Andmebaasi logo

Sirvi Autor "Veromann, Eve" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 5 5
  • Pisipilt
    Kirje
    Eesti maismaaökosüsteemide hüvede (ökosüsteemiteenuste) sotsiaalmajandusliku väärtuse üleriigiline hindamine ja kaardistamine : tehniline lõpparuanne
    (Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool, 2023) Helm, Aveliina; Kull, Ain; Kiisel, Maie; Poltimäe, Helen; Rosenvald, Raul; Veromann, Eve; Reitalu, Triin; Kmoch, Alexander; Virro, Holger; Mõisja, Kiira; Nurm, Hanna-Ingrid; Prangel, Elisabeth; Vain, Kristiina; Sepp, Kalev; Lõhmus, Asko; Linder, Madli; Otsus, Merit; Uuemaa, Evelyn; Kikas, Tambet
    Vastavalt tellija esitatud ülesandele oli töö "Maismaaökosüsteemiteenuste üleriigiline rahaline hindamine, sh metoodika väljatöötamine” (edaspidi ELME2) eesmärgiks välja töötada metoodika ökosüsteemide ja nende poolt pakutavate hüvede (ökosüsteemiteenuste ehk looduse hüvede) majandusliku tähtsuse hindamiseks ning hinnata ja kaardistada valitud looduse hüvede rahaline väärtus või üldisem majanduslik väärtus (sõltuvalt metoodilistest võimalustest) üle-eestiliselt ning üleriigiliselt kaitstavatel aladel ja valitud pilootaladel detailsemalt. Töö viidi läbi Keskkonnaagentuuri katusprojekti ELME – „Elurikkuse sotsiaal-majanduslikult ja kliimamuutustega seostatud keskkonnaseisundi hindamiseks, prognoosiks ja andmete kättesaadavuse tagamiseks vajalikud töövahendid” raames. Käesolev töö oli jätkuks sama katusprojekti raames aastatel 2019–2020 läbi viidud tööle „Ökosüsteemide ja nende teenuste baastasemete hindamine ja kaardistamine, sh metoodika väljatöötamine Keskkonnaagentuurile“ (edaspidi ELME1). ELME1 raames töötati välja metoodika ning kaardistati üleriigiliselt nelja peamise maismaaökosüsteemi (niidud, sood, metsad ja põllumajanduslikud ökosüsteemid) levik (koostati nn baaskaart), seisund ja valitud looduse hüvede baastasemed (Helm et al. 2021). ELME1 raames koostatud kaardikihid on kättesaadavad Keskkonnaagentuuri ELME kaardikihtide kataloogis ning täpsemalt on tööde käik lahti kirjutatud ELME1 töö lõppraportis (Helm et al. 2021) ning Loodusveebis. Käesolev töö – ELME2 – tugineb osaliselt ELME1 käigus välja töötatud ökosüsteemide baaskaardile, ökosüsteemide seisundikaardile ning kaardistatud looduse hüvedele. Kuna andmeid on vahepeal lisandunud, metoodikad uuenenud ning tellija vajadused täpsustunud, uuendati käesolevas töös ka ELME1 raames koostatud baaskaarti, ökosüsteemide seisundikaarti ning kasutatavaid looduse hüvede kaardikihte. Vastavad metoodilised täpsustused ja kirjeldused on esitatud käesoleva töö vastavates peatükkides või selle lisades.
  • Pisipilt
    Kirje
    Oilseed rape pests and their parasitoids in Estonia
    (Eesti Maaülikool, 2007) Veromann, Eve; Luik, Anne (advisor); Metspalu, Luule (advisor); Cook, Samantha M. (opponent)
    Raps (Brassica napus L.) on üks tähtsamaid parasvöötmes kasvatatavaid kultuurtaimi. Kuivõrd rapsi kasvupinnad on eriti viimasel aastakümnel ka Eestis kordades suurenenud, on ristõieliste kahjurite arvukuse kasvuks loodud soodsad tingimused, sest suured monokultuursed põllud pakuvad piiramatult toitu ning paljunemisvõimalusi taimekahjuritele ning kahjurite looduslikud vaenlased ei pääse mõjule. Aastaid on rapsikahjureid tõrjutud püretroididega, enamasti rutiinselt ja profülaktiliselt, kahjurite kohalolekut ja ohtrust kontrollimata. Selle tagajärjeks on pestitsiidide liigne ja vähemõtestatud kasutamine, mürgi suhtes resistentsete kahjurite kujunemine, saagi majandusliku konkurentsivõime vähenemine ning põldude bioloogilise mitmekesisuse kahanemine. Pestitsiidid tapavad koos kahjuritega ka nende looduslikud vaenlased, kes võiksid tuua põllumehele suurt kasu, hoides kahjurite arvukuse loodusliku kontrolli all. EMÜ PKI taimekaitse osakonnas algas 2002. aastal rapsikahjurite ja nende parasitoidide ning nende arvukust mõjutavate tegurite süstemaatiline uurimine eesmärgiga arendada majanduslikult tasuvaid ja ökoloogiliselt säästvaid rapsikasvatuse tehnoloogiaid. Sellest lähtuvalt oli esmatähtis määrata kindlaks nii tali- kui suvirapsi peamised kahjurid ja nendega seotud looduslikud vaenlased. Käesoleva töö raames selgitati tali- ja suvirapsi kahjurite ja nende parasitoidide liigiline koosseis, arvukus, selle dünaamika ning neid mõjutavad tegurid (I, II, III). Võrreldi rapsi kahjurite ja nende kiletiivaliste parasitoidide esinemist erineva kasvatustehnoloogiaga põldudel, kusjuures vaatluse all olid tavaviljelusega (STN – künd, mullaharimine, insektitsiidide kasutamine vastavalt tehnoloogilisele skeemile) ja minimeeritud viljelusega (MIN – kõrdekülv, insktitsiidide ei kasutatud) suvi- ja talirapsi põllud (II, III, IV). Putukate püüdmiseks kasutati vesipüüniseid. Tali- ja suvirapsilt kogutud ristõielistele taimedele spetsialiseerunud putukad kuulusid üheksasse taksonisse (I, II, III). Tulemustest selgus, et kahjurite liigispekter ei sõltunud rapsi erinevatest vormidest, see oli nii tali- kui suvirapsil enam-vähem sarnane. Oluline erinevus ilmnes aga arvukuses – suvirapsil oli ristõielistele spetsialiseerunud kahjureid märgatavalt rohkem kui talirapsil (vastavalt 19 296 ja 6 649 isendit). Kahjuriliikide võrdluses oli mõlemal kultuuril ülekaalukalt arvukam naeri-hiilamardikas (Meligethes aeneus). Kultuuride võrdluses oli suvirapsil seda kahjurit 5,9 korda rohkem kui talirapsil. Teine arvukam ristõielistele spetsialiseerunud putukas oli kõdra-peitkärsakas (Ceutorhynchus assimilis), kuid vastupidiselt naeri-hiilamardikale oli tema arvukus suvirapsil 6,9 korda väiksem kui talirapsil (I, II, III). Kollastest vesipüünistest leiti kuude ülemsugukonda ja 18 sugukonda kuuluvaid kiletiivalisi parasitoide. Nende hulgas oli neli naeri-hiilamardika parasitoidi: Diospilus capito, Phradis morionellus, P. interstitialis ja Tersilochus heterocerus ning kolm kõdra-peitkärsaka parasitoidi: Stenomalina gracilis, Mesopolobus morys ja Trichomalus perfectus. Nagu võis eeldada peremees-putukate arvulisest suhtest (naeri-hiilamardikas:kõdra peitkärsakas) oli naeri-hiilamardika parasitoidide isendiline arvukus tunduvalt suurem kui kõdra-peitkärsaka parasitoidide oma. Sarnaselt peremeestega oli ka parasitoide arvukamalt suvirapsil kui talirapsil. Parasitoidide liikide omavahelisel võrdlusel oli Diospilus capito kõige arvukam liik nii suvi- kui talirapsil, samas kultuuride võrdluses oli seda liiki suvirapsil 1,4 korda rohkem kui talirapsil. Teine arvukam parasitoid oli Phradis morionellus (I, II, III). Kuigi kahjuritest oli rapsil ülekaalukalt arvukam naeri-hiilamardikas, on ta meil siiski võtmekahjuriks vaid suvirapsil, talirapsile ilmub ta õitsemise faasis ning olulist kahju ei tekita. Eelkõige on see tingitud talirapsi varasemast õitsemisest ja pikemast vegetatsiooniperioodist, mis kahjustuse korral tagab ühtlasi ka taimedele parema kompensatsioonivõimaluse. Kõdra-peitkärsakad seevastu olid talirapsiga fenoloogiliselt paremini sünkroniseerunud kui hiilamardikad, sest seal toimus ka nende paljunemine. Minimeeritud viljelusviis soodustas naeri-hiilamardika (M. aeneus) ja kõdra-peitkärsaka (C. assimilis) looduslikke vaenlasi nii suvi- kui ka talirapsi põldudel. Naeri-hiilamardika vastsete lahkamine näitas, et parasiteeritud vastsete hulk oli MIN põldudel suurem kui STN põldudel. Minimeeritud viljelusega põldudelt leiti ka kõdra-peitkärsaka parasiteeritud vastseid rohkem kui tavaviljelusega põldudelt. Nii olid suvirapsi minimeeritud põldudelt saadud vastsetest 32% parasiteeritud, samas kui tavaviljeluspõldudelt ei leitud ühtegi parasiteeritud vastset (II, III). Naeri-hiilamardika populatsioon kasvas 2003–2005 aastatel suvirapsil lineaarselt, olles aga alati MIN põldudel madalamal tasemel kui STN põldudel, vaatamata sellele, et STN põldudel kasutati kahjurite tõrjeks insektitsiide (IV). Kevadel asustasid talvitunud hiilamardikad mõlema süsteemi põlde ühtlaselt. STN põldude töötlemine putukamürkidega vähendas hiilamardikate arvukust siis, kui töötlemine viidi läbi rapsitaimede kõige haavatavamas kasvustaadiumis – rohelise punga staadiumis. See andis rapsitaimedele STN põldudel võimaluse produtseerida märkimisväärselt rohkem õisi kui MIN põldudel, kus kahjurid rapsi õiepungi hävitasid. Seega pakkusid STN põldude rapsitaimed edaspidi hiilamardikatele rohkem võimalusi toitumiseks ja munemiseks kui MIN põldude rapsitaimed. Järelikult mõjutasid viljelussüsteemid rapsitaimede arhitektuuri ning STN süsteemi taimed said kasvatada rohkem õisi kui MIN süsteemi taimed, mis omakorda viis kahjurite arvukuse suurenemisele STN süsteemis. Hiilamardikate uue põlvkonna arvukus oli aastate lõikes varieeruv. Kõige enam oli neid STN põldudel 2005. aastal, ning see erines oluliselt kahest eelnevast aastast (IV). Ka Hokkanen (2000) on leidnud, et insektitsiididega töötlemine ei vähenda oluliselt hiilamardika uue põlvkonna arvukust, küll aga aitab töötlemine kaitsta ja suurendada jooksva aasta rapsisaaki. Käesolev uurimistöö näitas, et insektitsiididega töötlemine hoopis suurendas hiilamardikate uue generatsiooni arvukust (IV). Kuivõrd aga nii parasitoidide arvukus kui ka kahjurite parasiteerituse tase olid suurem MIN põldudel, siis on loogiline järeldada, et insektitsiidid hävitasid STN põldudel ka kahjurite arvukust vähendavad kasulikud organismid. Seevastu MIN põldudel vähendasid nii parasitoidid kui ka röövtoidulised lülijalgsed hiilamardikate uue põlvkonna arvukust. Mullaharimisel on suur mõju nii mullapinnal kui mullas elavale faunale. Tavasüsteemides vähendab nii sügiskünd kui ka kevadine intensiivne mullaharimine põllul talvituvate parasitiodide ja röövtoiduliste lülijalgsete hulka, aga pärsib ka nende kevadist paljunemist ja arengut. Kui vähendada mehhaanilist põlluharimist, annab see võimaluse segamatult tegutseda nii mulla kui ka mullapinna elustikul. Kõrdekülv ja minimeeritud mullaharimine säästavad kasureid, kes oma elutegevusega vähendavad kahjurite survet.
  • Pisipilt
    Kirje
    Organic Farming Research in Estonia
    (Estonian University of Life Sciences, 2013) Pehme, Sirli; Peetsmann, Elen; Matt, Darja; Luik, Anne; Veromann, Eve
    The growth of organic farming in Estonia has been rapid in recent decades. To support this development various research projects have been conducted but still a lot of new knowledge is needed to improve the performance of organic sector. Organic agriculture is based on nutrient recycling and it uses a variety of practices that are also valuable for conventional farming because resources of non-renewable synthetic fertilizers are limited and food should be produced more sustainably. Holistic perspective that connects ecological, economic and social aspects is needed in organic farming research and future projects should target these issues more thoroughly.
  • Pisipilt
    Kirje
    Põllumajanduslik entomoloogia : Õpik kõrgkoolidele
    (Eesti Maaülikool, 2024) Metspalu, Luule; Kruus, Eha; Kaasik, Riina; Mürk, Anne; Nurme, Karin; Mänd, Marika; Veromann, Eve; Karise, Reet; Ploomi, Angela; Raimets, Risto; Merivee, Enno; Jõgar, Katrin; Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Taimetervise õppetool
    Sissevaade põllumajandusputukate kirevasse maailma.
  • Pisipilt
    Kirje
    Põllumajandusmaa mitmekesisus
    (Eesti Maaülikool, 2019) Veromann, Eve; Kaasik, Riina; Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Taimetervise õppetool
    Põllumajandusmaastiku kasutamise intensiivistumine on põhjustanud drastilise bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja pool-looduslike elupaikade kadumise (Butchart jt, 2010; Geiger jt, 2010). Oluliselt on suurenenud põldude pindala ja kasvanud erinevate agrokemikaalide kasutus. Põllumajanduse intensiivistumine on toonud kaasa elurikkuse ja põllumajandusmaastiku mitmekesisuse vähenemise, eriti just erinevate pool-looduslike alade ja koosluste kadumise tõttu (Benton jt, 2003; Geiger jt, 2010; Robinson ja Sutherland, 2002; Tscharntke jt, 2005). Pool-looduslike ja mitteharitavate alade kadumine lihtsustab radikaalselt maastikku ja vähendab ökosüsteemi funktsioneerimist, mille tõttu väheneb ka ökosüsteemi teenuste pakkumine (Cardinale jt, 2012). Põllumajanduse vaatevinklist on olulisemateks biootilisteks ökosüsteemi teenusteks tolmeldamine ja kahjuritõrje. Tolmeldamisest sõltub 1400 peamisest põllukultuurist koguni 80%. Näiteks rapsi saak ja ka kogutulu suurenes kuni 40% kui põldudel tegutses arvukalt tolmeldajaid, samas kui pestitsiidide kasutamine vähendas oluliselt nii tolmeldajate arvukust kui ka saagi suurust (Catarino jt, 2019). Mitmekesiste õistaimedega rohuribade lisamine nisupõllule vähendas viljakukkede poolt tehtavat kahju koguni 61%, kahjuri vastsete arvukus langes 40% jäädes allapoole majandusliku tõrjekriteeriumi lävendit ning seega vähendas pestitsiidide kulu (Tschumi jt, 2016). Teisalt leitakse ka, et ökosüsteemi teenustele ei ole õiglane anda rahalist vääringut ja lisaks pole see praktikas kergesti teostatav (Sall jt, 2012). Saamaks osa neist ökosüsteemiteenustest, mida pakuvad tolmeldajad ja röövtoidulised lülijalgsed tuleb neile tagada vajalik keskkond kogu elutsükli läbimiseks. Paljud lülijalgsed vajavad mitmekesist elupaika, sest eri kasvustaadiumitel võivad olla väga erinevad nõudmised/vajadused elupaigale. Nii näiteks vajavad tolmeldajad lisaks pesitsuspaikadele ka toidubaasi ja talvituskohti ning röövtoidulised putukad lisaks toiduallikale ka varje-, elu- ja talvituspaiku. Põllumajandusmaastik, kus domineerivad lühiajalised kultuurid ja puuduvad pool-looduslikud alad ei suuda toetada tootmist oluliste ökosüsteemiteenustega, sest pidev mullaharimine ja agrotehniliste tööde läbiviimine hävitab kasurite varje-, toitumis-, talvitumis- ja elupaiku, samuti ei paku suured monokultuursed põllud stabiilset toiduallikat kogu vegetatsiooniperioodi vältel (Burns, 2014). Pool-looduslikel kooslustel on kriitiline roll nii taime- kui ka loomapopulatsioonide alalhoidmisel ja agroökosüsteemide funktsioneerimisel (Tscharntke jt, 2012). Just pool-looduslikud kooslused pakuvad kasulikele lülijalgsetele, varje-, elu- ja talvitumispaiku ning varustavad neid toiduallikatega väljaspool põllukultuuride õitsemisaega, mistõttu nad suudavad põllumajandusmaastikul põllukultuure tolmeldada ja kahjureid hävitada (Holland jt, 2016). Kuna tegemist on keerulise ning väga paljusid faktoreid ja muutujaid sisaldava uurimisteemaga, siis on maastiku mitmekesisuse ja ökosüsteemiteenuste pakkumise seosete uurimustes saadud ka väga erinevaid tulemusi. Näiteks on leitud, et kasulikele lülijalgsetele ebasobiv põllumajanduspraktika (künd, laialdane pestitsiidide ja sünteetiliste väetiste kasutamine) vähendab pool-looduslike alade positiivset mõju või on pool-looduslike alade hulk liiga väike ja nende paiknemine maastikul ebasoodne kasurite toetamiseks (Rusch jt, 2011; Thies ja Tscharntke, 1999). Põllumajandusmaastikul asuvad pool-looduslikud alad on olulised ka taime- ja loomapopulatsioonide säilitamisel, seetõttu on neil oluline roll elurikkuse säilitamisel ja ka ökosüsteemide funktsioneerimisel (Grashof-Bokdam ja Langevelde, 2005; Tscharntke jt, 2012).