Sirvi Autor "Viira, Ants-Hannes" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 17 17
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Eesti piima- ja sealihatootjate konkurentsivõime lähiriikide võrdluses(2016) Värnik, Rando; Aamisepp, Marju; Lemsalu, Katrin; Mõtte, Mati; Viira, Ants-Hannes; Matveev, Eduard; Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituutKäesoleva uurimuse eesmärk on anda otsustajatele ülevaade Eesti piima- ja sealihatootjate konkurentsikeskkonnast, rõhuasetusega toetuste võrdlemisele valitud lähiriikidega (Läti, Leedu, Poola). Konkurentsikeskkond on väga lai mõiste ja sellega iseloomustatakse laiemalt ettevõtluse keskkonda ning see hõlmab mitmeid olulisi tegureid. Antud töö mahtu arvestades keskendutakse eelkõige toetustele, kui ettevõtjate sissetulekute kassavoogu enam mõjutavale komponendile. Kui ettevõtja põhisissetulek tekib turul toodete müügist, siis põllumajanduses on kujunenud toetused väga oluliseks osaks sissetulekutes ja aitavad oluliselt leevendada madalast turukonjunktuurist tekkida võivaid tulupuudujääke. Antud uurimuses ei hinnata toetuste mõju ettevõtjate konkurentsivõimele kuid analüüsitakse ettevõtete suurusgruppide keskmistena sissetulekute struktuuri ja toetuste osa selles ning olulisemate sisendite kasutust. Teema aktuaalsus seisneb argumenteeritud võrdluse tekkimises vaadeldavate riikide toetustasemetest ja Euroopa Liidu (EL) ühise põllumajanduspoliitika toetusmeetmete rakendamisest. Võrdlemise lihtsustamiseks on analüüsis näitajad viidud võrreldavale ühikule (hektar, loomühik, piimalehm, toodetud piima kilogramm). Kui EL-s on kokkulepitud ühise põllumajanduspoliitika alused ning võimalused toetada oma riigi põllumajandustootjaid, siis sellega saame luua konkurentsikeskkonna. Seega muutub oluliseks milliseid toetusi vaadeldaval perioodil (aastatel 2010–2015) võrreldavates riikides on nii piima kui ka sealihatootjatele võimaldatud ja makstud. Kuivõrd EL Ühine Põllumajanduspoliitika (ÜPP) on ka viimase viie aasta jooksul läbi teinud mitmeid muudatusi siis vajalik on ka terminoloogiline täpsus toetuste käsitlemisel. Ebaselgus terminites võib raskendada tulemustest arusaamist.Kirje Effect of VAT rate reduction for fruits and vegetables on prices in Latvia: ex-post analysis(Estonian Academic Agricultural Society, 2019) Nipers, Aleksejs; Upite, Ilze; Pilvere, Irina; Stalgiene, Aldona; Viira, Ants-Hannes; Estonian University of Life Sciences. Institute of Economics and Social Sciences. Chair of Rural EconomicsLatvia reduced Value Added Tax (VAT) rate for some fresh fruits and vegetables in 2018. The reduced VAT rate is set at 5%, while the standard VAT rate in the country is 21%. The rate was reduced for a 3-year period, during which it is intended to assess the impacts of the policy and to decide whether to keep the reduced VAT rate after the period ends. This research aims to evaluate whether VAT reduction reduced retail prices of fruits and vegetables. As prices on various fruits and vegetables are quite volatile, we used prices for exactly the same products in neighbouring Estonia and Lithuania as controls. We found that although in the first year after the VAT reduction retail prices decreased considerably, the decrease was smaller than the VAT reduction – the passthrough effect was 88%. However, due to the limited competition in the retail sector, it is important to continue observation in order to draw conclusions about the long-term effect.Kirje Hinnang teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise direktiivi 2016/2284 lisas III toodud meetmete rakendamise võimalikkusele Eestis ning vastavate vähendamise meetmete efektiivsuse ja majandusliku tõhususe analüüs(2019) Ariva, Jelena; Viira, Ants-Hannes; Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituut. Maamajanduse ökonoomika õppetoolVastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist, peavad Euroopa Liidu (EL) liikmesriigid piirama oma aastaseid vääveldioksiidi (SO2), lämmastikoksiidide (NOX), lenduvate orgaaniliste ühendite (välja arvatud metaan), ammoniaagi (NH3) ja eriti peenete osakeste (PM2,5) inimtekkelisi heitkoguseid vastavalt riiklikele heitkoguste vähendamise kohustustele. Eesti riiklike heitkoguste vähendamise kohustuste täitmiseks koostatakse vastavalt direktiivile 2016/2284/EL teatavate õhusaasteainete heitkoguste vähendamise riiklik programm aastateks 2020–2030 (Õhusaasteainete vähendamise programm), milles kajastatakse direktiivi III lisa 2. osas sätestatud heitkoguste vähendamise kohustuslikud meetmed. Programmi võidakse lisada III lisa 2. osas toodud valikulisi heitkoguste vähendamise meetmeid või võrdväärse leevendava mõjuga meetmeid. Õhusaasteainete vähendamise programmi koostamise aluseks on Eesti ja EL seadusandlus, riigisisesesed arengukavad ja valdkondlikud uuringud. Lisaks moodustati valdkondlikud töörühmad energeetika, tööstusprotsesside, transpordi, põllumajanduse ja lahustite valdkonnas, kuhu kuulusid asjaomaste huvirühmade esindajad. Koosolekute fookuseks oli saada sisendit Õhusaasteainete vähendamise programmi eesmärkide saavutamiseks seatavate konkreetsete meetmete välja töötamiseks, kinnitada valituks osutunud meetmed ning vastavalt meetmete rakendumisele kinnitada õhusaasteainete heitkoguste prognoosid. Põllumajanduse töörühm keskendus peaasjalikult NH3 heitkoguste vähendamismeetmetele 1, kuna ligi 90% NH3 heitkogustest on pärit põllumajandusest. Ammoniaagi heitkoguste vähendamiseks tuleb arvestada ajakohastatud ÜRO Euroopa Majandus-komisjoni juhenddokumendiga (2014) põllumajandusest pärineva ammoniaagi heitkoguste ennetamise ja vähendamise kohta (ammoniaagijuhend) ning kasutada parimat võimalikku tehnikat (PVT) kooskõlas direktiiviga 2010/75/EL. Eestis peavad PVT-d rakendama ettevõtted, millel on keskkonna kompleksloa omamise kohustus 2 (Rooma ja Valdmaa, 2007). Ammoniaagi heitkoguste kontrollimiseks kehtestatakse hea põllumajandustava (HPT) riiklik soovituslik juhend, mille puhul võetakse arvesse ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni 2014. aasta HPT raamjuhendit ammoniaagi heitkoguste vähendamiseks (raamjuhend) ja mis hõlmab vähemalt järgmist (Direktiiv 2016/2284/EL): 1.lämmastiku (N) käitlemine, arvestades kogu lämmastikuringet; 2.kariloomade söötmise strateegiad; 3.vähesaastavad sõnnikulaotustehnikad; 4.vähesaastavad sõnnikuladustamistehnikad; 5.vähesaastavad loomapidamise süsteemid; 6.mineraalväetiste kasutamisest tekkinud ammoniaagi heitkoguste piiramise võimalused. Esimene Eesti HPT 3 anti välja 2001. aastal Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi koostöös. HPT koostamise kohustus lähtus EL direktiivist 91/676/ MÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest. HPT teise väljaande (2007. a) koostamisel lähtuti 2006. aasta algul kehtinud õigusaktidest ja EL liikmesriikide analoogilistest dokumentidest. 2007. aastal välja antud teine HPT koosneb järgnevatest peatükkidest: (Rooma ja Valdmaa, 2007) 1.põllumajanduse ja keskkonnakaitse vahelised seosed; 2.eluslooduse kaitse ja maastike mitmekesisus; 3.veehoid; 4.muldade säästev kasutamine ja kaitse; 5.väetised ja väetamine; 6.sõnniku keskkonnasäästlik kasutamine; 7.nõuded silohoidlatele; 8.taimekaitse; 9.maakasutuse korraldus; 10.maaparandus; 11.reoveekäitlus põllumajanduses; 12.nitraaditundlik ala. Kui võrrelda 2007. aasta HPT-d ja raamjuhendis toodud ammoniaagi heitkoguste vähendamise meetmeid, on näha, et vaatamata sellele, et HPT-s on põhjalikumalt käsitletud veereostuse vältimise ja vähendamise abinõusid, toetavad mitmed soovituslikud ja kohustuslikud HPT-s toodud nõuded ka ammoniaagi heitkoguste vähenemist (lisa1). Lisaks HPT-le aitavad NH3 heitkoguseid vähendada nõuded, mis on toodud Veeseaduses (lisa 2) ning määruses Veekaitsenõuded väetise-ja sõnnikuhoidlatele ning silo ladustamiskohtadele ja sõnniku, silomahla ja muude väetiste kasutamise ja hoidmise nõuded (lisa 3) (RT I, 04.07.2017, 50; RT I, 16.08.2016, 6). Järgnevalt on analüüsitud teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamise direktiivi 2016/2284/EL lisas III toodud meetme rakendamise võimalikkust Eestis.Kirje Maaelu arengu aruanne(EMÜ majandus- ja sotsiaalinstituut, 2011) Värnik, Rando; Moor, Argo; Põder, Anne; Prits, Maret; Leetsar, Jaan; Sepp, Veiko; Omel, Raul; Viira, Ants-Hannes; Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituut; Värnik, Rando (vastutav toimetaja)Me keegi ei soovi vaid nelja linna koondunud Eestit. Aastapäevad tagasi, kohtumisel Polli aiandusuuringute keskuses, tutvustasid Eesti Maaülikooli teadlased mulle mõtet koostada maaelu arengu aruanne, mis hindaks arenguid Eesti maaelus iseseisvuse taastamise järel ning vaataks ka tulevikku. Pidasin seda oluliseks, sest peame uurima, milliseid võimalusi tuleks kasutada maaelu arendamiseks. Eesti ees on küsimus, kuidas me saame kujundada maapiirkondades – hoolimata vähesest rahvaarvust ja madalast elanikkonna tihedusest – elukeskkonna, kus inimesed tahavad ja saavad elada ning kuhu nad tahavad tagasi tulla. Kindlasti tähendab see arenenud taristut, turvatunnet, arstiabi kättesaadavust, võimalust saada head haridust. Maaelust ja regionaalpoliitikast laiemalt kõneledes ei saa me mõelda ainult traditsioonilistele maapiirkondadele, küladele või valdadele. Tähelepanu tuleb pöörata ka neile linnadele, mis suudavad olla oma piirkonna arengu vedajateks. Ma ei mõtle Tallinnale, Pärnule, Tartule ja Jõhvile, kuhu riigiasutused koondavad oma keskused. Ma mõtlen siin traditsioonilisi maakonnakeskusi. Selleks on oluline avaliku sektori, üldisemalt öeldes Eesti riigi tegevus ja nähtav kohalolek ning panus maakondades. See on iga piirkonna sotsiaalmajandusliku arengu üks vedajaid ja seotud vahetult inimest puudutavate teenuste kättesaadavusega. Erinevad uuringud ja ka ajaloolised kogemused näitavad – korraliku taristu ümber koondub elu. Tugev taristu tähendab aga kvaliteetsete teenuste kättesaadavust kõikjal Eestis, sellest peab lähtuma riik avaliku halduse kujundamisel. Elamine Läänemaal või Võrumaal ei tohi inimest Eesti riigist eraldada ega muuta Eesti riiki talle kaugemaks. Me peame samuti mõtlema riigiasutuste olemasolule väljaspool Eesti mõistes suuremaid linnu. Alati pole ―optimeerimine‖ meie rahvale optimaalseim lahendus. Kõike ei saa mõõta vaid kokkuhoitud eurodes. Muidu saaks peagi loogiliselt ka küsida: kas riigita poleks veelgi odavam ja optimaalsem. Pigem otsigu ka riik võimalusi pakkuda väiksemateski kohtades tööd haritud inimestele, mis aitab otseselt kaasa investeeringute ja ettevõtluse tulekule piirkonda. Loodetavasti ei soovi me keegi Eestit, mis on koondunud vaid nelja linna. See tähendab aga teineteist austavat koostööd riigi ja omavalitsuste vahel, kuid ka kõrgkoolide panust, inimeste kaasarääkimist ja nende ärakuulamist, et leida üheskoos viisid ja võimalused, kuidas toetada maaelu mitmekesistumist ja seeläbi kestmist. Just maaelu mitmekesistamine on üheks võtmeks, mis aitab kohapeal elu edendada. Soodsa ettevõtluskliima loomine erinevate mikro- ja väikeettevõtetele peamiselt tööstuse vallas ning regionaalsetele vajadustele vastavate töökohtade hulk näitab 21. sajandil maaelu arengutaset ja piirkonna heaolu. Selleks on kindlasti oluline läbi mõelda ja läbi arutada ka omavalitsuste otsuste mõju valla või linna arengule, koostada parimat mõju omavate otsuste ülevaade – hea eeskuju – kolleegidele kasutamiseks ja hindamiseks. Muidugi lisandub siia igas piirkonnas oma kohalike tootjate kaasamine, kasvõi seeläbi, et just nemad varustaksid maakonna koolisööklaid toiduga. Lõpuks on meil valida kahe suuna vahel: kas edendame ja hoiame aktiivselt kohalikku elu, kasutades ka Euroopa lõimumisega pakutud võimalusi või siis laseme passiivselt minna elul lihtsalt oma teed. Tänan kõiki maaelu arengu aruande koostajaid ja soovin head kaasamõtlemist lugejatele. Toomas Hendrik Ilves Vabariigi President Kadriorus, 7. detsembril 2011Kirje Optimization of arable land use to guarantee food security in Estonia(2018) Põldaru, Reet; Viira, Ants-Hannes; Roots, Jüri; Estonian University of Life Sciences. Institute of Economics and Social Sciences. Department of Business Informatics and EconometricsAgricultural and food sector has an important role to play in ensuring food security. A competitive agricultural sector warrants fo od security through increasing level of self - sufficiency in food, and export of surplus production in the sub - branches where it has a comparative advantage. One of the strategic tasks of the state is to secure food supply for the population. To perform thi s task, the state should estimate if the agricultural producers have the necessary capacity and resources to produce food to meet the needs of population. Mathematical modelling can be used as a tool in solving this analytical problem. The paper demonstrat es possibilities of implementing linear programming model in optimizing the use of arable land for ensuring the food demand of Estonian population. The Estonian arable land use optimization model is essentially a static balancing model that simulates the d emand and supply of basic food products (meat, dairy products, cereal products and potatoes). The basis for the demand side in the model is Estonian population, divided into 10 groups according to gender and age. The energy and protein needs of the respect ive population groups are taken into account. The supply side of the model is a typical agricultural production model that guarantees the consistency of crop and livestock farming. The model consists of 163 variables and 178 constraints (equations). The ob jective of the model is to minimize the use of arable land for field crops to ensure fodder for animal feed, and food for human food consumption. The model is used to analyse various land use strategies. According to the modelling results for ensuring food security of Estonia and to maintain export of dairy products, for which Estonia has a comparative advantage, in the 2016 volume, the total optimal arable land equals to 490,688 ha . There should be 83,600 dairy cows (with average milk yield 9,000 kg cow - 1 ) . It is necessary to grow 755,700 piglets per year in order to secure 40 kg of pork per inhabitant. Land use optimization results indicate that Estonian agriculture is able to supply Estonian people with the minimum necessary main food products to guarante e food security, and allows to export essential products (cheese, butter, skimmed milk powder, whole milk powder).Kirje Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 mõjude eelhindamine : lõpparuanne(Eesti Maaülikool, Majandus- ja sotsiaalinstituut, 2019) Viira, Ants-Hannes; Mõtte, Mati; Aro, Kersti; Lillemets, Jüri; Kreegimäe, Katrin; Põder, Anne; Lemsalu, Katrin; Loit, Evelin; Kauer, Karin; Jõudu, Ivi; Roasto, Mati; Jaanuska, Heiki; Järvalt, Ain; Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituutPõllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 (PõKa 2030) eelhindamise viis Riigikantselei strateegiabüroo tellimusel läbi Eesti Maaülikool (EMÜ). Projekti algatas Maaeluministeerium (MeM) koostöös Keskkonnaministeeriumiga (KeM). Eelhindamise eesmärk on uurida süsteemselt püstitatud eesmärkide ja sekkumisloogika vastavust ning analüüsida tegevussuundade sotsiaalseid, demograafilisi, majanduslikke (sh põllumajandus, kalandus, vesiviljelus, toidutööstus), keskkonna-, regionaal- ning maaelu-, julgeoleku-, administratiiv- ja eelarvemõjusid. PõKa 2030 rakendamisega kaasnevate mõjude analüüsi koostamisel lähtuti Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei koostatud mõjude hindamise metoodikast. Mõjude analüüsi kaasati lisaks eelhindamise projektimeeskonnale valdkondade eksperte. Eelhindamine viidi läbi perioodil 13. august 2018 kuni 30. september 2019. Eelhindamine teostati PõKa 2030 eelnõu versioonile seisuga 25. aprill 2019 ning viidi läbi PõKa 2030 eelnõuga samal üldistuse astmel. Eelhindamine ei hõlma kompleksselt arengukava keskkonnamõjude hindamist. Keskkonnamõjude strateegiline hindamine viidi läbi paralleelselt teise hindaja poolt.Kirje Põllumajanduslike otsetoetuste raames minimaalsete hooldustööde nõuete rakendamine aastatel 2013–2016 : uuringu aruanne(2016) Viira, Ants-Hannes; Ariva, Jelena; Kall, Katri; Oper, Liis; Eesti Maaülikool. Majandus-ja sotsiaalinstituutEuroopa Liiduga (EL) liitumise järgselt on kasutatava põllumajandusmaa pindala Eestis suurenenud. Perioodil 2004-2015 suurenes see 201186 hektari (25,4%) võrra 993595 hektarini (joonis 1). Seejuures suurenes põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-s säilitatava maapindala 103099 hektarivõrra (5,7 korda) 125053 hektarini. Seega, 51,2% kasutatava põllumajandusmaa pindala suurenemisest aastatel 2004-2015 tuleneb põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-ssäilitatava põllumajandusmaa pindala laienemisest. (Statistikaamet, 2016) Seejuures on põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-s säilitatava põllumajandusmaa pindalapüsinud 2006. aastast alates suhteliselt stabiilsena vahemikus 91391 kuni 143786 hektarit. Kui vaadelda toetusõigusliku püsirohumaa, mida ei kasutata põllumajandustootmises, osakaalu kasutatavast põllumajandusmaast EL liikmesriikides 2013. aastal (joonis 2), siis ilmneb, et kõrgeim (11,3%) oli see Eestis. Lätis oli vastav näitaja 4,4% ja Leedus 2,1%. EL 28 liikmesriigi kokkuvõttes oli see näitaja 0,8%. Tegemist on pigem alates 2004. aastast EL-ga liitunud liikmesriikides levinud fenomeniga. Kümne liikmesriigi hulgas, kus toetusõigusliku püsirohumaa, mida ei kasutata põllumajandustootmises, osakaal on suurim, on seitse nn postkommunistlikud riigid. Postkommunistlikele riikidele, sh Eestile on iseloomulik kasutatava põllumajandusmaa pindala vähenemine siirdeperioodi alguses 1990-ndatel aastatel (Viira, 2014). Pärast EL-ga liitumist on neis riikides põllumajandusmaa pindala suurenenud, kuna see on olnud ÜPT taotlemisel abikõlbulik. Samas ei kasutata osa taas kasutusele võetud põllumajanduslikust maast põllumajandustoodangu saamiseks. Nagu eespool mainitud, võib peamiseks soodustavaks teguriks põllumajandustootmises mittekasutatava, kuid HPKT-s säilitatava maa pindala suurenemisel pidada ÜPT-d. Ühtse pindalatoetuse saamiseks peavad toetuse taotlejad hoidma põllumajandusmaad HPKT-s. Kuigi põllumajandustootmises mittekasutatava maa säilitamine HPKT-sja selle eest ÜPT maksmine on EL ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega kooskõlas, on see andnud ainest aruteludeks selle üle, milline on sellise poliitikamõju põllumajandustootjatele. Peamine arutluskäik lähtub sellest, et kulud, mis kaasnevad põllumajandusmaal minimaalsete hooldusnõuete täitmisega niitmise või hekseldamise teel ilma seda maad põllumajandustootmises kasutamata on võrreldes ÜPT ühikumääraga suhteliselt madalad, mistõttu põllumajandustootmises mittekasutatava maa säilitamine HPKT-s on suhteliselt tulus, suurendab nõudlust põllumajandusmaa järele, ning seeläbi tõstab põllumajandusmaa hinda ja halvendab põllumajandusmaa turul põllumajandustootjate olukorda. Kui tegemist on põllumajandusmaaga, mida ei kasutata põllumajandustootmiseks, siis minimaalseteks hooldustöödeks oli 2014. aastani selle maa niitmine ja niite koristamine või hekseldamine, kusjuures heksli võis maha jätta. Eestis muutus põllumajandusmaa minimaalsete hooldusnõuete süsteem 2015. aastal, mõningad täiendavad muudatused viidi ellu ka 2016. aastal. Peamine muudatus seisnes minimaalsete hooldusnõuete muutumises toetusõiguslikkuse nõueteks, ning hekseldamise ja heksli maha jätmise kui hooldusviisi kasutamise piiramises. Sellest tulenevalt on käesoleva uuringu eesmärk välja selgitada, kas ja kuidas aastatel 2015 ja 2016 otsetoetuste raames rakendatud minimaalsete hooldustööde nõuete täitmine mõjutas, nii keskkondlikke kui ka struktuurilisi aspekte arvesse võttes, erinevate tootmistüüpide ja suurusklassidega põllumajanduslikke majapidamisi. Uuring tugineb kahele peamisele andmeallikale: 1) PRIA registrid ja andmebaasid; 2) toetuse taotlejate seas läbi viidud ankeetküsitlusega kogutud andmed. Uuringu aruande esimeses peatükis antakse ülevaade põllumajandusmaa minimaalsete hooldusnõuete süsteemimuudatuste sisust. Teises peatükis käsitletakse muudatuste majanduslikku ja keskkonnamõju lähtuvalt teoreetilistest aspektidest ning eelnevalt avaldatud erialakirjandusest. Kolmas peatükk annab ülevaate kasutatud andmetest ja metoodikast. Neljandas peatükis esitatakse PRIA andmete analüüsi ning toetuse taotlejate seas läbi viidud ankeetküsitluse tulemused.Kirje Põllumajandusliku maakasutuse muutuse analüüs sõltuvalt tulevikustsenaariumitest : uuringu lõpparuanne(Eesti Maaülikool, 2023) Viira, Ants-Hannes; Kauer, Karin; Melts, Indrek; Jürgenson, Evelin; Maasikamäe, Siim; Rasva, Marii; Põdra, Kätlin; Lillemets, Jüri; Ariva, Jelena; Azadi, HosseinUuringu „Põllumajandusliku maakasutuse muutuse analüüs sõltuvalt tulevikustsenaariumitest“ eesmärk on luua stsenaariumid põllumajandusliku maakasutuse võimalike muutuste kohta ja analüüsida nende muutuste peamisi mõjutegureid. Analüüs toetab põllumajanduspoliitika otsustusprotsessi, aidates kujundada põllumajandusmaa edasist kasutamist, toidujulgeoleku tagamist ning vastavate meetmete väljatöötamist. Analüüsi tulemusena suureneb maakasutusest ja maakasutuse muutusest tulenevate KHG heitkoguste analüüsimise võimekus. Uuringu I etapis vastati küsimusele: „millised on Eestis põllumajandusmaa kasutamise võimalikud tulevikustsenaariumid võttes arvesse globaalseid trende ja mõjusid ning regionaalseid strateegilisi valikuid põllumajanduse arendamisel?“. Selleks kaardistati poliitikadokumentide, teadus-kirjanduse ja fookusgrupi arutelude põhjal põllumajandusliku maakasutuse muutuse mõjutegurid ja analüüsiti põllumajandusliku maakasutuse muutusega seotud võimalikke positiivseid ja negatiivseid arenguid. Nendele tuginedes loodi viis alternatiivset põllumajandusliku maakasutuse stsenaariumit aastani 2050. Uuringu II etapis loodi viie põllumajandusliku maakasutuse tulevikustsenaariumi kohta andmestik, kaardikiht ja illustreerivad kaardid, kus on esitatud erineva väärtusega põllumajandusmaade paiknemine ning alad, mis sobiksid elurikkuse toetamiseks, metsastamiseks või taastuvenergia tootmiseks. Samuti illustreeriti kaartide abil kõigis stsenaariumites toimuvaid maakasutuse muutusi. Põllumajandusmaa põllumajandusliku kasutuse potentsiaali hindamiseks koostati koondnäitaja, mis võtab arvesse põllumassiivi mullaviljakust, pindala, põllukontuuri kuju (kompaktsust), kaugust lähimast teest, kaugust suurimast asulast, kaugust lähimast põllust ja reljeefi iseloomustavat konarlikkuse koefitsienti. Koondnäitaja väärtus määrati kõigile andmestikus olevatele massiividele. Uuringu III etapis täpsustati stsenaariumeid ja kaardikihte vastavalt eelnevates etappides saadud tagasisidele ning analüüsiti põllumajandusmaa kasutamist ja säilitamist, sotsiaalmajanduslikku ja looduskeskkonna arengut ning KHG heitkoguseid erinevates stsenaariumites. Samuti koondati soovitatavad sekkumismeetmed positiivsete maakasutuse muutuste soodustamiseks ning negatiivsete maakasutuste muutuste ära hoidmiseks. Uuringu lõpparuande esimene peatükk annab ülevaate uuringu temaatikast. Teine peatükk annab ülevaate kasutatud metoodikast. Kolmandas peatükis esitatakse ülevaade põllumajandusliku maa- kasutuse suurematest muutustest Eestis aastatel 1990‒2018. Neljandas peatükis analüüsitakse põllumajandusliku maakasutuse mõjutegureid ning viiendas peatükis on esitatud viis põllumajandusliku maakasutuse võimalikku tulevikustsenaariumit 2050. aasta perspektiivis koos maakasutust ja selle muutust iseloomustavate illustreerivate kaartidega. Kuuendas peatükis esitatakse põllumajandusmaa põllumajandusliku kasutuse potentsiaali illustreerivad kaardid ning analüüsitakse põllumajandusmaa sobilikkust metsastamiseks ja energia tootmiseks. Seitsmendas peatükis esitatakse viie stsenaariumi KHG heitkoguste ja põllumajandustoodangu prognoosid. Kaheksandas peatükis on esitatud lisainfo järgmistes olulistes põllumajandusliku maakasutuse tulevikku puudutavates küsimuses – sügavatel turvasmuldadel asuva põllumajandusmaa kasutamine, agrometsandus ning kohalikele kogukondadele maakasutust puudutavates küsimustes suurema kaasarääkimise õiguse loomise võimalused. Üheksas peatükk võtab kokku poliitikasoovitused põllumajandusliku maakasutusega seotud positiivsete muutuste soodustamiseks ja negatiivsete muutuste pidurdamiseks. Uuringu töörühm tänab kõiki fookusgrupi aruteludes osalenud, küsitlustele vastanud, kirjalikku ja suulist tagasisidet andnud eksperte ning uuringu juhtkomisjon.Kirje Programmi RITA tegevuse 1 projekti „Varustuskindluse tagamine toidu, esmatarbekaupade, isikukaitsevahendite ja vee tarneahelas Eestis“ lõpparuanne(Eesti Maaülikool, 2022) Värnik, Rando; Põder, Anne; Viira, Ants-Hannes; Lillemets, Jüri; Kiisk, Taavi; Aro, Kersti; Visnapuu, Katriin; Pärn, Tõnu; Tamm, Toomas; Tammepuu, Ants; Saaremäe, Egle; Kriipsalu, Mait; Tamm, Ottar; Ots, Meelis; Leming, Ragnar; Olt, Andres; Aasmäe, Birgit; Josing, Marje; Pulver, Bruno; Orro, Elmar; Lepane, Lia; Vanamölder, Aet; Tamm, Kalvi; Veskioja, Andre; Vettik, RaivoLõpparanne täieneb aja jooksul. Käesolev versioon on seisuga 30.03.2022.Kirje Report on Good Practice Business Models and Example Small and Medium Scale Pilot Business Projects for Sustainable Bioenergy and Side Bioproducts Production in the BSR(2021) Viira, Ants-Hannes; Lillemets, Jüri; Põder, Anne; Ariva, Jelena; Aro, Kersti; Lehtsaar, Jüri; Kogabayev, Timur; Barth, Henrik; Ulvenblad, Pia; Ulvenblad, Per-Ola; Hermus, Sascha; Durchgraf, JannikThis report is the Output 2.3 of the implementation of Work Package 2 Group of Activities 2.3 “Preparation of good practice business models and example small and medium scale pilot business projects for sustainable bioenergy and side bio-products production in the BSR” as specified in the latest approved version of the Application Form of the BalticBiomass4Value project. For the implementation of the BalticBiomass4Value project a subsidy is awarded from the European Regional Development Fund under the Interreg Baltic Sea Region Programme 2014‒2020. The sole responsibility for the content of this publication lies with the authors. The European Regional Development Fund is not responsible for any use that may be made of the information contained therein.Kirje Restricting the eligible maintenance practices of permanent grassland – a realistic way towards more active farming?(2020) Viira, Ants-Hannes; Ariva, Jelena; Kall, Katri; Oper, Liis; Jürgenson, Evelin; Maasikamäe, Siim; Põldaru, Reet; Estonian University of Life Sciences. Institute of Economics and Social Sciences; Estonian University of Life Sciences. Institute of Forestry and Rural EngineeringAs a result of agricultural, land and ownership reforms coupled with liberal agricultural policy during the transition, agricultural land use in Estonia became more fragmented. A significant portion of agricultural land users are now considered passive farmers who maintain their agricultural land (often permanent grasslands) in good agricultural and environmental conditions and are therefore eligible for single area and greening payment. The maintenance of permanent grassland is one of the objectives of the EU Common Agricultural Policy (CAP), which contributes to the overall climate and biodiversity objectives of the EU. Until 2014, in Estonia, the minimum eligible activity for the maintenance of permanent grassland was to cut the grass and leave it on the ground. In 2015 and 2016, the area on which the cut grass could be left on the ground was restricted in order to increase incentives for more active agricultural land use. This paper analyses the likely effects of such restriction on the use and maintenance of permanent grasslands. The results of the study show that in the case of restrictions on the eligible practices of permanent grassland maintenance, passive land users as well as crop and mixed crop-livestock farms are likely to reduce the area of permanent grasslands (shrinking farms). At the same time, grazing livestock farms (expanding farms) would be willing to expand their permanent grassland area. More than 70% of the permanent grasslands of shrinking farms are located within 1 km and more than 90% within 2 km of expanding farms. However, in some regions it is likely that the maintenance of permanent grasslands is stopped as a result of the restrictions. It is argued that if permanent grasslands are to be maintained, it is necessary to introduce supports for grazing livestock farms, targeted supports for passive land users for their maintenance or more comprehensive land use policy that takes the climate change mitigation requirements into account.Kirje The role of ICT and animal welfare concerns in Estonian food purchasing channel preferences(Estonian University of Life Sciences, 2025) Aleksandrova, Olha; Põder, Anne; Kukk, Martin; Viira, Ants-Hannes; Tamm, Hardi; Estonian University of Life Sciences. Institute of Agricultural and Environmental Sciences. Chair of Rural EconomicsThe modern consumer is now more attentive to animal welfare practices, and this is an important factor when making food purchasing decisions. Different levels of concern for animal welfare as well as the use of information and communication technology (ICT) affect consumer food consumption and purchasing decisions and information access. This study explored both consumer preferences for food purchasing channels by using principal component analysis and regression analysis as well as the interaction between ICT use and animal welfare concerns. To analyse consumer preferences for food purchasing channels, we utilised data from a survey on the use of various retail outlets, such as buying online, retail stores, local markets, directly from producers, and organic or specialised shops. We used the varimax rotation method in principal component analysis to find the main factors in consumer choices related to animal health and welfare. Results from five generalised linear models indicated that Estonian consumers are more willing to purchase products of animal origin directly from producers or in organic or specialised shops when they pay attention to animal health and welfare. Animal health and general welfare practices aimed at ensuring the safety of food in large-scale production and distribution are significant for retail shop users. More frequent ICT use does not translate to a preference for online food shopping over more traditional retail purchasing. Compared with other age-gender groups, younger women prefer to buy food directly from producers. Older individuals in particular favour purchasing food from traditional retail stores rather than online. Consumers who prefer to buy food online are more concerned about animal health and welfare.Kirje Structural adjustment of Estonian agriculture – the role of institutional changes and socioeconomic factors of farm growth, decline and exit(Eesti Maaülikool, 2014) Viira, Ants-Hannes; Värnik, Rando (advisor); Põldaru, Reet (advisor); Estonian University of Life Sciences. Institute of Economics and Social Sciences; Väre, Minna (Opponent)One of the key issues in the debates and research of structural changes in agriculture has been the livelihood and survival of family farms. Reduced demand for agricultural labour due to the technological progress, rising incomes in other economic sectors, and deteriorating terms of trade for agricultural products has forced family farms, in order to sustain livelihood for the family, to increase in size. Due to the limited availability of agricultural land, these processes have implied a decrease in the number of farms and an increase in average farm size. This thesis explored the factors of farm growth, decline, continuation and exit in the structural adjustment of Estonian agriculture. The role of the main institutional changes in Estonian agriculture in last 25 years was analysed. Regaining of independence in 1991, and the ownership, agricultural and land reforms initiated at the end of the 1980s and the beginning of the 1990s implied structural break in Estonian agriculture. New private farms were established via restitution of agricultural land and farmsteads, privatisation of land and previous collective farms. In Estonia, a dualistic farm structure already emerged in the early phases of transition, and it is characterised by large share of smaller agricultural holdings, producing a small share of agricultural output, and small proportion of large agricultural holdings, that produce most of the agricultural output. In 2010, 8.2% of agricultural holdings produced 82.9% of the total standard output. From 1991–2001 the number of agricultural holdings increased from 7,400 to 55,700. However, by 2010 the number of agricultural holdings decreased to 19,600. Due to the fact that, in 2001, the number of agricultural holdings exceeded the number of persons employed in agriculture, hunting and related service activities (55,700 and 28,800 respectively), it is obvious that many of the agricultural households established in the 1990s were unable to provide full-time employment for at least one household member. Thus, the 64.8% decline in the number of agricultural households in the period of 2001–2010 could, in some respects, be regarded as expected. The effects of farm-specific socioeconomic factors on the continuation and exit from farming, and farm shrinkage and growth were studied based on the two farm surveys, conducted in 2007 and 2011, and data from Estonian Agricultural Registers and Information Board. The results indicate that farm growth, decline, continuation and exit processes in Estonia follow the farm life cycle pattern, and are affected by farm-specific socioeconomic characteristics similar to Western countries: age and condition of health of the farm operator, and availability of the potential successors. A 10-year increase in the farm operator’s age increased the probability of farm exit by 4.0%. Also, an increase in the farm operator’s age decreased the probability of farm growth. The probability of farm growth was highest among the farm operators aged 40–49 years. The good availability of successors significantly reduced the probability of farm exits, and increased the probability of farm growth. Farm size, which is closely related to the income earning potential of the farm, has significant effects on continuation of farming, farm shrinkage and exits. Every 10 ha of additional agricultural area decreased the farm exit probability by 0.8%. Having an off-farm job increased the likelihood of farm exits by 13.4%. Farms participating in a semi-subsistence farming scheme had a 10.6%, and farms participating in the less favoured area payment scheme a 10.5% lower probability to exit from farming. However, participating in these payment schemes did not have significant effects on farm growth and decline probabilities. It appeared that a higher level of education had a positive effect on the probability of farm growth, while farm operator’s higher evaluation on his or her knowledge and experience had negative effect on the probability of farm exits and positive effect on the probability of continuation of farming. Farms that were established based on the restituted land or farmsteads had a lower probability of farm shrinkage and farm growth. In addition, the discrepancies between intentions and actual behaviour regarding continuation and exit from farming, decline and growth of agricultural area, were studied. The study revealed that the farm operators’ intentions regarding exiting from farming and shrinkage of farm size are less useful in predicting actual exits and contraction compared to the intentions regarding continuation of farming and farm growth in predicting actual continuation or growth. This implies that the information gathered from the farm operators regarding their intentions about continuation of farming, farm exits, farm shrinkage and growth, is limited. Therefore, planning of the agricultural policy measures that address the problems related to structural adjustment of agricultural holdings, should be based on ex-post analysis of actual changes in farm structures. The results of this thesis emphasise the significant role of the age of the farm operator, farm family life cycle, and farm size (income) among the farm-specific socioeconomic factors of farm growth, decline, continuation and exit.Kirje Turuarendustoetuse abil ellu viidud tegevuste mõju nendes osalenud ettevõtjate müügitulemustele(Eesti Maaülikool, 2019) Lillemets, Jüri; Viira, Ants-HannesUuringu eesmärk on analüüsida Eesti riigi eelarvest rahastatava meetme „Turuarendustoetus“ (edaspidi ka turuarendustoetus) abil ellu viidud tegevuste mõju nendes osalenud ettevõtetele. Turuarendustoetuse tegevuste eesmärk on suurendada teadlikkust põllumajandustoodete ja nendest töödeldud toodete omadustest, parandada nende turustusvõimalusi ja suurendada põllumajandustoodete tootmise ja töötlemisega tegelevate ettevõtete konkurentsivõimet. Turuarendustoetuse kasutamise ning selle abil ellu viidud tegevuste mõju analüüs on vajalik, kuna järjest enam on vaja leida Eesti põllumajandustoodetele ja nendest töödeldud toodetele uusi turge, kuhu eksportida ning turuarendustoetus on üks riigi poolt pakutavatest meetmetest, mille abil uutele turgudele siseneda. Uuringu aruandes antakse esmalt ülevaade toetuse kasutamisest ja kasu saanud ettevõtetest. Seejärel kirjeldatakse, milline on ettevõtjate hinnangul turuarendustoetuse mõju müügitulule ning tuuakse välja messidel osalemisel saadud uute ärikontaktide ja kokkulepete arvud. Esitatakse ka soovitused välisturgudele sisenemiseks. Lõpuks selgitatakse, kas ja kuidas võiks muuta turuarendustoetuse raames toetatavaid tegevusi ja toetuse saamise tingimusi, et veelgi paremini jõuda meetme eesmärkideni. Uuringus võeti aluseks 2017. aasta taotlusvoorus toetatud tegevused ja kasusaajad. Andmeallikatena kasutati PRIA toetusega seotud andmeid ja Äriregistrist päritud toetust kasutanud ettevõtete majandusaasta aruandeid. Lisaks teostati toetust kasutanud ettevõtete seas küsitlus, et selgitada välja nende turuarendustoetusega seotud hinnangud ning arvamused turuarenduse ja turuarendustoetuse tegevuste teemal. Selleks kasutatud küsitlusankeet on esitatud lisas 1.Kirje „Ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava 2021‒2027“ ja „Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi 2021‒2027 rakenduskava“ rahastamisvahendi eelhindamine(Eesti Maaülikool, 2020) Viira, Ants-Hannes; Lehtsaar, Jüri; Nurmet, Maire; Lemsalu, Katrin; Aro, Kersti; Kreegimäe, Katrin; Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituutEesti maaelu arengukava 2014‒2020 (MAK 2014‒2020) raames pakutakse põllumajandussektorile ja maamajandust mitmekesistavatele ettevõtjatele suunatud rahastamisvahendist mikro- ja väikeettevõtete kasvulaenu ja pikaajalist investeerimislaenu. Kalandussektoris on rahastamisvahendit rakendatud kahel programmperioodil – Euroopa Kalandusfondi (EKF) 2007‒2013 ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) 2014‒2020 raames. Perioodil 2014‒2020 on kalandussektori ettevõtjatel võimalik taotleda kalatöötlemisega alustavate või tegelevate mikro- ja väikeettevõtete kasvulaenu, kalatöötlemisega alustavate või tegelevate ettevõtete pikaajalist investeerimislaenu ja vesiviljelustoodete tootmisega alustavate või tegelevate ettevõtete investeerimislaenu. Teisi rahastamisvahendi finantstooteid (tagatis ja omakapitaliinvesteering) Eestis kasutatud ei ole. Eelhindamise eesmärk on perioodi 2021–2027 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) ning Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi (EMKVF) rahastamisvahendi rakendamise eelhindamine, et anda hinnang programmperioodi 2014‒2020 rahastamisvahendi eelhindamises6 kindlaks tehtud turutõrgete ja rahastamisprobleemide asjakohasusele perioodil 2021–2027. Eelhindamise tulemusena antakse hinnang turutõrgete, rahastamisvahendile kavandatava summa, finantstoodete ja lõppkasusaajate kohta, samuti rahastamisvahendi võimalikule osale Euroopa Liidu (EL) ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) strateegiakava ja EL ühise kalanduspoliitika (ÜKP) eesmärkide saavutamisel. Eelhindamisel arvestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõuga, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide kohta7. Rahastamisvahendi finantstoodete ehk laenude sihtrühmadena käsitletakse põllumajandustootjaid ja ühistuid, toiduainete ja joogitootjaid, kalapüüdjaid, kalanduse tootjaorganisatsioone, vesiviljelusega, kala, vähilaadsete ja limuste töötlemise ja säilitamisega tegelevaid ettevõtteid8, sadamaid ning maalises asustuspiirkonnas tegutsevaid muid ettevõtjad. Uuring viidi läbi perioodil november‒detsember 2019 ning analüüsi täiendati perioodil jaanuar‒märts 2020. Uuringu käigus selgitati välja ja analüüsiti sihtrühmade majanduslikku olukorda, tulevast investeerimisvajadust, tuvastati turutõrked ja rahastamisprobleemid, kaardistati krediidiandjate hinnangud sihtrühmade olukorrale finantsturul, analüüsiti rahastamisvahendi rakendamise senist kogemust, prognoositi rahastamisvahendi potentsiaalset nõudlust, ning hinnati rahastamisvahendi panust ÜPP strateegiakava ja EMKVF perioodi 2021‒2027 eesmärkide saavutamisel. Sihtrühmade majandusliku olukorra analüüsimisel lähtuti Statistikaameti ja Eesti Panga andmetest, samuti kasutati Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) poolt 2019. aastal läbiviidud uuringu tulemusi9. Turutõrgete ja rahastamisprobleemide tuvastamiseks viidi läbi intervjuud sihtrühmade, krediidiasutuste ning rahastamisvahendi korraldus-, rakendus- ja makseasutuse esindajatega. Tulevase investeerimisvajaduse prognoosimiseks kasutati nii Statistikaameti andmeid kui ka uuringu raames läbi viidud intervjuude tulemusi. Rahastamisvahendi potentsiaalse nõudluse prognoosimisel lähtuti senise trendi määramisel Statistikaameti andmetest ettevõtete majandusnäitajate kohta ning Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) andmetest rahastamisvahendi finantstoodete kasutamise kohta perioodil 2014‒2020. Lisaks lähtuti rahastamisvahendi potentsiaalse nõudluse prognoosimisel hulgast eeldustest10. Nii investeeringuvajaduse kui rahastamisvahendi nõudluse prognoosimisel kasutati nelja (kalandussektori puhul viit) erinevat stsenaariumi. Krediidituru olukorra kaardistamisel lähtuti peamiselt krediidiasutuste esindajatega läbiviidud intervjuude tulemustest. Rahastamisvahendi rakendamise senise kogemuse analüüsimisel kasutati MESi andmeid nii EAFRD kui EMKF rahastamisvahendi finantstoodete kasutamise kohta perioodil 2014‒2019. Rahastamisvahendi panuse hindamisel ÜPP strateegiakava eesmärkide saavutamisse ja EMKVF prioriteetidesse lähtuti Maaeluministeeriumi (MeM) kodulehel mõlema poliitika kohta avaldatud informatsioonist ning eelhindamise käigus läbi viidud analüüsi tulemustest. Rahastamisvahendi eelhindamise tulemused on sisendiks perioodi 2021‒2027 rahastamisvahendi rakendamise ettepanekute väljatöötamisel ning EAFRD ja EMKVF rahastamiskavade kavandamisel.Kirje Ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava 2023‒2027 eelhindamine : lõpparuanne(Eesti Maaülikool, 2021) Aro, Kersti; Viira, Ants-Hannes; Loit, Evelin; Leming, Ragnar; Visnapuu, Katriin; Talgre, Liina; Kaasik, Allan; Ariva, Jelena; Lillemets, Jüri; Elias, Terje; Majandus- ja sotsiaalinstituutMaaeluministeeriumi (edaspidi MeM) juhtimisel koostatakse Euroopa Liidu (edaspidi EL) ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava aastateks 2023–2027 (edaspidi ÜPP strateegiakava). ÜPP strateegiakava koondab senised esimese samba (otsetoetused ja varasemad programmiti rakendatud turukorraldusmeetmed, nagu mesindusprogramm Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist, edaspidi EAGF) ja teise samba tegevused (nagu maaelu arengu investeeringu- ja arengutoetused Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist, edaspidi EAFRD). Koostatava ÜPP strateegiakava aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus3 (edaspidi ÜPP strateegiakava määrus). Määruses toodud peamised ÜPP eesmärgid on keskkonna- ja kliimameetmete asjus varasemast ambitsioonikamad, suunavad toetusi paremini ning tuginevad kindlamalt uuringute, innovatsiooni ja nõustamise vahelistele seostele. ÜPP tulemuslikkuse parandamiseks on ette nähtud uus ÜPP rakendamise mudel, et nihutada poliitika kese nõuetele vastavuse jälgimisest tulemuslikkuse jälgimisele ning suurema subsidiaarsuse abil tasakaalustada ELi ja liikmesriikide tasandite vahelist vastutust. Uue mudeli abil soovitakse edukamalt saavutada ELi eesmärgid, mis põhinevad strateegilisel kavandamisel, laialdastel poliitilistel sekkumistel ning ühtsetel tulemusnäitajatel, parandades seeläbi poliitikavaldkondade sidusust kogu tulevase ÜPP ulatuses ning ELi teiste eesmärkidega. Uuendatud ÜPP üldeesmärgid perioodil 2023‒2027 on järgmised. ● Tõhustada arukat, vastupidavat ja mitmekesist põllumajandussektorit, mis tagab toiduga kindlustatuse. ● Edendada keskkonnahoidu ja kliimameetmeid ning panustada liidu keskkonna- ja kliimaeesmärkidesse. ● Parandada maapiirkondade sotsiaal-majanduslikku olukorda. Üldeesmärkide saavutamiseks on püstitatud üheksa erieesmärki. ● Erieesmärk 1: toetada põllumajandustootja elujõulisust tagavat sissetulekut ja vastupanuvõimet kogu liidus, et tagada toiduga kindlustatus. ● Erieesmärk 2: suurendada konkurentsivõimet ja turule orienteeritust, pöörates erilist tähelepanu teadusuuringutele, tehnoloogiale ja digiüleminekule. ● Erieesmärk 3: parandada põllumajandustootjate positsiooni väärtusahelas. ● Erieesmärk 4: panustada kliimamuutuste leevendamisse ja nendega kohanemisse ning säästvasse energiasse. ● Erieesmärk 5: edendada säästvat arengut ja selliste loodusvarade tõhusat majandamist nagu vesi, muld ja õhk. 18 ● Erieesmärk 6: panustada elurikkuse kaitsesse, edendada ökosüsteemi teenuseid ning säilitada elupaiku ja maastikke. ● Erieesmärk 7: olla atraktiivne noorte põllumajandustootjate jaoks ja soodustada ettevõtluse arengut maapiirkondades. ● Erieesmärk 8: edendada tööhõivet, majanduskasvu, sotsiaalset kaasatust ja maapiirkondade arengut, sh biomajandust ja säästvat metsamajandust. ● Erieesmärk 9: parandada ELi põllumajanduse reageerimist ühiskonna nõudlusele toidu ja tervise vallas (hõlmab nii ohutut, toitvat ja säästvalt toodetud toitu, toidu raiskamise vähendamist kui ka loomade heaolu tagamist). Neile erieesmärkidele lisandub horisontaalse eesmärgina põllumajanduse ja maapiirkondade elu kaasajastamine, edendades ja jagades teadmisi, toetades innovatsiooni ja digiüleminekut ning ergutades nende kasutuselevõttu. Erieesmärke täites peavad liikmesriigid tagama ÜPP toetuste lihtsuse ja tulemuslikkuse. Erieesmärgid saavutab liikmesriik oma valitud sekkumiste kaudu. Peale ÜPP prioriteetide on ÜPP strateegiakava koostamise aluseks MeMi eestvedamisel valminud Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 (edaspidi PõKa 2030). PõKa 2030 eesmärk on aidata kaasa Eesti põllumajanduse, kalanduse, vesiviljeluse ja toidutööstuse arengule ning konkurentsivõime kasvule, toidujulgeolekule, maa- ja rannapiirkondade tasakaalustatud arengule, samuti taimede ja loomade heale tervisele, muldade seisundi paranemisele, toiduohutusele ning puhta keskkonna ja liigilise mitmekesisuse säilimisele. Metsandust puudutavas osas on ÜPP strateegiakava koostamise aluseks Keskkonnaministeeriumi eestvedamisel koostatav Eesti metsanduse arengukava aastani 2030 (edaspidi MAK2030) eelnõu. Peale eespool nimetatud strateegiliste dokumentide on ÜPP strateegiakaval seos EL-üleste strateegiatega ning Eesti muude asjakohaste strateegiatega, valdkondlike arengukavade ja programmidega, millega eelhindamisel arvestati. ÜPP strateegiakava koostamisse kaasati riigiasutuste ja valdkondlike huvigruppide esindajad 15 eri töörühma vormis, eesmärgiga luua selline strateegiline dokument, mis aitaks edendada põllumajandus- ja toidutootmise ning maapiirkondade kestlikku arengut. Lisaks töögruppidele moodustati 2019. a juunis Eesti ÜPP strateegiakava 2021–2027 ettevalmistav juhtkomisjon (edaspidi ÜPP juhtkomisjon), kelle ülesanne on kujundada Eesti seisukohad ÜPP maaelu arengu toetuste andmist korraldavate õigusaktide kohta ning koordineerida ÜPP strateegiakava koostamist, teha ettepanekuid ja kujundada seisukoht ÜPP strateegiakava kohta enne kava esitamist Vabariigi Valitsusele. Rööbiti ÜPP strateegiakava koostamisega viidi läbi ÜPP strateegiakava EAFRD vahenditest planeeritava rahastamisvahendi eelhindamine turutõrgete väljaselgitamiseks (uuring valmis aprillis 2020) ning käimas on ÜPP strateegiakava keskkonnamõju strateegiline hindamine (edaspidi KSH, millega alustati oktoobris 2019), mis võimaldavad ÜPP strateegiakava koostades arvesse võtta hindamisel leitut.Kirje Ühise põllumajanduspoliitika tulevikuanalüüs(2017) Viira, Ants-Hannes; Pulver, Bruno; Matveev, Eduard; Ahermaa, Evelin; Aro, Kersti; Viileberg, Maris; Josing, Marje; Mõtte, Mati; Aruvee, Pille; Hein, Piret; Eesti Maaülikool. Majandus-ja sotsiaalinstituutÜhine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on Euroopa Liidu (EL) üks kesksemaid poliitikaid, mille eesmärgiks on tõsta põllumajanduse tootlikkust ja kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase, stabiliseerida turge, tagada pidev toiduainetega varustamine ja mõistlikud tarbijahinnad. ÜPP on loodud põllumajandussektori toetamiseks ning selle meetmed on aja jooksul mõnevõrra muutunud. Kui algselt oli rõhk eelkõige tootmisel, siis reformide käigus on hakatud pöörama rohkem tähelepanu ka maaelu ja keskkonna jätkusuutlikkuse tagamiseküsimustele. Tänapäeva ÜPP meetmed on jagatud kahte sambasse: I sammas hõlmab otsetoetusi ja turukorraldusmeetmeid, II samba meetmed toetavad maaelu arengut.EL tasandil on läbi viidud avalik konsultatsioon ja alustatud esimesi diskussioone ÜPP tuleviku teemadel. Hiljemalt 2018. aasta alguses esitab Euroopa Komisjon (EK) teatisejärgmise, pärast 2020. aastat algava perioodi ÜPP põhialuste kohta. Vastavate õigusaktide eelnõud esitatakse tõenäoliselt 2018. aasta keskpaigas. Töö eesmärgiks on analüüsida, millised võimalikud ÜPP 2020+ meetmed ja muudatused aitaks kõige efektiivsemalt kaasa Eesti põllumajandussektori jätkusuutlikule arengule ning mida oleks otstarbekas rakendada ka Euroopa-üleselt. Analüüs on sisendiks Eesti seisukohtade kujundamisele ja põhjendamisele.