas võib haigus Eesti sigade populatsioonis edasi levida ning millised on selle võimalikud tagajärjed. Ühtlasi on kirjeldatud sigade liikumist sigalast sigalasse kasutades võrgustikuanalüüsi meetodeid ning analüüsitud rakendatud seireuuringute efektiivsust võimaliku nakkuse avastamisel. Riskiprofiil kirjeldab taudi levimise riskitegureid ja toob esile sellega seonduvad infolüngad. Ühtlasi antakse kvalitatiivne hinnang haiguse erinevate levikuteede (ohustsenaariumide) riskitasemele. Riskiprofiili koostamisel ja riski kvalitatiivsel hindamisel on lähtutud Maailma Loomatervise Organisatsiooni (OIE) käsiraamatus Handbook on Import Risk Analysis for Animals and Animal Products, Volume 1, (Murray et al., 2004) kirjeldatud metoodikast. Selle alusel hinnatakse haiguse riiki importimise ja selle edasi levimise tõenäosust ning sellega kaasnevaid bioloogilisi, keskkonda mõjutavaid ja majanduslikke tagajärgi. Riskiprofiili koostamisel on informatsiooni allikatena kasutatud asjakohast kirjandust, OIE andmebaase ning Veterinaar- ja Toiduameti järelevalvetegevuse käigus kogutud informatsiooni. Lisaks on võetud üksikutes küsimustes arvesse ekspertide arvamusi. Käesoleva riskiprofiili koostamisel on tuginetud 2011. a sigade Aafrika katku (SAK) riskiprofiili koostamise käigus tehtud analüüsile (Sigade Aafrika katku riskiprofiil Eestis, EMÜ, Tartu, 2011), kuna vallandumise tegurid ja eksponeeringu laad on neil kahel infektsioonil sarnased.