Sirvi Autor "Sepp, Kalev (juhendaja)" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 30

Aerolaserskaneerimise (ALS) andmestiku kasutamisvõimalusest põlevkivi kaevandamise mõjude uurimisel
(Eesti Maaülikool, 2017) Kappak, Priit; Vain, Ants (juhendaja); Sepp, Kalev (juhendaja); Keskkonnakaitse
Töö eesmärk oli aerolaserskaneerimise ehk LiDAR-i andmestikust luua metoodika, mille alusel tuvastada kaevandusvaringute mõjul tekkinud maapinnavajumeid. Lisaks leida maapinna vajumid, mis on tekkinud vahemikus 2009-2013 a. Selleks kasutati Maa-ameti poolt koostatud 2009. ja 2013. aasta maapinnamudeleid täpsusega 5x5 meetrit. Nende andmete omavahelisel võrdluses leiti maapinna reljeefi muutused, mis on tingitud põlevkivi kaevandamisest. Analüüsi tulemusel leiti uuringualalt 7 maapinna vajumit, mis seotud põlevkivi kaevandamisega. Vajumite pindalad on vahemikus 12 000-42 000 m2 ja keskmiste sügavustega 0,8-1,1 meetrit. Kõik need vajumid paiknesid Estonia kaevanduse aladel, kus on maavara väljamiseks kasutatud tulptervikutega kamberkaevandamise tehnoloogiat. Vajumitest neli paiknesid põllumaal ja kolm metsaga kaetud aladel. Antud töö tulemusi võiks kasutada vajumialade põhjalikumaks uuringuteks. Sellist vajumite uuringut võiks teha järjepidevalt, et saada teadmisi ja uusi andmeid maapinna muutustest peale kaevandustegevuse lõpetamist.
Eesti kaitsealade rahvastik
(2013) Unt, Arti; Kliimask, Jaak (juhendaja); Sepp, Kalev (juhendaja)
Kaitsealade rajamine on kõige efektiivsem viis kaitsta terviklikke ja hästi säilinud struktuuriga koosluste süsteeme. Bakalaureuse töö eesmärgiks on kaitsealadel toimuvate rahvastikuprotsesside välja selgitamine ja saadud tulemuste analüüsimine. Töö käigus analüüsiti 18. erineva kaitseala rahvastikku ja rahvastikuga seonduvaid protsesse, kusjuures kasutati vaid neid külasid, mis kuulusid täies ulatuses antud kaitseala territooriumile. Rahvastikuprotsesside andmed koguti 2000. ja 2011 aasta rahvaloenduse andmetest. Töö käigus selgus, et kaitsealade rahvastik on enamjaolt vananev ja kiiresti vähenev võrreldes Eesti üldiste rahvastikuprotsessidega, seda peamiselt noorte väljarände tulemusena, kes ilmselt lahkuvad mujale tööle või õppima. Suur rahvastikuvähenemine põhjustab kaitsealadel sotsiaal-majanduslikke probleeme. Antud tööd saab võrrelda varasemalt teostatud looduskaitse ja regionaalarengu LOORA projekti tulemustega, mille tulemused samastusid antud lõputöö tulemustega. Rahvastikuprotsessidega seotud tulemuste analüüsimine võimaldab edaspidi parandada kaitsealade sotsiaal-majanduslikku olukorda.
Eesti Vabariigi tööstusheite seaduse rakendamise analüüs ettevõttes Kunda Nordic Tsement AS
(2014) Kruusimägi, Riin; Sepp, Kalev (juhendaja); Kikas, Kalle (juhendaja)
Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli analüüsida kõnealuse ettevõtte tootmise vastavusse viimist tööstusheite direktiivi 2010/75/EU ja parima võimaliku tehnika nõuetega. Tööstusheite direktiiv 2010/75/EU (THD) võeti vastu 2010. aastal ning jõustus aastal 2011. Nimetatud dokument kehtestab PVT rakendamise kohustuse. Tööstusheite seadusega kehtestatakse heidete piirväärtused, mis on tolmu, NOx, SOx ja lenduvate orgaaniliste ühendite osas varasemast rangemad. Kunda Nordic Tsement on Kunda suurim tööstusettevõte, mille tootmistegevus põhjustab piirkonnas välisõhu saastatust, seda eelkõige peentolmu (ületamine CO väljalöökide tõttu), vääveldioksiidi (ületamine ca 180 mg/Nm3 võrra) ja lämmastikdioksiidi (ületamine ca 100 mg/Nm3 võrra) osas, pikemas perspektiivis osutuvad probleemideks ka vesinikkloriidi (HCl) ja lenduvate orgaaniliste ühendite heitkogused. Energiakulust tulenevalt on parimaks lahenduseks minna märgmenetluselt üle kuivmenetlusel töötavale tehasele, mille energiakulu on kaks korda madalam. Ettevõtte edasise töö jätkamiseks on vaja koostada ka lähteolukorra aruanne, kompleksloa taotlus kuivale ahjuliinile, saasteainete heitkoguste vähendamise tegevuskava ning taotleda ehitusluba. Majanduslikust aspektist tuleb hinnata investeeringuid heitepüüdeseadmetele. Tolmuheite vähendamise lahendusena tuleb rekonstrueerida elektrostaatiline sadestaja (ESP). NOx heite püüdmiseks sobib märja menetluse puhul selektiivne katalüütiline taandamine (SCR) ning kuiva menetlusega ahju puhul selektiivne mittekatalüütiline taandamine (SNCR). SOx heite vähendamise sobivaimaks variandiks on absorbendi lisamise meetod. Kui tehas jätkab tegevust märgmenetlusmeetodil, oleks heitepüüdeseadmetesse investeerimise vajadus hinnanguliselt 16 miljonit eurot, kuid energiakulu liiga suure hulga tõttu kompleksluba taotleda ei õnnestuks. Kuivmenetlusele üle minnes langeksid investeeringud heitepüüdeseadmetele 11 miljoni euroni kuid lisandub investeerimisvajadus uude tehnoloogiasse, kogumaksumusega hinnanguliselt 57 miljonit eurot.
Environmental Impact of Bus Rapid Transit (BRT) in Peshawar, Pakistan
(Eesti Maaülikool, 2024) Arif, Junaid; Khan, Ashfaq (advisor); Sepp, Kalev (juhendaja)
My work is novel since no body has touched this area to consider in his studies. Previous studies have shown the effect of the parameters (CO2, CO, H2S, NO, NO2 NH3, P.M1μ, P.M2.5μ, and P.M10μ) selected in our study on environment. The aim of the study is to measure the socio environment impact of BRT. Twelve locations were selected to measure the above define parameters and data was extracted to analysis the effect of BRT project. The results showed a decrease in air quality after execution of BRT.
Ettevõtete motivatsioon kasutada vabatahtlikke keskkonnameetmeid Roheleppe näitel
(Eesti Maaülikool, 2020) Treubladt, Maia; Poltimäe, Helen (juhendaja); Sepp, Kalev (juhendaja)
Aastal 2017 kiitis Riigikogu heaks kliimapoliitika visioonidokumendi „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050“, mis näeb ette, et aastaks 2050 tuleb Eestis vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 80% võrreldes 1990. aasta tasemega. Selle eesmärgi saavutamiseks on vajalik ka erasektori panus. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on hinnata vabatahtlike keskkonnameetmete kasutuselevõtmise motivaatorite tähtsust ettevõtluses. Eesti tehnoloogiaettevõtted allkirjastasid 2019. aastal Roheleppe, mille eesmärgiks on muuta ettevõtted kliimaneutraalseks. Motivaatorite mõistmiseks viidi läbi 10 intervjuud leppega liitunud ettevõtete esindajatega. Individuaalintervjuud olid poolstruktureeritud ning koosnesid 15 küsimusest. Tulemuste tõlgendamiseks viidi läbi kvalitatiivne sisuanalüüs. Tulemustest ilmes, et äristrateegia jätkusuutlikumaks muutmisel on vajalikud ettevõtte sisemised motivaatorid, nii ettevõtte juhi kõrge teadlikkus kui ka töötajate huvi. Samuti peetakse oluliseks majanduslikku kokkuhoidu. Välistest teguritest peeti tähtsaks konkurentsieelise saavutamist ning koostööpartnerite ootustele vastamist. On märkimisväärne, et regulatsioone pidasid vastajad ebaefektiivseks nimetades neid liiga leebeteks. Intervjuude tulemustest on võimalik järeldada, et Roheleppega on liitunud uuendusmeelsed ettevõtted, kelle teadlikkus uute tehnoloogiate rollist kliimamuutuste leevendamisel on kõrge.
Kaevanduspärandi väärtustamise ja kasutamise võimalused Ida-Virumaa
(2013) Bogdanov, Risto; Metsaots, Kaire (juhendaja); Sepp, Kalev (juhendaja)
Eestis metsastatakse kaevandusalasid juba aastakümneid, kuid selline teguviis muudab maastikupildi ühetaoliseks. Võrreldes näiteks Saksamaaga on Eestis palju puhast loodust. Tuleb leida paremaid rakendusviise, kuidas kaevanduspärand taas kasutusse võtta, et see maa-ala ei jääks jäätmaaks ega põlgust tekitavaks piirkonnaks. Töö eesmärk on uurida inimeste hoiakuid ja hinnanguid põlevkivi kaevanduspärandi kasutamise suhtes. Autor viis läbi küsitluse pealkirjaga “Kaevanduspärandi väärtustamise ja kasutamise võimalused”. Vastajad leiti strateegiliselt, kasutades selleks sotsiaalvõrgustiku võimalusi ja asutusi Ida-Virumaal. Andmeanalüüs teostati tabelarvutuskeskkonnas Excel. Erinevuste puhul käsitleti ainult kohalike ja mittekohalike vastuseid. 4 küsimuse puhul võrdles autor vastuseid tema 2008. aastal läbi viidud küsitlusega. Jätkuvalt eelistatakse metsastamist (50%), kuid oluliselt on suurenenud inimeste arv, kes pidasid tähtsaks Aidu piirkonna kompleksset arendamist (2012. aastal 47%, 2008. aastal 16%). Nii kohalike kui ka mujal Eestis elavate vastajate arvamused kattusid kahe populaarsema märksõna osas, mis iseloomustavad kõige paremini Ida-Virumaad – ”tehismäed” ja ”rannik”. 90% kohalikest soovitavad Ida-Virumaad külastada. Mujalt pärit inimestel on Ida- Virumaast negatiivne kuvand. Samas usuvad nii kohalikud kui mujalt pärit Ida-Virumaa tulevikku. Kohalikud peaksid saama rohkem kaasa rääkida kaevanduspärandi tuleviku osas.
Kaitsekorralduskavade huvigruppide analüüs: põhimõtted ja praktika Keskkonnaameti Lõuna regiooni maastikukaitsealadel
(Eesti Maaülikool, 2020) Juhanson, Kadri; Suškevičs, Monika (juhendaja); Sepp, Kalev (juhendaja)
Huvigruppide kaardistamine ja analüüs on üks võimalik otsusetugi erinevate tegevuste planeerimisel, näiteks projektijuhtimisel või looduskaitse kavandamisel ja korraldamisel, aidates tuvastada võimalusi ja ohte ning leida kooskõla eesmärkide ja huvigruppide püüdluste vahel ning mõista erinevaid vastuolulisi vaatenurki. Töö eesmärgiks on anda ülevaade huvigruppide kaardistamise seisust Keskkonnaameti Lõuna regiooni maastikukaitsealade kaitse korraldamisel. Antud töös on kasutatud erinevate analüüside puhul kvalitatiivset- või kvantitatiivset kontentanalüüsi. Antud töös on valimis 30 Keskkonnaameti Lõuna regiooni 01.09.2019 seisuga kinnitatud maastikukaitseala kaitsekorralduskava. Andmestiku moodustavad avalikult kättesaadavad dokumendid (kaitsekorralduskavade tekstid, avalikustamise protokollid) ja Keskkonnaameti kaitse korraldus spetsialistidega läbi viidud e-mailiküsitlused. Käesolev töö annab ülevaate, keda üldiselt peetakse huvigruppideks, milliseid meetodeid kasutatakse nende tuvastamiseks ja analüüsimiseks ning millised on peamised huvigrupid ning kui oluliseks peetakse huvigruppide kaasamist. Käesoleva uuringu tulemuste ja arutelu põhjal selgub et, huvigruppide määratlemist ja analüüsi peetakse tähtsaks ja vajalikuks ning igas projektis/kavas esinevad kindlad huvigrupid (tööstus, valitsusasutused, valitsusvälised organisatsioonid, kogukond).
Keskkonnamõju hindamise järelhindamise süsteemi vajaduse analüüs Eestis
(Eesti Maaülikool, 2020) Kukk, Liis; Sepp, Kalev (juhendaja)
Keskkonnamõju hindamise kvaliteeti saab lõplikult hinnata alles pärast kavandatud tegevuse rakendamist. Seetõttu on oluline läbi viia järelhindamine, mis näitab, kas ennustatud mõju oli ilmne, kas kavandatud meetmed negatiivse keskkonnamõju leevendamiseks olid piisavalt tõhusad ja kas tuvastati ettenägematuid mõjusid. Eestis on seni autoriseerimisjärgsele järelkontrollile minimaalset tähelepanu pööratud, mis ei ole võimaldanud keskkonnamõju hindamise protsessi tõhusalt rakendada. Magistritöö eesmärgiks oli analüüsida KMH järelehindamise süsteemi ja teiste riikide kogemuste rakendamise ja arendamise võimalusi Eestis. Töö üldmetoodikaks valiti kvalitatiivne uurimismeetod, mis sisaldas KMH-ga seotud õigusaktide analüüsi, dokumentide sisuanalüüsi ja küsimustiku-uuringut. Toimimise, sealhulgas mittefunktsioneerivate KMH hindamissüsteemide uurimiseks kasutati protsesside kaardistamise metoodikat. Kvalitatiivsete andmete kogumiseks viidi läbi dokumentide analüüs, mis annab ülevaate keskkonnamõju hindamise järelhindamisest Hollandis ja Ühendkuningriigis. Dokumentide analüüsis vaadeldi teadusartikleid, aruandeid, uuringuid teiste riikide keskkonnamõju hindamise järelhindamise meetodite ja rakendusmeetmete kohta. Põhjalikult uuritud riikide (Holland ja Suurbritannia) põhjal on Hollandi keskkonnamõju järelhindamise süsteem Eesti jaoks sobivam lahendus, kuna praegused keskkonnamõjude hindamisega seotud õigusnormid ei erine üksteisest kuigi palju. Hollandi süsteemi kohaselt on järelhindamine keskkonnamõju hindamise sisuline protsess, et vähendada järelhindamise rahalisi kulusid. Lisaks loob selline lähenemisviis tõhusamad järelhindamismeetmed. KMH järelhindamise protsessi süstemaatiline rakendamine Eestis ei toimi, kui selleks puudub arendaja ja otsustaja huvi.
Keskkonnaterminite tulek eesti keelde ning nende areng
(Eesti Maaülikool, 2017) Voll, Karen Katri; Sepp, Kalev (juhendaja); Keskkonnakaitse
Keeleteaduse üheks osaks on oskuskeel, mis sisaldab endas kindla valdkonnaga seonduvaid erialatermineid. Kuna keskkonnaküsimused muutuvad praeguses ühiskonnas järjest päevakohasemaks, on oluline, et keskkonnaoskuskeel oleks arusaadav ning täpne. Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida, kuidas on keskkonnaterminid eesti keelde tulnud ning millise arengu läbi teinud. Alusmaterjalideks võeti 1991. aastal ÜRO Keskkonna- ja Arengu II kongressil allkirjastatud strateegiliste dokumentide alusterminid: säästev areng, bioloogiline mitmekesisus ja kliima ning analüüsiti teemavaldkonnaga seotud põhiterminite kasutamist antud teemaga seonduvates keskkonnaalastes rakenduslikes dokumentides. Töös kasutati kontentanalüüsi metoodikat, mis seisnes terminite esinemissageduse ja kasutusvaldkonna analüüsis, mille käigus leiti kõige enam kasutatud termineid ning ka poliitilises kontekstis kõige uudsemaid termineid ja sõnapaare. Töö tulemusena selgus milliseid keskkonnatermineid kasutatakse rahvusvahelistes strateegilistes dokumentides kõige rohkem ning millised muudatused on terminikasutuses toimunud. Lisaks esinemissagedusele uuriti ka põhiterminitega haakuvaid termineid ja sõnapaare. Kolmanda osana võrreldi saadud termineid ja sõnapaare keskkonnaalastes sõnaraamatutes ja sõnastikes sisalduvate terminitega, et välja selgitada, kuidas käsitletakse keskkonnatermineid oskussõnaraamatutes. Käesolev töö näitas, et keskkonnaoskussõnad on pidevas arengus ja võivad muutuda väga kiiresti. Terminite kasutusel esineb sünonüümide rakendamist, mis võib viia tekstidest valesti arusaamiseni ning valede teadmiste kinnistumiseni ühiskonnas ja teadusringkondades. Kuna uusi termineid lisandub üsna kiirelt, siis ei kajasta keskkonnalased sõnastikud ja sõnaraamatud kõiki termineid, mida keskkonnaalastes dokumentides kasutatakse.
Kiirabikutsete jaotuvus elanikkonna riskirühmade alusel Tartu linnas kuumalainete ja kuumapäevade ajal
(Eesti Maaülikool, 2017) Vene, Katri; Sepp, Kalev (juhendaja); Maastikukorraldus ja loodushoid
Kuumalained on looduslikest ohtudest üks tähelepanuväärsemaid, kuid vaatamata tõsistele tagajärgedele pööratakse neile siiski vähe tähelepanu. Kuumalaine avaldab ühiskonnale märkimisväärset mõju suurendades muuhulgas ka suremuse riski. Uurimistöö eesmärgiks on tuvastada kuumalainete ja kuumapäevade esinemised Tartu linnas ning hinnata kiirabi väljakutsete sagedust, iseloomu ja paiknemist linnaruumis elanikkonna riskirühmade alusel antud perioodidel. Uurimistöös kasutatakse materjali saamisel kahte andmebaasi- Tartu Observatooriumi õhutemperatuuride jaotuvustabelit ning KIIRA andmebaasi. Maakatte tüüpide analüüsimiseks on kasutatud Maa- ameti Eesti topograafia andmekogu põhikaarti (ETAK). Vaadeldaval perioodil esines Tartu linnas Tartu Observatooriumist saadud õhutemperatuuride alusel üks kuumalaine episood, mil temperatuur küündis üle +30 °C. Kuumalaine esines 2010. aasta juuli kuus kuupäevadel 11.07-15.07. Kuumapäevi esines Tartu linnas aastatel 2000-2015 üheksal korral. Kokkuvõtvalt võib öelda, et piirkondades, kus tehispindade osakaal on kõige suurem ei pruugi kiirabivisiitide osatähtsus kuumaperioodidel olla märkimisväärne. Nähtus on tingitud asjaolust, et visiitide kasv on suurem piirkondades, kus rahvastiku tihedus on intensiivsem. Samas on märgata, et kiirabi kutsete sagedus on suurenenud kivilinna piirkondades, kus soojussaare tekkes omab tähtsust hoonete materjalikasutus ning asfalteeritud pinnase osatähtsus. Soojussaare mõju elanikkonnale Tartu linnas saab hinnata ka selle alusel, et kiirabi väljakutsete sagedus pärastlõunastel aegadel ja õhtutundidel on oluliselt kasvanud.
Kliimamuutuste mõju hindamine linna rohealade ökosüsteemiteenustele
(Eesti Maaülikool, 2023) Rõbel, Eduard; Sepp, Kalev (juhendaja)
Rohealad on olulised linnakeskkonna jaoks, tänu nende võimele pakkuda ökosüsteemiteenuseid, toetada inimese heaolu, vähendada klimamuutuste negatiivset mõju. Kuna võime pakkuda ökosüsteemiteenuseid sõltub klimaatilistest teguritest, siis on oluline mõista millisel määral kliimamuutused mõjutavad rohealade ökosüsteemiteenuseid. Käesoleva töö eesmärk on anda ülevaade linna rohealade ÖST ja kliimamuutuste mõjust nendele, mida hinnatakse eksperthindamise meetodiga maatriksiga. Hinnatakse mõju ökosüsteemiteenuste olulisusele ja pakkumisele. Maatriksi koostatakse rohealade tüpoloogia ja nendele omistatud ökosüsteemiteenuste põhjal, mida omaette koostatakse teadusartiklitest saadud andmete põhjal. Ekspertide hinnangutest selgub, et valdav osa ökosüsteemiteenustest muutud olulisemaks tulevikus. Kliimamuutus avaldab negatiiset mõju enamustele avalike rohelalade ökosüsteemiteenustele, enam haavatavad on kultuuriteenused. Kõrghaljastusega rohealadel mõjutavad kliimamuutused positiivselt.
Kumulatiivsete mõjude käsitlemine keskkonnamõju hindamisel
(2012) Kullamaa, Kaido; Sepp, Kalev (juhendaja)
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida seadustest tulenevaid kohustusi kumulatiivsete mõjude hindamiseks ja selle käsitlusi keskkonnamõju hindamisel Eestis. Antud töös on kumulatiivsete mõjudena käsitletud kolme liiki mõjusid – kuhjuvad mõjud, vastasmõjud ja koosmõjud. Sellise käsitluse tingis eeskätt asjaolu, et kõiki neid kolme erinevat liiki mõju defineeritakse meil sarnaselt, kõigis neis esineb kumulatiivne efekt ja Eesti praktikas käsitletakse neid üldjuhul koos. Eesmärgi saavutamiseks anti käesoleva töö raames ülevaade Euroopa Liidu keskkonnamõju hindamist reguleerivatest õigusaktidest ja Eesti Vabariigi vastavasisulisest seadusandlusest. Kumulatiivsete mõjude käsitluste uurimiseks analüüsiti kümne KSH ja kümne KMH protsessi dokumente (heakskiidetud programme ja aruandeid). Analüüsi käigus pöörati tähelepanu sellele, kui paljudes keskkonnamõju hindamise protsessides kumulatiivseid mõjusid on käsitletud, mis ulatuses ehk millistes etappides seda on teostatud ja milliseid nähtusid on kumulatiivselt uuritud. Euroopa Liidu õigusaktide põhjal selgub, et keskkonnmõju hindamine ja selle raames kumulatiivsete mõjude hindamine on kõigile liikmesriikidele kohustuslik. Keskkonnamõju hindamise alusdirektiiviks on 27. juunil 1985. aastal Luxembourgis vastu võetud Euroopa Nõukogu direktiiv 85/337/EMÜ teatavate riikide ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta. Esmakordselt seati kumulatiivsete mõjude hindamise kohustus nn KSH direktiivis 2001/42/EÜ, mis võeti vastu 27. juunil 2001. aastal. Samas selgub analüüsitud õigusaktide ja teostatud uuringute põhjal, et kogu Euroopas tervikuna puudub täna veel ühtne arusaam kumulatiivsete mõjude mõistest, puudub selle üldtunnustatud definitsioon ja hindamise metoodika. Eestis reguleerib keskkonnamõju hindamist Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus, mis on vastu võetud 22.02.2005. Seadus sätestab küll KSH-de ja KMH-de koostamise ja menetlemise korra, kuid käsitleb KSH ja KMH koostamisel kumuleerivaid mõjusid erinevalt. KSH-de puhul on öeldud, et hinnata tuleb sünergilist ja kumulatiivset mõju. KMH-de puhul aga on kohustus hinnata koosmõju ja vastasmõju, mis iseenesest ongi sünergilised ja kumulatiivsed mõjud. Keskkonnamõju hindamise programmides aga ei ole kumulatiivsete mõjude käsitlemist üldse nõutud. 10 KSH ja 10 KMH analüüs näitas, et enamasti kumulatiivseid mõjusid siiski ei hinnata (kuigi oli ka häid erandeid), vaid pigem ainult viidates selliste protsesside võimalikkusele, täidetakse formaalselt seadust. Aruannetes väidetakse sageli, et ruumilise planeerimise puhul ei saa KSH kujuneda sama täpsusastmega tööks kui seda on projekti KMH, sest puudub vajaliku detailsusega informatsioon. Ometi näitab praktika, et just KSH-des käsitletakse kumulatiivseid mõjusid oluliselt rohkem ja detailsemalt kui KMH-des. Üldiselt on kumulatiivsete mõjude käsitlemist keskkonnamõju hindamisel meie praktikas äärmiselt vähe rakendatud. KMH-de kohta võib öelda, et see on sisuliselt olematu. Kümnest hinnatud KMH protsessist ei olnud seitsmel juhul kumulatiivseid mõjusid üldse käsitletud, kahes protsessis oli käsitletud ebapiisavalt ja ainult ühe protsessi kumulatiivsete mõjude käsitlust hinnati käesolevas töös piisavaks. Seevastu KSH protsessides hinnati viiel juhul kümnest kumulatiivsete mõjude käsitlust piisavaks, kolmel juhul ebapiisavaks ja ainult kahes protsessis ei käsitletud kumulatiivseid mõjusid üldse. Jooniselt 1 (lk 31-32) nähtub, et kõige vähem pööratakse KSH protsessis tähelepanu metoodika kirjeldusele, enim tähelepanu aga kumulatiivsete mõjude kirjeldamisele ja kirjeldatud mõjude hindamisele. Enamasti on ka hinnatud mõjusid tulemustes arvestatud. Seevastu KMH-des (vt Joonis 2 lk 38-39) on kumulatiivsete mõjude käsitlus kogu protsessis peaaegu olematu. Ükski kriteerium ei saanud hindeks isegi 2 palli (kumulatiivseid mõjusid on hinnatud ebapiisavalt), millest võib järeldada, et enamusel juhtudest isegi ei mainita kumulatiivseid mõjusid. Kõige vähem on pööratud tähelepanu nende käsitlemisele programmides (koondhinne 1,4) ja kõige rohkem kumulatiivsete mõjude kirjeldamisele aruandes (koondhinne 1,8). Kokkuvõtteks võib öelda, et kui kumulatiivseid mõjusid on juba aruandes kirjeldatud, siis on neid ka üldjuhul hinnatud ja mida täpsemalt on neid kirjeldatud, seda põhjalikum on ka hinnang.
Kurtna maastikukaitseala looduskasutus ja arendamise võimalused
(2012) Pustoshnaya, Galina; Sepp, Kalev (juhendaja)
Käesolev magistritöö annab ülevaate Kurtna maastikukaitseala looduslikest tingimustest ja olulisematest järvestiku seisundi mõjutavatest teguritest. Looduskeskkonna kirjeldamiseks käsitleti Kurtna piirkonna mullastiku, geoloogilise ehituse ja kliima tingimusi ning toodi välja Kurtna maastikukaitseala maastikulisi väärtusi, rõhutades järvestiku unikaalsust. Kurtnas paikneb umbes 30 km² suurusel maa-alal 40 järve ja järvekest kogupindalaga 3,5 km². Kurtnas on järvede all 11,6% territooriumist, mis on suurim järvede tihedus Eestis ning seetõttu meenutab Soome järvemaastikke. Samuti töös juhiti tähelepanu looduskaitse korraldusest: Kurtna maastikukaitseala moodustati 1987. aastal, 2005. aastal kehtestati maastikukaitseala kaitse-eeskiri ning olid määratud uus välispiir ja kaitsevööndite piirid. Käesoleval ajal Kurtna maastikukaitseala pindala on 2805 ha ja hõlmab Kurtna loodusala, mille pindala on 416,3 ha. Magistritöö annab ülevaate Ida-Viru ja Illuka valla arengudokumentides ettenähtud arenguteedest. Suur osa Kurtna järvestikku ümbritsevast territooriumist on inimtegevuse tagajärjel muudetud ning töös käsitleti olulisemaid järvestiku seisundi mõjutavaid tegureid. Käesoleval ajal on oluline sobitada tootmistehnoloogiad vastavatele looduslikele tingimustele. Üks näide on uue tehnoloogia rakendamine Sirgala II kaeveväljal, kus kaevetööde tehnoloogia muutmise ja spetsiaalse filtratsioonitõkke rajamisega jätkati põlevkivi kaevandamist Kurtna maastikukaitseala vahetus läheduses ning sellega välistati oluliselt negatiivset mõju järvestikule. Viimasel 10 aastal Kurtna maastikukaitseala keskkonnaseisund spetsialistide arvamusel on paranenud seoses tööstusettevõtete poolt keskkonnasäästlikke tehnoloogiate rakendamisega. Kurtna järvestiku olukord on ka oluliselt paranenud, veetase on tõusnud ja on stabiilne. Viru alamvesikonna veemajanduskava alusel on enamike Illuka vallas asuvate järvede seisund hea. Praeguste andmete kohaselt on väga heas seisundis Räätsma; heas seisundis Liivjärv, Kuradijärv, Kurtna Suurjärv, Kurtna Valgejärv, Jaala järv, Kurtna Ahnejärv, Kurtna Nõmmejärv, Kurtna Saarejärv ja Konsu järv; keskmises seisundis Martiska ning määramata seisundis Aknajärv, Kirjakujärv, Niinsaare järv. Martiska järve keskmise seisundi põhjus on projektipiirkonnas veetaseme alandamine. 2003. ja 2012. aastate läbiviidud uuringute alusel võib öelda, et inimeste suhtumine keskkonnaprobleemidesse on muutunud. 10 aasta jooksul on looduskaitse-alane tegevus pidevalt arenenud: inimeste keskkonnateadlikkus on kasvanud, keskkonna rikkumiste arv on vähenenud, keskkonnaharidustase on tõusnud, samas paljud tegevused vajavad veel korraldamist. Küsitlustes osalenud inimesed on hästi informeeritud Kurtna järvestiku piirkonna looduskasutuse probleemidest, maastikukaitseala külastajate teadlikkus keskkonnakasutusest suurenenud ning on hakatud rohkem hoidma loodust. Magistritöö tulemusena autor töötas välja soovitused Kurtna maastikukaitseala säästlikuks kasutamiseks. Autori arvates tuleb Kurtna maastikukaitsealal arendada keskkonnasõbralikku puhkeinfrastruktuuri. Inimestele tuleb luua head tingimused puhkamiseks maastikukaitseala kohtades, kus puhkemajandus ei avaldaks negatiivset mõju kaitseala väärtustele. Eelkõige tuleb maastikukaitsealale planeerida tegevusi, mis aitaksid kaasa Kurtna looduse keskkonnaseisundi parandamisele ja tagaksid Eestimaa ühe omapärase maastikuala säilimise. Käesoleval ajal hakati koostama Kurtna maastikukaitseala kaitsekorralduskava ning käesoleva magistritöö tulemusena väljapakutavad soovitused on aktuaalsed ning neid edastatakse kaitsekorralduskava koostajale TLÜ Ökoloogia Instituuti ja Riigimetsa majandamise keskusse.
Lahemaa rahvuspargi külastusmõju hindamise metoodika
(Eesti Maaülikool, 2021) Kreevald, Laura-Anett; Sepp, Kalev (juhendaja)
Maailmas ja Eestis koguvad üha enam inimeste seas populaarsust erinevad looduskaunid kohad, mis on tihtipeale kaitsealad või rahvuspargid. Kaitsealadele iseloomuliku maastiku ja looduse säilimiseks on vaja teada, kui paljud inimesed neid külastavad ning milline on sellest tulenev mõju kaitsealadele. Tänase seisuga on kaitsealade külastuskoormust suurendanud maailmas leviv koroonapandeemia, mis mõjutab inimesi kodudest välja tulema ning rohkem looduskauneid kohti külastama. Eestis on tänaseni kasutatud külastusmõju hindamiseks kaitsealadele erinevaid meetodeid, nagu traditsioonilised (nt loendusmatid) ja kaudsed meetodid (mõju taimestikule ja loomastikule) ning mobiilpositsioneerimise meetod, kuid sellist kompleksset metoodikat nagu mujal maailmas kasutusel on, Eestis veel kasutatud ei ole. Sellest tulenevalt on vaja välja töötada Eestile külastusmõju hindamise metoodika ning selleks kohandatakse Lahemaa rahvuspargile maailmas tunnustatud Limits of Acceptable Change (LAC) ehk aktsepteeritavate muutuste piiride metoodikat. Töö eesmärgiks on anda ülevaade külastusmõju hindamise metoodikast ja selle rakendamisest Lahemaa rahvuspargile. Ülevaade külastusseire meetoditest ja aktsepteeritavate muutuste piiride (LAC) metoodikast tugineb teaduslikule kirjandusele, varasemalt tehtud uuringutele ja aruannetele. Aktsepteeritavate muutuste piiride metoodika kohandamisel Lahemaale on aluseks võetud Soome Metsähallituse poolt loodud aktsepteeritavate muutuste piiride (LAC) metoodika lähteprintsiibid ja struktuur. Metoodika koosneb 9 sammust ning käesolevas töös tegeletakse kolmanda, neljanda ja viienda sammuga: 3) valitakse parimad indikaatorid ehk näitajad jätkusuutlikkuse teemadele, 4) kogutakse andmeid loodusressursside, väärtuste ja sotsiaalsete tingimuste kohta, 5) töötatakse välja iga jätkusuutlikkuse teema jaoks vajalikud standardid (näidikute hetkeväärtused, sihtväärtused). Tulemusena saab välja tuua, et külastusseire meetodid saab jagada kolmeks: traditsioonilised, kaudsed ja mobiilpositsioneerimise meetod. Aktsepteeritavate muutuste piiride (LAC) metoodika on välja töötatud USA-s puhke- ja turismikasutuse jätkusuutlikkuse jälgimiseks kaitsealadel ning see on kohandatav vastava piirkonna oludele. Metoodika kohandamisel Lahemaale on valitud indikaatorid, millele on leitud piirväärtused ja jätkusuutlikkuse tasemed.
Looduskaitseliste küsimuste analüüs läbi kohalike vaateprisma kolme Lõuna-Eesti kaitseala näitel
(2014) Horn, Ilona; Sepp, Kalev (juhendaja)
Kaitsealade mõiste eksisteeris Euroopas juba tuhandete aastate eest piirkondades, kus olid au sees vaimsed ja usulised religioonid. Esimesed ametlikud kaitsealad tekkisid feodaalajastul, mil maad kasutati suurel hulgal jahipidamiseks. Viimase sajandi jooksul on kaitstavate alade arv ja pindala oluliselt laienenud ja kaitsalade tajumine on samuti oluliselt muutunud viimastel aastatel. Eelkõige on seda mõjutanud uued rahvusvahelised eeskirjad, kokkulepped ja reeglid bioloogilise mitmekesisuse kaitseks. Kaitseala näol on tegemist maa- ja/või merealaga, mis on pühendatud loodusliku mitmekesisuse kaitsmisele ja alalhoidmisele. Seda on tunnustatud ja hallatud õigusliku või mõne muu tõhusa vahendiga, et säilitada pikaajaline looduskaitse koos sellega eksisteerivate ökosüsteemi teenuste ja kultuuriväärtustega. Eelkõige on looduskaitsealade loomine suunatud liikide, elupaikade ökosüsteemide taastamisele ja nende väärtuste säilitamisele. Lisaks ökosüsteemide ja liikide kaitsmisele on osad kaitsealad loodud ka kultuuriväärtuste säilitamise eesmärgil. Maailma Looduskaitse Liit (IUCN) on sõltuvalt kaitseala kaitsmise vajalikkuse tasemest ja kaitsealade kaitsekorrale jaganud kaitsealad kuute kategooriasse – Ia, Ib, II, III, IV, V ja VI kategooria. Kaitsmise vajalikkus sõltub sellest, kas antud kaitsealal soovitakse säilitada haruldasi liike, elupaiku, maastikulisi väärtusi või bioloogist mitmekesisust, kuid tähtis on, et samal ajal kasutataks loodusressursse jätkusuutlikult. Kaitsealade põhiväärtusteks on sotsiaalsed ja ökoloogilised väärtused. Ehk sotsiaalsed väärtused on need, mida inimkond kaitsealadelt oma heaoluks saab. Näiteks puhas looduskeskkond ja puhkeväärtused, millega kaasneb hea tervis. Ökoloogilised väärtused on see, mida loodus meile pakub – näiteks ökosüsteemi teenused (liikide säilimine). Eestis põhineb kaitseala kaitsekorraldus kaitse-eeskirjal, mis koostatakse igale kaitsealale eraldi ja see avalikustatakse Riigi Teatajas. Kaitse-eeskirjas on kirjeldatud kaitseala loomise eesmärki, piirikirjeldust, ala jagamist eri kaitserežiimiga vöönditeks ning kaitsealal lubatud ja keelatud tegevusi. Kaitsealade maad jagunevad kolmeks eri kaitserežiimiga vööndiks, milleks on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. Kuivõrd kaitseala territooriumist kuulub alati mingisugune osa eramaaomanikele, siis on oluline arvestada kaitsealade haldamisel ja korraldamisel ka kaitseala territooriumil elavate püsielanike huvidega. Kohalike toetuse tagamine kaitsealadele on üha kasvav element säilitamaks bioloogilist mitmekesisust. Seega on parkide ja kaitsealade pikaajalise jätkusuutlikkuse eelduseks avalikkuse kaasamine ja toetamine eelkõige kaitsekorralduskavade- ja eeskirjade loomisel. Kaitsealade korraldamise üheks põhiprobleemiks võib osutuda eramaaomaniku huvid, kus tema on huvitatud oma maa kasutamisest sel viisil, et tema maaomandis olev maa talle ka erinevaid sotsiaalseid, ökoloogilisi ja majanduslikke efekte tagaks ja majanduslikult tulus oleks. Kaitsealade elanikud peavad looduskaitselisi piiranguid tihtipeale majanduse arengu takistajateks. Samas on osad uuringud näidanud, et reservaadis, kus kaasati loodusvarade kasutajaid kaitsealade haldamisse, saavutati paremaid tulemusi ja suurenesid ökoloogilised tegurid võrreldes nende reservaatidega, kus kohalikke elanikke ei kaasatud. Käesoleva töö uurimisobjektideks olid kolme Eesti kaitseala (Karula rahvuspargi, Otepää looduspargi ja Haanja looduspargi) ajutiselt või alaliselt elavad inimesed. Kokku küsitleti 119 inimest, neist 40% olid mehed ja 60% naised. Töö eesmärgiks oli välja selgitada looduskaitsealadel elavate inimeste suhtumine kehtivatesse reeglitesse ja piirangutesse – kuivõrd on nad nendega kursis, mil määral on nad piirangutega rahul ja kuivõrd ja kuidas piirangud mõjutavad kaitsealade elanike igapäevaelu ja majanduslikku toimetulekut. Lisaks uuriti vähesel määral ka seda, kuidas kaitsealade elanikud üleüldse väärtustavad oma elukohta kaitsealal ja kuidas nad suhtuvad kaitsealadel tekkida võivatesse muutustesse. Küsitluste käigus saadud tulemusi võrreldi 2003. ja 1997. aastal koostatud uurimuste tulemustega. Saadud tulemuste põhjal võib järeldada, et valdavalt oldi rahul oma kodukoha looduskaitselise tegevusega, mis ühtlasi haarab endas kõike, mis on seotud kaitse korraldamisega kaitsealal (sealhulgas ka piiranguid). Niisiis võib väita, et üldiselt on kaitsealade elanike suhtumine oma kodukohas kehtivatesse piirangutesse hea ja suuremaid komplikatsioone sellega seoses tekkinud ei ole. Aastate lõikes on rahulolu looduskaitselisesse tegevusse kasvanud. Samuti võib pidada kaitsealade elanike teadlikkust piirangutest valdavalt heaks. Valdavalt kõigil kaitsealadel oli kõige enam neid inimesi, kes teadsid piiranguid hästi Piirangutega hästi kursisolevate inimeste hulk on aastate jooksul mõnevõrra kasvanud. Samuti on kahanenud nende vastajate osakaal, kes teavad oma kodukoha looduskaitsealaseid piiranguid vähe. Kaitsealade püsielanike arvates on kaitsealadel niisuguseid piiranguid, mis mõjutavad mingil määral nende igapäevaelu. Peamisteks sellisteks piiranguteks osutusid enamasti piirangud metsaraiele, juurdeehitusele või maakasutusele. Lisaks toodi välja ka piiranguid järvede puhastamisele ja maavarade kasutamisele. Piirangud metsaraiele takistasid püsielanike arvates metsa omatarbeks ja tulusaamiseks kasutamist. Juurdeehituse puhul häiris kaitsealade elanikke asjaolu, et mõningatel juhtudel on juurdeehitus keelatud või on lubatud vaid vanale vundamendile. Maakasutuse puhul toodi välja peamiselt põllumajandust takistavaid piiranguid. 1997 - 2014. aastate võrdluses ei tekkinud ka selles osas olulisi muutusi. Kõikide aastate lõikes on jätkuvalt mõjutaivamad piirangud piirangud metsaraiele ja kinnisvaratehingutele. Samuti piirab kaitsealal elamine kaitsealade elanike tegevusvabadust. 2003. aastaga võrreldes on selles osas inimeste hoiakud aga muutunud. Siis vastas suurem osa inimesi, et kaitsealal elamine ei piira nende tegevusvabadust. Nüüdseks on tegevusvabaduse piiratus aga mõnevõrra kasvanud. Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et üldiselt ei ole kaitsealade elanike suhtumises suuri muutusi toimunud. Kuigi suurem osa püsielanikest leidis sel korral, et kaitsealal elamine piirab mõningal määral nende tegevusvabadust, suhtusid püsielanikud piirangutesse ja looduskaitsealasesse tegevusse hästi, nad on piirangutega hästi kursis ning enim mõjutavad inimeste igapäevaseid toimetusi piirangud metsaraiele ja kinnisvaratehingutele. Niisiis võib käesolevas töös käsitletud tulemuste põhjal võib väita, et töös püstitatud põhieesmärk on täidetud ja uurimisküsimustele on leitud vastused.
Loodusõpperaja külastaja rahulolu hinnang
(2013) Püvi, Leane; Sepp, Kalev (juhendaja); Vellak, Ain (juhendaja); Denks, Tarmo (juhendaja)
Loodusõpperadade külastamine on tänapäeval üha enam kasutatava vaba aja veetmise võimaluse – rekreatsiooni - üks levinumaid valdkondi. Loodusõpperadade rajamise üheks põhiliseks eesmärgiks on tõsta külastajate loodusteadlikkust ja luua matkamisvõimalusi. Loodusõpperaja üldise olemuse määrab maastik. Erinevatel maastikel, rabad, mererannik, ürgorg jne paiknevad rajad peaksid tooma külastajates esile erinevaid emotsioone ning pakkuma silmailu, mille läbi on võimalik saavutada rahulolu. Maastik loob võimalusi inimese vaimse kui ka füüsilise tervise parandamiseks. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada külastajate rahulolu erinevate maastike loodusõpperadadega. Õpperadasid hinnati veel raja ja infotahvlite korrashoiu, informatsiooni kättesaadavuse, asukoha, sobivuse, raja ülesehituse ja prahistatuse, samuti raja erilisuse, väljanägemise, külgetõmbavuse ning looduse mitmekesisuse aspektist. Uurimistööks koostati küsitlusleht, mis koosnes 20-st küsimusest ning hõlmas kolme tüüpi küsimusi (avatud, kinnised, skaaladel põhinevad). Küsimustiku koostamisel lähtuti eelkõige punktidest, mis peaksid väljendama külastaja rahulolu loodusõpperadadega. Küsimustiku koostamisel võeti aluseks Elva puhkepiirkonna külastatavusuuring, Soomaa Rahvuspargi külastajate rahuloluuuring ning matkaradade planeerimise, rajamise ja haldamise juhend. Küsitluslehe kasuks otsustati, kuna lähtuvalt uurimistöö eesmärkidest võimaldas see lühikese aja jooksul andmeid koguda kõige intensiivsemalt. Juhuslikku valikut kasutades moodustati valim, 20-st loodusõpperajast transektil Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse. Andmed koguti 20-ne loodusõpperaja külastamisel ja küsitluslehtede täitmisel kohapeal. Andmete analüüsiks kasutati andmetöötlusprogrammi Microsoft Excel 2010 ja tarkvaraprogrammi R 3.0.0. kirjeldava statistika meetodeid. Kasutati mitteparameetrilist Wilcoxoni testi (The Wilcoxon test). Uurimistöös püstitatud hüpoteesid olid järgnevad: 1. Loodusõpperajad Lõuna-Eestis ja Põhja-Eestis pakuvad külastajatele erinevat rahulolu. 2. Loodusõpperajad soos pakuvad külastajatele erinevat rahulolu võrreldes mineraalpinnasel olevate radadega. Andmeanalüüsist järeldus, et loodusõpperadasid külastatakse eelkõige looduse nautimise ja vaba aja veetmise pärast. Informatsiooni loodusõpperadade kohta otsitakse peamiselt internetist või kuuldakse sõprade/tuttavate käest. Statistiline andmeanalüüs näitas, et olulisi erinevusi külastajate rahulolus nii Lõuna-Eestis ja Põhja-Eesti ning soos ja mineraalpinnasel olevate loodusõpperadade külastamisel ei ole. Ainuke statistiliselt oluline erinevus ilmnes radade korrashoiu hindamisel. Sooradadel ja Põhja-Eestis asuvatel loodusõpperadadel on raja korrashoid parem kui mineraalpinnasel ja Lõuna-Eestis paiknevatel. Külastajate poolt saadud sarnane rahulolu erinevatel maastikutüüpidel paiknevatel loodusõpperadadel võib olla tingitud mitmest faktorist. Esiteks on külastajatel sarnased ootused loodusõpperadadele olenemata asukohast ja tüübist. Teise põhjusena võib välja tuua asjaolu, et paljud loodusõpperajad on välja töötatud ühtsetel alustel lähtudes külastaja vajadustest. Samuti tehakse rajad külastajatele võimalikult atraktiivsed nii soos kui mineraalpinnasel, nii Lõuna-Eestis kui ka Põhja-Eestis, et külastaja rahulolu oleks võimalikult maksimaalne. Külastajatele jäid loodusõpperadadel meelde erinevad objektid, mis pakkusid silmailu või olid erilised. Objektidena loetleti näiteks järvi koos ujumiskohtadega, metsa, laudrada, sildasid, allikaid, kuklaste pesasid jne. Samuti meeldis külastajatele maastike vahelduvus. Paraku märkasid külastajad ka rajal negatiivseid aspekte. Enim toodi välja puudujääke raja korrashoius ja info puudumist. Negatiivseimaks aspektiks rajal olid vandalismijäljed. Probleeme oli ka mõningatel juhtudel korrektse viidastuse ja mitmekülgse informatsiooniga, sest neid soovitati radadele lisada. Käesolev uurimistöö annab hea ülevaate loodusõpperadadest ning aspektidest, millele radade loomisel enim tähelepanu tuleb pöörata, et oleks saavutatud külastajale rahulolu.
Maakasutuse jätkusuutlikkuse analüüs Lahemaa rahvuspargi näitel
(2015) Kaints, Kerstin; Sepp, Kalev (juhendaja)
Käesoleva uurimistöö „Maakasutuse jätkusuutlikkuse analüüs Lahemaa rahvuspargi näitel“ eesmärkideks on anda ülevaade jätkusuutliku maakasutuse põhimõtetest Lahemaa kaitsekorralduskavas nind Vihula ja Kuusalu valdade üldplaneeringutes ja uurida kaitseala elanike meelestatust maakasutuse jätkusuutlikumaks muutmisel. Uurimismeetodiks on ankeet-küsitlus, millega küsitleti 44 maaomanikku Lahemaa rahvuspargi kaitsealadel asuvatest küladest. Uurimusest selgus, et 40% kaitseala elanikest on maakasutuse jätkusuutlikkumaks muutumisest positiivselt meelestatud ning on ka ise juba juba samme jätkusuutlikkuse poole astunud. 60% maaomanikest suhtusid maakasutuse jätkusuutlikusesse passiivselt, mis oli tingitud enamasti inimeste eakusest, otsese vajaduse puudumisest või protsesside majanduslikust kulukusest. Lahemaa kaitsekorralduskavas püütakse maksimaalselt säilitada ajaloolisi pärandmaastikke, kehtestades selle jaoks kõrgema kaitsevööndi astme. Eraldi pööratakse tähelepanu vaid Lahemaale ainuomaste traditsiooniliste pärandkultuurmaastike säilitamisele ja taastamisele. Kuusalu valla üldplaneeringus on välja toodud vajalikkus omada pidevat maakasutuse ülevaadet piirkonnast, et võimalusel korraldada paremat maakasutuse- ja maakorralduspoliitikat, mis omakorda aitaks kaasa endiste põllumajandusmaastikke säilimisele.
Maastikuindikaatorid Eesti keskkonnakorralduses
(Eesti Maaülikool, 2019) Kihu, Eda; Sepp, Kalev (juhendaja)
Kogu maailmas on probleemiks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine. Ei osata piisavalt hinnata looduse mitmekesisust kui ressurssi, mis loob aluse parema elukvaliteedi saavutamisele. Bioloogiline mitmekesisus on väga tihedalt seotud maastikega. Maastikud pakuvad erinevatele liikidele elupaiku ja on inimestele eluruumiks, mistõttu tuleks keskkonnakorralduses rohkem tähelepanu pöörata maastikuindikaatoritele. Tulemuslikuks keskkonnakorralduseks on vaja teada, millised muutused on maastikus toimunud, miks on toimunud ja teha vajalikud otsused õigel ajal. Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida, milliseid maastikuindikaatoreid võiks täiendavalt kasutada Eesti keskkonnakorralduses. Uurimisülesannetena analüüsiti rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu keskkonnakaitse strateegilistest dokumentidest tulenevaid maastikega seotud eesmärke, analüüsiti Eesti keskkonnakaitse strateegilistest dokumentidest tulenevaid maastikega seotud eesmärke ja maastikuindikaatoreid ning analüüsiti Eesti maastikunäitajate nimekirja täiendamise vajadust ja valitud maastikuindikaatorite kättesaadavust andmebaasidest. Töös kasutati selliseid rahvusvahelisi ja Euroopa Liidu keskkonnakaitse strateegilisi dokumente nagu globaalne elurikkuse strateegia aastani 2020, bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, Euroopa Liidu bioloogilise mitmekesisuse strateegia, Euroopa maastikukonventsioon. Sealhulgas võeti aluseks niisugused Eesti keskkonnakaitse strateegilised dokumendid nagu looduskaitse arengukava aastani 2020 ja Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030. Kontentanalüüsi teel selgitati välja, millised on neis dokumentides maastikega seotud eesmärgid ja eesmärkidest tulenevad maastikuindikaatorid. Rahvusvaheliste ja Euroopa Liidu keskkonnakaitse strateegiliste dokumentide eesmärkides tuuakse välja bioloogilise mitmekesisuse kaitse ning pööratakse tähelepanu ökosüsteemi teenuste säilitamisele ja parandamisele. Selleks ühendada roheline infrastruktuur ruumilise planeerimisega. Maastikukonventsioon rõhutab, et oluline on maastike kaitse, korraldus ja planeerimine. Kõik maastikud on olulised ja pööratakse tähelepanu maastikule kui inimese elukeskkonnale ning inimesele kes tunnetab maastikku enda ümber. Eesti keskkonnakorralduses pööratakse tähelepanu looduse ja maastike mitmekesisusele. Maastikunäidikud annavad teavet Eesti maastike üldisest toimivusest. Jälgima peaks linnade laienemist ja valglinnastumist, mis killustab traditsioonilist maastikku. Oluline on rohevõrgustik ja selle sidusus, et säiliksid rohealad linnas ja maal, mis pakuvad puhke ja vaba aja veetmise võimalusi ning aitavad säilitada ja parandada bioloogilist mitmekesisust. Jälgida maastikku kui kvaliteetset elukeskkonda ja millist kasu inimesed maastikust saavad. Võrdselt maastiku füüsiliste näitajatega, on tarvis jälgida, milliseid maastikuväärtusi hindavad kohalikud elanikud ning kuidas inimesed tajuvad maastikku enda ümber. Kõik need näidikud on olulised rohevõrgustiku kujundamisel ja rohealade planeerimisel. Eesti keskkonnakorralduses võiks lisada olemasolevatele maastikuindikaatoritele linnade laienemise, maastiku killustatuse, rohealade ja puhkealade kättesaadavuse, puhkealade funktsionaalsuse ning maastiku evolutsioonilise ja kultuurilise tajumise indikaatorid.
Matsalu rannaniidu pakutavad ökosüsteemi teenused ja nende väärtuse leidmise meetodid
(2012) Jaagus, Triin; Kosk, Aija (juhendaja); Sepp, Kalev (juhendaja)
Avalike hüviste jätkusuutmatu tarbimine on keeruline keskkonnaprobleem, mistõttu kogub ökosüsteemile majandusliku väärtuse omistamine kui lahenduse leidmine järjest suuremat tähtsust. Rahalise väärtuse leidmine töötab selles suunas, et tähtsustada ka ökosüsteemi kaudseid teenuseid ja hoida ära tagantjärgi õppimist. Loodusele majandusliku väärtuse määramine on kompleksne ülesanne, sest kõik kaubad, millele antakse majanduslik väärtus, ei pruugi reaalsel turul müügil olla. Teades teenuse väärtust, saab hinnata ka nende kadumise või kahjustamise kulu, mis omakorda pakub võimaluse seda hüvitada ning piirata loodusressursside kasutamist. Ökosüsteemi teenus on hüvis, mida ökosüsteem kõigile kättesaadavalt ning tasuta pakub. Teenuseid rühmitatakse funktsiooni järgi ning selleks on mitu erinevat lähenemist. Antud töös on võrdlusena toodud MA, De Grooti jt (2002) ning De Groot ja Heina (2007) kategoriseerimised. Põhiline sisu on neil suhteliselt sarnane, jagatakse nelja kategooriasse. Peamine erinevus seisneb MA tugifunktsioonide ja De Groot jt (2002; 2007) elupaigafunktsioonide vahel. Samas reguleerivad funktsioonid on kõigil kolmel lähenemisel ning sama põhimõttega. Väärtuse leidmise meetodid jagatakse iseloomu järgi kolmeks: avaldunud maksevalmidus, ilmutatud maksevalmidus ja väljendatud maksevalmidus. Käesoleva töö käigus leiti ökosüsteemi teenused ja väärtuse leidmiseks sobivad meetodid Matsalu rannaniidule. Reguleerivatest funktsioonidest toodi välja üleujutukontrolli teenus. Antud teenusele leiti sobivaks meetodiks kahjude ärahoidmise meetod, kus hinnatakse teenuse väärtust kasutades kahju ennetamiseks tehtavaid kulutusi. Elupaigafunktsioonidest toodi Matsalu puhul välja elupaik ohustatud liikidele, lindude peatus-, toitumis- ja pesitsuspaik ning elurikkuse säilitamine. Nendele kõigile teenustele peeti sobivaimaks tingliku hindamise meetodit, kus küsitakse tarbijalt palju ta oleks nõus maksma antud teenuse tarbimise eest või mis oleks teenusest loobumise kompensatsiooni summa. Maaliline vaade kui inspiratsiooniallikas, traditsiooniline maastikupilt, teadus ja haridus ning loodusturismi sihtpunkt on kultuurilised funktsioonid, mida pakub Matsalu rannaniit. Nende teenustele väärtuse leidmiseks soovitatakse kasutada reisikulu meetodit. Reisikulu meetodi puhul uuritakse, kui palju on tarbijad nõus maksma sihtkohta jõudmiseks ning selle tulemusel leitakse majanduslik väärtus aja- ja reisikulu summana.
Ökosüsteemiteenuste käsitlus Eesti ruumilise planeerimise dokumentides
(Eesti Maaülikool, 2020) Viira, Kaisa; Sepp, Kalev (juhendaja)
Ruumiline planeerimine on peamine poliitiline vahend, mis ajendab tulevasi muutusi maakasutuses ning sellest tulenevalt muutusi ka ökosüsteemiteenuste kvaliteedis, hulgas ja ruumilises jaotuses. Vaatamata ökosüsteemiteenuseid käsitlevate teadusuuringute kasvavale hulgale ning kontseptsiooni laiemale kasutusele eri valdkondade poliitikates, ei ole sellega kaasnenud märkimisväärset edu ökosüsteemiteenuste integreerimisel ruumilisse planeerimisse. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on määratleda ruumilise planeerimise jaoks kõige olulisemad ökosüsteemiteenused ning analüüsida nende teenuste käsitlust Eesti ruumilise planeerimise dokumentides. Töös analüüsitakse teaduskirjanduses leiduvat materjali ökosüsteemiteenuste käsitluste kohta ruumilise planeerimise dokumentides. Sellele järgnevalt analüüsitakse leitud prioriteetsete ökosüsteemiteenuste käsitlust Eesti maakonnaplaneeringute ja üldplaneeringute seletuskirjades ning nende keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruannetes. Töö meetodina kasutatakse kvantitatiivset ja kvalitatiivset kontentanalüüsi. Analüüsist selgub, et Eesti planeeringudokumentides on ökosüsteemiteenuseid käsitletud väga erinevalt. Seda võib põhjustada nii dokumentide erinev koostamise aeg kui nende koostajate erinevad teadmised. Reeglina on ökosüsteemiteenuseid rohkem käsitletud maakonnaplaneeringute dokumentides. Kuigi kirjanduses soovitatakse ökosüsteemiteenuste edukamaks integreerimiseks kasutada KSHd, on Eesti planeeringudokumentide KSH aruannetes ökosüsteemiteenuste käsitlus pigem kesine. Analüüsitud planeeringudokumentides enim käsitletud ökosüsteemiteenused on rekreatsioon ja (öko)turism, elupaikade pakkumine ja joogi- ning tarbevee pakkumine. Eesti ruumilise planeerimise dokumentides tuleks edaspidi tõhustada ökosüsteemiteenuste käsitlemist nii üldplaneeringutes kui KSHdes.

Sirvi Autor "Sepp, Kalev (juhendaja)" järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud