Sirvi Autor "Vetemaa, Airi" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 8 8
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Abiks mahepõllumajandussaaduste väikekäitlejale. 2. osa. Liha töötlemine(Põllumajandusministeerium, 2011) Soidla, Riina; Järv, Eha; Kerner, Kristi; Lepasalu, Lembit; Laikoja, Katrin; Põldvere, Aarne; Vetemaa, Airi; Sillamaa, Kaili; Alt, Aivar; Tõlgo, Riina; Liblik, OlaviToiduküllus kaubalettidel on jätnud meile mulje, et põllumajandustootmisega on kõik korras ja muretsemiseks pole mingit põhjust. Paraku on selline mulje petlik, sest maailma rahvastiku kiire kasvu tõttu on toidupuudus juba praegu tegelik ja tõsine probleem, mis ei ole veel Euroopasse jõudnud. Vaadates Eesti lihasektori olukorda, tuleb tõdeda, et kodumaine lihatoodang kattis viimati siseturu vajaduse 1993. aastal. Näiteks 2009. aastal oli Eestis linnu-, veise- ja sealihaga isevarustamine vastavalt 50, 90 ja 100%. Küülikuliha tootmise kohta ei peeta isegi statistikat, sest selle osa turul on niivõrd marginaalne. Turunõudluse rahuldamiseks tuleb lihatooteid importida ehk teisisõnu see töö ja töötasu, mida oleks võimalik kohapeal teenida, liigub Eestist välja. Põllumajandustootjal tuleb tahes või tahtmata olla efektiivne, et konkurentsis püsida. Suurtootjal on madala omahinna ja suurte koguste tõttu lihtsam ka oma toodangut turustada. Põllumajanduslikust suurtootmisest märgatavalt enam on võimalik maaelanikkonda rakendada mahe- ja väiketootmises. Mahetootmine püsib põhiliselt kolmel tugisambal, millest üks on riiklikud toetused, teine vajaliku inim- ja maaressursi olemasolu ning kolmas elanikkonna nõudlus mahetoodete järele. Neist viimast võib pidada ka kõige olulisemaks. Tarbijate hulk, kes peab mahetooteid tervislikumaks, värskemaks ja päritolult määratletumaks, kasvab aasta-aastalt nii Euroopas kui meil Eestis. Mahe- ja väiketootmist pidurdab enamasti kohaliku maheturu piiratus. Eraldatusest tulenevalt pole suudetud välja kujundada ka laiemat turunduse infrastruktuuri, mis võimaldab tooteid suuremates linnades vajalikul määral müüa. Olulisemaks probleemiks on mahetoodangu kesine nomenklatuur, mis piirdub sisuliselt esmaste taimekasvatussaadustega. Vähesel määral võib turult leida ka maheliha ja -toorpiima. Kohapealsete töötlemisvõimaluste loomist tulebki pidada kõige tähtsamaks põllumajandusliku tootmise kasvu ja tasuvuse eeltingimuseks. Praegu katkeb tooteahel enamasti mahetoorme kohalt. Mõistlikuks lahenduseks oleks mahe- ja väiketootjate toorme kohapealne väärindamine toodeteks. Efektiivsuse parandamise üheks võimaluseks on töödelda erinevaid tootegruppe (piima-, liha- ja taimsed tooted) ühes töötlemiskeskuses. See vajab aga eelnevalt tõsist analüüsi ja tulevikuperspektiividega arvestamist. Infomaterjal on abiks mahe- ja väiketootjatele ning neile, kes soovivad arendada või luua lihatöötlemisettevõtet. Siin on toodud palju seadustest tulenevaid nõudeid ja ka teadusuuringuid, mis annavad lihanduse entusiastile põhiteadmised valdkonnas orienteerumiseks. Süvenedes tekib kindlasti palju täiendavaid küsimusi, mille korral on otstarbekas pöörduda juba vastavate erialade spetsialistide poole. Soovime edu ja pealehakkamist neile, kes lihanduse valdkonna arengutes kaasa lüüa soovivad. NB! Infomaterjal kajastab kehtivaid õigusakte seisuga 1.11.2011. KoostajadKirje Kohaliku toidu tootmine, töötlemine ja turustamine : lühike juhend kohaliku toidu väiketöötlemisega alustajale(Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus, 2007) Vetemaa, Airi; Mikk, Merit; Liivaauk, Pille; Lahesoo, KatriVäljendil „kohalikul toit“ on erinevaid määratlusi. Kõige sagedamini mõeldakse selle all teatud geograafi lises piirkonnas, tarbimiskohast umbes 50-100 km raadiuses toodetud toitu. Arvestades Eesti väiksust, võib teatava mööndusega ka kogu Eestis toodetud toitu pidada kohalikuks. Kohalikku toitu iseloomustab tavaliselt ka see, et ta ei ole anonüümne – tarbijale antakse infot selle kohta, kes on tootja ja kus ta paikneb. Kohaliku toidu oluliseks tunnuseks on võimalikult lühike väärtusahel tootjast/töötlejast tarbijani. Toodangut et veeta kaugete vahemaade taha kulutades tarbetult energiat. Paljud tarbijad seostavad kohalikku toitu väikekäitlejate toodanguga, sest väikekäitlemisettevõtted valmistavad enamasti kohalikel toidutraditsioonidel põhinevat eripärast toodangut, mis aitab toiduturgu mitmekesistada. Samuti eeldavad tarbijad, et väikekäitlejate toodang on tervislik, sest see on valmistatud kohalikust toorainest ning sisaldab vähem erinevaid säilitusja lisaaineid või ei sisalda neid üldse. Sageli on kohaliku toidu puhul tegu kohaliku mahetoodanguga, sest mahepõllumajanduse üks peamisi ideid on toota võimalikult tarbija lähedal ja paljudes riikides on just mahepõllumajanduses väiketöötlemine levinum. Nende talunike arv, kes lisaks tootmisele hakkavad tegelema töötlemisega, suureneb paljudes Euroopa riikides. Kui veel aastakümme tagasi arvati, et jätkusuutlikud on vaid suured põllumajandusettevõtted, siis viimastel aastatel on järjest suurenenud nende inimeste osa, kes arvavad, et ka väikeste mahtude puhul on võimalik piisavalt innovaatiliste ideede ja hea tahte korral elujõuline olla. See eeldab aga tavaliselt oma toodangule lisandväärtuse andmist. Ühiskonna seisukohalt tähendab see ka positiivset mõju kohalikule majandusele (nt uued töökohad, turismipotentsiaali suurenemine, raha ringlus kohalikus ettevõtluses) ja keskkonnale. Väikekäitlejate (sageli on nendeks tootjad ise, kes oma kasvatatud toodangut töötlevad) toodangu müügiks sobivad hästi otseturustuskanalid, nt otsemüük talust (s.h talupoest), müük taluturgudel ja nn tellimusmüük (nt postimüük, kastimüük). Toodangut müüakse ka turismiettevõtetele, laste- ja tervishoiuasutustele ning otse või vahendajate kaudu kauplustele ja kaupluskettidele. Kuigi Euroopa väikekäitlejad müüvad oma tooteid ka vahendajate kaudu või otse suurtele poekettidele, on see enamasti siiski üsna keeruline, sest ei suudeta täita poekettide nõudeid kogustele ja pidevatele kaubatarnetele. Seetõttu on väikekäitlejate puhul väga oluline omavaheline koostöö ja kauba müük näiteks ühise piirkondliku kaubamärgi all. Üksiküritajatel on raske ennast turul nähtavaks teha. Tarbijate huvi kohaliku toidu vastu on suurenemas kogu Euroopas. Kohalikule toidule pööratakse üha suuremat tähelepanu ka riiklikul tasandil ja luuakse toetusmeetmeid selle turuletuleku toetamiseks. Ka Eestis on väiketöötlemisele ette nähtud toetusvõimalused Maaelu Arengukava (MAK) 2007-2013 meetmetega. Töötlemisega alustajad saavad taotleda toetust meetmetest 1.4.2 mikropõllumajandusettevõtte investeeringutoetus ja 3.1.1 põllumajandusliku tegevuse mitmekesistamine mittepõllumajandusliku tegevuse suunas. Tegutsevad töötlemisettevõtted saavad taotleda toetust meetmest 1.6 põllumajandustoodetele ja mittepuidulistele metsasaadustele lisandväärtuse andmine.Kirje Mahe- ja tavatoidu kvaliteet ja mõju tervisele(Eesti Maaülikool, 2011) Eesti Maaülikool; Vetemaa, AiriMahepõllumajanduslikke meetodeid peetakse keskkonnasõbralikeks peamiselt selle tõttu, et nende aluseks on kooskõla loodusega ja sünteetiliste kemikaalide kasutamise vältimine. Tänaseks päevaks on palju tõendeid selle kohta, et mahepõllumajandus parandab keskkonna-, mulla- ja põhjavee kvaliteeti (Haas et al., 2000), samuti saagi kvaliteeti. Mahepõllumajanduslikku taime- ja loomakasvatust sätestavad määrused on väga ranged ning nende järgimine tagab toodangu kõrge kvaliteedi. Ka mahetoodangu töötlemine on rangelt reguleeritud. Võrreldes tavatöötlemisega, kus on kasutamiseks lubatud mitusada erinevat tüüpi lisaainet (toiduvärvid, stabilisaatorid, parendajad jne), on mahetöötlemises lubatud vaid mõnikümmend lisaainet, mis on valdavalt looduslikku päritolu. Lisaainete kasutamise piiramine on mahetoidutöötlejatele väljakutse, kuna toidu pikaaegne säilitamine ilma kemikaalideta on keerulisem, kui tavatootmises.Kirje Mahepõllumajanduse alused(Põllumajandusministeerium, 2009) Carlsson, Lis-Britt; Ellermäe, Olav; Kuldkepp, Paul; Leming, Ragnar; Luik, Anne; Lund, Vonne; Mikk, Merit; Põldma, Priit; Redman, Mark; Tamm, Uno; Vetemaa, Airi; Viil, PeeterMahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel varudel. MAHEPÕLLUMAJANDUSE PÕHIMÕTE ON TOIMIDA KOOS LOODUSEGA, MITTE TEMA ARVEL. Eduka maheviljeluse eelduseks on arusaam, et toidu tootmine on pigem ökoloogiline kui tehnoloogiline protsess. Põllumajandus erineb juba oma olemuselt teistest tootmisharudest, olles otseselt ökosüsteemi osa. Tavapõllumajanduses püütakse agroökosüsteeme võimalikult lihtsaks muuta. Rohkem kui viiekümne aasta jooksul on enamikus Euroopa riikides nii põllumajanduspoliitika, -hariduse kui ka nõustamise kaudu talunikele sisendatud, et tuleb tootmist intensiivistada ja võimalikult kitsalt spetsialiseeruda. Teisisõnu, talunikke on tootlikkuse huvides ärgitatud vähendama oma karja ja kultuuride mitmekesisust ning laiendama intensiivtehnoloogiate kasutuselevõttu. Mahepõllumajanduses lähtutakse aga ökoloogilisest printsiibist, et mida keerukam ja mitmekesisem on agroökosüsteem, seda stabiilsem ta on. Näiteks tekitab haiguste või kahjurite rünnak monokultuuri puhul alati suuremat kahju. Seetõttu kasvatatakse paljusid eri kultuure, säilitatakse looduslikke alasid ja soodustatakse mitmekesise elustikuga servaalade teket. Teades, et paljud agroökosüsteemides toimivad protsessid on tootmisele kasulikud, püütakse neid võimalikult efektiivselt ära kasutada, mitte aga ignoreerida või alla suruda. Et mahetootmises on sünteetilised pestitsiidid ja mineraalväetised välistatud, siis peab mahetootja loodust rohkem tundma kui tavatootja ning oma tegevuse palju põhjalikumalt läbi mõtlema. Tuleb leida kohalikesse oludesse sobiv külvikord, sobivad liblikõielised, vahekultuurid, harimistööde aeg, sõnniku säilitamise viis, selle põllule andmise aeg jne. Mahepõllumajandus ei tähenda pöördumist minevikku. See on traditsiooniliste põllumajandusmeetodite ning uusima teadusliku ja tehnoloogilise teabe kombinatsioonKirje Mahepõllumajanduslik marja- ja puuviljakasvatus(Põllumajandusministeerium, 2007) Kahu, Kersti; Luik, Anne; Vetemaa, AiriMahe- ehk ökoloogiline viljelus põhineb suures osas kohalikel ressurssidel ning sõltub ökoloogilise tasakaalu säilitamisest ja bioloogiliste protsesside optimaalsest toimimisest. Väga tähtis osa on elustikurohkel ja küllaldase orgaanilise aine varuga mullal. Iga mahetalu alussambaks peaks olema kohalikesse oludesse sobiv külvikord, millega saab nii mullaviljakust kui ka -struktuuri parandada. Keskset rolli mängivad külvikordades mullaviljakust säilitavad ja suurendavad liblikõielised kultuurid, mis ühtlasi aitavad kaasa taime tervise tugevdamisele, kuivõrd nende juureeritised hukkavad mitmeid haigustekitajaid. Tähtis on taimetoitainete ringluses hoidmine. Puuviljade ja marjade ökoloogilise kasvatamise puhul peame arvestama nende eripäraga. Et nad on pikaajalised kultuurid, siis klassikalisi külvikordi siin rakendada ei saa. Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, multše ja allakülve. Tavapäraseid mineraalväetisi ja keemilisi taimekaitsevahendeid maheviljeluses ei kasutata.Kirje Mahepõllumajandussaadustele lisandväärtuse andmine, kvaliteet ja turustamine(Põllumajandusministeerium, 2007) Liivaauk, Pille; Mikk, Merit; Moor, Ulvi; Põldma, Priit; Vetemaa, AiriMahepõllumajandus on Eestis viimase kümnekonna aasta jooksul jõudsalt laienenud. Mitmekordistunud on nii tootjate arv kui ka mahepõllumajandusmaa pindala. Mõnevõrra tagasihoidlikum on aga olnud mahetöötlemise ja -turustamise areng. Kuigi turule tuleb igal aastal uusi mahetooteid ja uusi müügikohti, pole mahetoit ikka veel hõlpsasti kättesaadav. Praegu võib üsna kindlalt väita, et pakkumine jääb nii koguses kui ka sortimendis nõudlusele alla. Kõige rohkem võib turult leida töötlemata mahetoodangut – marju, puu- ja köögivilja ning kartulit. Väga tähtis on, et nende kvaliteet ei jääks milleski tavatoodangule alla. Ainult nii on tarbijad nõus mahetoodangu eest hinnalisa maksma. Käesolevas bukletis on kirjeldatud marjade, puu- ja köögivilja ning kartuli peamiseid kvaliteedinõudeid, mis kehtivad nii tava- kui ka mahetoodangule. Osa nendest on kohustuslikud ELi standardid, osa aga soovituslikud siseriiklikud standardid. Maheturul, kus tootevalik on veel väike, on iga töödeldud mahetoode teretulnud. Siin on tootjatel head võimalused oma toodangule lisandväärtust anda ja seda talus kohapeal töödelda. ELi uus hügieenipakett võimaldab töötlemist alustada üsna lihtsates tingimustes, ka oma koduköögis. Kui toode on kvaliteetne ja maitsev, ei tohiks ka selle turustamine raskusi tekitada. On üsna oluline, et mahetootjad ise oleksid aktiivsemad ja mahetoidu turu arengule kaasa aitaksid. Selle asemel, et käega lüüa ja mahetoodang lihtsalt tavatöötlemisse maha müüa, tasuks teha tööd turustuskanalite leidmiseks, samuti tuleks otsida võimalusi koostööks teiste mahetootjatega, sest ühiselt on nii mõnedki probleemid lihtsamini lahendatavad kui üksinda. Trükises kirjeldatakse ka mahetoodete turuletoomist ja võimalikke turustuskanaleid. Nende hulgast tuleks valida endale sobivamad ja selles suunas tegutsema asuda.Kirje Meie ühine meri(Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus; Eesti Maaülikool, 2013) Skovsbøl, Ulla; Vetemaa, Airi; Pehme, Sirli; Peetsmann, ElenSimon läks just uude kooli, kus tema klassikaaslased ja õpetajad räägivad palju toidust ja ”Puhta Läänemere menüüst”. Simoni arvates on see teema veidi imelik, kuid tema ja ta klassikaaslased saavad põneva ülesande. Nad peavad minema uurimisretkele, et teada saada, kuidas igapäevane toit on seotud keskkonna ja Läänemerega. Nad külastavad mahetalunikku ja kalameest. Nad toovad kaasa suure kotitäie kala ja köögivilju, millest valmib koolis ”Puhta Läänemere menüü” põhimõtteid järgiv lõuna. Raamatut ”Meie ühine meri” saab kasutada loodusainetes ja kodundustundides. Raamatu teemad on: mahepõllumajandus, taime- ja loomakasvatus, toitainete ringlus, toitainete leostu- mine mullast, mahetoit ja ökoloogia, hapnikusisalduse vähenemine meres ja selle mõju mereelustikule. Raamatule on lisaks juhend õpetajale ja töölehed õpilastele. Raamatut saab eesti, inglise ja taani keeles tasuta alla laadida: www.weshareasea.eu.Kirje Vali maheteraviljatooted : hea sinule, hea loodusele(Eesti Maaülikool, 2015) Peetsmann, Elen; Matt, Darja; Vetemaa, Airi; Mikk, Merit; Udeküll, AngelicaMahetootmise tähendus on palju laiem kui puhta toidu tootmine – see on tervist toetav eluviis. Maheviljakasvatajad elavad ja töötavad loodusega kooskõlas. Maheviljelus ei kurna meid ümbritsevat keskkonda ja aitab säästa loodust. Mahetootmine on hea nii tootjale, loodusele kui ka sinule, kes sa ostad mahetooteid ning valmistad oma perele ise maitsvaid mahetoite. Eestlastele on teraviljasaadused olnud olulised aastasadu. Me oskame hinnata, missugune jahu või helves on hea ja missugu-sest saab maitsva pudru, küpsetise, hommikuhelbe, müsli või maiustuse. Eesti mahetalust pärit vili ja väikesest Eesti veskist pärit jahu on hea ja värske. See on nimega vili ja nimega jahu – on teada tema kasvataja, kasvutingimused ja töötleja. Seda võib usaldada. Loodan, et leiate siit häid mõtteid, kuidas rikastada ja mitmekesistada oma pere toidulauda, parima tooraine selleks leiate mahepoest või maheletist. Guido Unger, MTÜ Eesti Maheteravili