Andmebaasi logo

Sirvi Autor "Silm, Maidu" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 10 10
  • Pisipilt
    Kirje
    Angerja keemiline märgistamine : aruanne
    (2015) Silm, Maidu; Järvalt, Ain; Mäe, Aile; Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Limnoloogiakeskus
    Lähtuvalt Euroopa Komisjoni määrusest (Council Regulation (EC) No 1100/2007) ja Eesti angerjamajanduse tegevuskavast (EMP) (Järvalt, 2008), tuleb hinnata angerja looduslikku rännet siseveekogudesse ja rändangerjate väljapääsu võimalusi, sh veekogudest, kuhu neid on asustatud. Samuti tuleb Euroopa Komisjoni määrusest (Council Regulation (EC) No 1639/2001) tulenevalt täiustada andmekogumise metoodikat. Keemilist märgistamist, mille põhjal oleks eristatavad kõik asustatud isendid looduslikult meie vetesse jõudnutest, on soovitanud ka EIFAAC/ICES angerja töögrupp (2011). Kalade märgistamisega saadud informatsioon (kasvukiirus, ränded, varude hinnang jne.) on üks põhiline meetod kalavarude teaduspõhiseks haldamiseks. Keemiliselt e. massiliselt märgistades saab märgistada suurt hulka kalu korraga ja mis kõige tähtsam – kala elu pole sellest kuidagi pärsitud ning see ei mõjuta kala söödavust. Käesoleva projekti eesmärk oli märgistada kõik 2014 asustatavad ettekasvatatud isendid ning 2015 aasta asustatavad klaasangerjad. 2014 aastal märgistati ka väikejärvedesse asustatud klaasangerjaid. Eestis ei ole selliselt vannitamise meetodil kalu varasemalt massmärgistatud. Märgistamisel kasutati levinumaid märgistamise aineid nagu Alizariin Red S (ARS) ja strontsiumkloriidi (SrCl2). 2015 aastal kasutati klaasangerja massmärgistamiseks stabiilset isotoopi (Baarium 137), mida teadaolevalt pole angerjate märgistamiseks varem kasutatud. Käesoleva projekti toel kaitsti magistrikraad Aile Mäe poolt: „Angerja keemiline märgistamine“ (2015), milles käsitleti 2014 aasta angerja massmärgistamist ja selle tulemusi. Täname TÜ geolooge Kalle Kirsimäe’d ja Päärn Paiste’t, kes aitasid teostada otoliitide mikrokeemilisi analüüse SEM EDS ja LA-ICP-MS meetodil. Samuti TTÜ’st Valdek Mikli’t SEM EDS analüüside eest. Uurimisrühm tänab TÜ Mereinstituuti otoliitide lihvmasina kasutamise eest. Oleme väga tänulikud Raivo Puuritsale, kelle kasvandust saime kasutada klaasangerjate märgistamiseks ja väärtuslike kalakasvanduslike õpetuste eest. Viiratsis asuvast BM Trade OÜ angerjafarmist saime katseks klaasangerjaid ja neile ka vastava toidu. Samuti täname kalureid ning vabatahtlike, kes abistasid kalade pakendamisel ja asustamisel järvedesse.
  • Pisipilt
    Kirje
    Conservation restocking of the imperilled European eel does not necessarily equal conservation
    (Oxford University Press, 2021) Rohtla, Mehis; Silm, Maidu; Tulonen, Jouni; Paiste, Päärn; Wickström, Hakan; Kielman-Schmitt, Melanie; Kooijman, Ellen; Vaino, Väino; Eschbaum, Redik; Saks, Lauri; Verliin, Aare; Vetemaa, Markus; Institute of Agricultural and Environmental Sciences, Centre for Limnology
    To stop the decline of the European eel population, one of the measures taken is translocating eels for restocking, despite its conservational value being largely unknown. We aimed to contribute to this knowledge gap by (i) investigating the origin of eels caught in coastal waters of Estonia and Finland using otolith microchemistry and (ii) directly estimating restocked eel escapement from Narva River Basin District (NRBD), which is part of the primary Eel Management Unit in Estonia. In Estonia, 74% of the sampled eels (n ¼ 140) were natural recruits and 26% were restocked. In Finland, 27% of the sampled eels (n ¼ 235) were natural recruits and 73% were restocked. Only 1% of all the coastally collected eels were originally restocked to NRBD. These new data together with the reported commercial landings from the escapement route conflict with the current silver eel escapement estimation for NRBD and question the accuracy and value of such indirect calculations com- piled for most Eel Management Units throughout the European Union. It is concluded that restocking eels to freshwaters may be futile as a conservation measure in some situations, and better escapement is likely achieved in restocking eels to coastal waters or undammed freshwa- ter systems with a direct connection to the sea.
  • Pisipilt
    Kirje
    Distribution of Phosphorus Forms Depends on Compost Source Material
    (MDPI, 2021) Lanno, Marge; Kriipsalu, Mait; Shanskiy, Merrit; Silm, Maidu; Kisand, Anu
    Composting is a sustainable method for recovering nutrients from various organic wastes, including food waste. Every input waste has different nutrient contents, in turn, suggesting that every compost has different fertilizer and/or soil improvement values. The phosphorus (P) concentration and relative distribution of P forms is related to the original organic material. The relative distribution of P forms determines how readily plants can absorb P from the compost-amended soil. The aim of this study was to investigate the content and relative share of P forms in composts made from fish waste, sewage sludge, green waste, and horse manure. Six forms of P (labile; bound to reducible metals; bound to non-reducible metals; bound to easily degradable organic material; and bound to calcium) were determined using sequential extraction method. The results indicated that fish waste compost had relatively high proportion of labile P, suggesting good biological availability. In comparison, sewage sludge compost contained the highest overall P concentration per dry weight unit, while labile P constituted only 6% of summary of P forms. The results indicate that the evaluation of composts as alternative P sources in agriculture should rely on the relative distribution of P forms in the compost in addition to the typically recognized value of the total P.
  • Pisipilt
    Kirje
    Efektiivne kalajääkide kasutamine uudsete toormaterjalide saamiseks, mida on võimalik kasutada nii kanga kui haavakatete valmistamiseks
    (Eesti Maaülikool, 2022) Kisand, Anu; Käiro, Kairi; Silm, Maidu; Reissaar, Rihard; Kogermann, Karin; Martens, Märt-Erik; Bhat, Rajeev
    Kala- ja koorikloomajäägid sisaldavad väärtuslikke biopolümeere, millest käesolevas projektis käsitletakse kollageeni ja kitiini. Projekti eesmärgiks oli välja selgitada, kas on võimalik kala- ja koorikloomajääkidest saada kvaliteetset toorainet, mida on võimalik kasutada haavakatete ja nahalaadse tekstiili tootmiseks. Kalajääkidest eraldasime želatiini (kollageenne biopolümeer), mille omadusi hinnati haavakattematerjali ning nahalaadse tekstiili valmistamise seisukohast. Samuti andsime hinnangu vähijääkidest eraldatud kitiini ja sellest toodetud kitosaani kvaliteedile. Projektis osalesid juhtorganisatsioonina Eesti Maaülikool ning partneritena Tartu Ülikool ning Gelatex Technologies OÜ; samuti tegime koostööd Eesti kalatöötlemisettevõtetega projektiks vajalike kalajääkide kogumiseks. Eesti Maaülikooli töörühm (projekti vastutav täitja Anu Kisand; Kairi Käiro, Maidu Silm, Rihard Reissaar; nõustajana prof. Rajeev Bhat) viis läbi kalajääkidest toormaterjalide eraldamine, Tartu Ülikooli Farmaatsia Instituudi teadurid ja üliõpilased Karin Kogermanni juhtimisel viisid läbi saadud toormaterjalide karakteriseerimise ning neist toormaterjalidest haavakattematerjalide valmistamisega seotud uuringud, Gelatex Technologies OÜ meeskond Märt- Erik Martensi juhtimisel viis läbi želatiinist nahalaadse tekstiilmaterjali valmistamisega seotud uuringud. Toormaterjalipartiide valmistamine Eesti Maaülikoolis toimus tihedas koostöös projektipartneritega: tuginedes partnerite tagasisidele varasemate partiide karakteriseerimis- ja töötlemistulemuste kohta optimeeriti järgnevate partiide valmistamise meetodeid. Käesolevas projekti lõpparuandes käsitleme nii kala- ja koorikloomajääkidest toormaterjalide valmistamise etappe kui ka saadud materjalide omadusi ning kasutatavust haavakatete ja nahalaadse kanga tootmisel. Loodame, et käesoleva projekti tulemused julgustavad bio- ning ringmajandusest huvitatud osapooli kaasa mõtlema kalajäätmete väärindamise edendamise suunas. Projekti läbiviimiseks vajaliku toetuse eraldas Maaeluministeerium Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi rakenduskava 2014-2020 meetme 1.1 „Kalapüügi innovatsioonitoetus” vahenditest rakendusüksuse PRIA kaudu. Projekt kestis 29.10.2019-15.02.2022.
  • Pisipilt
    Kirje
    Euroopa angerja (Anguilla anguilla) vanus ja kasv Eesti järvedes
    (2013) Silm, Maidu; Järvalt, Ain (juhendaja)
    Klaasangerja varud on langenud kriitilisele piirile, mistõttu võttis Euroopa Komisjon vastu määruse, mis kohustab Euroopa liidu liikmesriike tagama 40% hõbeangerjate väljapääsu merre ja andma aru angerjamajandamise tegevuskavast. Antud töös määrati rohkem kui 900 angerja vanus, kokku kaheteistkümnest siseveekogust, aastatest 1999-2012. Otoliidilt vajalike aastaringide esile toomiseks kasutati „põletamise ja murdmise“ meetodit, kus otoliit fikseeriti plastiliini. Saadud pinda vaadati stereomikroskoobist kuni 40-kordse suurendusega. Hüpoteesiks seati olukord, kus angerja kasvukiirused oleks sarnased kõigis võrreldavates veekogudes. Leiti, et väiksemates järvedes olid angerjad enamasti pikemad, väiksema Fultoni tüsedusindeksiga, suurema peaga ja haigestusid kergemini, kui Võrtsjärves. Järeldati, et väiksemates järvedes nagu Saadjärv, Kuremaa, Kaiavere ja Vagula järv, ladestuvad angerjal kiirekasvu perioodil aastaringidest eristatamatud stressiringid, mistõttu saadud tulemus pole adekvaatne. Ülemiste järve teada vanusega 17 ja 18 aastaste angerjate näitel hinnati vanust üle paari aasta võrra. Uuritud järvedest olid selged aastaringid ainsana Võrtsjärve angerjatel. Saadud tulemuste põhjal kasvasid suures madalas järves angerjad keskmiselt 6,7 sentimeetrit aastas, mis oli parem varasemast „in toto“ meetodiga saadud tulemusest. Kusjuures leiti, et klaasangerjana asustatud põlvkonnad kasvasid keskmiselt 0,6 cm aastas kiiremini. Töös püstitatud hüpoteesi paikapidamist ei õnnestunud usaldusväärselt kontrollida, kuna enamuse väikejärvede puhul ei saanud arvukate lisaringide tõttu täpset vanust määrata. Kerkinud probleemi lahendamiseks tuleks kasutusele võtta angerjate märgistamine „PIT tag“ tüüpi märgistega või siis keemiliselt märgistada, mis annaks võimaluse tagasipüügil juurdekasvu otseselt mõõta.
  • Pisipilt
    Kirje
    How long-term water level changes influence the spatial distribution of fish and other functional groups in a large shallow lake
    (Elsevier, 2020) Bhele, Upendra; Öğlü, Burak; Tuvikene, Arvo; Bernotas, Priit; Silm, Maidu; Järvalt, Ain; Agasild, Helen; Zingel, Priit; Seller, Siim; Timm, Henn; Nõges, Peeter; Nõges, Tiina; Cremona, Fabien; Chair of Hydrobiology and Fishery. Institute of Agricultural and Environmental Sciences
    We numerically explored the effects of long-term water level changes on biotic biomass and spatial distribution of fish in a large shallow lake. We calibrated Ecospace model (Ecopath with Ecosim modelling suite) with data from various functional groups (ranging from phytoplankton to piscivorous fish), and considered 14 different habitats. Two scenarios representing, respectively, a long-term water-level increase and decrease by 1 m were constructed and run for a period of thirty eight years (1979–2016). The results showed a very uneven spatial distribution of fish biomass in the lake, with the highest con- centration in the southern basin. The 1 m decrease scenario caused a diminution in the biomass of all groups but piscivorous fish. The 1 m increase scenario saw a weak decrease in most species biomass. Consequently, in both scenarios, long-term water level changes would be generally detrimental to the lake biota. In the context of more frequent climate-induced hydrological fluctuations, we encourage the use of these simulations as effective tools for future prediction and assessment of ecosystem-based fisheries management and ecological status maintenance of shallow lakes.
  • Pisipilt
    Kirje
    Is fish biomass controlled by abiotic or biotic factors? Results of long- term monitoring in a large eutrophic lake
    (Elsevier, 2020) Öglü, Burak; Bhele, Upendra; Järvalt, Ain; Tuvikene, Lea; Timm, Henn; Seller, Siim; Haberman, Juta; Agasild, Helen; Nõges, Peeter; Silm, Maidu; Bernotas, Priit; Nõges, Tiina; Cremona, Fabien; Chair of Hydrobiology and Fishery. Institute of Agricultural and Environmental Sciences.
    Relationships between biomass and ecological factors including trophic interactions were examined to understand the dynamics of six fish species in Lake Võrtsjärv, a large shallow eutrophic lake located in Estonia (north-eastern Europe). The database contained initially 31 predictive variables that were monitored in situ for nearly forty years. The strongest predictive variables were selected by three parallel approaches: single correlation (Pearson), a multivariate method (Co-inertia analyses), and a machine learning algorithm (Random Forests), followed by a Generalized Least Squares model to determine meaningful relationships with fish biomass. Models with both additive and interactive effects were constructed. The results revealed that the indicators of degraded ecological conditions (high cyanobacteria biomass and their proportion in total phytoplankton, high summer temperature, high nutrient concentration) were negatively correlated to fish biomass. Benthic macroinvertebrates and other biotic predictors (biomass of specific fish prey and predators) were also important contributors to fish biomass dynamics. Together, abiotic and biotic factors explained 40–60% of the variance of fish biomass, depending of the species. Our findings suggest that both abiotic and biotic factors control fish biomass changes in this eutrophic lake.
  • Pisipilt
    Kirje
    Ogakärblase Hermetia illucens vastsete kasutamine tarneahelast välja mineva kalajäätme taasutiliseerimiseks : projekt nr. 811019790010 : lõpparuanne
    (Eesti Maaülikool, 2021) Reissaar, Richard; Kosk, Sander; Silm, Maidu; Kriipsalu, Mait; Poolakese, Morten; Kisand, Anu; Piiroja, Jevgenia; Kade, Siiri; Haldna, Marina; Kruus, Maarja; Tõnurist, Kadi; Shanskiy, Merrit
    Käesolev projekt võtab vaatluse alla võimaluse töödelda kalatööstuse jääke putukate vastsete abil. Putukakasvatuse käigus on võimalus vabaneda kalatööstuses tekkivatest bioloogilistest jäätmetest ja toota neist potentsiaalset väärtuslikku loomasööta ja komposti. Projektis kasutatavaks putukaliigiks oli Hermetia illucens (inglise k. Black soldier fly), kes on maailmas kõige enam levinud tööstuslikult kasvatatav putukaliik. Antud projekt oli jaotatud neljaks suuremaks osaks, mis potentsiaalselt moodustavad ringmajandusliku terviku: 1. Populatsiooni suurendamine ja hoidmine suuremamahuliseks kasvatuseks 2. Vastsete toitmine kalatööstuse jäägiga laboratoorsetes tingimustes ja kaluri kodune vastsekasvatuse katse 3. Vastsete sõnnikust komposti tootmine 4. Taimede väetuskatsed vastsete sõnnikukompostiga Putukakasvatus on Eestis uudne ja potentsiaalne majandusharu, mida meil on vähe uuritud. Seetõttu oli tarvis sisse seada putukatööstuse võimaluste uurimiseks vajalikud ruumid ja infrastruktuur. Putukakasvatuseks loodi Eesti Maaülikooli Rakendusentomoloogia Praktikabaas, kus toimus projekti põhitegevus. Praktikabaas jätkab toimimist peale projekti lõppu. Projekti peamiseks eesmärgiks oli uurida, kuidas mõjutab kalajäätmete toitmine putukavastsetele nende toiteväärtuslikku koostist, putukasõnniku koostist ja putukasõnnikust toodetud komposti efektiivsust taimeväetisena. Lisaks toimus ka kaluri kodune vastsekasvatuse katse, kus kalur sai kodustes tingimustes kasvatada putukavastseid. Kaluri poolt kasvatatavate vastsetega teostati kanade söötmiskatse, mille käigus toideti kaluri poolt peetavatele kanadele projekti käigus toodetud putukavastseid. Kanadelt korjati mune, mis läksid sisendiks kanamunade degusteerimise katsesse. Katset kajastati Eesti Televisiooni telesaates Osoon. Putukavastsete sõnnikust toodeti komposti, millega teostati taimede väetuskatse. Projekti käigus hinnati erinevate söödaparalleelide ja söödakoostiste mõju putukasõnniku komposteerumisele. Taimede väetuskatsega hinnati putukasõnniku komposti efektiivsust bioloogilise väetisena.
  • Pisipilt
    Kirje
    Open windrow composting of fish waste in Estonia
    (2020) Lanno, Marge; Silm, Maidu; Shanskiy, Merrit; Kisand, Anu; Orupõld, Kaja; Kriipsalu, Mait; Estonian University of Life Sciences. Institute of Agricultural and Environmental Sciences. Chair of Soil Science; Estonian University of Life Sciences. Institute of Agricultural and Environmental Sciences. Chair of Hydrobiology and Fishery; Estonian University of Life Sciences. Institute of Agricultural and Environmental Sciences. Chair of Environmental Protection and Landscape Management; Estonian University of Life Sciences. Institute of Forestry and Rural Engineering. Chair of Rural Building and Water Management
    By-catch fish is caught unintentionally during the fishing and is currently thrown back in water bodies to cause the water pollution. Currently fishermen does not have a motivation to bring the by-catch fish to the shore, as it needs to be sorted by fish species, causing fishermen extra work without additional income. Estonian Ministry of Rural Affairs decided to give funding to present study with purpose to find solution to this matter. One possible solution for by-catch fish utilization is to produce high value nutrient rich fertilizer in order to close nutrient cycle and return valuable nutrients into soil. The adaptive study of outdoor windrow composting was conducted with consecutive treatments, rather than simultaneously, in order to make adaptive improvements to the set-up of each consecutive treatment. The consecutive treatments showed that fish waste composting is manageable from a technical perspective, feasible in a temperate climate, and that this type of compost holds high potential as an organic fertiliser or soil improver. Composting process started rapidly and, as required by the EU Commission regulation EU 142/2011, temperatures exceeded 70 °C for at least 1 h in all windrows. While initial treatments suffered from odours, as well as events inhibitive to the composting process, these disadvantages were successfully avoided in later treatments by adding a biofilter and inoculant from previous composting windrows, as well as lake sediments. Rather than disposing of low-value fish, these can be recycled into stable and nutrient-rich compost on-site, near fishing harbours.
  • Pisipilt
    Kirje
    Uudse angerjamõrrasüsteemi katsetamine Võrtsjärvel
    (2018) Bernotas, Priit; Silm, Maidu; Järvalt, Ain; Tuvikene, Arvo; Zirk, Jüri; Eist, Andi; Konoplitski, Jüri; Eesti Maaülikool. Limnoloogiakeskus
    Euroopa angerjaid (Anguilla anguilla) on Võrtsjärve asustatud 1956. aastast saadik. Kui 50ndatel alguse saanud traditsioon teenis algselt pigem püügivaru pakkumise eesmärki, on asustamisel tänapäeval ka oluline looduskaitseline funktsioon. Olukorras, kus angerjavarud on kogu Euroopas kriitiliselt vähenenud (ICES, 2016), on äärmiselt tähtis tagada võimalikult paljudele angerjatele võimalus merre kuderändele pääsemiseks. Võrtsjärv on angerjale sobiv elupaik, mida tõendavad nii klaas- kui ettekasvatatud angerjate kasvukiirused (vastavalt 6,9 cm/aastas ja 6,5 cm/aastas; Silm et al, 2017). Viimase viie aasta jooksul on Võrtsjärve keskmiselt asustatud 49 klaas- ja 5 ettekasvatatud angerjat järvepinna hektari kohta. Brämick et al (2016) leiavad oma uurimistöös, et asustusmahud alla 50 is./ha kohta, ei mõjuta oluliselt suremust ega ka isaste isendite domineerimist angerjapopulatsioonis. Ka on Võrtsjärve toidubaas angerjat soosiv. Erinevate surusääsklaste arvukus Võrtsjärve põhjaloomastikus moodustab üle 60% kõigist uuritud rühmadest (Kangur et al 2003). Üle kogu järve leidub toiduks sobivat peenkala (särg, kiisk, ahven jne). Ka on Eesti Maaülikooli teadlaste poolt kindlaks tehtud angerja võimalik väljaränne Võrtsjärvest läbi Narva Hüdroelektrijaama turbiinide (Järvalt et al, 2010). Eesti territoorium on jagatud kahte angerjamajandusüksusesse – Narva jõe vesikond (millesse kuulub ka Võrtsjärv) ning Lääne-Eesti vesikond (Joonis 1). Tulenevalt Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 1100/2007 artiklist 9 tuleb angerjavaru olukorrast majandusüksuses anda parim olemasolev hinnang ning võimalikult täpsed andmed. Võrtsjärve angerjavaru hinnati eelnevatel aastatel märgistamise-tagasipüügi meetodil. See tähendab, et populatsioonist eralatakse juhuslikud isendid (keskmiselt 100 isendit aastas), mis märgistatakse Carlin (Carlin, 1955) tüüpi märgisega. Märgistatud isendid lastakse tagasi populatsiooni ning ning mingi osa püütakse tõenäoliselt neist uuesti kinni. Varu arvutamiseks kasutakse järgmist valemit: N=(M+1)*(C+1)*(R+1)-1 kus märgistatud kalad (M) ja populatsiooni suurus (N) on võrdses suhetes märgistatud kaladega, mis olid uuesti kinni püütud (R) ja saagiga (C). Probleem seisneb aga asjaolus, et ametlik püügistatistika on tugevalt allahinnatud ning ka märgistatud kaladest teatamine on sageli väga lünklik. Kuigi metoodika iseenesest on angerjavaru hindamiseks igati sobilik, on see paraku Võrtsjärvel eelmainitud põhjustel liialt ebatäpne. Antud projekti eesmärk oli saada võimalikult täpsed andmed angerja arvukuse kohta Võrtsjärves ning kasutada neid andmeid angerjavaru ning hõbeangerjte väljarände hindamisel.