Sirvi Autor "Viira, Ants-Hannes (toimetaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 3 3
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Agraarökonoomika aastakoosolek 2018 : Kas kriis on seljatatud?(Eesti Maaülikool, 2018) Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituut; Viira, Ants-Hannes (toimetaja)Käesolev artiklikogumik võtab kokku 16. veebruaril 2018. aastal Eesti Maaülikoolis toimunud agraarökonoomika aastakoosoleku ettekanded. Mõte sellise kokkusaamise korraldamiseks tekkis mul 2017. aasta suvel ämma-äia juures maal muru niites. Tegime koos Eesti Konjunktuuriinstituudi kolleegidega parasjagu ELi ühise põllumajanduspoliitika tulevikuanalüüsi uuringut. Erinevate töörühmade ja asutustega koostöös korraldatavad uuringud on viimastel aastatel saanud normiks. Maamajanduse, põllumajanduse ja toiduvaldkonna ökonomiste ning analüütikuid töötab Eesti Maaülikoolis, Põllumajandusuuringute Keskuses, Eesti Konjunktuuriinstituudis, Maaeluministeeriumis, Statistikaametis, põllumajanduse ja toiduainetööstuse erialaorganisatsioonides, pankades, ettevõtetes jne. See tähendab, et kohtume, vaidleme, arutame ja püüame leida lahendusi oma kolleegidega nii erinevate projektide raames, seminaridel, konverentsidel kui ka foorumitel. Enamasti anname oma sisendi teistesse valdkondadesse ja meil ei ole oma eriala asjatundjatega ühtki kokkusaamist, mille raames arutada maamajanduse ja põllumajandusega seotud majandusküsimusi, andmeprobleeme, metoodilisi lahendusi ning uusi tähtsaid uurimisteemasid. Kui keegi ei korralda sellist kokkusaamist, siis tuleb seda ise teha. Ja kus see siis veel peaks toimuma kui mitte Eesti Maaülikoolis! Aastad 2014–2016 olid Eesti põllumajanduses keerulised – Venemaa impordipiirangud, sigade Aafrika katku levik ning 30 aastat Euroopa Liidus ja 12 aastat Eestis piimatootmist reguleerinud piima turustuskvootide kaotamine mõjutasid väga tugevasti meie põllumajandussektorit. 2017. aasta oli põllumajandussaaduste turgudel küll parem, kuid vihmane suvi ja sügis rikkusid märkimisväärse osa põllukultuuride saagist. Seetõttu oli 2018. aasta agraarökonoomika aastakoosoleku teemaks „Kas kriis on seljatatud?“. Põllumajandusloendus viiakse läbi iga kümne aasta tagant, kuid iga kolme aasta järel teeb Statistikaamet põllumajanduse struktuuriuuringu. Kogumiku esimeses artiklis annab Eve Valdvee Statistikaametist ülevaate põllumajanduslike majapidamiste struktuuris ja tootmises toimunud muutustest aastatel 2013–2017. Sellest, kuidas on põllumajandussektoril tervikuna läinud igal aastal, annab teavet põllumajanduse majanduslik arvepidamine. Katre Kirt Maaeluministeeriumist analüüsib oma artiklis Eesti põllumajanduse arengut aastatel 2008–2017 ja arengu kitsaskohti just põllumajanduse majandusliku arvepidamise andmestiku alusel. Mikrotasandil, erinevate tootmistüüpide ja suurusgruppide kaupa saab põllumajanduslike majapidamiste arengut analüüsida põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasi (FADN) alusel. Marju Aamisepp Põllumajandusuuringute Keskusest teeb oma artiklis ülevaate põllumajandustootjate majandustulemustest aastatel 2014–2016. Põllumajandustootjate majandustulemused sõltuvad väga palju sellest, millised on toodangu kokkuostuhinnad. Põllumajandustootja ja tarbija vahele jäävad nii toiduainetööstus kui ka hulgi- ja jaekaubandus. Hinnamarginaalid ja jõuvahekorrad selles tarneahelas on samuti pidevas muutumises. Eveli Naaris Maaeluministeeriumist analüüsib oma artiklis, kuidas on põllumajandustoodangu hinnad mõjutanud põllumajandussaaduste ja toidukaupade väliskaubandust ning toiduainetööstuse majandustulemusi aastatel 2015–2017. Põllumajandustootja enamasti ei kontrolli toodangu müügihinda. Seetõttu on tootmiskulude optimeerimine ja minimeerimine põllumajandustootjate jaoks üks majandusliku jätkusuutlikkuse võti. Oma kulude minimeerimiseks ja kasumi suurendamiseks on otstarbekas võrrelda oma tegevust teiste sarnaste ettevõtete tegevusega. Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi doktorant Aadi Remmik selgitab oma artiklis, kuidas tulemusmõõdikud aitavad piimatootjatel langetada majandusotsuseid. Põllumajanduse mõju keskkonnale on üha suureneva avaliku huvi objekt. Ka põllumajanduspoliitika on üha enam keskkonnapoliitika. See tähendab, et põllumajanduse arenguga seotud majandusanalüüsid peavad üha enam kätkema ka keskkonnaalaseid tegureid ja mõõdikuid. Mati Mõtte Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudist kirjutab sellest, kuidas kujundada veekaitsemeetmeid nii, et põllumajandustootmise konkurentsivõime ei kannataks. Viimaste aastate kriisid on andnud palju tööd ka põllumajandustootjate erialaorganisatsioonidele. Ikka ja jälle tuleb kriiside mõju ning ohtlikkust selgitada nii avalikkusele, ametnikele kui ka poliitikutele. Roomet Sõrmus Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojast kirjutab oma artiklis sellest, millised on viimaste aastate õppetunnid kriiside juhtimiseks ja riskide maandamiseks. Kogumiku kokkuvõtteks kirjutan sellest, milline võiks olla ühise põllumajanduspoliitika tulevik üha komplekssemaks muutuvas konkurentsikeskkonnas ning arvesse võttes üha tähtsamaks muutuvat keskkonnahoiu ja kliimamuutuste aspekti. Põimitud probleemid esitavad väljakutse ka maamajanduse, põllumajanduse ja toidusektori majandusanalüütikutele, kellel tuleb üha enam kasutada kompleksseid analüüsimeetodeid. Loodan, et 2018. aasta agraarökonoomika aastakoosolek andis kõigile osalejatele mõtteainet ja indu ning loodan, et 2018. aasta uuringute tähtsamaid tulemusi ja tulevikuväljakutseid saame taas arutada 2019. aasta agraarökonoomika aastakoosolekul. Ants-Hannes Viira Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktorKirje Eesti põllumajandus ja toit 2030 : piima-, liha-, teravilja- ja aiandussektori ning töötleva tööstuse arengukava 2020–2030 : kokkuvõte(Eesti Maaeluministeerium, 2020) Eesti Maaeluministeerium; Viira, Ants-Hannes (toimetaja); Aro, Kersti (toimetaja)Eelmisel sajandil oli kogu maailmas toidutootmise põhieesmärk toiduga kindlustatuse tagamine. Praeguseks on toidutootmine muutunud nõudluskeskseks ja ettevõtjad peavad kiiresti mõistma ning täitma tarbijate vajadusi ja ühiskondlikke ootusi. Eesti põllumajandus- ja toidusektor on igapäevase toidujulgeoleku tagamisel strateegiliselt tähtis. Põllumajandusmaa ja mets on kaalukas ressurss, mille kasutamine annab riigile võimaluse biomajanduse arendamiseks, majanduskasvu soodustamiseks, riigieelarve tulude suurendamiseks, ekspordi kasvatamiseks ja töökohtade kindlustamiseks maapiirkonnas. Põllumajandus annab umbes 1–2% Eestis loodud lisandväärtusest ja selles valdkonnas töötab 2% hõivatutest. Toidutööstuses töötab samuti umbes 2% hõivatutest ja see annab 2% lisandväärtusest. Põllumajanduse kogutoodangust moodustavad suurima osa piim (28%), teravili, kaunvili ja õliseemned (24%). Veised, sead, lambad ja kitsed ning linnud annavad 21%, kartul, puu- ja köögivili, lillekasvatus ning puukoolid 8% põllumajanduse kogutoodangust. Toidutööstus annab 13% töötleva tööstuse lisandväärtusest ning suurima osa moodustab piima- ja lihatööstuse (vastavalt 24% ja 19%) toodang. Eesti põllumajandus ja toidutööstus on ekspordikesksed tegevusalad, andes umbes 8% Eesti kaupade koguekspordist. Euroopa Liiduga (EL) liitumisest saadik on eksport pidevalt suurenenud, samas on väliskaubanduse puudujääk toidukaupade osas püsinud. Isevarustatus on tagatud teravilja, piima ja piimatoodete ning õliseemnete osas. Kuigi viimastel aastatel on toidukaupu eksporditud rohkem kui sajasse erinevasse riiki, on valdavad sihtturud lähiriigid Soome, Läti, Leedu ja Rootsi. Suurima panuse eksporti annavad piimasektor (21%), teraviljasektor (12%) ja kalasektor (10%). Viimase 15 aasta jooksul on Eesti põllumajandus teinud suure arenguhüppe. ELi ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on pakkunud suhteliselt stabiilset majanduskeskkonda kodumaise põllumajanduse arendamiseks ja julgustanud ettevõtjaid tegema mahukaid investeeringu tootmise ajakohastamiseks, ressursitõhususe suurendamiseks ja keskkonnahoiu parandamiseks. Esmatootmise märksõna on liikumine n-ö täppistootmise suunas. Nii nagu teisteski majandusharudes ootab tulevikus ees taime- ja loomakasvatuse ulatuslik digiteerimine, mis saab põhineda sektoris kasutataval väga moodsal tehnoloogial ning ettevõtjate uuendusvalmidusel. Toidutööstuse areng ei ole võrreldes põllumajandussektoriga olnud nii kiire. Ettevõtjad on investeerinud uutesse seadmetesse ja toonud turule uusi tooteid, kuid uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on olnud tagasihoidlik. Suhteliselt jõulise arenguhüppe on teinud toidu väiketootjad, pakkudes nii traditsioonilisi kui ka uuenduslikke, põhiliselt käsitööna valminud tooteid. See rikastab Eesti tarbija toidulauda ja annab tööd kohalikule kogukonnale. Eesti põllumajandus- ja toidusektor peab muutuma väärtusahelas tooraine tootjast tootearendajaks, kes suudab müüa suurema lisandväärtusega ning töödeldud lõpptooteid. Selle kõrval vajab põllumajandus- ja toidusektor tuge kohanemiseks erinevate rahvusvaheliste kokkulepete ning nõuetega. Põllumajandus- ja toidusektori arengu ning edu alus on lähenemine, mille käigus toimub koostöö ettevõtete, teadus- ja haridussektori, kohalike kogukondade ning otsustajate vahel. Nii maaelu kui ka biomajanduse valdkondade arendamine vajab pikaajalist visiooni, terviklikku ja strateegilist lähenemist ning stabiilseid poliitilisi raamtingimusi. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja eestvedamisel valminud arengukava „Eesti põllumajandus ja toit 2030“ (EPT 2030) elluviimise õnnestumise eeldus on selle sidusus riikliku arengukavaga „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“ (PõKa 2030). EPT 2020 annab edasi eelkõige ettevõtjate vaate ja ootused valdkonna arengule ning eesmärkidele. PõKa 2030 loob EPT 2030 eesmärkide saavutamiseks eeldused ja raamtingimused.Kirje Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 : kokkuvõte(Eesti Maaeluministeerium, 2021) Eesti Maaeluministeerium; Viira, Ants-Hannes (toimetaja); Aro, Kersti (toimetaja)„Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“ (PõKa 2030) seob tervikuks põllumajanduse, kalanduse, vesiviljeluse, toiduainetööstuse ning maa- ja rannapiirkondade arengusuunad. Arengukava eesmärk on kaasa aidata nende valdkondade konkurentsivõime suurenemisele, toidujulgeolekule, maa- ja rannapiirkondade kestlikule arengule, heale taime- ja loomatervisele, muldade seisundi paranemisele, toiduohutusele ning puhta keskkonna ja liigilise mitmekesisuse säilimisele. Sellega loob PõKa 2030 neis valdkondades lisandväärtuse suurendamise eeldused, võttes arvesse biomajanduse, säästva arengu ja keskkonnaalaseid eesmärke, ning loob võimalusi valdkondadevaheliseks koostööks. Maailm meie ümber muutub kiiresti. Eesti põllumajanduse ja kalanduse kestlikkuse, arengu ja konkurentsivõime tagamiseks on oluline muuta paremaks kõigi osapoolte (ettevõtjad, avalik sektor, haridus-, teadus- ja arendusasutused, mittetulundusühingud jm) tööd ning parandada toodangu kvaliteeti. Arengukavas on eesmärkide saavutamiseks vajalikud sekkumised jagatud seetõttu kaheksa tegevussuuna vahel: põllumajanduskeskkond; taimetervis, loomade tervis ja heaolu; toiduohutus; kvaliteetsed sisendid põllumajanduses; põllumajandussaaduste tootmine, väärindamine ja turustamine; maa- ja rannapiirkonna areng; teadus ja innovatsioon ning teadmussiire; kestlik kalandus. PõKa 2030 eesmärkide täitmisesse panustab ka erasektor oma valdkondlike arengukavade tegevustega. Kaheksa tegevussuuna kaudu aitab PõKa 2030 kaasa ligi kolmekümne valdkonna arengukava eesmärkide saavutamisele. Ühtlasi toetab PõKa 2030 riigi keskse strateegia „Eesti 2035“ ja ÜRO tippkohtumisel vastu võetud tegevuskava „Muudame maailma: säästva arengu tegevuskava aastaks 2030“ ning Eesti säästva arengu strateegia „Säästev Eesti 21” selliste eesmärkide saavutamist nagu majanduslik toimetulek, toiduga kindlustatus, tervis ja heaolu, säästev tootmine ja tarbimine, ookeanid ja mereressursid, Maa ökosüsteemid ning Eesti kultuuriruumi elujõulisus. Arengukava on Euroopa Liidu (EL) ühise põllumajandus- ja kalanduspoliitika programmiperioodi (2021–2027) planeerimise aluseks Eestis ning aitab ühtlasi ellu viia Euroopa rohelise kokkuleppe meetme „Talust toidulauale“ eesmärki liikuda kestlikuma toidusüsteemi suunas. PõKa 2030 koostamisest võttis osa üle 500 eksperdi enam kui 140 asutusest ja organisatsioonist. Arengukava viiakse ellu koostöös põllumajanduse, kalanduse, vesiviljeluse, toiduainetööstuse ning maa- ja rannapiirkondade arengu teemadega tegelevate partneritega. Arengukava elluviimist juhivad maaeluministeerium ja keskkonnaministeerium. Urmas Kruuse, Maaeluminister; Tiina Saron, Maaeluministeeriumi kantsler