Sirvi Autor "Semm, Maaria (juhendaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 10 10
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Eesti Põllumajandus Akadeemia (EPA) dendropargi hoogtöödest Tähtvere dendropargi hoolduskavani(Eesti Maaülikool, 2021) Tael, Anna-Maria; Semm, Maaria (juhendaja)Suurenenud globaalse linnastumise tagajärjel on muutunud rohelise infrastruktuuri tähtsus. Linnapargid ja rohealad suurendavad nii linnakeskkonna kvaliteeti kui tagavad ka inimeste tervise ja heaolu. Tähtvere dendropark on Tartu linna suurim roheala ning on oluline osa linna rohevõrgustikust. Dendropark on oluline vabaõhuspordikeskus, kus peamisteks sporditegevusteks on murdmaasuusatamine, jooksmine ja kettagolf. Viimastel aastatel tehtud inventuurid näitavad pargi kõrget bioloogilist mitmekesisust, mille säilitamine on oluline. Uurimistöö eesmärgiks on analüüsida Tähtvere dendropargi ajaloolist ja tänapäevast hooldust ning välja pakkuda lahendusi, mis toetaksid pargi väärtusi ja funktsioone. Uurimistöö tugineb kvalitatiivsele uurimismeetodile. Empiiriline materjal koguti nii teemaga seotud dokumentidest kui ka intervjuudest. Tulemustest selgus, et hooldustööd on suuresti sõltunud konkreetse ajahetke väärtustest – ajaloos hooldati regulaarsemalt pargi teaduslikku osa ja tänapäeval hooldatakse avatud alasid ja puhkeradasid. Linna rohealade hooldamisel on oluline tagada inimese ja looduse koostoimimise võimalused. Selleks, et rakendada jätkusuutlikke hooldusviise ja pakkuda uudseid lahendusi, tuleb mõista ka ajaloolisi väärtusi ja kunagist hooldust. Uudsete lahenduste pakkumisel lähtuti Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) linnaparkide arendamise põhimõtetest. Uurimistöö tulemused saavad olla sisendiks koostatavale Tähtvere dendropargi hoolduskavale.Kirje Järvede maastikupõhine kaitsekorraldus Eestis(2014) Sarapuu, Marian; Semm, Maaria (juhendaja)Käesoleva bakalaureusetöö „Järvede maastikupõhine kaitsekorraldus Eestis“ eesmärgiks on anda ülevaade järvede maastikupõhisest kaitsekorraldusest maastikukaitsealade kaitsekorralduskavades ja maastikuhoolduskavades. Eesmärgi saavutamiseks lähtuti järgnevatest uurimisküsimustest: Millised on järvede ja nende lähiümbruse mõjutegurid ja hooldusmeetmed Eestis? Milline on seos järvede puhke-eelduste ja limnoloogilise tüpoloogia vahel? Kui suur osa järvedest on väärtustatud maastikupõhiselt? Milliste maastikuliste väärtuste eesmärgiks on seatud järved? Millised meetmed on kavandatud järvede kaitseks ja hoolduseks? Millises ulatuses on kavandatud meetmed suunatud veekogu ökoloogilise seisundi parandamisele ja puhkevõimaluste suurendamisele? Bakalaureusetöö praktiline osa analüüsib 19 maastikuhoiukava Eestis. Valimisse võeti 15 maastikukaitsealade kaitsekorralduskava ning 5 maastikuhoolduskava. Kavasid uurides käsitleti järvesid maastikupõhiselt, st tekstidest ja tabelitest otsiti välja ainult need kaitse-eesmärgid, ohutegurid ja meetmed, mis olid suunatud järvede maastikuliste väärtustele. Andmed koondati ülevaatetabelisse, mille alusel toimus erinevate maastikuliste väärtuste hindamine ja hooldusmeetmete analüüs. Ülevaatetabelis oli võimalik olemuselt sarnaseid hooldusmeetmeid jaotada tüüpideks (nt võsaraie, vaadete avamine, hooldustöö), mis lihtsustas leida suhet järvede kaitseväärtuste ja hooldusmeetmete vahel. Järved võivad olla väärtustatud maastiku osana, maastikuelemendina või maastikulise väärtusena. Väärtustatud võivad olla ka vaated järvele, järvega seotud legendid ja kultuuripärand või puhkevõimalused, mida järved pakuvad. Käesolevatest tulemustest lähtuvalt moodustasid maastikukaitsealade kaitsekorralduskavades ainult maastikupõhise kaitsekorralduse 4 % järvedest. Enamik järvesid on hoopis käsitletavad kaitsekorralduskavades nii maastikulise kui ka ökoloogilise väärtusega. Tüüpilisemad hooldusmeetmed maastikus on vaadete avamine järvele, avamaastiku säilitamine, kaldataimestiku hooldamine, puhkekohtade korrastamine. Maastikuhoiukavades on enam kasutatavamad käsitlused vaadete avamisel, mis tähendab tavaliselt puittaimestiku eemaldamist või raiet järve kaldal, ümbritsevas maastikus või teede ääres. Puhkeväärtustele suunatud meetmed moodustavad kõigist analüüsitud kaitsekorralduslikest meetmetest suurima osa, millest suurima tüübirühma moodustavad puhkerajatiste ja -kohtade hooldamine. Ökoloogilise seisundile suunatud meetmeid on kõigi analüüsitud kaitsekorralduslike meetmete hulgas vähe ja pigem on need kaudse mõjuga. Järve ökoloogiline seisund paraneb kõige enam läbi teavitustöö. Järved võivad olla väärtustatud maastiku osana, maastikuelemendina või maastikulise väärtusena. Väärtustatud võivad olla ka vaated järvele, järvega seotud legendid ja kultuuripärand või puhkevõimalused, mida järved pakuvad. Käesolevatest tulemustest lähtuvalt moodustasid maastikukaitsealade kaitsekorralduskavades ainult maastikupõhise kaitsekorralduse 4 % järvedest. Enamik järvesid on hoopis käsitletavad kaitsekorralduskavades nii maastikulise kui ka ökoloogilise väärtusega.Kirje Karjatamise traditsioonid Otepää looduspargis 20. sajandi alguses(Eesti Maaülikool, 2020) Kuusk, Sandra; Semm, Maaria (juhendaja)Topograafilistelt kaartidelt saab informatsiooni ajaloolise maakatte kohta, kuid kaardid ei näita enamasti, kuidas maad kasutatakse. Käesolevas uurimustöös kasutatakse 1939. aastal põllumajandusloendusel koostatud talundilehti analüüsimiseks tolle aegset maakasutust. Sarnane varasem uuring on koostatud 2019. aastal Lahemaa rahvuspargi kohta. Töö eesmärgiks on püstitatud analüüsida heina- ja karjamaade kasutust, loomkoormuse ja - ühikute olemust ning puudega kaetud rohumaade kasutust. Töös kasutatud andmed põhinevad peamiselt 1939. aasta talundilehtedelt saadud informatsiooniga. Nende kinnituseks on töö teoreetilises osas toodud ülevaade 20. sajandi alguses põllumajanduses toimunud tavadest. Andmed koguti Rahvusarhiivist Tallinnas ning analüüsiti programmis MS Excel. Töö teoreetiline sisu on enamasti kirjutatud Eteadusraamatukogu ETERA raamatukogu kaasabil. Analüüsitud heina- ja karjamaade suhe Otepää looduspargis 20. sajandi alguses näitas, et keskmiselt oli taludes ühe hektari karjamaa kohta 0,7 hektarit heinamaad talvesööda varumiseks loomadele. Sarnase sisuga Lahemaa rahvuspargis koostatud uurimusele oli talundite heina- ja karjamaa suhe 1,5. Osa rohumaast oli Otepääl kaetud puistuga, mille osakaal oli talundites keskmiselt 28,3%. Lahemaa uuringute kohaselt oli selleks rannaaladel 27,2% ja sisemaadel 16,8%, mis on mõnevõrra väiksem Otepää uuringust. Loomühikuid Otepääl oli 11,2, millest tulenes karjatamiskoormuseks 1,3 LÜ/ha. Lahemaa karjatamiskoormus oli 0,97 LÜ/ha. Otepääl oli karjatamine peamiseks sissetulekuallikaks, mistõttu on loomkoormus rohumaadel suurem. Jätkuuringu võimalused käesoleva töö suhtes oleks rohkem süveneda talundite maakasutusse ka teistel maa-aladel (metsamaad, õuealad, põllumaad). Otepää looduspargi peamise kaitseeesmärgina on püstitatud iseloomulike loodus- ja pärandmaastike kaitse. Siinkohal saab süveneda regulatsioonidesse ning otsida võimalusi, kuidas ühildada tänapäevane karjatamine ning 20. sajandi traditsiooniline karjatamine.Kirje Karula rahvuspargi maastiku muutused viimasel sajal aastal(2016) Ansper, Ave; Semm, Maaria (juhendaja)Maastikud meie ümber on pidevas muutumises ja tänapäevane maastik on minevikus toimunud protsesside tulemus. Ajalooliste kaartide võrdlemine annab võimaluse analüüsida maastike muutumist ajas ning saada vajalikku informatsiooni traditsiooniliste ja pärandmaastike kaitse ja tegevuste planeerimiseks. Käesoleva bakalaureusetöö uurimisülesanneteks on kirjeldada Karula rahvuspargi ala maakasutust viimase saja aasta jooksul (1913-2010) ning seda mõjutanud tegureid. Selgitada Karula rahvuspargi maakattetüüpide pindala ja osakaalu muutuseid perioodil 1913-2010 ning selgitada olulisemate maakattetüüpide üleminekud ja püsivus. Bakalaureusetöö uurimismeetodiks oli kaardianalüüs (7 eri kaardi põhjal) GIS-programmis ja andmeid töödeldi statistiliselt tabelarvutusprogrammis. Uurimisülesannete lahendamisel lähtuti Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi ajaloolise maakasutuse uuringus kasutatud metoodikast ning algandmetena kasutati Keskonnainvesteeringute Keskuse (KIK) projekti käigus loodud andmestikku. Tulemustest selgus, et viimase saja aasta jooksul on Karula rahvuspargi maastike avatus vähenenud kuni kolm korda ‒ põllu- ja rohumaade arvelt. Maastike avatust on vähendanud metsasuse suurenemine II maailmasõja ajal ja järgselt. Olulist rolli mängib ka Karula reljeefne maastik, mis on muutnud maaharimise keerulisemaks. Põlised põllud on püsima jäänud endistele talumaastikele, kuhu on koondunud ka tänapäevane asustus. Karula maastike säilimisel on oluline koht põllumajanduslikul eluviisil ja selle jätkumisel, et tagada Karula maastike traditsioonilisus. Koostatud andmebaas ja koostatav pärandmaastike tsoneering võimaldavad paremini määrata pärandmaastike asukohta, hinnata looduskaitse- ja kultuuriväärtuste paiknemist ning tõhustada kaitseala kaitsekorraldust.Kirje Kliimamuutustega kohanemine põllumajanduses: käsitlus poliitikadokumentides ja huvigruppide taju Läänemaa juhtumiuuringus(Eesti Maaülikool, 2021) Jürioja, Laura; Suškevičs, Monika (juhendaja); Semm, Maaria (juhendaja)Põllumajandus on üks peamistest majandussektoritest, kus kliimamuutustel võivad olla väga suured tagajärjed, mõjutades nii saagikust ja ka tootlikkust, kuna põllumajanduslikud tegevused tagavad toidu tagavara ja samas on ka oluliseks sissetuleku allikaks kohalikele ettevõtetele. Talunikud seisavad silmitsi põllumajandussüsteemide kohandamisega, et oleks rohkem vastupidavust seista silmitsi suurenevate muutustega ilmastikus (s.t. kliimamuutustega kohanemine) ja et vähendada kasvuhoonegaaside toomist (s.t. kliimamuutuste leevendamine). Käesolev töö on osa SALBES projektist ning uurimistöö eesmärgiks on anda ülevaade kliimamuutustega kohanemise käsitlusest Eesti ja Läänemaa põllumajanduse kontekstis ning kliimamuutuste tajumisest Läänemaa põllumajandussektori asjaliste hulgas. Andmestiku põhiosa moodustavad kolm riikliku tasandi, kaheksa valdkondliku tasandi, viis piirkondliku ja neli kohaliku tasandi dokumenti. Lisaks kasutatakse andmetena kahtteist avatud küsimustega intervjuu teksti. Poliitikadokumente ja intervjuusid analüüsiti kvalitatiivse ja kvantitatiivse kontentanalüüsi meetodite abil. Kliimamuutuse seost põllumajandusega käsitleti peamiselt riikliku ja üksikutes valdkondliku tasandi dokumentides. Piirkondliku ja kohaliku tasandi dokumentides eelnimetatud seos puudus. Analüüsitud dokumentidest ilmnes, et kliimamuutus on nii põllumajanduse mõjutaja kui ka vastupidi. Intervjuude analüüsi tulemusena selgus, et enamik asjaosalistest tajub kliimamuutuse toimumist ning on juba omal jõul võtnud kasutusele ka kohanemismeetmeid.Kirje Mooste mõisaansambli tulemuslikkuse hindamine(Eesti Maaülikool, 2022) Lillo, Janely; Semm, Maaria (juhendaja)Kaitsealade kaitsetõhususe hindamise eesmärgiks on muuta kaitseala efektiivsemaks. Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) peab oluliseks mõõta kaitsekorralduse tõhusust kogu kaitseala haldamissüsteemis järgmiste elementide lõikes: kontekst, planeerimine, sisend, protsess, väljund ja tulemused. Väljundi hindamise käigus selgitatakse välja tegevuste teostatus ja tulemuste saavutatus (tulemuslikkus). Eestis annab üldised põhimõtted tulemuslikkuse hindamise läbiviimiseks Keskkonnaministri määrus nr 60 “Kaitsekorralduskava koostamise ja kinnitamise kord ning kaitsekorralduskava kinnitaja määramine“. Teadaolevalt ei ole Eestis hinnatud maastikuhoolduskavade tulemuslikkust, kuigi esimestest maastikuhoolduskavade koostamisest on möödas peaaegu 20 aastat. Töö eesmärgiks on hinnata maastikuhoolduskava tulemuslikkust Mooste mõisapargi näitel. Metoodiliseks aluseks on võetud Otepää looduspargi kaitsekorralduskava 2010-2012 tulemuslikkuse analüüsi aruanne ja EOH (Enhancing our Heritage) metoodikat, mis põhineb IUCN kaitsealade komisjoni poolt välja töötatud kaitsetõhususe hindamise raamistikul. Kahe erineva metoodilise lähenemise võrdlemise ja kohandamise tulemusena saadi metoodika, mida oleks sobivam kasutada maastikuhoolduskavade hindamise kontekstis. Mooste mõisaansambli hoolduskava tulemuslikkuse hindamise käigus selgus, et kohandatud metoodika abil oli võimalik hinnata tegevuste teostatust, kuid tulemuslikkusele ei olnud võimalik hinnangut anda, sest planeeritud tegevuste kohta ei olnud määratud indikaatoreid ja mõõdetavaid eesmärke. Hoolduskava tegevuste teostatuse määr oli 50% ehk keskmine, mis on ootuspärane. Järgnevate hoolduskavade koostamisel tuleks aktiivsemalt kaasata huvigruppe, teha täiendusi kava struktuuris, võimalusel määrata tegevuste kohta indikaatorid ja mõõdetavad eesmärgid ning tulemuslikkuse hindamine hooldusperioodi lõpus sisse kirjutada hoolduskavasse.Kirje Puisrohumaade liigirikkust mõjutavad tegurid Euroopa hemiboreaalses ja boreaalses vööndis(Eesti Maaülikool, 2025) Olesk, Elisabeth; Semm, Maaria (juhendaja); Keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetoolPoollooduslikud elupaigad on väga kõrge liigirikkusega evolutsiooniliste ja ajalooliste põhjuste tõttu. Kuna puisrohumaad on ohustatud kooslused, on oluline teada nende liigirikkust mõjutavaid tegureid. Bakalaureusetöö eesmärgiks on analüüsida puisrohumaade liigirikkust mõjutavaid tegureid. Töö koostamiseks otsiti andmeid teadusartiklitest, kasutades otsingumootorit Web of Science. Märksõnadena kasutati „past land use“, „historical land use“, „previous land use“, „land use history“, „ancient“, „old trees“, „wooded grassland“, „wooded pasture“, „wooded meadow“, „diversity“ ja „biodiversity“. Otsingut täpsustati ka piirkonnaga, valides välja artiklid, mis käsitlesid Eesti, Soome, Norra, Rootsi, Läti ja Leedu piirkonda. Kitsendatud regiooniga tuli otsingutulemuseks 43 artiklit. Tulemustest valiti välja sobivad teemakohased artiklid, valituks osutus 20 artiklit. Töö tulemusena selgus, et kõige rohkem uuritud teguriteks olid puude tihedus, karjatamine ja majandamise lakkamine. Selgelt positiivset mõju puisrohumaade liigirikkusele avaldasid karjatamine, niitmine ja ajaloolise majandamise järjepidevus. Negatiivset mõju puisrohumaade liigirikkusele avaldasid majandamise lakkamine ja puude tihedus. Ajaloolise maakasutuse ulatuse mõju kohta ei saa uuritud andmete põhjal üldistusi teha.Kirje Ühiselt kasutatavate linnaaedade mõju Tartu linnakeskkonnale ja kogukondadele(Eesti Maaülikool, 2022) Murumets, Karmen; Semm, Maaria (juhendaja)Kiire rahvastikukasvu ja kliimamuutustega kohanevas linnastuvas maailmas on linnaaiandus järjest aktuaalsemaks muutumas nii Eestis kui mujal. Linnaaiandus ei ole potentsiaalne lahendus mitte ainult toiduturvalisuse tagamisel. Linnaaiandusel on suur mõju linnakeskkonnale ja sealsele elustikule, inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele ning kogukondadele üldisemalt. Varasemad linnaaiandust puudutavad tööd pole uurinud mõju Tartu linnakeskkonnale ja kogukondadele. Uurimistöö fookus on uurida linnaaianduse mõjusid kogukondadele Tartus lähemalt. Sellest tulenevalt on uurimiseesmärgiks teada saada, kuidas linnaaias tegutsejad tajuvad oma tegevuse mõju Tartu, kui rohelise mõtteviisiga linna arengule ja kogukonnasidemete tugevdamisele. Töö eesmärgi täitmiseks, uurimisküsimustele vastuste leidmiseks ning hüpoteeside kinnitamiseks kasutati veebiküsitlust. Valimisse kuulusid 16 ühiselt kasutatavat linnaaeda, mille hulgast valiti sihtgruppi organiseerunud aktiivselt tegutsevad kaasaegsed kuus ühisaeda. Saadi teada, et linnaaias tegutsejad hindavad oma tegevuse mõju linnakeskkonna arengule ja kogukonnasidemete tugevdamisele keskmiseks kuni isegi nõrgemapoolseks. Linnaaia kasutajate jaoks on primaarsed ühisaedadest saadavad isiklikud hüved ning eestvedajate puhul olid kogukondlikud hüved tähtsamad isiklikest. Linnaaiandusega tegelemisel tekkinud probleemide puhul mainiti enim erinevat arusaama esteetikast, kutsumata külaliste eemal hoidmist, vargust ja probleeme parkimise ja kastmisveega. Linnaaia kasutajad hindasid linnaaianduse mõju linnakeskkonnale keskmiseks. Linnaaia kasutajad hindasid mõju linnakeskkonnale olulisemaks kui eestvedajad. Linnaaianduse mõju kogukonna omavahelise sotsiaalse suhtluse tugevdamisele hindavad kasutajad ja eestvedajad sarnaselt keskmiseks kuni oluliseks. Edasised uuringud linnaaianduse mõjust kogukondadele ja linnakeskkonnale on vajalikud. Antud uurimistöö käigus ei kogutud piisavalt palju andmeid avalike kogukonnaaedade kasutajate kohta ning andmestik ei anna tegelikust olukorrast täielikku pilti.Kirje Valitud väikesaarte pärandkultuur(Eesti Maaülikool, 2023) Kikkas, Kertu; Semm, Maaria (juhendaja)Kultuuripärandi üheks avaldusvormiks on pärandkultuur, mille all mõistetakse ainelisi jälgi eelmistest põlvkondadest maastikul. Eesti rannikumeri on väikesaarte arvukuse poolest väga rohke. Ainelist pärandkultuuri on Eestis kaardistatud umbes 20 aastat, kuid väikesaartel on pärandkultuuri inventeeritud ja uuritud vähem. Töö eesmärgiks on välja selgitada valitud väikesaartel esinev pärandkultuur ja piirkondlikud erisused. Uurimuse aluseks on 2022. aastal koostatud “Väikesaarte loodus- ja pärandkultuuri väärtuste andmebaas“. Eesmärgi saavutamiseks kasutatakse pärandkultuuri inventeerimise metoodikat, mis aitab kogutud andmed süstematiseerida. Analüüsis uuritakse tüübirühmade ja objektitüüpide osakaalu, objektide piirkondlikke paiknemisi ja teostatakse võrdlus Eesti pärandkultuuri andmebaasiga. Tulemustes selgub, et kõige suurema osakaalu moodustab väikesaartel tüübirühm „Traditsioonilist talumajapidamist kajastavad objektid“ (35%). Tüübirühmades sagedamini esinenud objektitüübid on: „Heinaküünid, kuhjalavad“; „Põlised talukohad“; „Okupatsiooniajaobjektid“; „Sõjalised objektid I ja II Maailmasõjast, Vabadussõjast“; „Vanad meremärgid“; „Lautrid ehk valgmad“; „Vanad kohanimed“; „Kõrtsid“; „Põlised metsateed, jalgrajad, hobuseteed“; „Vanemate metsakorralduste jäljed“; „Muinasaegsed (võimalike) rituaalidega seotud paigad“. Piirkondlike erisustena joonistus välja, et Põhja-Eesti suurematel väikesaartel esineb sagedamini militaarseid objekte ja Lääne-Eesti väiksematel laidudel leidub rohkem kõrtside ja heinaküünide asukohti. Võrdlus Eesti pärandkultuuri andmebaasiga tõi välja, et kogu Eestis on vanu meremärke (33 obj) ja paadikuure (15 obj) väga vähe inventeeritud. Edasiste tegevustena tuleks merendusega seotud objektide kaardistamisele suuremat tähelepanu pöörata. Andmete süstematiseerimine tõi välja, et merenduse ja kalandusega seotud objektide süstematiseerimine on liiga üldine, mistõttu võib vajada pärandkultuuri inventeerimise metoodika täiendusi.Kirje Vooremaa maastikukaitseala maastiku muutused ja vooremaalaste hinnang toimunud muutustele ning võimalikele tulevikustsenaariumidele(Eesti Maaülikool, 2023) Kuuse, Anette; Semm, Maaria (juhendaja)Maastik on inimesi ümbritsev keskkonna osa ning kombinatsioon looduslikest ja inimtekkelistest aspektidest. Maakasutuse muutuseid seostatakse tihti piirkondade identiteedi ja elurikkuse kadumisega, kuid muutustel ei pruugi alati olla negatiivne mõju. Läbi inimtegevuse, näiteks pool-looduslike rohumaade taastamise, on võimalik kaasa aidata elupaikade säilimisele. Maakatte muutuste uurimine võimaldab saada infot maastike hetkeolukorra kohta, taastada mineviku olukorda ja ennustada tuleviku muutusi. Kohalike elanike kaasamise kaudu saab toimunud muutusi analüüsida, maastikke ja inimesi lähendada ning motiveerida neid maastike eest hoolt kandma. Käesoleva magistritöö eesmärgiks on kirjeldada Vooremaa maastikukaitseala maastikumuutuseid viimase 120 aasta jooksul ning analüüsida toimunud ja tulevikus toimuvaid muutusi vooremaalaste hinnangute ja võimalike tulevikustsenaariumite abil. Magistritöö uurimismeetodiks on kaartidelt digitaliseeritud maakatteandmete analüüs ja intervjuud. Uurimustöö algandmetena on kasutatud KIK projekti „Vooremaa maastikukaitseala maakasutuse andmebaasi koostamine ja ajaloolise maakasutuse analüüs ja tsoneering“ käigus loodud arvandmetel põhinevat maakatte muutuste andmebaasi. Maakatte- ja maastikumuutuste tõlgendamiseks viidi vooremaalastega läbi poolstruktureeritud intervjuud. Tulemustest selgus, et Vooremaa maastikukaitseala maastik on kõige avatum olnud 20. sajandi alguses. Ajalooliselt säilinud põldude osakaal Vooremaa maastikukaitsealal on märkimisväärselt suur, iseloomustades hästi traditsioonilise maakasutuse püsivust. Kõige suuremad muutused maakasutuses on toimunud järveäärsetel ja madalamatel kuivendatud aladel, näidates seost maaparandustegevuse ja maakatte muutuste vahel. Intervjuudest selgus, et vooremaalased tajuvad maastikumuutusi sarnaselt ajaloolistelt kaartidelt saadud rekonstruktsioonile. Peamised erinevused olid tingitud maakasutuse muutustest kõrvalisemates piirkondades, mis on inimestele raskemini tajutavad. Intervjuude tulemusena selgus, et eelistatakse maastiku, mis on avatud, looduslik ja vähese inimmõjuga ning kus on märke kunagisest traditsioonilisest põllumajandusest. Maastiku ohustavateks probleemideks hinnatakse voortevaheliste järvede kinnikasvamist ja järveäärsete alade võsastumist. Kõige tõenäolisemaks tulevikustsenaariumiks peetakse kestliku biomajanduse stsenaariumi, mis on uuringu tulemusel ühtlasi ka kõige tõenäolisem stsenaarium Eesti kontekstis. Koostatud magistritöö tulemusi saab kasutada kaitseala edasise kaitsekorralduse tõhustamisel ja uue kaitsekorralduskava loomisel.