Sirvi Autor "Veromann, Eve (juhendaja)" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 32

Eelneva aasta rapsipõldude kauguse mõju naeri-hiilamardika arvukusele ja parasiteerituse tasemele
(Eesti Maaülikool, 2021) Regonen, Simon; Veromann, Eve (juhendaja)
Naeri-hiilamardikas (Brassicogethes aeneus Fabricius) on laialt levinud ristõielistele taimedele spetsialiseerunud rapsikahjur Euroopas. Rapsi kasvupindala suurenemise tulemusel on naeri-hiilamardika populatsioonid kasvanud ja nad on muutunud suuremaks probleemiks rapsikasvatajatele. Hiilamardika tõrjumiseks kasutatakse peamiselt püretroididel põhinevaid insektitsiide. Tihti manustatakse neid profülaktiliselt tõrjekriteeriumeid arvesse võtmata, mille tulemusel on naeri-hiilamardikatel tekkinud resistentsus selle toimeaine suhtes. Järjest enam otsitakse loodussäästlikumaid alternatiive kahjurite tõrjel ning üks keskkonnasäästlikumaid viise on looduslike vaenlaste soodustamine, kellest olulisemad on kiletiivalised parasitoidid. Peamised parasitoidid, kes on kõige edukamad naeri-hiilamardikate bioloogilises tõrjes on Phradis interstitialis, Phradis morionellus ja Tersilochus heterocerus. Käesoleva töö eesmärgiks oli välja uurida kas ja kuidas mõjutab eelneva aasta rapsipõllu kaugus naeri-hiilamardikate arvukust ja nende parasiteerituse taset talirapsil. Lisaks oli esitatud ka kolm hüpoteesi: (I) eelmise aasta rapsipõllu lähedus suurendab hiilamardika vastsete arvukust rapsitaimedel; (II) eelmise aasta rapsipõllu lähedus suurendab hiilamardikate vastsete parasiteerituse taset; (III) parasitoidide liigiline koosseis ei ole mõjutatud eelmise aasta rapsipõllu lähedusest. Katses oli kokku oli 12 põldu, millest kuus asusid lähemal kui 500 meetrit eelmise aasta talirapsi põldudest ning kuus põldu asusid kaugemal kui 500 meetrit eelmise aasta talirapsi põllust. Leiti, et oluliselt rohkem oli naeri-hiilamardika vastseid põldudelt, mis asusid eelmise aasta põldudest kaugemal kui 500 meetrit. Eelmise aasta rapsipõllu lähedus suurendas hiilamardikate vastsete parasiteerituse taset. Parasitoidide liigiline koosseis ei olnud mõjutatud eelmise aasta rapsipõllu lähedusest. Käesolevas töös leiti, et domineerivaks liigiks oli Tersilochus heterocerus.
Eesti inimeste suhtumine geneetiliselt muundatud organismidesse ja teadlikkus keskkonnamõjudest
(2015) Viilvere, Triin; Veromann, Eve (juhendaja); Peetsmann, Elen (juhendaja)
Antakse ülevaade uurimistöö eesmärkidest, probleemidest, uurimismeetoditest, olulisematest tulemustest ning nende rakendusalast. Samuti esitatakse olulised faktid, arvandmed ja seosed. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida, milliseid geneetiliselt muundatud kultuuride kasvatamisega kaasnevaid keskkonnamõjusid oskab Eesti inimene nimetada ning milline on üldine teadlikkus ja suhtumine geenmuundatud kultuuridesse. Teoreetilises osas anti ülevaade peamistest geneetiliselt muundatud kultuuride kasvatamisega kaasnevatest keskkonnamõjudest. Geneetiliselt muundatud organismide kasvatamise positiivsete mõjudena on erinevad autorid välja toonud nii kasutatavate taimekaitsevahendite koguste vähenemise, kahjuri- ja haigustekindlamate ning paremate maitseomadustega kultuuride kasvatamise kui ka külma, põuda ja soolsust taluvate GM kultuuride loomise. Samas vastuargumendiks tuuakse välja, et GM kultuuride kasvatamisega just suurendatakse põllumajanduses kasutatavate herbitsiidide ja pestitsiidide koguseid tänu herbitsiidiresistentsete kultuuride loomisele. Lisaks on negatiivne mõju mitte-sihtmärk organismidele ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele. Et selgitada välja inimeste teadlikkus keskkonnamõjudest ja suhtumine geneetiliselt muundatud organismide kasvatamisse, viidi läbi veebipõhine küsitlus, millele vastas 486 inimest. Küsitlusele vastanutest olid 70% naissoost ja 30% meessoost. Haridustasemelt vastas kõige rohkem bakalaureusekraadiga inimesi (38%) ja keskharidusega (25%) inimesi. Küsitletutest 58% moodustasid tudengid ja 33% töötaja/ettevõtja. 22% vastanutest suhtub geenmuundatud kultuuride kasvatamisse hästi, kuid kõige suurem osa (40%) vajab arvamuse avaldamiseks rohkem informatsiooni. 75% vastajate arvates on geneetiliselt muundatud organismide kasvatamisel keskkonnamõjud. 59% vastanutest tõid välja GM kultuuride kasvatamise positiivseks küljeks suurema saagikuse, ilusamad ja viljakamad, pikema säilivusaja ning lühema aja jooksul valmivad kultuurid. GMOde kasvatamise negatiivseks pooleks tõid 57% vastanutest välja kahjuliku mõju keskkonnale nagu näiteks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, resistentsuse teke, pestitsiidide suurem kasutamine jne. Küsitlusest selgus, et vastajate arvates on kõige problemaatilisem geneetiliselt muundatud kultuuride kasvatamisest tingitud mõju keskkonnale, tervisele ja järeltulevatele põlvkondadele. Üldiselt ollakse teadlikud probleemidest ja keskkonnamõjudest, kuid samas teadmised on üldised ja osati puudulikud.
Erinevate maastikuelementide mõju naeri-hiilamardika arvukusele ja vastsete parasiteerituse tasemele talirapsil
(2014) Mölder, Janne; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Põllumajandusmaastike pindalade suurenemisega väheneb bioloogiline mitmekesisus agroökosüsteemides. Selle tulemusena väheneb looduse poolt pakutavate ökosüsteemide teenuste (tolmeldamine, kisklus, parasiteeritus jms) hulk ja efektiivsus. Samas tekivad head tingimused taimekahjurite arvukuse suurenemiseks, kelle tõrjeks kasutatakse peamiselt insektitsiide, mille liigne kasutamine kahandab põllumajandusmaastike bioloogilist mitmekesisust ja arendab mürkide suhtes resistentseid kahjureid. Resistentsete kahjurite tõrjeks kasutatakse suuremaid mürgiannuseid ja tõstetakse pritsimiskordade arvu, millega kaasneb keskkonna saastekoormuse kasv, oht teiste organismide tervisele ning mürgijääkide esinemine lõpp-produktides. Taimekahjurite tõrjeks tuleb leida alternatiivseid keskkonnaohutumaid tõrjemeetmeid, nt kasutada kahjurite looduslikke vaenlasi ja nende arvukust soodustavaid maastikuelemente. Töö eesmärgiks oli kindlaks teha looduslike, pool-looduslike ja mitteharitavate maastiku-elementide ja nende osatähtsuse mõju naeri-hiilamardika arvukusele ja tema vastsete parasiteerituse tasemele talirapsil. Naeri-hiilamardikate arvukus oli katseaastal üldiselt madal kõikidel põldudel, kuid vastsete parasiteerituse tase oli üsna kõrge (kuni 53%). Valmikute arvukust mõjutas oluliselt maastiku mitmekesisus, maastikuelemendi tüüp, prooviala ja taimede asukoht rapsipõllu sees. Ka vastsete arvukus taime kohta sõltus proovialast ja sellega piirnenud maastikuelemendist. Parasiteeritud ja multiparasiteeritud vastsete tase sõltus oluliselt maastiku mitmekesisusest ja proovialast. Kõige arvukamalt leidus mardikaid kõrge elementide osatähtsusega maastikes ja kõige vähem madala osatähtsusega maastikes. Kõige suuremat valmikute ja vastsete arvukust toetas haljaskesa ning kõige vähem leiti neid rohuriba kõrval paiknenud põldudelt. Mardikaid leiti oluliselt rohkem põllu servas asunud taimedelt kui põllu sees kasvanutelt. Parasiteeritud ja multiparasiteeritud vastseid leiti kõige arvukamalt kõrge osatähtsusega maastikes, kus oli ka kõrgeim parasiteerituse tase (~40%), mis näitab, et neil aladel võivad parasitoidid kahjurite arvukust oluliselt vähendada, hoides seda allpool majandusliku kahju tekitamise piiri. Parasiteerituse tasemed olid suurimad kõrge mitmekesisusega maastikes rohumaaga, keskmise puhul metsaga ning madala puhul rohuribaga piirnevatel põldudel. Seega saab parasitoidide efektiivsust mõjutada, kujundades põllumajandusmaastikke erinevate maastikuelementidega. Kõrge parasitoidide arvukuse ja parasiteerituse taseme tagamiseks peaksid põllualad paiknema mitmekesises maastikus, kus esineks palju looduslikke, pool-looduslikke ja kultiveerimata alasid (ühed eelistatumad oleks rohuribad) ja nendevahelisi ühendusteid, et parasitoididel oleks põldudele kergem levida, leiduks rohkelt toitu, elu- ja varjepaiku.
Erinevate ristõieliste taimede atraktiivsus rapsi kahjuritele ja parasitoididele
(2014) Oks, Juhan; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Raps ühe energiarikkaima õli- ja söödakultuurina on maailmas viimase poole sajandi jooksul muutunud aina enam kasvatatavaks põllumajanduskultuuriks. Samuti on suurenenud rapsi kasvatuse pindalad Eestis. Suurenenud rapsi kasvatamine loob soodsad tingimused ristõileistele kultuuridele spetsialiseerunud putukate populatsiooni suurenemiseks ja levikuks. Peamisteks rapsikahjuriteks, kes kahjustavad rapsi ja vähendavad kultuuri saagikust, on naeri-hiilamardikas (Meligethes aeneus) ja kõdra-peitkärsakas (Ceutorhynchus obstrictus). Kahjurite arvukuse kontrollimiseks kasutatakse insektitsiide rutiinselt ja profülaktiliselt, millest võib tekkida kahjuritel resistentsus või/ja oht keskkonnale, väheneda bioloogiline mitmekesisus ning taimekaitsevahendite jäägid võivad jääda lõpp-produktidesse. Katse viidi läbi Eesti Maaülikooli Rõhu katsebaasi Eerika katsepõldudel Tartus, 2011. Katses kasutati 7 erinevat kultuuri: suviraps, suvirüps, õlirõigas, kapsasrohi, valge sinep, must sinep, rukola. Õitsemise algusstaadiumis paigaldati taimede õite kõrgusele kollased vesipüünised, et hinnata putukate lennuaktiivsust ning atraktiivsust katses olevatele kultuuridele. Katses loendati kokku 4690 naeri-hiilamardikat, 293 kõdra-peitkärsakat ning 2633 parasitoidi. Käesolevas uurimistöös leiti rukolale ja õlirõikale paigaldatud kollastest vesipüünistest kõige rohkem naeri-hiilamardikaid ja ka kiletiivalisi parasitoide. Õlirõigas oli nii kahjuritele kui ka parasitoididele teistest kultuuridest atraktiivsem nii taimede õitsemise staadiumis kui ka õitsemise lõpus. Samas rukola oli äärmiselt atraktiivne õitsemisperioodi lõpus. Mõlemad kultuurid, nii rukola kui õlirõigas meelitasid endale hiilamardikate uue põlvkonna mardikaid, kes enne talvitumispaikadesse siirdumist neist toitusid. Kõige atraktiivsemaks kultuuriks kõdra-peitkärsakatele osutus kapsasrohi, kuid kuna kärsakate arvukus oli erakordselt madal, siis olulisi järeldusi nende putukate eelistuste kohta teha ei saa. Seega võib järeldada, et naeri-hiilamardikale sobivad püüniskultuurideks õlirõigas ja rukola. Õlirõigas sobib paremini kasutamiseks traditsioonilise püüniskultuurina, ning rukola sobib hästi naeri-hiilamardikate teise generatsiooni püüdmiseks. Kokkuvõtteks võib öelda, et antud katsed andsid paljulubavaid tulemusi potentsiaalsete püüniskultuuride osas, kuid katseid kindlasti jätkata suuremahulisel skaalal, et põllumeestele saaks anda põhjendatud soovitusi püüniskultuuride rakendamise kohta.
Hiilamardika erinevate põlvkondade arvukused ja toidutaimede eelistused
(Eesti Maaülikool, 2018) Kaart, Kätlyn; Veromann, Eve (juhendaja); Taimetervis
Naeri-hiilamardikas (Brassicogethes aeneus sün. Meligethes aeneus F.; Coleoptera: Nitidulidae) on kõige arvukam kahjur nii Euroopa, kui ka Eesti rapsi põldudel. Euroopas on viimasel ajal süvenenud probleem naeri-hiilamardika kahjustuste suurenemisega, sest mardikatel on pikaaegse taimekaitsevahendite kasutamise või üle doseerimise tõttu kujunenud välja resistentsus teatud taimekaitsevahendite (püretroidide) suhtes. Seetõttu tuleb leida uusi lahendusi jätkusuutliku ja keskkonnasõbraliku taimekaitse väljatöötamiseks, selleks aga tuleb tundma õppida kahjurputuka bioloogiat ja käitumist. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli kevadiste ja hilissuviste välitööde käigus selgitada välja naeri-hiilamardikate talvitunud ja talvituma suunduvate põlvkondade arvukused erinevatel põllumajandusmaastiku elementidel. Uurimiseesmärgiks oli ka selgitada, kui palju naeri-hiilamardika populatsioon suve jooksul suureneb. Kolmandaks uurimiseesmärgiks oli selgitada välja toidutaimede eelistused talvituma suunduvatel ja talvitunud mardikatel, ning selgitada välja ka toidutaimede värvuste eelistused. Viimaseks uurimiseesmärgiks oli selgitada välja, kas 2017. aasta naeri-hiilamardikate arvukused ja toidutaimede eelistused erinevad 2016. aastal saadud tulemustega. 2016. aasta tulemusi võrreldi Gerda Arrase lõputööga. Antud magistritöös selgus, et kuigi kevadel oli talvitumiskohtadest väljuv naerihiilamardikate arvukus madal, suutsid nad oma populatsiooni suve jooksul 44 korda suurendada. Leiti, et maastikuelement mõjutas oluliselt talvitunud ja talvituma suunduvate naeri-hiilamardikate arvukust. Talvitunud naeri-hiilamardikaid leiti kõige rohkem puiskoridorist ja metsaservast. Kõige rohkem suundus talvituma naeri-hiilamardikaid rohumaalt ja rohtselt põlluservalt. Magistritööst selgus, et naeri-hiilamardikatel oli toidutaimede värvuse suhtes eelistused. Talvitunud naeri-hiilamardikad toitusid kollast ja valget värvi õitel, ning talvituma suunduvad naeri-hiilamardikad toitusid paljudel erinevatel õitsevatel taimedel.
Hiilamardikate (Meligethes aeneus Fab) munemiseelistused erinevatel ristõielistel kultuuridel - püüniskultuuri strateegia väljatöötamiseks suvirapsil
(2013) Post, Piibe; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Kovacs, Gabriella (juhendaja)
Rapsi, kui Euroopa tähtsaima õlikultuuri, kasvupindala on Eestis viimase 12 aasta jooksul suurenenud ligikaudu neli korda. See on toonud kaasa rapsikahjurite (peamiselt naeri-hiilamardika) arvukuse märkimisväärse suurenemise. Naeri-hiilamardika tõrje põhineb sünteetilistel insektitsiididel (enamasti püretroididel), mille liigse kasutamise tagajärgedeks on insektitsiidide suhtes resistentsete kahjurite kujunemine ja põldude bioloogilise mitmekesisuse vähenemine. Üheks võimaluseks nende probleemidega võitlemisel on kahjurite toitumis- ja munemiseelistustega manipuleerides põhikultuurilt kahjurite ära meelitamine, mis ongi püüniskultuuri strateegia toimimise põhimõtteks. Töö eesmärgiks on uurida erinevate ristõieliste taimede – raps (Brassica napus L.), rüps (Brassica rapa L.), rukola (Eruca vesicaria L.), õlirõigas (Raphanus sativus var. oleifera), kapsasrohi (Brassica juncea L.), valge sinep (Sinapis alba L.), must sinep (Brassica nigra L.) ja õlituder (Camelina sativa L.) – atraktiivsust hiilamardika munemispaikadena ja hinnata vastsete parasiteerituse taset, et välja selgitada, millised taimeliigid sobiksid kõige paremini püüniskultuurideks suvirapsi kaitseks naeri-hiilamardika vastu. Püünis- ehk lõksukultuurideks nimetatakse taimeliike, mis on mõnedele kahjuriliikidele atraktiivsemad kui põllul kasvatatav põhikultuur ja mis takistavad kahjureid jõudmast põhikultuurile või aitavad neid koguda ühte põllu osasse, et neid sealt seejärel hävitada Korraldati põldkatse kolmes korduses. Hiilamardikate munemisaktiivsuse ja vastsete parasiteerituse taseme hindamiseks korjati taimede õitsemise lõppstaadiumis (KS 67–69) iga katselapi kümnelt taimelt õisikud, millest korjati välja ja loendati kõik vastsed. Vastsed lahati mikroskoobi all, neist leitud parasitoidide vastsed ja munad loendati, määrati ja arvutati parasiteerituse määr. Uurimustööst selgus, et hiilamardikate munemiseelistused sõltusid taimeliigist ja nad eelistasid munemistaimena rapsile rüpsi, musta sinepit ja kapsasrohtu. Üheks oluliseks põhjuseks on nende taimede kiirem areng võrreldes rapsiga. Kõrgeim parasiteerituse tase oli samuti rüpsi- ja musta sinepi taimedelt leitud vastsetel. Kõige rohkem leiti hiilamardikate vastsetest parasitoidi liigi Phradis morionellus esindajaid. Katses kasvatatud kultuuridelt leitud vastsete keskmine parasiteerituse tase oli 11,65%. Õlirõikalt ja rukolalt ei leitud ühtegi parasiteeritud vastset. Vastsete arvu ja nende parasiteerituse taseme põhjal otsustades on meie klimaatilistes tingimustes kõige rohkem potentsiaali püüniskultuurina kasvatamiseks suvirapsi kaitseks rüpsil ja mustal sinepil. Selleks, et püüniskultuuri strateegia kasutegur maksimumini viia tuleb edaspidi täpsemalt uurida potentsiaalsete lõksukultuuride toimimise mehhanisme, proovida kasvatada mitut erinevat lõksukultuuri koos, et näha nende koosmõju efektiivsust ja leida milline peaks olema püünis- ja põhikultuuri vahekord põllul, et strateegia end ka majanduslikult ära tasuks.
Hiilamardikate (Meligethes spp.) eelistused risõielistele õlikultuuridele; naeri-hiilamardika resistentsuse monitooring
(2015) Kortspärn, Krista; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Metspalu, Luule (juhendaja); Kovács, Gabriella (juhendaja)
Raps (Brassica napus L.) on üks tähtsamaid õlikultuure nii Eestis kui ka Euroopas. FAO andmetel suurenes rapsiseemnete tootmine maailmas 2003–2004 aastate 36 miljonilt tonnilt kuni 46 miljoni tonnini aastatel 2004–2005 (Christen et al., 2007). Suurimad rapsikasvatusmaad Euroopas on Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa. Eestis on viimase 15 aastaga rapsi kasvupind üha suurenenud. Võrreldes 2004. aastaga oli rapsi kasvupind Eestis 2013. aastaks suurenenud 71%, ulatudes 86,1 tuhande hektarini (Eesti teraviljasektori arengukava, 2014). Rapsipindade kasv on loonud soodsad tingimused ristõieliste kahjurite arvukuse kasvuks. Kõige olulisemaks rapsikahjuriks on kujunenud naeri-hiilamardikas (Meligethes aeneus Fab.), kelle tõrjumiseks on aastaid kasutatud püretroide, sageli rutiinselt, kahjurite kohalolekut ja ohtrust kontrollimata (Williams, 2010). Sellega seoses on praeguseks Euroopa paljudes maades äärmiselt oluliseks probleemiks tõusnud sellel kahjuril kujunenud mürgiresistentsus (Zimmer et al., 2014). Mürkkemikaalid mõjutavad kõiki elusolendeid ning kahjurite looduslike vaenlaste hävitamine rikub loodusliku tasakaalu ning seni vaoshoitud putukad muutuvad kahjureiks. Selline olukord on sundinud kahjurite arvukuse piiramiseks otsima selliseid tõrjemeetodeid, mis oleksid ohutud keskkonnale ja inimesele ning võimaldaksid tõrjuda ka mürgikindlaid putukaid. Nüüdisajal on teaduslikku huvi pälvinud looduslikud tõrjevahendid, kusjuures suurima tähelepanu all on taimed. Käesoleva töö eesmärgiks on selgitada naeri- ja sinepi-hiilamardikate arvukus ning nende omavaheline proportsioon. Testida erinevaid ristõielisi õlikultuure leidmaks nende hulgast hiilamardikatele võimalikke püünistaimi, mida oleks edaspidi võimalik kaasata tõuka-tõmba (push-pull) tõrjesüsteemis. Töö üheks osaks oli naeri-hiilamardika resistentsuse monitooring, et teha kindlaks võimalik insektitsiidiresistentsus. Resistentsuse monitooringu tulemustest järeldub, et Eestis on juba välja kujunemas mõõdukalt püretroidiresistentseid naerihiilamardika populatsioone. Selle süvenemise pidurdamiseks tuleb vältida sama toimeainega püretroidide järjepidevat kasutamist ning korduvaid pritsimisi.
Hüljatud põllumaade mõju röövtoiduliste lülijalgsete arvukusele tootmispõldudel
(Eesti Maaülikool, 2023) Rääbis, Aldo; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Sulg, Silva (juhendaja)
Maksimaalsele tootlikkusele keskendumine põllumajanduses on kaasa toonud maastike lihtsustumise ja suurendanud kemikaalide kasutamist, mis vähendab elurikkust. Röövtoidulised lülijalgsed pakuvad loodusliku kahjuritõrje teenust ning toovad sellega põllumajandustootjatele majanduslikku kasu. Põllumajandusmaastik peaks seetõttu pakkuma lülijalgsetele sobivaid elu-, varjumis- ja talvitumispaiku. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, kas ja kuidas mõjutavad hüljatud alad põllumajandusmaastikul röövtoiduliste lülijalgsete arvukust tootmispõldudel; kas hüljatud aladel on röövtoiduliste lülijalgsete arvukus ja taksonoomiline mitmekesisus suurem võrreldes piirnevate tootmispõldudega ning kas hüljatud aladel ja tootmispõldudel on loodusliku kahjuritõrje potentsiaal sarnane. Uuringus koguti andmeid pinnasepüüniste katsega ja peibutussööda katsega. Välitööd viidi läbi kolmel päeval: 01.06.2022, 12.07.2022 ja 10.08.2022 Tartumaal. Katseplaan koosnes 6 hüljatud alast, 6 tootmispõllust ehk fookusalast ja 6 kontrollpõllust. Katse käigus koguti pinnasepüünistega kokku 2608 lülijalgset, kellest 2080 on röövtoidulise eluviisiga. Kõige rohkem leiti pinnasepüünistest jooksiklasi (943 isendit), seejärel ämblikulisi (466 isendit). Käesoleva magistritöö tulemustest selgub, et lülijalgsete koguarvukus ja keskmine arvukus püünise kohta erines oluliselt põllumassiivide vahel. Arvukus oli kõige väiksem hüljatud aladel (484 isendit, keskmiselt püünise kohta 6,72 ± 0,74) ja kõige suurem kontrollpõldudel (960 isendit, keskmiselt püünise kohta 13,33 ± 1,64). Teineteisega piirnevate hüljatud alade ja fookusalade vahel oli statistiliselt oluline erinevus neljal juhul kuuest, neist kolmel juhul oli arvukus fookusalal suurem kui hüljatud alal. Käesoleva katse tulemused näitasid, et fookusaladel olid röövtoiduliste lülijalgsete jaoks soodsad toitumistingimused. Peibutussööda katse tulemused näitasid, et kahjuritõrje teenus oli oluliselt erinev põllumassiivide omavahelises võrdluses, kuid ei erinenud oluliselt katsealade võrdluses. Röövtoiduliste lülijalgsete koguarvukust kahjuritõrje teenust põllu põhiselt võrreldes ilmnes, et koguarvukus ei peegelda otseselt söödud vastsete kõrget protsenti ning on väga varieeruv erinevate katsealade ja põldude vahel. Käesolev uurimus näitas, et hüljatud põllumajanduslik maa ei mõjutanud oluliselt röövtoiduliste lülijalgsete arvukust ja loodusliku kahjuritõrje potentsiaali hüljatud alaga piirnevatel tootmispõldudel.
Kapsaöölase (Mamestra brassicae L.) arvukuse sõltuvus seltsilistaimedest
(2012) Musting, Tiina-Katre; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Valge peakapsas (Brassica oleracea L. var. capitata) on enimlevinud kapsa varieteet, mille kaubanduslikku saaki vähendavad enim liblikaliste röövikud, keda ohjatakse peamiselt sünteetiliste taimekaitsevahenditega, viimastel on aga mitmeid negatiivseid kõrvalmõjusid. Alternatiivseks võimaluseks on seltsilistaimede kasutamine: kultuurile kasvatatava taime omadused (lõhn, värvus) peletavad kahjureid ja/või meelitavad kasulikke lülijalgseid. Antud uurimustöö eesmärgiks oli välja selgitada kas ja millised seltsilistaimed pärsivad kapsaöölaste arvukust valgel peakapsal. Katsetööd viidi läbi 2010. ja 2011. aasta suvel Tartumaal, Eerikal, EMÜ katsepõllul, kus uuriti kolme taimeliigi: aedtilli, kivikilbiku ja hiid-iisopi mõju kapsa–öölaste esinemisele. Suveperioodil mõjutasid temperatuurid ja sademed seltsilistaimede kasvu. Till mõjus kapsaöölasele peletavalt, mis näitab tema efektiivsust seltsilistaimena valgele peakapsale ennetamaks kapsaöölase kahjustust. Antud uurimuse tulemused, mis näitasid katses kasutatud seltsilistaimede efektiivsust, annavad põhjust edaspidiste katsete läbiviimiseks leidmaks veelgi teisi seltsilistaimi, mida oleks võimalik kasutada põhikultuuri paremaks kaitseks ja kasvamiseks.
Kas talirapsi põlluga piirnevad maastikuelemendid mõjutavad naerihiilamardikate arvukust ja parasiteerituse taset?
(2015) Peedel, Diana; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Rapsi (Brassica napus L.) pidevalt suurenev kasvupind ning laienev sordivalik soodustavad rapsi sagedast kasvatamist külvikorras, mis loob soodsad tingimused ristõielistele spetsialiseerinud kahjurite levikuks. Eestis on üheks peamiseks kahjuriks rapsil naerihiilamardikas (Meligethes aeneus Fab.), kes võib põhjustada majanduslikku kahju. Naerihiilamardikal on juba paljudes riikides välja kujunenud resistentsus enamkasutatavate insektitsiidide suhtes. Insektitsiidid tapavad ära ka kahjurite looduslikud vaenlased sh. parasitoidid, kes võiksid põllumehele kasu tuua vähendades kahjurite arvukust ja hoides selle allpool majandusliku tõrjekriteeriumi taset. Antud töös uuriti kas ja kuidas mõjutavad põllumajandusmaastikus sageli esinevad maastikuelemendid – lineaarsed rohtsed põlluservad ja lineaarsed puudega põlluservad naeri-hiilamardika arvukust, naeri-hiilamardika munemisaktiivsust ja parasiteerituse taset talirapsi põllul. Katse viidi läbi Tartumaal 2014. a suvel. Selleks valiti välja 18 ühe km raadiusega vaatlusala, mille keskel asus talirapsi põld. Vaatlusalade valikul lähtuti looduslike ja pool-looduslike alade osakaalust ja põlluga piirnevast maastikuelemendi tüübist. Kõigil 18nel katses olnud talirapsi põllul oli naeri-hiilamardika arvukus väga madal, kolme vaatluse kohta loendati kokku 558 mardikat, keskmiselt 0,26 naeri-hiilamardikat taime kohta. Valmikute arvukus taime kohta tõrjekriteeriumit ei ületanud. Parasiteerituse tase oli katses erakordaselt kõrge, küündides kuni 91%-ni. Naeri-hiilamardikate arvukus oli kõige madalam rohtse põlluservaga piirnevatel põldudel. Tulemuste põhjal on otstarbekas rajada rapsipõllud kõrge looduslike alade sisaldusega piirkonda, kuna seal on parasiteerituse tase kõige kõrgem
Kiletiivaliste parasitoidide (Apocrita: Parasitica) arvukus ja taksonoomiline mitmekesisus talirapsi põllul ja sellega piirneval maastikuelemendil
(Eesti Maaülikool, 2017) Pritson, Maris; Veromann, Eve (juhendaja); Maastikukorraldus ja loodushoid
Magistritöö teema on seotud europrojektiga QuESSA (i.k. Quantification of Ecosystem Services for Sustainable Agriculture; e.k. Ökosüsteemi teenuste roll jätkusuutlikus põllumajanduses). Töö eesmärgiks oli välja selgitada kui palju ja milliseid potentsiaalselt kasulikke parasitoide esineb talirapsi põllul ja sellega piirneval maastikuelemendil ning uurida, kas rapsipõlluga piirnev põllumajandusmaastiku element mõjutab kiletiivaliste parasitoidide arvukust ja mitmekesisust talirapsi põllul. Selleks viidi 2014. aastal Tartumaa talirapsi põldudel ja nendega piirnevatel maastikuelementidel läbi välitööd. Käesoleva töö käigus uuriti kasutades vesipüüniste meetodit, millised kiletiivaliste parasitoidide sugukonnad esinevad rapsipõldudel ja nendega piirnevatel maastikuelementidel. Uuritavad maastikuelemendid, mis piirnesid vaatlusala keskel asuva rapsipõlluga olid kitsas rohtne põlluserv, kitsas puudega põlluserv ehk puiskoridor ja teine kultuurpõld ehk kontroll-ala. Kokku leiti vesipüünistest 1344 isendit 18 erinevast sugukonnast. Kõige enam leiti vesipüünistest Ichneumonoidea, Chalcidoidea ja Platygastroidea ülemsugukondadesse kuuluvaid isendeid. Tulemused näitasid, et maastikuelemendi tüüp mõjutas oluliselt parasitoidide arvukust ja mitmekesisust. Rohtse põlluservaga piirnenud rapsipõllult püüti keskmiselt oluliselt rohkem parasitoide kui teise kultuurpõlluga piirnenud rapsipõldudelt. Nii rohtsel põlluserval kui ka puiskoridoril endal paiknenud püünistest leiti oluliselt rohkem parasitoide võrreldes teisel kultuurpõllul paiknenud püünistega. Parasitoidide mitmekesisus oli kõige suurem puiskoridoridega piirnevatel rapsipõldudel. Ka kaugus rapsipõllu servast mõjutas oluliselt parasitoidide keskmist arvukust põllul, arvukus vähenes põllu keskosa suunas. Töö tulemustest võib järeldada, et nii rohuriba kui ka puiskoridor põlluservas suurendasid kasulike parasitoidide arvukust ja mitmekesisust. Seega suurendades maastikuelementide osatähtsust põllumajandusmaastikul jõuavad parasitoidide poolt pakutavad reguleerivad ökosüsteemi teenused suuremal määral ka kultuurpõllule.
Kõdra- ja varre-peitkärsaka kahjustuse ja parasiteerituse tase talirapsil
(Eesti Maaülikool, 2019) Sulg, Silva; Veromann, Eve (juhendaja); Maastikukaitse ja -hooldus
Raps (Brassica napus L.) ehk õlikaalikas on tänapäeval maailmas üks tähtsamaid õlikultuure (Hatzig et al., 2018). Rapsi kasvupindala laienemine on suurendanud ka ristõielistele taimedele spetsialiseerunud putukate arvukust ja levikut. Käesolevas töös käsitletakse rapsi kahjuritest kõdra-peitkärsakat (Ceutorhynchus obstrictus (Marsham) syn. C. assimilis (Paykull)) ja varre-peitkärsakat (Ceutorhynchus pallidactylus (Marsham)), kes Eestis kahjustavad peamiselt talirapsi. Rapsil kontrollitakse kahjurite arvukust peamiselt sünteetiliste putukamürkidega (Heimbach, Müller, 2013; Zimmer et al., 2014), mis aga hävitavad lisaks kahjuritele ka teised lülijalgsed, sh kahjurite looduslikud vaenlased (Jonsson et al., 2008; Kovács, 2018). Kiletiivalised (Hymenoptera) parasitoidid on peitkärsakate ühed kõige olulisemad looduslikud vaenlased. Kõdrapeitkärsaka kolm peamist parasitoidi on: Trichomalus perfectus (Walker), Stenomalina gracilis (Walker) ja Mesopolobus morys (Walker) (Haye et al., 2015; Ulber et al., 2010). Antud töö eesmärgiks oli välja selgitada kõdra- ja varre-peitkärsaka kahjustuse suurus talirapsi põldudel ja kas seda mõjutas kaugus eelmise aasta talirapsi põllust. Selgitati kui suur oli kõdra-peitkärsaka parasiteerituse tase ja kas seda mõjutas kaugus eelmise aasta rapsipõllust. Lisaks selgitada, milline oli kõdra-peitkärsaka parasitoidide liigiline koosseis ja kas eelmise aasta rapsipõllu kaugus mõjutas nende arvukust ja koosseisu. Lähtuvalt töö eesmärkidest püstitati hüpoteesid: (i) kõdra- ja varre-peitkärsaka kahjustuse taset ei mõjuta kaugus eelmise aasta rapsipõllust; (ii) kõdra-peitkärsaka parasiteerituse tase on suurem nendel talirapsi põldudel, mis asuvad lähemal kui 500 meetrit eelmise aasta talirapsi põllust; (iii) kaugus eelmise aasta talirapsipõllust mõjutab kõdra-peitkärsaka parasitoidide liigilist koosseisu. Kokku oli 12 katsepõldu, millest kuus asusid lähemal ja kuus kaugemal kui 500 meetrit eelmise aasta talirapsi tootmispõllust. Leiti, et kõdrapeitkärsaka kahjustuse taset mõjutas kaugus eelmise aasta talirapsi põllust, kuid parasiteerituse taset ei mõjutanud. Domineerivaks kõdra-peitkärsaka parasitoidiks oli T. perfectus, kuid leiti ka S. gracilis’e ning M. morys’e isendeid. Varre-peitkärsaka kahjustuse suurust mõjutas oluliselt kaugus eelmise aasta talirapsipõllust. Põldudel, mis asusid lähemal kui 500 meetrit eelmise aasta talirapsi põllust oli kahjustuse tase oluliselt kõrgem kui põldudel, mis asusid kaugemal kui 500 meetrit eelmise aasta talirapsi põllust. Insektitsiidide kasutamine põldudel mõjutas oluliselt positiivselt kõdra- ja varrepeitkärsakate kahjustuse taset ning oluliselt negatiivselt kõdra-peitkärsaka parasiteerituse taset.
Lämmastikväetise ja sordi mõju kahjurite arvukusele ja nende parasiteerituse tasemele talirapsil
(2015) Mölder, Martti; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Rapsi külvipinna pidev suurenemine Eestis on loonud eeldused ristõielistele spetsialiseerunud kahjurite arvukuse tõusuks. Rapsi saagi tõstmiseks kasutatakse suurtes kogustes väetisi ja kahjurite tõrjeks insektitsiide. Tihti tehakse seda mullaviljakust ja kahjurite arvukust kontrollimata. Samas võivad insektitsiidid lisaks kahjuritele hävitada ka neutraalseid ja kasulikke lülijalgseid, sealhulgas nende kahjurite looduslikke vaenlaseid. Ühtedeks sellisteks kahjurite looduslikeks vaenlasteks on parasitoidid. Teatud tingimustel on parasitoidid võimelised hoidma kontrolli all kahjurite populatsiooni suurust rapsipõldudel. Kahjurite ja parasitoidide arvukust põllul võivad mõjutada ka erinevate lämmastikväetiste koguste kasutamine. Käesoleva uurimustöö eesmärgiks oli leida, kas ja kuidas mõjutavad erinevad lämmastikväetiste kogused kahel erineval talirapsi sordil saagikust, naeri-hiilamardika ja kõdra-peitkärsaka arvukust ning nende parasiteerituse taset. Uurimustöö aluseks olid põldkatsed talirapsidega ’Silvia’ ja ’Pastell’, mis viidi läbi Jõgevamaal. Taimedega läbi viidud katsete tulemused näitasid, et sordil ’Silvia’ mõjutasid erinevad lämmastikukogused taimede arvu m 2 , kõtrade arvu taimel ja rapsi seemnete saagikust, sordil ’Pastell’ aga mõjutasid erinevad kogused rapsi seemnete saaki. Entomoloogiliste katsete tulemustes leiti, et sordil ’Silvia’ mõjutasid erinevad lämmastikukogused naeri-hiilamardika vastsete ja kõdrapeitkärsaka poolt kahjustatud kõtrade arvu, sordil ’Pastell’ aga ainult kõdra-peitkärsaka poolt kahjustatud kõtrade arvu. Katse tulemustest võis järeldada, et väetamine lämmastiku kogusega 100 kg/ha andis parima tulemuse. 100 kg/ha lämmastiku kogusega olid ühtemoodi tasakaalus keskkonnasäästlikkusele ja kahjurite tõrjele suunatud huvid.
Lämmastikväetise mõju talirapsi putukkahjuritele, nende parasitoididele ja taimehaigustele
(2012) Flink, Jaak; Veromann, Eve (juhendaja); Toome, Merje (juhendaja)
Rapsitaimed on vastuvõtlikud mitmetele seenhaigustele ja putukkahjuritele. Olulisemad haigused on ristõieliste kuivlaikus, valgemädanik, vertitsilloos ja tõusmepõletik, millest Eesti tingimustes on enamlevinud kuivlaiksus. Putukkahjuritest on majanduslikult kõige ohtlikumad naeri-hiilamardikas ja kõdra-peitkärsakas, kelle arvukust aitavad kontrolli all hoida nende looduslikud vaenlased – parasitoidid. Käesoleva töö eesmärgiks oli välja selgitada, kas lämmastikväetiste lisamine mõjutab talirapsi nakatumist erinevatesse taimehaigustesse, naeri-hiilamardika vastsete arvukust ja nende parasiteerituse taset ning kõdra-peitkärsaka kahjustuse suurust ja parasiteerituse taset. Katse viidi läbi Jõgeva Sordiaretuse Instituudi katsepõldudel 2010. ja 2011. aastal, kus kasutati lämmastikukoguseid 0, 60, 80, 100, 120, 140 ja 160 kg. Tulemustest selgus, et esimesel katseaastal mõjutas lämmastikuga väetamine rapsitaimede nakatumist ristõieliste kuivlaiksusesse ja naeri-hiilamardikate vastsete arvukust. Kõige rohkem oli haigustunnustega kõtru foonil N140 ja kõige vähem töötlusel, kus lämmastikku ei lisatud. Naeri-hiilamardikate munemisaktiivsus oli kõige suurem töötlustel N120 ja N140 ja väikseim väetamata foonil. Teisel aastal taimedel haiguseid ei esinenud ja lämmastikväetamine mõjutas vaid kõdra-peitkärsaka kahjustusi ning parasitoidide arvukust. Mõlemal aastal püsis kõdra-peitkärsaka parasiteerituse tase väga kõrge (üle 70%), mis näitab, et parasitoidid hoiavad selle kahjuri arvukust peaaegu 100%-liselt looduslikult kontrolli all. Naeri-hiilamardika parasiteerituse tase oli küll tunudvalt väiksem (alla 25%), kuid siiski vähendab see vastsete poolt tekitatud kahju talirapsi taimedele.
Maastiku mõju mesilaselaadsete arvukusele talirapsi põllul ja rapsi võit tolmeldamisest
(2016) Tamla, Ingrid; Kaasik, Riina (juhendaja); Veromann, Eve (juhendaja)
Talirapsi kasvatatakse Eestis võrdlemisi suurtel aladel ning ta pakub head korjeala putuktolmeldajatele, kelle arvukus on nii maailmas kui ka Eestis vähenenud. Seetõttu on vajalik täpsemalt teada saada, kas ja kuidas mõjutavad erinevad põllumajandusmaastikul esinevad maastikuelemenditüübid putuktolmeldajate arvukust talirapsi põllul ja kas raps võidab putuktolmeldamisest. Esimese katse käigus selgus, et rohtse põlluserva ja puiskoridoriga piirnevatel põldudel oli arvukamalt putuktolmeldajaid, kuid nende arvukus vähenes looduslike ja poollooduslike koosluste osatähtsuse suurenemisel. Teise katse käigus selgus, et putuktolmlemise välistamisel oleks rapsi saak väiksem, millest järeldub, et putuktolmlemisel on arvestatav positiivne mõju rapsi saagile. Kuigi 2014. aastal teostatud katses ei leitud olulist seost putuktolmeldajate arvukuse ja rapsisaagi vahel, oli tõenäoliselt põhjuseks putuktolmeldajate väga madal arvukus põllul. Käesoleva töö käigus välja tulnud tulemuste põhjal võib järeldada, et erinevatel maastikuelemenditüüpidel, eriti rohtsel põlluserval ja puiskoridoril on soodustav mõju putuktolmeldajate arvukusele ja seetõttu on oluline säilitada põllumajandusmaastikus looduslikke ja poollooduslikke kooslusi. Samas tuleb pöörata endisest rohkem tähelepanu tolmeldajate arvukuse soodustamisele, sest liiga madal arvukus tootmispõldudel ei taga piisavat tolmeldamist kindlustamaks positiivset mõju talirapsi saagikusele.
Maastikuelemendi mõju röövtoiduliste lülijalgsete arvukusele talirapsi põllul
(2016) Timma, Kristiina; Kaasik, Riina (juhendaja); Veromann, Eve (juhendaja)
Rapsi kasvatatakse üha suuremal kasvupinnal, Eestis on aastatega kasvupind tõusnud ligi kolm korda, ulatudes 2015. aastal 70,8 tuhande hektarini. Enamlevinud kahjur rapsil on naeri-hiilamardikas, kelle tõrjeks kasutatakse sünteetilisi taimekaitsevahendeid. Põllumajanduse intensiivistumine toob kaasa põllumajandusmaastiku homogeniseerumise ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise. Pool-looduslikud ja looduslikud alad pakuvad elu-, varje- ja talvitumispaiku kasulikele organismidele põllul, sh. röövtoidulistele lülijalgsetele. Käesoleva uurimustöö eesmärgiks oli kindlaks teha, kas ja kuidas erinevad rapsipõlluga piirnevad maastikuelemendid mõjutavad põllul esinevate röövtoiduliste lülijalgsete arvukust ja liigilist mitmekesisust ning kas röövtoiduliste lülijalgsete arvukus muutub naerihiilamardika vastsete taimedelt mulda laskumise perioodil, mil nad on maapinnal toituvate röövtoiduliste lülijalgsete potentsiaalseks toiduobjektiks. Katse viidi läbi 2014.aastal Tartumaal 18nel vaatlusalal, mille keskmes oli talirapsi põld. Katsealade valikul lähtuti looduslike ja pool-looduslike maastikuelementide osatähtsusest vaatlusaladel ja rapsipõlluga piirnevast maastikuelemendi tüübist. Töö tulemustest selgub, et katse käigus leitud röövtoiduliste lülijalgsete arvukus oli kõrge. Enim leiti jooksiklasi, neile järgnesid lühitiiblased ja kõige vähem leiti ämblikulaadseid. Peamiselt mõjutas röövtoiduliste lülijalgsete arvukust talirapsi põldudel maastikuelemendi tüüp ja püüniste tühjendamise aeg ning röövtoidulisi lülijalgseid leiti talirapsi tootmispõldudelt kõige rohkem perioodil, mil naeri-hiilamardika vastsed laskusid mulda nukkuma. Röövtoidulised lülijalgsed eelistavad kõrreliste taimedega kooslusi. Kasulikud röövtoidulised lülijalgsed võivad hoida naeri-hiilamardikate arvukuse talirapsil tõrjekriteeriumist allpool, mistõttu nad toovad otsest majanduslikku kasu põllumajandustootjatele.
Maastikuelementide mõju tolmeldajate arvukusele põllumajandusmaastikus
(2014) Vaino, Liis; Veromann, Eve (juhendaja); Kovacs, Gabriella (juhendaja)
Euroopas kasvatatavatest põllukultuuridest on tolmeldamisest sõltuv umbes 84%, kuid kuna putukatele ei piisa toitumiseks vaid monokultuursest põllukultuurist (sest ei õitse kogu tolmeldamise hooaja vältel) siis erinevat tüüpi põlluservad pakuvad tolmeldajatele alternatiivseid toiduallikaid. Käesoleva töö eesmärgiks oli selgitada, kas ja millisel määral erinevat tüüpi maastikuelemendid ja mitteharitavate maade osakaal mõjutavad põllumajandusmaastikus esinevate tolmeldajate arvukust. Vaatluse all oli kolm eri tüüpi vaatlussektorit (raadius 1 km), milles oli erinev looduslike, pool-looduslike ja mitteharitavate maade (v.a maanteed, raudteed, veekogud, õuealad, elamud) osakaal (kõrge 38%, keskmine 22%, madal 7%), sektori sees asetses talirapsipõld. Sektoreid oli kokku 18 (igas tüübis 6). Vaatlusaluseid maastikuelemente (kultuurpõlluga piirnev looduslikum ala) oli kokku viis: mets, puiskoridor, põlluserv, rohumaa, haljaskesa. Laiadel aladel (mets, rohumaa, haljaskesa) oli vaadeldava transekti pikkuseks 50 m elemendi servas ja 50 m elemendi sees (vahe 12,5 m). Kitsaste elementide korral oli tegemist 100 m pikkuse transektiga. Maastikuelementidel loendati meemesilasi, kimalasi, liblikalisi, sirelasi ja erakmesilasi. Hinnati ka õitearvukust. Selgus, et kimalasi ja meemesilasi oli kõige rohkem õiterikkal haljaskesal, erakmesilasi sobivaid elutsemistingimusi pakkuvas puiskoridoris. Liblikaliste ja sirelaste puhul erinevust ei märgatud. Vaadeldes eraldi metsa sise- ja servaala, siis selgus, liblikaliste ja sirelaste arvukus oli metsaservas kõrgem, mis oli ka oodatav tulemus. Mesilaste arvukus oli mõlemal pool väike. Puudus ka erinevus rohumaa ja haljaskesa sise- ja servaalal esinenud tolmeldajate arvukusel. Vastupidiselt erinevatele uuringutele, esines meil tolmeldajaid rohkem madala maastikugradiendiga aladel, kuhu nad arvatavasti olid koondunud, sest fragementeerunud maastikus kasutatakse olemasolevat toiduressurssi maksimaalselt ära. Samas kõrgema looduväärtusega aladel olid tolmeldajad tõenäoliselt hajutanud erinevate looduslike- ja poollooduslike alade vahe
Mahajäetud alade mõju röövtoiduliste lülijalgsete arvukusele tootmispõldudel
(Eesti Maaülikool, 2024) Lemküll, Lisette; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Vilumets, Silva (juhendaja)
Inimpopulatsiooni kiire kasvu ja sellega kaasneva suureneva nõudlusega muutub põllumajandus järjest intensiivsemaks, tuues kaasa pestitsiidide suurema kasutamise vajaduse. Kuigi pestitsiidid on taimekasvatuse seisukohalt olulised, aidates tõrjuda kahjureid ja tagada saagikust, siis nende kasutamine saastab mulda, vett ja õhku, vähendab elurikkust, põhjustab kahjurite resistentsust ja on kahjulikud ka inimese tervisele. Röövtoiduliste lülijalgsed pakuvad olulist loodusliku kahjuritõrje teenust ehk loodusehüve. Nende esinemine agroökosüsteemides võiks vähendada insektisiidide kasutamise vajadust. Röövtoiduliste putukate poolt pakutava kahjuritõrjehüve suurendamiseks on vaja pakkuda neile sobivaid elu-, toitumis-, varjumis- ja talvitumispaiku. Käesoleva uurimustöö eesmärk oli välja selgitada, kas ja kuidas mõjutavad mahajäetud alad põllumajandusmaastikul röövtoiduliste lülijalgsete arvukust tootmispõldudel. Uurimustöös kasutati putukate arvukuse määramiseks pinnasepüüniste- ja loodusliku kahjuritõrje potentsiaali hindamiseks peibutussööda katset. Katse viidi läbi Tartumaal ja koosnes 6 mahajäetud alast, 6 fookuspõllust ja 6 kontrollpõllust. Kõigile uuritavatele aladele paigutati 4 pinnasepüünist ja 4 peibutussööda alust 2, 10, 20 ja 30 m kaugusele uuritava ala servast, liikudes keskosa suunas. Pinnasepüünised asetati uuritavatele aladele 26.06.23, 27.07.23 ja 22.08.23 ning tühjendati 48 tunni möödudes. Peibutussööda alused asetati uuritavatele aladele 21.06.23, 28.07.23 ja 23.08.23 ning 6 tunni möödudes märgiti üles söödud, kadunud ja elusad vastsed. Kokku paigutati katsealadele putukate püüdmiseks 216 pinnasepüünist ja kahjuritõrje potentsiaali hindamiseks 216 peibutussööda alust. Katse tulemusel selgus, et mahajäetud aladel sattus röövtoidulisi lülijalgseid pinnasepüünistesse oluliselt vähem kui tootmispõldudel. Selline tulemus võis olla mõjutatud valitud kogumismeetodi eripäradest ja taimestiku tihedusest. Tihedam taimestik võib piirata nii putukate liikumist mullapinnal aga ka maapinna soojenemist ja seeläbi mõjutada lülijalgsete aktiivsust. Pinnasepüüniste kasutamisel tuleb arvestada, et püügitulemus võib olla mõjutatud putukate aktiivsusest, vähem aktiivsemad liigid ei pruukinud püünistesse sattuda. Samas võib jooksiklaste ja lühitiiblaste suuremat arvukust tootmispõldudel põhjendada ka sellega, et tootmispõldudel võis olla suurem toidubaas sinna koondunud kahjurite tõttu. Mahajäetud aladel saadi aga oluliselt suurem kahjuritõrje potentsiaal, kui tootmispõldudel. Sellise tulemuse põhjuseks võis olla see, et mahajäetud alade tihedam taimestik on koduks paljudele erinevatele liikidele, sh liikidele keda pinnasepüünistega ei suudetud püüda. Kuna fookus- ja kontrollpõldude vahel ei esinenud olulist statistilist erinevust, ei saa järeldada, et mahajäetud aladelt levisid röövtoidulised lülijalgsed tootmispõldudele ja panustasid seal kahjuritõrjesse. Kuigi antud uurimustöös ei suudetud tõestada, et mahajäetud alad soodustavad röövtoiduliste lülijalgsete levikut tootmispõldudele, saadi siiski kinnitus, et maastiku mitmekesisus soodustab kisklust. Seega on vaja rohkem uurida, kuidas maastikukorraldust saab kasutada taimekahjurite kontrollimiseks röövtoiduliste lülijalgsete abil.
Mahetootmisega lõpetamise põhjused aastatel 2019–2021
(Eesti Maaülikool, 2022) Tammepõld, Carolin; Peetsmann, Elen (juhendaja); Veromann, Eve (juhendaja)
Mahepõllumajandus on üha enam populaarsust koguv majandusharu, mille eesmärgiks on keskkonnahoid ning ökoloogilise tasakaalu saavutamine ja säilitamine. Mahepõllumajanduse praktikatega on võimalik aidata vähendada negatiivseid keskkonnamõjusid, mida toob endaga kaasa tavapõllumajandus. 2030. aastaks näeb “Talust taldrikule” strateegia ette, et Euroopa põllumajandusmaast on majandatud mahepõllumajanduslikult 25%, Eestis oli see näitaja 2020. aastal juba 23%. Vaatamata sellele on viimasel kolmel aastal mahetunnustatud ettevõtete arv langenud ning 2020. aastal langes esimest korda ka mahepõllumajandusmaa. Magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada ja anda ülevaade peamistest põhjustest, miks aastatel 2019–2021 loobusid Eesti mahetootjad tunnustatud mahetootmisest. Lisaks selgitada välja, milliseid probleeme esines neil taime- ja loomakasvatuses tootmisega, töötlemisega ja turustamisega, millised olid majanduslikud probleemid ning muud mahetootmisega seotud ja mitteseotud probleemid. Käesoleva töö tulemusi võrreldi 2011. aastal koostatud magistritööga, mis uuris mahetootmisega lõpetamise põhjuseid aastatel 2009–2010. Töös kasutatud andmed koguti küsimustiku kaudu, mille valimisse kuulusid 2019–2021. aastatel mahetootmise lõpetanud ettevõtjad. Küsitlusele vastas 76 vastajat. Töö tulemustes selgus, et mahetootjatel olid peamised majanduslikud probleemid, tootmise rentalaablusprobleemid (tulud ei kata kulusid), toetused olid liiga väikesed ja tunti puudust riigipoolsest toest valdkonnale. Üldiste probleemidena toodi välja ka keerulist paberimajandust ja asjaajamist. Mahetaimekasvatuses olid peamisteks probleemideks sobivate rendimaade puudus, madal mullaviljakus ja sobivate masinate puudus ning nende amortiseerumine. Maheloomakasvatuses olid peamisteks probleemideks sobivate masinate puudus ja nende amortiseerumine, (mahe)sööda kõrge hind ning raskused nõuetekohaste pidamistingimuste tagamisega.
Naeri-hiilamardika (Brassicogethes aeneus) lõhnaeelistuste käitumiskatse ja lõhnapüünise tõhusus
(Eesti Maaülikool, 2018) Lõhmus, Triin; Veromann, Eve (juhendaja); Kovács, Gabriella (juhendaja); Taimetervis
Naeri-hiilamardikas (Brassicogethes aeneus) on rapsi kui ühe enamkasvatatava ristõielise õlikultuuri arvukaim kahjustaja Euroopas. Tema tõrjumiseks on kasutatud peamiselt püretroididel põhinevaid insektitsiide, mille suhtes on mardikatel praeguseks välja kujunenud resistentsus. Paraku on püretroidipõhised insektitsiidid ristõieliste kultuuride kasvatamisel jätkuvalt kasutusel, mistõttu on keskkonda säästvamate ja jätkusuutlikumate tõrjemeetodite väljatöötamine vajalik. Käesolev magistritöö tugineb naeri-hiilamardika lõhnaeelistuste hindamisele. Töö käigus teostati olfaktomeetria katse ja lõhnapüünise katse. Olfaktomeetria katsega testiti hiilamardikate käitumislikke vastuseid erinevate lõhnaainete suhtes ja otsiti sobivat katsemetoodikat olfaktomeetrilistele katsetele. Lõhnapüünise katsega sooviti kindlaks teha püüniste atraktiivsus hiilamardikatele, et pakkuda lihtsat meetodit nende arvukuse ja majandusliku tõrjekriteeriumi hindamiseks rapsi tootmispõllul. Sellest tulenevalt oli töö eesmärk välja töötada usaldatav metoodika hiilamardikatega tehtavatele olfaktomeetrilistele katsetele ning kontrollida alternatiivse tõrjevahendina väljatöötamisel oleva dsRNA preparaadi mõju taimede poolt emiteeritavatele lõhnasignaalidele ja seega naeri-hiilamardika peremeestaime otsingukäitumisele. Lisaks oli eesmärgiks selgitada välja lõhnapüünise sobivus hiilamardikate arvukuse seiramiseks talirapsipõllul Eesti tingimustes. Olfaktomeetria katsega leitud usaldusväärsete kontrollkatse variantidena võib emastele soovitada neutraalset katset puhta õhuga ja positiivset katset (72 tunnise nälgimisajaga) hariliku tõlkjaga. Mõlemast soost isenditele sobib negatiivseks kontrolliks lavendliõli. Samuti selgus, et dsRNA preparaat ei mõjutanud hiilamardikate käitumist. Lõhnapüünise katses osutus, et püünised polnud hiilamardikatele selektiivselt atraktiivsed, kuid võiksid sobida nende arvukuse hindamiseks rapsipõllul. Hiilamardikate keskmist arvukust mõjutas ilmastik (päevane keskmine õhutemperatuur, sademed), rapsi kasvustaadium ja katsepõld. Keskmised arvukused olid kõrgeimad 22. mail, vahetult pärast mardikate suuremat migratsiooni põldudele, ja 30. mail, kui rapsitaimed olid jõudnud täisõitsemise kasvufaasi. Lisaks oli arvukus kõrgeim Kuivati rapsipõllul, seega on vajalik rõhutada, et taimekahjurite eduka seire tagab kõigi tootmispõldude hindamine individuaalsetena.

Sirvi Autor "Veromann, Eve (juhendaja)" järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud