Sirvi Autor "Tuvikene, Arvo (juhendaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 12 12
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Hingu (Cobitis taenia) ja vingerja (Misgurnus fossilis) keskkonnanõudlused ja vastupidavus keskkonna muutustele(Eesti Maaülikool, 2022) Hindreus, Merili; Tuvikene, Arvo (juhendaja)Hink ja vingerjas kuuluvad III kaitsekategooriasse ning on Eestis väheuuritud kalaliigid. Vähene teadlikkus tuleneb peamiselt nende kohastumusest elada veekogude põhjades ja öisest eluviisist. Tavaseire meetoditega on arvukust väga raske hinnata. Seega on liikide seires nende kättesaamine haruldane ning see on ka üks kaitsekategooriasse kuulumise põhjuseid. Samas on leitud, et keskkonnatingimustele ja nende ajutisele muutusele on mõlemad liigid väga vastupidavad, aga keskkonnanõudlused on siiski erilisemad kui paljudel teistel kalaliikidel. Varasemalt on läbi viidud ainult üksikuid seireid Eesti eri veekogudes ja aastatel, aga üldist leviku uuringut pole varem läbi viidud. Töö eesmärk oli uurida hingu ja vingerja levikut terves Eestis varasemalt läbi viidud seireandmete põhjal ning välja selgitada, kas aastatega toimunud negatiivsed või positiivsed keskkonnamuutused on liikide levikut mõjutanud. Töös koostati kaks hüpoteesi, milleks olid: 1) Meil on piisavalt hea ülevaade nende kalade levikust. 2) Need kalad ei vaja sellist kaitset nagu neile praegu pakutakse III kaitsekategooriasse kuulumisega. Andmed uuringu läbiviimiseks saadi seiretest, mis olid ajavahemikus 2000-2021 aastatel läbi viidud. Lisaks oli seireandmeid 20. saj kuni 2019 aastani kirjas erinevates raamatutes. Andmeid analüüsiti programmides Microsoft Excel ja Word, kus neist tabelid koostati. Olemasolevate seireandmete alusel näitasid tulemused, et Eesti jõgedes on mõlema kalaliigi levik tõusnud ja looduslikul teel laienenud, aga Eesti järvedes on mõlema liigi levik langenud. Esimese hüpoteesi tulemusena pole meil piisavat ja täpset ülevaadet nende kalade levikust ning teine hüpotees jäi lahtiseks seoses sellega, et praegused seirepüükide meetodid nendele kalaliikidele ei sobi. Uue keskkonna DNAga võib selguda, et kogu Eesti territooriumist tuleks teha üks kaitseala ning siis poleks III kaitsekategooriasse hingu ja vingerja kuulumine enam õigustatud.Kirje Järvede tervendamine Eestis: ajalugu ja arenguvõimalused(2015) Soo, Kristjan; Tuvikene, Arvo (juhendaja); Tuvikene, Lea (juhendaja)Eesmärgiks oli koguda infot 19 Eestis tervendatud järve kohta ja koondada see ühtsesse andmebaasi. Ühtlasi analüüsiti järvede tervendamise edukust Eestis. Käesoleva töö oluliseimad järeldused on: 1. Järvede seisund üldiselt paraneb tervendustööde tulemusel. Püsiva tulemuse saavutamiseks tuleb tervendamise meetmeid kombineerida ja sageli ka korduvalt rakendada. 2. Järvede tervendamise praktika kohta on vähe infot. Eriti vähe on infot selle kohta, mis on toimunud pärast tööde läbiviimist järves ja valgalal. Käesoleva töö jaoks polnud võimalik leida piisavalt avaldatud andmeid, et uurida järvede seisundi paranemist tervendamise meetmete kaudu, mistõttu on analüüsida järvede tervendamise edukust Eestis. Kogutud andmebaasi alusel võib välja tuua 3 positiivset ja 3 negatiivset näidet järvede tervendamise kohta. Positiivsete näidetena saab esile tõsta kalamajanduslikud ümberkorraldused Võrtsjärves, jääkreostuse eemaldamise Raadi järvest ja Vööla mere seisundi parandamise veevahetuse suurendamise teel ning plaanid tööde jätkamiseks järve ökoloogilise seisundi parandamise nimel. Ebaõnnestumise näited on Ermistu järv, kus kalamajanduslike eesmärkide saavutamiseks muudeti järv ummuksile jäävaks makrofüüdijärveks, Väimela Alajärv, kus püüti ebaõnnestunult muda välja pumbata ja Harku järv, kus biomanipulatsioonile ei eelnenud väliskoormuse vähendamist ja kus biomanipulatsioon rahastuse puudusel katkes. Käesoleva töö autor soovitab alati pärast järvedes tehtud töid koostada aruanne järve seisundi ja valgalal toimunud muutustest koos soovituste ja analüüsidega, sealhulgas ülevaade reostuskoormuse vähenemise meetmetest valgalal. Soovitan ka vastavaid aruandeid avaldada, kuna see võib aidata paranda järvede tervendamise kvaliteeti parandadaKirje Karpkala ja kalatäi (argulus) suhetest ning parasiidi tõrjumise võimalustest(Eesti Maaülikool, 2025) Tomp, Kelli; Tuvikene, Arvo (juhendaja); Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetoolPraegusel ajal rajatakse üha rohkem kalakasvandusi, kuid inimestel puuduvad teadmised haigustest ja parasiitidest, kes võivad ohustada nende kasvandust. Antud töö põhineb teoreetilisest osast, mida koostati erinevate artiklite põhjal ja praktilisest osast, mida viidi läbi Silla talu kalatiigis. Bakalaureusetöö teoreetilise poole eesmärk on välja selgitada, kes on üldse kalatäi, mida ta kaladele põhjustab ja kuidas saaks nakatunud veekeskkonda ravida. Praktilise töö eesmärk oli, maakodu tiigist võimalikult palju kalu välja püüda, need kaaluda, mõõta, visuaalselt üle kontrollida, kas kehapinnal on täisid või mitte, ning täide olemasolul need piiritusse korjata, et mikroskoopilised uurimised teha ja liik kindlaks määrata. Tulemustest selgus, et tegemist on kalade ektoparasiidiga, kes kalade kehapinnal toitub nende verest. Samuti välja püütud kalade andmete põhjal tehti matemaatilised arvutused ja selgus, et mida suurem kala seda rohkem on tema keha pinnal kalatäisid. Kokkuvõtteks võiks seda parasiiti rohkem uurida ka Eestis ja välja selgitada parem viis nendest parasiitidest lahtisaamiseks, ning ka inimestele rohkem kättesaadavamaks tuua informatsioon selle ektoparasiidi kohta.Kirje Kormoranide Phalacrocorax carbo sinensis (Staunton, 1796) toitumine Lämmijärvel(Eesti Maaülikool, 2025) Pajumäe, Doris; Zingel, Priit (juhendaja); Tuvikene, Arvo (juhendaja); Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetoolKormoranide (Phalacrocorax carbo sinensis) toitumise uurimine Lämmijärvel annab olulist infot selle liigi mõju kohta kohalikule kalastikule ja ökosüsteemile. Varasemad uuringud on keskendunud peamiselt kormoranide levikule ja populatsioonide dünaamikale, kuid toitumise täpsem analüüs on seni olnud piiratud. Käesoleva töö eesmärk oli kaardistada ja analüüsida kormoranide toitumist Lämmijärve piirkonnas, kasutades välitööde käigus kogutud toidujääke ning statistilist andmetöötlust. Töö andmebaas moodustus põhjalikest toidujääkide analüüsidest, mis koguti kormoranide pesade lähedusest ning mida võrreldi varasemate sarnaste uuringutega. Tulemused näitasid, et kormoranid toitusid põhiliselt särjest, nurust ja ahvenast. Kormoranide surve ahvenale võib seega mõjutada selle kalanduslikult hinnatud liigi käekäiku Lämmi- ja ka Peipsi järves. Töös kogutud materjal viitab vajadusele jätkuvateks uuringuteks ja kormoranide mõju täpsemaks hindamiseks. Töö tulemused on kasutatavad nii looduskaitse planeerimisel kui ka kalanduspoliitika kujundamisel.Kirje Laevavrakid ja nende mõju maailmamerele(Eesti Maaülikool, 2018) Pärn, Joosep; Tuvikene, Arvo (juhendaja); Hüdrobioloogia ja kalandusLaevavrakke on uuritud, aga puudub üldine kajastatus temaatikast tervikuna. Vrakkidega seotud probleem on aina süvenemas, kuna sõjajärgsed vrakid on lagunemise piiril, paljastades ohtlikke kemikaale ümbritsevale keskkonnale. Vrakkide eemaldamisega küll tegeletakse, ent see on väga suur ja kulukas töö, mis sõltub arvukatest faktoritest: ilmastikuolud, distants, varustus jne. Töö eesmärk on luua laialdasem pilt vrakkide mõjust merekeskkonnale ja selle kaudu ka inimestele. Andmed pärinevad teadusartiklitest, vähesel määral on kasutatud ka populaarteaduslikke artikleid ning suusõnali teadmisi. Vrakkide mõju on kõige rohkem märgatav liivastel pindadel, kus vrakk loob uue keskkonna uutele liikidele. Tehisriffide loomisel on püütud jäljendada vrakkide keerukat ehitust, pakkumaks mitmekesist elukeskkonda. Enam poleemikat on tekitanud 20ndast sajandist pärit vrakid, kuna need on varustatud lahingumoonaga või naftaga, mida varasematel aegadel pole transporditud. Õlireostust tekitavad vrakid on väga suur risk eluskeskkonnale, tekitades märkimisväärset hävitustööd. Samas tõrv, mis on ka väga toksiline, on näiteks meritähele sobiv toit. Siiamaani ei ole leitud laeva pealiskasvu vältivateks kateteks piisavalt tõhusat, samas ümbritsevale keskkonnale soodsat lahendust, mis ei tekitaks tulevikus edasisi probleeme. Edasistes uurimustes võiks keskenduda eelkõige Läänemerele, sest see erineb teistest merekeskkondadest märkimisväärselt igal tasandil. Töö annab komplekkse ülevaate sellest, kuidas vrakid mõjutavad keskkonda ning millest need mõjud tulevad.Kirje Mehitamata allveeaparaatide kasutamine veekogude ökoloogias(Eesti Maaülikool, 2025) Mäeots, Timo; Tuvikene, Arvo (juhendaja); Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetoolKahe viimase aastakümne jooksul on veekogude ökoloogias järjest enam leidnud kasutust mehitamata sõidukid. Kuigi valdav osa praeguse aja publikatsioonidest keskendub mehitamata õhusõidukite rakendustele, on säilinud allveeaparaatide märgiline roll andmehõive, allveefotograafia ja proovide kogumise valdkondades. Käesolev töö annab lühiülevaate mehitamata allveeaparaatide ehitusest ning levinud otstarvetest veekogude uurimisel; töö praktilise väljundina tutvustatakse Põllumajandus- ja keskkonnainstituudile kuuluva allveeaparaadiga Chasing M2 teostatud välitöid: kahes erineva troofsustasemega järves hinnatakse kalade liigilist koosseisu ja arvukust; metoodikat rakendatakse täiendavalt teistes veekogudes ning tulemuslikkust hinnatakse katsepüügiandmetega kõrvutamise teel. Kirjeldatakse välitööde käigus ettetulnud probleeme ning pakutakse neile lahendusi, lisaks selgitatakse sõiduki teisi võimalikke otstarbeid veekogude ökoloogias.Kirje Mikroplast RAS-süsteemis kasvatatud siberi tuura (Acipenser baerii) ja euroopa säga (Silurus glanis L.) näitel(Eesti Maaülikool, 2024) Soomann, Signe; Tuvikene, Arvo (juhendaja); Hiiemäe, Härmo (juhendaja)Publitseeritud teadustöödest lähtudes on kõigil veeorganismide rühmadel suur oht mikroplastiga kokkupuuteks. Toiduahela kaudu veeorganismidesse sisenev mikroplast jõuab lõpuks ka inimeste toidulauale, ohustades otseselt inimeste tervist. Kuigi plastisaaste kontsentratsioone keskkonnas on mõõdetud mitmesugustes maatriksites, on teavet mikro- ja nanoplastide esinemise kohta vee korduvkasutusega vesiviljelussüsteemides (RAS) vähe. Mikro- ja nanomõõdus plastisaaste on samas suurusjärgus paljude veeorganismidega ning sellest tulenevalt saavad toiduobjektiks filtreerijatele, detrivooridele ja settetoidulistele organismidele, samuti vähilaadsetele ja kaladele. Mikroplasti reostust looduslikes kalavetes on praeguseks põhjalikult uuritud kuid, millisel määral ja ulatuses ning milliste tegurite koosmõjul antud probleem ilmneb RAS-i intensiivse tootmise käigus on suures osas ebaselge. Erinevas mikromõõdus plastisaaste vesiviljelusüksustesse sattumise teed võivad hõlmata nii heit- kui ka torude kaudu voolavat vett, lagunevaid vesiviljelusseadmeid, kalasööta kui kalapüügivahendeid. Keskkonnaohutuse, majandusliku tõhususe ja toiduohutuse kaalutlustel on vajalik igakülgne arusaam vesiviljeluse mikroplastireostusest intensiivse tootmise käigus. Käesoleva uurimistöö eesmärk oli uurida mikroplastide esinemist RAS-majandite süsteemi vees ja kalade elundites, määrata polümeerid ning kvantifitseerida nende kontsentratsioon. Uurimistöös analüüsiti kolmest, suletud vee korduvkasutusega kalamajandist pärit magevee, siirde- ja poolsiirde kalade, euroopa säga (Silurus glanis L.) ja siberi tuur (Acipenser baerii B.) seedetrakti ja hingamiselundeid, kalabasseinidest pärit veeproove ning tuvastati mikroplasti keemiline kompositsioon. Tuvastatud mikroplasti domineeriv kuju oli kild, värvidest must, lilla ja sinine. FTIR-spektroskoopia abil määratud polümeeri tüüpide hulgas olid polüamiid (PA) ja polüvinülideenkloriid (PVDC) levinuimad. Laboris läbi viidud katsete eesmärk oli selgitada välja: 1) kas ja millises ulatuses võib Eesti kolmes RAS majandis kasvatatavatel kaladel tuvastada mikromõõdus plastisaastet; 2) millised on potentsiaalsed mikroplasti vesiviljelusüksustesse sattumise teed uuritavates kalamajandites. Tõestatud said hüpoteesid: - RAS-süsteem saastub süsteemi komponentidest tuleneva plastireostusega; - RAS-süsteemis leidub plastireostust mikroplasti suuruse tasemel; - RAS majandi kala seedetrakt ning hingamiselundid reostuvad mikroplastiga. Uuringu tulemused võivad anda võrdlusaluse mikroplastide edasiseks jälgimiseks ning eemaldamiseks erinevatest kalakasvatussüsteemidest.Kirje Nanoplasti liikumine ahvena (Perca fluviatilis) toiduahelas(Eesti Maaülikool, 2021) Kohava, Rita-Anette; Agasild, Helen (juhendaja); Zingel, Priit (juhendaja); Tuvikene, Arvo (juhendaja)Alates 2013 aastast on mikroplastiteemaliste uuringute arv oluliselt suurenenud, kuid jätkuvalt ei ole mere – ja ookeanite kõrval piisavalt uuritud nanoplasti liikumist magevee toiduahelates. Mikro- ja nanoplasti suurus, mis on sarnane paljudele veeorganismidele, võimaldab sellel toiduahelasse sisenemise läbi filtraatorite ja detrivooride. Uuringutel on oluline osa, mõistmaks mikro- ja nanoplasti mõju ja levikuvektoreid, koostamaks riskianalüüse reostuse ennetamiseks ja vähendamiseks. Laboris läbi viidud toitumiskatsete eesmärk oli selgitada välja: 1) kas ja palju söövad kalavastsed plastist nanosfääre 2) kas ja mis määral liigub plastist nanosfääre eutroofsetele järvedele omases toiduahelas zooplankton-kalavastsed Zooplanktoni märgistamine näitas, et kõige rohkem sõid nanoplasti detrivooridest Chydorus spaericuse isendid, 30%, kes on kalavastsete üks olulisemaid toiduobjekte vesikirbuliste seas Eestis ja seetõttu oluline potentsiaalne nanoplasti toiduahelasse lülitaja. Nanoplasti leiti olulisel määral ka Bosmina longirostris ja Keratella cochlearis esindajatest, kes võivad samuti olla eutroofsetes veekogudes dominandid ja on Eestis olulised zooplanktoni liigid kalavastsete toiduna. Tõestatud said hüpoteesid: 1) Ahvena (Perca fluviatilis) vastsete nanoplasti söömine sõltub osakeste kontsentratsioonist keskkonnas 2) nanoplasti osakeste söömine metazooplanktoni poolt on seotud osakeste suurusega 3) nanoplasti osakesed kanduvad toiduahelas läbi metazooplanktoni kalavastsete seedetraktiKirje Põlevkivireostuse mõju lõhilastele (Salmonidae) Purtse jões(2016) Raig, Reelika; Tuvikene, Arvo (juhendaja)Purtse jõgi on olnud põlevkivitööstuse poolt mõjutatud juba eelmise sajandi keskpaigast alates ja aegade jooksul muutus jõgi „surnud“ jõeks. Alles 21. sajandi algusest on jõe olukord hakanud paranema. Töö üldiseks eesmärgiks oli uurida, kas jõe setted avaldavad toksilist mõju jões elavatele lõhilastele. Spetsiifiliseks eesmärgiks oli vaadata, kas reostunud ala kaladel on polütsükliliste aromaatsete süsivesinike (PAH) sisaldused kõrgemad kui reostamata alal ning uurida vererakkude näitajate abil, kas domineerivad genotoksilised või tsütotoksilised mõjud. Uurimisobjektideks olid lõhilased (Salmonidae), kelle sappides määrati PAH metaboliitide sisaldused fluorestsentsmeetodil, mikroplaadilugeja abil ning vere punaliblede kahjustused määrati mikroskoobi all. PAH metaboliitide tulemused olulist statistilist erinevust ei näidanud. Vererakkude erütrotsüütide kahjustustes ilmnes statistiline erinevus reostunud ning reostamata alade vahel. Reostunud kaladel oli vererakkude mikrotuumade esinemissagedus suurem kui reostamata alal (p-0,0307). Tööst selgub, et kalade vererakkude näitajad toovad reostunud ja reostamata alade vahelise erinevuse üsna selgelt välja ning sobiva tehnoloogia kasutamisel oleks setete eemaldamine Purtse jõest vajalik kalade ja inimeste tervise huvides.Kirje Rõngu jõe potentsiaalsete forellikoelmute hapnikurežiimist(Eesti Maaülikool, 2019) Mõtus, Ott; Tuvikene, Arvo (juhendaja); VesiviljelusForelli ja tema kudemisharjumusi on uuritud, aga väga vähe on uuritud koelmu substraati vertikaalselt. Töö eesmärk oli uurida potentsiaalsete forellikoelmute substraadi vertikaalset hapnikurežiimi, setteosakeste suurust ja orgaanilise aine hulka. Hapnikusisalduse mõõtmised toimusid kolmes eri tüüpi kohas (mudane, liivane, kruusane) spetsiaalselt konstrueeritud hapnikusondiga. Pärast hapnikusisalduse mõõtmist võeti mõõtmiskohtadest setteproovid. Setteproovid viidi laborisse, kus nendest arvutati pärast põletamist, kaalukao alusel, orgaanilise aine hulk. Setted fraktsioneeriti märgsõelumise teel fraktsioonidesse >10 mm, 10-7 mm, 7-5 mm, 5-2 mm, 2-1 mm, 1-0,5 mm ja <0,5 mm. Selgus, et analüüsitud kohtadest vastas ainult kruusane substraat täielikult koelmu nõuetele, mida ka kirjanduse andmed kinnitavad. Liivase substraadi puhul oli küll hapniku olukord hea, aga liialt domineerisid peenemad fraktsiooniosakesed. Koelmuks ei sobinud üldse mudane substraat, mida ka eeldati. Tulevikus tuleks parema ülevaate saamiseks teha täpsemaid analüüse: määrata ära kõik fraktsioonid, mis on suuremad kui 10 mm, tuvastada iga fraktsiooni orgaanilise aine osakaal ning teha laboratoorseid katseid kontrollitud tingimustes vooluveeakvaariumis. Kuna forelli edukus sõltub suuresti sobivate koelmute olemasolust, siis saab töös kasutatud sondi abil hinnata looduslike ja kunstkoelmute hapnikurežiimi.Kirje Suure madala järve veetaseme mõju kalade käitumisele(2016) Kraan, Ethel; Tuvikene, Arvo (juhendaja)Võrtsjärv on Eestimaa pinnal suurim veekogu, mis on ka samas kõige suurema veetaseme kõikumisega järv. Aeg-ajalt on talvel toimunud massilisi kalade hukkumisi, mis on mõjutanud järgnevate kalapopulatsioonide arvukust. Kuna Võrtsjärv on tähtis tööndusliku kalapüügi järv, siis on järves elavate kaladega seotud protsesside uurimine väga tähtis mõistmaks, mis tingib kalaliikide arvukuse muutusi. Töös uuriti peamiselt 5 kalaliiki, milleks olid ahven, kiisk, latikas, särg ja viidikas ning vaadeldi lisaks ka kogu kalasaagi arvukust ning biomassi. Seirepüügi aastatel 2006 ning 2015 oli madal veetase ning 2008. ja 2012. aastal kõrge veetase. Lisaks kasutati 2014. aastal teostatud uuringu andmeid, kus võrreldi litoraali (kollase vesikupu alal) ning avavee hapnikusisalduse ööpäevaseid muutusi. Uurimuse eesmärgiks oli selgitada, kas Võrtsjärve veetase mõjutab kalade käitumist ning millist vööndit erinevad kalaliigid eelistavad, uurida kas suured kalad hoiavad pigem litoraali või pelagiaali. Kalade tüseduse kaudu püüti saada informatsiooni järves valitsevate elutingimuste, eelkõige toidubaasi kohta. Selgus, et madala veetasemega saadi kätte rohkem kalu. Kõige olulisem statistiline erinevus esines viidikal, kelle saagid olid väga arvukad madalaveelisel 2006. aastal. Samuti oli madala veetaseme korral rohkem särge. Tulemused näitasid, et latikas eelistab olla pigem pelagiaalis kui litoraalis. Selgus, et iga liigi arvukusel on mingi seos järves valitsevate tingimustega nagu veetasemega või siis vööndiga.Kirje Võrkude tõhusus invasiivse rändvähi (Gmelinoides fasciatus) püügil(Eesti Maaülikool, 2024) Ratt, Brianna; Tuvikene, Arvo (juhendaja); Teesalu, Paul (juhendaja)Eestis invasiivne rändvähk (Gmelinoides fasciatus) on pärast 1970ndatel Peipsi järve asustamist sealset elustikku ja ökosüsteemi märkimisväärselt mõjutanud. Katsepüükidel on täheldatud, et neid kinnitub massiliselt kalavõrkudele ning nad ei lase veest välja tõstmisel neist lahti. Kiire paljunemise tõttu ei saa teda täielikult järvest välja püüda, kuid üks võimalik väljund oleks rändvähi kasutus kalade söödalisandina. Antud töö eesmärk oli hinnata erinevate võrgumaterjalide, valgusrežiimi ja muude parameetrite mõju rändvähi püüdmisele laboritingimustes. Katsetes testiti erinevaid võrgumaterjale erisuguste silmasuurustega, horisontaalses ja vertikaalses asendis, valges ja hämaras ning põhjasubstraadiga ja ilma. Tulemused näitasid, et võrgu materjal mõjutab oluliselt rändvähi püüdvust. Sealjuures kõige tõhusam võrgumaterjal oli kapron, eriti 4 mm silmasuurusega valge kapronvõrk. Valgusrežiim ja võrgu asend rändvähkide püüdmist ei mõjutanud. Akvaariumite põhjasubstraat avaldas väikest mõju rändvähi püüdvusele Varasemalt ei ole keegi selle liigi püüdmist uurinud. Ka teiste amfipoodide potentsiaalse püügi ja kasutuse kohta leiab vaid üksikuid uuringuid. Käesolev uuring selgitas katsetatud materjalide hulgas välja parima võrgumaterjali rändvähi passiivseks püügiks. See paneb aluse püügimeetodite väljaarendamiseks ja invasiivse liigi võimalikuks töönduslikuks püügiks.