Andmebaasi logo

Sirvi Autor "Sarv, Viive" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 13 13
  • Pisipilt
    Kirje
    Antioxidants Characterization of the Fruit, Juice, and Pomace of Sweet Rowanberry (Sorbus aucuparia L.) Cultivated in Estonia
    (MDPI, 2021) Sarv, Viive; Venskutonis, Petras Rimantas; Rätsep, Reelika; Aluvee, Alar; Kazernavičiūtė, Rita; Bhat, Rajeev; Polli Horticultural Research Centre, Institute of Agricultural and Environmental Sciences. Estonian University of Life Sciences; ERA Chair for Food (By-) Products Valorisation Technologies (VALORTECH). Estonian University of Life Sciences
    This study aimed to identify promising candidates of rowanberry cultivars for a wider cultivation and utilization. Antioxidant properties and phenolic content were evaluated for fruit, juice, and pomace samples of 16 different sweet rowanberry cultivars (cvs) and wild rowanberry (S. aucuparia L.), while the antioxidant potential was assessed using three different methods, based on the capacity to scavenge ABTS + and DPPH and measure the oxygen radical absorbance capacity (ORAC). In general, the radical scavenging capacity was higher for hybrid cultivars, e.g., for cvs Likernaja, Burka, Granatnaja, and Rubinovaja in all assays. The highest value in the ABTS + assay was determined for the fruit sample Likernaja, and in DPPH assay in the pomace sample of cv. Likernaja, at 527.55 and 1068.28 M TE/g dw, respectively. The highest ORAC value was found in the fruit sample of Burka (456.53 M TE/g dw). Among the Nevezhino rowans, the highest radical scavenging values of all fractions were determined in cv. Solnechnaja. Regarding the total phenolic content (TPC), higher values were obtained in the whole fruits than in separated fractions, juice, and pomace. The tested hybrids had higher TPC values, either in fruit and pomace or in juice extracts, than those in the other analyzed S. aucuparia L. cultivars. While the fruit and juice samples showed higher anthocyanin (ACY) values, the pomace samples had higher hydroxycinnamic acid (HCA) contents on average. The results revealed that the different fractions of selected rowanberry cultivars can be a promising source of antioxidants and polyphenols for further potential applications. It is envisaged that the results of this study will serve in valorizing sweet rowanberry cultivars as value-added functional ingredients for food and non-food applications.
  • Pisipilt
    Kirje
    Meat extenders from different sources as protein-rich alternatives to improve the technological properties and functional quality of meat products
    (Elsevier, 2023) Rocchetti, Gabriele; Ferronato, Giulia; Sarv, Viive; Kerner, Kristi; Venskutonis, Petras R; Lucini, Luigi
    In the last years, animal proteins from meat and meat-derived products have represented one of the main concerns to achieve a sustainable food production. Within this perspective, the partial replacement of meat with nonmeat substances having a high- protein content, offers interesting opportunities to reformulate more sustainable meat products characterized also by potential health-promoting properties. Therefore, starting from these background conditions, this short review critically summarizes recent findings on extenders from different origins, namely pulses, plant-based ingredients, plant by-products, and unconventional sources, as valuable possibility to improve the technological profile and functional quality of meat, together with providing a focus on their ability to affect the sustainability of meat products.
  • Pisipilt
    Kirje
    The Sorbus spp.—underutilised plants for foods and nutraceuticals: review on polyphenolic phytochemicals and antioxidant potential
    (MDPI, 2020) Sarv, Viive; Venskutonis, Petras Rimantas; Bhat, Rajeev; ERA Chair for Food (By-) Products Valorisation Technologies of Estonian University of Life Sciences -VALORTECH. Estonian University of Life Sciences; Institute of Agricultural and Environmental Sciences. Polli Horticultural Research Centre
    The Sorbus spp. are valuable plants, which have been used for ornamental purposes, in traditional medicines and less seldom in foods. Recent studies have revealed di erent anatomical parts of the Sorbus spp. to contain valuable phytochemicals demonstrating various bioactivities. However, in terms of applications in the products intended for human consumption, Sorbus still remains as an underutilised genus. The increasing number of studies on phytochemicals, antioxidant potential and other bioactivities of Sorbus extracts has revealed the prospects of expanding its use in natural medicines, cosmetics and as innovative food ingredients, which might find wider applications in functional foods and/or nutraceuticals. Ca eoylquinic acids, flavonoids and proanthocyanidins have been reported in various Sorbus spp. as the most abundant polyphenolic antioxidants. The preparations of various plant anatomical parts have been used in ethnopharmacology as natural remedy for treating bacterial, viral, inflammatory diseases including tumors. Sorbus spp. plant parts have also been tested for management of diabetes, neurological, and cardiovascular disorders. The present review is focused on Sorbus plants (in total 27 Sorbus spp.), their composition and properties in terms of developing promising ingredients for foods, nutraceutical, cosmeceutical and other applications. It is expected that this review will assist in designing further studies of rowans and other Sorbus spp. in order to expand their uses for various human applications.
  • Pisipilt
    Kirje
    Taimsete valkude eraldamine, kontsentreerimine ja omaduste iseloomustamine
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2022) Laurson, Peeter; Kaldmäe, Hedi; Sarv, Viive
    Valgud ehk proteiinid on kõrgmolekulaarsed orgaanilised ained, mille molekul koosneb paljudest peptiidsidemetega pikkadeks ahelateks seotud aminohapetest. Elusaine ehituses asuvad valgud kesksel kohal, olles organismis kudede kasvuks ja säilitamiseks vajalikuks lämmastiku ja asendamatute aminohapete allikas. Taimedes toimub valgusüntees keskkonnas leiduva CO 2, H 2 O ja NH 3 või NO3- arvel, kuid loomorganismid sarnaselt valke sünteesida ei suuda ja seetõttu on nad taimedest otseselt või kaudselt sõltuvad. Inimesel kulub väiksem osa toiduvalgust energeetiliseks otstarbeks, suurem osa aga lagundatakse organismis uuesti aminohapeteks ja kasutatakse inimorganismile vajalike valkude sünteesiks või resünteesiks.1 2 Vastavalt sellele, kas organism suudab vastavat aminohapet ise sünteesida või mitte sünteesida, jaotatakse aminohapped asendatavateks, poolasendatavateks ja asendamatuteks. Aminohappeid, mida organism ise ei sünteesi, nimetatakse asendamatuteks aminohapeteks ja nende omastamine toidust on möödapääsmatult vajalik. Asendamatuteks aminohapeteks on: Valiin, Leutsiin, Isoleutsiin, Treoniin, Metioniin, Fenüülalaniin, Trüptofaan ja Lüsiin. Aminohappeid Arginiin, Histidiin, Tsüstiin, Tsüsteiin ja Türosiin on organism võimeline mingil määral ise sünteesima ning seetõttu peetakse neid poolasendamatuteks aminohapeteks. Aminohaped Alaniin, Aspartaat, Glutamaat, Glütsiin, Proliin, Hüdroksüproliin ja Seriin on jaotatud asendatavate aminohapete hulka, sest tervele organismile on nende täielik sünteesimise võime tavapärases füsioloogilises olukorras iseloomulik.2 Erinevates toitudes varieeruvad nii valgu sisaldus kui ka valkude aminohappeline koostis. 1,3–5 Loomne toit on kõrge valgusisaldusega ning samuti on loomne toit rohke asendamatute aminohapete allikas (Joonis 1).4 Taimses toidu hulgas on suurema valgu sisaldusega liblikõieliste taimede viljad (oad, läätsed, herned) millega võrreldes teraviljade (riis, kaer) valgusisaldus jääb oluliselt madalamaks. Lühiajaliste lämmastiku tasakaalu uuringute põhjal on kindlaks tehtud, et minimaalse kehalise aktiivsusega terve täiskasvanud inimese soovitatav valgukogus päevas võiks olla 0,8 g valku kg kehamassi kohta päevas. Mõõduka ja intensiivse füüsilise aktiivsusega inimestele soovitatavaks valgu koguseks toiduga peetakse vastavalt 1,3 ja 1,6 g valku kehakaalu kilogrammi kohta päevas. 6 Maailma rahvastiku kasv ja muutuv sotsiaaldemograafia avaldab maailma toiduressurssidele suuremat survet mitte ainult toodetava toidu koguse suurendamise, vaid ka erinevat tüüpi toidu valigu osas. Eeldatakse, et suurenenud nõudlus loomsete valkude järele avaldab negatiivset keskkonnamõju, tekitades üha suuremaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid ning nõudes rohkem vett ja rohkem maad. Olukorraga toime tulemine nõuab olemasolevate valguallikate säästvama tootmise arendamist ja alternatiivsete valguallikate leidmist ning kasutusele võttu otseseks inimtoiduks. Alternatiivsete valguallikate saamise tehnoloogiate väljaarendamisel tuleb samuti suurt tähelepanu pöörata negatiivsete keskkonnamõjude ärahoidmisele. 7 Taimsete valkude tootmise arendamine ja tootmine toidusektori jaoks on olnud viimasel aastakümnel üheks oluliseks poliitiliste arutelude teemaks ELi tasandil. Inimeste poolt tarbitavate taimsete valkude kogused on järjest kasvamas. Liha- ja piimaasendajate turu aastased kasvumäärad on kaugelt üle 10 %. Vajadus taimsete valkude tootmise arendamiseks on suur. Euroopa Parlament võttis 2018. aasta aprillis vastu raporti, milles seatakse eesmärgiks strateegia arendamist Euroopa valgurikaste kultuuride edendamise strateegia arendamine.8 Käesolevas raamatus vahendame Eesti Maaülikooli poolt MTÜ Taimsete Valkude Innovatsiooniklastrile läbi viidud innovatsioonitegevuste „Põllukultuuride valik ja sobivus valkude eraldamiseks“ ja ”Taimsete valkude eraldamine, kontsentreerimine ja omaduste iseloomustamine“ käigus saadud informatsiooni ja teadmisi. Innovatsioonitegevuse „Põllukultuuride valik ja sobivus valkude eraldamiseks“ eesmärgiks oli varasematele uuringutele tuginedes teha Eestis kasvatamiseks sobivatest sortidest eelvalik ning viia EMÜ, ETKI ja ettevõtjate koostöös kolmel aastal läbi põldkatsed kanepi, kaera, põldoa ja põldhernega, selgitamaks sordi, kasvuaasta ja kasvatustehnoloogia mõju saagi valgusisaldusele. Samuti oli eesmärk hinnata ära ka vähem viljeldud, kuid valgurikaste ja perspektiivsete kultuuride (hirsi ja läätse) sobivust taimse valgu allikana ning 5 saada teadmisi katses olnud kultuuride toorvalgu saagikusest hektari kohta, valgu aminohappelisest koostisest ja valgu omastamist takistavatest inhibiitoritest. Innovatsioonitegevuse ”Taimsete valkude eraldamine, kontsentreerimine ja omaduste iseloomustamine“ eesmärgiks oli saada ülevaade uuritavate taimsete valkude eraldamise, puhastamise ja kontsentreerimise võimalustest.
  • Pisipilt
    Kirje
    Ülevaade RESTA14 projekti TAIMLOOMTOIT tulemustest – liha- ja kalatoodetele lisandväärtuse andmine aiandustootmises tekkivate mahlapressjääkidega
    (Eesti Maaülikool, 2023) Rätsep, Reelika; Roasto, Mati; Anton, Dea; Meremäe, Kadrin; Tepper, Marek; Kaldmäe, Hedi; Bleive, Uko; Kerner, Kristi; Sünter, Alar; Aluvee, Alar; Rusalepp, Linda; Koskar, Julia; Sarv, Viive; Venskutonis, Petras Rimantas; Püssa, Tõnu
    Toidu tootmise kõrvalsaaduste väärindamine ja teaduspõhiste tervislike toidutoodete teadus- ja arendustegevus on viimastel aastatel hoogustunud ning ring- ja biomajanduse kontekstis väga oluline. Tarbijate usaldus ja nõudmised seoses teaduspõhiste naturaalsete ja tervislike toidutoodetega pidevalt tõusevad, mistõttu on mõistlik otsida keskkonnasõbralikke ja lisandväärtust loovaid lahendusi, seda nii kohaliku taimse kui ka loomse toidutoorme kui ressursi täielikumaks ärakasutamiseks. Aiandus- ja põllukultuuride kasvatamisel tekib põhitoodete kõrval märkimisväärne kogus (30‒50%) tervisele kasulikke aineid (nt polüfenoole, karotenoide) sisaldavaid taimseid jääke või kõrvalsaadusi (kestad, seemned, pressjäägid jne), mis võiksid leida kasutust loomset päritolu toiduainetele lisandväärtuse andmiseks ja nende kvaliteedi tõstmiseks. Taimse bioaktiivsete ühendite rikka materjali lisamisega on võimalik oluliselt pidurdada mikroorganismide kasvu ning rasvhapete ja kolesterooli oksüdatsiooni liha- ja kalatoodetes, millega pikeneb ka toodete säilivusaeg. Taimsete lisandite funktsionaalsuse ja kasutamise alased uuringud on aktuaalsed üle maailma, kuid siiski on seni jõutud uurida vaid suhteliselt väikest osa nii maailmas kui ka Eestis saadaolevast potentsiaalsest taimsest materjalist. Seetõttu on väga oluline sellealase teadus- ja arendustööga jätkamine, kaasates aktiivselt ka põllumajandus- ja aiandustootjaid, kelle ettevõtetes nimetatud saadusi tekib ning toiduettevõtteid, kus valmivates toodetes on võimalik kõrvalsaadusi ära kasutada. Käesolevaga anname ülevaate RESTA14 programmi teadus- ja arendusprojekti TAIMLOOMTOIT tegevustest ja tulemustest taimsete kõrvalsaaduste väärindamisel liha- ja kalatoodetes. Tegevused viidi läbi EMÜ PKI Polli aiandusuuringute keskuse ning VLI veterinaarse biomeditsiini ja toiduhügieeni ning toiduteaduse ja toiduainete tehnoloogia õppetooli teadlaste vahelises koostöös.
  • Pisipilt
    Kirje
    Untargeted metabolomics and conventional quality characterization of rowanberry pomace ingredients in meatballs
    (Elsevier, 2023) Sarv, Viive; Kerner, Kristi; Venskutonis, Petras Rimantas; Rocchetti, Gabriele; Becchi, Pier Paolo; Lucini, Luigi; Tänavots, Alo; Bhat, Rajeev
    In this study, a rowanberry pomace defatted with supercritical CO2 (2%-AC), its ethanolic extract (1%-E) and extraction residue (2%-R), were tested in meatball preparation. The meatballs with 1%-E demonstrated the highest in vitro radical scavenging capacity. In the case of 1%-E the pH of meatballs was significantly lower compared to the control sample (P = 0.0132) on the 5-day. The lowest cooking loss was achieved when the meatballs contained mainly fibre-rich 2%-R. The UHPLC method detected 184 metabolites, including strong antioxidants, such as chlorogenic acids, 3′,4′-methylenedioxy-5,7-dimethylepicatechin, hyperin, isoquercitrin. The 1%-E was particularly effective against the development of unpleasant off-flavours caused by carbonyl compounds. Consistently, the decrease in lipid oxidation, indicated by reduced 7-dodecenal and 2,4-heptadienal contents, has been observed following the addition of rowanberry extract to meatballs. Metabolomics coupled with conventional quality evaluations provided a deeper understanding of the potential utilization and valor- isation of different rowanberry pomace extracts as meat ingredients.
  • Pisipilt ei ole saadaval
    Kirje
    Untargeted metabolomics and conventional quality characterization of rowanberry pomace ingredients in meatballs : [data]
    (Estonian University of Life Sciences, 2023) Sarv, Viive; Kerner, Kristi; Venskutonis, Petras Rimantas; Rocchetti, Gabriele; Becchi, Pier Paolo; Lucini, Luigi; Tänavots, Alo; Bhat, Rajeev
    In this study, a rowanberry pomace defatted with supercritical CO2 (2%-AC), its ethanolic extract (1%-E) and extraction residue (2%-R), were tested in meatball preparation. The meatballs with 1%-E demonstrated the highest in vitro radical scavenging capacity. In the case of 1%-E the pH of meatballs was significantly lower compared to the control sample (P = 0.0132) on the 5-day. The lowest cooking loss was achieved when the meatballs contained mainly fibre-rich 2%-R. The UHPLC method detected 184 metabolites, including strong antioxidants, such as chlorogenic acids, 3′,4′-methylenedioxy-5,7-dimethylepicatechin, hyperin, isoquercitrin. The 1%-E was particularly effective against the development of unpleasant off-flavours caused by carbonyl compounds. Consistently, the decrease in lipid oxidation, indicated by reduced 7-dodecenal and 2,4-heptadienal contents, has been observed following the addition of rowanberry extract to meatballs. Metabolomics coupled with conventional quality evaluations provided a deeper understanding of the potential utilization and valor- isation of different rowanberry pomace extracts as meat ingredients.
  • Pisipilt
    Kirje
    Väike arooniaraamat
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2022) Arus, Liina; Rätsep, Reelika; Sarv, Viive; Zimmer, Elmar; Eesti Maaülikool. Polli aiandusuuringute keskus
    Marjakultuurina kasvatatav aroonia on Ida-Euroopas ja Skandinaavias väga levinud tänu oma väga headele omadustele, milleks on vastupidavus madalatele temperatuuridele, tolerantsus kasvutingimuste suhtes ja vähene haiguste ning kahjurite olemasolu. Eestis hakkas aroonia levima ilmselt peale Teise maailmasõja lõppu, paljundusmaterjalina kasutati eelkõige parematelt vormidelt kogutud seemneid. Arooniakasvatuse tippaeg jäi 1980-ndate aastate keskpaika, kui Eesti Statistikaameti andmetel oli meil 385 ha aroonia istandikke. Hiljem vajadus tööstuses kasutatavate marjade järgi vähenes oluliselt ning istandikud likvideeriti või jäeti unarusse. Viimastel aastatel on huvi arooniakasvatuse vastu olnud taas tõusuteel, rajatakse uusi istandikke, eelkõige kultuuri maheviljelusviisil kasvatamiseks. Arooniat saab hõlpsasti koristada marjakombainiga. Aroonia on väga sobiv maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks: tal on vähe kahjustajaid, kasvuolude ja ilmastikutingimuste suhtes on ta küllaltki leplik. Musta aroonia sorte ei ole väga palju. Sorte on aretatud Soomes, Taanis, Rootsis, Tšehhis, Poolas, Venemaal. Sordiaretuse peamine suund on olnud saada suuremad viljadega sorte ja/või dekoratiivseid sorte. Sordid, mida kasutatakse viljade saamise ehk saagi eesmärgil on aretatud tume arooniast (A. melanocarpa). Musta aroonia sordid erinevad üksteisest üsna vähe. Aroonia on hinnatud antioksüdantide, eelkõige polüfenoolsete ühendite sisalduse poolest. Kasulikkuse ja/või tervislikkuse poolest on aroonia võrreldav musta sõstra, mustika ja kuslapuuga. Üldtuntud on aroonia vererõhku alandav ja põletikuvastane toime. Täisküpsed aroonia viljad on magusad ja üsna tugevalt kootava/ mõrkjas-parkiva maitsega. Must aroonia on väärtuslik ja hinnatud tooraine moosi, siirupi, mahla, veinide ja likööri valmistamisel, aga ka naturaalse toiduvärvina kui tumeda värvuse andja. Käesolevas raamatus antakse ülevaade arooniast, tema kasvatamisest, sortidest ja tervislikest omadustest.
  • Pisipilt
    Kirje
    Väike ebaküdooniaraamat
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2023) Arus, Liina; Rätsep, Reelika; Sarv, Viive; Zimmer, Elmar; Eesti Maaülikool. Polli aiandusuuringute keskus
    Marjakultuurina kasvatatav jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica) ei ole meile tundmatu kultuur. Pea igas koduaias võib teda ilutaimena kohata. Ida-Aasiast pärinev kääbuspõõsas ebaküdoonia on üks vanimaid kultuurtaimi, mida kasutati Hiina meditsiinis juba 3000 aastat tagasi. Euroopasse toodi jaapani ebaküdoonia 1869. aastal dekoratiivtaimena. Ebaküdooniat on nimetatud „põhjamaa sidruniks“ oma aroomi, c-vitamiini ja orgaaniliste hapete sisalduse poolest. Ebaküdoonia viljad on väga hapud ja kõvad, mistõttu ei sobi teda värskelt söömiseks tarbida. Oma hapususe tõttu sobib temast valmistada igasuguseid jooke ja maiustusi. Tema mahla võib kasutada isegi äädika või sidrunhappe asemel. Eestis alustas ebaküdooniaalaseid uuringuid ja kasvatamise katsetusi Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuse teadlane Kalju Kask juba rohkem kui 50 aastat tagasi. Aastatuhandevahetuse ajal jäid need uuringud soiku kuid viimastel aastatel on need uuesti päevakorda tõusnud. On rajatud uusi istandikke, sordivalik on paranenud. Ebaküdoonia on väga populaarne meie naabrite juures, Lätis. Seal kasvatatakse teda ca 600 ha (2019). Palju on uusi istandikke rajatud just viimase 10-15 aasta jooksul. Lätis tarvitatakse ebaküdooniat väga mitmesugusel viisil – temast tehakse mahlasid, limonaade, sukaade, veine jm. Jaapani ebaküdooniast ei ole aretatud väga palju puuviljandusliku tähtsusega sorte. Väga häid tulemusi selles vallas on teinud lätlased. Eesti juurtega Lätis elanud Albert Tiits’i käe alt on tulnud mitmeid jaapani ebaküdoonia aretisi ja sorte. Need on suuremate ja ühtlasemate viljadega ning põõsad on asteldeta. Ebaküdoonia on sobiv kultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on vähe kahjustajaid. Samas võib lumevaestel talvedel tal esineda ulatuslikke talvekahjustusi. Ebaküdoonia aga on isesteriilne, mistõttu tuleb istandik rajada soovitatavalt kolme erineva sordiga. Käesolevas raamatus antakse ülevaade ebaküdooniast, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.
  • Pisipilt
    Kirje
    Väike leedriraamat
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2022) Arus, Liina; Rätsep, Reelika; Sarv, Viive; Zimmer, Elmar; Eesti Maaülikool. Polli aiandusuuringute keskus
    Nii ravimtaimena, ilutaimena kui ka puuviljandusliku kultuurina kasvatatav must leeder (Sambucus nigra) on eestlastele veel suhteliselt tundmatu taim. Mõnevõrra rohkem tuntakse teda Lääne-Eesti rannikul ja Saartel, kus ta on end metsaservadesse või kraavi kallastele asutanud looduslikult kasvama. Teistes Eesti piirkondades kohtab teda enamasti istutatult parkides või iluaedades. Seda sellepärast, et must leeder on Eesti sisemaa tingimustes küllaltki talveõrn ning karmimate talvede tagajärjel külmub taime maapealne osa kuni lumepiirini. Viimaste aastate talved on olnud aga piisavalt pehmed ning must leeder on ka sisemaal väga edukalt vastu pidanud. Must leeder on väga vana kultuurtaim. Arvatakse, et musta leedrit tarvitas juba kiviaja inimene nii ravim- kui toidutaimena. Eriti väärtuslikuks teeb tema vilju nende suur mineraal- ja värvainete sisaldus. Samuti on nad väärtuslik makroelementide allikas. Eriti rohkelt on valminud viljades antotsüaane. Nii Euroopas kui Eestis on must leeder taas tõusmas hinnatud marjakultuuride hulka. Viimastel aastatel on Eestis rajatud musta leedri istandikke, nii sisemaale kui ranniku lähedusse. Musta leedri viljadest valmistatakse mahla, keedist, veini, marmelaadi. Eriti hinnatud on tema viljade värvainete sisaldus, mis annab mahlatööstusele hea võimaluse kasutada just looduslikku punast värvi. Õitest tehakse sarnaselt angervaksale siirupit või teed. Dekoratiivse taimena, haljastuses, on must leeder Eestis ehk levinumgi kui marjakultuurina kasutatav must leeder. Marjakultuurina kasvatatav must leeder on dekoratiivne õitsemise ja viljumise ajal, muul ajal on ta lihtsalt roheline põõsas. Ilutaimena kasvatatav must leeder on aga dekoratiivne kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. On lõhiste lehtedega, kirjulehelisi või purpursete lehtedega sorte. Musta leedri vilju ja mahla kasutatakse kui kerget, looduslikku kõhulahtistit ja piimanäärmete töö stimuleerijat. Viljade söömine pidi aitama ravida külmetushaigusi, angiini, bronhiiti ja isegi kopsupõletikku. Musta leedri lahjendatud mahla on soovitatud juua närvi-, luu-, liigese- ja lihasevalude korral. Õitest tehakse teed, millel on hea aroom ja aitab külmetushaiguste vastu. Must leeder on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on väga vähe kahjustajaid. Käesolevas raamatus antakse ülevaade leedrist, tema erinevatest liikidest, aga eelkõige musta leedri sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.
  • Pisipilt
    Kirje
    Väike lodjapuuraamat
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2023) Arus, Liina; Rätsep, Reelika; Sarv, Viive; Zimmer, Elmar; Eesti Maaülikool. Polli aiandusuuringute keskus
    Harilik lodjapuu (Viburnum opulus L.) on puuviljandusliku kultuurina eestlasele veel üsna tundmatu taim. Samas hindavad mitmed slaavi rahvad teda väga kõrgelt. Meil tuntakse lodjapuud rohkem ilutaimena, ta on dekoratiivne õitsemise ja viljumise ajal ning oma sügisvärvi poolest. Hariliku lodjapuu aedvorm „lumepall“ (V. opulus f. roseum) on olemas peaaegu igas koduaias. Marjakultuurina kasvatatakse ja tarvitatakse lodjapuud meil oluliselt vähem. Paljud rahvad on lodjapuud pidanud ilu sümboliks. Valgete õitega põõsas sümboliseerib pruuti. Mõnel pool asetatakse pulmapäeval vana kombe kohaselt pruudi ja peiu ette lauale ilu ning armastuse sümbolina kimbuke õitsvaid lodjapuuoksakesi. Temast on loodud laule ja luuletusi. Eestlaste rahvasuus on lodjapuud nimetatud koerõispuuks, pitsipuuks, õispuuks, hullukoeramarjaks, meestepuuks, leivamarjaks aga ka mürgipuuks. 2013. aastal valiti lodjapuu meil aasta puuks. Lodjapuu on ürgne liik. Arvatakse, et ta tekkis juba mesosoikumis kriidi ajastul. Ilmselt tarvitas inimene lodjapuu vilju juba ennevanasti nii ravim- kui toidutaimena. Viljad teeb eriti väärtuslikuks nende suur mineraal- ja värvainete sisaldus. Samuti on nad väärtuslik makroelementide allikas, eriti rohkelt on valminud viljades antotsüaane. Lodjapuu viljadest on võimalik valmistada mahla, keedist, veini, marmelaadi. Eriti hinnatud on tema viljade värvainete sisaldus, mis annab mahlatööstusele hea võimaluse kasutada just looduslikku erepunast värvi. Lodjapuu on hea toidu- mee- ja ravimtaim. Tema vilju on kasutatud mitmete haiguste, sh südamehaiguste raviks, köha ja nohu, seedehäirete ja verejooksu leevendamiseks. Slaavimaades, sh Ukrainas kasutatakse lodjapuu vilju koostisosana pirukate täidistes, kastmetes, kookides ja jookide valmistamiseks. Lodjapuu viljad on populaarsed Skandinaavias, Kanadas, kus kasutatakse neid jõhvikate asendajana. Lodjapuu viljade suureks puuduseks on tema parkiv-mõru maitse ja kummaline lõhn. Tänaseks päevaks on aretatud sorte, mille maitse on vähemmõru või puudub mõruaine seal üldse. Lodjapuu viljade sügavkülmutamine ja kuumutamine enne tarbimist vähendab mõrkjat maitset oluliselt. Lodjapuu kõik osad sisaldavad mürgist ainet viburniini, mis aga külmutamisel, kuumutamisel ja kuivatamisel täielikult laguneb. Lodjapuu on küll mõnede rahvaste hulgas hinnatud marjakultuur, kuid lodjapuuistandikke on rajatud veel väga vähe. Teadaolevalt asub Euroopa üks suurimaid lodjapuuistandikke Lätis, Auce lähedal, kus teda kasvatatakse ca 40 ha maa-alal. Seal toodetakse tema viljadest mahla, nektarit, seemneõlist tehakse tervistturgutavaid tinktuure. Käesolevas raamatus antakse ülevaade lodjapuust, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.
  • Pisipilt
    Kirje
    Väike toompihlakaraamat
    (Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2022) Arus, Liina; Rätsep, Reelika; Vahenurm, Mailis; Sarv, Viive; Zimmer, Elmar; Eesti Maaülikool. Polli aiandusuuringute keskus
    Marjakultuurina kasvatatav lepalehine toompihlakas (Amelanchier alnifolia) on paljude jaoks veel suhteliselt tundmatu. Teda võib vähesel määral kohata koduaedades ja linnahaljastuses, kuid istandikke saagi tootmise eesmärgil on hakatud rajama alles viimasel ajal. Toompihlaka nimi tekitab paljudes inimestes veidike segadust, sest seda seostatakse automaatselt pihlakaga ja ekslikult eeldatakse, et see on hapu ja kibe. Tegelikult on toompihlaka viljad aga imehea, magusa maitsega. Mõni tunneb temas ka kerget mandlimaitset, mida annavad tema seemned. Tema viljad valmivad Eesti tingimustes kesksuvel, mistõttu konkureerib ta tuntud marjadega: vaarika, karusmarja ja sõstardega. Lepalehise toompihlaka kasvatamise ja sordiaretustööga tegeletakse kõige enam Kanadas, seal nimetatakse teda saskatooniks. Sõna saskatoon on pärit krii-indiaanlastelt, kes hindasid toompihlaka vilju väga hea toitvuse ja pikaajalise säilivuse tõttu. Kanadas kannab nime Saskatoon ka üks linn. Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses on toompihlaka liike ja nende sorte uurinud ja katsetanud varasemalt teadurid Robert Piir, Koidu Kelt ja Kersti Kahu. Praegu tegeleb sellega seal Mailis Vahenurm. Viimase aastakümne jooksul on Eestisse toodud rida uusi lepalehise toompihlaka sorte, mis erinevad teatud määral senituntutest. Seetõttu on oluline jätkuvalt tegeleda erinevate sortide omaduste selgitamisega meie klimaatilistes tingimustes. Kuid jätkuvalt on üks vanim ja tuntuim lepalehise toompihlaka sort ’Thiessen’ parim nii oma saagikuselt kui vilja omadustelt. Toompihlaka viljad on kõrge polüfenoolide ja antotsüaanide sisaldusega, olles sellega tervislikkuse poolest võrreldavad mustika, aroonia, vaarika ja sõstardega. Toompihlaka viljad sobivad sügavkülmutamiseks ja mahlade tegemiseks. Põhja-Ameerikas, valmistatakse temast eksklusiivseid veine. Viljadest tuleb väga maitsev keedis, millel on õrn mandlimaitse. Üks selle kultuuri paremaid omadusi on tema märkimisväärne talve- ja külmakindlus, seda nii taimedel endal kui ka õitel. Peale selle on toompihlakas iseviljastuv ja tema hea saagi saamiseks ei pea aeda istutama mitut erinevat sorti. Toompihlakas on väga sobiv marjakultuur maheviljeluse tingimustes kasvatamiseks, kuna tal on väga vähe kahjustajaid. Kahjuks maitseb ta ka lindudele, kes võivad kogu saagi rüüstata. Käesolevas raamatus antakse ülevaade toompihlakast, tema erinevatest liikidest, sortidest, kasvatamisest, tervislikest omadustest ja kasutamisviisidest.
  • Pisipilt
    Kirje
    Valorisation of fruits of rowan (Sorbus spp.) genotypes for functional food ingredients
    (Estonian University of Life Sciences, 2023) Sarv, Viive; Venskutonis, Petras Rimantas (advisor); Bhat, Rajeev (advisor); Rätsep, Reelika (advisor); Institute of Agricultural and Environmental Sciences; Heinonen, Marina (opponent)
    The lack of interest in rowanberries has been caused by the specific astringent taste, which doesn`t allow to use them as raw fruit for eating. At the same time, rowanberries have been used in traditional medicine as a good source of vitamin C, anti-inflammatory and as diuretic drug. Rowanberries have also been used to make juice, but the juice pressing residue hasn`t got a practical application. Detailed information on the composition and antioxidant properties of this promising natural source is important for the development of functional supplements from rowanberry pomace. Therefore, in this work, the antioxidant characteristics of the fruits, juice and pomace of 16 sweet rowanberry cultivars (cvs) and wild rowanberry were determined. Based on the above-mentioned characteristics, the pomace of cvs with good antioxidant potential and the highest polyphenol content were selected for further applied research. The selected materials were the pomaces of cvs 'Likernaja', 'Solnechnaja', 'Sahharnaja' and wild rowanberry. A mixture of 'Likernaja', 'Solnechnaja' and wild rowan pomaces was used to prepare functional ingredients for pork meatballs. The metabolomics of the meatballs on the day 14 of storage, revealed that aldehydes and ketones, which indicate the meat spoilage, were present only in the control sample, as well as the content of linoleic acid derivatives had decreased only in the control sample, which indicated the oxidation of unsaturated fatty acids. Thus, it could be concluded that it is possible to inhibit the oxidation of meat products with rowanberry pomace based ingredients.