Sirvi Autor "Univer, Toivo (koostaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 3 3
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Eesti puuvilja- ja marjasordid(Põllumajandusministeerium, 2006) Jänes, Heljo (koostaja); Kask, Kalju (koostaja); Libek, Asta-Virve (koostaja); Tiirmaa, Krista (koostaja); Univer, Toivo (koostaja); Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Polli aiandusuuringute keskusKäesolev kataloog pakub teavet Polli aiandusuuringute keskuse sordikollektsioonis olevate Eesti puuvilja- ja marjasortide kohta. Sorte säilitatakse Polli aedades asuva Eesti taimede geenivaramu ühe osana. Hoida kodumaiseid sorte kõigepealt Eestis, kus nad on tekkinud – see on meie rahvusvaheline kohustus, mis tuleneb Eesti riigi liitumisest bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga. Meil puuduvad praegu teadmised, missuguseid geene on vanades või praegu kasvatamisest kõrvale jäänud sortides tulevaste põlvkondade sordiloome vajadusteks (näiteks muutuva kliima või taimehaiguste tõttu), seepärast on vaja säilitada ka neid sorte. Kataloog tutvustab põhjalikumalt soovitussortimendi sorte ja mõningaid viimasel aastakümnel aretatud perspektiivseid sorte. Õitsemisaegne külm võib viljapuude õied ära võtta. Kui õied on saanud kahjustada, siis ei tule ka vilju. Igal aastal ei õnnestu kõikide sortide vilju näha. Mõned Pollis säilitatavate sortide viljapuud on nii noored, et ei kanna veel vilju. Neil põhjustel ei olnud kataloogi tarvis Polli fotoarhiivist võtta kõiki vajalikke pilte. Aitasid Räpina aianduskool, Saare-Tõrvaaugu aiandustalu, Rõhu katsekeskus, Roogoja talu ja Asta Kase koduaed. Kes tunneb huvi raamatus kirjeldatud sortide koduaias kasvatamise vastu, võiks pöörduda Polli aiandusuuringute keskusesse (tel 433 1443, polli@emu.ee). Ave Kikas, Polli aiandusuuringute keskuse juhatajaKirje Mahepõllumajanduslik marjakasvatus(Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, 2019) Kikas, Ave (koostaja); Libek, Asta (koostaja); Kahu, Kersti (koostaja); Univer, Toivo (koostaja); Hiie, Margus (koostaja); Luik, Anne (koostaja); Vetemaa, Airi (koostaja); Moor, Ulvi (koostaja)Kuigi maailma rahvastiku toitmiseks tuleb üha rohkem toitu toota, kasutades kõikvõimalikke uusi tehnoloogiaid, ei tohi see toimuda loodusliku mitmekesisuse ja tasakaalu rikkumise arvelt Terve ja loodushoidliku elukeskkonna säilimisel on oluline tähtsus looduslähedasel tootmisel. Alati on olnud nii mahetootmise pooldajaid kui ka vastaseid, ometi on see tootmisharu nii kogu maailmas kui ka Eestis aasta-aastalt tootjate ja tarbijate hulgas üha suuremat kõlapinda leidnud Ka mahemarjakasvatus on muutunud üsna populaarseks tootmisharuks Viimastel aastatel on mahetootjate kõrvale tulnud järjest rohkem ka mahetoodete töötlejaid See võimaldab tootjatel ja töötlejatel omavahel koopereeruda ning parendada mahetoodete turustamisvõimalusi nii Eestis kui ka väljaspool Eestit Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel ressurssidel Väga tähtis roll on elustikurohkel ja orgaanilise aine rikkal mullal Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, haljasväetisi ja erinevaid multše ning hoida toitained ringluses Maheviljeluses sünteetilisi taimekaitsevahendeid ei kasutata Oma tootmisüksuses tuleb säilitada ja suurendada elurikkust, et tagada looduslike vaenlaste tasakaalustav mõju taimekahjustajatele Kindlasti nõuab mahetootmine võrreldes tavaviljelusega täpsemat eelnevat planeerimist ja kaalutlemist istandike alla mineva maa-ala valikul ja ettevalmistamisel, viljelusviiside ning liikide ja sortide valikul Tänaseks on müügil erinevaid mahepõllumajandusse sobivaid väetisi ja taimekaitsevahendeid, mis võimaldab saada korralikku kvaliteetset saaki Üsna mitmeid marjakultuure (nt astelpaju, sõstar) saab edukalt kasvatada kahjustajate minimaalse tõrjega Mahepõllumajandust reguleerivad nii Euroopa Liidu (EL) kui ka Eesti Vabariigi õigusaktid (vt ptk „Täiendav info“), kõiki mahetootjaid kontrollib PMA Mahepõllumajandusliku tootmise peamised eeskirjad, sh väetamiseks ja taimekaitseks lubatud vahendid on kehtestatud ELi määrusega (EÜ) nr 889/2008 Eestis oli 2018 a PMA andmetel mahemarjaaedade ja maasika üldpind kokku 1951 ha (sh üleminekuajal olijad), lisaks oli puuvilja- ja marjaedu väikestel pindadel kokku 100 ha Suuremal mahepinnal kasvasid astelpaju 1449 ha, mustsõstar 202 ha, mustikas 107 ha, maasikas 49 ha ja vaarikas 28 ha Käesolevas materjalis antakse ülevaade mahemarjaistandiku (maasikas, sõstrad, karusmari, vaarikas, astelpaju ja kultuurmustikas) maa-ala valiku ja selle ettevalmistamise põhimõtetest, istandiku rajamisest, istutusmaterjalist, istandike hooldamisest, saagi koristusest ja säilitamisest, maheviljelusse sobivatest sortidest ning neid kahjustavatest ohtlikumatest haigustest ja kahjuritest ning nende tõrjest.Kirje Mahepõllumajanduslik marjakasvatus(Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, 2016) Kikas, Ave (koostaja); Libek, Asta (koostaja); Kahu, Kersti (koostaja); Univer, Toivo (koostaja); Hiie, Margus (koostaja); Luik, Anne (koostaja); Vetemaa, Airi (koostaja)Kuigi maailma rahvastiku toitmiseks tuleb üha rohkem toitu toota, kasutades kõikvõimalikke uusi tehnoloogiaid, ei tohi see toimuda loodusliku mitekesisuse ja tasakaalu rikkumise arvelt. Terve ja loodushoidliku elukeskkonna säilimisel on oluline tähtsus looduslähedasel tootmisel. Alati on olnud nii mahetootmise pooldajaid kui ka vastaseid, ometi on see tootmisharu nii kogu maailmas kui ka Eestis aasta-aastalt tootjate ja tarbijate hulgas üha suuremat kõlapinda leidnud. Ka mahemarjakasvatus on muutunud üsna populaarseks tootmisharuks. Viimastel aastatel on mahetootjate kõrvale tulnud järjest rohkem ka mahetoodete töötlejaid. See võimaldab tootjatel ja töötlejatel omavahel koopereeruda ning parendada mahetoodete turustamisvõimalusi nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel ressurssidel. Väga tähtis roll on elustikurohkel ja orgaanilise aine rikkal mullal. Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, haljasväetisi ja erinevaid multše ning hoida toitained ringluses. Maheviljeluses sünteetilisi taimekaitsevahendeid ei kasutata. Oma tootmisüksuses tuleb säilitada ja suurendada elurikkust, et tagada looduslike vaenlaste tasakaalustav mõju taimekahjustajatele. Kindlasti nõuab mahetootmine võrreldes tavaviljelusega täpsemat eelnevat planeerimist ja kaalutlemist istandike alla mineva maa-ala valikul ja ettevalmistamisel, viljelusviiside ning liikide ja sortide valikul. Tänaseks on müügil erinevaid mahepõllumajandusse sobivaid väetisi ja taimekaitsevahendeid, mis võimaldab saada korralikku kvaliteetset saaki. Üsna mitmeid marjakultuure (nt astelpaju, sõstar) saab edukalt kasvatada kahjustajate minimaalse tõrjega. Mahepõllumajandust reguleerivad nii Euroopa Liidu (EL) kui ka Eesti Vabariigi õigusaktid (vt ptk „Täiendav info“), kõiki mahetootjaid kontrollib PMA. Mahepõllumajandusliku tootmise peamised eeskirjad, sh väetamiseks ja taimekaitseks lubatud vahendid on kehtestatud ELi määrusega (EÜ) nr 889/2008.Eestis oli 2016. a PMA andmetel mahemarjaaedade ja maasika üldpind kokku 1532 ha (sh üleminekuajal olijad). Suuremal mahepinnal kasvavad astelpaju 1084 ha, mustsõstar 167 ha, mustikas 107 ha, vaarikas 38 ha ja maasikas 34 ha. Käesolevas materjalis antakse ülevaade mahemarjaistandiku (maasikas, sõstrad, karusmari, vaarikas, astelpaju ja kultuurmustikas) maa-ala valiku ja selle ettevalmistamise põhimõtetest, istandiku rajamisest, istutusmaterjalist, istandike hooldamisest, saagi koristusest ja säilitamisest, maheviljelusse sobivatest sortidest ning neid kahjustavatest ohtlikumatest haigustest ja kahjuritest ning nende tõrjest.