Sirvi Autor "Toom, Merili (juhendaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 7 7
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Külviaja mõju liblikõieliste vahekultuuride biomassile ja lämmastiku sidumisele(Eesti Maaülikool, 2022) Adamson, Kervin; Talgre, Liina (juhendaja); Lauringson, Enn (juhendaja); Toom, Merili (juhendaja)Talvised vahekultuurid tagavad pinnakaetuse ja aitavad vältida lämmastiku (N) kadu põhikultuuride vahelisel perioodil. Biomassi moodustamine ja N sidumine sõltuvad kasvuperioodi pikkusest, liigist ja sordist. Magistritöö eesmärkideks oli välja selgitada taliviki ja taliherne sobivus talvekindlaks vahekultuuriks Eesti tingimustes ning hinnata kasvuperioodi pikkuse mõju biomassi moodustamise ja N sidumise võimele. Põldkatsed viidi läbi 2020/2021. aastal Jõgeval, Eesti Taimekasvatuse Instituudis. Külviaja mõju hinnati taliviki sortide ’Hungvillosa’ ja ’Villana’ ning taliherne sortide ’Pandora’ ja ’Arkta’ biomassile ja N sidumise võimele. Vahekultuurid külvati viiel erineval külviajal: 7., 14., 21., 28. augustil ja 4. septembril. Vahekultuuride maapealne ja -alune biomass määrati oktoobri lõpus ning talvituvatel liikidel ka kolmel korral kevadel: 30. aprillil, 11. mail ja 18. mail. Taliviki ja taliherne biomass ja N sidumise võime sõltusid efektiivsete temperatuuride summast ja sordist. Augusti alguses külvatud talihernes ja talivikk hukkusid suures osas hernekärsaka kahjustuse tõttu. Pärast 2. külviaega vähenesid vahekultuuride biomass ja N sidumise võime. Taliviki sortidest oli sügisel suurema biomassi moodustamise ja N sidumise võimega ’Hungvillosa’, kuid see ei talvitunud. Sort ’Villana’ talvitus kõikidel külviaegadel. Taliherne sordid ’Pandora’ ja ’Arkta’ olid sügisel kõikidel külviaegadel sarnase biomassi ja N sidumise võimega. Mõlemad sordid talvitusid osaliselt vaid viimase külviaja korral. Talvitunud taliviki ’Villana’ lõplik biomass sõltus kevadisest kasvuaja pikkusest. Pikem kasvuaeg kevadel tagas suurema biomassi moodustamise ja N sidumise võime. Seega on talivikk ’Villana’ Eesti tingimustes perspektiivne talvituv liblikõieline vahekultuur. Vajalik oleks hinnata ka teiste põhjamaistesse kliimatingimustesse mõeldud taliviki ja taliherne sortide sobivust. Samuti oleks vaja hinnata liblikõieliste vahekultuuride segukülvi teiste liikidega.Kirje Külviaja mõju vahekultuuride biomassi moodustamise võimele ja toitainete sidumisele(Eesti Maaülikool, 2019) Pärendson, Sven Eerik; Talgre, Liina (juhendaja); Lauringson, Enn (juhendaja); Toom, Merili (juhendaja); Põllumajandussaaduste tootmine ja turustamineVahekultuurid külvikorras on mullaviljakuse suurendamise ja mullaelu aktiveerijatena väga olulised. Nende ülesandeks on mulla orgaanilise ainega rikastamine, struktuuri säilitamine ja parandamine, erosiooni vältimine, mulla mikroorganismide ja vihmausside elutegevuse soodustamine, umbrohtude allasurumine, haiguste ja kahjurite leviku takistamine, allelopaatiliste mõjutuste vähendamine ja mükoriisa arengu soodustamine (Lauringson, Talgre 2014). Vahekultuuride külviaegade katse viidi läbi 2017. ja 2018. aastal Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi katsepõllul Eerikal eesmärgiga uurida külviaegade mõju erinevatele vahekultuuridele. Katses hinnati vahekultuuride biomassi suurust kuivainena, selle toitainete sisaldust. Teine eesmärk oli selgitada välja vahekultuurid, mis sobivad Eesti tingimustesse ka hilisema külviaja korral. Katse variandid paiknesid randomiseeritud plokkasetusega kolmes korduses. Variantideks olid 5 erinevat liiki vahekultuuri. 2017. aastal oli 3 külviaega (8.; 15. ja 28.08) ja 2018. aastal viis külviaega (01.; 08.; 15.; 22. ja 29.08.). Katse kultuurideks olid talivikk (Vicia villosa Roth), kesaredis ( Raphanus sativus var. Longipinnatus), inkarnaatristik (Trifolium incarnatum), Aleksandria ristik (Trifolium alexandrinum) ja keerispea (Phacelia tanacetifolia Benth). Vahekultuuridest andsid suurima biomassi talivikk ja kesaredis. 2017. aastal andis 08.08 külvil talivikk biomassi 1531 kg ha-1 ja kesaredis 721 kg ha-1. 2018. aasta katses oli maksimaalseks biomassi saagiks talivikil 2362 kg ha-1 ja inkarnaatristikul 1979 kg ha-1. Kesaredis moodustas ka 29.08 külvi korral 715 kg ha-1 biomassi. Kokku võtvalt tulekski välja tuua kesaredis, mis annab häid biomassi saake ka hiliste külviaegade juures ning on ka üheks parimaks toitainete sidujaks. Edasistes uuringutes tuleks keskenduda rohkem kultuuride segudele, et erinevate vahekultuuride häid omadusi omavahel kombineerida.Kirje Potentsiaalsete haljasväetiskultuuride biomassi moodustamise ja lämmastiku sidumise võime ning mõju talinisu saagile(Eesti Maaülikool, 2026) Vaher, Kristiina; Toom, Merili (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja); Taimekasvatuse õppetoolHaljasväetiskultuuride kasutamine võimaldab parandada mullaviljakust, suurendada orgaanilise aine sisendit ning toetada toitainete ringlust põllumajandustootmises. Eestis on seni rohkem uuritud talviseid vahekultuure, kuid taliviljade kasvupinna suurenemise tõttu vajavad täiendavat hindamist ka kevadel külvatavad suvised haljasväetiskultuurid. Käesoleva magistritöö eesmärk oli hinnata sorgo-sudaanirohu hübriidi, maarjaohaka, taliviki, ahtalehise lupiini ja pruuni kanepi sobivust Eesti tingimustes suviste haljasväetiskultuuridena ning selgitada nende mõju talinisu saagile ja kvaliteedinäitajatele erinevate mullaharimisviiside korral. Põldkatse viidi läbi aastatel 2024–2025 Sadala Agro OÜ tootmispõllul. Katses määrati haljasväetiskultuuride biomass, biomassis seotud lämmastiku kogus ja C:N suhe ning hinnati nende mõju talinisu saagile, proteiinisisaldusele, mahumassile ja 1000 tera massile künni, minimeeritud harimise ja otsekülvi tingimustes. Tulemused näitasid, et suurima biomassi moodustas maarjaohakas, mille kuivainesaak oli 10,6 t ha⁻¹. Talivikk moodustas 9,3 t ha⁻¹ biomassi ning sidus kõige rohkem lämmastikku, ligikaudu 200 kg N ha⁻¹, osutudes üheks perspektiivsemaks uuritud kultuuriks kevadel külvatava haljasväetiskultuurina. Pruuni kanepi ebaõnnestumine viitab selle kultuuri piiratud sobivusele Eesti tingimustes. Eelvilja mõju talinisu saagile ja kvaliteedinäitajatele avaldus kõige selgemalt minimeeritud harimise ja otsekülvi korral, samas kui künnipõhises süsteemis olulisi erinevusi ei ilmnenud. Minimeeritud harimisel saadi suurim saak maarjaohaka järel vaatamata selle laiale C:N suhtele ning otsekülvis taliviki järel. Minimeeritud harimisel avaldus mõju proteiinisisaldusele, mahumassile ja 1000 tera massile, otsekülvis eelkõige mahumassile ja 1000 tera massile. Töö tulemused annavad väärtuslikku teavet haljasväetiskultuuride valiku ja mullaharimisviisi seoste kohta tootmistingimustes. Uuritud kultuuride sobivuse ja agronoomilise potentsiaali täpsemaks hindamiseks on vajalikud täiendavad mitmeaastased uuringud erinevates ilmastiku- ja kasvutingimustes.Kirje Suviste vahekultuuride biomassi moodustamise ja toitainete sidumise võime(Eesti Maaülikool, 2025) Kannimäe, Marko; Talgre, Liina (juhendaja); Toom, Merili (juhendaja); Taimekasvatuse ja taimebioloogia õppetoolVahekultuuride kasvatamise eesmärgiks on mullaviljakuse tõstmine, mille saavutamiseks on vajalik suur biomass ja hea toitainete sidumise võime. Suvised vahekultuurid sobivad hästi taliviljadele eelkultuuriks ning talvekahjude ülekülviks. Bakalaureusetöö eesmärgiks on uurida suviste vahekultuuride biomassi moodustamise ja toitainete sidumise võimet. Töös käsitletakse 2024. aastal Sadala Agro OÜ-s läbi viidud põldkatse andmeid. Katses oli neli erinevat suviste vahekultuuride segu, mida võrreldi omavahel biomassi moodustamise ning süsiniku, lämmastiku, fosfori ja kaaliumi sidumise võime poolest. Parimaid tulemusi näitasid segu 3 (kaer ja suvivikk) ja segu 2 (keerispea, mais, päevalill ja suvivikk). Need segud olid suurima biomassi ning süsiniku sidumise võimega. Segu 3 oli suurim lämmastiku ja fosfori siduja, kuid sidus vähem kaaliumit, kui segu 2. Segu 1 (keerispea, silohernes ja tatar) ja segu 4 (keerispea, pärsia ristik ja suvivikk) tulemused olid üksteisele sarnased, kuid segu 4 sidus lämmastikku ja fosforit segust 1 rohkem. Segud 1 ja 2 olid optimaalsete C:N suhetega, kuid segu 3 (17:1) ja segu 4 (15:1) C:N suhted olid kitsad. Katsetulemused näitasid, et suure biomassi saamiseks ei pea kasutama paljudest liikidest koosnevaid segusid. Edasist uurimist vajab vahekultuuride poolt seotud toitainete leostumine, vahekultuuride mõju mulla elustikule ning vahekultuuride mõju järgnevale kultuurile.Kirje Väetamise mõju vahekultuuride biomassile ja toitainete sidumisele(Eesti Maaülikool, 2020) Adamson, Kervin; Lauringson, Enn (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja); Toom, Merili (juhendaja)Vahekultuuride kasvatamine külvikorras aitab vältida toitainete leostumist põhikultuuride vahelisel perioodil ja parandada mullaviljakust. Vahekultuuride efektiivseks toitainete sidumiseks on vajalik tagada nende suur biomass. Bakalaureusetöö eesmärgiks on selgitada välja väetamise mõju vahekultuuride biomassile ja toitainete sisaldumisele. Töö käigus analüüsiti kokku nelja erinevat katset (ETKI katse, OÜ Rannu Seeme katse ja kaks katset OÜ Erumäe Kari maadel), mis viidi läbi 2016-2019. aastatel. Katsetes kasutati erinevaid vahekultuuride segusid mida väetati kas mineraalse lämmastikväetisega või orgaanilise väetisega. ETKI katses kasutatud neljast vahekultuurist (kesaredis, keerispea, valge sinep ja tatar) avaldas mineraalväetise kasutamine usutavat mõju vaid kesaredise biomassile. OÜ Rannu Seeme katses uuriti väetamise mõju kahele vahekultuuride segule: Segu H (põldhernes, keerispea ja tatar) ning Segu V (talivikk, keerispea ja tatar). Mineraalväetisega väetamine mõjutas rohkem Segu H-d. OÜ Erumäe Kari maadele rajati vedelsõnnikuga väetamise katse kahel aastal. Vedelsõnnikuga väetamine suurendas mõlemal aastal vahekultuuride biomassi. Töös selgus, et nii mineraal- kui orgaaniline väetamine mõjutab vahekultuuride biomassi ja toitainete sidumist. Antud tööl on ka edasiuurimise perspektiivi. Uurida saaks näiteks toitainete leostumist või vedelsõnniku mulda viimist koos vahekultuuride seemnetega.Kirje Väetise Must Pärl mõju tatra saagikusele ja kvaliteedile(Eesti Maaülikool, 2017) Pent, Kaarel; Lauringson, Enn (juhendaja); Toom, Merili (juhendaja); Taimekasvatus ja rohumaaviljelusAntud uurimustöö on tehtud katsepõhisena Põlvamaal Punni talu maadel ja ETKIs Jõgeval, kus kasutati tatra väetamiseks väetist Must Pärl. Põldkatses kasutati norme 20, 40 ja 60 kg/ha. Potikatses, Jõgeval olid väetisenormid 50, 100 ja 150 kg/ha. Töö eesmärgiks on uurida väetise mõju tatra saagile ja saagi kvaliteedile. Töös kajastatud kirjanduse andmed pärinevad teadusajakirjadest, kogumikest, raamatutest ning erinevatest andmebaasidest. Analüüsitud ja statistiliselt töödeldud arvandmed on katsepõhised, pärinevad artiklitest või on vastused erinevatele institutsioonidele esitatud infopäringutele. Katse näitas, et väetise normid alates 60 kg/ha suurendasid usutavalt nii maapealset, kui ka juurte biomassi. Terasaagile väetamine usutavat mõju ei avaldanud. 1000 seemne massi suurendas usutavalt väetise norm 60 kg/ha. Potikatsest selgus, et maapealne biomass suurenes usutavalt alates väetise normist 100 kg/ha ja juurte biomass alates 50 kg/ha. Väetise Must Pärl kasutamisel tatra põhiväetisena suurendab biomassi alates normist 50–60 kg/ha. Antud uurimustöö annab ülevaate ühel kasvuaastal läbiviidud väetamiskatsest tatra kultuuril. Selle uurimustöö tulemusi saab kasutada võrdluseks teiste sarnaste katsete läbiviimisel.Kirje Vahekultuuride biomassi moodustamine, toitainete sidumine ja agrotehnika(Eesti Maaülikool, 2017) Klammer, Henrik; Toom, Merili (juhendaja); Lauringson, Enn (juhendaja); Taimekasvatus ja rohumaaviljelusIntensiivse põllumajanduse kiire areng ning suurenev mineraalsete ja orgaaniliste väetiste kasutamine võivad ohustada keskkonda taimede poolt kasutamata jäänud toitainete leostumisel. Peale keskkonnaohu vältimise oleks võimalik põllumehel saada ka oma põllukultuuridest ja väetistest suuremat efektiivsust ning muuta mulda kui taimede elukeskkonda positiivselt. Käesolev töö annab ülevaate 2016. aastal läbi viidud vahekultuuride katsest Eesti Taimekasvatuse Instituudis Jõgeval ning vahekultuuride agrotehnikast. Katses kasvatati kokku viit erinevat vahekultuuri, milleks olid valge sinep, Tillage radish, aleksandria ristik, talivikk ja tatar. Hinnati kultuuride biomassi moodustamise ja toitainete sidumise võimet. Kõige suurema biomassi moodustasid valge sinep ja Tillage radish, millest suurima maapealse biomassi moodustas valge sinep ja suurima juurte biomassi Tillage radish. Parimaks lämmastiku, fosfori ja kaaliumi sidujaks osutus katse andmete põhjal samuti Tillage radish, kuid kaltsiumi akumuleerumise poolest olid valge sinep ja Tillage radish ilma usutava erinevuseta suurimad. Parimad magneesiumi sidujad olid valge sinep ja tatar. Agrotehnika osas võrreldi nelja erinevat viljelustehnoloogiat: künnipõhist harimist, minimeeritud harimist, otsekülvi ja ribaharimist. Iga viljelustehnoloogia juures toodi välja eelised ja puudused ning soovitati tehnoloogiasse sobivaid vahekultuure.