Sirvi Autor "Tomson, Pille (juhendaja)" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 15 15

Ajalooline söepõletus: maastik ja mõju tänapäeval
(Eesti Maaülikool, 2025) Mets, Merilin; Tomson, Pille (juhendaja); Keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetool
Ajaloolise söepõletuse eesmärk oli toota puusütt, mida kasutati näiteks rauatööstuses. Söepõletamisega tegeleti aktiivselt varajasest rauaajast kuni 20. sajandi keskpaigani. Sütt põletati nii kuhjades kui ka aukudes, kuid antud bakalaureusetöös käsitletakse söepõletuskuhjasid. Uurimistöö on keskendunud 61,6-hektarilisele Kakulaane söepõletusalale, kus on kaardistatud 48 söepõletuskuhja. Eestis on küll varasemalt uuritud söepõletamist, aga mitte söepõletuskohtade maastikulisi parameetreid ja söepõletamise mõju taimestikule. Töö eesmärk on iseloomustada Kakulaane söepõletusala ning hinnata söepõletusjäänuste võimalikku mõju alustaimestikule ja puude kasvule. Töö eesmärgi saavutamiseks identifitseeriti algselt söepõletuskuhjad kasutades Maa- ja Ruumiameti X-GIS 2.0 kaardirakenduse „Reljeef“ aluskaarti. Välitöödel kontrolliti kaardilt leitud kuhjasid mullapuuriga. Söepõletuskuhjadel esineb söesegune mullakiht. Taimkatte uuringute jaoks valiti 12 kuhja, mis polnud lõhutud ega ei asunud noorendikus. Iga kuhja peal ning ümbruses tehti 4 taimeruutu ja mõõdeti puude diameetrid. QGIS-is tehti analüüs, kasutades järgmiseid Maa- ja Ruumiameti andmekihte: mullastiku kaart, nõlvakalded, halltoonides kaart ja reljeefvarjutusega põhikaart. QGIS-is leiti kuhjade diameetrid, nende kaugused soisest alast ning uurimisala suurus. Andmete töötlemiseks ja esitamiseks kasutati Microsoft Excelit. Statistilise analüüsi jaoks kasutati RStudiot, kus viidi läbi Shapiro-Wilki test, Wilcoxon rank-sum test, ANOSIM test, SIMPER test ning alustaimestiku kahe grupi kohta leiti ka Shannoni mitmekesisuse indeksid. Kakulaane söepõletuskuhjad asuvad metsamaal. Süsinikudateering näitas, et kuhjad on pärit 15.–17. sajandist. Kuhjade diameetrid on keskmiselt 6,2 meetrit. Kuhjad asuvad gruppides, soise ala läheduses, arvatavasti seoses veevajadusega, ning pigem tasasel maal, kuhu oli mugavam kuhjasid ehitada. Uurimisala reljeef on samuti üldiselt tasane. Peamiselt asuvad kuhjad uurimisalal leedemuldadel. Eelistati kuivemaid vähemviljakaid kasvukohtasid. Samblarinde katvused ning puude diameetrid kuhjadel ja nende ümbruses ei erinenud, kuid alustaimestik on kuhjade ümbruses mitmekesisem. Puurinnet on tõenäoliselt rohkem mõjutanud hilisem metsamajandamine. Töös püstitatud uurimisküsimused said vastused ning eesmärk saavutati. Töös kirjeldati Kakulaane söepõletusala ning hinnati söepõletusjäänuste mõju alustaimestikule ja puude kasvule. Et ajaloolise söepõletuse mõju alustaimestikule ja puurindele täpsemalt selgitada, tuleks uurimitööd jätkata suurema kuhjade valimiga erinevates kasvukohatüüpides.
Arheoloogiliste objektide arvestamine maastikuhoolduse planeerimisel
(2012) Viilvere, Triin; Tomson, Pille (juhendaja)
Bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida, millisel tasemel ja mil moel arvestatakse arheoloogiliste objektide kaitsmist maastikuhoolduskavades ning tulemuste põhjal koostada soovitusi ja ettepanekuid, täiendamaks põhilisi seniseid maastikuhoolduses kasutatavaid meetmeid. Töös analüüsiti kaheksat maastikuhoolduskava, mis käsitlesid arheoloogilisi objekte sisaldavaid alasid. Esiteks vaadeldi, milliseid muistiseid erinevates kavades on käsitletud ning milliseid hooldusmeetmeid on neile kavandatud. Analüüsiti erinevate välisriikide kogemusi arheoloogiliste objektide hooldamisel ja koostati täiendavaid soovitusi objektide hooldamiseks maastikul, arvestades seni koostatud kavasid ja teiste riikide kogemusi. Käsitletud kaheksas kavas välja toodud muinasobjekte võrreldi muinsuskaitseregistriga. Selgus, et kavades ei ole käsitletud kaugeltki kõiki antud aladel olevaid kaitset vajavaid arheoloogilisi objekte, mis viitab sellele, et meetmed kaitse tagamiseks on puudulikud. Tõhusamad meetmed, mida kõigi muististe puhul maastikuhoolduskavades välja toodi, on võsaraie ning niitmine. Ohuallikad arheoloogilistele objektidele toodi maastikuhoolduskavades kaheksast kavas välja ainult kahel korral, milleks oli peamiselt võsastumine, inimeste poolt tekitatud tallamine ja prahistamine. Välisriikide materjali põhjal tuli kolme käsitletud riigi - Soome, Rootsi ja Šotimaa - puhul välja suurima ohuallikana metsandus, sealhulgas mehhaniseeritud metsaistutus. Lageraiet muistiseid sisaldaval alal ei soovitata, vajadusel tuleb puurinnet harvendada ja kõrvaldada murdumisohtlikud puud. Tehnika kasutamine muististel pole lubatud. Eestis on aga metsanduse mõju muististele veel vähe käsitletud, kuid raiealade suurenemise puhul tuleks see probleem lähema vaatluse alla võtta. Üldiselt oli kõige enam nimetatud meetmeks muististe maastikulisel hooldamisel võsaraie. Lisaks soovitati hooldusmeetmeks ka karjatamist, mida Eesti materjalides käsitleti vähe. Teiste riikide materjalidest tuli peale selle välja meil käsitlemata ohuallikana uruloomad. Eesti kontekstis võib ohuks olla näiteks mäger. Välisriikide näidetest selgus ka, et suurt tähelepanu pööratakse muististel tehtavate tööde täpsele planeerimisele ja dokumenteerimisele. Töö tulemusena soovitab autor maastikuhoolduskavade koostamisel arheloogilistele objektidele suuremat tähelepanu pöörata. Ohuallikaid tuleb käsitleda hoolikamalt ja kavandatavad hooldusmeetmed peavad olema konkreetsemad. Arheoloogilised objektid kui maastike kultuurilist - ajaloolist ja identiteediväärtust tõstavad komponendid ning samas ka säilimiseks eritingimusi vajavad spetsiifilised objektid, väärivad maastikuhoolduse kavandamisel ja teostamisel rohkem tähelepanu ning antud temaatika ka täiendavat uurimist.
Eesti söepõletuskohtade ruumiline analüüs
(Eesti Maaülikool, 2024) Kivisaar, Kati; Tomson, Pille (juhendaja)
Söepõletamine on puude põletamine hapnikuvaestes tingimustes, eesmärgiga saada puusütt. Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestis söepõletuskohti uuritud vähe. Puuduvad statistilised analüüsid söepõletuskohtade piirkondlikust levikust ning söepõletuskohtades esinevatest metsakasvukohatüüpidest ja peapuuliikidest. Bakalaureusetöö eesmärk on anda ülevaade praegustest Eesti söepõletuskohtade uurimisseisust ning iseloomustada nende maakatet ja seoseid metsakooslustega. Bakalaureusetöös kasutati Eesti Rahva Muuseumi korrespondentide vastuseid (REM. Küsimusleht nr 29), Keskkonnaportaali, pärandkultuuriobjektide andmebaasi, Maa-ameti üheverstase kaardi ning maakondade halduspiiride WMS teenuseid ning ajalooliste valdade (1938) halduspiiride andmekihti. Andmete analüüsi jaoks kasutati tarkvara QGis ning programmi Excel. Eesti Rahva Muuseumi söepõletamise küsitluse aastast 1941 põhjal esines kõige rohkem söepõletuskohti Pärnumaal, Harjumaal ja Tartumaal. Söepõletuskohad olid esindatud kõikides praegustes Eesti maakondades. Pärandkultuuriobjektide andmebaasi põhjal esines kõige rohkem söepõletuskohti Võrumaal ning Hiiu maakonnas söepõletuskohti ei esinenud. Erinevused võivad tuleneda sellest, et pärandkultuuriobjektide andmebaasis oli pea poole vähem söepõletuskohtade objekte kui söepõletamise küsitluse andmetes ning kõik võimalikud söepõletuskohad ei olnud inventeeritud. Eesti rahva muuseumi 1941. aasta söepõletamise küsimustiku vastuste põhjal on söepõletamisel 20. sajandi alguses enim kasutatud puuliigid kask, mänd, lepp ja kuusk. Nii tänapäeval kui 20. sajandi alguses oli söepõletuskohtades kõige levinumaks maakasutuseks metsamaa. Tänapäeval on söepõletuskohtades levinud jänesekapsa-mustika, jänesekapsa, sinilille, pohla, jänesekapsa-pohla ja naadi kasvukohatüübid. Söepõletuskohtade kasvukohatüüpides levinumad puuliigid on harilik mänd, arukask ja harilik kuusk. Kõikidele uurimisküsimustele leiti vastused. Töö eesmärk sai suures osas täidetud. Töös anti ülevaade praegustest Eesti söepõletuskohtade uurimisseisust ning iseloomustati nende levikut ja maakatet. Söepõletamise mõju metsakooslustele vajab aga edasist uurimist.
Karula rahvuspargi Natura 2000 elupaikade ajalooline maakasutus
(Eesti Maaülikool, 2025) Lepp, Getter; Tomson, Pille (juhendaja); Keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetool
Elurikkuse vähenemist mõjutab otseselt elupaikade kaitsmine ja säilitamine. Looduskaitse planeerimisel on oluline lähtuda kaitstava ala ajaloolisest kujunemisest, mis aitab mõista kuidas on elupaik kujunenud ja rakendada vajalikke kaitsemeetmeid. Küll aga, on Natura elupaikade ajaloolisele maakasutusele vähe tähelepanu pööratud. Käesoleva töö eesmärgiks oli selgitada, milline oli Karula rahvuspargis olevate Natura 2000 elupaikade maakasutus 19. sajandil ning millised on Natura 2000 elupaigatüüpide ajaloolise kujunemise maakasutuse piirkondlikud eripärad Karulas. Töö läbiviimiseks valiti Karula 19. sajandi mõisakaart, millel oli eristatav maakasutus. Töö teostati andmetöötlusprogrammis QGIS 3.38.2, kus võrreldi visuaalselt mõisakaarti Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) Natura 2000 elupaikade kaardikihiga. Igale Natura 2000 elupaigale omistati mõisakaardilt ajalooline maakasutus. Saadud andmeid töödeldi programmis MS Excel 2025. Analüüsi tulemustest selgus, et mõisakaardi testalale jäi 17 Natura elupaika. Valdavalt olid esindatud metsaelupaigad, mida leidus kokku 9 erineva elupaigatüübina. Kõige rohkem paiknesid metsaelupaigad ajaloolisel metsamaal. Järjepidev metsamaa esines suurte massiividena mõisamaadel. Lisaks olid paljud metsaelupaigad kujunenud kunagisest võsamaadest, mida kasutati alepõllunduses. Poollooduslikud elupaigad esinesid kõige rohkem ajaloolistel heinamaadel ning seejärel endistel põllu- ja võsamaadel. Kõik poollooduslikud elupaigad paiknesid talumaadel, mistõttu nende varasem maakasutus on tugevasti seotud põllumajanduslike meetoditega. Sooelupaigad on mõisamaadel säilinud soodena, kuid talumaadel on märgatav osa kujunenud endistele heinamaadele. Töö tulemustest saab järeldada, et Karula rahvuspargis esinevad Natura 2000 elupaigatüübid on oluliselt mõjutatud nende ajaloolisest maakasutusest. Põllumajanduslik maakasutus on mõjutanud peamiselt endistel talumaadel asuvaid elupaiku. Karulale iseloomulik eripära on metsa- ja niiduelupaikade paiknemine endistel võsamaadel ning õõtsiksoode kujunemine järvede kinnikasvamise tulemusel.
Koosluste põlengujärgne seisund männikutes
(Eesti Maaülikool, 2026) Hussar, Fred; Tomson, Pille (juhendaja); Keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetool
Kliimamuutuste tõttu on sagenenud kuivaperioodid ja suurenenud metsatulekahjude risk, mistõttu on oluline uurida põlengu mõju ja taastumist olulistel ökosüsteemidel nagu männikud. Käesoleva lõputöö eesmärk on hinnata põlengu mõjusid eri vanusega männikutes, puistute kahjustuste ulatust ja esialgset põlengujärgset taastumist. Uuringus analüüsiti 12 põlenud männikut viiest Eesti maakonnast. Välitööde käigus hinnati puude kahjustusi, sh põlemisjälgede kõrgust, põlenud pinnase osakaalu ja surnud ning elus puude arvu. Lisaks hinnati ka puistu taastumist, lugedes kokku võrsete esinemise liikide kaupa, proovialal esinevate seemikute liigid ja hinnates taimkatte üldist katvust. Andmeid analüüsiti erinevate statistiliste meetoditega – ANOVA variatsioonianalüüs, Levene´i test, Kruskal-Wallise test, korrelatsioonianalüüs, Fisheri täpne test ja hii-ruut test. Tulemused näitasid, et metsa vanus ei olnud enamiku uuritud tunnuste puhul määrav tegur ning põlengujärgseid kahjustusi mõjutas rohkem põlemisintensiivsus ja lokaalsed keskkonnatingimused. Mänd osutus tulekahju suhtes vastupidavamaks kui kuusk ja kask, mis on kooskõlas varasemate uuringutega. Edasistes uuringutes võiks kasutada suuremat valimit ning arvestada täiendavalt ilmastiku- ja kasvukohatingimustega.
Lahemaa rahvuspargi Natura 2000 elupaikade ajalooline kujunemine
(Eesti Maaülikool, 2023) Neelokse, Mari-Liis; Tomson, Pille (juhendaja)
Enne elupaikade kaitse planeerimist tuleks uurida nende ajaloolist tausta, et saada parem ülevaade, kuidas erinevad elupaigad on kujunenud selliseks nagu nad on tänapäeval. Töö eesmärgiks oli leida milline oli Lahemaa Rahvuspargi Natura 2000 elupaikade maakasutus 19. sajandi teises pooles ning hinnata kuidas ajalooline maakasutus on mõjutanud Natura 2000 elupaikade loodusväärtusi. Uurimismeetoodikaks oli kaardianalüüs MapInfo 16.0 andmetöötlusprogrammis. Kaardianalüüsi käigus võrreldi Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) Natura 2000 elupaikade kihti kuue 19. sajandi mõisakaardiga (Palmse ja Juminda-Tapurla). Mõisakaarditelt saadud 19. sajandi maakasutuse andmeid analüüsiti programmis MS Excel 2019. Töö tulemustest selgus, et testaladel esinenud Natura 2000 metsa-, poollooduslikud, soo- ning ranniku ja sisemaaluidete elupaigad on olnud 19. sajandi teises pooles olnud kõik mingil määral kasutuses teisel otstarbel. Kui elupaika on ajalooliselt kasutatud teisel otstarbel, siis muudab see suuremal või vähemal määral elupaikade mitmekesisust ja tunnuselemente. Vanad loodusmetsad (9010*) on küll kujunenud erinevatest kõlvikutest, kuid metsadest kujunenud metsad on kõige kõrgema loodusväärtusega. Soostuvad ja soo-lehtmetsad ning lammimetsad (9080*, 91E0*) on olnud mõjutatud alade kuivendamisest. Rannaniidud (1630*) on kujunenud ajaloolistest kõrge loodusväärtusega rannaaladest. Kuivad rohumaad, arurohumaad, alvarid ning aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga madalikeniidud (6210 (6210*), 6270*, 6280*, 6510) on kujunenud põllumaadest. Rabad (7110*) on kujunenud ajaloolistest rabadest. Siirde ja õõtsiksoode ning liigirikaste madalsoode (7140, 7230) puhul võisid ajaloolised maakasutuse viisid muuta need alad kuivemaks.
Loodusolude mõju Soomaa asustusele 19. sajandist kuni tänapäevani
(2013) Tõnisalu, Grete; Tomson, Pille (juhendaja)
Soomaa asustusele ning kultuuritraditsioonide tekkele ja arengule on suur mõju olnud Soomaa looduslikel oludel, milleks on laiaulatuslikud sood, ulatuslikud metsamassiivid, suur jõgede arvukus ja üleujutused. Käesoleva töö peamiseks eesmärgiks oli uurida, kuidas looduslikud olud mõjutavad Soomaa asustuse arengut 19. sajandist kuni tänapäevani. Selleks kirjeldati Soomaa asustust ja anti ülevaade loodusoludega kohanemise eripäradest ning looduslikest teguritest, mis mõjutavad asustust ja asustuse arengut Soomaal. Selle tarbeks kasutas autor erinevaid kirjalikke allikaid, Viljandi muuseumis olevaid käsikirju, internetis leiduvaid artikleid ning erinevaid kaardimaterjale. Autor intervjueeris Soomaa rahvuspargis ja selle ümbruses elavaid inimesi, et teada saada, kas ja milliste tegevustega hoitakse elus vanu liiklemise ja loodusoludega kohastumise traditsioone. Intervjueeriti Aesoo, Tipu, Riisa, Iia ning Sandra küla elanikke. Antud töö tulemusena selgus, et Soomaa ja selle lähiümbruse asustuse tekkel ning arengul on oluline roll olnud looduslikel tingimustel. Inimeste elus on ühel olulisimal kohal olnud igakevadine suurvesi ehk viies aastaaeg, mille poolest on Soomaa ka väga tuntud. Sood on jäänud asustusest puutumata. Suurimateks asulateks on tänapäeval jäänud Kaansoo, Leetva, Tipu ning Riisa küla. Taliteede ja rippsildade asemele on ehitatud maanteed ja raudbetoonsillad, mis on vajalikud tänapäevaste liiklusvahendite jaoks. Traditsiooniline karjakasvatus on mõnedes taludes ja/või piirkondades asendunud keskkonnakaitseliste eesmärkidega nagu niitude hooldus. Samas on mõningad tegevused jäänud samaks, näiteks suurvee ajal toimuvad ettevalmistused – varutakse toitu ja vett ning vajadusel seotakse kinni küttepuud ning liigeldakse paadiga. Soomaal on säilinud omamoodi eluviis. Sealses piirkonnas tuleb eelkõige arvestada looduslike tingimuste muutumisega ning korraldada elu ja tegemisi loodusest lähtuvalt.
Lõuna-Eesti suitsusauna ja samaväärse elektrisauna keskkonnamõjude võrdlus
(Eesti Maaülikool, 2023) Peebo, Vardo; Tomson, Pille (juhendaja)
Suitsusaunade populaarsus on 2023. aastal tõusutrendis tänu meediakajastusele ja saunaaastale. Üldiselt on tehnoloogia arenedes elektriline alternatiiv keskkonnasõbralikum kui kütuse põletamine CO2 heitekoguste osas, kuid saunade puhul seda pole uuritud. Antud bakalaureusetöö eesmärk on võrrelda Lõuna-Eesti suitsusauna ja samaväärsete mõõtmetega elektrisauna keskkonnamõjusid, seda läbi küttekulude ning tuleneva teoreetilise süsinikdioksiidi (edaspidi CO2) heitekoguste arvutamise. Selleks koostati küsimustik, mis esitati suitsusauna omanikele, et määrata suitsusauna keskmised mõõtmed ning küttekulu. Saadud andmete põhjal valiti võrdluseks sobivad elektrikerised. Edasi arvutati suitsusauna küttepuidu kogusest heituv CO2 kogus ning elektrisaunal erinevate Eestis kasutuses olevate elektrienergia allikate puhul CO2 heite kogus. Leiti, et suitsusauna aastane keskmine heide on 1,728 tonni CO2 ning elektrisauna puhul enim kasutatava allika, põlevkivi, puhul 3,87 kuni 4,99 tonni. Saadud tulemused moodustavad Eesti koguheitest väikese osa, kuid elaniku aastasest heitekogusest oleks suitsusaun 14,77% ning elektrisaun 33,07%. Keskkonnamõjuna avaldub see nii Eestis kui ka globaalselt kliimasoojenemist soodustavalt, eriti elektrisaunad, mida on eeldatavalt rohkem kui suitsusaunasid. Vajalik oleks edasi uurida teisi keskkonnamõjureid nagu veekasutus ning sauna asukoht, et anda veelgi põhjalikum hinnang mõjudele keskkonnale.
Maastikuhoiu planeerimine maastikukaitsealadel
(2012) Teppo, Tuuli; Tomson, Pille (juhendaja)
Kuigi Eestis on säilinud mitmeid traditsiooniliste maakasutusviiside tulemusena tekkinud kultuurmaastikke, on siiski vaja ergutada Eesti maastikuhooldust kaitsekorralduslike meetmete parendamisega. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on anda hinnang Eesti maastikukaitsealadel kavandatud maastike kaitse meetmetele kaitsekorralduskavade alusel. Käesoleva uurimistöö tulemused põhinevad 21 maastikukaitseala kaitsekorralduskava maastikuliste kaitseväärtuste, nende mõjutegurite ning nendele suunatud kaitsemeetmete analüüsil. Uurimistöö tulemused on kogutud tabeltöötluse käigus. Tulemusi käsitlevas peatükis esitatakse kaitseväärtuste kaupa nende kaitse-eesmärgid, kaitse-eesmärgi saavutamist mõjutavad tegurid ning nende leevendamiseks või ärahoidmiseks suunatud meetmed. Andmete töötlemise käigus moodustati väärtustest üldistatud grupid, mille analüüsi tulemusel selgitati välja kaitsekorralduskavade lõikes esinevad kaitseväärtuseid mõjutavad tegurid ning nendele suunatud hooldustegevused. Kaitsekorralduskavade analüüsi alusel võib teha järgnevad järeldused. Kaitsekorralduskavades esinevatele ühe grupi väärtustele on määratletud nii mitmeid sarnaseid ohutegureid ning nendele vastavaid kaitsemeetmeid kui ka rohkem koha-spetsiifilisi mõjutegureid ja hooldusmeetmeid. Kaitsekorralduskavades esinevad ebakorrektsused, kus konkreetsele ohtegurile ei vasta täpselt määratletud meede või selle paigutus on suvaline. Lisaks esineb olukordi, kus ohuteguril puudub meede, või vastupidi, meetmel puudub ohutegur. Hästi olid arusaadavad kaitsekorralduskavad, kus kaitseväärtuste ohutegurid ning nendele suunatud hooldustegevused olid omavahel kooskõlas. Kaitsekorralduskavade koostamisel peaks rohkem tähelepanu pöörama mõjutegurite ja hooldustegevuste terminite kasutamisele. Vaatamata sellele, et kaitsekorralduskavad on koha-spetsiifilised, oleks nende paremaks mõistmiseks ning edukaks koostamiseks hea välja töötada ühtlustatud terminoloogia. Kaitsekorralduskavades määratletud mõjutegurid ja kaitsemeetmed võiksid omada kindlat täpsustusastet, mis võimaldaks konkreetselt mõista ohuteguri avaldumise või meetmete rakendamise asukohta. Vastasel korral ei pruugi kaitsekorralduskava koostamisel mitte osalenud lugeja objekti asukohast aru saada. Üldiselt määratletud hooldustegevuste puhul kerkib esile sarnane probleem –mõiste annab edasi vaid informatsiooni, et mingi objektiga on vaja tegeleda. Hoolikalt määratletud mõjutegurid loovad ühtlasi parema aluse kaitsemeetmete väljatöötamisele. Maastikukaitsealadele kavadatud maastikuhooldusmeetmed võivad tagada maastikuliste väärtuste säilimise, kui need on konkreetselt mõistetavad ning vajadusel rakendatavad. Kaitsekorralduskavade kaitsekorraldusperioodide lõpus võiks tulevikus uurida rakendatud maastikuhoiumeetmete tulemuslikkust.
Metsade looduslikkusega seotud struktuurielementide esinemine kaitsealadel Haanja looduspargi ja Karula rahvuspargi näitel
(2015) Adson, Tanel; Tomson, Pille (juhendaja)
Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida surnud puiduga seonduvate metsa struktuurielementide esinemise sõltuvust kaitseala tüübist, kaitsekorrast, loodusdirektiivi elupaigatüübist ning metsade kujunemise ajaloost. Töö on teostatud Karula rahvuspargi ja Haanja looduspargi näitel ja tugineb autori poole teostatud välitöödel. Analüüsitavateks struktuurielementideks olid kuivanud jalalseisvad puud, tüükad, erinevates lagunemisastmes ja jämedusklassis lamapuit ning häilud. Kogutud andmeid analüüsiti neljast vaatenurgast: uuriti erinevusi Karula rahvuspargi ja Haanja looduspargi vahel, n-ö „looduslike“ ja „hooldatavate“ vööndite vahel, põliste metsamaade ja endiste tuleviljeluseks kasutatud alade – võsamaade – ning eri loodusdirektiivi elupaigatüüpide vahel. Lisaks sellele uuriti ka, kas Natura 2000 võrgustiku alad erinevad sealt välja jäävatest aladest. Kõige suuremad olid erinevused Haanja ja Karula kaitsealade vahel, mis oli põhjustatud erinevast kaitsealade majandamise intensiivsusest. Karula rahvuspargis oli kõiki vaadeldavaid struktuurielemente rohkem, välja arvatud häilude kategoorias, kus erinevus puudus. Erinevus oli ka põliste metsamaade ja endiste võsamaade vahel, kus metsamaadel oli võsamaadest oluliselt rohkem hästi lagunenud lamapuitu. Kaitseala vööndite, erinevate elupaigatüüpide ja Natura alade ning Natura aladelt välja jäävate alade vahel statistiliselt olulised erinevused puudusid. See on põhjustatud asjaolust, et kaitsealused alad pole olnud majandamise eest kaitse all piisavalt kaua, et märkimisväärset muutust tekitada.
Otepää looduspargi Natura 2000 elupaikade ajalooline kujunemine
(Eesti Maaülikool, 2020) Kukumägi, Krislin; Tomson, Pille (juhendaja)
Kaitstavate alade puhul on oluline teada nende ajaloolist tausta. Ajalooline päritolu annab ülevaate miks on üks või teine maastik selliseks kujunenud nagu ta on seda tänapäeval. Teades ajaloolist maakasutust on võimalik taastada mõni põline kõlvik või hinnata kui püsiv on maastik olnud. Töö eesmärgiks oli leida milline oli Otepää looduspargi Natura 2000 elupaikade maakasutus 19. sajandi teises pooles ning kuidas on see mõjutanud Natura 2000 elupaikade kujunemist. Uurimismetoodikaks oli kaardianalüüs MapInfo 16.0 andmetöötlusprogrammis ja andmetöötlus teostati programmis MS Excel 2019. Kaardianalüüsi käigus võrreldi visuaalselt Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) Natura 2000 elupaikade kihti Rahvusarhiivist valitud kahe mõisakaardiga. Mõisakaartidelt selgunud ajaloolise maakasutuse andmeid analüüsiti programmis MS Excel 2019. Töö tulemustest selgus, et testaladel esinenud Natura 2000 metsa-, soo- ja rohumaaelupaigad on olnud 19. sajandi teises pooles suuremal või väiksemal määral kasutuses muuks otstarbeks. Ajalooline pärinemine teistest kõlvikutest on elupaikade liigilist struktuuri ja mitmekesisust ning tunnuselementide arvukust tõenäoliselt oluliselt muutnud. Vanades loodusmetsades, laialehistes metsades ja rohunditerikastes kuusikutes (elupaigatüübid *9010, *9020, 9050) on täheldatud madalamat liikide arvu ning neil kasvab rohkem inimmõju taluvaid liike. Soostuvad ja soolehtmetsad ning lammimetsad (elupaigatüübid *9080, *91E0) on 19. sajandi maakasutuse mõjutuste tõttu muudetud kuivemaks. Liigirikkad aruniidud lubjavaesel mullal, niiskuslembesed kõrgrohustud ning aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (elupaigatüübid *6270, 6430, 6510) võivad olla sarnaselt metsaelupaikadele liigivaesed kui neid on ajalooliselt kasutatud teisel eesmärgil. Siirde- ja õõtsiksoode ning liigirikaste madalsoode (elupaigatüübid 7140, 7230) puhul selgus, et ajalooline maakasutus on võinud muuta elupaikade 7140 ja 7230 alad kuivemaks ja homogeenseteks.
Otepää looduspargi Natura 2000 elupaikade ajalooline kujunemine
(Eesti Maaülikool, 2023) Tanni, Lissel; Tomson, Pille (juhendaja)
Üle-Euroopalise kaitsealade võrgustiku Natura 2000 elupaikade kaitse alla võtmisel on oluline teada, milline on piirkonna ajalooline taust ja kuidas on elupaik kujunenud lähtudes ajaloolisest maakasutusest. Tänapäeval tehakse seda kasutades ajaloolisi kaarte ja andmetöötlusprogramme. Käesolev bakalaureusetöö on jätkuks Kristel Kukumäe poolt koostatud tööle Otepää looduspargi Natura 2000 elupaikade ajalooline kujunemine (2020), et analüüsida eelnevalt väheesindatud elupaiku ja lisada uuritavaid elupaikasid kaitseala erinevatest piirkondadest. Uurimuseesmärgiks oli teada saada, milline oli Otepää looduspargi valitud testaladel olevate elupaikade maakasutus 19. sajandi teises pooles ja kuidas on see mõjutanud Natura 2000 elupaikade kujunemist. Töö teostamiseks valiti välja Otepää kaitsealal olevate Päidla mõisa kaart, Arula mõisa kaart ja Neeruti mõisa kaart. Uurimust teostati MapInfo Pro 17.0 andmetöötlusprogrammis, kus kasutati ajaloolisi mõisa kaarte ja Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) Natura 2000 elupaikade kaardikihti. Analüüsist selgus, et valitud mõisa kaartide testaladel asus kokku 11 metsa-, poollooduslikku- ja sooelupaika. Kõige rohkem olid esindatud metsaelupaigad, mida oli kokku viie erineva elupaigatüübina. Kõige rohkem on metsaelupaikasid arenenud ajaloolist metsamaadest, mis viitab ka läbi kirjanduse sellele, et pikka aega samas kohas posinud kooslused on liigirikkamad ja väärtuslikumad. Veel olid paljud metsaelupaigad arenenud ajaloolistest rohumaadest, mis võib olla tulenenud ajaloolisest metsastamisest ja metsastumisest. Poollooduslikke elupaikasid on säilinud ajaloolistel heinamaadel ja kujunenud kõige rohkem põldudest, mis näitab põllumajanduse intensiivsuse vähenemist. Sooelupaikasid on arenenud kõige rohkem ajaloolistest heinamaadest, mis võib olla tulenenud sellest, et ajalooliselt kasutati heinamaadeks soiseid alasid, kus nüüdseks on taastunud sooelupaigad. Uurimistulemustest võib järeldada seda, et Otepää looduspargi Natura 2000 elupaigatüübid ja nende arenemine on olnud suuresti mõjutatud ajaloolisest maakasutusest, millele viitab tulemus, et 19. sajandi teises pooles olid nüüdisaegsete elupaigatüüpide alad kasutusel teistsuguste kõlvikutena. Lisaks võib edasi uurida seda, kas erineva maakasutusliku päritoluga elupaiga on ka erineva looduskaitseväärtusega.
Põlva kihelkonna ristipuude maastikuline analüüs
(2013) Vee, Maris; Tomson, Pille (juhendaja); Kõivupuu, Marju (juhendaja)
Looduslike pühapaikade, sealhulgas ristipuude paiknemist maastikul pole kuigi põhjalikult uuritud. Antud töö eesmärgiks oli uurida ristipuude paiknemist maastikul ning õigusaktidest tulenevaid võimalusi nende kaitseks. Töö põhineb 2012. aastal Põlva kihelkonnas toimunud looduslike pühapaikade inventeerimistulemustel: inventeerimislehtedel, asupaigaskeemidel, litereeritud tekstidel. Välitöödele järgnes kaardianalüüs, kus uuriti ristipuude paiknemist tee suhtes, kaugust kirikust, seotust metsamassiiviga, metsamassiivi omadusi, puude seotust katastripiiride ning ristteedega. Lisaks analüüsiti, kummal pool teed puu/puud näoga kiriku poole vaadates paiknevad. Põlva kihelkonnas inventeeriti 36 ristipuude leiukohta. Suurem osa puid asuvad kuni 10 kilomeetri kaugusel Põlva kirikust. Ristipuude valikul on ilmselt puhtalt mugavusest eelistatud paremat teepoolt ja tasasel pinnasel paiknevat metsa. Puud paiknevad enamasti suuremate ja põliste metsamassiivide sees, kus valdavaks on jänesekapsa ja pohla metsakasvukohatüübid ning nende alltüübid. Kasvukohast tulenevalt on ristipuid ümbritsevates metsades enamuspuuliigiks mänd või kuusk. Maa omandivormiks on enamasti eramaa ja kui võrrelda puude seotust ennesõjaaegse Eesti katastripiiridega, siis ei tule kuigi selgelt välja nendevaheline seos, sest vaid pisut enam kui pooled paiknesid katastripiiri läheduses. Siiski tuli tööst hästi välja seos ristipuude ja ristteede vahel, suurem osa ristipuudest olid vähemal või rohkemal määral nendega seotud. Kuna tegu on kultusepaigaga, oleks põhimõtteliselt võimalik ristipuid kaitsta muinsuskaitseseadusega, ent see on siiski pisut kaheldav, sest nende puhul on selgelt tegemist loodusobjektidega, millega üldjuhul ei kaasne ka arheoloogilisi leide. Seetõttu oleks parem neid kaitsta looduskaitseseadusega. Kõige loogilisem oleks ristipuud ja ristimetsad kaitse alla võtta kohaliku omavalitsuse tasandil, sest tegu on kohalikke väärtusi kandvate loodusobjektidega.
Sauna osatähtsus ning roll kaasaegse eesti turismiteenuses
(2016) Dobrus, Kaspar; Tomson, Pille (juhendaja)
Eesti võiks olla üks riik maailmas, mis oma maad tutvustavates reklaamides, promoüritustel ja brozüürides tooks esile oma pikaajalist saunakultuuri. Paraku pole Eesti riik veel väga panustanud Eesti saunakultuuri laiemale tutvustamisele maailmas. Samas on Eestis olemas nii pikaaajaline saunakultuur kui ka mitmekesine ja toimiv taristu: erinevad saunad koos erinevate lisateenustega. Kuigi saun ja saunakultuur on meie igapäevase elu oluline osa, on avalikult kättesaadav informatsioon sauna ja saunateenuste kohta ebapiisav ning süstematiseerimata. Turismiportaalid küll kajastavad ettevõtteid, kes saunateenuseid osutavad, kuid konkreetse informatsiooni saamiseks kulub palju aega ning vahel ei olegi võimalik ilma kohale minemata või telefoniga suhtlemata mõista osutatavate teenuste sisulisi ja kvaliteedilisi nüansse. Autor soovib oma bakalaureusetöös anda ülevaade saunateenust pakkuvatest maaturismi ettevõtetest, sealhulgas milline on saunateenuse kajastamise kvaliteet, millist infot klientidele jagatakse aga ka seda, mis on selle teenuse puhul klientidele oluline. Töö käigus läbi viidud küsitluse käigus saab kinnitust asjaolu, et eestlased on jätkuvalt suur saunarahvas ning tihedalt käib saunas pea 60% küsitletutest. Palju käiakse oma või sõprade, tuttavate poolt saunas, kuid tihti külastatakse ka saunateenuseid pakkuvates ettevõtetes. Lisaks puhtusele peetakse väga oluliseks ka sotsiaalset poolt: saunateenuse kasutamisel soovitakse, et saunalavale ja puhkeruumi mahuks enamu kui 1-2 saunalist. Soovides reklaamida saunateenuseid, peavad paljud ettevõtted põhjalikult ümber tegema oma koduleheküljed ning tegema selle kasutamise oluliselt lihtsamaks ja operatiivsemaks.
Valga linna ruumiline areng alates 18. sajandist
(2012) Koop, Margit; Tomson, Pille (juhendaja)
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on uurida Valga linna ruumilist arengut alates 18. sajandist. Teema on valitud seetõttu, et varasemalt seda uuritud ei ole. Samas on see oluline nii linnamajanduse kui ka inimeste kodukohatunde süvendamise seisukohalt. Antud töös võrreldakse linna arengut Valga linna kaartide ja plaanide järgi, mis hõlmavad ajavahemikku 1683-2006. Kokku on uuringus kasutatud 12 kaarti. Kaarte on võrreldud visuaalsel vaatlusel, välja on toodud põhilised muutused. Kuna eesmärgiks ei ole mitte ainult muudatuste väljatoomine, vaid ka neile põhjenduste otsimine, on uuritud ka tekstilisi materjale, põhiliselt Valga kohta käivat ajaloolist kirjandust. Esimese 200 aasta jooksul (17. sajandi lõpust 19. sajandi lõpuni) linna ruumilises arengus suuri muutusi ei toimunud. Linnakehis jäi endiselt samadesse piiridesse – Pipraoja, Konnaoja ning Pedeli jõe vahele. Vaatamata kreisilinna staatusele jäi Valga endiselt kaupmeeste ja käsitööliste linnakeseks. Oluline murrang toimus 19. sajandi lõpul seoses raudtee ehitusega, rahvaarv suurenes kahekordselt ning linnaehitus hoogustus lausa mitmekordselt. Niisama äkiline nagu oli Valga linna esiletõus tsaariaja lõpus, oli ka selle arengu järsk seisak I maailmasõja järel, kui Valga poolitati kahe riigi vahel. Järgmine ulatuslik laienemisperiood leidis aset peale II maailmasõda, mil piirikontroll kahe riigi vahel kaotati ning Valgast sai eelkõige tööstuslinn. Väga oluline oli taas raudteesõlmpunktiks olemine. Taasiseseisvusaegne laienemine on eelmistega võrreldes tunduvalt tagasihoidlikum, areng on toimunud eeskätt olemasolevat kompaktsemaks ning kasutajasõbralikumaks muutes. Kokkuvõtvalt võib väita, et seniste arenguetappide tõukejõuks on olnud ühelt poolt transport ning teisalt halduslikud ümberkorraldused. Transport ehk siis ühendusteed on linna tekke ja esialgse kujunemise tõukejõuks ja linna areng 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tulenes raudtee arengust. Samuti sõltus tööstuse arendamine ja rahvastiku kasv nõukogude perioodil raudteesõlme olemasolust. Samas on ka linna arengutempo langused seoses transporditeede tähtsuse vähenemisega. Tagasilangus oli nii 30ndatel kui taasiseseisvumisel. Suuremad on mõjud ka haldusmuudatustega. Positiivne areng toimus, kui Valga sai kreisilinnaks, samas toimus arengu järsk peatus Eesti ja Läti vahele piiri tõmbamisega. Võrreldes üldise Eesti linnade ruumilise arenguga, on Valga üsna tüüpiline. Samas on ebatüüpiline ülikiire areng 19. sajandi lõpus ning piirilinnaks olemine.

Sirvi Autor "Tomson, Pille (juhendaja)" järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud