Sirvi Autor "Piirsalu, Peep (juhendaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 9 9
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Digitaalsete tehnoloogiate kasutamine lambakasvatuses ja nende kasutuse efektiivsusest Eestis(Eesti Maaülikool, 2025) Virkus, Marwin Joseph; Piirsalu, Peep (juhendaja); Söötmisteaduste õppetoolLambakasvatuses on hulganisti erinevaid vajalikke tööprotsesse, mis on ajakulukad ning lambakasvatajale füüsiliselt töömahukad. Antud tööprotsesse on võimalik kiirendada kasutades erinevaid digitaalseid seadmeid ja tehnoloogiaid. Magistritöö eesmärgiks oli luua ülevaade mitmetest digitaalsetest tehnoloogiatest, mida lambakasvatuses kasutatakse ning uurida Eesti lambakasvatajate seas enamkasutatud tehnoloogiate efektiivsust praktikas. Samuti sooviti läbi viia küsitlus Eesti lambakasvatajate seas, et teada saada nende arvamusi ja kogemusi uute tehnoloogiate kasutuse osas. Ülevaate koostamiseks uurisime erinevaid teadusartikleid ning tootjate veebilehti. Lisaks viisime läbi mõõtmisi erinevates Eesti lambakasvatusettevõttetes tallede 100-päeva masside määramisel ning paaritusgruppide moodustamisel, et leida digitaalseid tehnoloogiaid kasutades saadav ajavõit võrreldes tavafarmiga. Kaardistamaks Eesti lambakasvatajate seisukohad ning arvamused digitaalsete tehnoloogiate kasutamise ja vajalikkuse osas viisime nende hulgas läbi küsitluse. Mõõtmistulemustest selgus, et nii tallede 100-päeva massi määramisel kui ka paaritusgruppide moodustamisel, kulus digifarmides, kus kasutati EID- kõrvamärgi lugejat ja EID-kaalupuuri keskmiselt kaks korda vähem aega loomakohta võrreldes tavafarmiga, kus neid töid viidi läbi käsitsi. Küsitlustulemustest selgus, et enamus lambakasvatajaid peavad digitaalseid tehnoloogiaid lambakasvatuses oluliseks. Lisaks oli enamus vastanuid meelestatud investeerima mitmetesse digitaalsetesse tehnoloogiatesse, mida oma tootmises kasutada. Kitsaskohane selgus, et kasvatajad vajavad täiendavaid koolitusi, et juba kasutusel olevaid digiseadmeid efektiivsemalt tööle rakendada. Antud töö võiks olla lambakasvatajale juhendmaterjaliks mitmete digitaalsete tehnoloogiate valikul.Kirje Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu aretusprogrammidesse kuuluvate lammaste analüüs(Eesti Maaülikool, 2026) Haidak, Helena-Krõõt; Piirsalu, Peep (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja); Tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetoolTänapäevases lambakasvatuses on teadlik aretus aluseks lammaste jõudlusnäitajate suurendamiseks. Magistritöö eesmärk oli analüüsida Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu aretusprogrammidesse kuuluvate lammaste populatsioonistruktuuri, 100 päeva massi ja suhtelise kasvukiiruse aretusväärtuse vahelist seost, viljakuse ja suhtelise viljakuse aretusväärtuse vahelist seost, inbriidingu taset ning jäärade kasutamise intensiivsust. Töö põhines programmi Pässu 2.0 andmetel ning enamik analüüse teostati 2021-2025 aastatel sündinud loomade põhjal. Tulemustest selgus, et Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu aretusprogrammid erinevad üksteisest nii populatsiooni suuruse kui ka tõulise koosseisu poolest. Kõigis uuritud aretusprogrammides ilmnes 100 päeva massi ja suhtelise kasvukiiruse aretusväärtuse vahel positiivne lineaarne seos. Korrelatsioonikordajad jäid vahemikku r=0,59...0,88, mis näitab, et suhteline kasvukiiruse aretusväärtus kirjeldab üldiselt hästi loomade tegelikku kasvujõudlust. Viljakuse ja suhtelise viljakuse aretusväärtuse analüüsimist raskendas andmete vähesus. Sellegipoolest selgus, et tunnuste vahel oli positiivne keskmine seos. Inbriidingu analüüsist selgus, et inbriidingu tase on aretusprogrammides erinev. Kohalikud põlistõud on rohkem inbriidsed kui importtõud. Sarnased olid jäärade kasutusintensiivsuse analüüsi tulemused: väiksemates populatsioonides on intensiivsemalt kasutatud väiksemat arvu jäärasid, mis võib suurendada inbriidingut ning vähendada geneetilist varieeruvust. Töö tulemused annavad ülevaate Eesti Lamba-ja Kitsekasvatajate Liidu aretusprogrammide hetkeseisust ning viitavad vajadusele jätkata andmete kogumist, et toetada aretusprogrammide pikaajalist jätkusuutlikkust.Kirje Erinevate faktorite mõju Eestis kasvatatavate lambatõugude lihajõudlusele ultraheliuuringute alusel(2012) Zirnask, Kadri; Piirsalu, Peep (juhendaja)Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli hinnata 2011. aastal Eestis uuritud erinevate aretusfarmide eluslammaste lihassilma läbimõõtu ning minimaalset ja maksimaalset rasvakihi paksust landel ultraheliuuringute alusel. Samuti uuriti erinevate faktorite mõju Eestis kasvatatavate lambatõugude lihajõudlusele. Uuringute põhjal püüti hinnata erinevate lambatõugude ja erineva verelisusega eesti tumedapealiste ning eesti valgepealiste lammaste liha kvaliteeti. Mõõtmised teostati üheteistkümnes aretuskarjas, millest viis olid eesti tumedapealiste ja kuus eesti valgepealiste lammaste karjad. Iga karja talled kaaluti ja nende kehamass (kg) korrigeeriti kasvuiibe põhjal lammaste jõudluskontrolli arvutiprogrammi abil 100 päeva vanusele. Tallede lihassilma läbimõõt (mm) ja minimaalne ja maksimaalne rasvakihi paksus (mm) mõõdeti Aquila Vet ultraheliaparaadiga landepiirkonnas umbes 5-10 cm selgroo ogajätkest allpool. Kõikidest mõõtmistulemustest koostati andmete koondtabel, mille põhjal analüüsiti erinevate tõugude lihajõudlust tabelarvutussüsteemis MS Excel olevate statistikafunktsioonide abil. Lihassilma läbimõõdu ning minimaalse ja maksimaalse rasvakihi paksuse mõõtmised teostati keskmiselt tallede 114 päeva vanuses (vanuse standardhälve 13 päeva). Farmis 9 olid talled keskmiselt 105 päeva vanused ja farmis 6 juba 136 päeva vanused. Toodi välja uuritud farmide viljakusnäitajad jõudluskontrolli andmete põhjal 2010. ja 2011. aastal ja võrreldi erinevate aastate tulemusi omavahel. Kuigi mõlemal aastal oli uuritud lammaste arv erinev, ei olnud sigimisnäitajates suuri erinevusi. Üsna sarnased olid uttede paaritamise ja poegimise näitajad, samuti keskmine viljakus. 2010. aastal paaritati kokku 1009 utte, kellest poegis 962 looma. 2011. aastal paaritati 1031 utte, kellest poegis 977. Keskmine viljakus oli 2010. aastal 1,73 ja 2011. aastal 1,76 talle poeginud ute kohta. Väike erinevus oli aga eesti tumedapealiste lammaste tiinestumise protsendis. 2010. aastal oli see ligikaudu 3 % väiksem kui 2011. aastal. Dispersioonanalüüsiga kontrolliti erinevate faktorite ( tõug, verelisus, farm, pesakonna suurus) mõju statistilist olulisust uuritavatele tunnustele (100 päeva kehamass, lihassilma läbimõõt, rasvakihi minimaalne ja maksimaalne paksus), kusjuures kasutati Anova Single Factor analüüsifunktsiooni. Suurema 100 päeva kehamassi (keskmiselt 30,59 kg ) ja lihassilmaga (keskmiselt 22,85 mm) olid valgepealised lambad (eesti valgepealine, teksel). Tumedapealistel tõugudel (eesti tumedapealine, suffolk) oli aga õhem rasvakiht. Leiti ka, et tõul on statistiliselt oluline mõju nii 100 päeva kehamassile kui ka lihassilma suurusele (P < 0,05). Verelisuste järgi olid keskmisest ( 29,34 kg) suurema 100 päeva kehamassiga 50-85 % verelisusega dala, dorseti ja 85-100 % verelisusega tekseli talled. Samuti oli nendel talledel ka kokkuvõttes keskmisest (21,84 mm) suurem lihassilma läbimõõt. Keskmisest väiksema lihassilma läbimõõduga olid 100 % verelisusega eesti tumedapealised ja 85-100 % verelisusega suffolki talled. Mainitud suffolki talledel oli ka kõige õhem rasvakiht, kuna nad kõik pärinesid ühes farmist ja neid peeti aastaringselt väljas. Dispersioonianalüüsi põhjal selgus, et ka farmil oli statistiliselt oluline mõju tallede 100 päeva kehamassile ja ka lihassilma suurusele (P < 0,05). Farmides, kus lambad said olla talveperioodil laudas, oli talledel suurem 100 päeva kehamass ja lihassilm. Ühes farmis, kus lambad olid aastaringselt väljas olid need näitajad teistega võrreldes märgatavalt väiksemad. Tulevikus oleks huvitav uurida võrdluseks ka teisi lambaid aastaringselt väljas pidavaid farme, siis saaks parema ülevaate selliste elutingimuste mõju kohta lihajõudlusele. Selgus, et pesakonna suurusel oli oluline mõju nii tallede 100 päeva kehamassile, kui lihassilma läbimõõdule ning rasva minimaalsele ja maksimaalsele paksusele landel (P < 0,05). Üldkeskmisest suurema 100 päeva kehamassi (29,34 kg) ja lihassilma läbimõõduga (21,84) olid kokkuvõttes üksiktalled (vastavalt 33,72 kg ja 23,23 mm). Üksiktalledel oli 100 päeva kehamass üle 5 kg ( 18,8% võrra) suurem kaksiktallede vastavast näitajast ning lihassilma läbimõõt üle 1,5 mm (7,9% võrra) suurem kui mitmiktallena sündinud eakaaslastel. Kaksik- ja kolmiktallede mõõtmistulemused olid üsna sarnased. Korrelatsioonanalüüsil leiti, et kasvu ja erinevatel lihajõudlusnäitajatel (100 päeva kehamass, lihassilma läbimõõt, minimaalne ja maksimaalne rasvakihi paksus) on omavahel positiivne seos. Kui tallel suureneb lihassilm, siis üldiselt pakseneb ka rasvakiht landel, sest 100 päeva kehamassi ja lihassilma läbimõõdu vahel oli tugev positiivne seos (+0,75). See näitab, et kui lambakasvataja teeb valiku 100 päeva kehamassi fenotüübilise (100 päeva kehamass) või genotüübilise (100 päeva kehamassi hinnatud aretusväärtus) näitaja alusel, suurendab ta sellega lammaste lihassilma suurust karjas. Tänapäeval kogutakse jõudluskontrollis lammaste aretustöö tarbeks üha vähem tunnuseid ja registreeritakse neist olulisemad (tallede 100 päeva kehamass, uttede sigimisnäitajad). Käesoleva uurimustöö põhjal saab järeldada, et talle 100 päeva kehamass mõjutab oluliselt lihassilma läbimõõtu ja sellest tulenevalt ka lammaste lihakehade kvaliteeti. Tulevikus võiks mõõtmistulemustele lisada lihakehade tapajärgsed uuringud, et teada saada lihassilma suuruse ja rasvakihi paksuse seoseid lihakeha koostisega. Faktoritest mõjutasid tallede 100 päeva kehamassi ja lihassilma läbimõõtu lamba tõug, farm ja pesakonna suurus.Kirje Kaasaegsed tehnoloogiad lambakasvatuses(Eesti Maaülikool, 2023) Virkus, Marwin Joseph; Piirsalu, Peep (juhendaja)Bakalaureusetöös on toodud ülevaade enimkasutatavatest tehnoloogiatest, mida lambakasvatajad on hakanud viimastel aastatel suuremal või vähemal määral kasutama. Lambakasvatajatel puudub selge ülevaade erinevatest tehnoloogiatest ning nende kasutusest. Ülevaate koostamiseks uurisin erinevaid kirjandusallikaid ja ettevõtete veebilehti, mis pakuvad lammastele mõeldud nutikaid seadmeid ja tehnoloogiaid. Kõige olulisem on EID kõrvamärkide tehnoloogia, mille abil saab lihtsalt lambaid tuvastada ning koguda nende kohta erinevaid andmeid.Kirje Kiskjakahjud ja ennetusmeetmed lambakasvatuses(Eesti Maaülikool, 2025) Ilves, Sirli; Piirsalu, Peep (juhendaja); Söötmisteaduste õppetoolKiskjad on lambakasvatuses suureks probleemiks ning üha enam otsitakse erinevaid viise nende eemale tõrjumiseks. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on uurida karjakaitsekoerte ja laamade efektiivsust kiskjakahjude ennetamisel lambakasvatustes. Käesolevas töös viiakse läbi poolstruktureeritud intervjuud Eesti lambakasvatajatega, kes kasutavad karjakaitsemeetodina lammaste segakarjatamist laamadega või karjakaitsekoeri. Samuti analüüsitakse teadusartikleid, et mõista, kuidas on sarnaseid meetodeid uuritud ja hinnatud mujal maailmas. Töö käigus leiti, et üldiselt võivad karjakaitsekoerte kasutamine ja lammaste segakarjatamine koos laamadega kiskjatega seotud kahjusid vähendada. Siiski selgus uuringust, et karjakaitsekoerte kasutamine ei pruugi igas olukorras olla universaalselt tõhus lahendus kiskjakahjude vähendamiseks. Kuigi paljudel juhtudel mainiti kiskjakahjude vähenemist, oli nende tulemuste saavutamiseks vaja tugevat pühendumust, teadmisi koerte head karjakaitsealast treenitust ning arvestatavat ajakulu. Võrreldes Eesti lambakasvatajate kogemusi analüüsitud teaduartiklitega selgus, et selliste kaitsemeetodite efektiivsus oleneb ka kiskjate arvukusest ja liikidest piirkonniti. Tulevikus saaks uurida ka kaamelite või eeslite kasutust karjakaitsjatena, kuna selle kohta on vähe infot. Laiema valimi kaasamine uuringutesse võimaldaks hinnata erinevate ennetusmeetmete efektiivsust objektiivsemate näitajate põhjal.Kirje Mahedalt peetavate uttede söötmise mõju nende toitumusele ja jõudlusele uttede sigimisperioodi erinevatel etappidel(2013) Lond, Aiki; Piirsalu, Peep (juhendaja)Töö tausta kirjeldus: Ajavahemikul 2010-2012 viidi kolmes väljavalitud mahelambafarmis läbi uttede söötmise uurimused Eesti Maaülikooli söötmise osakonna teadlaste poolt. 2012. aastal avaldati esimesed tulemused ajakirjas „Agraarteadus“, kus olid välja toodud tulemused aastate 2010-2011 kohta. Käesolev magistritöö käsitleb eelpooltoodud uurimisprojekti 2012. aasta poegimisandmeid. Töö eesmärk: Püütakse tuua välja seosed uttede sigimistsüklis esineva kolme perioodi (paaritamine, poegimine ja võõrutamine) toitumushinnete ja jõudlusnäitajate (viljakus, tallede sünnimass ja tallede 100 päeva kehamass) vahel, et teada saada, kas leiduvad optimaalsed toitumusehinded, kus jõudlusnäitajad on kõige kõrgemad. Töös kasutatud andmete ja metoodika kirjeldus: Jõudluskontrolliga liitunud mahelambakasvatusega tegelevate farmide hulgast valiti välja kolm testfarmi. Uuritavates farmides võeti kõikidest kasutuselolevatest söötadest söödaproovid ja analüüsiti need, et kontrollida toitefaktorite tarbe rahuldamist. Uttedel hinnati toitumusehinded paaritamisel, poegimisel ja võõrutamisel. Toitumuse hindamine toimus skaalal nullist viieni 0,5-punktilise täpsusega. Poegimis-, tallede sünnimassi ja 100 päeva kehamassi andmed saadi Eesti Lambakasvatajate Seltsi Jõudluskontrolli andmebaasist Pässu. Andmete statistiline analüüs toimus MS Exceli abil. Korrelatsioonikordajate leidmiseks kasutati internetilehekülge http://vassarstats.net/ . Töö tulemused: Vabal perioodil olid uted põhilise osa karjamaal ja seal nad taastasid paaritusperioodiks oma toitumuse hästi ja saavutasid enamuses optimaalse toitumuse (3-3,5 punkti). Uttede viljakusele avaldas kõige suuremat mõju uttede paaritusaegne toitumus. Toitumushinde kolm korral oli farmide keskmisena uttede viljakuseks 1,78. Tallede sünnimassi mõjutas kõige rohkem ute tiinusaegne söötmine. Uttedel, kelle toitumus langes tiinusperioodil oli tallede sünnimass kõige väiksem (üksiktalledel 4,01 kg). Uttedel, kelle toitumus jäi samaks või tõusis, olid üksiktallede sünnimassid vastavalt 4,75 kg ja 4,65 kg. Mitmiktalledel oli kõige kõrgem sünnimass (3,97 kg) uttedel, kelle toitumus tõusis tiinusperioodil. Tallede 100 päeva kehamassile avaldasid mõju ute toitumus poegimisel ja uttede toitumuse muutus tiinusperioodil ja imetamisperioodil. Kui uttede toitumushinne poegimise eel oli kõrgem, siis nende uttede üksik-ja mitmiktalled kasvasid sünnist 100 päeva vanuseni 2 kiiremini. Kui uttede toitumushinne imetamise ajal tõusis , siis tallede 100 päeva kehamass oli 10,5 % võrra madalam üksiktalledel ja 4,8 % võrra madalam mitmiktalledel võrreldes nende üksik- või mitmiktalledega, kelle ema toitumushinne tiinuse ajal langes. Järelikult oli neil uttedel madalam piimakus. Diskussioon: Projekti rahastajaks oli Põllumajandusministeerium, seetõttu omab rakenduslikku tähtsust. Edaspidi võiks seda teemat uurida lähemalt, kasutades mudeleid, kus oleks arvesse võetud teatud faktoritest põhjustatud mõjutegureid (aasta, farm, poegimiste arv, poegimiskuu, tõug jm).Kirje OFDA 2000 meetodil määratud lambavilla kvaliteedinäitajad erinevatel Eestis aretatavatel lambatõugudel(Eesti Maaülikool, 2026) Poola, Janet; Piirsalu, Peep (juhendaja); Soonberg, Maria (juhendaja); Söötmisteaduse õppetoolEesti lambakasvatuse aretustöö on viimastel kümnenditel olnud suunatud peamiselt lihajõudluse tõstmisele, mistõttu on villa kvaliteet jäänud tähelepanuta ning ligikaudu viimase kolmekümne aasta jooksul puuduvad kaasaegsed uuringud kohalike tõugude villatoodangu omaduste kohta. Käesoleva magistritöö eesmärk on selgitada välja erinevate Eestis aretatavate lambatõugude villa kvaliteediomadused. Uuringu raames koguti kokku 294 villaproovi kuuelt Eestis aretatavalt lambatõult (eesti tumedapealine, eesti valgepealine, norra valgepealine, teksel, dorset ja kihnu maalammas) ning neid analüüsiti Ühendkuningriigis Wool Testing Authority Europe (WTA Europe) villalaboris kasutades kaasaegset OFDA 2000 analüüsimeetodit. Seadmega mõõdeti otse pesemata villast selliseid kvaliteedinäitajaid nagu kiu läbimõõt, varieeruvus, mugavusfaktor, säbarus ja villasäugu pikkus jm. Uuringu tulemused näitasid, et uuritud lambatõugude villa kvaliteedinäitajad erinesid omavahel oluliselt, sõltudes looma tõust. Kõige peenema villa ja kõrgeima mugavusfaktoriga paistsid silma dorseti ning eesti tumedapealise tõu esindajad. Samas kui topelt villakuga (peened alus- ja jämedad pealisvillkarvad) kihnu maalamba villakule oli ootuspäraselt iseloomulik kiudude suurim läbimõõdu varieeruvus, väiksem villkarva säbarus, aga ka väikseim säbaruse standardhälve, mis näitab et nendelt saab ühtlasemat lõnga. Saadud tulemused on praktiliselt rakendatavad põllumajandussektoris, andes lambakasvatajatele ülevaate kodumaise villa kvaliteedist ning luues teadusliku aluse villaomaduste parandamiseks edasises aretustöös.Kirje Tallede sünni- ja 100 päeva kehamass enamlevinud lambatõugudel Eestis(Eesti Maaülikool, 2024) Haidak, Helena-Krõõt; Piirsalu, Peep (juhendaja); Soonberg, Maria (juhendaja)Eesti tõulambakasvatus on 10 aastaga oluliselt muutunud. Varasemad uuringud tallede sünnimassi ja 100 päeva massi kohta Eestis on toimunud üle 10 aasta tagasi, mistõttu on vajadus uute teadmiste järele. Bakalaureusetöö eesmärk oli uurida Eestis kasvatavate lambatõugude sünnimassi ja 100 päeva massi mõjutavaid tegureid erinevatel lambatõugudel. Andmed uurimuse läbiviimiseks saadi Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidult ning MTÜ Eesti Tõulammaste Aretusühingult. Andmed liideti kokku üheks andmebaasiks ning analüüsiti sünni ja 100 päevamassi omavahelist seost ning tõu, pesakonna suuruse, ema vanuse, sünniaasta ja sünnikuu mõju sünnimassile ja 100 päeva massile. Selgus, et kõikide tõugude puhul on sünnimass seotud 100 päeva massiga ning ema vanus mõjutab oluliselt tallede sünnimassi. Pesakonna suurus mõjutab tallede sünnimassi ja 100 päeva massi. Sünniaasta ja sünnikuu mõju tõugudel oli erinev. Keskmised sünnimassid ja 100 päeva massid tõugude seas sarnanesid varasemate uuringu omadele.Kirje Thüringi piimakitsede söötmise korraldus Andri-Peedo talu OÜ-s(2013) Pajo, Linda; Piirsalu, Peep (juhendaja)Thüringi tõugu kitsi Eestis varem kasvatatud ei ole ning tõi eripärast lähtuvaid söödaratsioone koostatud ei ole. Töös uuritakse thüringi tõugu kitsede söötmise korraldust Andri-Peedo talu OÜs ning tehakse ettepanekud söötmise paremaks korraldamiseks. Töö eesmärk on võrrelda kasutatavaid ratsioone ja sealt saadavate toitefaktorite tarbe katmist söötmisnormidest lähtuvalt Andri- Peedo talu OÜ kitsekasvatuse näitel. Selleks määrati emas- ja noorkitsede kaalud ning analüüsiti neid. Saadud tulemuste alusel leiti vastavad toitefaktorite tarbenormid. Seejärel määrati söötadega saadavad toitefaktorite kogused ning võrreldi neid omavahel. Töö tulemusena leiti, et esineb mõnede toitefaktorite vähene puudus, kuid mitmetes ratsioonides (kõige enam lõpptiinete kitsede ratsioonis) on proteiini ning seeduva proteiini liig. Seega tuleks vähendada jõusööda koguseid. Soovitustena tuuakse veel välja talvise heina asendamist siloga, emaskitsede grupeerimine piimajõudluse järgi ning kitsede toitumuse regulaarset hindamist.