Sirvi Autor "Sepp, Kalev (koostaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 2 2
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Karula ja Soomaa rahvuspargi maakatte andmebaasi koostamine ning ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering : lõpparuanne(Eesti Maaülikool, 2016) Semm, Maaria (koostaja); Sepp, Kalev (koostaja); Tomson, Pille (koostaja); Sepp, Eva-Lena (koostaja)Sissejuhatus Karula ja Soomaa rahvusparkide maakatte andmebaasi koostamist ning ajaloolise maakasutuse analüüsi teostamist on toetanud Keskkonnainvesteeringute Keskus keskkonnaprogrammi looduskaitse alamprogrammist (projekt nr 9089). Töö on koostatud Keskkonnaametiga kooskõlastatud lähteülesande alusel (Lisa 1). Vastavalt lähteülesandele oli töö eesmärgiks koostada Karula ja Soomaa rahvusparkide maastike tsoneering ajaloolise maakasutuse/maakatte püsivuse ja muutuste alusel ning koostada soovitused määratletud tsoonide edaspidiseks korralduseks ja kaitseks. Tuleb rõhutada, et antud töös toodud tsoneering ja soovitused lähtuvad üksnes kaardianalüüsi tulemustest. Seetõttu tuleb nende rakendamisel jälgida ka ala kaitsekorda, teisi kaitseväärtusi ning kaitsekorralduskavas planeeritut. Maakatte muutuste andmebaasi koostamiseks kasutati maastikuanalüüsis levinud meetodit võrrelda eri ajastute maakatte kaardikihte, et teha kindlaks maakatte muutused. Uurimisala hõlmas Karula ja Soomaa rahvusparkide ja rahvusparkide piiridesse jäävat ala koos puhveralaga 500 meetri ulatuses. Maakatte püsivust ja muutusi analüüsiti ainult kaitsealade piirides, maastike tsoneering hõlmab aga kaitsealade piiridesse jäävat ala koos puhveralaga. Projekti metoodikat ja tulemusi tutvustati mitmetel üritustel: Karula rahvuspargi koostöökogu koosolekul 23.11.2015 (Lisa 2), Sooülikooli aastaseminaril 30.09.2016 (Lisa 3) ja Karula ajaloolise maakasutuse seminaril 14.10.2016 (Lisa 4). Täiendavaid koosolekuid Keskkonnaametiga ei peetud vajalikuks korraldada, sest koosolekutel ja seminaridel viibinud Keskkonnaameti esindajad said hea ülevaate käimasoleva töö metoodikast, etappidest ja tulemustest ning ühtlasi võimaluse osaleda tööd edasiviivates aruteludes. Seminaride käigus esilekerkinud küsimused ja tehtud ettepanekud võeti arvesse lõpparuandes. Kogutud lähtematerjalide, teostatud välitööde ja arutelude baasil koostati käesolev aruanne ning Karula ja Soomaa maakasutuse tsoneeringu kaart digitaalkujul (MapInfo kihid). Töö koostasid Maaria Semm, prof. Kalev Sepp, Pille Tomson ja Eva-Lena Sepp Eesti Maaülikoolist.Kirje Looduse õpperadade mõjukuse hinnang keskkonnahariduse võimaldamisel elanikkonna erinevatele gruppidele(2013) Sepp, Kalev (koostaja); Vellak, Ain (koostaja); Villoslada Peciña, Miguel (koostaja); Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituutTänapäeva kiire elutempoga ühiskonnas vajavad inimesed vaheldust pingelisesse igapäevaellu. Tavapäraselt soovitakse eemalduda rutiinsest päevakavast ning tööprotsessist. Seetõttu leiavad inimesed üha enam tee loodusesse ja erinevatele õpperadadele, et pääseda rutiinist ja kohustustest, maandada pingeid ja nautida looduses pakutavat ning puhata. Rada maastikul tingib sageli inimeses soovi kulgeda seda teed mööda. Liikumist erinevatel maastikul võib vaadelda taustsüsteemis, kus just taustsüsteem ise pakub erinevaid võimalusi looduse interpretatsioonideks ning ümbritseva tunnetamiseks. Arusaam, et ümbritsevat keskkonda saab mõista, annab aluse ka loodusõpperadade kujundamisele ja rajamisele. Üldmulje rajast võib huvilisi rahustada või vastupidiselt, külvata hoopis mõningast segadust. Igal juhul, on just looduseõpperada üks tuntumaid võimalusi looduses kulgemiseks. Looduseõpperaja mitmekesised eesmärgid kannavad endas turvalist orienteerumist maastikel, loodus- ja enese tunnetuse võimalust, eneseharimist, teatud määral kehalist aktiivsust, grupiliikmete vahelist sotsialiseerumist, üllatusmomente, tasakaalustumist loodusega jne. Loodusõpperaja kindel algusja lõpp-punkt aitavad konkretiseerida raja külastust ning tekitada tunde, et raja läbimisel saavutati midagi. Sageli võib inimest ehmatada mõiste õpperada, mille puhul tekib seos ühe vaevanõudvama tegevusega – õppimisega. Kuid tegelikkuses annab mõiste õpperada vaid vihje, et raja ülesehitus vastab õppemetoodilistele nõuetele. Missuguses mahus keegi teadmisi omandab, sõltub juba aga raja külastajast endast. Samas sõltub rajalt saadav paljuski loodusõpperaja ideoloogilisest ülesehitusest, tehnilisest ettevalmistusest, üldisest seisundist ja paljudest teistest teguritest, mis tervikuna loovad üldmulje, kuidas rada tegelikkuses mõju külastajale. Loodusõpperadade kohta on tehtud mitmeid rakendusuuringuid. Üldjuhul on olnud need seotud külastuskoormuste hindamisega, kas siis külastajate loendus või siis külastajate mehhaaniline ja erodeeriv mõju rajale. Eestis on sarnaste uuringutega tegelenud kõrgel tasemel RMK. Teiselt poolt on mujal maailmas tehtud uurimistöid, et kirjeldada missugust olulist sotsiaalset aspekti kannavad endas erinevat tüüpi rajad külastajale. Neid teadmisi vajatakse loodusõpperadade edasiseks planeerimiseks ning kujundamiseks. Toome siin lihtsa näite. Võiks eeldada, et loodusõpperadasid kasutatakse esmases järjekorras looduse tundma õppimiseks ja interpreteerimiseks. Väga mitmed uuringud aga näitavad, et päris nii see ei ole. On kaks konkreetselt eristuvat gruppi. Eesmärgistatud grupp, kes läheb sihiteadlikul loodusõpperajale, et sealt teadmisi omandada. Ja teise grupi moodustavad üldjuhul inimesed, kes lähevad oma vaba aega loodusesse veetma. Kui palju nüüd nemad teadmisi loodusest ja kohalikust kultuuriloost omandavad, sõltub paljuski loodusõpperajast endast, infoedastusest rajal, info atraktiivsusest jne. Ainuüksi nende kahe sotsiaalse grupi eristumine rõhutab vajadust täpselt teada, kuidas külastaja suhtestub loodusõpperajaga. Seega on vaja leida vastust loodusõpperadade vajadusest ja mõjukusest ühiskonnale ja selle erinevatele sotsiaalsetele gruppidele. Teine küsimustering, mis on pidevalt päevakorras, puudutab loodusõpperadade arvu ja paiknemist ruumis. Arvestades, et radade ülalpidamine on kallis, siis eelpoolnimetatud küsimus muutub üsna kaalukaks. Sotsiaalse hinnangu saamine radadele on üks võimalus korrastada radade süsteemi. Need rajad, mis on saanud regulaarselt madalaid hindeid, ei oma järelikult sellist kaalu, et neid säilitada. Samas valikutegemine, missugused rajad jäävad, on siiski komplitseeritud. Väidetavalt asutati esimene loodusõpperada Eestisse 1961. Praegu arvatakse Eestis olevat ligikaudu 200 loodusõpperada. Eeldatavasti oli maksimaalselt 400 (sh koolide loodusõpperajad. Kindlasti on aja jooksul mitmed rajad hääbunud, kui palju konkreetselt, on keerukas arvata. Loodusõpperadade tekke ja kadumise põhjus on lihtne. Tavapäraselt leiti rahastamine loodusõpperaja väljaehitamiseks, kuid jäeti arvestamata, kes on reaalselt need sotsiaalsed grupid, kes rada külastavad. Kas sellel rajal on ikkagi nn sotsiaalne tellimus. Teiseks, ei tehtud arvutusi, kui palju maksab raja ülalpidamine. Igal loodusõpperajal eksisteerib nn tagama. See tähenda, et loodusõpperada katab mingisuguse osa ümbritsevatest looduskompleksidest. Siit tuleneb järjekordne küsimus, et missugused looduskompleksid pakuvad sotsiaalset huvi, mille osas külastaja kirgastub. Samas ei tohi see lähenemine vähendada kogu loodusõpperadade süsteemi mitmekesisust. Aga see aspekt vajab põhjalikku analüüsi enne kui hakatakse rajama uusi loodusõpperadasid. Käesolev uuring tulenes konkreetsest vajadusest hinnata, missugune on loodusõpperadade emotsionaalne ja hariduslik mõju tudengitele ning selle kaudu hilisemates rakendusuuringutes anda sisendit, kui tahetakse optimeerida loodusõpperadade süsteemi. Samuti sooviti teada saada õppurite rahulolu erinevatel maastikel paiknevate loodusõpperadade külastamisel. Tulemuste interpreteerimine on suunatud eelkõige tudengite poolt antud erinevatele hinnangutele. Otseseid juhtnööre, mida ja kus rajal teha, ei anta. Samuti ei uurita, missuguse sisukuse ja esitluskvaliteediga olid teabematerjalid. Sisuliselt oli tegemist rakendusliku eksperimendiga, kus külastati valitud radasid reaalselt ning sellest praktilisest kogemusest lähtuvalt täideti küsimustik, mille alusel hinnati radade sotsiaalset olemust. Loodusõpperadade puhul on meil sageli teada külastuskoormused, kuid sotsiaalse nõudluse osakaalu sageli ei teata.