Sirvi Autor "Talgre, Liina (juhendaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 20 24
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Haigustõrje efektiivsus suvinisu sortidel(2015) Suure, Siim; Talgre, Liina (juhendaja); Lauringson, Enn (juhendaja)Uurimustöö eesmärgiks oli selgitada erineva haiguskindlusega suvinisu sortidel erinevate toimeainetega fungitsiidide ühe- ja kahekordse kasutamise mõju taimede haigestumisele ja nisu saagikusele. Uuritavateks fungitsidideks olid Falcon Forte ja Allegro.Katses oli 7 suvinisu sorti, mis olid valitud erineva haiguskindluse järgi. Katse rajati kolmes korduses Katses kasutati kolme tõrjevarianti – fungitsiidiga Falcon Forte varane (BBCH 29–33), fungitsiidiga Allegro Super hiline (BBCH 55– 65) ja fungitisiididega Falcon Forte+ Allegro Super kahekordne pritsimine (BBCH 29–33 ja BBCH 55–65) ning fungitsiidiga pritsimata kontrollvarianti (pritsiti veega). Kõiki sorte pritsiti sõltumata nende arengufaasist samal päeval. Esimene pritsimine tehti 18. juunil ning teine pritsimine 09. juulil. Haigustõrje efektiivsuse puhul, võrreldes kõiki kolme fungitsiididega töödeldud varianti , saab järeldada, et kõige efektiivsem oli just varajane pritsimine 18. juunil fungitisiidiga Falcon Forte. Haigustele vastuvõtlikumad sordid antud katses olid ´Manu´ ning ´Mooni´ (peamiselt kahjustatud jahukaste ning helelaiksuse poolt) ning haiguskindlamad sordid on antud katses ´Uffo´ ning ´Diskett´. Võrreldes kontrollvarianti kõigi kolme pritsime variandiga (pritsimine varajaselt fungitsiidiga Falcon Forte, pritsimine hilisemalt fungitsiidiga Allegro Super ning pritsimine mõlema fungitsiidiga), võib järeldada, et kõige kõrgem oli saak pritsimata kontrollvariandi puhul. Saagilt järgnes hilise pritsimise variant. Kõige madalam oli saak kahekordse pritsimise puhul. Kuna taimed olid nakatunud haigustesse suhteliselt minimaalselt, võib oletada, et madala haiguste taseme juures, tekitab taimekaitsevahendi kasutamine taimedele stressi. Märksõnad: suvinisu, fungitsiid, haigustõrje efektiivsus, helelaiksus, kõrreliste jahukaste.Kirje Herbitsiidide ja nende dooside mõju umbrohtumusele ja odra saagile(2014) Vaher, Madis; Lauringson, Enn (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja)Umbrohud on taimekasvatuses tootjatele üks suurimaid väljakutseid. Nende laialdane levik võib põhjustada märkimisväärset saagilangust ja majanduslikku kahju. Umbrohtude tõrjeks kasutatakse laialdaselt keemilisi tõrjevõtteid, millega seoses tõstatatakse järjest enam küsimus kemikaalide kahjulikkusest ja suurendatud dooside mõjust inimese tervisele ning kogu ökosüsteemile. Uurimustöö eesmärk on I-Taimekaitse projekti raames 2011. ja 2012. aastal toimunud katsete põhjal välja selgitada herbitsiidide ja nende vähendatud dooside mõju lühiajalistele kaheidulehelistele umbrohtudele ning odra saagile ja kontrollida I-Taimekaitse programmi tõhusust. Herbitsiide testiti oder „Inari“ põllul. Katses oli 16 varianti kolmes korduses. Katses kasutati mõlemal aastal (2011 ja 2012) samade herbitsiidide (Tooler, Sekator OD, Mustang Forte, Estet 600 EC, Arrat) topelt-, standard-, pool- ja veeranddoose. Lisaks kasutati I-Taimekaitse programmi soovitatud herbitsiide paagisegudes MCPA ja Banvel 4S ning Granstar Premia 50SX ja Starane. Vähendatud kulunormidega näitasid häid tulemusi herbitsiidid Sekator OD ja Mustang Forte. Mõlemad herbitsiidid sisaldavad mitut toimeainet ja on seetõttu laia toimespektriga ning efektiivsed mitmete umbrohtude tõrjumisel. Vähendatud kulunormi ei ole soovitatav kasutada herbitsiidi Tooler puhul. Herbitsiidi madal tõrjeefektiivsus võib olla tingitud sellest, et Tooler sisaldab ainult ühte toimeainet, mille mõju ei pruugi olla antud kaheidulehelistele umbrohtudele piisav. I-Taimekaitse programmi antud soovitustega saadi mõlemal katseaastal sarnased tulemused, preparaadid olid erinevad, aga umbrohtude tõrjeefektiivsus tagati mõlemal aastal. 2011. ja 2012. aastal oli I-Taimekaitse programmi keskmise ja kõrge efektiivsuse saavutamisel mitme umbrohu puhul tegelik tõrjeefektiivsus suurem kui prognoositav, seega on programm andnud kasulikke soovitusi. Umbrohutõrje ei pruugi anda igal aastal enamsaagi näol positiivset majanduslikku tulemust, kuid sellesse peaks suhtuma kui investeeringusse tulevikku. Herbitsiidide kasutamine hoiab umbrohud kontrolli all ega lase neil seemnevaru tekitada, hoides kokku ka hilisematelt tõrjekuludelt, mis kaasneksid umbrohtude massilise levikuga. Herbitsiidide valikul peaks kasutama põllupõhist taimekaitset, mille üheks võimaluseks on I-Taimekaitse programm. I-Taimekaitse programm vajab pidevat uuendamist kuna kasutusele võetakse uute toimeainetega preparaate ja samuti muutuvad preparaatide ühikuhinnad. I-Taimekaitse programmi kasutamine võimaldab vähendada taimekaitsevahendite koguseid.Kirje Külviaja mõju liblikõieliste vahekultuuride biomassile ja lämmastiku sidumisele(Eesti Maaülikool, 2022) Adamson, Kervin; Talgre, Liina (juhendaja); Lauringson, Enn (juhendaja); Toom, Merili (juhendaja)Talvised vahekultuurid tagavad pinnakaetuse ja aitavad vältida lämmastiku (N) kadu põhikultuuride vahelisel perioodil. Biomassi moodustamine ja N sidumine sõltuvad kasvuperioodi pikkusest, liigist ja sordist. Magistritöö eesmärkideks oli välja selgitada taliviki ja taliherne sobivus talvekindlaks vahekultuuriks Eesti tingimustes ning hinnata kasvuperioodi pikkuse mõju biomassi moodustamise ja N sidumise võimele. Põldkatsed viidi läbi 2020/2021. aastal Jõgeval, Eesti Taimekasvatuse Instituudis. Külviaja mõju hinnati taliviki sortide ’Hungvillosa’ ja ’Villana’ ning taliherne sortide ’Pandora’ ja ’Arkta’ biomassile ja N sidumise võimele. Vahekultuurid külvati viiel erineval külviajal: 7., 14., 21., 28. augustil ja 4. septembril. Vahekultuuride maapealne ja -alune biomass määrati oktoobri lõpus ning talvituvatel liikidel ka kolmel korral kevadel: 30. aprillil, 11. mail ja 18. mail. Taliviki ja taliherne biomass ja N sidumise võime sõltusid efektiivsete temperatuuride summast ja sordist. Augusti alguses külvatud talihernes ja talivikk hukkusid suures osas hernekärsaka kahjustuse tõttu. Pärast 2. külviaega vähenesid vahekultuuride biomass ja N sidumise võime. Taliviki sortidest oli sügisel suurema biomassi moodustamise ja N sidumise võimega ’Hungvillosa’, kuid see ei talvitunud. Sort ’Villana’ talvitus kõikidel külviaegadel. Taliherne sordid ’Pandora’ ja ’Arkta’ olid sügisel kõikidel külviaegadel sarnase biomassi ja N sidumise võimega. Mõlemad sordid talvitusid osaliselt vaid viimase külviaja korral. Talvitunud taliviki ’Villana’ lõplik biomass sõltus kevadisest kasvuaja pikkusest. Pikem kasvuaeg kevadel tagas suurema biomassi moodustamise ja N sidumise võime. Seega on talivikk ’Villana’ Eesti tingimustes perspektiivne talvituv liblikõieline vahekultuur. Vajalik oleks hinnata ka teiste põhjamaistesse kliimatingimustesse mõeldud taliviki ja taliherne sortide sobivust. Samuti oleks vaja hinnata liblikõieliste vahekultuuride segukülvi teiste liikidega.Kirje Külviaja mõju vahekultuuride biomassi moodustamise võimele ja toitainete sidumisele(Eesti Maaülikool, 2019) Pärendson, Sven Eerik; Talgre, Liina (juhendaja); Lauringson, Enn (juhendaja); Toom, Merili (juhendaja); Põllumajandussaaduste tootmine ja turustamineVahekultuurid külvikorras on mullaviljakuse suurendamise ja mullaelu aktiveerijatena väga olulised. Nende ülesandeks on mulla orgaanilise ainega rikastamine, struktuuri säilitamine ja parandamine, erosiooni vältimine, mulla mikroorganismide ja vihmausside elutegevuse soodustamine, umbrohtude allasurumine, haiguste ja kahjurite leviku takistamine, allelopaatiliste mõjutuste vähendamine ja mükoriisa arengu soodustamine (Lauringson, Talgre 2014). Vahekultuuride külviaegade katse viidi läbi 2017. ja 2018. aastal Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi katsepõllul Eerikal eesmärgiga uurida külviaegade mõju erinevatele vahekultuuridele. Katses hinnati vahekultuuride biomassi suurust kuivainena, selle toitainete sisaldust. Teine eesmärk oli selgitada välja vahekultuurid, mis sobivad Eesti tingimustesse ka hilisema külviaja korral. Katse variandid paiknesid randomiseeritud plokkasetusega kolmes korduses. Variantideks olid 5 erinevat liiki vahekultuuri. 2017. aastal oli 3 külviaega (8.; 15. ja 28.08) ja 2018. aastal viis külviaega (01.; 08.; 15.; 22. ja 29.08.). Katse kultuurideks olid talivikk (Vicia villosa Roth), kesaredis ( Raphanus sativus var. Longipinnatus), inkarnaatristik (Trifolium incarnatum), Aleksandria ristik (Trifolium alexandrinum) ja keerispea (Phacelia tanacetifolia Benth). Vahekultuuridest andsid suurima biomassi talivikk ja kesaredis. 2017. aastal andis 08.08 külvil talivikk biomassi 1531 kg ha-1 ja kesaredis 721 kg ha-1. 2018. aasta katses oli maksimaalseks biomassi saagiks talivikil 2362 kg ha-1 ja inkarnaatristikul 1979 kg ha-1. Kesaredis moodustas ka 29.08 külvi korral 715 kg ha-1 biomassi. Kokku võtvalt tulekski välja tuua kesaredis, mis annab häid biomassi saake ka hiliste külviaegade juures ning on ka üheks parimaks toitainete sidujaks. Edasistes uuringutes tuleks keskenduda rohkem kultuuride segudele, et erinevate vahekultuuride häid omadusi omavahel kombineerida.Kirje Mullaharimise ja väetamise mõju vihmaussikooslusele(Eesti Maaülikool, 2017) Kahu, Greete; Reintam, Endla (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja); Mullateadus ja agrokeemiaKäesoleva magistritöö eesmärk oli uurida, kuidas mõjutavad mahe- ja tavaviljeluse külvikordades mullaharimine, talvised vahekultuurid, väetamine ja põhikultuurid vihmausside arvukust ja biomassi. Vihmaussid koguti septembrikuus Tartumaal Eerikale rajatud katsealadelt ning kahe Lõuna-Eestis asuva tootmisettevõtte Hummuli Agro OÜ ja Rannu Seeme OÜ tootmispõldudelt. Saadud tulemusi võrreldi varasemalt kirjandusest välja toodud katsete tulemustega. Eerika katsepõllu katsevariandid jagunesid järgnevalt: Mahe 0 – maheviljeluse kontroll (vahekultuurideta); Mahe I – talvised vahekultuurid haljasväetisena; Mahe II – vahekultuurid koos sõnnikuga 40 t ha-1 ; Tava 0 – tavaviljeluses kontrollvariant, kus teostati taimekaitsetöid; Tava 150 – intensiivselt väetatud (N150P25K95) ning samuti kasutati taimekaitsevahendeid. Külvikorras olid: punane ristik „Varte“, oder „Anni“ punase ristiku allakülviga, kartul „Maret“, hernes „Tudor“ (2016. aastal „Starter“) , talinisu „Fredis“. Vihmaussid koguti käsitsi kaevest mõõtudega 40x40 ja 20 cm sügavuselt neljas korduses. Tootmispõldude Hummuli Agro OÜ katses võrreldi lägaga väetatud ning lägata varianti. Rannu Seeme OÜ tootmispõldude katses võrreldi küntud ja minimeeritud harimisega põlde. Vihmaussid koguti tootmispõldudelt käsitsi kaevest mõõtudega 20x20 ja 30 cm sügavuselt, kolmes korduses. Eerika katsepõllu töö tulemusena selgus, et kasvatatavatest kultuuridest omasid positiivset mõju vihmausside arvukusele ja biomassile hernes ja talinisu. Vihmausside väiksem arvukus ja mass oli kartuli ja ristiku allakülviga odra kasvatamisel. Talviste vahekultuuride kasvatamine haljasväetisena ning kompostitud tahesõnnik suurendasid vihmausside arvukust ja biomassi. Samas vähendas tavaviljeluses kasutatav mineraalväetis usside arvukust ja biomassi. Tootmispõldude võrdlusena oli minimeeritud harimisel arvukus veidi kõrgem võrreldes küntud alaga, kuid statistiliselt usutavat erinevust ei esinenud. Vedelsõnniku kasutamine suurendas vihmausside arvukust, kuid oluline statstiline mõju esines usside biomassile, mis tähendab paremat toitumist väetatud alal.Kirje Mullaharimisviiside mõju umbrohtumusele(2014) Kaldmäe, Kärt; Lauringson, Enn (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja)Aasta- aastalt laieneb üha enam ka Eesti tootjate hulgas minimeeritud mullaharimise ja otsekülvi tehnoloogia. Seda eeskätt selle tõttu, et vähendada mullharimisega seonduvat aja- ja energiakulu ning mulla omaduste parandamiseks. Kuid uute tehnoloogiate rakendamisel on ka negatiivseid külgi, suureneb umbrohtumus ja pestitsiidide rohke kasutamise tõttu võib jääda mulda rohkelt pestitsiidide jääke. Uurimustöö eesmärgiks on selgitada välja mullharimisviiside (künnil baseeruv, minimeeritud ja otsekülvi) mõju kultuuride umbrohtumusele. Umbrohtumuse katsed toimusid Põhja- ja Lõuna-Viljandimaa, Jõgevamaa, Pärnumaa, Tartumaa ja Valgamaa tootjate põldudel 2013. aastal. Minimeeritud mullaharimise uurimisest lähtuti kirjanduseallikatele. Uurimustöö katsetes käsitleti otsekülvi ja künniga haritud põldusid. Katsed toimusid põllu eri kohtades 0,25 m2 raamiga neljas korduses. Laboris määrati liigiliselt umbrohtude arvukus ja kuivmass.Kirje Odra umbrohtumus ja saagikus maheviljeluses(Eesti Maaülikool, 2021) Pettai, Tauno (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja)Töö põhineb 2008 a alustatud Eesti Maaülikooli Põllumajandus ja keskkonnainstituudi poolt loodud pikaajalisel katsel, mille katselapid asuvad Eerikal. Antud töös on kasutatud 2020 a kogutud umbrohtude proove, mille põhjal on määratud arvukus ja biomass m2. Samuti on tulemustes välja toodud ka odra saagikus. Töö eesmärgiks on uurida ristiku allakülviga odra umbrohtumust ja saagikust kolmes erinevas maheviljelussüsteemis. Katse on läbi viidud kolmeväljalises maheviljelussüsteemis, kus Mahe 0 on kontrollvariant, Mahe I kasvatati vahekultuuri talirukkis ja Mahe II kasvatati vahekultuuri talirukis ja lisati komposteeritud veisesõnnikut. Katsetulemused näitasid, et vahekultuuride kasvatamine külvikorras aitab vähendada umbrohtumust. Vahekultuurina kasvatatud rukis vähendas lühiealiste liikide arvukust ja biomassi. Odra saagikus oli kõige kõrgem Mahe II variandis. Tulemused näitasid, et antud aastal ainult vahekultuuri kasvatamine odra saaki ei suurendanud. Selleks, et saada usutavat saagilisa oli vaja lisaks anda põllule komposteeritud veisesõnnikut 10 t ha-1.Kirje Protiokonasooli ja tebukonasooli mõju talinisu talvitumisele ja saagikusele(2014) Ehte, Janne; Lauringson, Enn (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja)Antud magistritöö eesmärgiks oli selgitada sügisel pritsitud teraviljahaiguste tõrjevahendi ehk fungitsiidi mõju talinisu talvitumisele ja taimiku arengule ning saagikusele. Töö käigus uuriti süvendatult sügisel pritsitud fungitsiidsete toimeainete protiokonasool ja tebukonasool efektiivsust ja mõju talvitumiskahjude ja –haiguste vähendamisele, taimiku taastumisvõime parandamisele kevadel ja kevad-suvisel vegetatsiooniperioodil moodustuvate produktiivvõrsete arvule ning põllu saagikusele. Taliteraviljad ja talinisu on Eestis olulised ja aasta-aastalt suurepinnalisemalt viljeldavad kultuurid. Eesti Statistikaameti andmetel on viimase 10 aasta taliteraviljade ja ka talinisu saagikused olnud peaaegu kõikidel aastatel suviteraviljade saagikusest suurem. Erineb vaid aasta 2013, mil taliteraviljade saagikogused jäid kindlasti väiksemaks just halbade talvitumistingimuste ja taimede hävimise ning suviteraviljade ülekülvide tõttu. Eesti Sordilehes on 8. jaanuari 2013. aasta seisuga 21 talinisusorti ning sordinimekiri pikeneb just Lääne-Euroopa saagikate sortide turuletulemisega, kuid uued varieteedid on tihtipeale ka talvekahjustustele ja talvitumishaigustele vastuvõtlikumad. Peale agrotehniliste võtete on kindlasti üks peamine talvitumise tagamise ja haigustõrje võimalus seemnete puhtimine, kuid Eesti kliima ja talv on ettearvamatud ning pikalt (üle 5−6 kuu) kestva lumikatte ja kõikuvate temperatuuride tulemus võib kevadel olla siiski hävinud taimik ja kaasnev majanduslik kahju tootjale. Põllumajandustootjad on viimastel aastatel hakanud otsima võimalusi, kuidas taliteraviljade talvitumist veelgi parandada ja kaitsta sügiskülve talvise hävingu eest. Omakäeliste katsetuste ja kevadiste vaatluste parimaid tulemusi ja tagasisidet on seni Eestis saanud Bayer CropScience´i fungitsiid Prosaro. Magistritöö autori põldkatsete eesmärgiks oli leida teaduslik tõestus ja seos sügisel pritsitud fungitsiidi Prosaro ja talinisu parema talvitumise ja lõpptulemusena ka suurema saagikuse vahel. Põldkatsed viidi läbi üle-Eestiliselt kolme põllumajandustootja − Aru POÜ (Hulja, Kadrina, Lääne-Virumaa), Vitsjärve Põldur OÜ (Vitsjärve, Jõgevamaa) ja Kesa Agro OÜ (Sangaste, Valgamaa) ning Viljandi Katsekeskuse (Matapera, Viljandimaa) põldudel. Katseskeem nägi ette vaid kõikidel põldudel konkreetse fungitsiidi pritsimise sügisel ning kontrollvariandi, ülejäänud põldude rajamise, hooldamise ja agrotehnilised võtted tulenesid põllumajandusettevõtja vajadustest, soovidest ja kogemustest. Samuti lähtuti fungitsiidi pritsimise aja valikul soovituslikust ajastamisest ja talinisu taimiku arengufaasist. Katseaasta 2012/2013 oli Eesti paljude aastate keskmisest oluliselt pikema lumikattega perioodiga, mistõttu esines Eesti tingimustes peamist talvitumishaigust lumiseent (Microdochium nivale, Fusarium nivale) ka sügisel fungitsiidiga pritsitud korduste keskmisena lume sulamise järgsetel vaatlustel 55 %-il taimikust (EPPO Guidelines, 2014). Siiski kõigi põldkatsete korduste keskmisena selgus, et sügisel pritsitud fungitsiidsed toimeained protiokonasool ja tebukonasool vähendasid kevadisi lumiseene sümptomeid taimikus 21,7 % ja ühel taimel 6,65 % võrdluses pritsimata kontrollvariandi korduste keskmisega. Sügisel pritsitud fungitsiidi mõjul olid taimed kevadel kohe peale lume sulamist (24.−25. aprillil 2013) elujõulisemad ja korduste keskmisena loendati ka kontrollvariandiga võrreldes 58 % rohkem elusaid taimi. Peale kolmenädalast taastumisperioodi taimede teistkordsel loendamisel (16−21. mail 2013) leiti, et fungitsiidiga pritsitud korduste keskmisena ei olnud taimede arvukus oluliselt suurenenud, kuid see selgitab ka, et taimed olid varakevadel lume sulamise järgselt elus ja tugevamad, edasine kasv ja areng ei olnud häiritud ning jätkus normaalses rütmis. Sügisel pritsitud toimeainete protiokonasool ja tebukonasool mõjul olid taimed tervemad, võrsusid paremini ja piimküpsuse faasiks oli moodustunud kontrollvariandi korduste keskmisega võrreldes 30 % rohkem produktiivvõrseid. Saagiarvestuses selgus, et toimeained protiokonasool ja tebukonasool tõstsid katsepõldudel saagikust keskmiselt 887 kg ha-1. Koristuse eelselt juhusliku valikuga kogutud 25 viljapea terade kaal oli fungitsiidiga pritsitud alal keskmiselt 10,1 g suurem võrdluses kontrollala viljapeade terade massiga. Põldkatsete tulemustest lähtudes võib kinnitada, et toimeained protiokonasool ja tebukonasool parandavad talinisu talvitumist, tõrjuvad lumiseent ja vähendavad talvitumiskahjudest tingitud stressi taimedel, mistõttu taimed võrsuvad paremini ja põld on saagikam. Kindlasti on sügisel pritsitud fungitsiidi efektiivsus mõjutatud viljeldavast sordist ja selle omadustest, keskkonnatingimustest ja talvitumishaiguste nakkuse intensiivsusest, kuid antud uurimistöö tulemustes selgub, et tagades taimiku talvitumiseks olulised agrotehnilised ja agronoomilised tingimused, on Eesti oludes sügisel fungitsiidi Prosaro pritsimine lumetuleku eelselt ja enne püsivate külmade saabumist efektiivne ja kasumlik taimekaitsetöö. Antud magistritöö on hetkeseisuga teadaolevalt ainus sel teemal tehtud teaduslik uuring Eestis, mis vajab parimate tulemuste saamiseks kordamist, kuna Eesti ilmastik ja taimede talvitumistingimused varieeruvad aastati väga palju.Kirje Sügavharimise mõju kartuli saagikusele(Eesti Maaülikool, 2024) Käos, Sten-Robin; Talgre, Liina (juhendaja)Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida koostöös Jaagumäe taluga sügavharimise mõju kartuli saagikusele ja kartulikasvatamise tasuvusele võrreldes tavapärase meetodiga, millest ettevõte saaks tulevaste otsuste rajamisel lähtuda. Sügavharimine on suurt ressurssi nõudev töö, mille kindel mõju kartuli saagikusele ja kvaliteedile oli ettevõttele teadmata. Samuti soositakse riiklikul tasandil süsiniku jalajälje vähendamist, mis ajendab ettevõtet sügavharimise võttest kartulikasvatuses loobuma. Põldkatsed viidi läbi 2023. aastal Jaagumäe talu põldudel. Harimisviisi mõju uuriti 3 sordil, iga sordi kohta katselapp nii sügavharitud (25 cm) kui sügavharimata (15 cm) alal. Igalt katselapilt võeti proovid 10 taime kohta neljas korduses. Sügavharimine suurendas ’Madeira’ kogusaagikust 8,6 t ha-1, samavõrra vähendas ’Vineta’ kogusaagikust ning sordi ’Esmee’ puhul statistilisi erinevusi ei esinenud. Üle 35 mm mugulatest suurendas sügavharimine ’Esmee’ mittekaubandusliku välimusega mugulate osakaalu 1,2%, ’Madeira’ puhul oli osakaal 1,7% väiksem. Suurim mõju mittekaubandusliku välimusega mugulatele oli ’Vinetal’, koguni 6,4% suurem. Kaubandusliku saagi osas statistilisi erinevusi ei täheldatud. Sügavharimine suurendas ’Madeira’ mugulate arvu taime kohta, kuid mugulate keskmisele massile statistiliselt usutavat mõju ei olnud. Majanduslikust analüüsist selgus, et 2023. aasta kasvuperioodi eelsel ning samal ajal tehtud kulutuste ja saagikuse tulemusena vähenes ’Vineta’ ühelt hektarilt saadav enamtulu sügavharimise järgselt 2615 € võrra, ’Esmee’ enamtulu suurenes 895 € ning ’Madeira’ hektarilt saadav tulu suurenes 2545 € võrra. Katseid oleks vajalik korrata, sest 2023. kasvuaastat jäävad meenutama kõrged sisendite hinnad ning erakordne sademete vaesus kasvuperioodi esimesel poolel.Kirje Suviste vahekultuuride biomassi moodustamise ja toitainete sidumise võime(Eesti Maaülikool, 2025) Kannimäe, Marko; Talgre, Liina (juhendaja); Toom, Merili (juhendaja); Taimekasvatuse ja taimebioloogia õppetoolVahekultuuride kasvatamise eesmärgiks on mullaviljakuse tõstmine, mille saavutamiseks on vajalik suur biomass ja hea toitainete sidumise võime. Suvised vahekultuurid sobivad hästi taliviljadele eelkultuuriks ning talvekahjude ülekülviks. Bakalaureusetöö eesmärgiks on uurida suviste vahekultuuride biomassi moodustamise ja toitainete sidumise võimet. Töös käsitletakse 2024. aastal Sadala Agro OÜ-s läbi viidud põldkatse andmeid. Katses oli neli erinevat suviste vahekultuuride segu, mida võrreldi omavahel biomassi moodustamise ning süsiniku, lämmastiku, fosfori ja kaaliumi sidumise võime poolest. Parimaid tulemusi näitasid segu 3 (kaer ja suvivikk) ja segu 2 (keerispea, mais, päevalill ja suvivikk). Need segud olid suurima biomassi ning süsiniku sidumise võimega. Segu 3 oli suurim lämmastiku ja fosfori siduja, kuid sidus vähem kaaliumit, kui segu 2. Segu 1 (keerispea, silohernes ja tatar) ja segu 4 (keerispea, pärsia ristik ja suvivikk) tulemused olid üksteisele sarnased, kuid segu 4 sidus lämmastikku ja fosforit segust 1 rohkem. Segud 1 ja 2 olid optimaalsete C:N suhetega, kuid segu 3 (17:1) ja segu 4 (15:1) C:N suhted olid kitsad. Katsetulemused näitasid, et suure biomassi saamiseks ei pea kasutama paljudest liikidest koosnevaid segusid. Edasist uurimist vajab vahekultuuride poolt seotud toitainete leostumine, vahekultuuride mõju mulla elustikule ning vahekultuuride mõju järgnevale kultuurile.Kirje Talinisu umbrohtumus ja saagikus sõltuvalt viljelussüsteemist(Eesti Maaülikool, 2023) Pettai, Tauno; Talgre, Liina (juhendaja); Madsen, Helena (juhendaja)Töö põhineb 2008. a. rajatud Eesti Maaülikooli pikaajalisel külvikorrakatsel, milles kasvatatakse järgmisi kultuure: oder ristiku allakülviga, ristik, talinisu, hernes ja kartul. Umbrohtude biomass ja liigid koguti kolmelt mahe (Mahe 0, Mahe I, Mahe II) ja kahelt tavaviljelussüsteemilt (Tava 0, Tava II). Antud töös on kasutatud 2022.a. andmeid. Töö eesmärgiks oli uurida talinisu umbrohtude arvukust, biomassi ja saagikust erinevates viljelussüsteemides. Katse tulemused näitasid, et maheviljeluses oli umbrohtumus oluliselt kõrgem kui tavaviljeluses. Umbrohtude arvukus oli kõige suurem Mahe 0 ja kõige madalam Tava II süsteemis. Katse tulemused näitasid, et vahekultuuri kasvatamine mahesüsteemides vähendab umbrohtude arvukust, kuid mitte biomassi. Mahe II süsteemis lisatud komposteeritud veisesõnnik tagas kultuurtaimedele kasvueelise umbrohtude ees ja umbrohtude biomass jäi madalaks, aga arvukus jäi suuremaks kui Mahe I variandis. Shannon-Wieneri mitmekesisuse indeksi väärtused olid oluliselt kõrgemad maheviljeluse aladel võrreldes tavaviljeluse aladega. Antud aastal talinisu saagikusele vahekultuur ja veisesõnnik statistiliselt usutavat mõju ei avaldanud. Talinisu saaki mõjutas antud katses kõige rohkem mineraalväetisega väetamine.Kirje Talinisu umbrohutõrje(2012) Kalda, Janne; Lauringson, Enn (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja)Nisu on maailmas üks enim kasvatatud teraviljakultuure, mistõttu on oluline vähendada teravilja umbrohtuvust mehaanilise ja keemilise tõrjega, et saada suuremat saaki, puhtamat ning kvaliteetsemat tera. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on anda kirjandus põhjal ülevaade talinisu kasvuaegsest mehaanilisest ja keemilisest umbrohutõrjest ning sobilikest herbitsiididest. Samuti oli eesmärgiks Viljandi katsekeskuses korraldatud katse põhjal analüüsida erinevate herbitsiidide tõhusust talinisu umbrohtumuse vähendamisel nii sügisese- kui ka kevadise umbrohutõrjega. Mehaanilise umbrohutõrjena kasutatakse nii sügisel kui ka kevadel äestamist. Selle kordade arv sõltub mullastikust, ilmastikust ning tõrjutavast umbrohust. Mahepõllumajanduses on äestamine üks vähestest umbrohutõrje viisidest, mistõttu on äestamise õnnestumine väga oluline. Keemilise umbrohutõrje efektiivsuse määrab herbitsiidi kasutamise õigeaegsus, ilmastik, doosi suurus ning sobivus umbrohule. Läbiviidud katsetest selgus, et sügisene keemiline umbrohutõrje on efektiivseim kui kevadine, kuna umbrohud on tõrjeks sobivas kasvufaasis (2-4 pärislehte) ja lisaks väheneb kevadine töökoormus. Efektiivseimateks osutusid preparaadid, mis sisaldavad mitut toimeainet ja mille mõju on pikemaajalisem. Alati ei ole vajalik kasutada herbitsiidide täisnorme. Katsest selgus, et vähendatud herbitsiidi normi kasutamine umbrohtude varases kasvufaasis oli efektiivsem, kui umbrohtude suuremas kasvufaasis täisnormiga pritsides.Kirje Tava- ja mahepõllumajandusliku talinisu kasvatamise tootlikkus ja kvaliteedinäitajad Eesti Maaülikooli katsepõldude teise rotatsiooni näitel aastatel 2013– 2017(Eesti Maaülikool, 2021) Mägi, Kristiina-Karoliina; Oper, Liis (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja)Tava- ja mahepõllumajandusliku talinisu kasvupind Eestis on suurenenud, seepärast on tootjatel tootmise juhtimiseks ja planeerimiseks vaja igakülgset teavet nii tootmissisendite, tootmisprotsessi kui saadava toodangu potentsiaalse mahu ja kvaliteedi kohta. Käesoleva uurimuse eesmärk on selgitada talinisu kasvatamise tootlikkuse ja vilja kvaliteedinäitajate erinevusi tava- ja maheviljelusviiside teise rotatsiooni võrdluskatsete põhjal aastatel 2013-2017. Töös kasutatavad andmed pärinevad Eesti Maaülikooli põllumajanduse ja keskkonnainstituudi viljelusviiside teise rotatsiooni (aastatel 2013- 2017) põldkatsetest, milles on neli tavaviljeluse ja kolm maheviljeluse varianti. Uurimuses kasutatakse andmete kvantitatiivset analüüsi. Tavaviljeluse katsetes ei eristunud üks variant suurima saagikusega viie katseaasta jooksul, kolmel aastal oli suurim saagikus variandis N150. Kvaliteedi järgi liigitusid aastatel 2013, 2014 ja 2016 kõikide tavavariantide nisusaagid toidunisu alla, liigitudes esimesse kuni neljandasse kategooriasse. Aastatel 2015 ja 2017 liigitus toidunisu alla ainult variant N150, kuuludes kvaliteedilt neljandasse kategooriasse ning ülejäänud variantide vili kuulus nendel aastatel ainult söödanisu alla. Maheviljeluse variantidest oli kolmel aastal kõrgeima saagikusega vahekultuuridega variant, vaid ühe aastal oli kõrgema saagikusega vahekultuuride ja sõnnikuga väetatud variant. Kvaliteedilt liigitusid mahevariandid aastatel 2014 ja 2016 toidunisu alla ning nõuete järgi kuulus see kolmandasse ning neljandasse kategooriasse. Aastatel 2013, 2015 ja 2017 ei vastanud mahesüsteemi talinisu kvaliteedinõuetele ning seda sai kasutada ainult söödaviljana.Kirje Üheaastaste korjetaimede seemnesegud(Eesti Maaülikool, 2018) Kaldmäe, Gert; Keres, Indrek (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja)Meemesilaste korjealade rajamiseks külvatakse erinevaid seemnesegusid. Katse eesmärk on leida pika õitsemisaja ning suure nektari- ja õietolmu kogusega taimi, mis omavahel seemnesegusse sobivad. Katsed teostati Maaelu arengukava raames 2017. aastal. Segusid oli kokku kaks ning mõlemad koosnesid kolmest taimeliigist, mis seejuures segati kolmes erinevas vahekorras. Segu 1 koosnes harilikust kurgirohust, harilikust keerispeast, harilikust tatrast. Segu 2 koosnes moldaavia tondipeast, valgest sinepist, harilikust keerispeast. Et segu 1 vahekorras 20–60–20, pakkus mesilastele korjet 52-päevaks, siis oli see seega kõige optimaalsem. Seejuures umbrohtus nimetatud segu mõõdukalt. Segu 2 pakkus mesilastele korjet 1 kuu vältel. Optimaalne vahekord seemnesegus oli 30% valget sinepit ning 40% harilikku keerispead. Moldaavia tondipea ei sobinud katsesse, kuna teised taimed surusid konkurentsis alla. Survetõrje umbrohtumusel oli hea. 2017. a. jahe ilmastik ning taimede kesine nektari eritus tõi kaasa mesilaste vähese huvi taimede vastu. Selgus seega, et segu 1 on olnud kõige optimaalsem ning sobib ka edaspidi vastavaks kasutamiseks. Järgnevates katsetes võib proovida suuremaid külvisenorme umbrohtumuse vastu ning ka uusi taimi seemnesegudes.Kirje Väetamise mõju kartuli saagile ja tärklise sisaldusele(Eesti Maaülikool, 2024) Kohu, Kermo; Talgre, Liina (juhendaja); Eremeev, Vyacheslav (juhendaja)Antud bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida väetiste mõju kartuli tärklise sisaldusele, saagile ja kaubanduslike mugulate osakaalule. Orgaaniliste väetistega väetamise mõju kartuli saagile ja tärklise sisaldusele võrreldes mineraalväetisega väetades oli endale teadmata. Põldkatsed viidi läbi 2023. aastal Eha talu põllul. Erinevate väetiste mõju uuriti kartulisordil Laura. Igalt katselapilt võeti proovid 10 taime kohta kolmes korduses. Uurimistöös käsitleti kartuli saagikust ja selle mõjutegureid erinevate väetusmeetodite kasutamisel. Kartulisaak varieerus 40,6–45,7 t ha-1 vahel sõltuvalt väetusviisist. Kõige suurem kogusaak saadi mineraalväetisega väetatud alal, mis ületas veisesõnnikuga väetatud alade saaki. Veisesõnniku ja hobusesõnnikuga väetatud alade saak oli sarnane väetamata alade saagiga, mida mõjutas kasvuperioodi esimese poole põud ja kõrged õhutemperatuurid. Kaubanduslike mugulate osakaal hobusesõnnikuga väetatud aladel oli kaubanduslike mugulate osakaal suurem kui kontrollvariandil. Mineraalväetise ja veisesõnnikuga väetatud alade kaubanduslike mugulate osakaal oli sarnane väetamata aladega. Kartulimugulate arv ühes pesakonnas väetamata aladel oli mugulate arv suurem, kuid ühe mugula mass väiksem, viidates toitainete puudusele. Veisesõnnikuga väetatud aladel oli madalaim saagikus ühe pesakonna kohta. Mugulate tärklisesisaldus mineraalväetisega väetatud aladel oli tärklisesisaldus madalaim. Väetamata alade tärklisesisaldus ei erinenud usutavalt orgaanilise väetisega aladest.Tulemused näitavad, et kuigi mineraalväetis võib anda suurema kogusaagi ja suurema mugulate massi, ei pruugi see alati tagada kõrgemat tärklisesisaldust. Orgaanilised väetised, eriti hobusesõnnik, näitasid paremaid tulemusi kaubanduslike mugulate osakaalus ja stabiilses saagikuses. Katseid oleks vajalik korrata, sest 2023. kasvuaastat jäävad meenutama erakordne sademete vaesus ja kõrged temperatuurid kasvuperioodi esimesel poolel.Kirje Väetamise mõju vahekultuuride biomassile ja toitainete sidumisele(Eesti Maaülikool, 2020) Adamson, Kervin; Lauringson, Enn (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja); Toom, Merili (juhendaja)Vahekultuuride kasvatamine külvikorras aitab vältida toitainete leostumist põhikultuuride vahelisel perioodil ja parandada mullaviljakust. Vahekultuuride efektiivseks toitainete sidumiseks on vajalik tagada nende suur biomass. Bakalaureusetöö eesmärgiks on selgitada välja väetamise mõju vahekultuuride biomassile ja toitainete sisaldumisele. Töö käigus analüüsiti kokku nelja erinevat katset (ETKI katse, OÜ Rannu Seeme katse ja kaks katset OÜ Erumäe Kari maadel), mis viidi läbi 2016-2019. aastatel. Katsetes kasutati erinevaid vahekultuuride segusid mida väetati kas mineraalse lämmastikväetisega või orgaanilise väetisega. ETKI katses kasutatud neljast vahekultuurist (kesaredis, keerispea, valge sinep ja tatar) avaldas mineraalväetise kasutamine usutavat mõju vaid kesaredise biomassile. OÜ Rannu Seeme katses uuriti väetamise mõju kahele vahekultuuride segule: Segu H (põldhernes, keerispea ja tatar) ning Segu V (talivikk, keerispea ja tatar). Mineraalväetisega väetamine mõjutas rohkem Segu H-d. OÜ Erumäe Kari maadele rajati vedelsõnnikuga väetamise katse kahel aastal. Vedelsõnnikuga väetamine suurendas mõlemal aastal vahekultuuride biomassi. Töös selgus, et nii mineraal- kui orgaaniline väetamine mõjutab vahekultuuride biomassi ja toitainete sidumist. Antud tööl on ka edasiuurimise perspektiivi. Uurida saaks näiteks toitainete leostumist või vedelsõnniku mulda viimist koos vahekultuuride seemnetega.Kirje Vaglasõnniku ja mükoriisa mõju suvinisu saagile(Eesti Maaülikool, 2022) Simmer, Merili; Shanskiy, Merrit (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja)Hiljuti legaliseeriti Euroopa Liidus putukate kasvatamine inimtoiduks ja ka söödaks. Putukate abil valgu tootmine on oluliselt odavam ja keskkonnasäästlikum kui loomakasvatus, ning muutub lähiajal kindlasti oluliselt suuremaks toidutootmisharuks. Putukakasvatuse jääkproduktina tekib vaglasõnnik, mis omakorda võib saada väärtuslikuks ja keskkonnasõbralikuks alternatiiviks mineraalväetistele. Käesoleva magistritöö eesmärk on uurida vaglasõnniku ja arbuskulaarmükoriisa seente mõju suvinisu saagikusele ja toitainete omastamisele. Uurimustöö viidi läbi üheaastase põldkatsena 2021. aastal Eesti Maaülikooli Rõhu katsejaama Eerika katsepõllul. Katses oli kuus erinevat katsevarianti, vaglasõnnik kahel erineval väetustasemel, lisatud mükoriisapreparaati, mükoriisa ja vaglasõnnik koos, mineraalväetistega täisagrotehnoloogia varinat ning kontroll variant, kuhu ei lisatud midagi. Uuriti erinevate väetusnormide ja mükoriisa mõju suvinisu saagikusele, saagi struktuurile ja kvaliteedinäitajatele. Katse tulemusena selgus, et vaglasõnniku lisamine suurendas 1000 seemne massi võrreldes kontrolliga. Mükoriisa lisamine usutavat erinevust saagi näitajates ei andnud. Kuigi trendina on selgelt näha, et mükoriisa ja vaglasõnniku koos kasutamine võib anda parimat tulemust. Katseaasta ilmastiku tingimused olid väga kuumad ja põuased, mis mõjutas tugevalt kogu katset, ning saagid jäid üldiselt väga väikeseks. See võis olla ka põhjuseks, et mineraalväetist saanud täisagrotehnoloogia variandil olid paljud näitajad kõige madalamad, kuna väetisegraanulid ei pruukinud kuivaga lahustuda ja taimed ei saanud toitaineid kätte. Katsest võib järeldada, et vaglasõnniku kasutus, eriti ekstreemsemates ilmastikuoludes võib olla hea alternatiiv mineraalväetistele. Samas on teada, et orgaanilised väetised lagunevad aeglasemalt, ning seetõttu on plaanis edaspidi uurida ka vaglasõnnikuga väetamise järelmõju järgnevale kultuurile.Kirje Vahekultuuride segud(Eesti Maaülikool, 2020) Sepp, Karl Egert; Lauringson, Enn (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja)Vahekultuuride kasvatamine on kliimamuutuste ja põllumajanduse suure surve tõttu keskkonnale muutumas järjest olulisemaks. Olulisemaks on muutunud põllumajanduse jätkusuutlikuse arendamine vahekultuuridega. Vahekultuure kasvatatakse puhaskülvidena ja erinevate taimeliikide segudena. Kuigi monokultuurina on vahekultuure lihtsam külvikorda sobitada, siis segudena kasvatades on sageli suurem biomass kui üksikliigil, toiteelementide sidumine parem ja mõju mullaomaduste parandamiseks tõhusam. Antud bakalaureusetöö eesmärgiks oli hinnata erinevate vahekultuuride segude biomassi moodustamise ja toitainete sidumise võimet. Töös analüüsiti 2018. ja 2019. aastal Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi katsepõllul Eerikal läbiviidud katsete andmeid. Katses kasvatati üheksat erinevat vahekultuuride segu, mis koostati erinevatest vahekultuurideks sobivatest taimeliikidest. Katsetulemustest järeldus, et erinevad vahekultuuride segud on erineva biomassi ja toitainete sidumise võimega. Selgus, et toitainete sidumine olenes biomassist- suurema biomassi puhul seoti rohkem toitaineid. Erinevate segude liigilise koosseisu võrdlustest selgus, et vahekultuuride segudesse võiks suure biomassi moodustamiseks lisada sellised liigid nagu talivikk, kesaredis ja keerispea.Kirje Viljelussüsteemide mõju hooghännalistele(Eesti Maaülikool, 2023) Sepp, Karl Egert; Talgre, Liina (juhendaja)Järjest rohkem intensiivsem põllumajandus ja vajadus suurema hulga toidu järele tekitab aina suureneva surve looduslikele ökosüsteemidele, sealhulgas ka põllumuldadele. Olulisemaks on muutunud põllumuldade tervise ja liigirikkuse jätkusuutlikkuse tagamine erinevate viljeluspraktikatega. Üheks olulisematest mullaökosüsteemi osadest on hooghännalised, kes tegelevad mullas orgaanilise aine lagundamisega. Hooghännalisi mõjutavad mullas mitmed erinevad tegurid nagu ilmastik, mullaharimine, mineraalväetised, orgaanilise aine hulk ja pestitsiidid. Antud töö eesmärk oli uurida nii tava- kui maheviljelusviiside mõju hooghännaliste arvukusele ja liigilisele mitmekesisusele. Töös analüüsiti 2022 aasta aprillis Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi katsepõllul Eerikal pikaajalise külvikorra katselt võetud proovide tulemusi. Katses oli 7 erinevat viljelussüsteemi, millest 4 olid tavaviljelus- ja 3 maheviljelussüsteemid. Katsetulemustest selgus, et hooghännaliste arvukus ja liigiline mitmekesisus ei erinenud usutavalt mahe- ja tavasüsteemide vahel. Kõige enam mõjutas arvukust mulda viidava biomassi hulk, mis oli suurim variantides, kus oli rohkem sisendeid. Selgus ka, et ainult vahekultuuride kasvatamine mahekülvikorras hooghännaliste arvukust ei mõjuta. Üleüldine hooghännaliste arvukus katses jäi aga madalaks ja seda ilmselt seetõttu, et proovid võeti aprillis, kui Eesti tingimustes on temperatuurid ikkagi veel liiga jahedad. Seega tuleks edaspidi võimalusel proove võtta ka muul ajal.Kirje Viljelussüsteemide mõju mulla mikroobi- ja vihmaussikooslusele(Eesti Maaülikool, 2021) Koll, Birgit; Talgre, Liina (juhendaja); Talve, Tiina (juhendaja)Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli võrrelda mahe- ja tavaviljelussüsteemides vihmausside mitmekesisust ja mikroobikooslusi. Vihmausside ja mullamikroobide proovid koguti Eesti Maaülikooli Eerika katsepõllult. Vihmaussi proovid koguti 2020 aasta sügisel labidaproovidena 25 cm x 25 cm suuruselt alalt neljas korduses ning seejärel vihmaussid loendati liigiliselt ning kaaluti nende biomass. Mikroobide proovid koguti 2019 aasta kevadel 0-20 cm sügavuselt mullapuuriga kolmes korduses ning saadeti määramiseks Rootsi Uppsala ülikooli. Eerika katsepõllu viljelussüsteemide variandid jagunesid järgnevalt: Mahe 0- järgib ainult külvikorda, vahekultuure ei kasvatata; Mahe I- külvikord talviste vahekultuuridega; Mahe II - külvikord talviste vahekultuuridega + sõnnik 40 t ha-1 ; Tava 0- mineraalväetisi ja vahekultuure ei kasutata, kasutatakse pestitsiide; Tava II mineraalväetistega (odra allakülvile 120 kg N, 25 kg P, 95 kg K ha-1 + pestitsiidid). Läbiviidud katsetest selgus, et vihmausside arvukus (tk m−2 ) ja biomass (g m−2 ) osutusid suurimaks Mahe II variandis ja madalaimaks Tava 0 variandis. Mikroobide analüüsid näitasid suurimat biomassi (nmol g −1 ) Tava I variandis väljaarvatud grampositiivsete puhul, kus see oli suurem Mahe II variandis. Kõik läbiviidud mikroobide analüüsid näitasid madalat biomassi Tava 0 variandis. Olulisemateks arvukuse mõjutajateks olid mulla pH ja orgaanilise süsiniku sisaldus mullas. Talviste vahekultuuridega ja sõnnikuga viiakse mulda rohkem orgaanilist ainet ning ka pH on neutraalsem. Pestitsiidid ja mineraalväetised võivad põhjustada mulla hapestumist ning orgaanilise süsiniku vähenemist. Käesoleva uurimuse tulemused kinnitavad varasemate katsete tulemusi vihmausside ja mikroobidega Eerika katsepõllul.